Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2211
Teine osa: Rahwaste wõitlemine usu pärast.
Esimene piir: Kiriku wõimus riikide üle.
I. Järk: Kiriku liigwõimus.
§ 126. Kristliku kiriku kaswamine keskaja algusest.
Ristiusk keskaja algusel.1. Kahjulised tuuled puhusiwad keskaja algusel läbi Kristuse kiriku: rahwarändamise tormid ja ristirahwa leigus ühtlasi sisemiste segadustega püüdsiwad tema alust kõikuma ning tema nurgakiwi lõhkema panna. Oli ju kirik sellel ajal otse kaheks lõhutud: Athanasiuse õigest usust pidasiwad küll suurem osa Ida-Roomlasi ning osalt Lääne-Rooma riigi riismeid kinni, aga Ariuse õpetus, mis ju Nikäa kirikukogul oli waleks tunnistatud (§ 88, 9), leidis Germanlaste seas, kelle kätte hiljemini ilmalik wõimus enamiste läks, ohtraste maad, nii et wõit wiimse kätte näitas minewat. Kuid wägewa Klodwigi katoliku usku heitmine (§ 96, 3), nagu õiget kiriklikku, apostlite pääle toetawat ning ewangeliumist juurduwat, usku nimetati, tähendas Ariuse õpetuse allajäämist ette; ning tõeste wõtsiwad Germanlased aega mööda, oliwad nad ketserid wõi paganad, katoliku usu wasta. Seega oli wägewa Rooma piiskopi Gregorius I.: 600.Gregoriuse I. ajal kirik jälle ühiseks saanud ning jäi seks, kunni hiljemini tülid Rooma piiskoppide ning Greeka keisrite wahel katoliku kiriku kaheks, Greeka ja Rooma kirikuks lahutasiwad (§ 116, 1), kes edespidi igaüks isepäinis edenesiwad ja kaswasiwad ning mõlemad tänapäewani on kestnud.
Ristiusu wäljalautamine keskajal.2. Kõigist takistustest hoolimata aga oli kirik ühte puhku kaswanud. Ehk küll ristirahwa usuleiguse karistuseks islam 7. aastasajast saadik Asias, Afrikas, osalt Europaski (§ 102) ewangeliumi küünla ümber lükkas ning risti asemelle poolkuu tornide otsa pani, sellegipärast ei jäänud ristikogudus mitte wäiksemaks, sest ‚mis lõunas mõek riisus, seda sai põhjas sõna tagasi‘, ehk küll siingi hiljemini hirm armule appi tõttas. Pääle Franklaste ning pöörnud Ariuse usuliste oli katoliku usk Inglis maale elama asunud ja säälsed armukuulutajad läksiwad Saksa maale, asutasiwad sinna mitmesse kohta kloostrid ja kirikud ning lautasiwad säält sõna läbi Jumala tundmist laiali. Kõige tegewam niisugusist armu kuulutajaist oli Irlane Bonifacius.Bonifacius, nii et teda „Sakslaste apostliks“ hüüeti. Ja kui Karli Suure päiwil Saksi suguharu oma wanemate usust hääga ei taganenud, sunniti neid mõegatera läbi ristimist wasta wõtma (§ 105, 2). Ka Slaawlastele hakati 9. aastasajal rahuteel armuõpetust kuulutama ning 10. aastasajal wõtsiwad Poolakad Roomlastelt (§ 121, 2), Wenelased Greeklastelt (§ 123, 2) ristiusu wasta. Umbes selsamal ajal ehitati ka Normanlaste mail esimesed kirikud (§ 118). Nii oli 12. aastasaja algusel pea-aegu terwe Europa ristiusu osaline, kui ka suurelt osalt paljalt nimepidi.
Kloostrid.3. Iseäranis tähtsad ristiusu wäljalautamises oliwad sellel ajal kloostrid[1]. Nursia Benediktuse seaduste teel korraliseks, suurte kingituste läbi rikkaks, eesõiguste abil ülekohtu wasta julgeks saades oliwad nad pooltoorel ajal rahwalle suureks häätegijaks: mungad muutsiwad ise kõrbed wiljakandjaks maaks ning õpetasiwad teistele paremat põlluharimise wiisi; wõtsiwad ülekohtu eest põgenejaid oma müüride taha wasta ja kaitsesiwad neid hõeluse kiusamiste eest; püüdsiwad ewangeliumi kuulutamise läbi wanade südameid harida ning kooliõpetust andes noorte meelt hää poole pöörda; hoidsiwad wana aja kirjawara alal ja walmistasiwad ise, teadustes ning kunstides tööd tehes, uuele haridusele teed. Hiljemine aga hakkasiwad nad üleliiga wäljaspidistest kombetest lugu pidama, jätsiwad endise usinuse maha ning oliwad wiimaks enam rahwalle ristiks kui hariduse edendajaks.
§ 127. Paapstite auuahnus ning üleliigne wõimus.
Paapst.1. Kiriku ülemwalitsus oli Ida-Roomas Konstantinopoli patriarchi käes, kuna Lääne-Europa tähtsamaks kirikuwürstiks, ehk küll teised kaua wasta seisiwad, Rooma piiskoppi peeti. Alles Gregorius I.: 600.Gregorius I. suutis oma eelkäijate püüdmisi tõeks teha: tema nimetas ennast papaks ehk paapstiks, kõige risti koguduse pääks, kelle läbi, sest et ta ‚apostli Petruse pärija, seega ainult tõsine piiskopp olewat‘, wast kõik piiskopid oma hingekarjase ammeti ning tema õigused kätte saada. Niisugune auu jäi edespidi kõigile paapstitele osaks. Aga sellega ep olnud nad weel mitte rahul, waid püüdsiwad igapidi oma wõimust laiendada.
Paapsti wõimuse kaswamine.2. Esimene tähtsam samm paapsti wõimuse kaswamises oli tema ilmalikuks würstiks saamine (§ 104, 2), sest nüüd wõis ta hoopis südimalt oma nõudmisi awaldada ning, kus waimu mõek ei mõjunud, maailma wiisi järele tõrgsat sõnakuulmisele sundida. Ning et mõega wõimu weel mõjusamaks muuta, tehti ja kuulutati Wale-Isidoruse dekretalid: 840.„walekirjad,“ kelle järele Konstantinus Suur (§ 86) ‚Rooma linna ühes Italia maaga Rooma piiskopile Silvestrille päriseks kinkinud ning ise sellepärast Konstantinopoli elama läinud‘. Ja mitu sada aastat peeti seda pettust tõeks. Weel suurem paapsti wõimuse kaswataja oli „Wale-Isidoruse otsustekogu,“ mis, ehk küll alles 9. aastasajal Franki piiskoppide läbi walmistatud, ometi kõige wanemast ristiusu ajast pärit ning Hispania piiskopi Isidoruse läbi kogutud kiideti olewat. Nende „otsuste“ pääle toetades nõudis paapst Nikolaus I.: 860.Nikolaus I.: ‚terwe waimulik seisus olgu täieste ilmaliku walitsuse ning kohtu alt lahti ja waimulikkudes asjus saagu kõik otsusetegemine paapsti kätte; jah, paapst olewatki ainus tõsine walitseja ning ilmalikud würstid kõigest nii pikalt walitsejad, kui „püha isa“ neile oma wõimusest osa annab‘. Mõlemad pärimised sünnitasiwad alalist waenu ilmalikkude walitsejate ning Rooma kuria wahel, nagu paapstit ning tema abilisi ühe sõnaga nimetatakse. Ja seesinane waen ning wõitlemine on tänini kestnud.
Gregorius VII.: 1073—1085.3. Osalt tõeks tegi Nikolause I. nõudmisi wägew paapst Gregorius VII. Madalast seisusest pärit, oli ta oma rohkete waimuannete abil lihtsast mungast wiie paapsti nõuuandjaks, wiimaks paapstiks eneseks saanud. Iga järje pääl oli tema pääpüüdmine üks ja seesama: ‚waimuliku seisuse sekka waljumat ning paremat kombete korda ja suuremat wagadust sigitada, kirikuteenreid, nagu Wale-Isidoruse otsused pärisiwad, ilmaliku woli alt täieste wabaks teha, paapsti wäge keisri ning iga würsti wõimusest ülemaks tunnistada‘. Sellepärast oli ta ju nõuuandja ammetis kiriku ilmaliku wõimuse ülenemiseks Normanlaste herzogi Robert Guiskardi (§ 119, 2) kuria vasalliks teinud ning paapstiwalimise, mis senni ajani Rooma waimuliku- ja mõisnikuseisuse ning rahwa päralt olnud, Kardinalid.ainult kardinalide kätte muretsenud, kelle keskelt üks, ilma et keisri kinnitust oodati, täielise õigusega troonile wõis astuda. Seks püüdis ta paapsti krooni all kiriku teenistusest niisuguseid liikmeid lahutada, kes kõigis asjus mitte sõna kuulda ei tahtnud. Ta keelis sellepärast waimulikkude ammetite ostmise, olgu raha wõi hää sõna eest, kõwaste ära ning ähwardas iga tõrkujat ehk süüdlast oma ammetist ilma jätta; niisamuti tegi ta würstide õigusega ‚piiskoppi sõrmuse ja kepiandmise läbi ammetisse seada‘. Ning et waimulikul seisusel kasinam kautada, seega wähem ilmalikku wõimust karta oleks, andis ta, nagu senni piiskoppidelle kohuseks olnud, walju käsu wälja, et ‚ükski preester abielusse heita ei tohi ega kedagi waimulikku enam edespidi ammetisse ei seata, kes seda mitte kindlal wandel ei tõuta‘. Ning mis Gregorius nõudis, selle täitmist päris ta tingimata: wastased piiskopid ja preestrid pidiwad oma kohtadelt lahkuma, würstide seast alandas keiser Heinrich IV. (§ 109, 2) ennast kõige enne tema wägiwalla alla. Seega oli paapsti üleliigne wõimus rajatud ning wägew küllalt keisrite wasta hakkamas ning kuningaid oma kohtu ette kutsumas, jah, wiimaks krooni andmas ning trooni wõtmas.
- ↑ Kloostriks kutsuti üht kindlat kiwihoonet, mis enamiste tühja paika seks asutati, et wagad hinged, kes maailma ning tema elu põlgasiwad, sääl tülita oma elupäiwi paastumises ja palwetes, ajatöös ja püha kirja uurimises wõisiwad ära elada; meesterahwa kloostreid hüüeti munga-, naesterahwa nunna-kloostriks; mõlemate kodupaik oli Egiptuse kõrb.