Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2127
VII. Järk: Slaawlased.
§ 120. Slaawlane ja tema olu.
Slaawlane.1. Keskaja algusest saadik oli Ida-Europas suur Slaawi rahwas ennast laiali lautanud: läänes kunni Germanlasteni, põhjas Soomlasteni, lõunas säälaste rändawate suguharudeni. Rahwas ise langes wanast ajast mitmesse iserahwasse ning suguharusse, kellel igal ühel ise keelemurre, ise wiisid, ise olugi osaks oliwad, ehk küll üleüldine iseloomus neidgi teistest rahwastest lahutas. Keha poolest keskmine, aga tugewate liikmetega, kannatas Slaawlane kahjuta külma ja kuuma, nälga ning janu; waimu poolest oli ta agar aru saamas, aga läbemata tegemas, loomult käritu, aga ikke all tuim; ümberkäimises lahke, rõõmus ja laulurikas, aga wõeraste wasta uhke oma rahwuse pääle.
Elukord.2. Koos elasiwad Slaawlased külades, pärast poole ka linnades; harisiwad põldu, püüdsiwad kalu, soetasiwad mesipuid, aga üksi oma tarwis. Mehed palju töösse ei puutunud: kõik jäeti naeste ja orjade hooleks. Muud kui wäiksel mõedul kauba-ajamine oli ju wanast saadik meeste meele järel. Naesterahwast peeti üleüldse wähe lugu. Päälegi oli mehel luba mitu naist wõtta, kunni ristiusk selles asjas parandust tõi.
Seisused.3. Kõigi Slaawlaste seas oli pääle pärisorjade kaks pääseisust: suurem sugu, kellest pärast mõisnikuseisus wõsus ning waba talurahwas, kes aega mööda suuremalle seisuselle maksu hakkas maksma, kunni wiimaks orjus priiuse põgenema sundis. Walitsus.Suurema soo seast waliti esiotsa igas sugukonnas kõige wanem seisuse liige terwe suguharu wanemaks, kelle asemelle pärast Würst.würst astus. Wanema ehk würstiga ühes pidas rahwakogu, kellest kõik wabad mehed osa wõtsiwad, tähtsais asjus nõuu. Aga pärastisel ajal, kui suurwürstid ehk kuningad, kelle wõimus kõikide teiste würstide üle ulatas, walitsema saiwad, kutsuti rahwakogu paljalt silmakirjaks kokku; suurwürstiks waliti ikka kõige wanem würstliku sugukonna liige. See wiis, niisamuti kui teine kombe, et iga isa oma riigi ehk walla kõigi poegade wahel ära jautas, sünnitas lõpmata waenu ning werewalamist, ega lõpnud segadused enne, kui üks mees terwe riigi üle walitsema sai ning seda oma wanema poja kätte pärandas.
Usk.4. Usu poolest oliwad wanad Slaawlased looduse-auustajad. Ülemaks jumalaks peeti taewajumal Perun, kes müristas ning wälku lõi, wihma andis ning kuiwa tõi. Tema kõrwal oli päikesejumal Dashbog kõige tähtsam. Muidu auustati weel pääle hulga hääde jumalate ka tigedaid jumalaid, kelle wiha hädaajal mõnikord inimeseohwriga lepitada püüeti. Iseäralikku papiseisust oli üksi mõnel suguharul. Ka usuti elu pärast surma, kuna surnukehad ära põletati ning tuhk kruusidega matusepaikadesse maeti.
§ 121. Poolakad.
Poolakad.1. Kõigist Slaawi suguharudest iseäranis rääkida ei sünni mitte, sest et nad aga möödaminevalt üleüldisesse ajaloosse puutunud, kus neid omal kohal isegi nimetatakse: siin tuleb aga kahest Slaawi rahwast, Poolakatest ja Wenelastest, kes kõige tähtsamad, laiemalt kõnelda. Esimene neist, Poola rahwas, elas 5. aastasaja lõpust Oderi ja Dnjepri jõe wahel, iga sugukond oma wanema all, kunni 9. aastasajal Piast: 840.Piast würstiks waliti, miska Poola riik.Poola riik alustatud oli.
2. Piasti järeltulijad walitsesiwad kaua aega. Nende seast pidi Mieczislaw I.: 966.Mietschislaw I. keisri Otto I. ülemat walitsust wasta wõtma, mis Saksa kuningaid edespidigi Poolakailt maksu nõudma ajas; see wasta sai ta oma maale ning rahwalle jäädawalt tähtsaks, et ta ennast Rooma katoliku usku ristida laskis ja elawalt sedasama oma alamatele soowis. Tema poeg Boleslaw I.: 992—1026.Boleslaw I. Wahwa tegi ennast Saksa walitsuse alt wabaks, kaswatas riiki oma wõitude läbi, nii et ta Lääne merest Donau jõeni ulatas, ning kinnitas teda sõjawäe parandamise ning kirikute asutamise läbi; eneselle laskis ta kuningakrooni pähä panna. Tema järeltulijate ajal oli maa küll enamiste Saksa walitsusest waba, aga sisemised segadused kui ka talurahwa ränk orjus ei lasknud riiki hästi edeneda. Ometi seisis maa kunni Wladislaw I.: † 1102.Wladislawi I. surmani ühe mehe käe all, mis poolest hiljemini lugu teiseks läks (§ 143).
§ 122. Wene riigi asutus.
Wenelased.1. Slaawi sugu Wenelased elasiwad praegusel Wene maal, kus nende elukohad keskaja esimesel poolel Ilmeni ja Peipsi järwelt Dnjepri ning Dnjestri jõeni ulatasiwad. Rahwas langes mitmesse suguharusse, kes wabalt, igaüks oma wanema all, elasiwad ning endid jahist ja kalapüügist, karjakaswatamisest ning põlluharimisest toitsiwad. Nad armastasiwad oma isamaad, ehk ta küll oma kliima ja looduse poolest kaunis kare oli, pidasiwad wabadust kalliks, oliwad sõjas wahwad, rahus ning ümberkäimises lahked. Nende usk oli, nagu teistelgi Slaawlastel, looduse-auustamine.
Wene riigi asutus: 862.2. Rahupäiwi Wene suguharud ei tunnud: kui nad ise ühtteist ei surunud, tungisiwad wälised waenlased pääle. Nii tuliwad Normanlased (§ 117), keda siin Waräglasteks hüüti, 9. aastasaja keskel, wõitsiwad Ilmeni järwe ümberkaudsed Slaawlased ära ning paniwad neile maksu pääle. Pärast küll aeti surujad niinema, aga sisemised tülid tegiwad maa ometi nii nõdraks, et lootust ep olnud edespidigi wäliseid pääletungijaid tagasi tõrjuda. Selle kahju parandamiseks wõtsiwad Nowgorodlaste nõuu.Nowgorodi Slaawlased ning mõned teised suguwõsad nõuuks, eneste üle üht würsti walida, kes maad waenlaste wasta kaitsta suudaks. Aga et omalt maalt tarwilist meest ei leitud, läkitati saadikud Normanlastelt walitsejat nõudma. Ning Russi sugukonna juure jõudes ütlesiwad, nagu ajakirjutaja Nestor kõneleb, Slaawlaste saadikud: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda ep ole mitte temas; et tulge tänna, olge würstiks ning walitsejaks meie üle!“ Selle kutsumise pääle astus Russi würst Rurik: 862—879.Rurik oma kahe wenna ning sõjameestega teele, jõudis Slaawlaste maale, wõttis ta oma walitsuse alla ning asus ise Nowgorodi, wennad Sineus Bjeloserski, Truwor Isborski linna elama. See oli Wene riigi asutus 862[1].
Esimesed Wene würstid.3. Pea suriwad wennad ning Rurik lautas oma walitsuse nende päranduse ning teiste wabade suguharude üle, nii et riik Peipsi järwelt Wolga jõe keskjooksuni ulatas. Pärast tema surma sai, sest et poeg Igor alles wäike oli, Ruriku sugulane Oleg: 879—912.Oleg würstiks, walitses wägewa käega, laiendas riigi radasid, wõttis Kiewi linna, kus Normanlased Askold ja Dir ka ühe riigi asutanud, kawaluse läbi ära ning tõstis ta Wene riigi päälinnaks; säält sõitis ta lotjade pääl suure wäega Konstantinopoli linna alla, kust alles suure maksu ja tähtsate kaubaõiguste eest tagasi pööris. Pea selle järele suri ta ning nüüd wast hakkas Igor: 912—945.Igor ise walitsema. Tema käis tihti sõjateed, aga õnne tal ep olnud: waewalt suutis ta Türgi sugu harimata Petscheneglasi riigiradadest eemal ning rahutumaid suguharusid sõnakuulmises hoida. Konstantinopolis käik läks ka Greeklaste wahwuse ja tormi läbi tühja ning ta ise langes sönakuulmata Drewljänlaste läbi. Tema surma tasus lesk Olga: 945—957.Olga, kes noore poja asemel walitses, sõnakuulmatuile, nende linna ära põletades ning neid endid allaheitmisele sundides, kibedaste kätte. Pääle selle muretses Olga riigi sisemise korra eest: jautas maakonnad wähemaisse osadesse, kinnitas maksu suuruse ära, ehitas linnasid ning parandas maanteid. Ka tema silm nägi Konstantinopoli ilu, aga rahumõttel: Olga laskis ennast sääl ristida. Kodus andis ta walitsuse ohjad poja Swätoslaw: 957—972.Swätoslawi kätte, kes ema noomimistest ning palwetest hoolimata esiwanemate usust kinni pidas, sest ei ‚ristiusk sõjamehele mitte ei kõlbada‘. Oligi tema elu alaline sõda: Kasarlaste maa wõitis ta Donni, ühe Slaawi suguharu Oka ja Bulgarlaste maa Donau jõe kaldal enese alla. Wiimiste maale tahtis ta elamagi jääda, aga Petscheneglaste pärast, kes tema äraoleku ajal Kiewi pääle tungisiwad, pidi ta poolikult wõiduteelt tagasi tulema; ning kui ta uueste Bulgariasse läks, sundis Greeka keiser Johannes Tzimiskes teda rahu tegema, kus juures ta wõidetud maad tagasi pidi andma. Koju minnes langes ta Petscheneglaste wasta wõideldes, kuna riik tema kolme poja wahel ära jautati.
§ 123. Ristiusk ning riigiseadus Wene maal: Wladimir I. ja Jaroslaw I.
Wladimir I.: 972—1015.1. Riigijautamises sai Kiew Jaropolki I. kätte, kuna Oleg Drewljänlaste maa ning Wladimir I., keda hiljemini Pühaks hüüeti, Nowgorodi linna üle pidi walitsema. Aga Jaropolk tahtis wõimuse ainult omale saada, saatis Olegi surma ning sundis Wladimiri Normanlaste juure põgenema. Säält aga tuli tema abiwäega tagasi, wõttis Nowgorodi ära, wõitis Düüna jõe kaldalle asutatud Polozki riigi, surmas würsti ning kosis tema tütre ära. Siis läks ta Kiewi wasta, sai ta kätte ning mõistis Jaropolki †: 980.Jaropolki surma. Seda wiisi oli terwe Wene riik tema käes, aga sestki ep olnud küllalt, sest ta sõdis weel mitu aastat ning pani rajarahwad maksu alla.
Ristiusk Wenemaal: 988.2. Hoopis tähtsam kui sõdadel on Wladimir oma ning ühtlasi terwe Wene maa ristiusu wastawõtmise läbi. Oli küll ennegi ristiusulisi Wene maal olnud, sest ju Igori päiwil ehitati Kiewisse esimene kirik ning Olga ajal kaswas Kristlaste hulgake kauniste. Nüüd aga, kus Wladimir usumuutmisest rääkima hakkas, ilmusiwad tema ette Greeka ja Rooma, Juuda ja Muhameti usulised ning igaüks kiitis oma usku kõige paremaks. Würst kuulas nende kõned ära, käskis Juudalisi ning Muhametlasi koju minna, aga Greeklaste ja Roomlaste juure tõutas ta saadikuid läkitada. See sündis ning tagasitulijad kiitsiwad Greeka usku kõige paremaks, ‚sest säälne jumalateenistus olla kõige ilusam.‘ Nüüd oli Vladimiri nõuu kindel, Konstantinopolist uut usku wasta wõtta. Sellepärast läkitas ta Herson.Hersoni linnast, mis ta parajaste Greeklaste käest ära wõtnud, saadikud keisrite juure — sest seekord walitsesiwad kaks wenda korraga — ning nõudis nende õde Anna.Annat[2] eneselle abikaasaks; aga ühtlasi palus ta preestreid saata, et nad teda ning ta rahwast ristiksiwad. Seda nõudmist täitsiwad keisrid ning Ristimine.ühe päewaga ristiti ning laulatati Wladimir Hersonis 988, kuna terwe sõjawägi ning würsti pojad tõrkumata pühitsetud wette astusiwad. Kiewisse tagasi jõudes laskis Wladimir sedamaid pääjumala Peruni kuju.Peruni kuju hobusesabasse siduda ning Dnjepri jõkke wedada. Rahwalle aga, kes oma würsti tegemist ehmatusega päält waatas, anneti kange käsk ‚hallipääga raugast imewa lapseni Dnjepri kaldalle kokku tulla‘. Kohkudes, aga tõrkumata täideti würsti käsk. Rahwa ristimine.‚Suured ja tugewad pidiwad jõkke astuma ning wähemaid ja nõdremaid kätel kandma, kunni patriarch Michael wet õnnistas ning ristimise sõnad ära luges.‘ Sarnasel kombel tehti ka teistes linnades; üksi Nowgorodis pidi mõek käsule appi wõetama.
Wladimiri wiimsed elupäewad.3. Ristimisest saadik oli Wladimir otsegu ümber muudetud: ta sai korraga maa-ahnest würstist, jumalakartlikuks walitsejaks, kelle ülem hool oma rahwa parema ihuliku ning waimuliku käekäigu pääle käis. Seks asutas ta koolisid, ehitas kirikuid ja laskis pühakirja laiali lautada; selle oliwad 9. aastasajal kaks munka. Kyrillus ja Methodius.Kyrillus ja Methodius, Slavonia keelde tõlkinud, mis Wenelased sellel ajal mõistsiwad, nüüd aga ainult kui kirikukeelt pruugitakse. Niisamuti muretses tema waeste eest ning laskis nõtradelle ja haigetelle oma warandusest toidust jagada. Aga et ta riigi oma hulga poegade wahele ära jautas, algas pärast tema surma Swätopolki I. ahnuse pärast wendade keskel werine sõda, mis mitu aastat maad ja rahwast kurnas.
Jaroslaw I.: 1015—1054.4. Wast Jaroslaw I. suutis Normanlaste ning Nowgorodlaste abiga, kus ta isa tahtmist mööda juba mõnda aega oli würstiks olnud, Swätopolki põgenema ajada ning terwet riiki oma walitsuse alla ühendades korda uueste jalale seada, niisamuti wäliseid waenlasi, kes segaduse ajal mitu maakonda ära wõtnud, sõnakuulmisele sundida. Nowgorodlastele aga kinkis ta antud abi eest suured eesõigused osaks, mis läbi linn edespidi kuulsaks ja rikkaks kaubalinnaks edenes (§ 165). Muidu kandis Jaroslaw iga pidi riigi parema korra eest hoolt. Tühjadesse maanurkadesse asutas ta teistest paikadest inimesi elama, ehitas neile külasid ning asutas linnasid, nende seas Jurjew: 1030.Jurjewi Ema- ja Jaroslawi linna Wolga jõe kaldalle. Tema käsu pääle kirjutati tarwilisi raamatuid Greeka keelest Slavonia keelde, ehitati kirikuid, asutati koolisid. Kõige tähtsam töö oli aga tema seaduseraamat, mis Russkaja prawda.„Wene õiguseks“ hüüetakse; sääl sees oli iga süü suurus ning nuhtlus ära määratud, mis rahaga ära tasuti. Ka oma ajaliste Europa kroonikandjate silmas maksis Jaroslaw palju: seda tunnistab tema ju seeläbi, et wiie kuninga ja Greeka keisriga kui wäi, käli ning äi lähidalt sugulane oli. Enne surma jautas temagi maa oma poegade wahel ära, aga wanem poeg pidi kõikide ülemwalitseja ning kohtumõistja olema ja ‚teised tema sõna otsegu isa sõna kuulma‘. Niisugune jautamise wiis jäi edespidi ühte puhku pruugitawaks.
§ 124. Jaguwürstid Wene maal.
Jaguwürstid.1. Jaroslawi ajal oli Wene maa wiimist korda ühe mehe walitsuse all: edespidi lagunes ta suurde hulka iseäralikkudesse riikidesse, riigid riigikestesse, riigikesed waldadesse. See tuli sest, et suurwürst riigi oma poegade wahel ära jautas, pojad jälle igaüks enese osa oma poegille jagasiwad ning nende järeltulijad sedasama tegiwad. Niisuguse riigi walitsejat kutsuti jaguwürstiks. Et aga jaguwürstid tihti üks teisega tülitsesiwad, oli riik seespidi kehwa järje pääl ning wäliste waenlaste wasta koguni nõrk. Ei jõudnud suurwürstki, ehk ta küll õiguse poolest teiste ülemwalitseja oli, riiki tarwilisel kombel tugewaks teha, sest sagedaste ei kuulnud jaguwürstid sõna; wahest oli ta isegi mõne niisugusega sõjas, kes ka suurwürstiks (§ 120, 3) saada tahtis!
Jaroslawi järeltulijad.2. Säherdune lugu algas juba Jaroslawi poja Isjaslaw I.: 1054—1078.Isjaslawi I. ajal. Tema oli kui wanem poeg Kiewi ning Nowgorodi osaks saanud, aga wennad ajasiwad tema päälinnast minema, kuhu ta wast pärast oma pääwaenlase surma tagasi wõis pöörda. Sääl ootas teda uus waenlane wärawa taga: Petscheneglaste (§ 122, 3) asemelle oli üks sarnane rahwasugu, nimega Polowzlased, Wolga ja Pruti jõe wahele ilmunud, kus nad oma telkide ning karjadega ümber hulkusiwad ning wäsimata Wene radadelt riisumas käisiwad. Tema wend Wsewolod I.: 1078—1093.Wsewolod I. suutis ennast ainult oma poja.Wladimiri (3) wahwuse läbi auujärjel hoida ning tema onu Swätopolk II.: 1093—1113.Swätopolk II. pidi kaua jaguwürstidega wõitlema, kes enestelle suurwürsti wasta polowzlased appi kutsusiwad, kunni Ljubetschi kongress: 1097.Ljubetschi würstikogul igaühe õigus ära määrati.
Wladimir II.: 1113—1125.3. Wast Wladimir II. Monomach, keda tema wahwad teud Polowzlasi karistades suurwürsti nime alla saatsiwad, seadis wägewa käega korra jälle jalale. Tema kaswatas oma sugukonna wõimust, walitses targaste, oli wäga ja õiglane igamehe wasta, wali wastikulle. Kunni tema elas, wiibis rahu Wene radadel, sest wälised ning sisemised waenlased kartsiwad ühetasa tema wahedat mõeka. Ka kirjutas ta oma poegille õpetuskirja, mis tänapäewani tema auusast meelest ning alalisest tegewusest tunnistust annab. Seda rahutum oli lugu järgmiste suurwürstide ajal: Mstislaw I. kunni Isjaslaw II.: 1125—1154.Mstislaw I., Jaropolk II., Wsewolod II., Isjaslaw II. pidiwad järgi mööda wõitlemisega trooni pääle astuma, wõitlemise läbi tema õigusi kaitsema, wõideldes aunahneid jaguwürstisid eemalle tõrjuma. Kõigis wõitlemistes aga walati Kiewi ning Nowgorodi pärast kõige enam werd, sest kelle käes need linnad oliwad, seda wast loeti suurwürstiks.
Juri I.: 1154—1157.4. Kohalt paremad päewad algasiwad Monomachi noorema poja Juri I. Dolgoruki, kes Moskwa linnale aluse pani, ning tema poja Andrei: 1157—1174.Andrei Bogoljubski walitsuse ajal. Wiimsel oli koguni nõuu jaguwürstide walitsust Wene maalt lõpetada ning ainuwalitsust alustada, aga wastupanek oli suurem kui tema wõimus. Ning et tema Kiewit ära wõttes palju mehi kautanud, tõstis ta oma päriswallas seiswa Wladimiri linna riigi päälinnaks. Säälsamas elasiwad ning walitsesiwad ka järgmised suurwürstid, Michail: 1174—1176.
Wsewolod III.: 1176—1212.
Juri II.: 1212—1238.Michail I., Wsewolod III. ja Juri II. Wiimse päiwil ilmusiwad ju Mongollased Wene maale (§ 144).
- ↑ Walitsewa Russi suguharu järele hüüti maad hiljemini Rossiaks, Russi maaks: nii nimetawad Wene maad tänini Wenelased ise ning kõik Lääne-Europa rahwad. Meie aga hüüame ühtlasi Soomlastega neid Slaawi sugu Wenede rahwa järele, kes wanaste meie naabruses elanud, Wenelasiks: nõnda seletab Dr. Weske.
- ↑ Anna õde Theophano oli Saksa keisri Otto II. abikaasa.