Kalevipoeg/XI
- Üheteistkümnes lugu
Hämariku palgepuna
Palisteli pilvesida
Vikelisti viiruliseks,
Kullakarva keeruliseks
Uue päeva iluduseks,
Kui ju Kalevite poega
Ärksail silmil asemelta
Kargas üles kõndimaie.
Virgal pole viibimista,
Kiirel kuskil kõhelusta.
Karastava kaste′ella
Sammusida sirutelles
Kõndis kange mehepoega -
Pärast võetud linnupetet -
P e i p s i j ä r v e ranna poole;
Lõhkus mööda metsasida,
Üle laiu lagedaida,
Läbi paksu põõsastiku,
Siis veel tüki samblasooda,
Mõne tüki mätastikku,
Kuhu teed ei olnud tehtud,
Rada ette rajatatud.
Kus ta tormas laane kaudu,
Sinna tänav siginekse,
Kus ta sõtkus sooda mööda,
Kaevandikku kasvanekse,
Kus ta kõndis künkelikku,
Sile sammul sündinekse;
Künkad läksid küüruselle,
Madalamaks mõni mägi,
Kuhu kanda kauemini,
Varvas juhtus viibimaie.
Järve äärde jõude′ essa
Viibis Kalev vaatamaie,
Kas ei kuskilt koormakandjaks
Parajada paadikesta,
Lotja juhtuks leidemaie.
Langevaile lainetelle
Silmi kaugel′ sirutelles
Polnud näha paadikesta,
Lotja kuskil ligemalta.
Kalev kääris kuuehõlmad
Voltidesse vöö vahele,
Siisap suisa sammumaie,
Laintest läbi lõhkumaie.
Vaataksid sa, vennikene,
Kalda äärest tema käiki,
Lennus kõndi lainetessa,
Näeks ei noorem nugissilma
Kogunisti teista kallast,
Kuhu mees võiks kuivikulle
Kanda jälle kinnitada,
Varbailt vetta valgutada.
Kalevite kange poega
Pidand ei tee pikkusesta,
Vesiraja ränkusesta
Sammudelle sidujaida;
Lõhkus aga lustilikult
Lahkel meelel laineida,
Tuiskas vetta tolmamaie,
Kõrge′elle kerkimaie,
Valges vahus vihisema.
Kalad põhjas kohkusivad,
Vähid urkas vabisesid,
Lagled läksid lainte alla,
Pardid pakku pilliroogu
Mehesammu müdinalla.
Kes see oleks kogemata
Sellel päeval juhtund sinna,
See küll oleks omil silmil
Võinud näha võõrikuida
Salaasju sündimassa,
Imelikku ilmumassa.
Paksu võsandiku varjul
Seisis peidus sortsilane,
Peipsi ranna parem tarka.
Mehike kui metsaline
Karvu kasvand üle keha,
Orikana harjaline
Kui üks kahejalgne karu.
Seasõõrik pilusilmad
Seisid rähmasidemessa,
Käias ilakammitsassa;
Laia suu soppidesta
Valge ila vahuteli
Kui sel kuldil kihvadesta;
Kassivärki kärssas koonu
Küllalt näitas kadedusta.
Kahejalgne karvaline,
Mehekomblik metsaline,
Sugult soolasortsilane,
Tükati ka tuuletarka,
Mõnes tükis manatarka,
Laulusõna lobiseja,
Abisõna arutaja,
Tuulevile tuuseldaja,
Oskas nõia-arpu lüüa,
Sõelukesta seadaneda,
Varga kuju võtme abil
Viinaklaasi valmistada,
Vihtlemisel viha võtta,
Paha panna teise peale,
Vihkamista viletsalle,
Viirastusi vähendada,
Tondi teeda takistada;
Oskas arvu arstimisi,
Tuulest tervist talitada,
Nikastusi nõrgendada,
Tõukamisi tasutella,
Asemelta läinud liiget
Punalõngal paigutada,
Muhutõbe muisutada,
Kõhuvoolmeid näpistada.
Oskas verepide-sõnu,
Teadis tule takistusi,
Valusõnu ussi vastu,
Sammaspoole salasõnu,
Maast saand viga magajalle
Hõbevalgel õiendada,
Kõhetuma kinniskasvu
Koerasöögil kohendada,
Väeteid lapsi vaigistada,
Vihtlemisel nuttu võtta;
Oskas rabandusesõnu,
Vahvaid elitingi vastu,
Teisi veel ehk tosinalla
Hambavalu võttemiseks,
Hallitõve arstimiseks,
Teha soolatopsikesi,
Valmistada nõiavihku,
Kaitsekeppi kerjuselle,
Küllusnooli küttidelle,
Õnneõnge kalamehel′,
Nurjavõtjat noorikulle;
Oskas vana Tühja teeda
Sambla alta seletada,
Varanduse vedajaida
Ristiteedel elustada,
Tule tähel rahaauku
Ööde varjul õnneks saada.
Täna mees ei teinud tulu,
Kui ta kaldal kükakili
Tuulesõnu tugevasti
Puhus Peipsi järve peale
Lainetelle lennutuseks,
Kaleville kiusatuseks.
Vesi kerkis veerlemaie,
Lained kõrgel′ lendamaie.
Kaugelt paistab kalda′asse
Petteline pildikene,
Mis kui mehe maalikene,
Kehakomblik kujukene
Pool veel lainte peitusella,
Vetevoli vangistuses;
Kerkib korra kõrgemalle,
Langeb jälle lainetesse.
Ehk küll kümme versta kaugel
Rändaja veel rannasta,
Kujukene kõikunekse,
Siiski paistab selgelt silma
Meie mehe määraline
Lainte pinnalt läikimassa.
Koorem raske piinab pihta,
Käänab selga küürutama,
Siiski tõttab kiirel sammul
Koormakandja kalda poole,
Kasvab ikka kõrgemaksi,
Tõuseb ikka tähtsamaksi.
Sortsi poja puhumine
Puistab lained pilla-palla
Vetekiigel veerlemaie,
Kus nad kõrgel kerkisivad,
Vahtus mehe reite vastu.
Naerdes lainekeste nalja,
Möllamise mängikesta
Hüüab Kalevite poega:
"Oi, oi! vaata oidukesta!
Kipub kastma kellukesta!
Toho, toho, p..selompi!
Tahad tõusta mehe tilli?"
Veel ei olnud tundi viibind,
Kõndis juba koormakandja
Kalevipoeg kuivikulle.
Ei küll meie päevil hobu
Ega parem härjapaari
Koormat jõuaks kergitada,
Mis seal kandis kange meesi.
Kalevite kallis poega
Toonud Pihkvast turjatäie
Lunastatud linnalaudu,
Kust saab tuge kurbadelle,
Varju vanaraukadelle,
Nutunurka neidudelle,
Leinapaika leskedelle,
Tõuseb tulu teistelegi.
Lauakoorem polnud suuri
Ega olnud väga väike,
Paras mehe pihaline:
Tosinate arvult täitis
Kaksikümmend mehe koormat,
Paar veel lisaks peale pandud;
Polnud lauad paksusella
Kuskil üle kolme tolli
Ega läinud laiuselta
Kuskil üle kahe jala,
Ega olnud pikkuselta
Kuskil üle kümne sülla.
See′ p see Kalevite seljas
Kantud lauakoormakene,
Mis seal meesi muru peale
Ladus virna lagedalle.
Võttis siis mõõga vöölta,
Tõmbas välja tupe seesta,
Tahtis lainte tõstijalle,
Vete pillipuhujalle
Tööpalka tasudella.
Aga virgad varbakesed,
Kerged jalakannakesed
Viinud sortsi, vennikese,
Pimedama metsa paksu
Paguurgast otsimaie.
Kalevite kanget poega
Vesirada väsitanud,
Lauad pihta pigistanud,
Sellepärast jättis sortsi,
Kelmikese kiusamata,
Hakkas laia lagedalle
Öömaja asutelles
Sängikesta seademaie;
Võttis järvekalda veerest
Hõlmatäie sõmeraida,
Kuiva liiva liivikulta,
Kandis tüki kaugemalle,
Laotas maha lagedalle:
Sest sai kuiva küljeaset,
Sängi väsind suikujalle.
Kalevite kallis poega,
Kui oli võtnud toitu kotist,
Märga lähkrist maitsenud
Tülpind keha toetuseks,
Päästis tupe paelusta,
Võttis mõõga vöölta,
Pani pahemalle poole
Sängi kõrva seisemaie,
Et kui häda, äpardusta
Kuskilt tuleks kogemata,
Sõbralikku sõjariista
Kohe satuks käe alla.
Sirutas siis liivasängi
Väsimusta vähendama,
Piinat′ pihta painutama,
Pööras pea õhtu poole,
Jalad vastu hommikuda,
Kulmud otse vastu koitu,
Kustap varem koiduvalge,
Päikeseneiu pale
Noore päeva rüppe′esta
Kiirest′ silma kerkinekse,
Laugudelle langenekse;
Kust, kui kogemata korral
Väsind mees saaks viibimaie
Kauemini une kaissu,
Koitu tuleks kutsumaie,
Valgus meesta virgutama.
Parem käsi seisis sirul
Vartade ja lõuna vastu,
Kura käsi kõveriti
Vana põhja-Vankri vastu.
Väsind silmad vajusivad
Rutust unerakke′esse,
Kiirest′ uinu kammitsasse;
Unenäol ei olnud aega
Magajada mängitada
Valekuju valmistelles
Ega tõsist tähendelles.
Üürikese aja pärast
Norin juba täitis nurme
Maapinda põrutelles,
Metsasida müdistades,
Järve laineid kõrgendades,
Kui oleks Äike ähvardelles,
Pikseisa pilvedesta
Tuuleõhku tallamassa,
Suisa-päisa sõitemassa.
Peipsi sortsi peidupakus,
Kes end nagu vähki urkas
Päevavalgelt oli peitnud,
Kuulis kange mehe kõlast
Magamise märkisida;
Astus sammul argelisti
Salamahti sängi poole,
Kikivarbail vaatamaie,
Kust see kõla kostanekse.
Põõsa varjul võõritie
Silmas Kalevite sängis
Mõõga kõrval magajada;
Läks siis sammul ligemalle
Argelikult astudessa,
Kassivarbail kõndidessa:
Kas saaks mõõka mehe käesta
Vargaküüsil ära viia?
Mehikene lootis mõõka
Salamahti sängi pealta
Künka kõrvalta käpata.
Mõnus Kalevite mõõka,
Mehe võimu määraline,
See ei hoolinud sortsista;
Magas aga muru pealla
Liikumata mehe ligi,
Kui oleks kinni kasvanud,
Juuril maasse juurdunud.
Ega võinud varga võimu
Kallist mõõka kergitada,
Mitte tõstagi murulta.
Soolasortsi, sõnatarka,
Kavalusi katsumaie,
Salakombeid sünnitama,
Tuuseldusi tembutama.
Katsus kiirest′ soola võimu,
Salakerkimise sõnu,
Tõstemise tugevusi,
Miska keret kergitakse,
Raskus ära rammestakse.
Kummardeli kuu poole,
Võimu lootes valgusesta,
Pööras silmad põhja poole
Laususõnu sigitelles,
Palvesõnu pobisedes.
Kallis mõõk ei kuulnud käsku,
Sõjasahk ei sortsi sõnu,
Magas aga muru pealla
Liikumata mehe ligi.
Soolasortsi, sõnatarka,
Mana kombel mängimaie,
Targemaida tempusida
Tõstemiseks toimetama.
Puistas pihlapuie lehti
Pihutäie mõõga peale,
Kandis kokku kaetisrohtu,
Korjas nõiakoldasida,
Otsis kokku hooramarju,
Sületäie sõnajalgu,
Puistas kõik need mõõga peale,
Rohkest′ ülekäija-rohtu,
Ämmatussu musta tolmu
Puistas mõõgatera peale,
Tegi siis veel teisi tempe,
Viis veel ise võõrikuida,
Sosis seitse salasõna
Sortsikuulla sõlmitatud,
Küünlakuulla karastatud,
Kooljakuulla kokku pandud.
Jaaniöösi õnnelilled,
Võimustatud nõia vihtel,
Värvitud värdja verella,
Veristas nimeta sõrme
Mõõgahoidja meeleheaksi,
Luupainaja lepituseks,
Suitsuteli nõiaküüsi,
Neitsisärgi narmaida.
Mõõka hakkas märkamaie
Manasõna meelitusi,
Hakkas löest liikumaie,
Keskelt juba kerkimaie,
Kerkis vaksa, kerkis kaksi,
Kasvas ikka kõrgemalle,
Kuni puutus sortsi kaenla.
Soolasortsi, sõnatarka,
Vargust ära vedamaie.
Mõõka koormas mehikesta,
Piinas väga pihtasida.
Rasket rauakesta kandes
Puhkis, ähkis poisikene.
Palav higi palgeilta
Kattis juba üle keha;
Mees ei jäta siiski mõõka.
"Enne peaks käsi katkema,
Enne elu mul lõppema,
Muidu ma ei jäta mõõka!"
Soolasortsi, sõnatarka,
Kandis mõõgakuningada,
Soome sepa higisööjat,
Poegade käte piinajat,
Salateedel mitu sammu,
Puhkas vahel põõsastikus,
Enne kui jõudis edasi.
Kui ta K ä ä p a kalda pealta
Üle jõe hüpatelles
Teise kalda peale kargas,
Kukkus mõõka kogemata
Varga kaenlast vete sülle,
Sügavasse laintesängi,
Salaurka suikumaie.
Soolasortsi, sõnatarka,
Kohe abi kutsumaie.
Pani sõnad lendamaie,
Laususõnad sõudemaie,
Meelitavad mängimaie,
Tuulesõnad tuiskamaie,
Veesõnad veeremaie,
Manasõnad meelitama,
Teised targad tõstemaie -
Kas ehk mõõka kerkinekse,
Laintest raske liikunekse?
Mõnus Kalevite mõõka,
Mis ei kuulnud nõia käsku
Ega sortsi sundimista,
Laintesse jäi liikumata,
Kääpa põhja kerkimata.
Kui ju hommikusta koitu
Taeva veeres tõusenekse,
Punus sortsi putkamaie,
Tuli püksis kihutajaks!
Jättis mõõga jõepõhja
Mudasängi magamaie,
Puges metsa paksustikku
Varjupaika püüdemaie,
Kus ei Kalevite kiuste
Vaenuviha poleks karta.
Koidutera kutsumisel
Ärkas väiksel hämarusel
Kallis Kalevite poega.
Silmi unest selgitelles
Katsus kohe vahva käsi
Sängi kõrvalt seltsimeesta,
Kuhu õhtul enne uinu
Sõjariista sängitanud,
Mõõga pannud magamaie.
Mõnus mõõk ei olnud murul,
Sõjasahk ei sambelilla.
Kalevite kallim poega
Võõrast lugu vaatamaie.
Silmi selgeks sõeludelles
Unekatte ummuksista,
Nägi kohe meesi noori,
Kuidas lugu siin on käinud.
Tunnistelles röövli teeda,
Sammuastmeid sambelasta,
Hakkas mõõka hüüdemaie,
Kadund sõpra kutsumaie:
"Kuule, mõõka, mis ma kukun,
Laulan leinas, linnukene!
Kuule venna kutsumista,
Sõbrakese soovimisi,
Mis ma õhkan metsadelle,
Lähetelen lagedaile,
Puhun paksu põõsastikku!
Vasta, tarka vennikene,
Kuku vastu küsijalle:
Kes sind öösel on käpanud,
Vargaküüsil ära viinud?
Uku silm on ülevalta,
Taaralaste taeva′asta
Varga sammusida vaatnud.
Jumalikud juhatused
Võivad asja õiendada.
Inimestel mõõga ime,
Tööde tarkus teademata:
Need ei võinud varganäpul
Rasket rauda ära kanda.
Soomes isa sugulane
Mõõga sala sünnitanud,
Raudakäpal iserammu
Tera sisse toimetanud,
Teinud seitse aastat tööda,
Teinud tööda, näinud vaeva
Kuninga mõõga kasuksi;
Võtnud rauda seitset värki,
Kardasida seitset keeret,
Liimind lõõtsa lõkendusel
Keermed kokku keradeksi, -
Sestap mõõka sünnitelles,
Vaenurauda valmistelles.
Laulnud seitse salalugu
Igal päeval enne koitu,
Vara enne valge′eda,
Karastanud seitsmel kaevul,
Vettind mõõka seitsme veega,
Seitsmel märjal mõõgatera.
Vars oli hõbevalge′esta,
Kupp oli kuldakollasesta,
Pannal paksusta paesta.
Küllap tunnen sortsi-kelmi,
Peipsi lainte paisutajat:
Vennike on mõõgavaras!
Soolasortsi sugulased
Vanast′ mulle vaenumehed,
Kurjad ikka kiusamassa.
Kui ma teda kogemata
Kulliküüsil kimbutelen,
Siisap tahan sajakordselt
Vaenukeha virutada.
Raske kaalus kallis rauda,
Mehe tarbeks tehtud mõõka,
Varga väetile võimule;
Kaugele ei võinud kanda
Sortsilane sõjasahka.
Kuule, mõõka, mis ma kukun,
Laulan leinas, linnukene!
Kuule venna kutsumista,
Sõbrakese soovimisi,
Mehe lahket meelitusta,
Mis ma õhkan metsadelle,
Lähetelen lagedaile,
Puhun paksu põõsastikku!
Vasta, tarka vennikene,
Kuku vastu küsijalle!"
Kalevite kange poega
Pööras kõrva kuulu poole,
Kas ehk mõõka vastu kostaks,
Kadund rauda kukkuneksi.
Vaikus aga maada varjas,
Kallis rahu ümberkaudu.
Kalevite kange poega
Laskis lendu teise laulu,
Laulis kolmandama loo
Meelitaval mesikeelel:
Kas ehk mõõka kutsumista,
Peremehe palumista
Kusagilta võtaks kuulda?
Mõnus mõõk ei annud märku,
Sõber kuskilt sõnakesta.
Vaikus maada varjanekse,
Kallis rahu ümberkaudu
Kattis laaned ja lagedad.
Kalevite kange poega
Oma mõõka otsimaie,
Tuule teesid tallamaie,
Käis ta kaua ümberkaudu,
Laskis ringi laiemalta,
Kõndis ikka kaugemalta
Sängi ümber sõõritie;
Rändas läbi rägastikud,
Piki-põiki põõsastikud,
Metsad läbi, mätastikud,
Sõudis tüki sula sooda,
Laulis kutselugusida
Meelitaval mesikeelel.
Mõnus mõõk ei annud märki,
Vaikus maada varjanekse,
Kallis rahu ümberkaudu
Kattis laaned ja lagedad.
Kui nüüd Kalevite poega
Oma mõõga otsimisel
Kääpa jõe kallastelle
Sammusida oli sõudnud:
Vaat! seal läikis alla vetta
Hiilgav mõõka ilusasti
Sõbranäolla naeratelles.
Kalevipoeg pajatama:
"Hoho, mõõka, hüva rauda!
Siin sa magad salamahti
Vilus vetevoodi′issa?
Mehe mõõka mõnusama,
Valusam verevalaja,
Isa lelle higisööja,
Lellepoegade piinaja!
Kes sind oskas kergitada,
Vete alla ära viia,
Lainte alla langutada?
Kes sind, mõõka, siia kandis?"
Mõõka mõistis mehe kutsu,
Laulis vastu lainetesta,
Pajatas kui pardikene:
"Soolasortsi, sõnatarka,
See′p see mõõga salamahti
Tõstis murult tõusemaie,
Kanarbikust kerkimaie.
Sortsisõnad soovitasid,
Manasõnad meelitasid,
Tuulesõnad tõstatasid,
Kolla õilmed kergitasid,
Sõnajalg seadis alta,
Pihlapuu see aitas pealta,
Hooramari otsadelta,
Kaetisrohtu keske′ elta,
Metsahumur, ämmatussu
Tagant ise tõukasivad -
Needap seitse sellikesta
Tegid mõõga tõusemaie.
Soolasortsi, sõnatarka,
Kannud mõõga Kääpa′ alle.
Kui ta kaldalt kargamassa
Paoteele põgenedes,
Nägin näkineitsikesta
Lainte alta luurimassa,
Mis mind, mõõka, meeliteli
Vete kaissu veeremaie,
Lainte alla langemaie.
Sealap lustil libisesin,
Kargasingi sortsi kaenlast
Lipsti! alla lainetesse,
Sügavasse jõesängi,
Kus mul kuldane pesake,
Hõbesängi näki toassa,
Vetepiiga vaiba alla."
Kalevite kange poega
Mõistis mõõka, laulis vastu:
"Kas siis mõõgal on mõnusam,
Parem pidu on peidussa,
Laintesängis laiseldessa
Näkineitsi naljatusel,
Ehk kas vahva mehe käessa,
Kange võimu keeritusel,
Sõjamängi möllusessa,
Kus, kui mõõka kütke′esta,
Paelust lahti päästetakse,
Vahvat tööda valmistakse,
Vaenlasi vemmeldakse,
Verega sind võietakse,
Higiga sind ihutakse?"
Mõõka mõistis, kostis vastu,
Laulis vastu lainetesta:
"Mõõka lesena leinassa
Vetevoogude vangissa.
Igatsedes endist ilu,
Neiu lusti nurmedelta,
Vesi laugelt veerenekse,
Pisar piki palge′elta.
Vetesängis suikudessa,
Laintevoodis laiseldessa
Näkineitsi naljatusel
Või ei mõõka võõrduneda
Endist ilu igatsedes,
Kus ta võimu keeritusel
Sõjamängi möllusella
Toimetanud vahvat tööda,
Kus, kui korra kütke′esta,
Pääses lahti paeluksesta,
Vahvat tööda valmisteli,
Vaenlasi viruteli,
Nii et varju nõtradelle,
Rahu tuli raukadelle! -
Kallis Kalevite poega,
Kuninglikku kange meesi!
Sul, kui viha süttinekse,
Meeletuska tõusenekse
Humalaviha volilla,
Siis ei ole sidemeida,
Tarka aru takistamas;
Kerge käsi keeritelles
Sunnib mõõka surmamaie,
Vaga verda valamaie!
See′ p see sõjasellikesta,
Kallist rauda kurvasteli.
Mõõka leinab mehekesta,
Peremehe pojukesta."
Kalevite poega mõistis,
Mõistis kohe mõõgakesta,
Laulis vastu lainetesse:
"Maga, maga, mõõgakene,
Rahusängis, rauakene,
Isa lelle higisööja,
Lellepoegade piinaja,
Kes sind sala sünnitanud,
Võimusõnul valmistanud!
Maga sa, mõõka mehe-eane,
Suigu vilussa sängissa
Näkineitsi naljatusel
Tulevpõlvede täheksi,
Mehepoegade mälestuseks!
Mul on jõudu ülemäära,
Kätel kangusta karrata,
Arvan ehk sinu abita
Vaenlasi võitaneda,
Kangekaelsust karistada,
Rahu teha raukadelle. -
Kuule, mõõka, kallis rauda,
Märka, mis ma laulan sulle:
Kui ehk juhtub vahvaid mehi
Tulev-ajal tugevaida
Kääpa kaldal kõndimaie,
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Läigi vastu lainetesta!
Kui saab käima minu kaimu,
Kalevite kasvandikku,
Sulevite sugulane,
Alevite aruline:
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Laula vastu lainetesta!
Kui saab käima Kääpa kaudu
Lausasuuga laulikuida,
Kuldakeelil kuulutajaid,
Hõbesõna sõlmijaida,
Vanavaskede vedajaid,
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Kuku vastu kutsumata
Linnukeelil lõõritelles,
Öö-pika hõiskamisel,
Lõokese lõksutusel!
Tuleb korra tulevpäevil
Parema põlve pidudel
Minuvääriline meesi,
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Tõuse laintest tuhinalla,
Veere ise veesta välja
Vapra käele vaderiksi!
Kui aga juhtub kõndidessa
Jalakanda pistma jõkke,
Kes sind enne i s e k a n n u d:
Siisap, mõõka, sõbrakene,
Murra jalad tal mõlemad!"
Kalevite kallis poega
Kihuteli kiirel käigil
Peipsi järve ranna poole,
Võttis selga lauavirna,
Kaugelt toodud koormakese,
Rutusti siis rändamaie,
Koduteeda kõndimaie.
Tahtis teha tugipaika,
Varjuseina vaenu vastu,
Kantsikesta kohendada
Rahuurkaks raukadelle,
Nutukambriks neidudelle,
Leinatoaks leskedelle,
Kust, kui sõja kurnatused
Viru piiri veereksivad,
Nõdrad saaksid rahunurka.
Kui nüüd Kalev tüki teeda,
Tüki teeda, marga maada
Lendavsammul lühendanud,
Koorma kandemisel käinud,
Mis tal vastuje tulekse?
Mis tal käiki kinnitakse?
Vastu tuli kolme metsa,
Vastu kena vaarikuida.
Üks oli kulda kuusemetsa,
Teine laia laanemetsa,
Kolmas paksu pähklimetsa.
Mis oli kulda kuusemetsa,
See′ p see meie meeste metsa;
Mis oli laia laanemetsa,
See′ p see meie naiste metsa;
Mis oli paksu pähklimetsa,
See′ p see piiga peidupaika,
Vaestelaste varjutuba,
Hädaliste reduurgas.
Kallis Kalevite poega
Käis siis läbi kuusemetsa,
Lendas läbi laanemetsa,
Sammus läbi sarapiku,
Kui tal jalga kogemata
Tüma tompu takistamas,
Jalaketra kutistamas.
Kui ta lugu luurimaie,
Asja hakkas arvamaie,
Kes tal ketra kutistanud,
Jalakanda takistanud,
Puges põõsastiku varjust,
Puges väike poisikene,
Väike meesi vabisedes,
Kes kui meieaegne meesi
Igapidi ilmunekse.
Väiksel mehel, väetikesel,
Sõelusivad püksid püüli,
Lõuad hirmul lõksutasid,
Kui ta Kalevite poega
Paitelles palumaie,
Mesikeelil meelitama:
"Heida armu, vennikene,
Päästa vaesta, kange poega!
Anna rahu-urkakesta,
Varjupaika väiksemalle,
Keda õnnetuse kütke
Põõsastikku ajas pakku!"
Kalevite kange poega
Küürakille kummardelles
Sasis kätta sirutelles
Kõhetuma tutist kinni,
Keda tõstes kõrgemalle
Kaelakotti kukuteli.
Väike meesi veerenekse,
Kui oleks kuristikuhauda,
Sügavalle kotisoppi.
Sealap silgukarbi servast,
Leivakakust tuge leidis,
Kuhu jalga kinniteli.
Kalevipoeg küsimaie:
"Mis sul kartust kasvatanud,
Suure hirmu sünnitanud?"
Väikse mehikese vastus
Kostis leivakoti koopast,
Kui oleks sügavamast kaevust
Konnakene krooksutanud:
"Eile õhtul eha ajal
Luusisin järve ligidal,
Kõndisin kaldakuusikus,
Kui ma teelta kogemata
Õnnetumalt läksin eksi.
Rada mööda rännatessa
Tuli vastu väike talu.
Mina hurtsiku uksella
Puhkepaika palumaie.
Suure toa tagaseinas
Leeaugu ligidalla
Istus üksi vanaeite,
Vaagna moona valmistelles.
Eite keetis herneivi,
Kamaratükk keske′ella,
Andis mulle heldest armust
Kausitäie kallist toitu;
Käskis hambaid kiirustada,
Leivavõtet lühendada;
Seadis ise sängikesta
Põhkudelle põrmandalle
Laia söömalaua alla,
Keset tuba laua kohta.
Eidekene õpetama:
"Poe sa, väeti pojukene,
Põrsas, põhku puhkamaie,
Enne, kui mul pojad noored
Käigilt jõuavad koduje.
Ole vait kui hiirekene
Kassi hirmul kirstu taga!
Kui sa hakkaks kiiksumaie
Või ehk kätel krabistama,
Kintsudella kolistama,
Võiksid meie vennikesed
Surma sulle sigitada."
Mina eite tänamaie,
Aituma andemaie,
Kes mul täitnud kõhukesta,
Sängiaset seadinud,
Hüva õpetuse annud.
Pugesin siis vaikselt põhku,
Laia söömalaua alla
Väsind selga sirutama,
Kus veel kolmele mehele
Parajasti puhkepaika.
Laugu silmil lahutelles
Märkasin ma müdisemist
Kaugelt kõrva kostemaie;
Muru kerkis müdinalla,
Sammu astel vankus seina.
Kui ka kartus minu kõrvas
Kärinada kasvatamas,
Siiski sinu jalasammu,
Kalevite raske kanda,
Suuremat ei sünnitanud.
Üürikese aja pärast
Tormasivad mehed tuppa,
Kanged mõlemad kui karud,
Laanes kasvand metsalised.
Üks neist kui see jahikoera
Ninal kohe nuusutama,
Sõõrmeil haisu sõelumaie,
Pärast nõnda pajatama:
"Kuule, kulla eidekene,
Kes siin täna enne käinud?
Inimese higiauru
Sõelub mulle sõõrmetesse
Koonukesta kutistelles."
Eite mõistis, kohe kostis:
"Võõrast siin ei veeremassa,
Loomakesta liikumassa
Kuskil täna enne käinud.
Sõelub sulle sõõrmetesse
Inimese higihaisu,
Tuulesta sa seda toonud,
Õhust enne haisutanud."
Eit tõi rooga laua peale
Õhtusöögiks poegadelle:
Vaagnad suuremad kui vakad,
Lusikad kulbi laiused.
Sest, mis metsalised sõivad,
Õõnsa kõhtu õgisivad,
Küllalt võiksid täita kõhtu
Viiskümmend minuväärilist
Loodud inimeselasta.
Saivad metsalise sellid
Vatsad täide virutanud,
Siisap keha sirutasid
Põrmandalle puhkamaie.
Üks neist heitis ette seina,
Teine taha seina äärde,
Mina, väeti, nende vahel
Toa keskel laua alla.
Vana eite-rauka ronis
Parsipuile põõnutama.
Hirm mind keelas hingamasta,
Veresooni värisemast,
Lõug ei tohtind lõdiseda,
Hambad hirmu ilmutada:
Et ma kogemata korral
Silma neile poleks sattund,
Kõrvakuulmetesse kukkund.
Viimaks rauges tulevalgus,
Kustus piirgu ahju rinnal.
Pime peitis laia toa,
Kattis minu kartust kinni.
Oh ma vaene mehikene!
Oleksin ma enne teadnud,
Enne teadnud, ette mõistnud,
Magadessa märkaneda,
Unenäossa arvaneda,
Mis mul pikemada piina
Elus pidi ilmumaie,
Siis ma oleks lainetesse,
Kuristikku kukutanud,
Merepõhjaje pugenud!
Metsapojad uinusivad
Unerüppe usinasti;
Sõbanahka kattis silmad,
Vaipa vaateväravaida;
Aga päris väljaandja,
Tahaotsa tehtud värav,
Lahti jäänud, lukkamata.
Edev herneleemekene
Seakamaral silitud,
Pakkis vatsa paisumaie,
Hakkas auru ajamaie,
Salaõhku sünnitama,
Põlevada paugutuulta.
Paremal pool seina ääres
Põõnutaja metsapoega
Laskis esimese laengu
Prantsatelles paukumaie!
Mina, lindu, lendamaie
Püksituule pakitusel,
Lendasin kui liblekene
Üle tare teise seina.
Pahemal pool seina ääres
Põõnutaja metsapoega
Sedanud silmad vastu seina,
Nii kui teine venda teinud -
Tagupooli minu tappeks
Väljapoole venitatud.
Pani paisund tuulelaengu
Prantsatelles paukumaie -
Mina, lindu, lendamaie,
Tuulekiirul tuiskamaie
Püksituule pakitusel,
Lendasin kui liblekene
Üle tare teise seina.
Vaheajal teine venda
Uue laengu valmistanud,
Mis mind, vaesta, viibimata
Paiskas teise püssi ette.
Nõnda pidin, vaene vilets,
Vintsutelles veeremaie,
Pikka ööda puhkamata
Seinast seina sõudemaie;
Püksituule pakitusel
Pidin, vilets, purjetama,
Kui see kutspool kangru käessa
Servast serva sõudemaie.
Saand ei mahti silmapilku,
Puhkamise püsidusta.
Vanaeit läks enne valget
Põie pakil ukse ette,
Pani ukse praokille;
Mina kiirelt tema kannul
Kikivarbail uksest välja.
Õnnekorral pääsin õue,
Andsin tulda jalgadelle,
Pistsin kohe punumaie;
Jooksin läbi kuusemetsa,
Läbi laia laanemetsa,
Pääsin viimaks pähklimetsa,
Pugesin põõsa varjule,
Kus mul abi kogemata
Sinu käigista sigines."
Kalevite kange poega
Naljalugu naeremaie,
Mis oli väikest mehikesta
Püksituule pakitusel
Linnu kombel lennutanud,
Et ei mahti maigutada
Ega püsi puhka′ ella.
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |