Kalevipoeg/VIII
- Kaheksas lugu
Taeva küünal, ehatähti,
Hämariku selgem silma,
Vaata pilvelauge pilust,
Taeva kõrge kulmu alta
Lauliku teeradadelle,
Kannelniku käigi peale!
Vaikselt vaatas sinu silma
Muistepõlve muudendusi,
Vaatas Taara tammikuida,
Hiiepuida ilusaida
Haljendavas leheehtes;
Vaatas Ema lainte läiki
Päikese paistval palgel;
Vaatas Ema voolamista,
Kohisevat vooge käiki
Talve rinnalta võõrdudes.
Küll sa, kallis tähetütar,
Taeva piiga peenikene,
Nägid vendi veeremassa,
Kui nad läksid liisku heitma!
Küllap nägid künnimeesta,
Kuninglikku Kalevida
Viru põldu vinderikku,
Järva põldu jänderikku
Kange käega kündemassa,
Kui ta kündis suured saared,
Suured saared, kõrged künkad,
Kordas laiad lagedikud,
Soossa pilliroostikud,
Mäed vagude vahele,
Künkad küürul põllu peale,
Orud kõrguste keskele.
Küll sa, kallis tähtepiiga,
Kangelase kündi nägid!
Kui mul peaks ehk puudumaie
Laululooksi lõngasida,
Korrutatud kuldakõnet,
Hõbekedra heidekesi,
Küllap tähti näitab teeda,
Taevas tarku radasida.
Kui mul puudub siis veel sõnu,
Veel jäid koju kotitäied,
Ahju peale kindatäied,
Parsile veel pihutäied,
Kirstu kingakannatäied.
Kui mul veel peaks puudumaie,
Küllap korjan kanarbikust,
Nopin raatmaa radadelta,
Riisun lisa rägastikust,
Kolletanud heinakulust,
Korjan kasteheinakestest,
Ädaliku kõrrekestest,
Haarun kokku aganikust,
Kõlgastiku pühkmetesta.
Kui ma lugu luuletama,
Hakkan lausa laulemaie,
Kalevida kuulutama,
Siis jääb valda vaatamaie,
Küla kulda kuulamaie,
Saksad servi seisemaie,
Mõisahulgad mõtlemaie,
Kuulama minu kõnesid,
Minu laululõksatusi.
Tuleb taga targem aega,
Parem pidu meie põlvel′,
Siis ma laulan muistelaule,
Lõksutan lauliku lugusid,
Veeretelen vanu viise,
Mis ma Harjusta arvasin,
Mis ma Virusta vedasin,
Mis ma Läänest lunastasin,
Taara hiiesta tabasin.
Seal laulan tule tuisussegi,
Lõhna lumahangessegi,
Pistan pilvedki põlema,
Lumekübemed kumama.
Nii oli vanast Virus viisi,
Järva laulikute loomus.
Kui ma lausa lugu laulan,
Kalevida kuulutelen,
Olevida ilmutelen:
Mitu võib hobu vedada,
Mitu kõrbi kergitada,
Linalakk ehk liigutada?
Kannaks Kalevi hobune,
Alevi halli ratsukene
Üksinda mu lauluhulgad,
Kuulutuste kullakoormad.
Teisel päeval, koidu piirdel,
Väikse valge hämarusel
Tõt′sid Kalevite pojad
Kolmekesi kõndimaie,
Lustikäigil luusimaie:
Kas ehk kuskil kogemata
Ladusamat liisukohta,
Õnnekatsumise paika
Salasoovikute soovil
Silmad saaks neil sihtimaie.
Kalevite pojad noored
Rändasivad jõudsal sammul
Lustilikult lõuna poole,
Puhkasivad metsa varjul
Vahel väsind liikmeida;
Võtsid toitu toetuseks,
Keelekastet karastuseks.
Kui tuli õhtuke ilusa,
Veeres kena ehavalge,
Leidsid nad talu teelta,
Pere pärnade vahelta.
Kanged mehed kolmekesi
Astusivad alla õue.
Isa vastassa väravas,
Eite vastas ukse eessa;
Isa hüüab väravasta,
Eite hella tõstab häälta:
"Astuge, mehed, õueje,
Tulge, peiud, me talusse,
Kosilased, kamberisse!
Teie, kõrged kosilased,
Kallid Kalevite pojad,
Meil on kõrged kositavad,
Targa taadi tütrekesed,
Hiiust ilmund neiukesed.
Teil on kulda märssidessa,
Hõbehelmed põuedessa,
Penningida pungadessa,
Vanu taalreid taskussa;
Meil on kirstud kuhjadessa,
Annivakad valmistatud."
Vanem venda kostis vastu:
"Ega me ole kosjaskäijad,
Peiuteed ei tallamassa.
Oleme tühja teede käijad,
Oleme õnneotsijad;
Tuba alles tegemata,
Kambrinurgad nöörimata,
Sängilauad saagimata,
Kuhu kana viidanekse."
Isa mõistis, kostis vastu:
"Ärge te võtke vihaksi,
Pange meeleksi pahaksi:
Peiud olete, petised!
Miks teil siidisärgid seljas,
Kuldatoimsest teised riided?
Kuis te teadnud siia tulla,
Osanud õue ajada?
Märki ei olnud mätta′assa,
Tähte aiateiba′assa,
Et siin kanad kasvamassa,
Tedred maasta tõusemassa,
Pardid pesal haudumassa.
Hoietud lapsed hoonetes
Kasvid salakamberissa,
Kudusivad kuldakangast,
Sidusivad siidisida,
Kuldakinda′ad käessa,
Hõbesõrmuksed sõrmessa,
Suured sõled rindadessa,
Kallid taalrid kaela ümber.
Teie käite kulla valul,
Sõidate sõle valulla."
Teine venda kostis vastu:
"Kuule, tarka taadikene,
Kuule, hella eidekene!
Laske neiud lagedalle,
Piigad õhtu iludelle,
Laske murule mängima,
Kiige alla kiljatama!
Annid jäägu andemata,
Kullad teil kulutamata!"
Seal toodi tüttered toasta,
Toodi kallid kamberista:
Vööd olid kuldakeerulised,
Pärjad litteris läikisid,
Siidisabad sadadena
Piki pihta rippusivad,
Hõbehelmed, kuldakeed
Kaela ümber kõikusivad,
Suured sõled rindadessa;
Kui nad tantsisid edasi,
Lehvisivad siidilindid,
Välkusid otsad varbani;
Kui nad tantsisid tagasi,
Kargasivad kandadeni.
Eite hüüdis üle ukse:
"Need on tütred teinud tööda,
Kaua kangasta kudunud,
Lõuendida lõksutanud,
Need on toimesta tagunud,
Poogelista paugutanud,
Siidisukki vikeldanud,
Heitnud need heledad lõngad,
Kaunistanud kallid kangad;
Ei ole suikund suitsuaega
Ega tukkund tööda tehes;
Neist saab Kalevite kaasa,
Kangemeeste kodukana."
Noorem venda mõistis kohe,
Kavalasti vastu kostis:
"Kuule, hella eidekene,
Kuule, tarka taadikene!
Kalevite kodukanad,
Needap alles kasvamata.
Ei, meist kolmest kosilasi
Teie talusse ei tõuse.
Meie lähme õnne otsima,
Läheme pesa pärima.
Neitsikesed, noorukesed!
Ärge, kullad, kurvastage!
Pisar võtab palgepuna,
Kuu teil võtab kuue toime,
Päevatera pärja toime,
Ehavalge helmekorra,
Tähti võtab taalri läigi,
Enne kui omane osaneb.
Meie käime õnneteeda,
Lähme hella öö valulla,
Käime kulla kuu valulla,
Käime tähtede ilulla,
Sõsara sõle valulla,
Vana vankeri valulla."
Kalevite pojad noored
Rändasivad jõudsal sammul
Lustilikult lõuna poole,
Käisid päeva, käisid kaksi,
Käisid tüki kolmat päeva,
Kuni neile kogemata
Järvekene vastu jõudis
Kena kõrge kallastega.
Ilus oli järvi igapidi:
Lagled lustil lainetella,
Luigekarjad kalda ligi,
Pardid jälle alla parve,
Hallid linnud pealla parve.
Kaldalt vaates kaugemalle
Paistis päevaveeru vastu
Taara ilus hiiekene,
Mäeharjalt haljendelles
Läikivailla lehtedella.
Õnnerikkas orus voolas
Emajõgi väsimata,
Päeva paistel lainekesi
Veeretelles Peipsi poole.
Ema rinda lüpsis lisa,
Kosupiima Peipsi rüppe.
Kalevite vanem venda
Seadis sõna sõudevalle,
Hakkas nõnda pajatama:
"Siin on mõnus katsekohta,
Paras liisuheite paika;
Hiiest ilmub Taara silma,
Vanaisa lahke vaade,
Jõesta jumaliku vari.
Laskem, vennad, liisku lüüa:
Kes meist kolmest vendadesta
Kodumaal saab kuningaksi,
Isa riigi valitsejaks,
Kalli rahva kaitsejaksi?
Kes see kaugelt õnnekaupa
Võõral maal saab voli võtma,
Eluaset ehitama?"
Kolm siis kivi korjatie,
Liisukiviks valitie,
Miska mehed määra mööda
Liisku pidid viskamaie,
Kelle käsi kaugemalle
Kivi jaksaks kihutada.
Nemad võtsid võidukivid,
Kandsid kalda ligemalle,
Asusivad ridamisi
Kolmekesi kalda äärde.
Võidu määraks oli võetud,
Sihiks järve laius seatud:
Kelle kivi kergel lennul
Järsku üle laia järve
Teistest tüki kaugemalle
Vete taha maha veereb,
Seda pidi seadust mööda
Valitsejaks värvatama.
Kadund isa käskusida
Tõotati tõrkumata
Täielikult toimetada:
Kaks neist pidid kauge′elle
Võõramaale veeremaie,
Kolmas venda kodumaale
Valitsejaks jälle jääma.
Vanem venda pajatelles
Seadis sõna sõudevalle:
"Lähme liisku heitemaie!
Minu kohus, kulla vennad,
Esimest kord helbitada;
Ema, hella eidekene,
Tõi mind toominga õiella
Varemini siia ilma,
Viis mind varem vihtlemaie,
Päeva paistel paisumaie,
Tõi mull′ marju magusaida,
Enne kui ta teile toonud.
Peaks ehk teie paiskamine
Minu määrast mööda jõudma:
Sest ei tõusku tülitsemist
Ega vaenuvihkamisi!
Mul ei ole mingit märki,
Silmal sihti ette seatud;
Mina pean rada rajama,
Teistele teed tegema.
Kuhu ma kivi keeritan,
Sinna panen teile sihi.
Järelkäija leiab jälgi,
Tagakäija tehtud teeda.
Kes see esimese teo
Tehtud tööd saab teotama,
Mingu maja ehitama,
Seinasida kokku seadma,
Nurgaviilu vikeldama,
Katusharja algamaie,
Kuhu tuuled teinud raja:
Küllap saab siis nägemaie,
Kuidas laitus laial keelel
Virgem leidma vigasida,
Kui on ise targem tööle."
Kui nii pikalt pajatanud,
Hakkas kivi keeritama,
Tõstis kätta kõrgemalle,
Saatis kivi sõudemaie,
Tuuletiivul lendamaie.
Kivi lendas tuule kiirul,
Tuule kiirul taeva poole.
Vaatajate arvamisel
Lendas kivilinnukene
Sinna, kuhu taevaserva,
Suure ilma katus-ulu
Maa seina külge rajab.
Äkitselta vääratades
Kivi maha kukkumaie,
Langes loodis libamisi,
Sattus järve märga sängi,
Teise kalda ligidalle.
Kohisedes kerkis vesi
Vastu taevast vahutelles;
Kivi põrkas järvepõhja,
Vetevaiba katte alla,
Langes lainte sügavusse,
Kadus vaatajate silmast.
Teine venda pajatelles
Seadis sõnad sõudevalle:
"Mul on venda teinud teeda,
Rada ette ju rajanud,
Hoone ette ehitanud,
Seadnud kokku toaseinad,
Vikeldanud nurgaviilud,
Alustanud katusharjad;
Sestap tahan sihti mööda
Tema järel teeda käia."
Kui nii pikalt pajatanud,
Võttis kivi kange kätte,
Keeras kiiremal kihinal,
Viskas vingemal vihinal
Kivilinnu lendamaie,
Kaljupaku purjetama.
Kivi tõusis taeva poole,
Püüdis pilvi pillutada,
Päevapaistet varjutada.
Tuule kiirul lendas kivi
Kõrgemalle, kaugemalle;
Sealap vaarus vankumaie,
Maa poole pillumaie,
Kukkus järvekalda äärde,
Vee ja kuiva keske′elle;
Pool jäi kivist vette maetud,
Lainetesta kinni kaetud,
Pool veel silma paistevalle.
Nüüd sai võiduviskamine
Kolmandama venna katseks.
Ehk küll vähem vanusella,
Aastaarvult teistest vaesem
Kalevite kallim poega,
Siiski piha paisusella,
Labaluie laiusella,
Kehakondi kindlusella,
Tema teistesta tugevam,
Tema vendadest vägevam;
Kätesooned tal kangemad,
Sõrmeküüned tal kindlamad,
Silmasihti tal osavam,
Meelemõistus tal mõnusam.
Noorem venda pajatelles
Seadis sõnad sõudevalle:
"Ema, hella eidekene,
Tõi mu, hilistallekese,
Suurel surmal siia ilma,
Suurel surmal, valjul vaeval
Sündis lese leinalapsi.
Ema, hella eidekene,
Mitu ööd oli uneta,
Mitu koitu eine′eta,
Mitu päeva lõuna′ata;
Ei kustunud tuli toasta,
Säde ei sängisamba′asta.
Eite hella riide′esta,
Hobu halli rakke′esta;
Halli sõitis arsti teeda,
Naine tuhnis tuuslarida,
Kimmel kõndis kümme teeda,
Ratsu rohkesti radasid,
Naine tarkade taresid.
Otsis lapsele abida,
Nõrgale nutuvõttijaid,
Väetile rammuandijaid;
Andis lamba lausujalle,
Kitse kidalõikajalle,
Kirju värsi vihtlejalle,
Teise harjaksevõtjale,
Andis taalri targale,
Tõotas teise arstile.
Laulis vara, laulis hilja:
Ole vaita, poega noori!
Kasva mulle karjapoisiks,
Tõuse tõurahoidijaksi,
Veni veisekarjuseksi,
Kasva, poega, künnimeheks,
Sirgu vahvaks sõjameheks!
Poega kasvas ammu aega,
Ammu aega, palju päevi,
Juba saab mitu suveda,
Veereb viisi heinaaega,
Kui ma isa õue alla
Kiigel lusti keeritasin,
Ühe toome õie pealla,
Kahe kaseladva pealla,
Lepa laia lehe pealla,
Sarapuu südame pealla.
Juba toomi heitis õilmed,
Kaski ju lehed kaotas,
Lepalehed lendasivad,
Sarapuu süda sadines.
Minust aga kasvas meesi,
Kasvas Kalevite poega."
Noorem venda võttis kivi,
Keeritas tuule tuhinal,
Viskas virgemal vihinal
Kivilinnu lendamaie,
Kaljupaku purjetama;
Osav silma sihtis jooksu,
Kange käsi seadis käiki.
Ehk küll tuules tuisatelles
Kivi lendas kõrgemalle,
Kõrgemalle, kaugemalle:
Ei läind pilvi pillutama
Ega laiust lahutama,
Ei läind kõrgust kõigutama
Ega valgust varjutama.
Kivi veeres vuhisedes,
Lendas üle laia järve
Teise poole kalda peale,
Kukkus mõõdu määramisel
Maha kuiva piiridelle.
Vanem venda pajatama:
"Tõmbame, vennad, tõesti,
Lähme suisa sammudella,
Lähme läbi loigukese
Võidukive vaatamaie,
Kuhu need kivid kukkusid!"
Lähem tee käis vete kaudu,
Ligem rada järvest läbi;
Sealtap Kalevite pojad
Suisa teeda sammusivad,
Sealtap rada rändasivad
Võidukive vaatamaie.
Keset järve kandis vesi
Kalevi poegel kintsuni.
Esimese venna kivi
Magas laintevaiba varjus,
Suikus järvesügavuses;
Saand ei silma seda näha
Ega käsi katsumaie.
Teise venna võidukivi
Leiti ligi kalda ääre
Vee ja kuiva vahepealla,
Pool veel paistis lagedalle,
Pool jäi peitu lainetesse.
Kolmandama venna kivi,
Võiduviskamise märki,
Leiti üksi kuival kaldal,
Leiti murul magamassa,
Tüki maada teistest kaugel.
Sinna kivi oli sattund
Taeva tahtmist tähendama:
Keda kolme venna seasta
Kuningaks peab kutsutama.
Vanem venda pajatelles
Pani sõnad sõudemaie:
"Jumalikul juhatusel
Tehti tähti liiva peale,
Pandi märki muru peale,
Kes meist isa käsku mööda
Valitsejaks värvatakse,
Kuningaksi kõrgendakse.
Lähme järvest vetta tooma,
Miska venda viheldakse,
Venna keha karastakse,
Kuningaksi kastetakse!
Ehime keha ilusaks,
Silime hiuksed siledaks;
Kuldatoime kuube selga,
Hõbesärki kuue alla,
Vammus vanasta vasesta;
Pange pähe kuldakübar,
Raudakilpi peale rinna, -
Siis saab vennast sõjameesi,
Kasvab vägev võidumeesi:
Kuhu sammu siruteleb,
Seal peab siidi rigisema,
Kulda kallis kõlisema,
Hõbe järel helisema,
Vaski kannul kärisema.
Kus nüüd venda kõndinekse,
Sealap ilu helkinekse."
Kuidas vana Kalev käskind,
Enne surma ette seadnud,
Nõnda võeti noorem venda
Isamaale valitsejaks,
Kõrgendati kuningaksi.
Teised vennad tõstsid laulu,
Panid hääled helkimaie:
"Lähme, vennad, veeremaie,
Kahekesi kõndimaie;
Lähme õnne otsimaie,
Kus meil kukub õnnekägu,
Laulab vastu lustilindu!"
Noorem venda laulis vastu:
"Kus see päike paistemassa,
Kus see kuu on kumendamas,
Tähed teeda näitamassa,
Kasvab kulda kuusemetsi,
Lehte ilus lepikuida,
Kasvab kalleid kasemetsi,
Tõuseb Taara tammikuida.
Sealap kukub õnnekägu,
Laulab vastu lustilindu.
Kussa kukub õnnekägu,
Sinna tehke toaseinad;
Kussa laulab lustilindu,
Sinna ehitage kamber,
Tehke sisse siidisängi;
Kus ehk laulab leinalindu,
Sinna tehke lese sauna,
Vaeselapse varjukene!"
Teised vennad pajatasid:
"Jumalaga, venda noori,
Liisul liimitud kuningas!
Jumalaga, pesapaika,
Armas haudumisekohta,
Kus me, mehed, kasvasime,
Kus me kui tammed tõusime!
Nüüdap nutvad noorusnurmed,
Leinavad Lääne lepikud,
Kussa kuked kasvasivad.
Ei meil veere silmavetta,
Enam on sirgul silmavett;
Meie silmist veereb verda,
Meie palged kahvatanud,
Kurbus silmakulmudella,
Leinapilved laugudella.
Las′ aga talve tasa minna,
Küllap kulub kevadelle,
Küllap sulatab suvele.
Saavad jõed jooksemaie,
Allikad harunemaie,
Õilmed tupest tungimaie,
Linnud ladvas laulemaie,
Küll siis jõgi jõuab sinna,
Kus meid ootab kodupaika,
Allikasoon jõuab sinna,
Kuhu toa üles teeme,
Hoone seinad ehitame;
Õilme ilu hiilgab sinna,
Kuhu kosjakambri teeme;
Linnulaulu langeb sinna,
Kus need neiud kasvamassa,
Sõlgirinnad sirgumassa.
Jumalaga, Taara aeda,
Emajõekene ilusa!
Jumalaga, mäed ja orud,
Isamaa metsad ja lagedad!
Lapsi võõrdub ema rinnalt,
Armukaisust väetikene,
Mees peab kõigist võõrdumaie,
Maha jätma magusama.
Maailm lahke, laialine,
Taevas kõrgekummiline;
Tugeval ei tõuse tungi,
Vägeval ei pigistusta."
Nõnda vennad veeresivad,
Linnud pesast lahkusivad,
Jätsid venna järve äärde
Maha üksinda murule,
Jätsid üksi igatsema
Nooruspäevi paremaida,
Isakoja ilusida,
Eidearmu õnnekesi,
Mis kõik kastena kadunud,
Tuuleõhu tuisatelles
Päeva palav pillutanud.
Kiviküürul istudessa
Hakkas meesi mõtlemaie:
"Mis on läinud luhtadelta,
Veerend õilmes väljadelta
Suve sammu sõudemisel,
Sest peab saama seemnekesi
Tulevpäevade tuluksi.
Kui mind tehti kuningaksi,
Valitie valitsejaks,
Pidin pesast põgenema,
Lagedalle lendamaie,
Kus üks loodud kotkapoega
Tuulilla peab tallamaie
Omal tiival õnneteeda,
Radasida rajamaie."
Viskas hõbevalget vette
Lainetelle lepituseks,
Vetevaimu meelituseks,
Kuidas vanarahva käsku
Nooremaida õpetanud,
Mis ei mõista meie mehed,
Targad naised tähendada.
Pärast võiduviskamista,
Vendadesta lahkumista
Võttis Kalevite poega
Kätte valitsuse võimust,
Võttis kätte adrasahad
Austelles adratööda,
Põllumehe põlvekesta.
Ja et sahameeste seisus
Rahupäevil ikka õitseks,
Sõjakärast solkimata,
Vaenuverest värvimata,
Seks on mõnusada mõõka
Kuningalle kanguseksi
Igas kohas väga tarvis:
Toeks tungijate vastu,
Varjuks vastu vaenlaselle,
Miska kurja karistada,
Vaenuviha vähendada,
Riigiseadust kohendada.
Kalevite kallim poega,
Märssi seljas, mõõka puusas,
Seadis adra aisadelle,
Pani hobu adra ette,
Rakendas ruuna künnile;
Hakkas sooda sahkamaie,
Kuiva maada kündemaie,
Arupinda pööramaie.
Kündis põrmuks mullapinna,
Segas kivid sõmeraksi,
Segas savi seemnekandjaks,
Põrmu iduimetajaks;
Kündis paigad põllumaaksi,
Vägevaksi viljamaaksi,
Teised kohad karjamaaksi,
Murumaaksi, heinamaaksi;
Külvas soosse sinikaida,
Samblasülle jõhvikaida,
Mätta rüppe murakaida,
Mõnda paika mustikaida.
Kündis kohad metsamaaksi,
Laiad paigad laanemaaksi,
Külvas metsad kasvamaie,
Tammed kõrged tõusemaie,
Põõsastikud paisumaie;
Kündis paigad lagedikuks,
Laiad arud, laiad murud
Lustilikuks luusikohaks;
Kündis mäed mängimaie,
Kingukesed kõikumaie;
Kündis orud, sahkas salud,
Aasad, luhad haljendama;
Külvas mäele maasikaida,
Põõsa alla pohlakaida;
Kündis lilled kasvamaie,
Õilmed ilul tolmamaie.
Kündis maada kerkivalle,
Kerkivalle, koheville,
Kündis väljad vöötidesse
Vägeva adra valulla,
Mis sai tuulest tasuteldud,
Vihmaveesta veereteldud,
Sulalumest siliteldud,
Raheterista triigitud.
Adrasaha armidella
Pidi vili voodamaie,
Toitu rohkest′ tõusemaie
Põlvest põlve paisutavaks
Surevate sugudelle.
Kalevite kallim poega
Kündis päeva, kündis kaksi,
Kündis kolmandama päeva,
Kündis peale mõne päeva;
Kündis vara udu jälil,
Kündis hilja kaste piirdel,
Kündis lausa lõuna ajal.
Päikese äge palav
Kurnas kallist ruunakesta,
Vaevas adravedajada,
Piinas künnimehe pihta.
Hobu pidi parmupiina,
Kihulaste kutistusta,
Pidi kiini kihutusta
Töö kallal kannatama.
Mehel kuivas keelekene
Suhu suure janu pärast.
Ühel lõunal paistis päike
Ägedama hiilgusega.
Palav hakkas pakitama,
Kippus lojust lõpetama.
Kalevipoeg päästis hobu,
Rooma kütkest ruunakese,
Köitis jalad kammitsasse,
Et ei hobu kaugel jookseks.
Heitis ise külje peale
Väsind keha karastama,
Vintsund liikmeid venitama,
Seljasooni sirutama,
Suikus unesidemesse
Päevapaistel puhkamaie.
Künka küürul seisis kaela,
Parem käsi toetas peada
Padja kombel põse alta;
Mäe kõrvas mehe keha,
Jalad laiali lagedal.
Nõnda magas mehepoega,
Kangemeeste kasvandikku,
Magas kaua murusängis,
Kuni päike õhtu keerul
Vajus juba veeru poole.
Äge põuapalav piinas
Unerüpes uinujada,
Rahusängil suikujada,
Ajas naha auramaie,
Ihu üldsalt higistama,
Silmnäo vetta veeretama.
Palgeilt tõusis pisaraida,
Hiukseist välja joosnud higi
Imes mägi mahla kombel
Salapõue sügavusse;
Sealtap sigis soonekesi,
Allikaida mulla alla,
Kust sai keelekustutusta,
Kurnand keha karastusta
Pärastpõlve poegadelle,
Tulevpäevi tüttereile,
Rammumärga raukadelle;
Kes sest maitseb, leiab kosu,
Võtab võimu vägevamat:
Kidur lapsi leiab kasvu,
Põdur kohe parandusta,
Tume silma teravusta,
Sõge silm ehk seletusta,
Vigaselta lõpeb vaeva,
Valukandijalta valud,
Pikalised piinutused.
Lätteveel on võimas vägi,
Salavägi sigimisest,
Kosuv rammu Kalevista.
Kes sealt korra märga maitsend
Põuapäeva palavusel,
Tunneb kohe tugevuse
Liikmetesse liikumaie,
Tunneb kohe rõõmurammu
Südamesse siginema.
Piiga palgel paisub puna,
Kestevam kui Maarja puna;
Maarja puna paisub palgeil
Harukorral aasta-a′ ani,
Kalevite lätte puna
Paistab kaua palgeilta,
Vältab eluõhtu′ uni.
Kalevite kange poega
Leidis une lõpetusel
Vaimu vaate väravasta
Õnnetuse ettetähte,
Kuidas kammitsassa kõrbi,
Kallis künniruunakene
Kiskujate kiusatusel
Elukorda lõpetamas.
Ratsu oli rohumaalta,
Laia muru lagedalta
Läinud kihulaste kiinil,
Parmukeste pakitusel
Sammu-sammult kaugemalle
Põõsastikku peituselle;
Läinud laia laane serva
Püsipaika püüdemaie,
Varjupaika võttemaie,
Natukese norutelles
Päeva vaeva vähendama.
Laias muistses laanemetsas
Sigis rohkesti susisid,
Kasvas palju kiskujaida,
Kes kui vereahned koerad
Kaugelt juba nuuskrukoonul
Hobu higi haisutanud.
Hunte tuli hulgakaupa,
Karusida karjakaupa,
Rahedena rebaseida
Ruuna rasvast rõõmustama,
Magusaida maitsemaie,
Tulid välja vaatamaie,
Laane äärde luurimaie,
Kust neil haisu koonudesse
Tuuleõhukene toonud.
Kalevite kallis ruuna,
Kammitsköies kõrvikene
Kargas kinnitatud kannul,
Sideseotud sammudella,
Hüpakille hobujalga
Laialise lagedalle,
Püüdis hädast põgeneda,
Surma suusta sõudaneda.
Kammits keelas loodud kiiru,
Side sulges sammusida,
Hõbeheie hobu jooksu.
Ratsu rabas metsaröövlid,
Taotas tagant tappekabjal
Kiusajate kaela peale,
Nuias maha nurjatumaid.
Esijalul tormas teeda,
Tagajalul tonkidelles
Suges suuri susisida,
Küüsikäppi karusida.
Kiuste tulid teised karjad
Laanemetsast lagedalle,
Parvessa kui linnupere
Kiusavasti hobu kaela,
Ratsu raugend rammu peale.
Viimaks roidus väsimusel
Ratsukese viimne rammu
Kurja kiskujate küüsis,
Ablassuude hammastessa;
Murti maha muru peale
Kalevite kallis hobu
Roaks metsa raibetelle.
Jälgi hobu jättanekse
Teede juhil tunnistuseks
Penikoorma pikkusella
Kalli Kalevipojale.
Kuhu kukkus kammitsjalga,
Sinna hauda sünniteli,
Kuhu rabas kiskujaida,
Sinna künka kasvateli,
Kingukese kõrgendeli;
Kuhu viimaks kiskja kätte
Laane äärde langenekse,
Sinna veri voolatessa
Loiguksi sai lagedalle,
Laiaksi punalaheksi;
Kuhu maksa mädanekse,
Sinna mägi siginekse;
Kuhu sisikonnad kaotas,
Sinna sooda sündinekse,
Raba sügav rajatie;
Kuhu pillas kondikese,
Kasvas kaunis künkakene;
Kuhu karva kaotanekse,
Kasvas kohe kõrkijaida;
Kuhu lakka langenekse,
Sinna sündis rohkest′ roogu;
Kuhu saba sattunekse,
Sinna külvas sarapuida,
Pähklipuie põõsaida.
Nii oli surres sünnitanud,
Lõppemisel ise loonud
Kalevite kallis ruuna
Mälestuse märkisida,
Tõenduse tunnistähti
Pärastiste põlvedelle.
 |
KALEVIPOEG |
| Soovituseks | Sissejuhatuseks I | II | III | IV | V | VI | VII | VIII | IX | X XI | XII | XIII | XIV | XV | XVI | XVII | XVIII | IXX | XX |