Kalevipoeg/XV
- Viieteistkümnes lugu
Kui mind külad kuuleksivad,
Mõisad mõtteid mõistaksivad,
Vallad vastu võtaksivad,
Mis ma laulus lõksutelen, -
Siis ehk läheks mõni lapsi
Pappisida palumaie,
Mustikuubi kummardama,
Et nad heldest′ võtaksivad
Laulukukke lunastada,
Vihavaenust vabastada.
Kullid tulid kiskumaie,
Kaarnad sulgi katkumaie,
Kirikuhakid kiusamaie,
Enne kui lapsi lagedalle,
Pojukene päevapaiste,
Väeti veeres vainiulle.
Need on karjalapse laulud,
Teopoiste trallikesed,
Korrapiiga kõõrutused,
Vanaeide vokilaulud,
Targemate tahtemata,
Suuremate sundimata,
Kõrgemate käskimata!
Lapse lustid, lapse leinad,
Noore nurme nukukesed,
Kevadised ehakujud,
Videviku viitekesed.
Kallis Kalevite poega!
Kui oleks teadnud, võinud teada,
Mis tuleb sammu segamaie
Ja su käiki kütkendama,
Ehk sa oleks enne sündi,
Enne emast ilmumista
Kartes juba läinud kaevu.
Laulik, kui ta lusti luhal
Korra läinud kõndimaie,
Teelta ei enam tagane
Ega käikida kõverda.
Penid meest ei aja pakku,
Koerad rõõmukäigilt metsa!
Haugub M u s t i külamurult,
Krantsikene karjamaalta,
T u k s u külatänavasta:
Mees ei koeri meelitama,
Kadedaid ei kartemaie. -
Läki laululuhtadelle,
Kalevite küngastelle,
Alevite aasadelle,
Sulevite soode peale,
Neiukeste nurmedelle
Ilulilli noppimaie!
Kalevite kange poega
Saand ei sammu veel sadatki,
Tuhatki ei mööda teeda
Kodu poole kõndimaie,
Kui ju kiusajate karja
Kihuteli tema kannul
Sammusida sõlmimassa,
Kiiret käiki kütkendamas.
T ü h i-taati, see tulekse
Seitsmekümne selli seltsis
Kalevida kiusamaie;
Tahtis kälimehe tüli,
S a r v e-taadi segadusta
Mehepojal ära maksta,
Tuhande võrra tasuda.
Noorem piiga peenikene
Silmasida sirutelles
Vaenlasi vaatanekse,
Vitsakesta vibutama,
Ise nõnda häälitsema:
"Vibutele, nõiavitsa,
Sigitele soovimista!
Moonda see maa mereksi,
Luhad laialt laineteksi,
Võsukesed vetevooksi!
Ette silda sünnitele,
Taha vetta veeretele!
Silda ette sõudijalle,
Kullakoorma kandijalle;
Vetta taha vaenlastelle,
S a r v i k-taadi sellidelle!"
Kuidas piiga pajatanud,
Varsti nõiavitsa võimul
Lugu nõnda luuaksegi:
Lage lainetas merena,
Vetevooge veereteli,
Tuulekiigul kiiguteli.
Aga kindel silda kannab
Kuivi jalu Kalevida
Üle laiade lainete;
Sammu ette sündis silda,
Kanna taha kasvas vesi
Vahtu kõrgele visates,
Tühja poegi takistelles,
Kes kui kanad kõrgelt õrrelt
Merekaldalt kahju nägid,
Kuidas kullikene küüsis
Värvukese poja viinud;
Kulli siiski kinnitada,
Tiibadesta takistada
Mehikeste nõu ei näinud.
Sarvik-taadi sellikesed
Võõrast lugu vaatamaie,
Isekeskis imestama:
Kustap meri murudelle,
Lained tulnud lagedalle?
Vana T ü h i küsimaie:
"K a l e v i p o e g, kulla venda,
Kas sa viisid kodukanad,
Tedrekesed meie toasta,
Kasulapsed kamberista?"
Kalev mõistis, kostis vastu,
Pilkamisi pajateli:
"Vistap viisin, vennikene,
Kogemata kodukanad,
Tedrekesed teie toasta,
Kasulapsed kamberista;
Viisin neiud valge′ elle,
Kudruskaelad kosjateele,
Peiuratsu radadelle."
T ü h i teist kord′ küsima:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas sa võitsid kälimehe
Võidumängil vainiulla,
Torkasid teda teibana
Sõmerliiva seisemaie,
Sügavasse sõmerliiva?"
Kalevipoeg kostis vastu,
Pilkamisi pajateli:
"Küllap võitsin kälimehe
Võidumängil vainiulla,
Torkasin teda teibana,
Kust, kui kontisid ei murdnud,
Süüd ei mulle sündinegu!"
T ü h i jälle küsimaie,
Pikemalta pärimaie:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas sa koogiküpsetaja
Vanaeide vangistasid,
Lukutasid hiirelõksul
Leivakasti lebamaie?"
Kalevite poega kostis,
Pilkamisi pajateli:
"Vistap panin, vennikene,
Koogikese küpsetaja
Vanaeide vangikirstu,
Lukutasin hiirelõksu
Leivakastie lebama,
Ummuksesse undamaie,
Kus, kui kirp ei äratanud,
Memmekene praegu magab."
T ü h i-taati küsimaie,
Asja otsust ajamaie:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas ehk võtsid mõõga varnast,
Salamahti sõjasaha,
Riisusid S a r v i k u raua?"
Kalev mõistis, kostis vastu,
Pilkamisi pajateli:
"Vistap võtsin, vennikene,
Võtsin mõõgakese varnast,
Sõjariista sängiseinast,
Riisusin Sarviku raua.
Varn ei kanna vaenuriista,
Sängisein ei sõjasahka!
Mõõk on loodud mehe oma,
Mees ei maksa mõõga väeta
Ega mõõkagi meheta."
T ü h i jälle küsimaie,
Pikemalta pärimaie:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas võtsid kälime′e kübara,
Käppasid ka soovikaabu
Sängi tagant seina pealta?"
Kalevite poega kostis,
Pilkamisi pajateli:
"Küllap võtsin, vennikene,
Võtsin kälime′ e kübara,
Käppasin ehk soovikaabu
Sängi tagant seina pealta.
Ei seda kaapu enam kanta
Põrguliste poege peassa:
Ju see kaapu kõrbenudki,
Soovikübar söeks põlenud,
Tuisanud juba tuhaksi."
T ü h i-taati küsimaie,
Pikemalta pärimaie:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas sa käisid kullakambris
Vana vara võttemassa,
Taalerida tabamassa,
Puduraha puistamassa,
Vana vaske varastamas?"
Kalevite poega kostis,
Pilkamisi pajateli:
"Küllap käisin, vennikene,
Kogemata kullakambris
Vana vara vaatamassa,
Taalerida tabamassa,
Kullariismeid korjamassa;
Ei ma puutund puduraha,
Ei ma hävitand hõbedat
Ega vaske varastanud.
Võtsin kotitäied kulda,
Paari tündrit taalerida.
Koristasin väikse koorma,
Kirstust kümne hobu võrra,
Kahekümne kabu osa;
Võtsin koorma vana vara,
Kuue vaka võrra kulda."
T ü h i jälle küsimaie,
Asja otsust ajamaie:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas sa võtsid nõiavitsa,
Vargsi sillavalmistaja?"
Kalevite poega kostis,
Pilkamisi pajateli:
"Vistap võttis, vennikene,
Nõiavitsa neiukene,
Sõstrasilm sillategija.
Võim ei lähe vitsa võtma,
Ramm ei raagu varastama."
T ü h i-taati küsimaie,
Pikemalta pärimaie:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas sa kanadelle kurja,
Masajalgadelle mõnda
Kahjulikku kasvatanud,
Süüdelikku sünnitanud?"
Kalev mõistis, kostis vastu,
Pilkamisi pajateli:
"Vistap vastan, vennikene,
Kõnelen ehk teisel korral,
Mis ma kambris kanadelle,
Masajalgel mängidessa
Öösel õnneks olen annud,
Salamahti sobitanud."
T ü h i viimaks küsimaie,
Asjalugu ajamaie:
"Kalevipoeg, kulla venda,
Kas sa tahad teisel korral
Tüli tulla talitama?"
Kalev mõistis, kostis vastu
Pilkamisi pajatelles:
"Kes võib teada, vennikene,
Kuidas lugu veel lähekse,
Kuidas tuuli tuiskanekse.
Kui mul puudub kopikaida,
Ehk siis tulen teisel korral
Kullakambrit koristama,
Taalrikirstu tühjendama,
Talitan ehk vanad tülid
Ühes uute võlgadega."
Siisap tormas T ü h j a-taati
Seitsmekümne selli seltsis
Kodu poole punumaie,
Kui oleks taskus tulekübe,
Parmu püksis pakitamas.
Kui ma kiuste piigateelta,
Neiu noorte radadelta
Kalevite sammud käänan
Teise talu tallermaale,
Teise põllu peenardelle,
Teise raatmaa radadelle,
Siis pean andeks palumaie:
Tükk on jutust läinud tuulde,
Teine vete veeretatud.
Päevakese viimne paiste
Punateli puielatvu
Kullakarva läikimaie,
Enne kui ta eha rüppe
Küünlakese kustuteli.
Kalevite kangel pojal
Täna palju talitusi,
Palju meelepahandusi
Juba mitmel puhul olnud,
Sellepärast koorem selga
Mehel rohkem muljunudki,
Pihasooni pigistanud.
Videvikul viskas koorma,
Lauad maha lagedalle,
Kullakotid künka äärde,
Istus maha muru peale
Pisukesti puhkamaie,
Võttis leiba, kastis keelta
Kurnand keha karastuseks.
Sängikese seadmisega
Väsind mees ei aega viitnud,
Heitis maha muru peale,
Padjaks kivi pea alla;
Tahtis puhu puhkaneda,
Seljasooni sirutada,
Püüdis mõtterasket peada
Kastevilus kergendada.
Sõnumid, mis täna saanud,
Kuulutused olid kurjad:
Alevipoja avaldused
Tunnistanud lugu tõeksi,
Kuidas tema nõiakütkes,
Sortsilase sidemetes
Seitse nädalat suikunud,
Mäletamata maganud.
Seni oli raske sõda,
Vereahne vaenuvanker
V i r u s viletsusevaeva,
A l u t a g a hädaohtu,
Surma rasket sünnitanud.
Kuus oli kurbi kuulutusi,
Seitse viletsaid sõnumeid,
Mis nüüd mehel mõtteida
Murul raskelt muljusivad;
Võind ei uni vangistelles
Tükil ajal silmatera
Vaiba alla varjutada.
Viimaks võitis ööde vilu,
Karastava kastekülma
Magamisel mehe mõtted.
Veel ei olnud väsimusel
Kaua Kalevite poega
Selga murul sirutanud,
Kui ju külge kastes märga
Puusadesse puutunekse.
Juba niude niisutaja
Kõrgemalle kasvanekse,
Kippus kaela kastemaie,
Pea külge puutumaie,
Ega osand esiotsa
Raske une rammestusel
Magaja sest märku saada,
Kas see küljekastemine
Unenäo või tõe tegu.
Seda teavad seletada,
Targemini tähendada,
Kes on asja ise katsund:
Kuidas uinu alustusel
Unenäo ilmutused
Tõekirja tumendavad;
Sügavama une sülest
Öösel hõlpsam ärkamine
Kui sest esimesest unest.
Kalevite kange poega,
Mees ei mõistnud sooja märga,
Kurakülje kastijada
Mitte meelel mõistatada,
Unepaelust pääseneda.
Juba laiad lainekesed
Hädaohtu ähvardelles
Kippusivad meesta katma,
Sest et sooja märja sooned
Kõrgemalle kasvanesid.
Õnneks pääses unepaelust
Mehepoega märkamaie,
Enne veel kui vetevood
Teda läinud lämmatama.
Unekammitsasta kistes,
Silmasida selitelles
Hakkas tema ümberkaudu
Võõralikku vaatamaie:
Kustap läte lagedalle
Suure oja sünnitanud?
Silmasihil nägi sõber
Veesilmuse värava,
Kust see läte kukkudessa
Sooja oja sünnitanud.
Üks neist nõianeitsikestest,
Tuuletuuslari tütardest,
Oli künkal kükitelles
Sooja märga sünnitanud,
Miska murul magajada
Hullult püüdis uputada.
Kalevite kange poega
Ajab keha istukille,
Võõritsilmi vaatamaie,
Kust see oja kasvanekse,
Soe allik sündinekse.
Nõianeitsi nalja nähes
Kange meesi mõtlemaie:
Kui ma lätte kiilutaksin,
Soonekesed sõlmitaksin,
Väravada vangistaksin!
Õnnelikul juhtumisel
Puutus kivist peapadi
Kangel mehel käe alla.
Sõrmil kivi sasidessa
Sihtis silmapilgukese,
Viskas kivi vihisedes
Sihti mööda sõudemaie.
Kuhu kivi kukkunekse?
Kivi kukkus õnnekohta,
Sõlmeks ette silmukselle,
Et ei vesiväravasta
Lained pääsend lagedalle.
Nõiataadi tütar noori
Kibedusest kiljatama,
Hädas appi hüüdemaie:
"Tulge, targad taadikesed,
Arstid, tulge aitamaie!"
Aga ei siin arstiabi
Ega tuuslarite tarkus
Võinud viga vähendada.
Pikalisel piinatusel
Pidi neitsi närtsimaie.
Siiski ojasünnitaja,
Vangistatud vesivärav
Praegu asja avaldelles
Mälestusemärki annab.
Mustast kivi tagant mulgust
Siginevad vetesooned,
Raudaoja sünnitajad,
Kuhu Kalev kivi kiiluks
Visand vesiväravasse.
Kalevite kallis poega,
Kui sai oja kiilutanud,
Siruteli väsind selga
Künka äärde kuivikulle,
Heitis uuest′ undamaie,
Kus ei enam kiusajaida
Rahu tulnud rikkumaie.
Kui ta keha karastelles
Viibind juba valge′ eni,
Kirgas Looja kukekene,
Kõõruteli koidukana
Väsind meesta virgumaie.
Unepaelust pääsedessa
Võttis leiba vennikene
Keharammu karastuseks;
Siisap koormat seadidessa
Ladus virna laualasu,
Viskas peale varanduse,
Kaugelt toodud kullakotid,
Taalerite taskukesed,
Tõstis koorma kukla peale,
Õnnesaagi õlgadelle,
Hakkas koju kõndimaie,
Sammusida sirutama.
Ega kodu enam kaugel,
Talu enam metsa taga,
Pesapaik ei linnul peidus.
Tuul ju toonud tervisida,
Õhud õnnesoovitusi
Lesetalu lepikusta,
Kus ei peremeesta kodu.
Võõras võis ehk väravassa
Üksisilmi ootaneda.
Seitsme penikoorma sammud
Kadusivad kiireil kannul,
Veeresivad varba alla.
Polnud mehel pikemalta
Kusagil ei kinnitusta
Ega sammul sidemeida.
Kui ta talu tänavasse,
Veeres vainu väravasse,
Õnnelikult alla õue:
Mis seal sammu sidudessa
Käiki hakkas kinnitama,
Virgul aega viitemaie?
Kaugelt tulnud külaline,
Võõras meesi astus vastu.
Tereteli lakki tõstes,
Seadis sõnad sõudemaie,
Jutu kohe joone peale:
"Kustap, Kalevite poega,
Kustap ostsid lauakoorma,
Lunastasid linnalauad?
Kus need tüved kasvanesid,
Ladvad laial′ lahutasid?
Teha võiks neist tornisida,
Kantsisida kasvatada,
Varjupaika valmistada,
Kindlust sõja kimbutusel."
K a l e v i p o e g mõistis kohe,
Kostis vastu kavalasti:
"Kus need kasvud enne kasvand,
Võsukesed enne venind,
Idud enne idanenud,
Seemneivad enne seisnud,
Sinna sigis suuri salu,
Paisus paksu metsakene,
Kasvas kena kuusemetsa,
Tõusis tugev tammemetsa,
Mitme kohta männimetsa.
Kirves raius kõrge metsa,
Tapper tabas tammemetsa,
Müras maha männimetsa,
Kaoteli kuusemetsa;
Saagi saagis vooge sõudel,
Lõhkus palgid laudadeksi,
Kiskus paksud kildudeksi,
Sealtap leidsin linnalauad,
Kandsin koju koormakese.
Torni neist ei tehtanegi,
Tornid tehakse teraksest;
Kantsi neist ei kasvatata,
Kantsid tehakse kividest."
Külaline kostemaie:
"Luba mulle, kulla venda,
Luba laudu laenuseksi,
Kui ei kaubal taha müüa,
Hinna eesta anda häida!
Mina meister linnalooja,
Kindla koha kasvataja,
Tugeva torni tegija.
Käisin kaugel kõndimassa,
Läbi ilma luusimassa,
Käisin kolmes kuningriigis,
Nelja neitsi nurmedella,
Viie võõra väljadella.
Tulin hilja T a a r a mäelta,
Pika ilu pidudelta,
Kuhu Kalevite poega
Pikisilmi oodatie."
Pikemalta pajatelles,
Viisakasti juttu vestes
Tutvunesid mehed targad,
Sõbrustasid sellikesed.
Kalevite poega kuulis,
Kuidas õnnelikul korral,
Jumalate juhatusel
Ilmakuulus linnalooja,
Kindla koha kasvataja,
Tugeva torni tegija
O l e v i p o e g, hoonetarka,
Teda tulnud teretama,
Võõrsil venda vaatamaie.
Saivad mehed sõbrustanud,
Siisap kaupa sobitama,
Kindlamasti kinnitama,
Et ei hiljem tõuseks tüli,
Vaenulikke vaheasju.
O l e v i p o e g, hoonetarka,
Tõotanud linna teha,
Ilusasti ehitada,
Kindlaks kohaks kasvatada,
Varjupaigaks valmistada.
Kalev pidi kive kandma,
Lisaks tooma laudasida,
Parajaida palkisida,
Tugevaida tammesida,
Mõnusamaid mändisida,
Kõrgemaida kuuskesida
Linna tuluks laanest tooma,
Pealegi veel maksma palka,
Töövaeva taalerilla,
Kullal kätte tasumaie,
Pudutööda penningilla,
Teista hõbelutikailla.
Kui siis Olev õnne pärast
Kolme päeva pidand paastu
Ilma eineivakesta,
U k u kivil ohverdanud,
Koidupiirdel kummardanud,
Ehavalgel abivaimud
Targa tööle toimetanud,
Siis ta pani laastukesed
Kahte kohta hunnikusse,
Andis algamise andeid
Juhtivaile jumalaile,
Taevalistest tarkadelle,
Et nad sipelgate sugust
Tunnistähte ilmsi tooksid:
Kuhu paika elukohad,
Kuhu lojustele laudad
Sündsamalt võiks seadineda,
Õnnelikult ehitada.
Olevipoeg, hoonetarka,
Laastuleiu juhatusel
Hakkas linna alustama,
Kindlat kohta rajatama,
Palke alla panemaie,
Kivisida kohendama,
Nurkasida nöörimaie,
Tugesida toimetama,
Sambaid püsti seadimaie.
Mõistke, mõistke, mehed noored,
Teatage, naised targad,
Arvake, poisid avarad,
Mis seal müüri tehtanekse,
Seinasida säetakse
V i r u kuuskede vilulla,
L ä ä n e leppade vahella,
H a r j u haabade keskella!
Sinna loodi lustilinna,
Kasvatati kindlat kohta,
Kaevati kivikelderid
Varjupaigaks vanadelle,
Tehti kenad elutoad,
Kallid kaubakamberid,
Vikitie viisilisti,
Tasutie targalisti.
Viis oli kirvest vikkimassa,
Sada saagi saagimassa,
Tuhat tapperit tasumas.
Kalev kandis koormakaupa
Linna tarbeks laudasida
Pikal teel P e i p s i tagant,
Kandis kokku tarbepuida,
Tüvikuida tuhandeida
Vana T a a r a tammikusta,
Kandis kive kaugemalta,
Merekaldalt kaljusida,
Munakive murumaalta,
Murdis paasi maapõhjast.
Jättageme sellikesed
Uhket linna ehitama,
Varjupaika valmistama,
Kust saab koda kuningalle,
Peavarju vanemalle,
Kustap Kalev kange käega
Valda suurta valitsema,
Targalisti toimetama,
Sõjakära sulgemaie,
Vaenuviha vaigistama,
Rahva õnne õilmestama,
Kasupõlve kasvatama!
Veeretagem lauluvärtnad,
Kuldalõnga korrutused,
Hõbeheide keerutused
Teisel joonel jooksemaie!
Läki neitsi nurmedelle,
Käharpeade koppelisse
Lugusida luurimaie,
Saladusi silmamaie!
Põrgust toodud piigakesed,
Kenad neiud kolmekesi,
Annud Kalevite poega
Alevite varju alla,
Kalli sõbra kaitsuselle,
Kui ta kurba lugu kuulnud,
Magamise pikkust mõistnud,
Mis tal aega viivitanud.
K a l e v i p o e g pajateli:
"Võta, armas vennikene,
Kodukanad kasvamaie!
Pane pardid pesadelle
Mehepoegi meelitama:
Küll ehk juhtub kosilane
Koidu eella teile käima,
V i r u poissi võttemaie,
H a r j u poissi ahvatama,
L ä ä n e poissi lunastama!"
Alevite armas poega
Nagu kukekene korvis
Kosis kohe kolmandama
Neitsi noore enda naiseks,
Kes kui hernekaunakene,
Oakene õitses õuel.
S u l e v i p o e g, sugulane,
Valitses vanema piiga
Õhtuõnneks enesele.
Kolmas õde, keskemine,
Põrgupiiga peenikene,
Kes ei leidnud armukaissu,
Pidi lesena leinama.
Kui siis seltsissa sõsarad,
Isekeskis imelapsed
Kolmekesi kõndimaie
Tammiku vahel tulevad,
Sarapuumetsa sammuvad,
Teineteiselta küsima,
Noorik noorikulta nõudma:
"Kuidas, sõsar, sinu elu
Armukaisu hellituses?"
Küsimisel′ kostetie:
"Ilus, sõsar, minu elu,
Kena armukese kaisus!
Haigelt õhtul heidetakse,
Tervelt tõustakse ülesse;
Haigus langes alla sängi,
Tõbi põhku puistatie.
Ilus, sõsar, minu elu,
Kuldasängis suikumine,
Kuldapadjus puhkamine!
Kuldaroog mul kaussidessa,
Kuldajook mul kannudessa,
Kuldakäik mul põrmandalla!"
Teine õde tunnistama,
Sõsar nõnda sõnaldama:
"Ilus, sõsar, minu elu,
Kena armukese kaisus!
Siidilla mind viidi sängi,
Siidil tõusen sängistagi,
Siidil sängi seademine,
Siidil padja panemine!
Ilus, sõsar, minu elu,
Kena minu käekäiki:
Kullaksi mind kutsutakse,
Hõbedaks mind hõigatakse!
Laulaksin küll laiemalta,
Meelest läinud mitu lugu,
Keelest mitu kaotasin.
Peast läks mitu pillikesta,
Käest mitu kandlelugu."
Kolmas sõsar pisarkulmul
Saand ei sõna sahkamaie.
Nutupillil kõndis neidu
Teiste järel tammikusta.
Kes see kurbust kustutama,
Leina tuleb lepitama?
A l u t a g a elas tarka,
Laialt teatud tuuletarka,
Kellelt rahvas karjakaupa
Tarkust käisid tabamassa,
Ohus abi otsimassa.
See′ p see neitsikese nuttu,
Leina tahtis lõpetada.
T u u s l a r oli toa teinud,
Elumaja ehitanud
Keset laia lagendikku.
Targa tare tammest tehtud,
Nurgakivid põhja kiirust
Nõialaual looditatud,
Soome soolal sortsitatud.
Nõgimustad nõianöörid
Tegid nurgad nurgeliseks,
Tegid viilud vikeliseks,
Painutasid seinapalgid
Parajasti paarimaie.
Pedajast on aluspakud,
Kuusetüvest küüruspakud,
Uksepiidad pihlakasta,
Lävelauad Lääne lepast,
Lävepakud paaksapuusta,
Parred sirgesta pärnasta,
Vihtelauad vahterasta,
Toalagi toomingasta,
Sarapuusta on sarikad,
Kadakasta katusridvad,
Kirjust kasest katuslauad,
Olvipennid õunapuusta,
Teised pennid peenest puusta,
Kuusmanist kukepennid,
Talapuud olid jalakasta,
Toapõrmand põlvesavist,
Kaetisrohu raagudesta
Sammudega sõtkutatud,
Tuulest tükkie valatud.
Põhjast tulid pobisejad,
Läänemetsast lausunaised,
Tuulissaarest tuuseldajad,
Soomesta soolapuhujad.
T u u s l a r ise, tuuletarka,
Kui ta kaugel kõndinekse,
Laialt ümber luusinekse,
Nägi imeneitsikesi,
Kes kui kanad kõrgel õrrel
Kalevite lauakoormal,
Kullakoormal istusivad,
Laululusti kõõrutasid.
Varju alta vahtidessa,
Salamahti silmatessa
Nägi, kuidas imelapsi
Hiljem anti Aleville
Kasvandikuks kasvamaie;
Nägi kena neidusida,
Imelapsi isekeskis
Naljatelles nurmedella
Päevapaistel mängimassa,
Noorel lustil lõõritamas;
Nägi kena neidusida,
Imelapsi isekeskis
Õhtu ilul vainiulla
Kergeid jalgu kergitamas,
Kiigesõudel kiljatelles
Õnnelugu hõiskamassa;
Nägi kena neidusida
Kuude valgel kolmekesi
Unekaisus uinumassa,
Siidisängil suikumassa;
Nägi kena neidusida,
Imelapsi isekeskis
Kaste piirdel koidu ajal
Punapalgeid pesemassa,
Siidihiukseid silitelles
Kuldakammil kammimassa. -
Ei olnud julgust juurde minna
Ega südant sülle võtta.
Katsus aga kiustekaupa
Piigasida kinni püüda,
Luusis sala nende jälil
Ööd ja päevad ühtepuhku.
Kui nüüd kahel kosilased,
Kanged peiud olid käinud,
Istus õhtuhämarusel
Leskipäine piigakene,
Istus üksi ukse eessa,
Vaatas kuuvalgusella
Leinakuube lepikusta,
Kurbuskuube kaasikusta!
Vaatas närtsind lehekesi
Kuldseid kuubi kudumassa,
Miska suve sammudelle
Sügisesta sõelutakse.
Kui nüüd kullad kahekesi
Kaasa seltsis läksid koju,
Igal kullal kuldakaissu,
Igal armsal armukene:
Polnud keskemisel piigal
Kuldakaasat kaitsemassa,
Armukest ei haudumassa.
Kuhu pidi kanakene,
Parti üksik parve ääres
Pea õhtulla panema:
Kivi juurde, kännu juurde,
Kalju külma kaisutusse,
Pae pessa, pedaka juurde,
Lepa sirge′e süleje,
Kase kalli kaendelaie,
Haava halli hõlma alla,
Kadaka kasuka varju,
Soesaba sõba alla?
Kellel′ kurtma kurvad meeled,
Kellel′ haiged haletsema,
Kellel′ vihad veeretama,
Muretujud tunnistama?
T u u s l a r mõtles, tuuletarka:
"Õnnetund on mulle tulnud,
Armu mulle osaks antud!"
Kargas paksust põõsastikust
Kui see kulli kanadelle,
Võttis neiu varga volil,
Kulliküüsil käte peale,
Sulges kinni piiga suuda,
Et ei vaene kiljatama,
Appi saand ei hüüdemaie.
T u u s l a r tõttas kodu poole,
Tahtis saaki varju taha,
Lapse viia luku taha,
Püüda seal siis piigakesta
Mesikeelil meelitada,
Lahkelikult lepitada,
Armupalveil ahvatada.
Kui nüüd kanged kälimehed
Noorikute nuttemisest,
Sõstrasilma pisaratest
Sündind asja aru saanud,
Kuidas kana kulliküüsil
Viidud võõra välja peale,
Hani teise allikalle,
Parti teise parve äärde,
Luike teiste lainetelle,
Saatsid kohe sõbrakese,
Kergel jalal kannupoisi
Neitsi jälgi otsimaie.
Linnukeelte läkitusel
Oli kolmandamal õhtul
Noormees neitsi jälgi näinud.
Käänas kiirest′ kodu poole
Sõpradelle sõnaldama.
S u l e v i p o e g sõitis sõtta,
A l e v i p o e g vaenuteele,
Sõbrad surmaradadelle;
Läksid piigat päästemaie,
Kana kullilt kiskumaie,
Varga küüsist vallandama.
Hädaohu ähvardusel
Tegi tuuslar, tuuletarka,
Sortsisõna sünnitusel
Laia järve lainetama
Varjuks vaenulaste vastu.
Imelugu ilmumine
Tegi tüli tulijaile:
Lootsikut ei olnud leida,
Paati saada parajada,
Miska üle lainte minna.
A l e v i p o e g, armas venda,
Kes see kodunt õnnekorral
Võtnud nõiavitsakese
Sõjateele saatijaksi,
Vitsakesta vibutama,
Ise soovil pajatama:
"Silda ette sünnitele,
Silda ette sammujalle!"
Silmapilgul sündis silda
Penikoorma pikkusella.
Sõitsid mehed üle silla,
Kanged mehed kahekesi
Tuisates tuuslari talusse;
Lõhkusivad ukselukud,
Puistasid piidad puruksi,
Tapsivad siis tuuletarga,
Päästsid vangist piigakese,
Panid tuuslari talule
Tulekuke katukselle.
Tuhaksi läinud talusta
Jäänd ei enam jälgesida
Muud kui rajakivi müürid.
Kes see juhtub õnnekorral
Suveööl seal astumaie,
Küll see kuuleb kaebamisi,
Leinamise lugusida,
Miska tuuslar, tuuletarka,
Hävituse äpardusta,
Kena koja kadumista
Ohkab tuulehoogudelle.
O l e v i p o e g, hoonetarka,
Kosind hiljem kolmandama
Kasvandiku kodukanaks,
Keda kanged kälimehed
Varga volist olid päästnud.
Nõnda olid neitsid noored,
Põrgust pääsend piigakesed
Hüva õnne juhatusel,
Sugulaste soovitusel
Kange meeste kaasaks saanud;
Olid poegi rohkel rüpel,
Sugu kuulsat sünnitanud:
Kellest vanapõlve kõned
Sada sala sahkanevad,
Tuhat tükki tunnistavad.
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |