Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2121
Teine piir: Riikide kinnitamine.
I. Järk: Karli Suure aeg.
§ 104. Pipinid Franki rahwa walitsejad.
Majawalitsejad.1. Jõuetumaks oliwad Merowingi sugu kuningad jäänud, nii et nad ise riigi asju tallitada ei suutnud, waid selle töö oma majawalitseja kätte jätsiwad. Niisuguse majawalitseja nimetas nii hästi idas kui läänes esiotsa kuningas ise. Hiljemini wõtsiwad Franki wõimsad, suurem sugu, selle õiguse temalt ära ning siis ei jäänud kuningalle muud kui paljas nimi: tal ep olnud muud teha, kui kord aastas „nelja härja wankriga“ Märtsi-wäljale sõita ning sääl ennast auujärjelt rahwakogule näidata. Pipinid.Weel warjuwäärilisemaks läks kuninga nimi, kui Ida-Franki majawalitseja Pipin: 687.Pipin teist lahingis ära wõites terwe maa enese alla wõttis ning „Franki herzogi ja würsti“ nime all walitsema hakkas. Ta pärandas wõimuse oma pojale. See, nimega Karl Martel, walitses tugewa käega, päästis maa Arablaste käest (§ 102, 2) ning kaitses riiki pääle tungiwate Germani suguharude wasta. Tema poeg Pipin Lühike päris ammeti ja nime.
Pipin I., Franklaste kunngas: 752.2. Pipin ep olnud „herzogi ning würsti“ nimega rahul: tema tahtis, sest et ta kuninga tööd ära toimetas, ka kuninga krooni kanda. Sellepärast läkitas ta saadikud paapstilt küsima: „Kes on õigusega kuningas, see, kellel kuninga wõimus, wõi see, kellel kuninga nimi on?' Paapst, keda rohked kingitused weel suuremat lootma sundisiwad, kostis: „Õigusega on ikka see kuningas, kellel kuninglik wõimus käes!“ Selle pääle kutsus Pipin rahwa Soissonsi linna kokku, kus teda ülemad ja alamad oma kuningaks tunnistasiwad. Sedamaid saatis majawalitseja wiimse Merowinglase kloostrisse ning laskis eneselle Franki krooni pähä panna 752. Pea pärast seda tõttas Pipin I. Italiasse, kus ta rahutumat Longobardi kuningat karistas, tema riigist tüki maad ära wõttis ning tänuks „Petruse päranduse“ nime all paapstille kinkis: seega oli pärastise „kirikuriigi“ alus pandud. Ka kodus oli Franki kuningas surmani tegew, kus riik tema kahe poja Karli ning Karlmanni wahele ära jautati.
§ 105. Karl Suur.
Karl Suur: 768—814.1. Weel puudus Klodwigi alustatud ning Pipini elustatud Franki riigis suurriigi wääriline seadus, kord ning osawaste ära seatud tugewaks tegew walitsemise wiis. Seda jalale seada oli Pipini pojale osaks antud, Karlille, keda ajalugu õigusega Suureks hüüab ning kes tõeste mees on, kes otsegu „täht pimedal ööl oma ajaliste keskel särab.“ Ema hoole läbi wagaduses ning isa mure abil sõjakunstis ja walitsemise asjus hästi kaswatatud, ühendas ta eneses rohked loomuseanded keha ja waimu poolest wäsimata usinusega ning tüdimata tööhimuga, nii et ta oma elunõuet ‚Lääne-Kesk-Europa rahwaid üheks kristlikuks riigiks ühendada ning kaunist korda seaduste läbi kinnitades haridust edendada‘ tubliste täita suutis. Aja olu.Seks oligi tema aeg igapidi sünnis: wana-aegne olek oli möödas, muutmise tormid waikinud, uutes riikides, uute rahwaste seas ristiusk ja tema kaasas kõndiw haridus igal pool maad leidmas. Ehk küll suurem hulk weel pimeduse paelus wangitses ning paremusele wasta sõdis, seisis ometi alus ning selle pääle wõis wägew waim oma tegewust toetada. Sinna juure tuli paapsti lahke olek Franklaste wasta ning üleüldine edasisaamise püüdmine ühelt poolt, kui ka waenlaste ja wastaliste nõdrus teiselt poolt. Aja olu oli otsegu Karlille loodud.
Saksi sõda: 772—803.2. Franki rahwa õnneks suri Karlmann juba kolme aasta pärast ning waliti tema lastest hoolimata Karl ainult walitseja: 771.Karl terwe Franki riigi kuningaks 771. Siis wast wõis ta oma silmi eemalle sirutada ning lähemaid waenlasi karistama minna. Saksi ühendus, kus mitmed suguharud, kelle seast Saksilased kõige tähtsamad, kokku heitnud, näitas talle kui wägew paganate riik kõige kardetawam olewat. Nende wasta läks ta sõtta, aga 31 aastat läksiwad mööda, enne kui wastapanek täieste lõppes ning ristiusk, kelle wäljalautamine üks Karli ülemaist püüdmistest oli, jäädawalt wastawõtmist leidis. Iseäranis tegew oli Saksilaste kaitsmises wahwa Herzog Wittekind.Wittekind, kes alla jäädes põgenes, aga nii kui Franklased eemalle läinud, jälle terwe rahwa sõjariistade alla kutsus. Seda tegi ta esimese sõja järel, kus Karl nende pääpaiga ära wõttis ning püha Irmensula, suure pühaks peetud puutüwi, ära häwitas; niisamuti pärast teist ja kolmat sõda, kus Paderborni riigikogul ülemad truuwust wandusiwad, teised endid hulga kaupa ristida lasksiwad. Kuid uueste tuli Karl ja jälle tõutati wõitja käskusid täita; aga et neid Slaawlaste wasta kaasa suuniti minema, äritas Wittekind teisi kodus sõjale ning sinna jäänud Franklased surmati ära. Seda kuuldes tõttas wihane Karl suure wäega wõitlejate wasta ning laskis Verdeni weretöö.Verdenis ühe päewaga 4500 Saksa wangi ära hukata. See weretöö käis nii Saksilaste südamest läbi, et kõik, sõjariistad käes, elu ja surma pääle sõdima hakkasiwad. Ning sõjaõnn oli esiotsa nende poolt. Alles Hase jõe kaldal suutis Karl waenlaste wõimust nii pikalt lõpetada, et Wittekind ning teised temaga sõjariistad maha paniwad, truuwust tõutasiwad ning endid ristida lasksiwad. Ometi ei jäänud sõdimine mitte seisma, sest „kiriku kümnes ja nekrutiwõtmine“ oli harjumata koorem, mis kanda ei tahetud, ning wast 803 wõis Karl Selzi rahu: 803.Selzi linnas jäädawat rahu teha, kelle järele ristiusku Saksilastele Franklastega ühewääriline õigus osaks anti.
Karli teised sõjad.3. Selsamal ajal, mil Saksi ühendus oma usu ning wabaduse eest wõitles, sõdis Karl ka mitmes teises paigas ning lautas oma riigi rada põhjas ja lõunas laiali. Kõige päält kutsus teda paapst Longobardi sõda: 774.Longobardi kuninga Desideriuse wasta, kes talt selle eest, et ta Karlmanni poegi lõunapoolse Franki riigi walitsejaiks ei tahtnud wõida, Pipini kingitust ära püüdis riisuda. Hääl meelel kuulis Franklane seda palwet, seda enam, et ta Desideriuse tütrest ennast lahutades temalt ometi muud kui wihameest ei wõinud loota. Ta tõttas üle Alpide, wõttis „Pipini kingituse“ ära ning andis ta Roomas paapstille tagasi. Desideriuse aga saatis ta kloostrisse ja pani, sest et maa Franki riigiga ühendati, Lombardia krooni oma pähä. Niisamuti hüüti teda Hispania sõda: 778.Hispaniasse: Paderborni riigikogul ilmusiwad tema ette Arablaste saadikud ning palusiwad teda Abderrahmani wasta appi. Uues wõidu lootuses tegi seda Karl, wõitis maa Ebro jõeni ära ning andis ta khalifi asemikule, kui oma laenulisele, Hispania rajamaa nime all tagasi. Kuid Pyrenäi mägestikust üle tulles sattus wägew päälik Roland.Roland kaitserügemendiga mägiste suguharude keskelle ning sai wahwa wõitlemise järel kõige saatjatega surma. Hiljemini karistas Karl Baieri sõda: 788.Baieri herzogit Thassilot, kes harimata Avarlaste abil, kes Hunnlaste asemelle Pannoniasse oliwad elama asunud, ennast Franki laenukohusist tahtis wabaks teha. Herzog saadeti kloostrisse, maa ühendati Franki riigiga. Siis aga tungis Karl Avarlaste sõda: 796.Avarlaste kallale, wõitis nad mitmes lahingis ära, kuna nende muldkindlustest arutu palju kulda ja hõbedat leiti, ja ühendas ära wõidetud maa kui „ida rajamaa“ ehk Austria oma riigiga. Ka Daanlaste ja Slaawlaste wasta sõdis wägew Franklane ning asutas wiimiste maale Brandenburgi rajamaa.
Karl Suur Rooma keiser: 800.4. Juba oliwad kõik sõjad lõpnud, kui paapst Leo III. Karlilt, kelle riik nüüd Daani rajalt Appenninuseni ning Atlandi merelt Elbe jõeni ulatas, oma wastaliste wasta abi palus. Karl tõutas ning tõttas Rooma, waigistas rahutumaid, karistas sõnakuulmatuid, tõstis Leo, keda mässajad kloostrisse wiinud, suure auuga auujärjele tagasi. Pea ilmus paapsti tänu. Sest kui Karl jõulul 800 Petruse kirikus altari ees oli Jumalat palumas, astus paapst, ja tema järel Rooma ülemad piiskopid, ligi ning Kroonimine.pani Karlille Rooma keisri kuldkrooni pähä. Ja rahwas, kes hulkana koos oli, õiskas: „Elagu Karl ja wõitku alati Jumala kroonitud rahutooja Rooma keiser!“ Selle kroonimise läbi taheti Lääne-Europa ristirahwast „ühiseks Jumala riigiks“ maa pääl tunnistada, kus paapst waimulik, keiser ilmalik pää, aga mõlemad otsegu „kaks mõeka“ wabalt ning ühesuguse auu sees teine teist auustades rahu sees pidiwad olema ning elama.
Keisri Karli sisemised toimetused.5. Ka riigi sisemisis asjus ep olnud Karli tegewus wähem tähtjas kui wälisis sõdades. Walitsus.Riigiwalitsust parandas ta kõige päält seeläbi, et ta wanad sugukonna herzogiriigid ära kautas, riigi maakondadesse jautas ja iga maakonna üle selle pani, kes seks kõige sündsam ning osawam oli. Sedasama wiisi tegi ta alamate ammetnikudega. Et aga siiski siin wõi sääl ülekohut ei tehtaks, laskis ta aeg ajalt ustawad saadikud ammetnikude tegewust üle waatamas ning läbi katsumas käia, ja kus iial wõimalik, sääl oli ta oma silm nägemas. Kohtupidamine.Kohtu asju parandas Karl sündsaid seadusi andes ning igal pool wanu rahwakombeid otsusetegemises kaitsedes, aga neid wõeriti tähendusest ning ristirahwalle kõlbamata pruukidest puhastades. Pääle selle kaitses ta wäiksemaa pidajaid ning kergitas nende elukorda, et neil mitte tarwis ep olnud endid wõimsate orjusesse ära anda. Kõige waba rahwa saadikud aga ilmusiwad Mai-wäljale, kus kogu otsused keisri kätte kinnitada anti. See wasta ep olnud Karlil mitte palju Sõjawägi.seiswat sõjawäge, waid wäike hulgake, mis alati tema ligidal asus, kaswas sõtta minnes seeläbi, et wana Germani wiisi järele iga waba mees, kes sõjariistu kanda suutis, ühes pidi astuma, päälegi kolme kuu pääle moona kaasa wõtma. Seda enam pidas ta hoolt oma Kroonumõisad.kroonumõisade eest, ehitas sinna uusi hooneid ja uusi kirikuid ning nõudis nende walitsejailt wähemast kui asjast aru; pääle selle laskis ta sääl kõige parema wiisi järel põldu harida, soowides, et teised põllupidajad sedasama teeksiwad. Iseäranis toredaste laskis ta Nimwegeni ja Ingelheimi lossid, kus ta ise wahel sekka elamas käis, üles ehitada. Kõige rohkem aga käis tema hool, ehk ta küll ise wast mehe eas kirjutama õppinud, rahwa õpetamise pääle. Koolid.Koolisid asutas ta igale poole: wähemalt iga kloostri, kui mitte iga kiriku, juures pidi kool olema, kus lugemise, kirjutamise ning usu õpetust anti; suuremate koolide tarwis kutsus ta wõerailt mailtki kõige osawamad mehed oma riiki. Ka Kirik.kiriku eest ep olnud tema mure wähem: ta andis usule jumalateenistustest sagedaste osa wõttes auu ning tunnistas usu teenritelle nendega kõneledes oma lugupidamist üles; aga nõudis niisamuti, et usuõpetajad oma elu ning kombete poolest pidiwad laitmata mehed olema, sest keda tema saadikud pahalt teelt leidsiwad ning kaebust tõeks tunnistada wõisiwad, sellel ep olnud keisrilt armu loota. Iseäranis auustas Karl oma ümber kogutud Õpetatud mehed.õpetatud mehi, kelle seast Inglane Alkuin kui keisri ustawam sõber ning teaduse ja kiriku asjus tähtjam nõuuandja, niisamuti Franklased, Einhard kui salakirjutaja ning wäi Angilbert kui nõuuandja riigiasjus, kõige tähtsamad oliwad.
Keisri Karli wiimsed elupäewad.6. Koduses elus oli Karl nii hästi toidu kui riiete poolest lihtkorraline. Seda enam auu ning toredust näitas ta riigikogul, suuril pühil ning wõeraste saadikute wastawõtmisel. Ja wõeraid ilmus tema ette kõigilt maadelt: Bagdadi linnastki tuliwad khalifi Harun al Raschidi saadikud (§ 102, 1) aruldaste kingitustega Aacheni linna, kus keiser kõige sagedamalt wiibis. Awalikkudest tallitustest waba aega tarwitas keiser teadustega tutwustamiseks ehk terwise kosutamiseks; wiimseks luges ta iseäranis küttimist, kus ta hääl meelel karudega ja metssõnnidega wõitles. Oligi tema terwis kaua tugew, kunni kurbus poegade surma üle, kellest ta enesewäärilisi mehi oli lootnud, tedagi põdema sundis. Seda märgates käskis ta oma nooremat poega Ludwigit, kui talle kirikus hulga rahwa kuuldes riigiwalitseja kohused oli meele tuletanud, Ludwigi kroonimine.ise eneselle kuldkrooni pähä panna. Selle pääle ootas keiser rahulikult oma Karli Suure †: 814.wiimist tundi, mis 814 kätte jõudis. Weel selsamal päewal wõiti tema surnukeha kalliste rohtudega ära ning maeti Aacheni doomkirikusse, ise täies keiserlikus ehtes kullaga rohkeste kaetud, kuna haud kiuni müüriti ning keiserlik pitsar pääle wajutati.
§ 106. Karli Suure riigi lagunemine.
Ludwig Waga 814—840.1. Karli Suure poeg Ludwig I. Waga oli oma kaunist kaswatamisest hoolimata liiga wõimetu, kui et ta Franki riigi üle tarwiliselt oleks suutnud walitseda, sest ‚ennemalt oli ta kloostrikodanikuks kui kroonikandjaks sündinud‘. Seda märkasiwad nii hästi wälised waenlased, kui ka sisemised wõimsad, würstid ning piiskopid, ja igaüks püüdis omal wiisil tema nõdrusest kasu saada. Nõuuandjate jutu järel kergitust lootes Riigijagamine.jautas keiser riigi oma kolme poja Lothari, Pipini ja Ludwigi wahele ära; Lothar sai suurema osa ning pidi, kunni isa elas, kaaswalitseja, hiljemini keisri nime kandma. Kuid lootus ei läinud täide: lesk keiser kosis Baieri grahwi tütre Jutta kaasaks ning nõudis wanemate poegade käest teises abielus sündinud pojale Karlille üht osa riigimaid tagasi. Nemad aga läksiwad, sõjariistad käes, oma isa wasta ning Lothar wõttis ta Walewäljal: 833.„Walewäljal“ wangi, laskis teda „kirikunuhtlust“ kannatada ning käskis kloostrimüüride taga oma tunnikest oodata. Säält päästis teda küll noorem poeg Ludwig ning tõstis ta auujärjele tagasi, aga tänu asemel jättis teda isa pärast Pipini surma päranduse osast hoopis ilma. Sellepärast kogus Ludwig wäge kokku ning läks isa wasta. Kuid enne wõitlemise algamist heitis Ludwig Waga mure koorma all hinge.
Karli Suure riigi ärajagamine.2. Waewalt oli isa surnud, kui Lothar I. walitsuse ohjad terwe riigi kohta peusse wõttis ning nooremaid wendi oma laenulisiks tunnistas. Kumbgi aga ei tahtnud oma õigusi käest anda: mõek pidi otsust tegema. Ludwigi ja Karli ühendatud wäed ühelt, Lothari wäed teiselt poolt jõudsiwad Fontanetumi linna juures wastastikku kokku ning werises lahingis sunniti Lothar rahu nõudma. Kaks aastat wältas läbirääkimine: siis tehti Verduni leping: 843.Verduni lepingus 843 rahu kindlaks. Selle lepingu järele jautati Karli Suure riik kolmeks iseriigiks: Lothar I. sai Italia ühes Lothringia maaga, Karlille anti Lääne-Franki riik Prantsuse maa nime all, Ludwigi päralt jäiwad Ida-Franki maakonnad, mida sest saadik Saksa maaks hüüti. Iga riik oli sest ajast isepäinis olemas ning omal jõuul elamas.