Üleüldine ajalugu (Bergmann)/13L
Lisa: Waimuwald.
§ 87. Rooma rahwa waimuwara.
Roomlaste loomus waimu poolest.1. Ka Rooma rabwas on oma waimuwara läbi igaweste elama jäänud. Küll ep olnud Roomlane mitte loomu poolest nii luulerikas ja mõlkuwmõtteline nagu Greeklane, küll ei suutnud ta teaduseteel ja luulelaanes säherdust wilja sünnitada, kui tema koolmeister Greeka rahwas, aga siiski tegi ta, mis wõis, püüdis meistri järele saada, tarwitas tema loodud luuletusi ja teaduseuuritusi omale eeskujuks ja juhatajaks, õpetajaks ning toeks, sai mõnes asjas teda kätte, kahes teaduses, kohtu asjus ja riigi- ning sõjateaduses, tüki weel mööda. Seeläbi on Rooma rahwas ja tema kirjandus täna päewani tähtjas oma loodud wara pärast. Aga Rooma kirjanikud paniwad ka hulga ehteid Greeka kirjapõllult oma keelde ümber: seeläbi on mitu tähtsat asja alal hoitud, sest et aluskirjad Greeka keeles aegade jooksul ja sõdade sõidul ära on häwitatud.
Kunstid.2. Kunstidest ei saanud Roomlaste seas muud kõrgelle järjele kui luule ehk luuletuskunst. Wana-aegsist wärssidest ep ole palju märki tallele pandud: alles sest ajast, kui Rooma rahwas Greeka rahwaga ja tema kirjandusega kokku puutus, kui mõned meistrid ju oma nime oliwad kuulsaks teinud, on enam ridasid ajahambalt halastust leidnud. Augustuse ajast aga, mida „Rooma kirjanduse kuldseks ajaks“ kutsutakse, on kuulsamate meistrite tööd tallele pandud ja ka pärastiste kirjanikkude kirjadest hulk järele jäänud. Luuletajad.Wanematest luuletustest on üksi Plautuse ja Terentiuse rõõmulikud näitemängud olemas. „Kuldse aja“ laulikute seast on kõige kuulsamate luuletused olemas. Horatius kirjutas hulga kenu laule, mis oma sisu ja koore läbi weel täna päew õpetatud meeste meelt rõõmustawad; Vergilius kirjutas Homeruse eeskuju järele suure lugulaulu Änea Italia maale tulemisest, tema wiletsustest ja wõitlemistest; Ovidius luuletas 15 raamatut „Moondusi“, kus sees ta kõik ennemuistased jutud, kus „moondustest“ räägiti, lõbusaste ära jutustab. Päristisist laulikutest on kuulsad kolm okastikkude (satirade) luuletajat: Juvenalis, Persius, Martialis. Ka mõistukõne luulik Phädrus on tuttaw.
Teadused.3. Teadustest jõudsiwad Roomlased iseäranis kahes kaugelle, nii et neist rääkiwaid Roomlaste kirju täna päewani hoolega loetakse ning õpitakse: Kohtutarkus.iga kohtunik peab Rooma rahwa õigust ja nende seadusi hästi tundma ja iga ülem riigiammetnik peab täieste teadma, kuda Rooma riigis walitseti ja sõda peeti. Kuulsamad kohtuteadusnikud on Ulpianus ja Papinianus ja pääle nende kirjade suur seadusekogu „corpus juris“, kus kõik kohtunikkude ja keisrite käsud koos on. Ajalugu.Ka ajalugu õitses, iseäranis „kuldsel ajal“, kus palju kuulsaid mehi historia põllul tööd tegiwad: diktator Cäsar kirjutas oma Gallia ja kodusõja üle tähtsad raamatud; Korneliuse Nepose raamatutest on „Kuulsate meeste elulood“ järele jäänud; Sallustius kirjutas „Jugurtha sõjast“ ja „Katilina mässust“; Livius jutustas 142 raamatus „Rooma ajaloo algusest kunni pea Augustuse surmani, kellest 35 raamatut olemas on. Pärastisist ajaloo kirjutajatest „hõbeajal“ on kõige tähtsam Tacitus: 100.Tacitus, kes „Rooma ajaloo“ Augustuse surmast kunni Trajanuseni kirja pani, mis aga muist on otsa saanud; weel kirjutas Tacitus „Agrikola eluloo“ Britannia maal ja „Germania“, kus sees ta kõigist endisist Saksa sugudest ning nende piirirahwastest räägib, ka ühest „Aestyi“ rahwast. Ka Mõttetarkus.mõttetarkusest peeti lugu, aga enamaste üksi kõnekunstiga ühes koos: Cicero haris mõlemaid ja Seneka kandis mõttetarkuse eest üksi hoolt. Ka loodusuurija Plinius on nimetamise wäärt.
Rooma keel.4. Aga midagi ilmas ei jää igaweste seisma: wägew Rooma riik lagunes, ka tema kuulus keel kõdunes ning kadus rahwaga ühes. Üksi kirjandus, üksi wanad kirjamälestused hoidsiwad teda tarkade tuas tallel ja õpetatud meeste pääs elul: rahwa suust suri ta rahwa enesega ja andis aset teistele keeltele, kes endid tema tütardeks nimedawad, nagn Italia, Hispania, Prantsuse keel.
§ 88. Ristiusk ja tema tunnistajad Rooma riigis.
Ristiusk.1. Kuna Jupitri usuline Rooma riik oma keisrite all õiskas ja õhkas, kuna ta wõimus kahanes ja kadunes, kunni ta wiimaks põhjapooliste pääletungijate läbi lagunes, kaswis Kristuse riik wäikesest kogudusest wägewaks wallaks, kelle walitsus kõige maailma üle ennast hakkas lautama. Keisri Augustuse ajal sündis Juuda maal Bethlehema linnas Kristus: 1—33.Kristus inimeseks; Tiberiuse ajal õpetas ta oma jüngrid ja rahwast ja suri ristisambas aastal 33. Pärast tema ülestõusmist ja taewaminemist alustati sellesama aasta nelipühil ristikogudus 3000 hingega. Apostlid lautasiwad oma Issanda õpetust laiali ja kandsiwad armuõpetuse seemet iga nelja tuule poole. Iseäranis agar ja tegew oli Pauluse †: 64.Paulus, kes neljal reisil Palästina, Syria, Asia, Makedonia. Greeka ja Rooma maad läbi käis, kunni Nero mõek aastal 64 tema elu lõpetas.
Walmis aeg.2. Kristuse usk ei ilmunud mitte enne, kui õige aeg oli tulnud. Paganate aeg oli täis saanud. Usk hulga jumalate sisse oli tarkade pääst ning rumalate südamest lahkunud. Tühi oli inimeste süda ja igatsus õiguse ja tõe järele suur. Pääle selle oli kõik sellel ajal tuttaw maailm ühe mehe walitsuse all ja üks keel, Greeka keel, oli kõigil pool tuttaw, et uue usu kuulutajad igas paigas wõisiwad arusaadawalt rääkida ja õpetada. Ja nüüd tuliwad armuõpetuse kuulutajad ja kuulutasiwad pääsmist, elu ning õnnistust kõikidelle, kes usuwad. Ning seeme langes sagedaste hääle maale ning kandis sajawõrra wilja.
Wastalised.3. Esmalt ei keelnud riigiwalitsus mitte Kristlasi oma õpetust wälja lautamast, sest Rooma riigis ei nõuetud mitte, et kõik pidiwad ühe ja sellesama usu osalised olema. Päälegi peeti Kristlasi hakatuses Juuda usu iseharuks ning jäeti neid rahule. Aga aega mööda hakkas rahwa meel uue usu tunnistajate üle halwaks minema, sest et Kristlased endid teistest eemalle hoidsiwad, pidud ning pühad käimata ning ohwripapi käsud täitmata jätsiwad. Ka riigiwalitsus hakkas neilt kahju ja kurja kartma: sest tõusiwad werised tagakiusamised, mis uue usu tunnistajaid 10 korda werega ristis.
Tagakiusamised.4. Esimene tagakiusamine oli Nero ajal aastal 64. Teine, wähem werine, leekis Domitianuse all. Kolmas Trajanuse ja neljas Aureliuse ajal oliwad iseäranis rängad, sest et seaduse teel Kristlasi kui käsuüleastujaid kohtu ette kutsuti ning hukka mõisteti. Wiimne, kümnes, tagakiusamine sündis keisri Diokletianuse ajal ning oli wäga werine ja ränk, sest kõik, wiimne kui mälestus ja märk pidi ära kautatama. Aga ei mõjunud waljus ega mõegatera: „weretunnistajate weri oli otse kui soe wihm, mis külwatud seemet taga rutemini kaswama kihutas.“
Ristiusk riigiusk: 324.5. Aga keiser Konstantinus tõstis aastal 324 ristiusu riigiusuks ja seega oli kiriku 300 aastane wõitlemine lõpetatud. Ja oli tal kord oma õigus käes, siis wõis ta kaswada ja kangeks saada ja oma wõimust ilmutada.
Sisemine elu: ristikogudused.6. Esimesed kogudused oliwad apostlite eneste ülewaatamise all; aga kui koguduste arw kaswis, waliti igale ühele oma Piiskopp.ülewaataja (Greeka keeli: episkopos, kellest meie sõna piiskopp on on tehtud). Pääle selle oli igal kogudusel oma wanem, presbyterus, kes koguduse liikmete hinge ja ihu üle pidi walwama. Pääle nende oliwad weel koguduse ammetis diakonid ehk abilised, kelle kohus oli waeste eest hoolt kanda. Jumala teenistus peeti koguduse liikmete majades, tagakiusamiste ajal maa all koobastes ehk kaljuhaua urgastes. Kirikuid ehitati alles siis, kui ristiusule eluõigus oli osaks antud.
Waimulik seisus.7. Kunni Konstantinuseni oliwad kõik koguduse liikmed enam ehk wähem ühewäärilised: siis alles tehti selget wahet waimulikkude meeste ja muude koguduse liikmete wahel. Esimesed nõudsiwad walitsust wiimiste üle ja piiskopid pärisiwad wõimust presbyteruste üle. Jälle teised piiskopid tahtsiwad teistest ülemad ja esimesed mehed olla: seda tegiwad Rooma, Konstantinopoli, Antiochia, Aleksandria ja Jerusalema piiskopid, kes endid nagu teiste pääks pidasiwad ja Patriarchid.patriarchiks nimetasiwad. Ning pea arwas Rooma patriarch enesel enam õigust ja wäge ning woli olewat, kui teistel, nimetas ennast papaks ehk paapstiks ning ‚wõttis otse kui kuningas ristikoguduse üle walitseda.‘
Eksitajad.8. Aga uue usu wasta tõusiwad juba esiotsa mehed üles, kes waleõpetusega kogudust püüdsiwad eksitada ning õigelt teelt ära awateleda. Kuid eksitajate wasta tõusiwad teised mehed üles, kes püha kirja põhja pääl tõt tunnistasiwad ning kirikut segaduse ja usku hukatuse eest kaitsiwad. Neid wiimseid nimetatakse kirikuisadeks.
Kirikuisad.9. Kirikuisade seast kõige kuulsamad on Greeka poolt: Origenes, Eusebius, Athanasius, Chrysostomus; Rooma poolt: Tertullianus, Kyprianus, Ambrosius, Hieronymus, Augustinus. Athanasius on tähtjas oma wägewa usuwõitlemise läbi Nikäa koncilium: 325.Nikäa linnas aastal 325, kus ta Ariuse wasta waieldes wõitu sai ja apostlite usuõpetuse segaduse eest kaitsis. Ariuse õpetus.Sest Arius õpetas: „Kristus ep ole mitte Issaga üks ega ühesugune, waid ta on Issaga ühte sugu, ta ep ole mitte igawesest ajast olnud, waid ta on Issast loodud nagu Aadam.“ Aga Athanasius õpetas, nagu meie katekismuses seisab. Wõit jäi Athanasiusele: Arius mõisteti waleõpetajate liiki ja tema õpetus wannuti ära. Niisama kange ja käre eitlemine oli 160 aastat hiljem Augustinus ja Pelagius: 420.Augustinuse ja Pelagiuse wahel. Augustinus õpetas: „Inimene on Aadama langemisest saadik pärispatu läbi nii ära rikutud, et ta omast wäest mitte ei suuda ei uskuda ega õndsaks saada, waid ainu üksi Jumala armu läbi Jesuse Kristuse sees.“ Pelagius waidles selle wasta ning õpetas: „Pärispattu ep olegi; Aadama patt puutus üksi temasse; iga inimene wõib oma waba tahtmise läbi omast wäest ilma Kristuseta hääd teha ja õndsaks saada.“ Ka Pelagiuse õpetus wannuti ära.
Kaswamine.10. Aga hoolimata tagakiusamistest riigiwalitsuse kui ka wanausuliste poolt ning kohkumata eksitajate sõnakate kõnede eest kaswis Kristuse kirik ikka wägewama jõuuga, lautas oma oksad otsegu sinepiiwakesest tõusnud puu laiali üle kõigi maade, leidis wiljakat mulda ning istutas uusi wõsusid, et kõike maailma walgustada ning pimedusest tõe teele saata. Aga enne kui see sündis, pidiwad wanad rahwad, wana haridus, wanad wiisid ning kombed kaduma, uued asemelle astuma, uue wõimu ning uue ramuga uut sünnitama ning wägewamale walitsejale teed walmistama. Ning see sündis sellel ajal, mis rahwarändamisega algas ning mida kutsutakse
Keskajaks.