Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2229

Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

IX. Järk: Usupuhastuse teetasandajad

§ 172. Usupuhastuse ettewalmistajad.

Ristiusk keskaja lõpul.1. Kuna ilmalik walitsus, käekäik, waimutegewus ühte soodu edenes, kosus, kaswas, ägas Kristuse kirik paapsti wägiwalla ning kombeteenistuse all, otsegu oleks ränk wanne tema pääl rõhunud. Pää ning liikmed põdesiwad ühte wiisi. Paapst nõudis oma wõimuse kaswamist taga ning päris kõigiti tingimata sõnakuulmist, ristikoguduse tõsine tulu oli kõrwaline asi. Sedasama tegiwad jõudu mööda ülemad ning alamad waimulikud. Sääl juures segati selge ristiusk kõigesuguste wäljaspidiste kombetega ning täideti usuõpetus ebajuttudega: ‚ewangeliumi küünal pandi waka alla ning pakuti kiwi leiwapalujalle‘. Ülikurb oli rahwa hingelugu, seda enam, et suurem hulk koolita ja sügawama usuõpetuseta üles kaswas. Ning kui paapstid Avignoni linna asusiwad (§ 136, 3), kombekorratus waimuliku seisuse sees ikka enam maad leidis, hiljemini kaks ning kolm apostli pärandajat korraga (§ 152, 2) ühtteist wastastikku wande alla paniwad, siis oli ‚kiriku wiletsus üpris suur ning paranduse pärimine pää ja liikmete küljes‘ üleüldine (§ 152, 2).

Usupuhastuse käskjalad.2. Mõnesuguseid arwamisi awaldati kiriku parandamise kohta. Ühed tahtsiwad kirikust lahkudes tõsist ristikogudust asutada; nõnda nimelt Waldalased (§ 131, 2), „waba waimu jüngrid“ ja muist francisklasi. Teised nõudsiwad kiriku rüppe jäädes üksikuis isekogudustes kristliku elu kaswamist: sellel mõttel oliwad „Jumala sõbrad“, iseäranis Suso ja Tauler, ning „osasaamise wennaksed“, nende seas Thomas a Kempis: † 1471.Thomas a Kempis, kelle raamat „Kristuse järelkäimisest“ kõige ristirahwa keskel tutwaks on saanud. Jälle teised, nende keskel Wiklef: † 1384.Wiklef, lootsiwad paapsti wõimuse wähendamise läbi tarwilisi uuendusi ette wõtta wõiwat, kuna suurem hulk üleüldisest kirikukogust abi ootas.

Huss: 1400—1415.3. Wiklefi jälgede sisse astus Johannes Huss, terase waimu, kombekasinuse ning kristliku meelega ehitud Praga suurkooli professor. Suure julgusega wõitles ta paapsti wägiwalla, waimulikkude ilmaliku wõimuse, kerjusmunkade, kiriklikkude ebakombete ning raha eest pattude andeksandmise wasta. Waimustawalt wõeti tema sõna kuulda, iseäranis Böömlaste keskel. Isegi Praga pääpiiskopp oli esiotsa Hussi poolt, aga sai pea ta wihasemaks waenlaseks: tema nõudmise pääle keelati südile professorille Wiklefi kirjad ära ning Huss wande all: 1412.pandi tema ise, sest et ta oma meelt ei muutnud, kirikuwande alla. Huss põgenes päälinnast, aga eitles sõprade warju all suusõna ning kirja läbi eksimata edasi. Ja kui Kostnitzi kirikukogu (§ 152, 3) kokku kutsuti, palus wande alune luba ‚kõige ristikoguduse ees oma õpetust wastutada‘. Seda tõutati ning keiser Sigismund andis talle päälegi kaitsekirja kaasa. Huss Kostnitzis: † 1415.Aga waewalt oli Huss Kostnitzis, kui teda wangitorni heideti, ‚sest ta olla waleõpetusi laiali lautanud ning niisuguse kohta ei tohtida sõna pidada‘. Wastutamist ega põhjendamist ei wõetud kuulda, waid kästi teda oma õpetust waleks tunnistada. Seda ei teinud Huss ning nüüd mõisteti ta „pääketserina“ surma, põletati tuleriidal ära ning pillutati põlenud põrm Rheini laenetesse 1415. Seega lõpetati küll wahwa usuwõitleja elu, aga tema Hussi mälestus.mälestust ei wõidud mitte ära kustutada, sest hää seeme oli külwatud, idanes siin ja sääl hästi, kosus awalikult ning salajas ja walmistas kõigiti teed tõsiselle usupuhastusele.


§ 173. Wana aja tarkuse ülesäratajad.

Wana aja tarkuse ärkamine.1. Niisama tähtjas kirikuparandamise ettewalmistamiseks ning üleüldise hariduse edendamiseks oli wana-aegse tarkuse surma-unest ülesäratamine, sest seeläbi alles sai wõimalikuks kirja ja õpetuspõhja uurida kui ka haridusehoonet tugewa aluse pääle rajata. Oli ju senni ajani Scholastika.scholastika (§ 174, 3) ning mungatarkus oma kuiwetanud seadustega iga waba uurimist otsegu ahelas hoidnud ja iga edenemist oma tuhandete eeskirjade ning segase keele läbi takistanud. Selle wasta tõusiwad 15. aastasajal, kõige päält Italias, kus Türklaste eest põgenewad Greeklased iseäranis tegewad oliwad, hiljemini Saksa ja teistes Lääne-Europa maades, wana aja tarkuses ehk Humanismus.humanismuses hästi õpetatud mehed, humanistlased, üles, kuulutasiwad selges Ladina keeles, mis wanad Greeklased ja Rooma targad õpetanud, nõudsiwad igapidi sügawamat uurimist ning paniwad tõe ja wale äramääramises mõistuse peremeheks. Nende õpetus leidis osawõtjaid ning würstid asutasiwad hariduse tulu aimates hulga koolisid ja suurkoolisid, kuhu nad enamiste humanistlasi noort sugu õpetama kutsusiwad.

Humanistlaste tegewus.2. Kuid oodatud wili näitas esiotsa umbrohuks minewat: mitmed humanistlased jäiwad liiga üksikpoolseks, arwasiwad wanade mõttetarkuses tõt juba leidnud olewat, hakkasiwad ristiusku naeruks pidama, ‚sest et Greeka ja Rooma targad temast sõnagi ei lausuda‘. Aga waimurikkamad, terawamõistuselised ja agarameelelised mehed nende hulgas ei pidanud wanade keelte ning kirjanduste tundmist mitte pääasjaks ega humanistlase elunõudeks, Humanismuse nõue.waid nägiwad temas kõigest teed ning juhti kõrgemalle otstarbelle, nimelt ülemalle haridusele, ‚iseäranis täielisemalle püha kirja mõistmisele põhjuskeele abil‘. Sellel mõttel tegi kuulus Reuchlin: † 1522.Reuchlin tööd, kes oma elu aja tüdimata uuris, Greeka ja Ebrea keelt Saksa maal esimesena õpetas, sääl juures wäsimata humanismuse ja tema õiguste eest edenemise wastatega wõitles. Sedasama püüdis Erasmus: † 1536.Erasmus, selle-aegne kõige suurem õpetatud mees, kelle kirjatööde hulgast 1. Greeka testamendi trükk: 1516.Greeka keeli Uus testament, mis ta ühtlasi osawa Ladina keele tõlguga trükis wälja andis, kõige tähtsam on.