Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2227
VII. Järk: Soome sugu rahwad.
§ 166. Magyarlased.
Neapoli sugukond Ungria auujärjel.1. Ungria maal püüdis 14. aastasajal kuningas Karl I., kes ühtlasi Neapoli riigi üle walitses, rahutumaid wõimsaid waigistada ja oma auujärge kinnitada. Seda suutis wast tema poeg Ludwig I.: 1342—1382.Ludwig I., kes „Magyarlase loomuga ning Itallase kombega“ radasid laiendades ja rahwa elukorda edendades Ungria riigi selle aja kohta kõrgelle järjele awitas. Wälisis asjus tegi tema wägewaid tegusid: Walachia, Bulgaria, Dalmatia, Galizia maakonnad kuulsiwad tema sõna, päälegi ehtis hiljemini Poola kroon (§ 163, 1) ta pääd. Weel tegewam oli Ludwig sisemisis asjus. Tema parandas põlluharimist, kohendas wiinamägede istutamist, kaswatas kauba-ajamist. Talupoegadelle määras ta maksud ning kohused ära ning tõstis suuremate maatükkide omanikud mõisniku seisusesse. Juutisid keelis tema rahwast petmast; aga et see ei mõjunud, ajas ta nad maalt minema. Kuningas ise käis talupoja riides maakonnast maakonda, et oma silmaga näha ning oma kõrwaga kuulda, kus abi ja parandust tarwis. Ka asutas tema suurkooli, mis Buda linnas tänapäewani õitsemas. Õigusega hüüeti teda liignimega Suureks.
Ungria riik 15. aastasajal.2. Pärast Ludwigi I. surma jäi Ungria kroon tema wäimehe Sigismundi päralt, kunni keisri troon (§ 152, 2) teda suurema auu sisse kutsus, mis pääle Poola kuningas Wladislaw III. (§ 163, 3) auujärje pärandas. Tema langes Warna lahingis (§ 160, 2) ning ta pojukese asemel walitses wahwa Hunyadi, kes pääletungiwaid Türklasi (§ 160, 4) tugewa käega tagasi tõrjus. Pärast mõlemate surma waliti Hunyadi poeg Korvinus: 1458—1490.Matthias Korvinus kuningaks, ehk küll keiser Friedrich III. (§ 153, 1) õiguse nimel auujärge pidi pärima. Tema wägew käsi wõitis kadunud maakonnad tagasi, wõttis teisi juure ja kaitses radasid Türklaste wasta. Niisamuti oli ta sisemisis asjus tegew, nii et maa tema päiwil kaunil korral õitses. Aga tema surmaga läks Ungria wõimus hauda: järgmiste kuningate ajal wõtsiwad wõimsad woli oma kätte, alla heidetud maakonnad taganesiwad, riik ise lagunes 16. aastasaja algusel.
§ 167. Soomlased.
Soome maa katoliku usku.1. Soomes wältas Rootslaste walitsus 14. aastasajal wana wiisi. Kuid maa ja rahwas pidi sagedate sõdade läbi, mis Rootsi troonitülid ning Wene naabrus sünnitasiwad, palju kannatama. Wast Kalmari ühendus (§ 161) tegi tülidelle otsa ning wägew piiskopp Tawast: 1412—1452.Magnus Tawast püüdis igapidi löödud haawu parandada. Aga pärast tema surma tuliwad ajuti rasked päewad tagasi, mis Sture (§ 162, 1) walitsuski täieste keelda ei suutnud. Iseäranis ränk oli 15. aastasaja lõpul Suur Wene sõda: 1495.suur Wene sõda, kus suurwürsti Joanni (§ 164) sõjawäed, kes siingi oma walitsust kinnitada tahtis, rüüstades ja põletades maad laastasiwad. Ometi jäi Soome maa rahus Rootsi päralt. Pisut hiljem, piiskopi Arwid Kurki: 1510—1523.Arwid Kurki päiwil, nõudis Daanlane maad eneselle, aga temagi pidi, ehk küll alles mitme-aastase wõitlemise järele, tühjalt koju pöörma. Nii oskas Rootslane enese omandusõigust mõegateraga alal hoida.
Soome maa sisemine kord keskaja lõpul.2. Ei wõinudgi Soomlased oma isandate üle nuriseda: kõige selle aja oli, ehk küll waenuleek wahel takistamas käis, Soome rahwas igapidi edenenud. Walitsuses nimetati üksi pääülemad enamiste Rootslaste seast, alamad ammetnikud ja kohtumõistjad waliti Soomes sündinud meeste hulgast. Talurahwal ep olnud muud koormat kui kroonumaksud; seda tasuti esiotsa wiljaga, hiljemini rahaga, mis iga kihelkond oma hingede arwu järele walitsusele kätte muretses. Mõisniku seisus ei tunnud kroonumaksusid, pidi aga oma kulul ratsamehina sõjateed käima. Selle õiguse osaliseks wõis ka talupoeg saada, kui tal kuninga asemiku otsuse järele sellewääriline warandus ning osawus omaks oli. Terwe maa iseõiguste eest aga seisis alati waimulik seisus: Turu piiskopp walwas hoolega, et rahwalle uut koormat kanda ei antud ega ammetnikkude poolt liiga ei tehtud. Ka kirikliku elu ning rahwahariduse eest kanneti jõudu mööda hoolt, nii pikalt kui keskaja lõpul üleüldse wõimalik oli.
§ 168. Eesti maa.
Eesti maa 14. ja 15. aastasajal.1. Eesti maal, kus pärisrahwas pärispõlwe peidus wiibis (§ 150, 3), kestis Liiwi ordo walitsus ühte soodu. Küll oli ülem walitsus Saksa ordo kõrgemeistri käes, kes Marienburgi linnas asus ning Liiwist sõnakuulmist, sõja ajal abiwäge ning ajuti maksu päris, aga Liiwi ordomeister oskas ometi pea-aegu igas tükis oma tahtmist täita. Harwaste ulatasiwad Liiwi sõjamehed Preisi maale, maksu ei annetud iialgi, oma woli hoieti alal, ‚sest muidu ei wõida Wene rada, kust waenulised salgad wahel sekka maad rüüstasiwad, mitte hästi walwata‘. Aga enam aega ja jõudu, kui raja kaitsmiseks, kulutati koduseis tülides: ordomeister, pääpiiskopp, Riia linn, igaüks tahtis walitsemises esimene olla ning et see wõimalik ep olnud, leekis alaline waenuloit nende keskel, mis paapst ja kõrgemeister asjata kustutada püüdsiwad. Seega ei wõinud walitsejate wõimus mitte hästi kosuda. Seda enam saiwad rüütlid ning mõisnikud, sest et walwajat ep olnud, mahti oma woli kaswatada, nii et wiimaks igaüks enese omanduses ennast isewalitsejaks pidas.
Liiwi ordo: 1347—1494.2. Liiwi ning iseäranis Saksa ordo jõudsiwad 14. aastasaja teisel poolel üpris tugewa järje pääle. Kniprode: 1351—1382.Winrich von Kniprode, kelle ajal Leedulased mitmel puhul ära wõideti, oli kõige wägewam kõrgemeister. Kuid tema surmaga lõppes Saksa ordo õnn: Poola kuningad (§ 163, 3) hakkasiwad ta piirisid suruma, tükk tüki järele lõigati maa küljest ära, kunni 2. Thorni rahu: 1466.teises Thorni rahus 1466 Preisi maa Poola alamaks tunnistati. Liiwi ordo aga jäi iseriikina walitsema ning ordomeistrid kaitsesiwad teda nii hästi Wenelaste kui Leedulaste wasta, ehk küll idas ja lõunas ordo maid mitu korda laastati. Juhtus ka, et ordomeistrid wahest kiuste pärast waenlasi piiskopi maid rüüstada lasksiwad, nagu 1426 Rutenberg: 1426.von Rutenberg, kes Nowgorodlasi Tartu maalt mitte ära ei ajanud, kunni säälne piiskopp Leedulased appi hüüdis. Wenelased Wiljandis: 1481.Iseäranis raskel jäljel tungis Joanni III. sõjawägi 1481 Liiwi maale, kus, sest et ordomeister von Borg wasta ei julgenud hakata, Wiljandi, Tarwastu, Karksi ja mõned muud lossid ära põletati, maa paljaks riisuti, tuhanded wangi weeti. Borg lahti: 1483.Selle eest lasti Borg ammetist lahti, mis ta tõrkumata täitis. Järgmine ordomeister walitses kunni 1494: siis algas Plettenberg: 1494.Walter von Plettenbergi all Liiwi ordo wiimne õnne- ning õilme-aeg.