Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2112
II. Järk: Germani sugu surujad.
§ 91. Germanlane ja tema olu.
Germanlane.1. Germani sugu oli suur laialine rahwas, kes juba wanaste, nii pikalt kui historia sõnum ulatab, mitmesse suguharusse langes. Wirk ja wäsimata waimu poolest, oli Germanlane loomult kõrk, aga kuulus oma ustawuse läbi; keha poolest oli ta tugew, sinised läikiwad silmad, punakad juuksed, ja ta hääl, iseäranis lahingis, käis luust ning lihast läbi. Kange oli ta külma ning palawat kannatamas, sest lapsest saadik harjutati teda seks, kus poolhalasti weest ja lumest pidi läbi minema: ega olnud täisealiseltki tal paremat kehakatet kui parkimata nahk; üksi toredamatel oli willaseid ning linaseid mõnda wiisi kirjuks tehtud riideid.
Elukord.2. Kooselamist Germanlane ei sallinud: linna ega küla nemad ei tunnud, waid üksikutes palkidest üles lautud urtsikutes elasiwad nad nii kaua, kui põletatud põld wilja kandis; siis jäeti see koht maha ning mindi teise. Hulk säherdusi üksikuid urtsikuid loeti wallaks. Töö.Põllutööd mehed ei teinud: selle jätsiwad naeste laste hooleks. See wasta käisiwad nad enamiste sõjas ja jahil, sest „häbi olla higi läbi seda kätte saada, mis were läbi wõimalik olewat“. Naesterahwast auustati enam kui Roomlaste juures; kaasawara ei toonud mitte naesed meestele, waid mehed naestele. Wõeraste wasta oldi lahke, kui külaliseks käisiwad, ning wahetati sõbruse täheks kingitusi. Rahu ajal, mida harwa juhtus, lamasiwad mehed kodus „karunaha pääl“, jõiwad mõdu ja Mänguhimu.mängisiwad täringit, kus mõnikord kõik oma wara, naesed, lapsed, wiimaks iseenesegi pärisorjaks ära mängisiwad. Säälsamas mõukarikate ääres peeti aru ning wõeti nõuuks, mis terwesse wallasse ehk koguni terwesse rahwasse puutus. Seisused.Rahwas ise langes kahte jakku, mis arwu järele mitte ühewäärilised ep olnud: allodi omanikud üksi lugesiwad endid wabaks, õigusosaliseks rahwaks, kõik teised kandsiwad „kuulja“ nime (cf. 47, 2), kellel hääleõigust ep olnud, ehk oliwad sündimise, sõjawangistuse ning mängimise läbi ikke alla langenud pärisorjad. Walitsus.Wabade keskelt waliti iga walla üle wanem, keda rahupäiwil grahwiks, sõja ajal herzogiks kutsuti. Iseäranis suuril sõdadel nimetati kõige wahwam ning osawam herzog kuningaks. Tema sõna pidi terwe rahwas kuulma: iga waba mees pidi sõtta tulema ega tohtinud, kui mitte arguse eest surma ei tahtnud langeda, iial taganeda ega ennast wangi anda. Lahingisse mindi suure sõjakisa ning lauluga.
Usk.3. Usu poolest oliwad wanad Germanlased looduse-auustajad. Ülemaks jumalaks loeti Wodan ehk Odin, taewa ning maa kuningas, riigi ja sõja korraspidaja. Teiste taewaliste seast peeti piksejumal +Thor ja armu jumal Freya kõige enam auu sees. Muidu arwati õhus, wees ja maa all hulk alamaid jumalaid ning nägemata elulasi asuwat. Ka usuti ettekuulutusi, mis „targad naesed“ walge hobuse hirnumisest, ronga lennust, öökulli huikumisest ning käu kukkumisest ära seletasiwad. Templid ep olnud; see wasta peeti lausa taewa all pööripäiwil jumalate auuks pühi. Pärast surma.Hinge arwati pärast surma elawat. Aga üksi lahingis langenud mehed saiwad rõõmutaewa, Walhallasse; kõik teised pidiwad pimedasse uduriiki, Helasse, alla minema ning rõõmuta aja igawust maitsema. Surnud põletati ühes sõjariistadega ära; tuhk ja luud maeti kruusikeses kalmu.
§ 92. Lääne-Gothi rahwas: Alarich.
Gothi rahwas.1. Nii pikalt kui teada, loeti Germani sugu Gothi rahwast ikka kaheks: Lääne- ning Ida-Gothlasiks. Mõlemad oliwad üheskoos tugew ning wägew rahwas, kelle walitsus korra Balti merest Musta mereni ulatas, hiljemini aga idas Donni, läänes Theissi jõe rajaks sai. Olu ning hariduse poolest seisiwad nad teiste selleaegiste Germanlastega ühe wääri pääl. Kuid Wodani usu asemelle wõtsiwad nad 4. aastasaja keskel, kus piiskopp Wulfila †: 381.Wulfila nende seas tööd tegi ja piibli Gothi keelde tõlkus, Ariuse õpetuse järele kuulutatud (§ 88, 9) ristiusu wasta ning saiwad seeläbi katoliku Kristlaste kardetawamaiks waenlasteks.
Lääne-Gothlased.2. Lääne-Gothi rahwas elas Dnjestri ja Theissi jõe wahel. Aga kui Hunnlased (§ 98) Ida-Gothi rahwa 375 ära wõitsiwad, ei suutnud Lääne-Gothlasedgi pääletungijate wasta panna, waid taganesiwad, muist mägede, metsade ja soode warju, muist herzogi Fridigerni all üle Donau, kus keiser Valens (§ 85, 2) neile Thrakia maakonnas asupaiku andis. Kuid keiser ei täitnud mitte täieste oma tõutust; sellepärast hakkasiwad Gothlased sõdima, wõitsiwad keisri wäe ära ja teises lahingis, Adrianopoli lahing: 378.Adrianopoli linna juures, sai keiser ise surma. Siiski oskas järgmine keiser, Theodosius, Gothi rahwast wiimaks ära lepitada, et rahus oma seaduste ning kombele järele ülemal nimetatud maale elama jäiwad, päälegi keisrit sõdades awitada tõutasiwad.
Alarich.3. Aga kaua ei suutnud sõjahimulised Gothlased rahus elada. Nii kui Theodosius suri ning neile mõni soow täitmata jäeti, walisiwad nad endille wahwa Alarichi kuningaks ning riisusiwad ja põletasiwad tema käsu all terwel Greeka maal, kõiki wana aja mälestusi, kus leidsiwad, ära häwitades. Küll ruttas Lääne-Rooma keisri sõjapäälik Stilicho laastajaile wasta, aga alles Arkadia maakonnas suutis ta Gothlasi ümber piirata. Kuid osaw Alarich pääsis lõksust, sai päälegi Ida-Rooma keisri asemikuks ning walitsejaks Illyria maakonnas. Sellega ep olnud auuahne kuningas weel mitte rahul: ka Italia maad tahtis tema kätte saada. Tema tõttas, kättemaksmist ümberpiiramise eest kuulutades, oma rahwa eel üle Ida-Alpide ja sai kirdapoolsed Italia maakonnad kätte. Sääl tuli talle Stilicho wasta ja sundis teda Pollentia lahingis peatama ning werise Verona lahingi läbi taganema.
Alarich Rooma ees.4. Wahe ajal oli Lääne-Rooma riigis mässamine tõusnud ja Stilicho nõudis nüüd Alarichi sõbrust ning abi; suurte tõutuste teel läks ta soow täide. Juba oli Alarich tulemas, sääl saatsiwad Stilicho tema wastalised surma ja abitoojalle anti teada, et Stilicho tõutusi ei täideta. Nüüd sai sõbrast waenlane, awitajast häwitaja. Kõige oma rahwaga tõttas Alarich Põhja-Italiasse. Keiser Honorius põgenes kindlasse Ravenna linna, waenlase wasta ei läinud keegi. Wastapanekuta jõudis Gothlane Rooma wärawa ette, kus Hannibalist saadik kellegi waenlase jalg ep olnud käinud. Rooma saadik.Linnast tuliwad saadikud wälja ning kiitlesiwad Rooma rahwa ja sõjawäe hulgaga. Alarich naeratas: „Mida paksem rohi, seda kergem niita!“ Muud wastust ei antud ja sest oli argadelle Roomlastele küllalt: nad küsisiwad, ‚mis Alarich päriks, kui oma wäega linna alt ära läheks‘? Gothlane kostis: „Kulda 5000, hõbedat 30,000 naela, 4000 siidiülikonda, 3000 purpuririiet ja niisama palju kallid punaseks wärwitud nahku ning pääle kauba 30,000 naela pipart.“ Sedamaid tõutati nõudmist täita; ja kui kullast puudus tuli, tõsteti „Rooma wahwuse-jumala“ kuju, mis kuldne oli, oma järjelt maha ning sulatati lunastushinnaks. Nii kaugelle oli Rooma linn aastal 408 pärast Kristust jõudnud![1]
Alarich Rooma sees.5. Rooma alt ära minnes nõudis Alarich keisrilt eneselle riigi ülema wäepääliku nime. Seda ei lubatud. Sääl pööris Gothlane ümber ja päris Rooma wärawa ees, et linnapäälik Attalus keisriks tõstetaks. Hirmunud Roomlased täitsiwad Gothlase käsu ja tema läks jälle eemalle. Aga kolme kuu pärast sai ta kuulda, et uus keiser tema wasta salaja tööd tegewat. Ruttu, see oli aastal 410, jõudis Alarich täis wiha kolmat puhku Rooma linna ette. Seekord ei tulnud Roomlased paluma, waid tahtsiwad linna kaitseda. Aga kesköösel tegi üks Germani ori salawärawa lahti ja laskis Gothlasi sisse. Rooma 1. korda tormiga ära wõetud: 410.Selsamal ajal jooksiwad teised tormi. Wahwus ja ära-andmine ühtlasi saiwad linna kätte. Kolm päewa anti igale ühele luba nii palju tappa ja riisuda, kui ise suutis. Kes oma wara warjas, sunniti piinateel tunnistama. Saaki oli nii rohkeste, et inimesed ja weulojused waewalt kõik jõudsiwad ära wedada. Siiski ilmus tooruste keskel mõni parem märk Gothlaste poolt: nad ei puutunud puhtusesse ega riisunud kirikutest mingi püha asja ning kui Petruse kiriku altaririistad salaurkast üles leiti, wiidi nad suure auukartusega kirikusse tagasi.
Alarichi †: 410.6. Roomast läks Alarich lõuna poole: tal oli nõuu Sikelia saare kaudu Afrikasse minna. Aga Kosenza linna juures jäi ta haigeks ning suri. Terwe rahwas leinas tema surnukeha juures ja püüdis oma auutunnistust tema wasta seeläbi awaldada, et teda iseäralikul wiisil mulda mattis: Busento jõele kaeweti uus tee, wana jõe põhja uuristati sügaw haud, sinna sängitati kuningas oma sõjaehtes suure waranduse keskelle, müüriti haua uks kinni, saadeti jõgi oma wana koha pääle tagasi ja hukati töös olnud orjad ära, et ‚elades keegi wõeras hing nende wägewa kuninga puhkepaika teada ei saaka‘.
Lääne-Gothi riik.7. Alarichi õemees Athaulf waliti siis kuningaks. See jättis Afrikasse mineku plaani katki ja sai rahuteel keisrilt omale ülema pääliku nime, päälegi keisri õe abikaasaks ning Lõuna-Gallia maa asupaigaks. Athaulf.Sinna tõttas ta kõige oma rahwaga, haris maad mässajaist ning jõudis oma wõitudega üle Pyrenäi mägede, kus mõrtsukad ta surma saatsiwad. Tema wend Wallia.Wallia sõdis edasi, wõitis Vandallased ja Alanlased ära ning pööris siis Galliasse tagasi, kus ta Tolosa linna oma uuele riigile päälinnaks nimetas. Riigi asutus: 419.See sündis +419 ja seda aastat loetakse Lääne-Gothi riigi asutuseks. Järgmiste kuningate all kaswas riik ja ulatas Eurich: 460—484.Eurichi ajal Garonne jõest Lusitania (§ 65, 1) maani. Siis aga hakkas ta wõimus kahanema. Weel korra sai ta wägewaks, kui kuningas Rekkared katoliku usku heitis ja terwe Pyrenäi poolsaare oma alla wõitis. Aga sisemiste segaduste ning tülide läbi oli endine wõim lõppenud: kuningas Witiza, kes wigasid parandada püüdis, aeti troonilt ära. Wiimse Lääne-Gothi kuninga nimi oli Roderich, kelle wasta Witiza pojad Arablased appi kutsusiwad. Need tuliwad sõjapääliku Tarik.Tariku all ja wõitsiwad Roderichi suures lahingis ära, mis pääle Arabia wäepäälik Musa terwe maa oma alla heitis. Lääne-Gothi riigi ots: 711.Seega oli Lääne-Gothi riik otsas +711.
§ 93. Ida-Gothi rahwas: Theodorich.
Ida-Gothlased.1. Ida-Gothlased elasiwad Donni ja Dnjestri jõe wahel. Hunnlaste all: 375.Hunnlased wõitsiwad nad 375 oma alla. Aga pärast Hunni riigi lõppu saiwad nad jälle wabaks ning asusiwad Donau jõe madalikku elama, kust sagedaste Greeka riigi pääle tükkisiwad, nii et neilt korra kullaga pidi rahu ostetama. Lepingu kinnitamiseks saadeti üks kuninglik wõsu, seitsmeaastane Theodorich.Theodorich, Konstantinopoli linna käemeheks. Sinna jäi ta oma 18. aastani ning õppis, kuninga majas elades, mõndagi tundma, mis kodumaal teadmata oli. Koju jõudes sai ta, sest et isa surnud, sedamaid kuningaks. Aga mitte Pannonia madalikus, kus Hunnlaste aegsed waremed iket meele tuletasiwad ja sootuuled tõbe sigitasiwad, ei tahtnud ta krooni kanda, waid Italia pinnale ihkas tema, nagu 80 aastat warem Alarich, wõidulipul tungida ning sääl suurt riiki asutada. Selles ettewõtmises toetas teda päälegi Ida-Rooma keiser Zeno, kes ennast Augustuluse pärandajaks pidas (cf. § 86, 2), aga pärandust kätte nõuda ei suutnud, sest seeläbi lootis ta kardetawaist naabritest pääseda.
Theodorich wõiduteel.2. Pärandusekiri kaasas, mis talle Zeno Italia kohta annud, astus Theodorich ja temaga terwe Ida-Gothi rahwas teele. Suure waewaga jõuuti üle Ida-Alpide. Sääl tuli Odoaker suure wäega wasta. Aga Aquileja: 488.Aquileja ja Verona: 489.Verona lahingis sai Gothlane täieste wõitu. Ka kolmandas lahingis ep olnud Odoakeril õnne, nii et ta kindlasse Ravennasse pelgu läks. Senni käis Theodorich Italia otsast otsani läbi, mis talle wastapanemata alla heitis, sest et ta õiguse nimel walitsust päris. Ravenna sai tema wast kolmeaastase ümberpiiramise järele kätte, kus Odoaker wõitja armu pääle lootes wärawad lahti tegi. Talle tõutati küll elu ja wabadust jätta, aga juba mõne päewa pärast heitis ta pidulaual kuninga käsul hinge.
Theodorich Itaalia kuningas: 493—526.3. Nüüd kuulutas Theodorich, kes Ravenna ja Verona päälinnaks walis, oma walitsust Italia maal kõigile poole ja nimetas ennast ‚Italia kuningaks ning Gothlaste wäewalitsejaks‘. Sest ajast, +493, arwatakse Ida-Gothi riigi asutust. Oligi seesinane riik Gothlastele ja Roomlastele ühetasa kasuline, sest Sisemine tegewus.Theodorich walitses targaste ja õiglaselt, nii pikalt, kui riigis, kus kaks rahwast, igaüks ise usu, seaduste ning kombetega, elamas, üleüldse wõimalik oli. Maajagamine.Kõigest maast wõttis temagi kolmanda osa ning jautas oma Gothlastele, aga ta ei ajanud mitte omanikka hulkuma, waid wõttis üksi neid maid, mis peremeheta seisiwad, olgu et nad enne kroonu päralt, olgu et nad söötis oliwad. Walitsus.Walitsemises ei muutnud ta mingi ammetit, mis enne oli olnud, ning walis enamiste Roomlasi ammetnikkudeks. Kohut mõisteti Roomlastele ja Gothlastele isepäinis, igale ühele oma sugu kohtunikkude läbi. Gothlasi üksi aga wõttis ta sõjateenistusse. Ning et nad oma sõjalist meelt mitte ei muudaks, laskis ta neid 14 leeri jauskonnas alalõpmata sõjariistade all olla. Hool alamate eest.Oma alamate käekäiku püüdis ta rööwlite ärakautamise ning maanteede puhastamise läbi parandada. Ka koolide wasta ep olnud tal midagi, ehk ta küll ise kirjutadagi ei mõistnud. Jah, õpetatud Roomlasi auustas ta wäga ning andis neile kõige tähtsamad ammetid kätte. Nii oli tema pääminister Kassiodorus Roomlane.
Theodorichi kuulus nimi.4. Terwe maa hakkas Theodorichi targa walitsuse all õitsema. Aga ka eemalle paistis tema nime auu. Ehk ta küll mitte asjata mõeka ei tarwitanud, siiski ulatas tema riik Donau jõest Wahe mereni ning Gallia idasõrwast Ungria maani. Aga tema sõna mõjus kaugemalle. Germani sugu kuningatele, kes temaga abielu sidemete läbi enamiste sugulased, awaldas ta suusõnaga ehk kirjateel oma nõuu, kiitust ning laitust ‚otsegu isa oma poegille‘. Jah, „igalt maalt“, nagu üks selleaegne kirjanik ütleb, „tuliwad saadikud temale auu pakkuma ja tema sõbrust otsima ning tõiwad talle kingitusi kaasa“. Nii ilmusiwad ka ühe Aesti saadikud.„Aesti rahwa“ saadikud, nagu Kassiodorus kirjutab, Theodorichi ette ja wiisiwad talle „merewaiku“ kingituseks, ‚mis nende maal mere wahutawad wood kaldalle hoowawat‘; kuningas wõttis saadikud lahkeste wasta ning läkitas nad kingituste ja hääde soowimiste saadetusel omale maale tagasi.
Theodorichi wana iga.5. Niisugune õnnelik aeg ei kestnud aga mitte Theodorichi surmani; sest wanas eas jäi kuningas kahtlaseks oma tegemistes, usaldamatuks oma olemises ning saatis mitugi meest ilma süüta surma. Iseäranis oli ta kare katoliku kiriku ning tema preestrite wasta. Tema umbusaldus kaswas, kui Roomas Juuta, Konstantinopolis Ariuse usulisi taga kiusama hakati. Sellel ajal juhtus, et ühe senatori pääle kaebati, et ta Greeka keisriga salakirju wahetada. Kaebatawa eest kostis minister, õpetatud Roomlane Boethius.Boethius: seda pidas Theodorich ära-andmiseks ning laskis ministri ülekuulamata, kahe waletunnistaja sõna pääle, ära hukata. Sedasama wiisi heitis Boethiuse äi Symmachus.Symmachus hinge, ‚sest et ta oma wäi haual silmawet walas‘. Aga sest saadik oli Theodorichi rahu kadunud: ööd kui päewa kõikusiwad werised kujud tema silma ees ning ähwardasiwad talle lõpmata hukatust. Ta elas weel ühe aasta ja Theodorichi †: 526.suri, oma tütart, kellele riigi jättis, manitsedes, ‚iialgi ülekohut teha, waid alati õigust taga nõuda‘. See sündis +526. Kui wiimsed teud maha arwame, siis kandis Theodorich Suure nime õigusega.
Ida-Gothi riik.6. Pärast Theodorichi surma walitses tema tütar Amalasuntha, esmalt oma poja asemel, pärast ühtlasi ühe Gothlasega, kellega ta abielusse oli heitnud. See aga tahtis üksi walitseda ning surmas oma abikaasa weewannis ära. Seda tasuti talle mõegaga ning tõsteti Vitiges auujärjele. Tema sattus Greeka wangi, sest et säälne keiser (§ 99, 3) Italia maad eneselle püüdis. Siis waliti wahwa Totilas kuningaks, kes kõik kadunud linnad tagasi wõitis, kunni ta lahingis oma elu kautas. Tema järgmine, wiimne Ida-Gothlaste kuningas Tejas wõitles kõige oma rahwaga elu ja surma pääle Greeka wäe wasta, aga sai Vesuvi mäe all lahingis +553 surma, temaga suurem osa sõjamehi. Järgmisel aastal, +554, tehti Italia Greeka riigi maakonnaks. Ida-Gothi riigi ots: 554.See oli Ida-Gothi riigi ots.
§ 94. Vandali rahwas.
Vandallased.1. Vandali rahwas, ka Germani kännust wõsunud, rändas rahwarändamise algusel Hunnlaste ees lääne poole, püüdis teiste suguharudega üheskoos Honoriuse ajal Italiasse tungida, aga Stilicho wahwa käsi tõrjus tema tagasi, nii et ta Gallia kaudu Hispania maale läks. Vandallane oli kõigi Germanlaste seast kõige toorem, käritum ning koledam oma tegudega. Ariuse usk ep olnud ka suurt mõjunud: werejänu ning laastamise himu jäiwad enne kui pärast sekssamaks.
Geiserich.2. Hispania pinnal sai Geiserich Vandallaste kuningaks, pärast seda, kui ta oma sugulased, kellel enam kui temal trooniõigust oli, mõrtsukana hukka saatnud. Selle mehe kätte tuli Afrikast sõnum: „Tule siia ja awita mind: kaks osa maad saab sulle!“ Seda oli Afrika maawalitseja Bonifacius.Bonifacius läkitanud, sest ta arwas eneselle riigiwalitsuse poolt liiga tehtud olewat; pääminister Aetius oli teda keisri ema juures äraandjaks nimetanud, nii et teda koju kutsuti, ise aga Bonifaciusele kirjutanud, et ta mitte ärgu tulgu, sest et ‚hukatus teda kodus oodata‘. Ning nüüd oligi Bonifacius nõuuks wõtnud mässama hakata. Aga et tal omal seks jõudu küllalt ep olnud, hüüdis ta Vandallased appi, kes armsamat appihüüdmist kui seda enam tunda ei wõinud.
Vandallased Afrikas.3. Nagu rohutirtsude parw tuliwad Vandallased Geiserichi kannul, kõike, mis ette juhtus, ära häwitades, põldusid laastades, linnasid põletades, kirikuid riisudes. Katoliku preestreid piinasiwad nad iseäranis hääl meelel; niisamuti tegiwad nad nendega, kellelt warandust lootsiwad. Emade sülestki kiskusiwad nad lapsed ära ning lõiwad wasta kiwi puruks. Mingi häbitöö eest nad ei taganenud. Küll kahetses nüüd Bonifacius oma tegu, aga liiga hilja. Ei suutnud ta hääga ega wäega laastajaid tagasi tõrjuda. Meelt ära heites läks ta keisri armu paluma ning sai ka; aga pea langes ta Aetiuse wasta wõideldes.
Vandali riik.4. Senni oliwad Vandallased Afrikas ühe linna teise järele ära wõtnud ning kümne aasta pärast, +439, langes ka päälinn Karthago. Asutus: 439.Seda päewa loetakse Vandali riigi asutuseks, mis ligi 100 aastat kõigi Wahe mere maade witsaks oli. Sest Geiserich asutas suure laewawäe, kelle ta iga iga aasta riisuma ja häwitama wälja läkitas. Jah, ühekorra, 455, Vandallased Roomas.tuli ta ise suure wäega Rooma alla, sai linna kätte ja laastas, riisus, hukkas 10 päewa koguni armetumalt. Ka pärast Geiserichi surma ei paranenud lugu, kunni Greeka keisri sõjapäälik Belisarius (§ 93, 2) kolmekuise ümberpiiramise järele Karthago linna ära ning wiimse Vandali kuninga Gelimeri wangi wõttis, Vandali riigi ots: 534.seega Vandali riigi lõpetas +534.
§ 95. Angelsaksi rahwas.
Britannia saar.1. Britannia saar oli Vespasianuse ajast (§ 81, 1) Rooma riigi päralt; aga kui rahwarändamise tungimisel üks maakond teise järele riigi küljest ära riisuti, ei suutnud Roomlased ka Britanniat mitte kauemini oma käe all hoida: wäge oli kodumaal tarwis ning wiimsed legionid kutsuti tagasi. Kuid waewalt oliwad nemad ära, kui põhja poolt Kaledonia (nüüdse Shoti) maalt harimata Pikti ja Skoti suguharud riisudes ja põletades Britlaste pääle tungisiwad. Need ei suutnud ise mitte wasta panna, sest et neil Rooma walitsuse ajal sõjaga mingi tegemist ep olnud, waid läkitasiwad saadikud Balti mere edelarannas elawa Angli ja Saksi rahwa juure, kes neile mereriisumisest kui südid ning wahwad mehed tutwad oliwad, ja palusiwad neid endille appi.
Angelsaksid.2. Kaks omalt maalt ära aetud herzogit, Hengist ja Horsa, kuulsiwad seda palwet hääl meelel. Nad kutsusiwad nii palju Angellasi, Saksilasi ning Jütlasi oma teenistusse kui suutsiwad, ning sõudsiwad kolme pika laewaga Themse jõe suhu. Sääl puhkasiwad nad pisut saarikul, kunni teisi järele tuli ning Britlased oma mehi kogusiwad. Siis läksiwad üheskoos Pikti ja Skoti riisujate wasta ning ajasiwad nad sinna, kust tulnud, tagasi. Aga nüüd ep olnud abitoojail himu omale maale tagasi pöörda, waid nõudsiwad, ‚sest et nemad ju selle maa isandad olewat‘, enestelle maad ja sõnakuulmist; ning kui seda ei lubatud, wõtsiwad wägisi.
Angelsaksi kuningriigid: 449.3. Lühikese wõitlemise järele asutas Hengist lõuna poole Themse jõesuud esimese Angelsaksi kuningriigi +449, kellele Kent nimeks pandi. Säält sõditi edasi ning eideldi Britlastega elu ja surma pääle. Terwelt 130 aastat wältas wõitlemine, kunni 7 kuningriiki asutatud, wõit täieste Angelsaksilaste käes, Britlased ja nendega ühes Rooma haridus ning ristiusk maalt wälja aetud oliwad[2]. Tükk aega walitses pagana-usk ja kaasa toodud toorus uutes riikides, kunni üks Munk Augustinus: 600.munk Augustinus Kenti riigis ristiusku kuulutama ning teiste abil laiemalle lautama hakkas. Üksikud riigid aga ühendas juba ristiusu ajal kuningas Egbert: 827.Egbert üheks riigiks ning nimetas teda uue nimega Angelland; sest on praegune nimi Inglis maa saanud.
§ 96. Franki rahwas: Klodwig.
Franki rahwas.1. Kõigi Germani suguharude seast, kes Rooma riigi osasid kätte saiwad, oli Franki rahwas kõige perekam, ühtlasi kõige wägewam ja sellepärast tema asutatud riik kõige kindlam omas olemises. Ennemuiste oliwad nad Rheini jõe alumises jooksukonnas elanud, pärast ennast ka Põhja-Gallia maa üle laiali lautanud. Rahwas ise oli loomu poolest tugew ja ta sõjariistad, wiskodad ning sõjanuiad, täitsiwad täieste julguse ning kawaluse käsud ära. Kuid walitsuse poolest ep olnud ühendust, sest iga suurema sugukonna üle walitses oma würst, kes isekeskes tihti tülitsesiwad, mispärast Franki rahwast wanaste palju ei kuuldud.
Klodwig.2. Aga 481 hakkas Merowingi sugukonnas würst walitsema, kes aega mööda terwe Franki rahwa oma walitsuse alla ühendas, oma wõimuse laiemallegi lautas, päälegi kiriku- ning üleüldiselle ajaloole koguni tähtsaks sai. See mees oli 15 aastane Klodwig. Suur himu täitis teda oma riiki ärawõitmiste läbi laiendada. Ja waewalt 20 aastat wana tõttas ta Rooma asemiku Syagrius.Syagriuse wasta, kes Parisi linna ümberkaudsel maal wiimse Rooma riigi tükikese üle, ehk küll riiki ennast enam ep olnud, weel walitses, wõitis tema Soissonsi lahing: 486.Soissonsi (l. Soassóngi) linna juures 486 ära ja oli korraga selle maa peremees; ning seda suurema õigusega siis, kui põgenewa Syagriuse kätte sai ning ära kägistas. Mõni aasta hiljem kosis Klodwig ühe ära hukatud Burgundia kuninga tütre, ilusa Klotilde.Klotilde, kes ristiusku oli, abikaasaks ja see püüdis oma meest igapidi meelitada ristimist wasta wõtta. Aga asjata oliwad tema palwed, sest harimata sõjamees kostis: „Minu jumalad ep ole mind lahingis kordagi maha jätnud: miks peaksin mina neid maha jätma?“ Kuid asi läks pea teisite. Sõda hakkas Franki ja Allemanni rahwa wahel põlema ning Zülpichi lahing: 496.Zülpichi lahingis tuli Klodwigille kitsas kätte, sest tema wäehulgad oliwad wäsinud ja taganemas, see wasta waenlased edasi tungimas. Sääl tõstis Klodwig oma käed taewa poole ning hüüdis: „Aita mind, Jesus Kristus, keda Jumala pojaks hüütakse, sest minu jumalad jätawad mind maha: kui sa mind selles hädas awitad, tahan ma sinu sisse uskuda!“ Uueste wõideldi, Allemanlaste Herzog langes, teised taganesiwad ja terwe põhjapoolne Allemanni maa oli Klodwigi päralt.
Klodwig ristiusku.3. Niipea kui Klotilde oma mehe tõutusest ning wõidust teadust sai, palus ta Rheimsi linna piiskopi Remigiuse kaasa ning läks wõitjalle wasta. Tema rääkis, miks ta tulnud, ja kuningas käskis piiskoppi ristiusust eneselle seletust anda. Piiskopp jutustas Adamast kunni Kristuse kannatamiseni ja kuningas kuulas wagusi päält; aga kannatamise lugu kuuldes kahmas ta mõega kätte ning hüüdis: „Kahju! Oleksin mina oma Franklastega sääl olnud, küll mina neile oleksin kätte tasunud!“ Selsamal aastal ristiti Klodwig Rheimsi linnas Remigiuse läbi Athanasiuse usutunnistuse järele (§ 88, 9) ja temaga ühtlasi 3000 ülemat Franklast. Klodwigi ristiusu tähtsus.Et ta katoliku usku heitis, oli üliwäga tähtjas, sest tema oli esimene, päälegi tähtjas Germani sugu kuningas, kes mitte Ariuse jünger ep olnud: seeläbi oli katoliku kiriku wõit, aga Ariuse usuliste ots rajatud. Seda märkas ka Rooma piiskopp ning nimetas Klodwigi auunimel „kõigekristlikumaks kuningaks“. Sellegipärast jäi Franki kuningas oma olemise ning meele poolest niisama tooreks, kui ta enne oli, nii et mingi tee, oli see ära-andmine wõi mõrtsukatöö, talle halb küllalt ep olnud, kui ta aga oma auuahnust, oma riiki laiendada, tema läbi täita sai.
Klodwigi wiimsed päewad.4. Sõjahimu ei wähenenud sugugi ristiusku kuninga juurest, sest warsti wõitis ta Armorika poolsaare ära ning sundis Burgundia rahwa, kes Gallia kakusõrwas elas, Dijoni lahing: 500.Dijoni (l. Dishóngi) lahingi läbi omale maksu maksma. Siis aga käis ta himu Ariuse usku Lääne-Gothlaste riigi pääle ja ta kuulutas oma Franklasile: „Minu meel on wäga haige, et ketserid weel ühe osa Gallia pinna peremehed on: läki, wõtame Jumala abiga maa nende käest ära!“ Nõnda ka sündis. Vouglé lahing: 509.Vouglé (l. Wuglé) lahingis sai Klodwig täieste wõitu ning lõi oma käega Gothi kuninga maha. Suur osa Gothi-Gallia maast sai wõitjalle; teise osa päris Ida-Gothi kuningas Theodorich (§ 93) ning kolmas osa jäi weel Lääne-Gothlaste päralt. Klodwig sugulaste wasta.Sestki ep olnud talle weel mitte küllalt, waid kurja kawalusega kautas ta kõik oma sugulased ära ning wõttis nende wallad oma walitsuse alla. Ise kaebas ta salalikult: „Oh mina waene! Üksina elan wõeras wõeraste keskel: ep ole üht ainust sugulast, kes mind õnnetuses awitada wõiks.“ Aga kaua ei maitsenud ta mitte oma ülekohtu wilja, sest pea jäi ta Parisi linnas haigeks ning Klodwigi †: 511.suri, ehk küll kõigest 45 aastat wana, 511.
Klodwigi järeltulijad.5. Klodwigi riik jautati nüüd tema nelja poja kätte, nii et idapoolse osa üks oma kätte wõttis, läänepoolne kolme wahele ära jaeti. Teised wennad suriwad ja üks, Chlotar I., walitses mõne aasta üksina. Siis aga jautati uueste ja koledad kodusõjad laastasiwad kaua aega maad. kus juures iseäranis kaks kuninga-emandat, lääne Fredegunde ja ida Brunhilde[3] tegewad oliwad ning oma tigeduse karikat wälja walasiwad. Küll ühendas Chlotar II. kõige riigi jälle, aga uute jagamiste järel jäi riik ja kuningas weel jõuetumaks (§ 104).
§ 97. Longobardi rahwas.
Longobardlased.1. Saiwad Ida-Gothlased (§ 93, 2) Pannoniast lahkunud ning Theodorichi all Italiasse läinud, asus warsti uus Germani suguharu nende asemelle. See oli Longobardi rahwas, kes mingis asjas teiste Germanlaste taga ei seisnud. Ometi ei peetud neist mitte palju lugu, enne kui Alboin.Alboin nende kuningaks sai. Seesama oli noorest east oma wahwuse läbi ümberkaudu tuttaw ja tema teud nii wägewad, et kaua aega tema nimi lauludes ning muistseis juttudes Saksa rahwa suus elas. Naabri suguharud kõige päält saiwad tema tugewat kät maitsta: Gepidlaste kuningas Kunimund.Kunimund langes lahingiwäljal Alboini käe läbi. Surnud waenlase pääluust laskis ta omale joogikarika teha, aga tema tütre, ilusa Rosamunde, kosis ta omale abikaasaks.
Alboin Italias: 568.2. Kuid sest ep olnud auuahnelle kuningalle weel mitte küllalt, waid ta silmad ihkasiwad Italia maad näha, kus ju kord Alarich ning Theodorich omale wõidupärja oliwad ära teeninud: eks tema ka nende wääriline ep olnud? Sääl tuli pahandatud Greeka wäepääliku Narsese käskjalg.Narsese käskjalg (§ 99, 3) tema juure ning ütles: „Nõnda ütleb Narses: mis wahite teie siin Pannonia soodes? Eks õitsewad Italia aasad ning wiljarikkad wäljad mitte armsamad ep ole? Tulge: ta on saada!“ See oligi Alboini soow ning sedamaid kogus ta oma Longobardlased ja pääle selle kauni osa abiwäge kokku ning hakkas 568 Italia poole astuma. Raske teekonna järele nägiwad nad ühel hommikul mäeharjalt Põhja-Italia lagedikku oma ees õitsewat. Rõõmuga ja kahekordse jõuuga tõttasiwad nad edasi. Hirm käis nende eel, nii et keegi ei julgenud wasta panna. Üksi Pavia saab päälinnaks: 570.Pavia linn ei teinud oma wärawaid kolmel aastal lahti, nii et ümberpiiraja teda maatasa ähwardas teha. Aga kui linn näljapiina sunnil wõtmed wõitja kätte andis ja kuningas ratsa linna sisse sõitis ning hobune wärawa pääl komistas, seletasiwad „targad“, et Jumal tema ähwarduse üle wihane on, ning kuningas muutis seeläbi nii oma meelt, et ta linnale andeks andis ja tema päälegi Longobardi riigi päälinnaks tõstis. Seega oli wiimne rahwarändamise läbi sündinud riik rajatud 570.
Longobardi riik.3. Nüüd jautas Alboin kõige maa herzogiwaldadesse ning andis need laenumõisina oma wahwamatele tarwitada. Weel ep olnud ta maajagamisega ning sisemiste seadmistega walmis, kui kilbikandja temale, kuninga enese abikaasa Rosamunde käsu pääle, keda joobnult oli sundinud oma isa pääluu seest wiina jooma, Alboini †.unewoodil surma tõi. Tema asemelle walitud kuninga käsi ei käinud paremini ja 10 aastat ep olnudgi kuningat, kunni suured segadused herzogisid sundisiwad uut walima. See, nimega Autharis, kosis Baieri herzogi tütre Theodolinde.Theodolinde, kes katoliku usku oli, omale abikaasaks; tema soowimise pääle wõttis kuningas Agilulf.Agilulf, leseks jäänud Theodolinde teine abikaas, ning temaga terwe Longobardi rahwas katoliku usu Ariuse usu asemelle wasta. Sest saadik sulas Longobardi rahwas ikka enam ja enam endise Italia rahwaga kokku nüüdseks Italia rahwaks. Riik ise kestis 200 aastat kunni Karli Suure päiwini, kus ta Franki rahwa walitsuse alla sattus (§ 105, 3).
- ↑ cf. §§ 54, 57, 59 ja iseäranis 61, 5 keskel!
- ↑ Järele jäänud Britlased põgenesiwad muist Walesi mägede pääle, kug nende järeltulijad praegu elawad, muist rändasiwad Gallia maale ning jäiwad sääl Armorika poolsaare pääle elama, mis nüüd nende järele uue nime Bretagne (l. Bretánj) sai; üks osa jäi maale tagasi ning sulas ärawõitjate sekka ära.
- ↑ Mõlemist on Saksa rahwa-eposes, nimega „Nibelungen“ (§ 174, 1), palju juttu.