Kalevipoeg/VII
- Seitsmes lugu
Päike paistis puie ladvul,
Õhtu õlal ripakille,
Väsind varjud venitasid
Vaikusvaipa üle muru,
Rahu rüüdi metsadelle;
Leinakase lehiskaisust,
Muretishaava rüpesta,
Kuuse kuldakübarasta
Hüüdis üksik laululindu
Päeva lõpetuse lugu,
Hüüdis õhtu viludusel
Loojal′ kiitust ilmutelles,
Tänu targema taadile.
Kalevipoeg, kangelane,
Kui oli pääsend une paelust,
Väsimuse volidusest,
Hakkas silmi selitelles,
Laugusida lauhutelles
Arvamisi arutama,
Tahtis meelde tuletada,
Möödaläinut mälestada,
Mis kui närtsind unenägu,
Kolletanud kujukene
Tema luulemises läikis.
Viimse aja sammu-astmed
Polnud selget jälge jätnud.
Sügiseses udusombus,
Põualises pilvesuitsus
Seisid eilsed sündimised:
Kas ta Soomes ehk kas Saares
Pikki lustisid pidanud,
Kas tal Turgist tulnud tüli,
Taplust olnud Tuura rajal,
Sest ei teadnud tema selgest.
Sepa poja surmamine,
Vaga vere valamine
Ei teind muretise mulju
Ega kahetsuse koormat.
Kallis Kalevite poega
Tõttas jälle tõukamaie,
Kiirel kihul rändamaie,
Kuni küngas jõudis kätte,
Kust ta tulles mööda käinud.
Kõndis päeva, kõndis kaksi
Läbi laiu lagedaida,
Jõge mööda, mäge mööda,
Läks siis laiast laanest läbi,
Kõndis tüki kolmat päeva
Pikal sammul ranna poole.
Merekaldal kalju kütkes,
Kindlas ahelate kütkes
Seisis tuuletarga lotja,
Tuuslar-taadi paadikene.
Kalevite poega võttis
Surmas hangund sortsilase
Paadikese päranduseks,
Võttis laeva lepituseks,
Et ei olnud eite leidnud.
Kalevite kallim poega
Päästis lahti paadikese
Ahelate kütkendusest;
Istus ise lootsikusse,
Võttis mõlad võimsa kätte,
Hakkas kiirul aerumaie,
Kodu poole püüdemaie,
Pani purjed paisumaie,
Riided tuulde rippumaie.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Vete pinnal mängis mõla
Sõudja sunnil kiirustelles,
Teine käsi pidas tüüri,
Et ei paati teelta pääse.
Kalevite poeg ei väsi;
Piht on mehel pihlakane,
Õlanukid õunapuusta,
Käsivarred vahterased,
Küünarnukid künnapuusta,
Sõrmelülid sõsterased,
Sõrmeküüned kuslapuised,
Raudarammu kõiges kehas.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Kalevite poega laulis:
"Läksin merel′ mängimaie,
Lainetesse laulemaie,
Aerud kuldased käessa,
Hõbedasta aeruvarred.
Mis mull′ vastu juhtunekse?
Tuli vastu pardiparvi,
Alla lainte lagleparvi,
Peale lainte luigeparvi,
Keskelt kena haneparvi.
Läksin merel′ mängimaie,
Lainetesse laulemaie,
Aerud kuldased käessa,
Hõbedasta aeruvarred.
Mis mull′ vastu juhtunekse?
Vastu tuli kolme laeva:
Üks oli noorte naiste laeva,
Teine targa naiste laeva,
Kolmas noorte neiukeste,
Kena piigade paadike.
Seal oli palju piigasida,
Sõstrasilma sõsaraida,
Tüdrukuid tosinakaupa;
Kuldakindad neil käessa,
Hõbesõrmuksed sõrmessa,
Siidisärgid neil seljassa,
Udukirjad käikseilla,
Kallid taalrid kaela ümber,
Sõled suured rindadella,
Pärjad peassa päevakirja.
Uhked neiud ülekaupa
Hakkasid mind armastama,
Kurjast mulle kippumaie.
Mina vastu kostelesin:
"Olge vaita, kanakesed!
Jätke nuttu, nukrad linnud!
Küllap tuleb õnneõhtu,
Pääseb paistma parem päike,
Kus teil õnned õitsevad,
Tõusvad teile poolekesed,
Kasvavad teil kaasakesed,
Kuhu teil õnned osanud,
Kuhu teil jaod jaetud;
Kalevist ei kasva kaasat,
Ei sest poisist teie poolta."
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole;
Vete pinnal mängis mõla
Sõudja sunnil kiirustelles,
Teine käsi pidas tüüri,
Et ei paati teelta pääse.
Vinged meretuulekesed
Viisid paati Viru poole,
Lõuna vastu lootsikuda.
Vinged meretuulekesed
Päästsid peada liigu purjust,
Humalaviha hullusest;
Siiski selget seletusta
Viimsest vaenulikust pidust,
Sepa kojas tõusnud tülist
Kangelasele ei saanud.
Mis siin lugu tõendasid,
Olid tundsad veretähed,
Verejäljed mõõga küljes,
Veremärgid vammuksessa.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Juba keskiööde kate
Peitis kinni merepinda,
Juba sõela seisis servi,
Vardad vastu valge′eda,
Kui üks kerkiv kujukene
Merepinnal üles paisus.
Kalevipoeg, kangelane,
Tundis tähtsa saare kalda,
Kus ta tulles kogemata
Saare neidu sõbrustanud,
Armu kaisus kiigutanud.
Piiga laulud, piiga armud,
Piiga kisakiljatused,
Kole merrekukkumine,
Lainetesse uppumine
Tulid kangelase meelde,
Segasivad mõtted sompu,
Murdsid meele muredelle.
Kalevite kallim poega
Tahtis tasaselta sõudes
Saare rannast mööda sõita,
Kartis isa kurvastada,
Hella eite ehmatada,
Kes veel lille leinasivad,
Neidu noorta nuttasivad.
Kuule, kuule, mis sealt kostab,
Mis seal laulab lainte langul?
Eks see ole piiga helin,
Neitsikese noore laulu,
Kadund kana kõõrutused,
Mis seal tõuseb lainetesta,
Kerkib vaiksest vetevoodist?
Kalevipoeg sulges sõudu,
Pani aerud ääre peale,
Paadi serva puhkamaie,
Hakkas lugu kuulamaie.
Piiga vari vete peidust
Helkis aga lainetesta,
Vilistas kui vesilindu,
Pajatas kui pardikene:
"Neiu läks merre kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Laps läks meelta lahutama,
Ülekohtu unustama,
Kurbusida kustutama.
Veli sõidab vete veerul,
Sõidab laia lainetella,
Sõsar suigub salasängis
Peidukambri sügavuses.
Mis seal läigib lainetessa,
Mis seal välgub vete pinnal;
Mõõka läigib lainetessa,
Veri välgub vete pinnal;
Paneb lained lõkendama,
Neiu palged punetama.
Oh sa venda vereahne,
Armul eksind poisikene!
Miks sa vagalista verda
Vihal läksid valamaie?
Miks sa kodukanakesta,
Oma taadi tuvikesta
Murul pidid muljumaie?
Läksin merre kiikumaie,
Lainetesse laulemaie,
Laps läks meelta lahutama,
Ülekohut unustama,
Kurbusida kustutama.
Mis seal läikis lainetelta?
Veri läikis lainetelta.
Veli sõitis vete pinnal,
Mõrtsukmõõka läikis puusas,
Veri välkus mõõga küljes,
Pani lained lõkendama,
Neiu palged punetama,
Närtsind lille õilmitsema.
Sõsar suigub salasängis
Vete vilu vaiba alla,
Lainte kätki kiigutusel.
Oh sa vereahne venda,
Armul eksind poisikene!
Miks sa vagalista verda
Vihal läksid valamaie?
Miks sa kodukanakesta,
Oma taadi tuvikesta
Murul pidid muljumaie,
Noore rahu raiskamaie,
Sõsarada sundimaie
Surmasängi suikumaie?
Kahekordne verevõlga
Velje rahu rikkumassa.
Veli aga sõidab vete pinnal,
Sõsar suigub salasängis,
Vete vilu vaiba alla,
Lainekätki kiigutusel.
Veljel rasket võitlemista,
Rasket võla vastamista
Vaga vere vaigistuseks,
Ülekohtu kustutuseks,
Liiatööde lepituseks,
Mis ta korra kogemata,
Teise korra tahtemata
Võlakoormaks veeretanud.
Oh sa vilets veljekene,
Pikk on sinu võlapõlvi!
Läksin, neidu noorukene,
Merekalda mängimaie,
Lainetesse laulemaie,
Paha tuju puistamaie:
Sinna ma, kana, kadusin,
Sinna surin, linnukene,
Sinna, noori, ma nõrkesin,
Sinna, lilleke, närtsisin!
Ära nuta, eidekene!
Ära kaeba, taadikene!
Merella on minul kodu,
Lainte all mul salatare,
Kalakudus kambrikene,
Mereudus pesakene,
Minul on vilussa sängi,
Kena kätki lainetessa;
Kalevid mind kiigutavad,
Sulevid mind suigutavad.
Oh sa vilets vennakene,
Pikk on sinu võlapõlvi!
Oh sa vilets veteveerel:
Millal sindki sängitakse,
Rahurüppe uinutakse
Pikast piinast puhkamaie?" -
Närtsind neitsi leinalaulud,
Kalli varju kaebamised,
Mõistusõnad lainte sängist,
Pajatused mere põhjast
Kurvastasid Kalevida,
Nukrastasid noorta meesta.
Leinameelel luulemised
Sigitasid igatsusi,
Kasvatasid kahetsusi.
Möödaläinud aja lendu,
Soome sepa poja surma,
Mis kui unenäokuju
Koidul korra keeritelles
Äkitselta ära kadus,
Võind ei Kalev kinnitada,
Sünd′nut teha sündimatuks.
Tema võttis mõlad kätte,
Hakkas uuest aerutama,
Kodu poole sõudemaie.
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole;
Vete pinnal mängis mõla
Sõudja sunnil kiirustelles,
Teine käsi pidas tüüri,
Et ei paati teelta pääseks.
Kalevite poega laulis:
"Kus on leina lepikuida,
Ahastuse haavikuida,
Kurvastuse kuusikuida,
Kahetsuse kaasikuida?
Kus ma leinan, kasvab lepik,
Kus ma ahastan, seal haavik,
Kus olen kurba, kasvab kuusik,
Kahetsejat varjab kaasik.
Oh minu hella eidekene,
Kes mind armul kasvatasid,
Käte peal mind kiigutasid,
Suu juures suigutasid:
Pidid üksi suremaie,
Nägemata närtsimaie!
Kes sul vaotas silmad kinni,
Kes sul litsus kulmud kokku?
Sinilill sul sulges silmad,
Kastehein sul kattis kulmud.
Oh mu hella eidekene!
Sinilillel salaokkad,
Kasteheinal karvad karedad.
Oh mu hella eidekene!
Kuidas sa mind kasvatasid,
Kasvatasid, kallistasid,
Üles tõstsid, hüpatasid,
Maha panid, mängitasid,
Suu juures suigutasid,
Kahel käel kiigutasid!
Mõtlesid toeks tulevat,
Arvasid abiks astuvat,
Lootsid elu lõpetusel
Laugelangutajat saavat,
Silmakatjat siginevat."
Tuulehoogu tõukas tagant,
Laine lükkas lustilikult
Veeretelles Viru poole.
Juba koitu kerkimassa,
Päevatera tõusu ligi,
Kui ta paati parajasti
Kodukalda vastu keeras.
Kalevite kallim poega
Laskis lootsiku kaldale,
Köitis ahelate kütke
Paadikesta parve äärde;
Kargas ise kalda peale,
Tahtis kohe kodu poole
Sammusida seadaneda,
Vendi minna vaatamaie,
Kas ehk vennad Viru rajal
Ema jälgesida leidnud.
Kalevipoeg, kangelane,
Jõudis Iru mäe harjale,
Kuhu taaralaste tarkus
Eite kaljuks karastanud.
Vaiki, vaiki, vahva meesi!
Pea kinni, pojukene!
Kas sa kuuled kentsakada,
Mis seal kostab kauge′elta?
Mis seal helkis õhtu hõlmal,
Mis seal tuules vilisteli?
Nii kui loodud laulukene,
Inimese häälekene
Kostab tuule kohinasta.
Kalevipoeg, kangelane,
Pöörab kõrvad kuulu poole,
Kus need hääled ärkanekse.
Nägemata laulunäkki,
Tuuleema tütar noori
Laskis laulu ladusasti
Kuulja kõrva kukutelles:
"Kodunt lendas kõvernokka,
Pesast kotka parem poega,
Lendas leinal luigekene,
Kurbusikkes kukekene;
Lendas kallis kotkapoega
Vaga rada rändamaie,
Eide jälgi otsimaie;
Tiivad linnulla tugevad,
Küüned kotkalla kiskujad.
Kena, lendas ta kodunta,
Ilus, isa õue pealta,
Nii kui pisar veereb pilvest,
Lumi langeb lagedalle,
Kui see hernes heidab õilme,
Kui see uba oma kaotab,
Lillakas lehti lahutab,
Pihlakas puistab kobaraid,
Taga välja toomeoksad.
Nõnda lindu kodunt lendas,
Tetri teisile vesile,
Hani muile allikaile.
Taara targal tahtemisel
Olid lese leinapäevad,
Pikalised piinapäevad
Õnnelikult õhtu saanud.
Kotkapoega, kõvernokka,
Kuis sul rada koju rändab?
Kena, lendsid sa kodunta,
Ilus, isa õue pealta.
Kotkapoja raudaküüned
Valasivad vaga verda,
Raiskasivad neiu rahu.
Kahekordne verevõlga
Piinab kotkapojukesta,
Koormab südant kõvernokal.
Ema pistab rinna suhu,
Aga meelt ei pista pähe!
Hoia, kotkas, kõvernokka,
Hoia ennast mõõga eesta:
Veri ihkab vere palka!
Või ei enam kaljueite
Pikemalta pajatada."
Nõnda laulis tuule tiival
Eide vaimu varjukene.
Kalevite kallim poega
Märkas laulu mõistatusest,
Kuidas kallis eidekene
Kooljasängi kolletanud;
Märkas laulu mõistatusest,
Kuidas tema Soome sõidul
Kahevõrra kurja teinud:
Eksind korra kogemata,
Teise korra teademata.
Kalevipoeg, kangelane,
Kiirusteli kodu poole;
Jõudis isa õue alla,
Jõudis vainu väravalle,
Koerad õues haukumaie.
Vennad tulid väravasse,
Tulid võõrast vaatamaie.
Kui nad nooremada nägid,
Keda arvasid kadunud,
Tulid vennad imestelles
Tulijada tunnistama,
Kellel uhke mõõka puusas,
Kuldakannuksed saapassa.
Kes see jõuaks küsimisi
Kõiki korral kuulutada,
Mis siin vennad kolmekesi
Isekeskis kõnelesid?
Teisel õhtul istusivad
Kanged mehed kolmekesi,
Sahkasivad sõnumida,
Kuidas eide otsimisel
Igaühel käsi käinud.
Vanem venda pajatelles
Laskis laulu lendamaie:
"Läksin eite otsimaie,
Kadund kana püüdemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta seda maada,
Kümme versta Kuramaada,
Poole versta Poolamaada,
Viis versta Vene radada,
Sada versta Saksamaada,
Tuhat sammu Turjamaada.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu tinaneidu,
Tinast tehtud tütarlapsi,
Tinasta suu, tinast silmad,
Tinast kael ja tinast keha,
Tinast käiksed käessa.
Mina tinaselt küsima:
"Kas sa nägid eide jälgi,
Tedrepoja teederada?"
Tina ei teadnud küsimist
Ega mõistnud vastust anda:
Tina tuima kui see kivi,
Saand ei suuda maigutada.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasin sammud sõudemaie
Tüki teed ja palju maada,
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta seda maada,
Kaheksa kaljumägesid.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu vaskineidu,
Vasest valatud piigake.
Vasest suu, vasest silmad,
Vasest kael ja vasest keha,
Vaski peast kuni varbani,
Vaskivammus neiu seljas,
Vaskivarruksed vammuksel.
Mina vaselta küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Vask ei teadnud küsimist
Ega mõistnud vastust anda;
Vaski tuima kui see kivi,
Saand ei suuda maigutada.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie
Tüki teed ja palju maada;
Käisin tüki tühja maada,
Kaheksa kaljumägeda,
Sada versta samblasooda.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu hõbeneidu,
Hõbedast valatud piigake,
Hõbedast suu, hõbedast silmad,
Hõbedasta kõik see keha
Peast kuni varba′ani;
Hõbekuube, hõbekäiksed,
Hõbekirjad käikseilla.
Mina hõbedalt küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Hõbe ei teadnud küsimist
Ega mõistnud vastust anda.
Hõbe külma kui see kivi,
Saand ei suuda maigutada,
Hõbekeel ei häälitseda.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie
Tüki teed ja palju maada;
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta seda maada,
Kaheksa kaljumägeda,
Sada versta samblasooda.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu kuldaneidu,
Kuldane kuningatütar.
Kullast suu, kullast kulmud,
Kullast kaela, kullast keha,
Kulda peasta varba′ani.
Kullast käiksed käessa,
Kuldakirjad käikseilla,
Kullast kuube, kullast kübar,
Kuldne krooni kübaralla.
Mina kullalta küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Kulda mõistis, kostis kohe,
Kuldanokka aga kukkus:
"Mine raatmaa radadelle,
Kihuta kanarbikule,
Sealtap leiad lihast neidu,
Kes see sulasuul kõneleb."
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud lendamaie,
Jalavarbad veeremaie.
Käisin tüki tühja maada,
Seitse versta rabasooda,
Kaheksa karja-aruda,
Kümme versta künnimaada;
Sealt sain raatmaa radadelle,
Kanarbiku keske′elle.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli mulle vastu kena neidu,
Ema rüpest sündind piiga,
Palged punapaisudella,
Silmad eluhiilgusella.
Mina neiult nõudemaie,
Kõrgerinnalta küsima:
"Kas ehk nägid teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Kena neidu kohe mõistis,
Piiga lahkesti pajatas:
"Ei ma näinud, hella venda,
Kana jälgi kanarbikus,
Tedre rada teises paigas.
Võib ehk kulli kana viinud,
Kotkas tedre ära kannud.
Tule, venda, meie talu
Kodukanasid kosima;
Meil on vägi valgepäida,
Suurem seltsi sõstrasilmi,
Karjakene käharpäida,
Seitse kena sõlgirinda,
Kümme kulda-pärjakandjat,
Kakskümmend kaunist helmeskaela,
Sada siidiriidelista."
Mina mõistsin, kostsin vastu:
"Ei või tulla, tütar noori!
Ei ma ole kosjaskäija,
Neiuradadel rändaja;
Otsin kadund eide jälgi,
Metsa läinud memmekesta." -
Teine venda pajatelles,
Laskis laulu lendamaie:
"Läksin eite otsimaie,
Kadund kana püüdemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin suurta sooda mööda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mul sealta vastu tuli?
Sealt tuli vastu väike sauna.
Mina sauna ukse ette:
"Tere, eite, tere, taati!
Tulge teeda juhtimaie!"
Eit ei kostnud, taat ei kostnud,
Musta kassi näugus nurgas.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin teise mööda sooda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli vastu metsakriimu.
Mina hundilta küsima:
"Kas ehk nägid, vennikene,
Metsas meie eide jälgi?"
Metsakriim ei mõistnud kosta,
Hundipoeg ei pajatada,
Vahtis aga võõritie,
Näitas hambaid irvitie.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin teise mööda sooda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli vastu vana karu.
Mina karulta küsima:
"Kas ehk nägid, vennikene,
Metsas meie eide jälgi?"
Karu ei mõistnud küsimist
Ega osand vastust anda;
Mis ta, mehike, mõmises,
Sest ei mõistnud mina sõna.
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud sõudemaie,
Läksin, käisin tüki teeda,
Tüki teeda, palju maada,
Tallasin tüki lagedaid,
Sammusin teise sulasooda,
Käisin jõekallast mööda,
Mõne versta mööda metsi.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Tuli vastu kõrge kuuski,
Kuldakägu kuuse ladvas.
Mina käolta küsimaie:
"Kas ehk nägid, kuldanokka,
Metsas meie eide teeda?"
Kägu mõistis, kostis kohe,
Kuldanokka tõstis häälta:
"Mine laiast laanets läbi,
Sealt tuleb aru ilusa,
Aru taga kena kaasik,
Kaasiku keskel uhke talu;
Sealtap leiad neidusida,
Kes sull′ teavad vastust anda."
Mina kiirest′ kihutama,
Lasksin sammud lendamaie,
Läksin, käisin laanest läbi,
Sammusin üle arude,
Käisin läbi kaasikusta.
Mis mulle sealta vastu tuli?
Seal tuli vastu uhke talu,
Talus neli noorta neidu,
Neli kena kudruskaela.
Üks neist õmbles siidisärki,
Teine tikkis käiksekirja,
Kolmas kudus kuldavööda,
Neljas lõksutas lõuendit.
Nii kui tuulest tulitatud
Paistis tuba tulijalle,
Seinad seisid siidikattes,
Põrand puhtasti pühitud.
Mina lahkelt teretelles:
"Tere, neiud, nugissilmad!
Kas ehk teate teederada,
Kuhu kodukana kadund,
Tedretütar tuisku läinud?"
Kes see õmbles siidisärki,
See ei lausunud sõnada,
Kes see tikkis käiksekirja,
See ei teinud suuda lahti,
Kes see kudus kuldavööda,
Võttis lahkest tervist vastu,
Kes see lõksutas lõuendit,
See′ p see sõnarikkam oli,
See′ p see lahkesti sõnaldas:
"Käisin, kuld, küll karjateeda,
Käisin eile marjamaalla,
Toonaeile tagametsas,
Enne luhas loogu võtmas,
Ei ma näinud kana jälgi
Ega tedretütre teeda;
Vistist läksid nad lennulla,
Vistist võtnud tiival teeda.
Lase suvi mööda sõita,
Küllap siis tuleb sügise;
Võta kätte viinamärsid,
Pane kihlad kottidesse,
Mine kana kosimaie,
Teista tetre tabamaie!"
Mina mõistsin, vastu kostsin:
"Ega ma otsi noorta naista,
Taha ei teista tedrekesta,
Otsin kadund eide jälgi,
Ema armu radasida." -
Kolmas venda pajatama,
Kuidas tema otsikäigid
Kõik ka tühja tuulde läinud.
Tema sahkas saare käiki,
Sündind lugu Soome rajal,
Kuidas tuuslar, tuuletarka,
Surmasängi kolletanud,
Rääkis kalli mõõga kaupa,
Pikki liigupidusida;
Aga viimast verist riidu,
Sepa poja surmamista,
Saare piiga laintelaulu,
Eide laulu tuuleõhul
Ei ta rääkind vendadelle.
Vanem venda laskis sõna,
Laulu nõnda lendamaie:
"Taat meil magab kalmukünkas,
Sõmerliiva sõba alla,
Kaljukate pealla sängi;
Kuhu eide jalga eksind,
Mis tal kanda kinnitanud,
Seda võib ehk jumalikku
Taara tarkus üksi teada.
Kas on lesepõlve leina,
Kurvastuse kurnamine
Eite otsa lõpetanud?
Ehk kas viletsuse vägi,
Kosilase kimbutused
Vaga leske varga küüsil
Viinud võõra välja peale?
Ehk kas veteveeretused
Merepõhja pillutanud?
See meil kõigil teademata.
Vanematest varjutiiba,
Armukaisul haudumista
Meil ei kolmel enam loota.
Enda tiiva tugevusel
Peame, linnud, lendamaie.
Nüüdap tuleb taadi käsku
Isekeskis toimetada;
Laskem, vennad, liisku heita:
Kes meist tõuseb kuningaksi.
Nii oli taati enne surma
Eidekesta õpetanud."
Teine venda laskis sõna,
Laulu nõnda lendamaie:
"Sul on õigus, vennikene!
Kuidas kadund taadi tarkus
Tahtmist käsuks kinnitanud,
Nõnda loodud laste kohus
Asjalugu toimetada.
Noorem vend meil mehe-eane,
Tibukene tiivakandja,
Jõuab pesast purjetelles
Juba üle mere lenda:
Liisk siis saagu lihtimaie,
Asja otsust õiendama!"
Noorem venda laskis sõna,
Laulu nõnda lendamaie:
"Taat mul suri enne sündi,
Enne kui pääsin päevale,
Eite läinud eksiteele,
Viidi vaene ehk vaenulla.
Ema viidi uksestagi,
Armud läksid akkenasta,
Ema viidi teeda mööda,
Sõnad soojad sooda mööda;
Kuhu kana kukutati,
Tedretütre hauda tehti,
Sinna armud kalda alla
Talvekülma tarretasid;
Ema hauda heidetie,
Armurüpe hangus ära.
Meie, vennad kolmekesi,
Vanemata vaesedlapsed,
Peame taadi käsku püüdma
Tõrkumata toimetada.
Lähme homme liiskumaie,
Rammukaupa katsumaie,
Õnnekaupa otsimaie,
Kes meist Taara tahtmist mööda
Valitsusevõimust võtab!"
Igal mehel isemõtted,
Ise salasoovimised
Südametes siginemas:
Lootus liisuõnne peale,
Kartus õnne kaotamisest.
Õhtul, hämariku ajal,
Videviku viivitusel
Veeres üksi noorem venda,
Kurval sammul kõndidessa
Kadund isa haua peale;
Nuturätik noorel käessa,
Pisararätik pihussa,
Astub isa haua peale,
Istub kalmukünka peale.
Isa hauasta küsima:
“Kes see liigub peale liiva,
Kes see astub peale haua,
Sõtkub sammul sõmeraida
Kiigutelles kalmukivi?”
Poega mõistis, kostis vastu:
“Poega liigub peale liiva,
Poega astub peale haua.
Noorem poega, taadikene,
Keda sinu silm ei näinud,
Tallab sammul sõmeraida
Kiigutelles kalmukivi.
Tõuse üles, taadikene!
Tõuse armu andemaie,
Poja peada silitama;
Tõuse rammu toetama,
Sõna kolme kostemaie!”
Taati mõistis, kostis vastu:
“Ei või tõusta, poega noori,
Ei või tõusta, ei ärata.
Katki olen kaelaluusta,
Pihupõrmu põlveluusta,
Muru kasvand peale mulla,
Aruheina peale haua,
Sammal kasvand peale kalju,
Sinililled silma peale,
Angervaksad jalgadelle.
Tuleb tuuli, toob ju armu,
Tuleb päeva, pead silitab.”
Poega kurvalt kostis vastu:
“Tundideks on tuule armu,
Päevadeks on päeva armu,
Eluajaks Taara armu,
Isa armu igavesti.”
Taati kostis mulla alta,
Armukeelilla kalmusta:
“Ära kurda, pojukene,
Ära nuta, noorukene!
Kadund isa vari valvab
Kalmust vaga lapse käiki.
Jumalate juhatusel
Jooksvad elujoonekesed,
Voolavad õnnelainekesed.
Kogemata kuritegu
Püüa jälle parandada!”
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |