Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2219
IX. Järk: Soome sugu rahwad.
§ 145. Soome rahwad ning nende olu.
Soome rahwad.1. Kuna Lääne-Europas hulk riikisid asutati, idas Wene walitsus alustati, elas põhjas Altai mägede ja Baltia mere wahel, kõigile teadmata ning tundmata, laialine, aga arwu järele wäheldane Soome sugu rahwas. Loomu poolest, nagu maa loomuski, karedad, harjusiwad nad wähega leppima ning wisad wanast kinni pidama, ei teadnud nad paremat soowida ning seisiwad sellepärast hariduses madalal järjel. Alaline raskus ja kehwus, ühtlasi põhjamaine külm ning soone õhk, mõjusiwad pikka mööda nii hästi ihu kui waimu poolest nii kahjuliselt nende pääle, et rohketest loomuseannetest, mis naabrirahwaste omadest sugugi kõhnemad ep olnud, wiimaks kõigest wõimetu wari järele jäi. Üksi mõned suguharud, nimelt Magyarlased, Soomlased, Eestlased, kes teistest lahkudes lõuna ning lääne poole lahkema taewa alla tõttasiwad, hoidsiwad oma esialgused loomuseanded alal, astusiwad hariduses edasi ning saiwad omast kohast tähtsaks.
Soome rahwaste elukord.2. Soome rahwaste esialgusest elukorrast ei teata suurt. Kõigest nii palju tõendawad uurijad, et jaht ja kalapüük ennemuiste üleüldine toiduhallikas ning lattidest üles lautud koda ainus eluase ning warjupaik olnud; wast hiljemini tulnud karjakaswatamine juure; kindlate eluhoonete ehitamine alganud alles siis, kui ju põlluharimine maad leidnud, mis Eestlaste juures wist sisserändamisega ühes sündinud. Ei näita ka üleüldse ega üksikute suguharude juures kuninga wõimust tuntud olewat, waid walitud wanemad walitsenud üksina suuremate maakondade ehk wähemate kihelkondade üle ning juhatanud mehi sagedate sõdade ajal waenlaste wasta. Usu poolest olnud kõik looduse-auustajad.
§ 146. Magyarlased.
Magyarlaste esilugu.1. Magyarlased tõttasiwad Soome esirahwast lahkudes lõuna poole, kolisiwad mõne aja Wolga ja Karpati mägede wahel seiswais lagedikkudes, kuna mitmed wähemad Türgi suguharud nende sekka sulasiwad, ning tungisiwad 9. aastasaja lõpul oma wanema Arpad: 889.Arpadi all Ungria maale. Siin elasiwad nad weel ligi sada aastat wana wiisi: wiledate hooste seljas ilmusiwad nad äkiste Greeka ja Saksa riigi piiridesse, riisusiwad, põletasiwad, surmasiwad, wõtsiwad wangi, ja niisama kähku üle raja tagasi. Merseburgi lahing (§ 108, 2) ning weel enam keisri Otto I. wõit Lechwäljal (§ 108, 3) tegiwad ju rahutumaid taltsamaks, aga wast ristiusk suutis neid täieste korralise riigi liikmeteks muuta.
Ungria kuningriik: 10—14 aastasajani.
Geisa I.: 973.2. Esimene ristiusku walitseja, Geisa I., seletas rahwalle targu ära, kuda ‚alatiste riisumiste läbi Magyarlaste nimigi kustuda wõiks‘, ning meelitas nad nõnda rahule. Ristiusu põhi aga jäi talle nii tundmata, et ta endisel wiisil rahwajumalaile ohwerdas ja noomiwalle piiskopile kostis: „Mis sest? Mul on nii palju wara, et mõlemad küllalt saawad!“ Taga rohkem kandis tema poeg Stephan I. kuningas: 1008.Stephan I. ristiusu wäljalautamise eest hoolt: käskis ristiusku orjad priiks lasta, kutsus Italiast ja Saksa maalt armuõpetuse kuulutajaid oma riiki ja ehitas hulga kirikuid ning kloostreid. Niisama tähtsad oliwad tema tegemised walitsuse asjus: eneselle pani ta paapsti luaga kuningakrooni pähä, jautas riigi parema korrapidamise pärast wäiksisse maakondadesse ning rajas kohtumõistmisele oma seaduseraamatu läbi kindlad piirid ette. Pärast tema surma takistasiwad troonitülid mõne aja riigi edenemist, kunni Ladislause I. ja tema wennapoja Kolomanni wõidud, kes Kroatin ja Dalmatia maa ära wõitsiwad, riiki uueste kinnitasiwad. Järgmiste kuningate seast asutas kuningas Geisa II. Saksa wäljarändajaid Ungria maale elama ning Andreas II.: 1222.Andreas II., seesama, kes ristisõjas käis (§ 130, 4), andis waimulikule ja mõisniku seisuselle suured eesõigused osaks, nii et edespidi kodaniku ja talupoja seisusest wähe lugu peeti. Andreas III.: † 1301.Andreas III. oli wiimne Arpadi sugu wõsu ning pärast teda kutsuti Neapoli kuningas Ungria auujärjele (§ 166).
§ 147. Soomlased.
Soomlased.1. Soomlased rändasiwad esirahwast lahkudes loe poole. Newa jõe kaudu praeguselle Soome maale jõudes tõrjusiwad nad säälse pärisrahwa, Jättiläised, läänenaabrite sekka, kus nende nimigi kustunud, ning asusiwad ise Baltia mere põhjalahede ja Ladoga järwe wahele jäädawalt elama. Siin hüüti neid sugukondade järel läänes Soomlasiks, keskel Hämäläisiks, idas Karjalasiks; üleüldine nimi Soome rahwas sai wast aega mööda pruugitawaks. Wiimse nime all aga on „Kaljuwalla“ rahwas, nagu laulikud Soome maad nimetawad, oma iseloomu, oma rohkeid loomuseandeid, oma rahwust segamata ja rikkumata alal hoidnud, agaraste hariduses edasi jõudnud ning tüdimata tegewusel oma isamaa auusalle järjele awitanud.
Elukord.2. Praegusesse elupaika asudes oskasiwad Soomlased karjakaswatamise ja mesipuupidamise kõrwal juba põldu harida ning kindlaid hooneid ehitada; põhjapoolistelle aga jäi küttimine ja kalapüük päätoiduhallikaks. Kauba-ajamine ja käsitöö hakkas alles hiljemini edenema; kuid sepatöö eest kanneti wanast saadik hästi hoolt ning Soome mõegad oliwad naabrimail otsitawad ja kuulsad sõjariistad. Kodune elu.Kodune elu oli korraline. Naesterahwas peeti auu sees: ainus abikaasa oli ‚mehe kroon ning maja korraspidaja‘. Seisusi ep olnud; orjad osteti raha eest ehk wõideti mõegateraga wõeraste seast. Walitsus.Maa oli kihelkondadesse jaetud, kelle üle wanem kohtuniku ammetit pidas. Tähtsamate asjade kohta tehti rahwakogul otsust. Usus walitses looduse-auustamine. Usuõpetus oli Eestlaste omaga ühewääriline (§ 148, 4).
Soome saab Rootsi alla.3. Niisugul järjel seisiwad Soomlased 12. aastasajani. Siis hakkasiwad Rootslased nende omandust himustama. Kuningas Erich IX.: 1157.Erich IX. ilmus sõjawäega Turu linna ligidalle ning nõudis, et ‚rahwas Ukko teenistusest lahkudes ristitähe wasta wõtaks‘. Nõudmist ei täidetud ning sõjariistad sundisiwad üht osa maad alla heitma 1157. Selsamal ajal kuulutas piiskopp Heinrich: † 1158.Heinrich Püha armuõpetust ning asutas esimese Soome koguduse. Piiskopp ise langes pea wanausulise käe läbi, aga külwatud seeme ei jäänud wiljata: teised armukuulutajad astusiwad tema jälgedesse ning lautasiwad, ehk küll palju wasta pandi, ristiusku tüdimata laiemalle. Iseäranis tegew oli piiskopp Thomas: † 1248.Thomas, kes kõigest jõuust Soome kirikut igapidi kaitses ning kaswatas. Kuid poolteisesaja aastase eitlemise järel wõidi wast ristiusu ning ühtlasi Rootsi walitsust Soome pinnal kindlaks lugeda. Rootsi walitsuse olu.Seega oli Soomlaste isewalitsus otsas, aga mitte Soome rahwas. Sest wõitjad ei surunud alla heidetud rahwalle mitte orjaiket kaela, waid andsiwad talle needsamad õigused osaks, mis sellel ajal Rootsis maksiwad, nii et Soome talupojad algusest oma saadikud riigipäewale läkitasiwad ning walitsemisest tegewalt osa wõtsiwad (§ 167).
§ 148. Eesti rahwa esilugu.
Eestlased.1. Eesti rahwas rändas Soome esirahwast lahkudes lääne poole ning asus Baltia mereranda elama, umbes sinna, kust praegugi nende asupaigad leietakse. Siin jagunes tema aega mööda kolmeks isesuguharuks: lõunapoolseid kutsuti Kuurlasiks, waheseid loeti Liiwlasteks, põhjapoolseid hüüeti Eestlasiks. Lahutus aga tegi, mida kaugemalle ta ulatas ning mida kauemini ta kestis, sugulased üksteisele wõeraks. Millal ning mil kombel see sündis, sellest waikib ajalugu; niisamuti wõib Eesti maa esialguseid piirisid, elukorda, haridust, wägewust ja rikkust, üleüldse tema wanemat ajalugu enamiste kõigest aimata[1]. Wast 12. aastasaja lõpul lahkub paks udu: maa kohta algab tõsine teadus ning wõitjate tegemistest toowad mitmed kirjad täielikka sõnumeid, aga rahwa enese üle räägitakse paljalt möödaminewalt, sedagi puuduliselt. Nii palju näeme ometi, et meie esiwanemad ihu poolest terwed ja tugewad, waimu poolest ärksad ning jõudsad edenemises, kui ka wisad wanast kinni pidamas, südid ja wahwad, auusameelelised ning isamaa armastuses elawad, rahulise wõera wasta lahked ja helded, waenulisele tigedad ning armutud on olnud; ning et laul rõõmus ja kurbuses nende meelt jahutanud, tunnistab tänini ulatanud luuletuste hulk.
Elukord.2. Koos elasiwad Eestlased külades, osalt üksikutes taludes; linnasid tarwitati ainult maa kaitsmiseks. Pää-toiduhallikas oli põlluharimine ja karjakaswatamine; lisaks soetati mesipuid, püüeti kalu, kütiti metselajaid. Rannarahwas ja Saarlased aga oliwad agarad laewamehed ning kardetawad mererööwlid. Naesterahwas.Naesterahwas peeti auu sees, ka waenlaste seas sõja ajal; puhtust loeti nii pühaks, et abielurikkujad tulesurma saadeti. Mitme naese pidamine näib wast hiljemini naabrite eeskuju järele mõne rikkama juures pruugitawaks saanud olewat: Kalewipoeg, meie esiwanemate tähtsam mälestus, ega muud wanad rahwalaulud ning jutud ei tea sest midagi.
Seisused.3. Seisusi Eestlased ei tunnud: kõik rahwa liikmed oliwad õiguse poolest üheväärilised. Üksi wõeraid sõjawangisid tarwitati orjaks. Ainuwalitsust ep olnud: maa jaeti maakondadesse ning kihelkondadesse, igaühe üle walitses oma walitud wanem. Niisuguse wanema kohus oli sisemise korra ja maakaitsmise eest hoolt kanda. Sõda.Ähwardas waenlane radasid ehk taheti „endist wõlga“ kätte tasuda, käis käskjalg kihelkonnast kihelkonda ning külast külasse ja kutsus rahwa „majasse“, nagu nõuukogu nimetati, nõuupidamisele kokku; tehti otsus, läks „malewa“, nagu sõjawäge sellel ajal hüüeti, wiibimata teele. Oliwad waenlased piiridelt peletatud ehk riisujad karistatud, mindi kiireste koju tagasi ning igaüks asus oma tööle. Isekeskes peeti rahu.
Usk.4. Usu poolest oliwad wanad Eestlased looduse-auustajad, seega hulga jumalate kummardajad. Kuid wähe on nende usuõpetusest, jumalateenistusest ja pühist kombetest meie teada jäänud. Taara.Taarat auustasiwad nad kõige enam: tema oli taewa ja maa looja, jumalate ning inimeste isa, tema käes üleüldine wägi ja wõimus. Seega oli tema kõikide peremees ning hüüeti teda õigusega Ukkoks[2], Wanaisaks, Jumalaks. Temale ohwerdati pühades hiites, nagu jumalaile pühitsetud metsasalku nimetati, mõnesuguseid ohwrid, tema auuks süüdati suwisel pööripäewal mägede harjal ja kinkude pääl suured tuled põlema, temalt otsiti igas hädas ning ahastuses abi. Muidu peeti laulujumal Wanemuine ning sepajumal Ilmarine, kelle käe all kasutegewad loodusewäed seisiwad, suure auu sees. Pääle selle teati metsa- ja weejumalatest, hallijatest, näkkidest, murueitedest ning nende tütardest paljugi rääkida. Kardeti tontigi ning muid kurje waimusid, kelle wasta „targad“ abi tõutasiwad. Ka usuti Elu pärast surma.elu pärast surma ning arwati häid taewa, hõelaid põrgu minewat. Surnukehad põletati ühtlasi sõjariistade ja töönõuudega ära, tuhk korjati sawikruusidesse ning maeti kalmu. Lahkunute mälestuseks peeti talwisel pööripäewal hingedepüha.
§ 149. Eesti rahwa eitlemine priiuse pärast: Albert I.
Saksad meie maal.1. Säherdune oli Eestlaste käekäik, kui edela poolt esimesed Saksad oma laewaga Düüna (Liiwi keeli: Wäina) jõkke sõitsiwad ning meie maa ja tema annetega endid tutwustasiwad. 12. aastasaja keskel.‚Bremeni kaupmehed, kuulutab wana jutt, ajanud tuul Gotlandi (wanaste: Ojamaa) saarest, kuhu harjunud wiisil oma kaubaga läinud, kaugelle ida poole mööda ega olla nende laew mitte enne seisma jäänud kui Düüna jões. Siin sobitud Liiwlastega kaupa ning tagasiminejad kiitnud kodus nii „uue maa“ rikkust, et uued laewad teele läinud. Ning elaw kaup hakkanud Saksa linnade ning Liiwi sadamate wahel jooksma.‘
Ristiusk Liiwi maal.2. Mõni aeg hiljem, kui tee ju ammu tuttaw, astus ka munk Meinhard: 1185.Meinhard, „üksi Kristuse ning tema armuõpetuse kuulutamise pärast“, kaupmeeste laewa, jõudis Liiwi maale ning ehitas Düüna kaldalle Üksküla kohta esimese kiriku 1186. Siin ristiti esimesed Liiwlased, Ilo ja Viezo; siin kerkisiwad ka, ristimisel antud tõutuse täitmiseks, ‚Liiwlastele warjuks Leedu rahwa riisumiste wasta‘ esimese Saksa lossi müürid. Ja lossi tugewus paistis pea silma, kui lõuna pool jõge elawad Semgallased teda tugewate köitega Düünasse tahtsiwad wedada. Meinhard piiskop: 1188—1196.
Theodorich.Wahe ajal oli Meinhardi abiline, munk Theodorich, kuna ta ise Liiwi piiskopiks sai, Liiwlaste seas õnnelikult tegew. Küll käskis „tark“, sest et tema wili Liiwlaste omast paremini kaswis, munka ‚wihasille jumalatele‘ ohwerdada, aga Theodorich pääsis ‚jumalikul juhatusel‘: ‚walge hobune, kes jumalate tahtmist ilmutas, astus elujalaga üle oda‘. Pisut hiljem tegi ta Kubesele wanema Kaupo.Kaupo, kes sõjas raskeste haawatud, „metsrohtudega“ terweks ning ‚ristimise läbi sai seesinane kindlameeleline mees ristiusulistele tugewaks toeks paganate wastas‘. Aga Ükskülas läks lugu rahutumaks: Liiwlasi hüppas, kui „kümnest“ nõueti, üks osa Düüna jõkke ning „pesi ennast uuest usust puhtaks“; mõningad riisusiwad koguni piiskopi wara ning puutusiwad tema sulastesse. Siin pidi paapst awitama. Kawalusega sai Theodorich, kuna Meinhardi tagasi hoieti, üle piiri ning ruttas Rooma. Siin kästi ‚Liiwlaste wasta ristisõda alustada‘. Kuid enne kui oodatud abi ilmus, jäi Meinhard haigeks. Sedamaid kutsus ta Liiwi wanemad oma woodi ette, noomis ‚isalikult teisi usust kinni pidama, teisi temast kinni hakkama‘ ning küsis wiimaks: ‚kas neile pärast teda uut piiskoppi peab antama‘? Ja koosolijate poolt paluti kogudusele „uut isa“ läkitada.
Ususõda isamaal.
Berthold: 1197—1198.3. Seesinane uus piiskopp oli Berthold, küll südi sõjamees, aga mitte noore koguduse isa. Wasta tahtmist ammetisse hakates leidis ta Liiwi maalt oma wasta üleüldist umbusaldust, pööris jala päält ümber, ruttas Rooma ning kaebas paapstille „Liiwi maa kiriku wiletsust“. Lubakiri taskus, ‚igameest Liiwlaste wasta ristisõtta kutsuda ning igale osawõtjalle täielist pattude andeksandmist tõutada‘, kogus ta Saksa maalt kauni osa sõjamehi ning Ristisõda: 1198.tõttas suwel 1198 sõjawäega Liiwi maale. Liiwi saadik.Siin läkitati enne waenu saadikud piiskopilt küsima, ‚mispärast ta sõjawäega tulnud‘? „Sellepärast, kostis Berthold, et teie otsegu koerad oma okse kallale tagasi jooksete!“ Selle pääle wastasiwad Liiwlased: „Sellele asjale tahame otsa teha. Saada aga sina wägi tagasi, siis tule omastega rahus oma piiskopi ammetisse. Kes usu juba on wasta wõtnud, neid wõid sa sundida teda pidama, teisi õpeta sõna, mitte sõja läbi!“ Piiskopp lubas rahu pidada, kui wanemad ja tähtsamad mehed oma pojad käemehiks saadawad. Lahing papimäel.Seda ei suutnud Liiwlased teha ning pea algas lahing. Berthold langes. Ometi palusiwad Liiwlased rahu, et oma põldusid laiema laastamise eest kaitseda. Nad saiwad: kaunis hulk laskis ennast ristida, teised maksiwad kümnest. Kuid silmakirjaks! Waewalt oliwad sõjawäed merel, sääl kargasiwad ristitud Liiwlased saunadest Düüna laenetesse, loputasiwad endid ning hüüdsiwad: „Siin oma jõe puhtas wees peseme endid ristimisest puhtaks, siin heidame wõera usu enestest ära ning saadame Sakstelle järele!“ Preestrid ja kaupmehed pidiwad maalt ära minema ning wõit näitas Liiwlaste käes olewat.
4. Sääl sai Liiwi maa tähtsam piiskopp Albert I.: 1199—1229.Albert I. von Apeldern 1199—1229 walitsuse ohjad kätte. Keha poolest tugew parajas wanuses, waimu poolest südi julge, ettewaatlik kawal, tegew auuahne, wõttis tema ette ‚Baltia maad terwelt oma alla heita ning suurt riiki paapsti ülema walitsuse all asutada‘. Ristisõdijad pidiwad talle seks abiks olema ning neid kogus ta ‚pattudest pääsemist kuulutades ja suurt saaki tõutades‘ kõigilt poolt hulga kaupa. Kewadel 1200 tõttas Albert teele ja jõudis 23 laewaga Düüna jõkke. Rist teises, mõek teises peus, aga raudkübar pääs, astus ta maale. Warsti kutsus tema Liiwi wanemad wõeruselle. 1. ära-andmine.Pärast lahket wastawõtmist nõudis Albert rahukinnitamiseks hulga käemehi. Ei tahetud lubada. Sääl nägiwad wanemad endid raudriidelistest ümber piiratud olewat: hirmuga andsiwad nad oma poegadest 30 piiskopi kätte ning ainult seeläbi pääsesiwad nad ise lahti, kuna pojad Bremenisse wiidi. Nüüd otsis Albert, kus Liiwlased teda keelda ei julgenud, uue linna ehitamise tarwis sündsat kohta. Riia asutus: 1200.Seda leidis ta 1½ penikoormat jõesuust eemal Düüna kaldal. Juba teisel suwel tõsteti Riia linn, nagu uut asutust nimetati, Liiwi maa päälinnaks ning piiskopi elupaigaks. Maarja maa.Linn ja maa pühitseti „pühale neitsille“[3]. Paapst Innocentius III. kinnitas Alberti seadmised ning kinkis linnale suured eesõigused, nii et ta pea tähtsaks kaubalinnaks sai. Aga sellel kombel, et iga aasta uusi sõdijaid Saksa maalt pidi otsitama, ei arwanud Albert mitte oma sihile saawat. Ta asutas sellepärast Theodorichi nõuu järele Mõega wennaste ordo: 1202.uue rüütliordo (§ 130, 1), mis mõegawennaste ordoks nimetati ja paapsti poolt kinnitati 1202. Ordo sisemised seadmised oliwad niisamasugused kui templirüütlite seadused. Kõiki juhatas ordomeister; tema all seisiwad komthurid, kes sõjameeste ja ordo waranduse eest hoolt kandsiwad, hiljemini ka losside üle waatasiwad. Rüütlite abiga, kes ordomeistri Vinno.Vinno all alati maale jäiwad, kaitsis Albert Riia linna pääletungijate eest ning tegi ümberkaudse maa ärawõitmise tööd edasi. Kõige päält püüdis ta naabruses elawate suguharude wõimust wähendada: kord peeti nendega sõda, kord sobiti ühe ehk teisega sõbrust, kord äritati neid üksteise wasta waenule, igast tegemisest otsiti kasu. Nii kuulsiwad rüütlid korra, et Leedulased Eesti maal: 1205.Leedulased südatalwel Eesti maale riisuma läinud: Semgallaste abiga walwati teel, wõeti ‚arutu hulk saaki rööwlite käest ära, surmati, keda kätte saadi, aga ka Eesti wangide pääd raiuti otsast maha‘, „sest et nemadgi ristiusu wasta olla“.
Eesti sõjad.5. Sõdima hakati Eestlastega wast siis, kui Liiwlased suuremalt osalt surnud, riismed alla heidetud ning Lätlased endid piiskopi käsualuseks tunnistanud oliwad. Ugaunia, nüüdne Wõru ja Tartu maakond, nägi kõige enne rüütlite salku oma nurmedel: ‚endiste asjade õiendamiseks‘ ilmus Saksa wägi Otepää ees: 1208.Otepää ette, piiras ning põletas tema ära, ise tõttas saagiga tagasi 1208. Ugaunialased aga ja Sakalased, nüüdselt Wiljandi maalt, ruttasiwad järele, ‚tegiwad Lätlastele palju kahju‘ ning piirasiwad nende linna[4] Bewerini sisse. Tormi ajal puhus üks preester walli pääl pasunat: seda kuuldes jäiwad Eestlaste odad ja nooled seisma: nad kuulatasiwad, nõudsiwad rahulepingut, aga pöörsiwad, sest et ‚Lätlased paganatega rahu teha ei wõiwat‘, asjata koju tagasi. See wasta ruttas, kui Eestlased waewalt oliwad sõjariistad käest maha pannud, Läti wanem Russin suure hulgaga Sakalas: 1205.Sakalasse ning hukkas ja riisus hirmsaste: teadmata tungiti hoonetesse, isad emad, imewad lapsed hallid raugad, poisikesed tütarlapsed, kõik löödi armuta maha, „kunni käed enam sorgata ei suutnud“! Kaasa weeti palju saaki ja ‚suure rõõmuga wõtsiwad preestrid ning rüütlid oma osa wasta‘. Eestlastega aga tehti rahu, kunni Saksa maalt abiwäge tuleks. Sellegipärast käisiwad uued salgad Eesti radadel, surmasiwad mehi, riisusiwad wara ning wedasiwad selle maa wiisi wasta naisi ja neitsid hulga kaupa ära, mis edespidi kõigiti suuremal mõedul sündis. Alalist waenu lootsiwad Eestlased suurema lahingi läbi lõpetada. Warsti walwas sellepärast nende malewa Wõnnu all: 1210.Wõnnu lossi ees, kuhu uus ordomeister Volkwin, kui Vinno Riias rüütli käe läbi hinge heitnud, elama oli asunud. Juba oli loss langemas, kui Liiwlane Kaupo rüütlitelle appi tõttas. Loss pääsis küll, aga Imera lahing: 1210.Imera jõe kaldal wõitsiwad Eestlased rüütlite, Liiwlaste ja Lätlaste ühendatud wäe nii ära, et kõigest wiis Saksa ja Kaupo wäikese salgaga põgenema pääsesiwad. Wõidurõõmul ohwerdati mõningane wang jumalatele, saadeti käskjalad igasse kihelkonda ning hüüeti kõiki isamaad kaitsema. Sedasama toimetati ka teine pool ning uus aasta algas rääkimata werewalamisega ning riisumisega. Üksi Soontaganas: 1211.Soontagana, nüüdsest Pärnu, maakonnast, kuhu talwel teadmata sisse tungiti, aeti 4000 weist ära, ise weel muu saak, naesed ja lapsed, keda orjaks wiidi; mis maha jäeti, hukati ära. Sarnasel kombel tehti Sakalas, kus Wiljandi all: 1211.Wiljandi wallide all kuus päewa weriselt wõideldi, kunni linnas wiimsed riismed, needgi haawatud, ristimist wasta tõutasiwad wõtta. Sellepärast aga wältas wõitlemine wahetpidamata edasi, jah, läks mõlemilt poolt ikka walusamaks ning werisemaks, sest juba oli seesinane sõda eitlemiseks elu ning surma pääle saanud. Sõja kaasas käisiwad nälg ja katk ning tegiwad üleüldist wiletsust taga suuremaks. Ometi ei heitnud wahwa Lembitu.Lembitu ega teised wanemad meelt ära, waid püüdsiwad igal wiisil, wahel sekka Wenelaste abil, oma isamaa, usu ja wabaduse eest seista ning wõit oli mitu aastat kahtlane. Ometi sattusiwad tähtsamad linnad üks teise järele pääletungijate kätte. Kuid werine Paala lahing: 1217.Paala lahing 1217 tegi wiimse otsuse: wiimne jõud wõeti siin kokku, wõideldi wahwaste, aga Lembitu langes ning pea kõik sõjamehed saiwad surma, ülejääjad heitsiwad endid alla ja kõik maa põhja poole kunni Paala (nüüd: Põltsama) ning Emajõeni jäi rüütlite päralt. Nüüd oli tee põhjapoolsisse maakondadesse lahti, kellest rüütlid lõuna, Daanlased (§ 141, 1) põhja poolt ühe tüki teise järele ära wõtsiwad, nii et 1222 Eestlastel enam jalatäit maad omaks ep olnud. Wiimne mäss: 1223.Üleüldine „mäss“, mis järgmisel aastal meele-äraheitmises üle maa loitis, oli Eestlastele, Wene abist hoolimata, hoopis õnnetu: weri woolas jõgena, armu ega halastust ei tuntud, mis liikus lõi mõek, mis seisis sõi tuli, tuhahunnikud ning pleekinud luud tõiwad endisist eluasemist tunnistust. Hirmu ja armu pääle pidiwad endid rahwa rusud rüütlite kätte andma: Eesti rahwuse: † 1224.see oli Eesti rahwuse surm 1224. Raudriie ja parem sõjakunst, mõlemad osawuse ning kawaluse juhatuse all, oliwad teda wõitnud.
Alberti sisemised toimetused.6. Nüüd oli rahu maal ning Albert wõis oma wõitudest wilja oodata. Aga kust ta enne kõige suuremat kasu oli lootnud, säält kaswas tema wõimuselle kardetawam kahju: ordomeister ei tahtnud piiskopi sõna kuulda, waid nõudis ülemat walitsust oma kätte. Seda oli Albert ju ammugi kartnud ning sellepärast piiskopi maid lihtsaile rüütlitelle laenuks annud, et need teda tulewikus toetaksiwad. Niisamuti püüdis ta paapstilt pääpiiskopi nime ning keisrilt riigiwürsti auu osaks saada. Keiser Friedrich II. täitis küll tema soowe, aga mitte paapst, sest alles Albert II. pääpiiskop: 1255.Albert II. tõusis pääpiiskopi järjele. Kuid pea pärast seda nimetati ka ordomeister riigiwürstiks ning nüüd oli mõlemil täieste ühewääriline woli, isesugused tahtmised ja püüdmised. Siiski lepiti esiotsa kokku, sest et paapsti saadik, Modena Wilhelm: 1225.Modena piiskopp Wilhelm, seda püha isa nimel nõudis. Seesama saadik tunnistas ka Wiru, Harju ja Lääne maa, mida ordo ja Daanlased ühtlasi omaks pärisiwad, paapsti enese ülema walitsuse alla ning läkitas seks sinna iseäralise ammetniku. Oli aga Wilhelm läinud, wõtsiwad rüütlid terwe Põhja-Eesti maa omale. Pea pärast seda Alberti †: 1229.suri piiskopp Albert I., kui oma asutatud riigile weel seaduseraamatu oli muretsenud, tegewa ning kuulsa elu järele. Riia doomkirikus seisab tema haud.
§ 150. Eesti rahwas orjaikke all.
Liiwi riigi lugu 1230—1377.1. Pärast Alberti I. surma läks wõitlemine wõimuse pärast piiskopi ja ordo wahel õiete lahti; õnn oli kaua mõlemille ühte wiisi heitlik, aga kaalus wiimaks ordomeistri poole. Wiimse wõimus oli küll ju nii nõdraks jäänud, et ta ennast Saksa ordo: 1237.Saksa ordoga (§ 130, 1) 1237 pidi ühendama ning Harju ja Wiru maa Daanlasele tagasi andma; aga ühisel jõuul ja nõuul kosus ta warsti ning alamate higi ja „paganate pärandus“, kelle seas rüütlid, iseäranis Leedu maal, aast aastalt riisumas käisiwad, kaswatas kukkurt ning edendas uhkust. Wahel sekka kaswasiwad säherdused „rööwikäigud. ordole õnnetumaiks sõdadeks: Jäälahing: 1242.Wene würst Aleksander Newski (§ 144, 2) wõitis rüütleid Peipsi jää pääl ja Durbeni lahing: 1260.Durbeni lahingis käis nende käsi Leedulaste wasta nii halwaste, et mõned lõunapoolsed suguharud ordo walitsuse alt taganesiwad ning üksi mõek neile uueste ikke kaela surus. Aga äpardustest hoolimata kaswis ordomeistri wõimus ühtepuhku; Riia ordo päralt: 1330.wiimaks sundis ta Riia linnagi, mis pääpiiskopi tähtsam tugi oli, enese alla heitma. Pea pärast seda kutsus Eestlaste mäss: 1343.Harju maa mäss 1343, kus Eestlane wiimist korda wabadust tagasi püüdis, rüütlid Tallinna ja siit ei lahkunud nad mitte enam: Daani kuningalle Valdemarile IV. (§ 141, 1) makseti 19,000 marka ning linn Harju ja Wiru maaga jäi ordole. Seega oli Baltia terwelt ordo päralt: 1347.Baltia maa jälle terwelt ordo käes 1347 ning kõigil pool kinnitasiwad kindlad lossid tema walitsust.
Pärisrahwa elukord.2. Hoopis teine, kui wõitjate pidu, oli ära wõidetud ning alla heidetud rahwa põli. Esiotsa kirjutasiwad paapstid ordole küll ette, et ‚maa pärisrahwas ihu poolest priiks pidi jääma ning üksi üleüldiseid ristiusulise kohuseid oma pääle wõtma‘; aga säherdune põli pidi kõigest nii kaua kestma, ‚kui nad ristiusust ei tagane‘. Pärisorjus.Ning et kõik mitu korda usku muutsiwad, kadus wabadus ja orjus läks aega mööda pärisorjuseks. Eestlaste seas näitab juba Alberti I. ajast saadik pärispõlw walitsenud olewal; 13. aastasaja lõpul oli ta seda ka Liiwlaste, Lätlaste ja Kuurlaste seas, ehk küll wiimsed ilma mõega hoobita ristiusku heitsiwad.
Eesti ori.3. Hale oli niisuguse pärisorja elu. Ihu priius oli kadunud: ta pidi tegema, kästi mis tahtnes, ega tohtinud ta mingis asjas oma tahtmist ilmutada. Ei wõinud tema ka kellegilt, kui talle liiga tehti, abi otsida, sest Kohus.kõik kohus ning woli, ka elu ja surma üle, oli tema isanda, rüütli käes, hiljemini niisamuti rüütliõiguselise mõisniku päralt. Omandus.Omandust orjal ep olnudgi: kus wanaste perekad külad õitsesiwad, sinna ehitati nüüd aherwarte pääle kindlad lossid ja mõisad; „talurahwast“ leieti kõigest siit ja säält üksikuist urtsikutest, kus nad tühjad paigad ränga orjuse eest tarwiliseks põlluks harisiwad, kuna pärisherra säherdust kohta kui ka kõike, mis neil oli, wähema kui süü pärast ära wõtta wõis. Weel haledam oli nende põli, kellele maatükikest ei antud. Waimuelu.Waimuelu pärast jäi „maainimene“ hoopis armetu oleku sisse. Mingisugust õpetust ep olnud, usust ei teadnud ta, sest et preestrid „maakeelt“ ei mõistnud, muud kui paljalt mõnda wäljaspidist kombet; waim läks tal nüriks, ta ei märkanud muud, kuid mis sunniti; pahad wiisid, halwad omadused leidsiwad tema hinges maad; endine auus meel kadus — tema oli täieste ori!
- ↑ Eesti rahwa elust wanemal ja ordo ajal annab tõsist ja mõnusat teadust tähtjas raamat: „Pildid isamaa sündinud asjust, kirjutanud J. Hurt“. Niisamuti juhatab Eiseni „Eesti, Liiwi ja Kuura ajalugu“ tähtsamad sündmused Baltia ajaloost lugejaile kätte. Ka Jungi „Kodumaalt“ kõlbab lugeda.
- ↑ Ukko tähendab nüüdse murde järele isand ning peremees.
- ↑ Sellepärast hüütakse meie maad nüüdgi weel mõnikord Maarja maaks.
- ↑ Eesti ja Läti linnad oliwad kantsid, igaüks järsu mäe otsa ehk soo keskelle ehitatud; ümberringi jooksis kõrge mulla- wõi kiwiwall, mõnikord pihapuudega wooderdatud; keskes seisis sügaw kaew; wäikesed hooned linna sees andsiwad häda ajal pääwarju.