Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1333

Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

III. Järk: Ristiusku keisrite walitsus.

§ 84. Konstantinus Suur.

Konstantinus.1. Konstantinus oli sõjas kõige selle segaduse aja, mis pärast Diokletianust möllas, sest ta oli ühe keisri poeg ja wõitles oma isa õiguste eest ning, kui isa ära suri, ise oma kasu pärast. Esmalt käis ta käsi wägewa waenlase wastas halwaste, aga kui ta Punase kiwi lahing: 312.Punase kiwi“ lahingis Jupitri kotka asemel ristilippu laskis wäe ees kanda, sai ta omast wastasest täieste wõitu, kes põgenedes Tiberi jõkke ära uppus, nii et Rooma linn ja temaga lääne maakonnad wõitja kätte langesiwad.

Ristilipp.2. Ristilipu asutusest räägib kirikuisa Eusebius: ‚Enne Punase kiwi lahingit palus Konstantinus „Kristlaste“ Jumalat. Päike oli alla weeremas: tema üle aga säras äkiste hiilgaw rist ja risti ümber nagu tuleleegil kirjutatud: „Selle tähe all saad wõitu!“ Keiser kui ka wägi nägi seda. Öö jõudis. Keiser heitis hingama. Unes tuli Kristus, rist käes, nagu taewast oli säranud, käskis niisugust tähte wäe ees kanda. Keiser tegi seda ja wõit ei jäänud tulemata‘. Konstantinus oli juba lapsest saadik Kristlaste poolt: tema isa ja weel enam ta ema Helena pidasiwad ristiusust palju lugu ja õpetasiwad oma pojale sedasama. Konstantinuse wastane aga oli Kristlaste weriwaenlane, kes wandel oli tõutanud neid maa päält ära kautada. Seega oli see lahing ristiusule ja wanale Roomlaste usule otsuseks, kumbas neist edespidi walitsema jääb.

Ristiusk — riigiusk: 324.3. Pärast seda suurt wõitu wältas sõda weel 12 aastat, kunni Konstantinus aastal 324 wiimse wastase ära wõitis ja seeläbi Rooma riigi terwelt oma käe alla sai. Nii kui rahu walitses, oli keisri esimene töö uues seaduses ristiusku tõsta, ehk ta küll wana usu osalistele luba andis oma Olympuse jumalaid kummardada. Aga Rooma rahwas ei leppinud mitte hästi keisri käsuga, waid pidasiwad kõwaste oma wanemate usust kinni. Sellepärast wõttis keiser Byzantioni linna Bosporuse merekaelas oma riigile päälinnaks ning Konstantinopolis: 330.elas ja walitses sääl kui „ristiusku Roomas.“ Järeltulijad aga hüüdsiwad linna tema nime järele Konstantinopoliks.

Seadused.4. Kiriklikkude asjade õiendamiseks laskis Konstantinus enne weel, kui ta uude elupaika asus, esimese üleüldise kirikukogu ehk konciliumi Nikäa linna kokku tulla. Riigiwalitsuse asjus andis ta uued seadused, mis enam isewalitseja wäärilised oliwad, kui endised Rooma seadused. Tema enese ümber oliwad selle seaduse järele ministrid ja ülemad; maakondade üle, mida nüüd 4 jautati, walitsesiwad ülemad asemikud, kellel jälle oma osa alamaid ammetnikka oli. Wäe ja kogukonna walitsus lahutati teine teisest. Maksud aga tõsteti weel kõrgemaks, kui nad senni ajani oliwad olnud.

Konstantinuse wiimsed päewad.5. Oma elu wiimsil aastatel tegi Konstantinus enam usuasjadega tegemist, kui riigiwalitsusega. Aga ristida ei lasknud ta ennast mitte enne, kui surmawoodil: tema tahtis, nagu sellel ajal usuti, üsna puhtalt ja patuta paradiisi minna. Kirikuisa Eusebius ristis teda. Konstantinuse †: 337.Ja ta suri pea pärast seda nelipühil 337. Tema luud maeti Konstantinopoli kirikusse, tema hing aga loeti pühade kirja.


§ 85. Theodosius.

Julianus: 360.1. Konstantinuse kolm poega oliwad kaua tülis, kunni wiimaks walitsus ühe kätte jäi. Selle sugulane ja auujärjepärija Julianus püüdis keisriks saades ristiusku jälle maha rõhuda ja wana usku walitsema panna. Aga „pea kadus pilw Kristuse usu päikese eest!“ Tema hakkas sõda Uue-Persia rahwaga, wõitles wahwaste, aga langes lahingis.

Valens: 375.2. Pärast tema surma anti ristiusule endine õigus tagasi. Siis aga hakkasiwad kaks keisrit korraga walitsema: ida poole üle Valens, lääne poole üle Valentinianus. Nende ajal hakkas rahwarändamine liikuma ja Gothi sugu idapoolist maad suruma. Valens ise sai nende wastas Adrianopoli lahingis surma.

Theodosius: 378—395.3. Surujatele hakkas keiser Theodosius mõjusaste wasta ja sundis neid hirmu ja armu läbi nende nõudmistest lahkuma. Ka läks talle korda terwet Rooma riiki oma kaitsetiiwade alla koguda 394. Aga wiimist korda! Riigilahutus: 395.Sest Theodosius jagas aastal 395 riigi oma kahe poja wahel ära ja sest saadik oli kaks riiki olemas: Ida-Rooma riik ja Lääne-Rooma riik.


§ 86. Rooma riigi wiimne ots.

Arkadius ja Honorius.1. Ida riigi sai Arkadius ja jäi Konstantinopoli elama. Lääne riigi päris Honorius; aga mitte Roomas ei tahtnud ta elada, waid Ravennas. Rahwa hulgad tuliwad karja kaupa põhja poolt ja tungisiwad riisudes ja põletades lõuna poole. Aga lääne riigile ei sündinud esmalt mitte kahju, sest et wahwa Stilicho pääetungijad tagasi tõrjus. Kuid pärast teda läks üks maakond teise järele keisri käest ära: maailma riik lagunes. Ka Afrika maa kadus Valentinianuse III. käsu alt. Isegi Rooma linn oli ju kaks korda wõitjate Germani sugu rahwaste Gothide ja Vandalite käes aga weel mõne aasta kiratses wanast wäeti riik, enne kui ots tuli.

Romulus Augustulus: 475.2. Wiimne Rooma keiser oli Romulus Augustulus. Tema oli alles 16. aastane poisike, kui Germanlaste päälik Odoaker suure wäega üle Alpi mägestiku tuli, kerge waewaga ühe linna teise järele ära wõitis, keisrilt trooni ära wõttis ning talle eluülespidamiseks üksi ühe mõisa Kampania maal jättis, kus ta oma kaimude, esimese kuninga ja esimese keisri, pääle rahuga wõis mõtelda, kuna Odoaker ennast ise Italia kuningaks nimetas. Rooma riigi lõpetus: 476.Nõnda lõppis Rooma riik aastal 476, kui 1229 aastat oli elanud ja 500 aastat maailma üle walitsenud: ori oli nüüd, kes senni oli isand ja kuningas olnud.