Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1324
IV. Järk: Rooma wõitlemine ja wõit Afrikas.
§ 60. Esimene Puunlaste[1] sõda.
Karthago linn.1. Nagu Pyrrhus oli ette ütelnud, nõnda sündis tõeste: Sikelia saares algas pea pärast Pyrrhuse äraminekut kibe wõitlemine Rooma ja Karthago wahel ja kestis rahuajaga kokku enam kui 100 aastat, kunni ta wiimaks Karthago ärahäwitamisega lõppis. Seesama Karthago linn oli Fönikia asutus, täis rahwast ja rikkust, kelle laewad kallist kaupa maalt maale wiisiwad ning merelt merele purjutasiwad. Tema wõimus oli suur ja ulatas üle ümberkaudse Afrika maa ja üle teiste Fönikia asutuste Afrikas ja Hispanias, Sikelia ja Wahe mere saartel. Walitsus oli rahauhke aristokratia käes. Teadustest ja kunstidest ei peetud mitte suurt lugu. Usk oli jäle Moloki teenistus inimeseohwritega. Meele ja waimu poolest oli Karthaglaste ülem püüdmine raha ja rikkus: woorusi ei tuntud.
Waenulee.2. Wõitlemine Karthaglaste ja Syrakuslaste wahel kestis pärast Pyrrhust ikka edasi. Aga kui Syrakusä kuningas Hieron II. pärast suuri wõitusid ka Messana linna ära püüdis wõtta, nõudsiwad rööwlisugu Mamertinlased, kelle päralt Messana linn oli, Roomlastelt abi. Rooma rahwalle oli küll häbiks rööwlitelle appi minna, aga konsulitel oli kord kange sõjahimu ja senat andis rohke saagi ja suure wõidu lootuses luba ja nõnda süttis 1. Puunlaste sõda: 264—241.esimene Puunlaste sõda põlema aastal 264.
Sõjakäik.3. Konsul Appius Klaudius Kaudex tõttas sõjawäega Sikelia pinnale, kogus Messana ees ka Mamertinlased oma lipu alla ning läks Karthaglaste kallale, kelle käest ta lühikese ajaga hulga linnasid ja linnakesi ära wõttis, ja sundis Hieronit Roomlastega käsi käes käima. Aga Rooma wõidud ei kannud mitte oodetud wilja, senni kui Roomlastel laewu ep olnud, miska waenlaste juuretulemist ning moonawedamist ära oleksiwad wõinud keelda. Sellepärast laskis konsul Duilius.Kajus Duilius kiwirahnule jäänud Karthago laewa eeskuju järele hulga laewu ehitada ja wõitis siis konkssildade abil, mis waenlase laewa pääle kukutati ja siis tema pääl otse kui maal wõideldi, Lipari lahing: 260.Lipari saarte ligi Karthago merewäe ära. Weel teise wõidu saiwad Roomlased Reguluse all Karthaglaste üle: siis arwasiwad juba Afrikasse minna wõiwat.
Regulus Afrikas.4. Senati käsu pääle purjutas Regulus oma wäehulgaga Afrika randa, wõitis sääl palju linnasid ära ning ähwardas juba wõiduuhkuses päälinna ennast, kui Spartlane Xanthippos Karthaglastele appi jõudis. Tema wõitis Roomlased Tunese all ära ja Regulus ise sattus wangi. Järele jäänud wäeriismed põgenesiwad koju. Küll saadeti weel kaks korda laewu merele, aga mõlemail kordadel leidsiwad mehed ja mastid merepõhjas omale haua. Nii käis Roomlaste käsi halwaste, kunni konsul Metellus maawäega Karthaglased Panormuse lahing: 250.Panormuse kohal ära wõitis, nii et nad rahu pakkusiwad. Aga Rooma senat ei wõtnud rahutingimisi Reguluse nõuu järele, keda wangide wahetamise pärast Rooma oli läkitatud, mitte wasta. Regulus ise läks, nagu ära tulles oli wandunud, wangi tagasi. Sääl sai ta pea surma.
Sõja lõpetus.5. Roomlastel aga ei näitanud õnne olewat: Sikelia saarelt ei suutnud nad mitte Karthaglasi wälja ajada ja uued laewad, mis suure kuluga ehitati, wausiwad jälle põhja. Riigi wara-ait oli tühi: uusi teha ep olnud wõimalik. Sääl ehitasiwad rikkad oma kuluga uued laewad ja saatsiwad nad merele. Selle korra wõitis konsul Lutatius Katulus Ägadi saarte juures Karthaglased nii mõjusaste ära, et nad rahu palusiwad. Rahu: 241.Rahu tehti küll, aga raskete tingimiste all: Karthaglased pidiwad esiteks Sikelia saare Roomlastele jätma, mis nüüd esimeseks Rooma maakonnaks ehk provinciaks sai; teiseks 3200 talenti sõjakulu maksma; kolmandaks kõik wangid wabaks andma.
Gallia cisalpina Rooma maakond: 222.6. Warsti pärast rahutegemist wõtsiwad Roomlased Korsika ja Sardinia saare oma walitsuse alla, mis Karthaglased sõjakartuse pärast mitte ei julgenud keelda. Ja Põhja-Italias wõitis Rooma wägi Gallilased ära ning Gallia cisalpina tehti Rooma maakonnaks, nii et aastal 222 Rooma walitsus üle terwe Italia maa ja tema saarte ulatas.
§ 61. Teine Puunlaste sõda: Hannibal ja Scipio.
Sõja algus.1. Rahuaeg ei kestnud mitte kaua, sest et Rooma rahwas mitte ei sallinud, et Karthago wõimus uueste kaswaks ja temale kardetawaks saaks. Karthaglased aga püüdsiwad oma wõimust igapidi kaswatada ja oma endist kahju kulla hõbedarikkal Hispania maal kahandada. Sääl oliwad nende wäeülemad pea terwe lõunapoolse poolsaare ära wõitnud ning tungisiwad nüüd põhja poole edasi, kunni Roomlased Ebro jõe rajaks nimetasiwad. Siis sai Hannibal.Hannibal, keda ta isa 9 aastaselt Hispania maale kaasa wõttes altari ees oli lasknud wanduda ‚igaweste Roomlaste waenlane olla‘, Karthago wäe ülemaks. Tema nägi ette ära, et wara ehk hilja sõda ometi mõlemate riikide wahel põlema hakkab, kuna nüüd, tema arwates, kergem oli Roomast jagu saada, kui pärast poole. Sellepärast wõttis ta nõuuks waenutuld sütitada ja siis Roomlast tema omas kodus ülesse otsida, sest et ta sääl kõige nõrgem olewat. Tema otsis Rooma kaitsealuse Saguntumi piiramine.Saguntumi linnaga tüli, leidis ja piiras ta ümber. Rooma saadikut, kes teda noomima tuli, käskis ta Karthago senatisse minna. Senni, kui saadik sinna läks, wõttis ta linna tormiga ja häwitas ta sootumaks ära ning saatis kodanikud surma. Saadik Karthagos.Seda kuuldes nõudis Rooma saadik kahjutasumist ja Hannibali Roomlaste kätte andmist. Kui kaua asjata sõnu wahetati ja mitte otsust ei antud, tegi saadik kaks kortsu oma mantli ehk toga hõlma, tõstis nad kõrgelle ning hüüdis: „Näe! Siin sõda! Siin rahu! Walige!“ Karthago ülemad kostsiwad: „Anna ise, kumbat sa tahad!“ Tõsisel näul laskis saadik sõjasopi lahti ning hüüdis: „Et sähke sõda!“ Ja „Sõda!“ kõlas talle terwest Karthagost wasta. — Nõnda hakkas 2. Puunlaste sõda: 218—201.teine Puunlaste sõda aastal 218.
Alpidest üleminek.2. Just wasta Roomlaste arwamist, kes waenlast Sikelia saarel ootasiwad, tõttas Hannibal üle Ebro jõe ja Pyrenäi mägede Gallia maalt läbi Italia poole. Kõrgetest Alpi lumemägedest hakkas ta südilt üle minema. Aga ei see olnud mitte kerge asi: pilweni kerkisiwad mäekingud ja jää ning lumi kattis kõik; ep olnud linna ega küla, ei kõrtsi ega teeradagi; weulojused libisesiwad mäest alla ja kukkusiwad koledasse kuristikku ja kohmetanud sõjamees weeris tema kannul; wanker wuras tagaspidi ja wiis kange hooga kõik ühes alla, mis ees, oli ta elewant wõi inimene; päälegi tuli mägestiku rahwas ning hukkas omast kohast nii palju kui suutis. Siiski ei heitnud Hannibal mitte meelt ära, waid toetas ja teritas soldatite julgust, kunni 2 nädala pärast Põhja-Italia õitsewale lagedikule jõudis. Aga enam kui pool wäge ja pea kõik elewandid oliwad teel otsa saanud.
Wõitlemised.3. Waewalt oli Hannibal oma sõjameestega lagedal, kui konsul Publius Kornelius Scipio talle Ticinuse jõe kaldal wasta tuli. Aga ei see suutnud werises lahingis wägewat kinni pidada, waid taganes põgenedes. Paremini ei käinud teise konsuli käsi Trebia jõe kaldal. Nende kahe wõidu wili oli Hannibalile see, et nüüd terwe Põhja-Italia, kõik Gallilased temaga käsi käes käisiwad. Mõne aja pärast tõttas Hannibal üle Appenninuse harja ning jõudis Arnuse madalikul.Arnuse madalikku, mis suures uputuses oli. Mitu päewa ja ööd oliwad soldatid wees, hobustel kukkusiwad kabjad alt ära, wankrid jäiwad mudasse kinni ja koormakandjad jäiwad sisse. Hannibalil enesel rikkus märg auur teise silma ära. Aga ühe silmaga tormas ta, nii kui kuiwale sai, Rooma wäe wasta, kes teda Trasumenuse lahing: 217.Trasumenuse järwe ääres ootas, ja sai siingi täit wõitu: wõitlemine oli nii walus, et wõitlejad maawärisemist tähelegi ei pannud, mis maapinna lahingiwäljal lõhastas ja surnutelle labidata haua walmistas.
4. Nüüd kardeti Karthaglast Rooma tulewat ja nimetati suure rutuga wana Fabius diktator.Quintus Fabius Maximus diktatoriks. Hannibal ei tulnud aga mitte Rooma, waid pööris lõuna poole säälsid suguharusid alla heitma ja kodumaalt abiwäge ootama. Aga diktator sünnitas talle suurt pääwalu: tema küll ei hakkanud mitte suurt lahingit pääle, sest ta teadis, et waenlane weel liiga wägew oli, waid käis otse kui ähwardaw äikese pilw mööda mäeharju tema kannul, ikka parajat pilku oodates, kus waenlastelle wõiks walu anda. See ep olnud aga mitte Roomlaste meele järele ja nad nimetasiwad teda tema kõheldamise pärast pilgates Kõhkleja.„Kõhklejaks“. Aga see asi ei eksitanud mitte diktatorit tema tegemises, kunni ta Hannibali kõige wäega ümber piiras. Aga kawal Puunlane päästis enese wangi paelust. Tema teadis, et Rooma soldatid kangeste tonti kartsiwad, sellepärast saatis ta neile 2000 tonti korraga kaela: tema sidus koo hagu iga härja sarwede wahele ja süütas öösel põlema; loomad jooksiwad hirmuga sinna ja tänna ja mööda mäekülge ülesse; Roomlased nägiwad sarwikuid tuld ja suitsu ninasõõrmist purskades oma kallale tulewat ja igaüks põgenes hirmuga pahareti eest; aga Hannibal tõttas senni ruttu wangiorust minema. Jah, ta piiras nüüd oma korda Rooma ratsawäe ümber, kelle päälik ettewaatamata tema kallale oli tunginud; aga „Kõhkleja“ tuli ja wiis ratsalised hädaorust päästwalle mäele.
Kannä lahing: 216.5. Pärast diktatori ammeti aega läksiwad konsulid Paullus ja Varro suure wäega Hannibali wasta. Ettewaatlik Paullus hoidis ennast Fabiuse kombel lahiugi eest, aga südi Varro hakkas oma ammetipäewal Kannä linna all lahingit, mis nii weriselt lõppis, et 50,000 Roomlast surnult weriwäljale jäiwad, tuhanded wangi sattusiwad ja üksi Varro 80 mehega põgenedes pääsis kurwa sõnumet Roomas kuulutama. Hirm ja ehmatus oli üleüldine: kõik ümberkaudsed linnad tegiwad oma wärawad wõitja ees lahti ja kõik Italia maa suguharud kuulsiwad Karthaglase sõna. Roomlaste mehine meel.Kuid Rooma linna rahwas ei hirmunud ega ehmatanud, waid pani julgeste oma linna wärawad kinni ning kostis südilt Hannibali saadikulle: „Niikaua, kui weel ühe Karthaglase jalg Italia pinnal kõnnib, ei wõi rahust rääkidagi!“ Ruttu koguti uus wägi kokku, iga käsi andis abi, nii palju kui suutis, ja ettewaatlik Fabius kaitsis kui Rooma „kilp“ ja „mõek“.„kilp“ isamaad, kuna südi Marcellus kui „mõek“ waenlaselle walu andis. Ja tõeste hakkas sest päewast saadik Karthago õnn kaduma. Roomlased tegiwad Puunlastele palju tüli, wõitsiwad nende wäeosasid wäikestes taplustes ja wõtsiwad koguni Kapua linna ära, kelle pääle Hannibal ennast iseäranis oli toetanud; Hannibal püüdis küll ümberpiiramist seeläbi tühjaks teha, et ta Hannibal ukse ees: 211.Rooma wärawa ette ruttas, aga sest ei tõusnud muud tulu, kui et rahwas hästi hirmu sai tunda, mispärast weel pärastki emad oma nutruid lapsi hirmutasiwad: „Wait! Hannibal ukse ees!“
Sikelia saarel.6. Senni oli Hannibal Makedonia kuninga Philippuse III. sõdima ja Syrakusä linna mässama kihutanud. Aga Makedonlased wõideti pea ära. Ka Syrakusä ei suutnud mitte iganes „Rooma mõega“ wasta panna. Küll püüdis kuulus Archimedes.Archimedes oma masinatega piirajaid eemalle peletada: tema masinad wiskasiwad suuri kiwa, palka, tuld ning tõrwa waenlaste kaela ja laewa, ja nende konksid tõstsiwad Rooma laewad kõrgelle ja lasksiwad neid siis äkitselt merepõhja kukkuda. Aga ka see ei mõjunud: ühel öösel tungis Marcellus linna sisse, kodanikud löödi suuremal osal maha, teised müüdi pärisorjaks. Ka Archimedes langes: tema oli parajaste uut masinat wälja arwamas ja maalis tema kuju liiwa sisse, kui Rooma soldat sisse riisuma tungis; mõttes ei pannud kuulus arwaja tähelegi, kes see tuli, waid hüüdis: “Ära sa aga mu kujusid siin riku!“ Aga soldat lõi ta pää otsast maha.
Hannibali õnnetus.7. Hannibali enese wäehulk oli kokku sulanud otse kui kewadine hang. Kodumaalt ep olnud talle sugugi abi saadetud ja lahingid ja tõbed oliwad oma ohwrid pärinud. Ta ei suutnud mitte enam ära wõidetud maad oma käes hoida, waid taganes Italia lõunatippu, kus ta kindlas leeris oma wenda Hasdrubal.Hasdrubali appi ootas, kellele ta Hispania maale seks käsu oli saatnud. Hasdrubal oli parajaste Bäkula lahingi kautanud ja temaga terwe Hispania maa; sellepärast wõttis ta wenna kutsumist tõrkumata kuulda ning ruttas tema teed mööda Italiasse. Aga Kesk-Italias sundisiwad teda Rooma konsulid Sena lahing: 207.Sena linna all lahingit algama: Karthaglased wõideti ära ja Hasdrubal ise langes. Wõitjad raiusiwad langenud Puunlaste pääliku pää otsast ära ning wiskasiwad ta Hannibali leeri. Kohkudes tundis see oma wenna werise pää ära ning hüüdis õhates: „Häda! Nüüd näen Karthago otsa tulewat!“
Scipio.8. Kuna Hannibal wihas ja ahastuses oma kindlas leeris kättemaksmise pääle mõtles, tuli Publius Kornelius Scipio, selle poeg, kes Ticinuse kaldal põgenes, Hispaniast Rooma ja andis senatille teada, et „mitte üht Puunlast enam Hispanias ep ole, waid et terwe maa Rooma oma on!“ Roomlased walisiwad tema konsuliks ning saatsiwad ta Sikelia saarde, kust ta senati käsu pääle Scipio Afrikas: 204.Afrika maale läks ning Utika linna ligidal leeri üles lõi. Talwe otsa piirati teda sääl küll ümber, aga kewadel pääsis ta Numidia kuninga Masinissa waheletulemise läbi piirajate paelust ja hakkas oma wõidutööd nii agaraste pääle, et Karthago walitsus Hannibali Italiast koju kutsus. Hannibal Afrikas.Pisarsilmal lahkus Hannibal säält maalt, kus ta nii palju teinud ja wähe kasu toonud, hüüdes: „Mitte Roomlased: Karthago enese kadedus ja tänamata meel on Hannibali ära wõitnud!“
Zama lahing: 202.9. Zama linna all saiwad mõlemad oma-aegsed kuulsamad mehed oma wägedega wastastikku kokku. Enne lahingit soowis Hannibal Scipioga kõneleda. See sündis. Aga rahupakkumist ei wõtnud Scipio mitte wasta, waid arwas mõegatera otsuse kõige selgema olewat. Lahing algas. Määratuma julgusega ja wahwusega wõideldi mõlemilt poolt. Aga wõit jäi Scipio kätte. Wäeriismetega ruttas Hannibal Karthago linna ja andis nõuu rahu paluda, olgu mis hinna eest tahes. Seda tehti. Scipio wõttis rahupalwet kuulda, ehk ta küll ennemalt Karthago ärahäwitamisega oma tööd oleks lõpetanud. Aga Rahutingimised ja rahu: 201.tingimised, mis Scipio tegi, ep olnud mitte kerged: esiteks pidi Karthago kõik oma laewad ja elewandid Roomlaste kätte andma ja Hispania maa ja Wahe mere saared Rooma walitsuse alla jätma; teiseks 10,000 talenti sõjakulu maksma ja seda 50 aasta sees ära tasuma; kolmandaks tõutama ilma Rooma lubata mitte kellegiga sõdima hakata. Tingimised oliwad küll rängad, aga Karthago wõim oli raugenud, sellepärast tõutasiwad nad kõik Rooma nõudmised ära täita. Scipio palk.Kuid Scipio läks suure auuga Rooma, pühitses sääl üpris wäga toreda triumphuse ning sai senatilt omale „Afrikanuse“ auunime. Hannibal aga pidi pea oma isamaalt põgenema ning suri wiimaks kihwti läbi, kui Roomlased Bithynia kuningalt teda oma woli alla pärisiwad.
§ 62. Kolmas Puunlaste sõda: Afrikanus Noorem.
Karthago kosumine.1. Aastat 50 kestis rahu Karthago ja Rooma wahel. Selle aja sees tasus ta oma määratuma wõla ära, jah, oli päälegi osawa ja agara kauba-ajamise läbi jälle nõukaks ja rikkaks saanud. See lugu täitis Rooma rahwast kadedusega. Iseäranis püüdis wali censor Kato.Kato igas senati koosolekus wiha Karthaglaste wasta uueste äritada, sest ta lõpetas kõik oma kõned järgmiste sõnadega: „Ja mis ma weel tahtsin ütelda: Karthago peaks ära häwitatama!“ Aga ei leitud mitte süüdi, mis eest sõda oleks wõinud hakata. Sääl täitis Numidia kuningas Masinissa.Masinissa Roomlaste soowe, sest ta äritas Puunlast ühte puhku waenule tema piiridelt riisudes ja tema maaküljest osasid ära wõttes. Roomast ei ilmunud mitte palutud abi, sellepärast wõtsiwad Karthaglased ise mõega kätte ja ajasiwad riisuja maalt minema. Seda nimetas Kato lepingu lõhkumiseks ning kihutas Rooma rahwast Kolmas Puunlaste sõda: 149—146.kolmandalle Puunlaste sõjale 149.
Rooma nõudmised.2. Suure wäega läksiwad konsulid Sikelia saarde, et säält Afrika maale sõita. Aga Karthaglased tuliwad ja palusiwad armu ning tõendasiwad, et nad häda pärast, mitte lusti pärast, mõega kätte wõtnud. Rooma konsulid nõudsiwad 300 käemeest kõige suuremast soost õiglase alanduse täheks. Tõrkumata täideti seda käsku ja küsiti, mis Rooma senat weel nõuab. Selle pääle tõutati Afrikas wastust anda. Ja kui Rooma laewad Afrika randa jõudsiwad, tuliwad jälle Karthago saadikud otsust paluma. Nüüd kästi sõjalaewad Roomlaste kätte tuua. Kohkunud linn kuulis sõna. Aga ehmatades nägiwad nad oma wõimuse leeki taewa poole tõuswat. Jälle nõudis konsul: ‚kõik sõjariistad toodagu Roomlase kätte; nad seista Rooma warju all, kus neil mõeku ega piika tarwis ep olla‘. Ka ses tükis kuuldi sõna. Nüüd aga tuli kõige rangem käsk: „Wõtke oma loomad ja asjad kaasa ja minge linnast wälja, kunni kaks penikoormat mere kaldalt eemalle jõuate: sinna wõite elama jääda ja uut linna asutada!“ Saadikud tahtsiwad Rooma minna kergitust paluma, aga neile öeldi selge sõnaga: „Ei aita ükski oht ega roht: Karthago peab ära häwitatama!“
Karthago südidus.3. Seda wiimist pärimist kuuldes täitis hädakisa ja ahastus ja hirm terwe linna. Aga südimate südames hakkas tuline wiha leekima, nad äritasiwad meeleäraheitjaid julguselle, ja weel selsamal päewal tõutati wiimseni weretilgani armutumatele wasta panna. Hasdrubal waliti linna wanemaks, iga riigihoone ja tempelgi tehti sepipajaks, kus ehetest ja tarwiriistadest sõjariistu walmistati; mehed naesed, noored wanad, igaüks andis, mis tal oli, igaüks tegi, mis ta suutis, isamaa hääks ja wanemate linna päästmiseks. Orjadgi lasti kõik wabaks, et wõitlejate hulk kaswaks, aga ära-andjate seeme kauks.
Wõitlemine.4. Hirmutamisega ei läinud ärawõtmine Roomlastel mitte korda: wäega näitas seesama lugu olewat. Karthaglased tungisiwad sagedaste nii kange hooga Roomlaste kallale, et nad taganesiwad ja tee ürikeseks ajaks lahti oli, nii et nad jälle uut moona saiwad. Kaks aastat läks Rooma wäele kasuta mööda. Sääl waliti noor Scipio Noorem.Scipio Ämilianus, endise kuulsa Scipio poja kasupoeg, weel 10 aastat enne seaduslikku aega konsuliks ja saadeti Afrikasse, sest temalt üksi oodeti ja loodeti wägewa waenlase wangiwõtmist ning nende linna ärarikkumist. Tema jõudis uue ramuga Karthago ette, lõi tugewama leeri tema ümber, ehitas sadamalle tammi ette ja walwas iga wärawa all, et ükski elaw hing wälja ei pääsnud. Nälg ramastas kaitsjad ära ja nende julgus rauges selsamal mõedul, kui nende kehawõim wähenes.
Karthago langemine ja ots: 146.5. Kewadel 146 laskis wiimaks Scipio, kui selgeste teadis, et linna rahwas nälja läbi oli nõrgaks läinud, oma wäge linna pääle tormi jooksta. Püüdmine läks korda: kuus päewa wältas wõitlemine, enne kui Roomlased linna südamesse jõudsiwad. Kes weel surmast oli järele jäänud, andis ennast wangi. Kuid üks wäike hulk, ligi 1000 inimest, nende seas Hasdrubali naene ja lapsed, otsisiwad ennemalt templiga tükis tulesurma. Aga Hasdrubal ise palus auutumalt armu. Linn süüdati põlema: 17 päewa ja ööd loitis leek taewa poole. Wõitja Scipio waatas ärdal meelel suitswate Karthago aherwarte pääle ja kuulutas Homeruse sõnadega Rooma tulewat otsa ette:
„Ükskord tuleb ka päew, kuna Ilius waremiks waub!“ Wangide hulk müüdi pärisorjaks, linna rusud tehti maa tasa ja tema aluse üle künti needmise soola, et ükski teda iial üles ei ehitaks. Afrika Rooma maakond: 146.Endine Karthago käsualune maa tehti Afrika nime all Rooma maakonnaks. Kui sedawiisi senati käsk ja Kato soow, kes aga aasta enne linna langemist ära oli surnud, täidetud oli, pööris Scipio suure saagiga koju tagasi, kus teda rääkimata auuga wasta wõeti ning talle „Afrikanuse Noorema“ auunimi osaks anti.
- ↑ Et Karthaglased Fönikia ehk Phönikia suguharust pärit oliwad, kutsuti neid ka „Puunlasteks“.