Üleüldine ajalugu (Bergmann)/22L
Lisa: Waimuwald.
§ 174. Kirjandus ja luuletus keskajal.
Kunst ja teadus keskajal.1. Ka teaduse ning kunsti kohta mõjus humanismus elustawalt. Seisiwad ju enne ristisõdasid mõlemad kiriku hoole all (§ 125), kus neid tarwitust mööda hariti. Osalt wõeraid mõtteid ning mõlgutusi tõiwad ristisõjad Arablastelt kaasa, kelle juures ennegi üksikult oli koolis käidud, mis läbi kenadus ja selgus kaheldawale korrale sattus. Sääl ilmusiwad 14. ja 15. aastasajal humanistlased, nendega ühtlasi nõudmine ‚uut luues ning ette tuues wana aja haridust eeskujuks wõtta‘. Tehti seda parajal mõedul, siis wõsus kaunis wili.
Kunst.2. Kunstide eest kanneti üleüldse hästi hoolt, sest suurem hulk neist, nagu muusika, maalimine, kujuraiumine, ehituskunst, oliwad kiriku teenistuses ning sellel mõedul mõetes kaunil järjel. Üksi Luule.luule suutis ennast oma radadel juhtida ning on nimetamise wäärilisi mälestusi järele jätnud. Kõige tähtsamad luulikud õitsesiwad Italias: Dante: † 1321.Dante laulis oma „Jumalikus kommêdias“, kus 100 loos põrgu, puhastustuli, taewas silmade ette maalitakse, terwe keskaja tarkuse ära ja Petrarka: † 1374.Petrarka luuletas ladusaid armulaulusid, mis sonettideks hüüetakse. Armulaulude luuletajaid oli Prantsuse maal terwe luulikute osakond, nimega Troubadours.trubadûrlased. Niisamuti laulsiwad Saksa maal „minnelaulikud“ südame saladustest, helladest tundmustest ning looduse kenadusest; pääle selle kujutati nende seas mitu kunstepost, kelle hulgas Wolfram: 1200.Wolfram von Eschenbachi Parzival kõige tähtsam, ning toimetati Saksa rahwa-eposed Nibelungen ja Gudrun: 13. aastasajal.Nibelungen ja Gudrun oma praeguselle näule. Ka Germanlaste mythologia laulud, mis Edda: 1150—1230.Edda nime all Islandi saarel kokku korjati, on nimetamise wäärt.
Teadus.3. Teaduses hoolitseti kõige enam scholastika, keskaegse theologia, eest, kus Aristotelese (§ 45, 3) mõtteseadusi mööda, kuhu weel hulk ise-eeskirju juure lisati, kõiki philosophia ja theologia õpetusi ning seadmisi kindlaste ära määratud plaani järele põhjendada ja seletada püüeti. Säherdune töö maksis palju waewa ning kulu, aga tõi wähe tulu: loomulikul teel tõendada tema ei mõistnud, südant soojendada ta ei suutnud ega jõudnud rahutumat hinge waigistada. Teised teadused oliwad alles saamas ning juurdumas: wõsunud taimekesed ei suuda üleüldist tähtsust nõuda. Üksi ajaraamatud, mõned kaunis osawaste kirjutatud, on ajaloo uurijaile ustawaiks hallikaiks jäänud. Õiete edenema hakkasiwad teadused wast humanismuse (§ 173, 1) äratusel, aga wili walmines ju teine pool kesk-aja piiri.
§ 175. Keskaja tähtsus üleüldises historias.
Keskaja tähtsus.1. Kõigiti tõttas tuhande-aastane keskaeg 15. aastasaja lõpul otsa poole. Oli ju tema oma nõude, ‚Europa rahwaste elu pärast eidelda, ristiusu eest wõidelda, tugewal wäel toorust tõrjuda, raudse käega paremille päiwile, edenemisele, haridusele teed walmistada‘, sünnitades, saades, kaswatades, kosutades, kaitsedes auusaste täitnud. Wana aja waremille oliwad wahwade wõitlemiste järel wägewad rahwad wõsunud, põhja ja ida tundmata piiridelle laialised ja wõimsad suguharud asunud, nende riigid lahus elades, kus igaüks iseenese eest kõigest hingest hoolitses, aastasadadel tugewaks kosunud, ühine ristiusk, kui ka läänes Rooma, idas Greeka katoliku usu nime all, kõikide keskel walitsejaks saanud, ennemuistsed toorakad kombed, endine esialgune olu enamiste edendawama hariduse eest taganenud. Sääl juures oli parajuskaalu kaitsmiseks, et keegi üksik riik liias isehimus oma käewarre rammu läbi teisi ära ei neelaks, Asias äkiste, enne weel kui läänes rahupäike oma kosutawaid kiireid paista laskis, kõikide Europlaste päriswaenlane, islam, kelle häwitawat mõeka üksi ühine meel tagasi tõrjuda suutis, ähwardawalt ilmunud ning seeläbi igal ristiusku riigil loomulik käsk käes ‚ühtteist wastastikku nõuu ja teuga awitada ning toetada‘. Selleks andis ühine usk ning ühine haridus, hiljemini teadused ja kunstid ning leidused ja ülesleidmiste wili kõikidelle tarwilikku nõuu ja jõudu, tugewust ning tegewuse wõimu. Loomulikul sunnil pidiwad endised lahus elawad rahwad hakkama käsi käes edasi astuma.
Üleüldine olu keskaja lõpul.2. Enne ühist edasiastumist aga pidi keskaja iseolu, sest et ta oma aja ära elanud, kaduma, uus walitsusewiis, uus elukord, uus waimutegewus asemelle astuma. Feudalismus, esiotsa keskaja kindlam tugi, oli ammu wanaks läinud ja edenemise toetajast wisaks takistajaks saanud. Sellepärast oli 15. aastasajal riigiwalitsejate pääpüüdmine wõimsate vasallide woli wähendada ja kuningliku wõimuse kaswatamise läbi laenuwalitsuse mõju kahandada ning isewalitsejana lõpetada. Ja nad suutsiwad seda nõudmist osalt täita, sest et püssirohu pruukimise läbi raudriidelise rüütliseisuse tähtsus troonikaitsmises kadus ning seisaw jalawägi vasallide maawäed kõrwale tungis, päälegi kodanikuseisus uute õiguste, wirkuse ja agaruse abil kroonikandjaid igapidi toetas. Sellega ep olnud aga weel mitte palju parandatud: hoopis enam uuendust nõudis üleüldine elukord. Talurahwas õhkas pärisorjuses, pilkane pimedus kattis põlluharija waimu, sundija palmik õpetas teda wolilise tujusid mööda tegema. Wabad seisused wiibisiwad ebausu ahelas, kombekorratus wõttis wõimust, iseäranis suurema soo seas, kristlik elu näitas otsas olewat. Kumbgit ei suutnud kirik awitada: ‚ta ise ägas paapstilises Babeli wangipõlwes‘. Wägewam wõim pidi siin tegewaks saama: muidu ei wõidud paremust loota. Südames pidi lugu paranema, waimu silm selgima, kõik ühtlasi ühel meelel ja kõikide hääks tööd tegema: siis wast wõis parem järg, kõrgem kord tulla. Ja ta tuli tõeste, aga mitte äkiste ega ühe korraga: ta tuli sellel ajal, mida leidused ja waimuärkamine ette walmistas, mis usupuhastusega algas ja mida hüüetakse
Uueks ajaks.