Kalevipoeg/XX
- Kahekümnes lugu
Ööilm varjab vaarikuida,
Udukuube ümberkaudu
Katab kahvatusekarva
Kuldse küngaste kujusid;
Merelained murretakse
Kurvastuse krookeliseks,
Päikese palgeida
Peidab udupilve paksu.
Vihistab kas vihmahoogu,
Raske rahe raksatelles
Põualise põllu peale?
Kas ehk Kalevite kilpi
Kaljudella kõlisteli,
Ehk kas vereraske vaenu
Surma juba sünnitamas?
Laula, laula, linnukeeli,
Häälitsele, hõbenokka,
Kuldakägu, kuulutele:
Mis seal kurba külvatie,
Surmalista sünnitati!
Sügav, vaikne surmaorgu,
Vereahne vaenuväli
Korjab tuhandete kehad
Põrmu põue puhkamaie,
Muru kaissu magamaie.
Kalevite kallis poega,
Kas sa õhtu hõlmadelta
Tulid täna tunnistama
Viimse viletsuse vermeid?
Sõudsid, sõber, sõnaldama,
Ajakätkist avaldama
Lõpetuse lugusida?
Sind ei võitnud vaenuvägi,
Saand ei sõda suretada; -
Kurvastuse kütkendused
Võtsid enneaegu võimu,
Soome sepa sajatused,
Omad õnnetumad sõnad
Mõtlematult mõõga kohta
Saivad sulle surmajaksi.
Kui oli kuulnud sõjakäsku
Kalevite kange poega,
Võind ei enam viibineda
Pikemalta pidudella;
Saatis ratsul saadikuida
Sõjamehi sundimaie,
Kangemaida kiirustama
Vaenu vastu valmistama.
Enne kui ta tõttas teele,
Aleville avaldama,
Suleville sõnaldama:
"Ei jää kulda kamberissa,
Hõbe kirstukaane alla
Vaenus vargal võttemata,
Röövlikäpal riisumata;
Viigem vara varjuurka,
Põrmupõue peitevasse,
Kust ei varas käppamaie
Ega röövel riisumaie!
Paistab parem päikene,
Õitseb jälle õnneaega,
Võtame vara vangista,
Kullakoormad künka alta."
Siisap hauda sõmerasse
Salamahti sünnitama,
Kolmekesi kaevamaie,
Kuhu kulda kukutati,
Hõbedada heidetie.
Öö salahõlma varjul
Kalevipoeg pajatama:
"Muru põue, mulla alla,
Sõmerliiva selge′ esse,
Savisesse sügavasse
Matan maruka magusa,
Kukutan kullase kübara,
Langetan lahingu liivitsa,
Sõjasõled sõlmitatud,
Võitlemise võidu vara,
Hõbehelmed eide ehtest,
Kaelarahad raske′emad,
Vanad ristid, rublatükid,
Kannarahad, rõngastaalrid,
Puduraha peenikese
Isaisadelt päritud,
Kaugelt korjatud kopikad.
Kolm olgu musta verevenda
Valge karvata koguni,
Kolme eluda kägista:
Musta kukke, muruharja,
Musta kassi ehk kutsikas,
Kolmas aga musta mulla alta -
Musta mutti, mis silmita!
Tõuseb täheks jaanituli:
Tuldanegu naudikene!
Tuleb meesi kolme musta
Verevägeda valama:
Tõusku katel kolme jalga,
Kämmel küüraksi pealegi!
Kuulgu sõnade kilinat,
Taara tarkuse tabada!
Kui on mehel ema eksind,
Solkinud võõra ehk sugulla:
Siis ärgu saagu sajatatud
Vana naudi ta näpusse!
Naud jääb näitsiku pojale,
Puhta lapsele pärida."
Siisap suulla sõmerasse
Salasõnu sahkamaie,
Kindlamaida kuulutama,
Mis ei muile mõtte′esse,
Astu iialgi arusse
Kui sel õnnekasvandikul,
Kellel palgaks paisatakse,
Aruõnneks arvatakse
Kullakatlaid kergitada,
Salavara maasta võtta.
See′ p see mees veel sündimata,
Õnnelapsi ilmumata,
Kes see Kalevite kulda,
Hõbehaljast õnnesaaki
Künkasta saaks korjamaie,
Peiduurkast pärimaie.
Kui siis koitu kerkidessa
Puneteli taeva palge,
Võttis Kalev vaenumõõga,
Võttis oda okkalise,
Kilbi kätte kamberista,
Talutas hobu tallista,
Sõjaratsu sõime eesta.
Pani Alevite poja
Kannul kilpi kandemaie;
Seadis suule sõjasarve,
Hakkas sarveda ajama,
Kaugelt rahvast kutsumaie,
Sõjamehi sundimaie
Vaenuteele valmistama.
"Tutu-lutu, tutu-lutu!"
Hüüdis Kalevite sarvi.
Mägi märkas, metsa ärkas,
Tuulehoog jäi tukkumaie,
Merekohin mõtlemaie
Kalevite kutsumisel;
Kohkel vastu kostelesid,
Käsuhäälta kasvatasid.
Rahvas kuulis Viru rannas,
Järva, Harju radadella,
Lääne laia luhtadella,
Pärnu pärnade vahella,
Alutaga kuuldi häälta,
Kuuldi kutsu Tartu rajal.
"Tutu-lutu, tutu-lutu!"
Hüüdis Kalevite sarvi.
Mägi märkas, metsa ärkas,
Tuulehoog jäi tukkumaie,
Merekohin mõtlemaie
Kalevite kutsumisel;
Kohkel vastu kostelesid,
Käsuhäälta kasvatelles
Kaugemalle kandelesid.
Rahvas rühkis sõjalasi
Surmateele saatemaie,
Vaenuteele valmistama.
Veli vihtles ahju pealla,
Ema vaalis valget särki,
Isa ehiteli hoosta,
Onu seadis sadulada,
Küla küüris kannukseida,
Teine ihus mõõgatera
Tahukivil teravaksi,
Õde nuttis õue pealla,
Teine õde põrmandalla,
Tagakambris kallikene.
"Tutu-lutu, tutu-lutu!"
Hüüdis Kalevite sarvi.
Mägi märkas, metsa ärkas,
Tuulehoog jäi tukkumaie,
Merekohin mõtlemaie,
Kaljud kohkel kuulamaie
Kalevite kutsumisel;
Kohkel vastu kostelesid,
Käsuhäälta kasvatelles
Kaugemalle kandelesid.
Sarvehüüdja hääli helkis
Kaugel Viru radadella,
Kostis Järva-, Harjumaale,
Lääne laia luhtadelle,
Pärnu pärnade vahele;
Hääli helkis Alutaha,
Tungis taha Tartu raja,
Piki Pihkva piirideni.
Tõttes tulid sõjamehed
Kiirul lipukandja kannul
Sõjateeda tallamaie,
Vereteeda veeremaie.
Käsukandjad kihutasid
Ümberkaudu maada mööda
Kõhelejaid kiirustama.
Õde venda õpetama:
"Ehitelen hella venda,
Ehitelen, õpetelen,
Minu hella veljekene!
Kui sa sõidad surmateele,
Lähed vaenuvälja peale,
Ära sa ajagu eele,
Ära sa jäägu järele!
Esimesed helbitakse,
Tagumised tapetakse;
Keerita keset sõdada
Ligi lipukandijate,
Keskmised koju tulevad!"
Naine nurgas nuttemaie,
Kaasakene kamberista:
"Kes mind armul haudumaie,
Kaisus tuleb kullatama:
Lepast ei saa lepitajat,
Vahtrast valuvõttijada,
Kasest kullal kaisutajat."
"Tutu-lutu, tutu-lutu!"
Hüüdis Kalevite sarvi;
Mägi märkas, metsa ärkas,
Tuulehoog jäi tukkumaie,
Merekohin mõtlemaie,
Kaljud kohkel kuulamaie
Kalevite kutsumisel;
Kohkel vastu kostelesid,
Käsuhäälta kasvatelles
Kaugemalle kandelesid.
Sõjamehed kiirel sõidul
Lendsid mööda lagedaida
Kalevi kutse kannule
Surmateeda sõudemaie.
Kalevite kange poega
Sõitis sõjaratsu seljas
Tulist Taara hiie poole,
Kuhu väge kogutie;
Laskis tutu-lutu lugu
Sõjasarvest helkimaie,
Et ei vägi eksiks teelta,
Mehed metsa ei läheksi.
Tarka lindu tammikusta
Kaleville kuulutama:
"Ihu mõõka ilusasti,
Teritele enne tääki,
Pinni piigiotsakesta,
Kui sa mehi murdemaie,
Tugevaida tappemaie
Lähed lausa lahingusse!"
Kalevite poega mõistis
Targa linnu tahtemista,
Tõttas tahku tabamaie,
Pinni sepalt palumaie,
Miska mõõka ihumaie,
Tääki hakkas teritama,
Piigiotsa pinnimaie.
Emajõe kalda äärde
Kogusivad sõjakarjad
Kalevite käsu peale;
Sulevipoeg tuli sinna
Suure seltsi sõpradega,
Olevipoeg omastega;
Sinna tuli tugevaida,
Kogus kokku kangemaida
Viissada Virumaalta,
Kuussada Kuressaarest,
Seitsesada Soomestagi.
Kalev hakkas arvamaie,
Lagedalla lugemaie
Sõjameeste seltsisida,
Mustakuueliste kogu.
Viiendama õhtu vilu
Praegu päeva palistamas,
Kui neid viimseid viibijaida,
Kõhelejaid sinna kogus.
Kalevite kange poega
Laskis leeri lagedalle
Sõjamehed seadaneda,
Andis päeva puhkamiseks,
Teise teele talituseks.
Kolmandamal enne koitu,
Vara enne valge′ eda
Ruttas vägi rändamaie,
Sõjateeda sõitemaie.
Taara mäelta võeti teeda
Keskihommiku keerule.
Juba teise päeva piiril
Pääses sõda põlemaie,
Mässamine möllamaie
Raudariides rüütlitega,
Keda laevad kaugelt kannud,
Vetelained viletsuseks
Meie maale mängitanud.
Kalevite kange poega
Puistas ligi poole päeva
Väsimata võimusega
Raudameeste ridasida.
Hobu lõppes hommikulla,
Rauges kallis ratsukene
Raudalaste ropsitusel.
Nõdremaida nõrkes, närtsis
Surmasängi sadadena;
Raudalaste rasked raksud
Sünnitelid kurja surma,
Kuhu kukla kukkusivad,
Pealaele langesivad.
Vaenukirves, vereriista,
Tappelikult tabadessa
Puutus Suleville puusa -
Liha luuni lõikanekse.
Venda langes lagedalle,
Meesi maha muru peale,
Veri jõena voolamaie,
Kippus elu kustutama.
Sõnatarka tõttas sinna
Verevoli võttemaie,
Valusida vaigistama:
"Vereke, vereke, ega sa vesi,
Vereke, vereke, elulla mesi,
Kus sa lähed lätte′elta,
Kaod kaevu kalda′alta?
Kinnita sooni kiviksi,
Tarreta veri tammeksi,
Kivisoone kitsikusse
Tarreta, Taara, vereke!"
Kui ei veri kuulnud käsku,
Puusasoon ei võtnud palvet,
Sigiteli sõnatarka
Salasõnu sõudemaie,
Sünniteli rauasõnu
Vägevamaid vastuseksi,
Vaotas sõrme soone vastu,
Pani ümber punalõnga,
Puhus õhku haava peale,
Miska vere vaigisteli.
Sõnatarka keetis salvi,
Arurohtu haava peale
Üheksasta rohusoosta,
Mis ta ise salamahti
Ööde vilul, kuude valgel
Kanarbikusta kitkunud,
Nõmme pealta oli noppind,
Kuusikusta koristanud;
Pani salvi haava peale,
Valuvõtjat vermetelle,
Sõlmis haavad sõlmedesse,
Mähkis nartsumähkmetesse.
Kalevite kange poega
Puistas, pillas raudamehi
Lademesse lagedalle,
Viskas vaenlast vankumaie,
Pärast pakku põgenema.
Surnukaared katsid nurme
Nii kui heina niidumaada,
Rahe raatmaa radasida;
Vereloigud lagedada
Kui see veerend vihmavesi
Põualista kuivand põldu.
Surnupäida sadasida,
Liikmetükke tuhandeida!
Mõrtsuklikku sõjamässu,
Päikese äge palav
Kurnas Kalevite keha,
Väsiteli võidumeesta;
Kangeks jäänud keelekene
Kuivas kinni kurgu külge.
Pika janu piinatusel
Läks ta sõjalagedalta
Järvekaldal keelta kastma.
Kui ta kehakarastuseks,
Kange janu kustutuseks
Lainetesta keelelaket
Kõhtu oli kõristanud,
Jäänd ei põhja piisakesta,
Muud kui üsna musta muda.
Muru alla maetie
Järve ümber järjestikku
Kahvatanud meeste kehad,
Sõjas surnud sõbrakesed,
Et kui vihma veeretused,
Salalätte lisandused
Laineida lahutanud
Kuivendatud koha peale,
Sõbrad vaimud sõnaldelles
Vetevooge veeretusel
Keskööl võiksid aega viita.
Paari päeva puhkasivad
Võidumehed väsimusta,
Arstisivad haavasida,
Muisutasid muljutusi;
Terved tegid mõõgateri,
Tapperrauda teravaksi,
Pinnisivad piikisida,
Nikerdasid noolesida.
Kolmandama päeva koidul
Pandi pambud pihtadelle,
Sõjariistad meeste selga,
Siisap jälle sammumaie,
Vereteeda veeremaie
Kalevite poja kannul,
Kes see kilbikandijaga
Teistel teeda tähendeli.
Püha jõe piiridelle,
Võhandulle jõudis vägi.
Kalev kive kandemaie,
Metsast puida murdemaie,
Tugevamaid tammesida,
Paremaida pedakaida;
Olev silda seadimaie,
Parve viisil paigutama.
Sõda sõitis üle silla;
Paukusivad aluspalgid,
Nõtkusivad nurgakivid.
Perekaida pohlakaida,
Tappejaida tatarlasi,
Lipuhulka leedukaida
Kuuljakeeled kuulutanud
Pihkva piirilta tulemas.
Sõda pääses sõudemaie,
Vaenuvanker veeremaie.
Kalevite kange poega
Vaenulasi vemmeldama,
Pohlakaida puistamaie,
Tatarlasi tabamaie!
Mõõka möllas, mehepoegi
Niites maha nõmme peale,
Paiskas pohlakate päida
Nii kui marju marjamaale,
Pähkelida põõsa alla,
Rahet raatmaa radadelle.
Kooljakehad katvad maada
Kolme küünra kõrguseni,
Veri veereb virna alta
Viie vaksani sügava.
Teisel päeval tongitie
Tapatantsil tatarlasi.
Kalevite kange poega
Viruteli vaenuväge
Sadadena suikumaie;
Mõõka möllas mõrtsukana
Mehepoegi muru peale.
Sõda sõitis seitse päeva
Kordamisi kohast kohta,
Väehulka vähendelles
Puistas mõnda pealikuda
Kalevilta künka alla.
Sulevipoeg leidis surma,
Närtsis nurmel noorusella.
Kalevite kange poega
Koristeli riismed kokku,
Viis neid Vene väe vastu
Tapatantsi tallamaie;
Andis sundi Aleville
Esimesi helbitada,
Keskimisi kergitada.
Alevite armas poega
Tuiskas tuuletuhinalla
Sõbra sundi sünnitama,
Vaenumehi varistama.
Mõrtsukase mõõga möllul,
Pika piigi pistemisel,
Vihase vikati valulla,
Tapja tapperite tantsil
Langes palju lagedalle,
Närtsiskeli nurme peale.
Veri värvis kanarbikku,
Puneteli põõsaida.
Kalevite kange poega
Käskis sõda kinnitada,
Verist vaenu vaigistada,
Seni, kui ta surnud sõpru
Jõuaks matta mulla alla.
Sulevite poja sängiks
Kasvatati kõrge küngas,
Paigutati potikene
Künka otsa kividega,
Kuhu põlend tuhapõrmu
Mälestuseks maetie.
Ehk küll Kalevite poega
Teisel päeval tatarlasi,
Venelasi virutamas,
Siiski langes sõbraseltsist
Palju maha eesti poegi;
Kes veel jäivad, kihutasid
Pelges pakku põgenema.
Olevipoeg Aleviga,
Kalevipoeg ise kolmas,
Seisivad kui raudaseina,
Kaljukünkad kohkumata,
Tammemetsa tugevusel
Vaenulaste väe vastas
Õnnetuma päeva õhtul.
Päikese peituv pale
Videviku viludusel
Saatis sõja suikumaie,
Verist tööda vaikinema.
Kangelased kolmekesi
Läksid üle lagediku
Loigukesta luurimaie,
Kust nad keelekarastusta
Lainetest saaks laenamaie.
Orus oli väike järvi
Küngaskõrge kallastega;
Lained ehal läikisivad
Taevakumal meeste teella.
Kangelased käisid kaldalt
Janu järvest jahutamas.
Alevite armas poega,
Kaela kaldalt kõverdelles,
Vääratelles väsind jalga,
Langes alla lainetesse,
Sattus kohe sügavasse.
Teised appi tõttasivad,
Aga ei saand sõbrakesta
Enam surmasuusta päästa.
Kandsid kangeks läinud keha
Kalda′ alle kuiva peale,
Kuhu künka kasvatasid
Sõbral′ suikumise sängiks.
Päikese paistusella
Õnnesilmal üksi nähtav
Läigib läbi lainetesta
Kangelase raudakübar,
Kolmetahuline mõõka,
Mis jäid järve mälestuseks
Alevida avaldama.
Viimsed vaenu viletsused,
Sugulaste raske surma
Kurvastasid Kalevida,
Et ei päeval püsipaika,
Ööl ei leidnud enam õnne,
Koit ei kurbust kustutanud,
Videvik ei võtnud vaeva.
Muretuju muljutused
Koormasivad Kalevida.
Seal ta sõnal sõudemaie,
Oleville avaldama:
"Õnneaja õilmekesed,
Lustipäeva lillekesed
Lahkusivad luhtadelta,
Närtsisivad nurmedelta,
Kadusivad karjamaalta,
Varisesid vainiulta,
Tuiskasivad toomingasta,
Puistasivad visnapuusta,
Langesivad lepikusta
Keset kevadista ilu,
Keset kesa kündemista,
Enne suve sündimista,
Pika päeva paistemista.
Sestap kägu kukub kurba,
Lindu leski laulab leina,
Ööbik hüüab läinud õnne.
Noorel nurmel närtsind tammi,
Kevadella kuivand kaski,
Lehtis metsas leheaher
Seisan, leski sõpradesta,
Vaeseks jäänud vendadesta
Kurvastuse kütkendusel.
Lustipäevad lahkusivad,
Õnneajad õhtu′ ulla.
Võta, Olev, vennikene,
Võta valitsuse voli,
Kuninglikud kõrgendused,
Võta Virus varjamine,
Harjus hoolas hoidemine
Enda kaitsevasse kätte,
Lase lendes Lindanissa,
Kalevite kodupaika,
Katsu linna kantsisida
Tugevamaks toimetada,
Kraavisida kaevandella
Vahvaks vaenulaste vastu,
Varjupaigaks vanadelle,
Raudaseinaks raukadelle,
Leinakojaks leskedelle,
Nutunurgaks neidudelle,
Pisarkambriks piigadelle,
Kes need kurvastuse kütkes
Lesena sõpru leinavad,
Kahetsevad kaasakesi,
Sõjas surnuid silmaveella:
Lõpe ei läte alta lauge,
Pealta palge ei pisarad.
Ära pean mina minema,
Lindu, leinal lahkumaie,
Luike, teiste lainetelle,
Kotkas, teiste kaljudelle,
Parti, roogu pugemaie.
Poen ehk põõsa paksustikku
Vaiksemaie varjuorgu,
Leinakase lehtedesse
Läinud aega leinamaie,
Valusamat vaigistama,
Õnnetusi unustama.
Valitse sa Viru valda,
Rahupõlves rahvakesta,
Armukäella alamaida,
Ole ülem õnneline,
Õnnelikum kui ma ise!" -
Kalevite kallis poega
Lahkunekse leinadessa;
Jättis nurmed nuttemaie,
Luhad laialt leinamaie.
Paguurka põgenedes
Otsis üksikuda kohta
Laialise laane keskel,
Kuhu käijatel ei käiki
Ega tulijatel tungi
Rahu tulla rikkumaie,
Mõtteid murelt eksitama.
Kalevite kallis poega,
Kui ta kurvastuse kütkes
Mitu päeva mööda metsa
Kõndind maada künkelikku,
Sammund palju samblasooda,
Läinud läbi liivikuida,
Juhtus õnne juhatusel,
Salasoovikute sõudel
K o i v a j õ e kalda kohta
Peidupaika leidemaie,
Kuhu kuuskede varjulla,
Pedajate peitusella
Korjukesta kohendeli;
Kuhu vihma veeretusel,
Palavuse pakitusel,
Marutuule möllamisel
Vintsund keha küljekille
Puhuks pani puhkamaie.
Sealap, võõrdund vaatja silmist,
Elas Kalevite poega
Vaese mehe viisiliselt,
Elas päevad piinatuses,
Õnnetuse raskeid öida;
Silmad valvel, varjamata,
Laud alla langemata,
Ega võtnud mitmel päeval
Suhu söögi-einekesta.
Elas tuule toetusel,
Päevapaiste paisutusel,
Vihmukese vihtlemisel.
Hakkas nälga näpistama,
Võttis kätte õngevitsa,
Vähi söödavardakese,
Miska kalu kütkendama,
Vähipoegi vangistama.
Rannast tulnud raudalased
Kolmekesi kõndidessa
Juhtusivad õnne juhil
Koiva jõe kallastelle,
Kuhu Kalevite poega
Varjupaika valmistanud.
Võõrad mehed meelitama
Kalevida kavalasti:
"Kallis Kalevite poega,
Virust võõrdund valitseja,
Sõbrustele meie seltsi!
Kangus seisab sinu käessa,
Võimuvoli sinu väessa;
Tarkus meie taskutessa,
Mõistusrikkus meie kotis.
Kui me käiksime ühessa,
Vennaikkes atra veaksi,
Ei või ükski vaen meid võita,
Sõda iial suretada.
Anna valitsuse võimus
Kavalama kaitse alla!"
Kalevite kange poega
Kena kõnet kuulatessa
Pööras silmad jõe poole,
Laskis laud lainetelle,
Selga petislaste poole -
Ega sahand sõnakesta.
Veepinnalt veersid paisteks
Selgest′ Kalevite silma
Kaldal kõnelejate kujud,
Kui nad mõõgad mõrtsukana
Salanõude sünnitusel
Tuppedesta tõmbasivad,
Miska meesta mõrtsukana
Tagantselja tahtsid tappa.
Kalevite kange poega
Pettust nähes pajatama:
"Mõõka alles on müümata,
Terav rauda tegemata,
Käsi alles kasvamata,
Sõrmeliikmed sündimata,
Miska minulista meesta
Veristelles vigastakse.
Põrgu pärijate pojad,
Tagap...elised tapjad!"
Sahatessa kohe sasis
Võltsiliku võõrakese
Käsipidi kübarasta,
Keeriteli tuulekiirul
Ringis ümber raudalasta
Kui üht takukoonlakesta!
Kohin tõusis tuuleõhku,
Kui oleks kuri põhjakotkas,
Koleda öö sulgiskarja
Tuuletiibu tallamassa.
Kalevipoeg rabas kätte,
Paiskas maha põrgupoja
Poolil rinnul mulla põhja.
Siisap sasis teise sõbra
Käsipidi kaeluksesta,
Keeriteli tuulekiirul
Ringis ümber raudalasta
Kui üht takukoonlakesta!
Kohin tõusis tuuleõhku,
Mühin laia laanemetsa,
Kui oleks maru möllamassa,
Tuulispaska tuiskamassa,
Kõrgeid kuuski kõigutamas,
Pedajaida painutamas,
Tammesida tantsitamas.
Kalevipoeg rabas kätte,
Paiskas maha põrgupoja
Poolest palgest mulla põhja.
Siisap kolmandamal koeral
Käsipidi kukkelasta,
Keeriteli tuulekiirul
Ringis ümber raudalasta
Kui üht takukoonlakesta.
Kohin tõusis tuuleõhku,
Mühin laia laanemetsa,
Vuhin vetevoogudesse,
Pragin piki pilvedesse:
Kui oleks sõitmas raudasillal
Vaskiratastega vankril
Pikker-taati põrutelles,
Äike äge ähvardamas.
Kalevipoeg rabas kätte,
Paiskas maha põrgupoja,
Mattis hoopis mulla alla;
Mulk jäi üksi muru peale
Kolmandamast kuulutama.
Teisel korral tuli targem
Petiskeelil poisikene
Kalevipoega kiusamaie,
Keda rannast raudalased
Saatnud kaupa sobitama.
Kui ta kavaluse kombel
Pikemalta pajatanud,
Mesikeelil meelitanud,
Kostis Kalevite poega:
"Mis me aega, mehikene,
Venitelles peame viitma?
Kõht mul hakkab kutistelles
Tühidusta tunnistama;
Käi sa jõekalda′alle,
Võta välja vähivarras,
Vaata, poiss, kas vähkisida
Sõrgel palju sööda küljes!
Kui saan kõhu kinnitanud,
Tahan sulle targemalta
Asjaotsust avaldada."
Raskel sammul raudalane
Kõndis jõekalda′alle
Vähisaaki vaatamaie,
Varrast välja võttemaie.
Kes see kuulnud kentsakamat,
Näinud enne naljakamat,
Kui siin silma sirgunekse?
Kalev oli kange käega
Tõmmand tükis tüvikuga
Pedajapuist pikema,
Pannud selle söödapideks,
Vähivardakeseks vette.
Rammetumal raudalasel
Polnud jõudu pedajada
Lainetesta liigutada,
Vähem varrast välja võtta.
Kalev ise kõndimaie
Viibimista vaatamaie,
Mis seal sõbral sammusida
Kogemata kütkendamas.
Kui ta astund kalda′ alle,
Kergiteli ühe käega
Vähivarda veterüpest,
Tõstab ladva lainetesta
Kolme koorma kõrguseni.
Vaata, mis seal vardas vangub!
Vardas vangub vana hobu,
Ripub terve ratsuraiska,
Nahk aga seljasta nülitud.
Kalevite kange poega
Pilkusella pajatama:
"Mine koju, vennikene!
Käi sa kiirest′ kuulutama,
Mis sa märganud mehesta,
Tunnistand ta tugevusest!
Murult leiad teised märgid,
Teised tähtsad tunnistajad
Kalevipoja kangusest,
Toona tehtud kätetöösta:
Ühe uputin rinnuni,
Teise paigutin palgeni,
Kolmas kukkus üle kulmu,
Kuhu kaevand kaevandiku
Matuspaiga mälestuseks.
Olen võimusel vägevam,
Kehakangusel tugevam,
Pikkusel teist palju pikem;
Teod ei kõlba teenijaksi
Ega suurus sulaseksi
Ega pikkus päiliseksi,
Võimus võõra voli alla.
Ennemini elan üksi
Kehva mehikese kombel,
Kui et sulgun sunni alla,
Võõra voliduse alla.
Kalevite kanget kaela
Saa ei kütke kinnitada,
Orjaike ormandada."
Salasaadikute sõidud,
Külaliste tuulekäigid,
Tühjateede tallamised
Pahandid Kalevipoega.
Murekoorma muljutusel
Läks ta laande luusimaie,
Tusatuju tuulutama,
Kus ei kanda enne käinud,
Varbad enne olnud veerend.
Kui ta tuska tuulutelles
Kõndind päeva, kõndind kaksi,
Kõndind kolmandama päeva
Luusil mööda laanesida,
Sealap sammud sattusivad
Peipsi järve piiridelle,
Kus tal jalad õnnekäigil
Sagedasti enne sammund,
Ehk küll kohta kurval′ silmal′
Võõra′ ana täna vaatas.
Kaugemalle kõndidessa
Puutus Kalevite poega
Kääpa jõe kallastelle,
Kuhu enne P i h k v a käigil,
Õnneaja õitsemisel
Varastatud verevenna,
Mõõga lausunud magama:
Karistajaks kandijalle,
Viletsuseks viijale.
Kallis Kalevite poega,
Ei sa võinud ette teada,
Tarkusella tähendada,
Unenäossa ette näha,
Magadessa mõtteleda:
Kuidas mõõgal′ antud käsku
Soome sepa sajatusel,
Valmistaja vande tõttu
Sull′ saab surma sigitama,
Verist palka valmistama.
Eks sa helkind lustikäigil,
Laulnud lausa lainetesse,
Vannutanud vetevoodi,
Sajatanud sügavasse:
"Kui aga juhtub kõndidessa
Jalakanda pistma jõkke,
Kes sind e n n e i s e k a n n u d:
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Murra jalad tal mõlemad!"
Nõnda antud kurja käsku
Sundis mõõka kätte maksma
Peipsi soolasortsijalle,
Kes see mõõga sii a kannud,
Vargakäpil viinud vette.
Aga mõõga arvamista
Sepa vanne segatanud.
Kui nüüd Kalevite poega
Jalakanda pistnud jõkke,
Mõõka kohe mõtlemaie,
Arus nõnda arvamaie:
Kas ei enneisekannud
Meesi ole mõõgakesta?
Kas ei kohus karistada?
Sajatuse sunnitusel
Murdis mõõka mõrtsukana
Kaleville kintsudesse,
Lõikas maha labajalad,
Pureteli põlvedeni.
Kalevite kange poega
Surmavalu sunnitusel
Kibedasti kiljatama,
Hädas appi hüüdemaie;
Roomas käpil kalda äärde,
Langes maha lagedalle,
Veri valgus välja peale.
Ehk küll jõkke jäänud jalad
Põlvist saadik puudusivad,
Kattis Kalevise keha
Vaka osa verist maada.
Kalevise kiljatused,
Hädas appi hüüdemised,
Valusurma vingumised
Paisusivad pilvedesse,
Kerkisivad kõrgemalle,
Tõusenesid taeva′asse
Kõrge isa kamberisse.
Kalevipoja kiljatus,
Valupiinas vingumine
Kostab ikka kustumata,
Vältab ala vaikimata
Eesti pere poegadelle,
Eesti talu tüttereile!
Saab veel aastasadasida
Sündind kahju sõnaldama,
Kuni kattev murukaissu
Viimsel laulja võsukesel,
Kuldanokal linnukesel,
Surmas suu saab sulgemaie.
Taevalikud tutvad tulid
Vennikesta vaatamaie,
Tulid valu vaigistama,
Kibedusta kustutama,
Panid rohtu haava peale,
Valuvõtjat vermetelle.
Siiski sigis haavast surma,
Veri võitis vennikese,
Närtsiteli mehe noore.
Kalev kemples surmakütkes,
Vaakus hinge valusasti;
Veri tarretanud väljal
Pani koha punetama.
Keha juba külm ja kange,
Vaikis verevoolamine,
Süda tuksul seisateli,
Siiski Kalevise silmad
Sirasivad selge′ esti
Taevataadi tubadesse,
Vanaisa kamberisse.
Põrmu paelust pääsend vaimu
Lendas lustil linnu kombel
Pikil tiivul pilvedesse,
Tõusis üles taeva′ asse.
Taevas tehti terve keha
Varjuks Kalevise vaimul′,
Miska võidumeeste mängil,
Pikerlaste lustipidul
Õnnepäevil hõisatelles
Magusamat põlve maitses,
Põrmupõlve vaevast puhkas.
Tema istus tulepaistel
Taara kangelaste keskel,
Kuulas käsipõsekilla
Laulikute lugusida,
Miska tema tegusida,
Jumekaida juhtumisi,
Ilmas ilmund imesida
Tulepaistel pajatati,
Kuldakeelil kuulutati.
Vanaisa, isetarka,
Küllap kandis murekoormat,
Kui ta pead ei pähitselle
Mõnel ööl võinud panna,
Mõtteida mõlgutelles:
Mis ta kangele mehele
Taevas tööksi tõsteneksi,
Ametiksi arvaneksi?
Poega oli põrmupõlves,
Eluilmas enne koolu
Suuri töida sünnitanud,
Vägevaida valmistanud,
Vaenlasi vaenul võitnud,
Põrgutaati paelutanud:
Võind ei võimsat vedelema,
Tugevamat jätta tööta
Laiskel taeva luusimaie.
Vanaisa, isetarka,
Kutsus perepoegi kokku
Salanõusid sünnitama,
Targemaida toimetama.
Taara taevalised targad
Istusivad isekeskis
Salakambri seina taga
Nõudenõtkutuse nurgas,
Pidasivad paari päeva,
Paari ööda puhkamata
Salanõu ja sõnaldasid,
Kuidas Kalevite poega
Taevas tööle toimetada.
Taara taevalised targad
Mõtlesivad ühel meelel
Seltsis viimaks seaduseksi:
Kalevite kanget poega
Põrgu vahipoisiks panna
Alta-ilma hoidemaie,
Väravaida vahtimaie,
Sarvikuda sõitlemaie,
Et ei selli sidemesta,
Kuri pääseks kütketesta.
Hangund kehast lahkund vaimu,
Taeva tõusnud tuvikesta
Sunnitie sedamaida
Külma kehasse kõndima,
Asupaika astumaie.
Kalevite külma keha
Tõusis jälle toibumaie
Peast saadik põlvedeni,
Aga jõkke jäänud jalgu,
Küljest katkend kintsusida
Võind ei jumalate vägi,
Taara tarkus terveks teha,
Keha külge kinnitada.
Kalevite poega pandi
Ratsul valge hobu selga,
Saadetie salateedel
Põrguriigi piiridelle
Väravada valvamaie,
Sarvikuda sõitlemaie,
Et ei selli sidemesta,
Kuri pääseks kütketesta.
Kui siis Kalevite poega
Veeres kaljuväravasse,
Alla-ilma ukse ette,
Hüüetie ülevalta:
"Raksa kaljut rusikaga!"
Raske käega rabadessa
Lõi ta kalju lõhkemaie, -
Aga käpp jäi kalju kütke,
Rusik kinni kivirahnu.
Sealap istub hobu seljas
Praegu Kalevite poega,
Käsi kütkes kalju küljes,
Valvab vahil väravada,
Kaitseb kütkes teise kütkeid.
Põrgulastest püüetakse
Kahel otsal põlend piirul
Ahelaida habrastada,
Kütkeida katkendella.
Jõuluajal lähvad lülid
Peene hiuksekarva paksuks;
Kui aga hüüab koidukukke
Vanaisa väravalta
Jõulupüha tulekuda,
Lähvad ahelate lülid
Järsku jälle jämedamaks.
Kalevipoeg püüab kätta
Vahetevahel vägevasti
Kaljuseinast lahti kista,
Raputab ja raksateleb
Maapõhja müdisema,
Künkaida kõikumaie,
Mere valgelt vahutama;
M a n a käsi hoiab meesta,
Et ei vahti väravasta,
Kaitsev poega põrgust pääseks.
Aga ükskord algab aega,
Kus kõik piirud kahel otsal
Lausa lähvad lõkendama;
Lausa tuleleeki lõikab
Käe kaljukammitsasta -
Küll siis Kalev jõuab koju
Oma lastel′ õnne tooma,
Eesti põlve uueks looma.
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | XIX | XX |