Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2111
Teine jagu.
Keskaeg.
Esimene osa: Rahwaste eitlemine elu pärast.
Esimene piir: Rahwaste rändamine.
I. Järk: Keskaeg ja tema olu.
§ 89. Keskaja alus.
Wana aja mälestus.1. Kiireste kaswasiwad Ida maa rahwad, õitsesiwad uhkeste, närtsisiwad pea orjaikke sunnil, ega jätnud palju märki järele. Wabalt wõsus Greeka rahwas tugewaks wõimuse ning wägewaks waimu poolest, täitis oma Loojalt päritud nõude, sai omal ajal ülikuulsaks ning on oma suremata waimuwara läbi tähtjas tänapäewani. Mõek peus tegi Rooma rahwa wägewaks ja andis maailma tema woli alla ning agarus otsusetegemises hoidis tema tugewust, kunni oma töö-osa oli ära täitnud, siis langes temagi olnud rahwaste liiki, aga tema mälestus ei kustunud.
Üleüldine olu piiri pääl.2. Hauda langenud oliwad wanad rahwad, wana haridus, wanad elatanud wiisid ning kombed. Idas ja läänes, põhjas ja lõunas, nii pikalt kui Rooma kotkas oli suutnud oma tiiwu lautada, kihises maa segadusest. Põld ja wili oli ära tallatud, ehitused, talud, linnad tuhaks tehtud, teaduse-raamatud ning kunsti-kujutused põrmuks löödud. Mis wiimse walju walitsuse esikud oliwad imemata jätnud, seda sõi sõjatuli; mis tuli järele jättis, riisusiwad rööwlisalgad. Kõrb oli kõigil pool, kord ja seadus puudus, korratus ning wiletsus wõttis wõimust.
Keskaeg.3. Sääl oli igapidi uut waja ja seda tõi keskaeg[1] kaasa. Uued rahwad ilmusiwad uue jõuu ja rammuga. Rahwastega ühes käisiwad teine keel, teine usk, teised kombed, teine walitsuse wiis. Igas asjas oli wõitlemist, rasket eitlemist tarwis. Sest pidi üks rahwas üht maad pärima, siis sündis see mõegatera läbi, esite ära wõttes, pärast pääletungijate wasta kaitsedes. See oli selge eitlemine elu pärast. Oliwad aga juba rahwad elama asunud ning oma radasid kinnitanud, siis algas uus wõitlemine: see oli wõitlemine hariduse ja kõige enam usu pärast; wiimses asjas esmalt ühe mehe, paapsti, käsu all, tema wõimust teadmata kaswatades, pärast usu ning waimu wabaduse eest, mis enam üksikute läbi sündis, kuna wägewate wõimus üleüldse raugemas oli, aega mööda aga uuel näul üksikute kätte tagasi läks.
§ 90. Keskaja rahwaste iseloomus ja isewiisid.
Hariduse järg.1. Keskaja rahwaste haridus üleüldse oli wähem kui wana Greeka ja Rooma rahwa juures. Siiski tooreks ja harimatuks teda nimetada ei wõi. Seks on ta teud liiga targu ära seatud ning toimetatud. Siin ilmub tugewus ja kannatus niisugusel mõedul, kui wanaste tundmata oli. Päälegi on enamiste igal pool suurt õppimise ning edasisaamise himu leida, mis mitte sügawat toorust ei tunnista. Esialgune tugewus ja loomusjõuuline tegewus, sarnaliste kokkuhoidmine ning ühine waenlaste wasta hakkamine, ärawõitmise himu ning wahwus õnnes ja õnnetuses, sääl kõrwas rohke rumalus ning ebausk on keskaja tunnismärgid.
Walitsuse wiis.2. Keskaja algusel oli pea kõigi uute rahwaste seas wallawalitsus asul, kus iga walla üle oma wanem walitses. Kõikide sugukonna waldade üle ühte kokku aga walitses wäepäälik, herzog, ehk ka kuningas. Selle wiisi asemelle astus pärast poole Franki rahwa eeskuju järele laenuwalitsus ehk Feudalismus.feudalismus. Selle wiisi järele wõttis kuningas ära wõidetud ning alla heidetud maast ühe osa eneselle, teine osa jäi alalise maksu eest endiste omanikkude kätte, kolmanda osa jautas kuningas oma sõjameestele. Mis sellel kombel keegi sõjamees eneselle sai, oli jäädawalt tema liikumata omandus nimega allod: ep olnud niisugusel omanikul mingi kohust täita, muud kui üleüldise riigiwäe seas pidi ta sõjateed sammuma. Et aga alamad seeläbi oma walitsejast ülemääri wabaks saiwad, püüdis kuningas neid enam oma tahtmise all hoida, et ta kõige wahwamaile ning truimaile oma kroonumõisadest ühe osa eluks ajaks pruukida andis; niisuguse mõisa nimi oli laenumõisa ehk feod. Feodi osalisi aga hüüti laenulisiks ehk Vasallid.vasallideks. Need pidiwad, ehk neil küll mitte iseäralikku maksu ep olnud, alati walmis olema kuninga soowimist täitmas, oli see sõjas ehk muus teenistuses; sest jättis keegi vasall oma kohuse täitmata, siis wõis pärisomanik mõisa tema käest iga tahes ära wõtta. Ja mitte üksi kuningad ei laenanud sellel kombel oma mõisaid wälja, waid ka rikkamad allodi omanikud; jah, oma laenumõisaidgi oli neil luba osa kaupa teiste kätte wälja laenata ning selle eest teenistust ja ustawust nõuda. Nii oliwad wiimaks pea kõik inimesed teiste laenulised; würst oli kuninga vasall, rikas würsti, waesem rikka, talupoeg waesema käsu ning woli all ja igaüks püüdis, nii palju kui suutis, wali isand olla nende wasta, kes tema alamad. Talupojal ep olnud enam surutawat ja tema õppis ainult sõna kuulma, kunni pärisorjus talle kaela langes. Selle laenuwalitsuse põhja pääl seisis keskajal kuninga wõimus ning alamate elukord.
Kohtupidamine.3. Kohut mõisteti, nii kaua kui pagana-usk walitses, wana wiisi ja kombe järele. Wõtsiwad aga kuningas ja tema alamad ristiusu wasta, siis oli esimene töö seaduseraamatut muretseda, kus wanad pruugid, nii pikalt kui ristiusk luba andis, põhjuseks pandi ning enamiste Ladina keeles, iga rahwa jnures oma wiisi järel, üles kirjutati. Iga süü pääle, wäikse sõrme haawamisest kunni mõrtsukatööni, oli rahanuhtlus pandud: mida suurem süü, seda rohkem makseti. Kus selge tunnistus puudus, wannutati süüdlane ära; iseäranis raskete süüde juures anti süüdlased „Jumala otsuse“ ehk Ordal.ordali alla. Kolme wiisi enamiste otsiti ordalil otsust. Kaebaja ja kaebataw pidiwad elu ja surma pääle wastastikku wõitlema: kes langes, oli süüdlane. Ehk kaebataw pidi tule- wõi wee-proowist läbi käima. Ta pidi palja jalaga kuuma saha pääl kõndima ehk tulist rauda paljas käes kandma wõi keewast weest käega kiwikese wälja tooma: jäi ta terweks, ilma suure hädata, siis arwati, et Jumal teda õigeks mõistnud.
- ↑ Keskajaks hüütakse teda sellepärast, et ta wana ja uue aja wahel, s. o. keskel seisab.