Liiwi maa kroonika (Jung)/XI
←X
|
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung |
XII→
|
XI. Päätük.
Piiskopi Alberti üheksamas aasta.
Daani prälaat lähäb ära. Albert tuleb wiiet korda uute ristisõitjatega tagasi.
§ 1. Üheksamal piiskopi aastal, kui kõik Liiwi maa ristitut oli, oli risti kogudus wagusi ja maitses1) waikist rahu, piiskopi tagasitulekut oodates.
Lundi ülempiiskop aga ja tema kantsler säädsiwad endid kõige oma seltsiga kodumineku tarwis walmis, jõudsiwad Palmipuude pühal Gootlandi ja pühitsesiwad omal maal pühaid Ülestõusmise päiwi.
Riia piiskop tuli aga Nelipühiks Riiga tagasi ja sai rõõmuga kõikidest wastu wõetut; temaga ühes tuli Pyrmonti grahw Gotschalk ja üks teine grahw, ja palju teisi ristisõitjaid, suuri ja auusaid mehi, kes ristikoguduse rahu maitsmise ajal linna müürid nii kõrgeks ehitasiwad, et edespidi paganate pääletungimist mitte enam karta ei olnud2).
Kokenhuusi kuningas Wiatschko.
§ 2. Kui aga kuningas Wiatschko Kokenhuusis1) piiskopi ja ristisõitjate tulekust kuulis, tõusis tema oma meestega üles neile wastu minema, ja sai Riiga tulles kõigist auustusega wastu wõetut. Kui tema nüüd piiskopi majas mitu päewa oli olnud ja palju armastust osaks saanud, palus ta wiimaks piiskoppi Littawite pääletungimiste wastu abiks, ja pakkus temale poole oma maad ja kantsi2). Seda wõttis piiskop wastu, andis kuningalle palju auu kingitusi, lubas temale niihästi meestega, kui sõariistadega abiks olla ja saatis teda rõõmuga tagasi.
Preestrid säetakse Liiwi kihelkondadesse.
Selle järele saatis piiskop, kes Liiwlaste pööramise ja ristmise üle rõõmustatut oli, preestrid kõikide juure, niihästi Toreidasse, kui Metsepoole, Iidumeasse ja Düüna ääre3), ehitas kirikuid ja säädis preestrid nende kihelkondadesse4).
Albert jagas Liiwi maad möegarüütlitega.
§ 3. Aga see sündis sellelsammal ajal, et Isand päew päewalt sulaste ja rüütli wendade aru kaswatas; neile näitis nüüd tarwilik, et, nii kui inimeste arw ja töö kaswis, nii ka nende warandus ja saak peaks kaswama, et need, kes sõdades ja teistes töödes allati päewa koormat ja palawust kandsiwad, niisamma oma töö eest ka seda teenari raha päewa palgaks saaksiwad1). Nemad palusiwad sellepärast härrat piiskoppi alandlikult igapäew, kolmat osa kõigest Liiwimaast, kui ka teistest maadest ja rahwastest, mis sääl ümberkaudu weel ümberpõõrdut saaksiwad, keda Isand nende ja teiste Riiglaste läbi2) edespidi ristiusu alla saab heitma — omale päranduseks, et neil oma suurema kulude tarwis ka suurem sissetulek wõiks olla3). Et aga piiskop niisugusid mehi, kes endid kui müür Isanda koja ette õõd ja päewad säädsiwad, — isa kombel ülespidada ja nende arwu kaswatada soowis, siis lubas ta nende tööde ja kulude tasumiseks kolmandama jao Liiwi maast neile omanduseks anda. Ja et tema isi Liiwi maa kõige ülema walitsuse ja õigustega keisri käest oma kätte oli saanud, siis andis tema ka selle kolmandama jao kõige ülema walitsuse ja õigustega neile ära. Nende maade pärast aga, mis weel wõitmatta ja ümberpõõrmatta oliwad, pani ta õigel wiisil wastu, sest ta ei wõinud mitte anda, mis tema oma ei olnud. Et nemad siiski oma palumisega järele ei jätnud, kas olgu õigel ajal ehk mitte õigel ajal, siis on see wiimaks Rooma paawsti kõrwu wiidut. Niisamma suguse otsusega on tema need wõitmatta maad Jumala hooleks annud ja wõidetut maist kolmandama jao neile kinnitanud, kus juures Liiwi maa piiskopile weel nende jagude seest neljas osa kümnest pidi saama sõnakuulmise tunnistuseks4). Piiskopi palumise pääle jagasiwad nüüd rüütli wennad Liiwi maa kolme jaosse ja lubasiwad temale kui isale ja wanemalle esimese walitsemise õiguse. Selle järele wõttis piiskop kõige esiti Kaupo jao Toreida5) omale; rüütli wennad walitsesiwad teiseltpoolt Koiwa jõge Sakala maa oma jaoks, ja jätsiwad Metsepoole, kui kolmandama jao weel piiskopile6). Nende maajagude wõi mõisate eest, mis neile juba enne pruukida oliwad antut7), on nemad8) hiljemalt täie tasumise teisest küljest saanud9).
Selle Liiwi maa jagamise järele saatis piiskop preestrid oma jagude sisse ja jättis rüütli wendade hooleks, eneste jagude eest hoolt kanda.
Ülekohtune kohtumõistja.
§ 4. Sellelsammal aastal sai ka Godfrid1), üks ristisõitja rüütel, Toreidasse läkitatut ilmalikku kohtu ammetit pidama. Kui tema nüüd sääl kihelkondades ümber käis ja tüli ja riiu asju inimeste wahel õiendas, kogus tema hulga raha ja kingitusi kokku, kellest tema aga ühe weikese osa piiskopile tõi, aga enama jao eneselle pidas. See pahandas mõnda teisi ristisõitjaid; nad murdsiwad tema kasti lahti, kust seest nad üheksateistkümme marka warastatut hõbedat leidsiwad, palju muud weel arwamatta, mis tema juba ära oli raisanud. Ja et ta ülekohut teinud, õigust kõweraks põõrnud, waesid maha surunud, ülekohtusi vabandanud ja uueste põõrdut ristiinimesi nülginud, siis sündis Jumala õige kohtu läbi, et tema teiste hirmuks niisuguse häbi sisse on juhtunud, ja wiimaks, kuida meile on jutustatut, ühte koledat surma surnud.
Littawid riisuwad Toreida maal; Jumal päästab omad teendrid imelikult Kubeseeles.
§ 5. Selle järel, kui Littawid kõikide oma omaksete pääle mõtlesiwad, kes Riiglaste ja Semgallide läbi kahe aasta eest maha oliwad lõõdut1), saatsiwad nad käsud kõige Littawi2) maa läbi, kogusiwad suure wäe kokku, läksiwad üle Düüna kõige öö läbi ja jõudsiwad Jõulu Laupäewa õhtul Toreidasse, kust nad wara hommiku üle Koiwa läksiwad ja endid kõikidesse küladesse wälja laotasiwad; ja et see maa enne nende tulekust midagi täädust ei olnud saanud, siis lõiwad nad palju maha ja wiisiwad mitmed wangi.
Isanda sündimise päewal pidasiwad aga kaks preestert Kubeseele kirikus Liiwlastele Jumala teenistust, Johannes Strick nimelt ja Theodorich Rabe oma teendrega. Kui pärast esimese teenistuse lõpetust Johannes juba teist teenistust pidas, kuulsiwad koguduse lapsed sõawäge tulema, põgenesiwad kirikust wälja, kellest mõned endid metsade pao paika usaldades ära pääsesiwad, teised, kes kodu tõttasiwad, saiwad tee pääl kinni wõetut, kellest palju on maha lõõdut. Ja kui pärast päälaulu3) Ewangeliummi loeti, kihutasiwad Littawid oma tuliste hobustega siin ja sääl kiriku lähidal ümber, ja et Jumal oma kirikut kaitses, ei tunginud nad mitte sisse, waid ruttasiwad preestri maja juure, kus nemad hobused ja elajad ära riisusiwad, riided, toiduwara ja kõik, mis nad leidsiwad, oma regede pääle paniwad. Ja kuna nad preestri maja riisumise juures nii kaua aega wiitsiwad, oli preester selle aja sees kirikus püha Isanda ihu ja were sakramendi pühitsuse ära toimetanud, ja nüüd kedagi ei kartnud, isiennast Jumalalle ohwriks anda ja ennast Isanda hooleks jätta. Temale oliwad preester Theodorich Jumala teenistuse toimetuses ja teender uksehoidja ammetis truiste abiks ja kinnitasiwad teda, et ta mitte kartuse pärast paganate eest püha teenistust toimetamatta ei jätaks. Kui aga Jumala armu läbi kiriku teenistus lõpetatut oli, wõtsiwad nemad altari katted ja riided kõik ära, sidusiwad kokku ja paniwad käärkambri ühte nurka maha, ja istusiwad niisamma sinna nurka maha endid peites. Waewalt oliwad nad aga sellega walmis, waata! sääl tuleb üks waenlane kirikusse, jookseb ümberringi, peaaegu kunni käärkambri juure, ja kui ta altari palja nägi olewat ja midagi sääl ei näinud, mis tal wõtta oleks sündinud, hüüdis ta: ba! mis üks pruugitaw hüüe selle harimatta4) rahwa juures on, ja läks wälja omade juure. Kui nad kõik oliwad ära riisunud, mis nad leidsiwad, läksiwad Littawid oma teed, — ja waewalt oliwad need läinud, wata! siis tuli üks teine kari, suurem kui endine, ja kui nad maja puhtaks riisutut leiawad, tõttawad nad teistele järele; üks nendest tungib kirikusse, ilma hobuse seljast maha tulematta, ja et ta midagi riisuda ei leidnud, ja neid, kes nurgas peitus oliwad, mitte ei näinud, läks ta niisamma ruttu tagasi. Kui weel üks kolmas kari Littawisi tuli, sõidab üks neist oma ree pääl istudes kirikust läbi ja ei näe preestrid mitte. Need aga tänasiwad Jumalat, et ta neid terwelt ja ilma wigata paganate silma ees oli hoidnud; pärast nende äraminekut läksiwad nad wastu õhtut kirikust wälja ja põgenesiwad metsadesse, sõiwad sääl kolm päewa kuiwa leiba ja jõudsiwad neljandamal päewal Riiga.
Littawid lüüakse lõunapool Düüna jõge.
Littawid aga, kui nad kõige selle maa ümberringi paljaks oliwad riisunud, kogusiwad endid õõsel kokku Anno5) külasse, läksiwad wara hommiku säält maalt wälja ja wiisiwad naised, tüdrukud ja lapsed, ja palju saaki ja elajaid enestega ühes ära.
Aga sellelsammal Isanda sündimise püha õõsel saatsiwad Liiwlased saadikud ja andsiwad piiskopile tääda, et Littawite wägi nende maale sisse tunginud6), mis järele üks saadik teise järele tuli, kes kuulutas, kuida inimesi maha lüüakse ja wangi wõetakse, kirikuid häwitatakse ja kõiki kurja noore ristikogudusele paganate poolest tehakse. Kui piiskop seda kuulis, kutsus ta ristisõitjad ja rüütli wennad, kui ka kaupmehed, ja kõik oma rahwa kokku, ja maenitses kõiki, eneste pattude andeksandmiseks endid kui müür Isanda koja ette warjuks sääda ja ristikogudust sõnakuulelikult7) waenlaste käest päästa. Need kuulsiwad nüüd kõik tema sõna ja säädsiwad endid tapluselle walmis, saatsiwad käsud kõikide Liiwlaste ja Lätlaste juure, ähwardades ja üteldes: „Kes mitte wälja ei tule ja Kristlaste wäega ühes ei lähä, peab kolm marka trahwi maksma.“ — Nõnda tuli hirm kõikide pääle ja nad läksiwad Riiglastele wastu Düüna juure; säält läksiwad nad ülesse Lenewarde ja ootasiwad Littawite tulekut wagusi alpool linna. Ka saadeti salakuulajad wälja nende teed tähele panema: neile tuliwad nemad kõige wangide ja riisutut waraga Lenewarde juures wastu, õõsel Düüna jeäst üle minnes. Selle wäe päämees tuli aga oma seltslastega ülesse kantsi lähemalle, kutsus kantsi wanemat8) ja küsis: „Kus on Kristlaste selts?“ ja ütles: „Mine, ütle Kristlastele, kes kahe aasta eest minu Eesti maalt tagasitulejat wäge, kui magades, on tapnud: nüüd peawad nad mind ja kõiki minu wäge ees walwsa leidma!“
Kui Kristlased seda kuulsiwad, tõttasiwad nad Isanda taplusesse ja läksiwad hommiku wara waenlaselle järele; umbes kolmandamal tunnil9) läksiwad nad Ascheradi juures üle Düüna ja leidsiwad neid sääl ees. Kui nüüd paganad nägiwad, et neid taga aeti, tundsiwad nad ehmatusega, mis tulemas oli, ja karjusiwad ühtaegu suure häälega, kutsusiwad oma rahwa kokku ja põõrasiwad Kristlastele wastu. Aga nende karjumist ja hulka ei kartnud Kristlased mitte, waid Jumala pääle lootes langesiwad nemad lippusi kõrgesse tõstes äkitselt nende pääle, lõiwad maha paremal ja pahemal pool, ja tegiwad, et sõdimine tuliseks läks mõlemilt poolt. Ja Littawid, kes usinamad ja armutumad on, kui muud rahwad, ja isigi enne ütelnud oliwad, endid sõale walmis olewat, — panniwad kaua ja wapraste wastu; wiimaks põõrsiwad nad selga, ja kuida nad kärmed oliwad sõdima, niisamma usinad oliwad nemad ka põgenema; aga10) et ühed metsadesse ja teised teed mõõda ära põgenesiwad, jätsiwad nad wangid ja saagi sinna paika. Ja Kristlased ajasiwad neid taga kõige selle päewa, lõiwad palju neist maha, ja kes üle jäiwad, pääsesiwad põgenemise läbi. Selle järel põõrasiwad nemad saagi juure tagasi ja päästsiwad ristitut Liiwlaste naesed ja lapsed kõikide wangidega ahelaist lahti. Siis ühendasiwad endid kõik ümberpõõrdut11) Liiwlased ja Lätlased Sakslastega, ja tõiwad ära kadunud ja jälle leitut lamba, ehk hundi suust wälja kistut lammaste eest Jumalalle tänu12), ja jagasiwad saaki ja saatsiwad wangid kõik oma sugulastele13) wabalt jälle tagasi.
Seloonide kantsi Selburgi ümberpiiramine.
§ 6. Kui nüüd Isand oma kiriku paganate pääletungimisest oli päästnud, kartis piiskop, et nad pärast tema äraminekut niisamma saawad tegema ja Liiwi maad igalpool ära häwitama; sellepärast tahtis ta Seloonide kantsi1), mis neil2) igal ajal wäljatuleku ja sissemineku juures warjuks oli, ära häwitada, ja saatis saadikud kõige Liiwi ja Läti maa läbi, ja kutsus kõiki, juba risti usku wastu wõtnud, sinna sõtta. Ja kui suur wägi kokku oli kogutut, saatis piiskop abti Theodorichi ja prausti Engelberti kõige oma pere ja ristisõitjatega, niisamma ka ühes Kristuse rüütli wendadega Seloonisi alla sundima. Siis läksiwad naad Ascheradi poole, ja kui nad üle Düüna oliwad läinud, leidsiwad nad endiste mahalõõdut Littawite kehad sääl matmatta maas seiswat; neid sõtkusiwad nemad tee pääl ja jõudsiwad korralises käigus Seloonide kantsi juure. Ja nemad piirasiwad selle kantsi kõigest küljest ümber, kus nemad paljuid kindluse pääl oma nooltega haawasiwad, palju küladest wangi wõtsiwad, mitmed mahalõiwad ja suure tule, mis tarwis nad puid kokku wedasiwad, põlema süütasiwad. Ja et nad õõd ega päewa rahu ei annud, siis hirmutasiwad nad Seloonid nõnda ära. Sellepärast kutsusiwad nad wäe wanemad ja palusiwad rahu. Need ütlesiwad: „Kui teie tõsist rahu nõuate, siis jätke ebajumala teenistus maha ja wõtke tõsist rahutoojat, kes on Kristus, eneste kantsi wastu, laske endid ristida ja hoidke Littawid, need Kristuse nime waenlased edespidi omast kantsist eemal!“ See rahu tingimine oli neile meele järele; nemad andsiwad pantisi ja lubasiwad ristmise saakramenti wastu wõtta, Littawisi endist eemal hoida ja kõigis asjus Kristlaste sõna kuulda. Kui nüüd nende pojad wastu oliwad wõetut, sai wägi taltsutatut3). Abt ja praust teiste preestritega läksiwad ülesse nende juure kantsi, kus nad neid usuõpetuses juhatasiwad4), kantsi pühitsetut weega riputasiwad5) ja püha Maarja lipu6) walli pääle ülesse paniwad. Selle paganate ümberpõõrmise üle rõõmustades ja Jumalat ristikoguduse kaswamise eest kiites, põõrasiwad nemad rõõmuga Lätlaste ja Liiwlastega omale maale tagasi.
Esimene tüli Eestlastega Ugaunias.
§ 7. Sellelsammal ajal sai preester Alobrand mõnde teistega Ugaunia1) maale saadetut, neid kaupmeeste warandusi taga nõudma, mis ükskord enne Riia ehitust nende käest ära oliwad riisutut, kui nemad Düüna jõelt Pihkwa poole oma wooriga sõitsiwad, keda Ugaunia rahwas Liiwlaste nõuuande järele tee pääl ära oliwad riisunud; seda oli palju, mis ligi tuhat marka ja weel pääle seda oli maksnud. Ugaunialased aga ei annud neid warandusi tagasi, ega ka wastust, seda iial edespidi tagasi anda.
Alobrand ristib Lätlasi Iimera jõe ääres; Hendrik2) saab nende esimeseks preestriks.
Sellepärast pööris Alobrand, niisugusist asjust hoolimatta, sest et ta enam muu asjade pääle mõtles — tagasi, ja on tee pääl Lätlaste juure tulles, kes Iimera ümberkaudu elasiwad, Jumala sõna ristmise wastuwõtmisest kuulutanud, sest et juba terwe Liiwlaste maa ja mitmed3) Lätlaste seast Jumalasõna wastu oliwad wõtnud. Nemad aga rõõmustasiwad endid preestri tuleku üle, sest et Littawid neid sagedaste riisusiwad ja Liiwlased neid alati surusiwad4), siis lootsiwad nemad Sakslaste läbi kergitust ja kaitsmist saada, ja wõtsiwad rõõmuga Jumala sõna wastu, heitsiwad aga enne liisku ja uurisiwad oma jumalate nõuu järele, kas nemad Pihkwa Wenelaste ristmist, kes Kreeka usku on, teiste Tolowa5) Lätlastega, ehk Ladinlaste ja Sakslaste ristmist wastu pidiwad wõtma? Sest Wenelased oliwad nende6) ajal tulnud ja omad Lätlased Tolowas ristinud, kes neile ikka maksu maksjad oliwad olnud. Ja liisk langes Ladinlaste poole, ja nemad saiwad Liiwi maa kogudusega Riiglaste sekka arwatut7). Ja Alobrand ristis mõned külad ja läks jälle Riiga ja kuulutas seda piiskopile. See aga täis rõõmu ja ikka walmis ristikoguduse eest hoolt kandma, saatis Hendriku, oma õppija8), kes preestri ammeti pääle pühitsetut oli9), sellesamma Alobrandiga sinna tagasi, ja kui ristmine sääl kohas lõpetatut oli, läks Alobrand jälle tagasi. Teine aga jäi pärast kiriku ehitust, mis tema kätte anti, sinna nende juure elama ja on palju häda ja waewaga neile tulewa elu õnnistust ilma järele jätmatta õpetanud.
Kokenhuusi würst Wiatschko saab hirmu ja armu.
§ 8. Sellel ajal tõusis lahkumine Kokenhuusi kuninga ja Lenewarde rüütli Daanieli wahel. Et nimetatut kuningas tema rahwalle mõnda waewa tegi ja sagedate maenitsuste pääle mitte oma rahu rikkumist järele ei jätnud, tõusiwad Daanieli sulased öösel ülesse, tõttasiwad temaga edasi kuninga kantsi poole ja jõudsiwad koidu ajal sinna; sääl leidsiwad nad need, kes kantsis oliwad, magamast, ja wahi hooletumast ülewel wahi pääl olemast; ruttu läksiwad nemad ülesse ja jõudsiwad õnnelikult kindluse müüri pääle, aga ei julgenud kantsi sisse taganejaid Wenelasi Kristlase nime pärast mitte tappa, waid oma mõekadega neid ähwardades ajasiwad nad mõned põgenema, wõtsiwad mõned teised wangi ja paniwad ahelasse. Nende hulgas wõtsiwad nemad kuninga enese kinni ja sidusiwad teda kõidikutesse; aga kõik waranduse, mis kantsis oli, wedasiwad nemad ühte kohta kokku, hoidsiwad seda hoolega ja hüüdsiwad oma isanda Daanieli, kes sääl ligi oli ja selle asja otsa ootis, eneste juure. Et tema aga piiskopi nõuu selle teo üle kuulda himmustas, andis ta kõik seda lugu Riiglastele tääda. Selle üle oli aga piiskop kõige omadega kurb, ja ei kiitnud seda, mis oli sündinud, mitte hääks, waid käskis kuningast jälle oma kantsi panna ja kõik tema warandused kätte anda. Ja tema kutsus kuninga enese juure, auustas teda paljude andidega ja kinkis temale hobusid ja kallid riidid mitu ülikonda1). Ja kui ta teda Lihawõte pühal kõige omakstega kõige suurema lahkusega ülewel oli pidanud, ja kõiki tüli tema ja Daanieli wahel lepitanud, saatis ta teda rõõmuga kodu oma kantsi.
Ka mõtles piiskop oma tõotuse pääle, mis ta temale tõotanud, kui ta poole kantsi tema käest wastu wõttis, ja saatis temaga kakskümmend tublit meest oma sõariistega ja hobustega, rüütlitega, ammuküttidega kui ka müüriseppadega, kes kantsi pidiwad kindlaks tegema ja Littawite wastu kaitsma, ja andis neile nende ülespidamiseks ja tarwituseks kõik, mis waja oli. Nendega pööris seesamma kuningas rõõmsa näoga, ehk ta kül paha mõtles südames, Kokenhuusi tagasi, kui ta piiskopi Düünamünde oli maha jätnud, kes harjunud wiisil Saksamaale tahtis minna, eestulewa aasta tarwis ristisõitjaid koguma. Sest ka need, kes juba oma ristisõidu aasta wälja oliwad teeninud, oliwad Saksamaale koduminekulle walmis; need seisiwad Düünamündes juba ammugi, sest et Jumal wastaliku tuule läbi neid tagasi ajas ja mitte äraminna ei lasknud.
Wiatschko kuri töö ja põgenemine.
§ 9. Kui eesnimetatut würst aga Kokenhuusi tagasi tuld ja kindlaste arwas, et ristisõitjad piiskopiga ära pidiwad läinuä olema, pääle seda ka wäga hästi täädis, et Riiga wäga wähe mehi järele oli jäänud, ei wõinud ta oma wõlskuse kawalust mitt enam pikemalt omas südames warjata, waid hakkas kõige oma meestega nõuu pidama, ja kui ta paraja aja ja päewa ära oli ootanud, kus Sakslased wast kõik oma tööde juure wälja läksiwad ja kantsi ehituse tarwis kraawis kiwa murdsiwad, ja selle wahel omad mõegad ja raudriided pääle poole kraawi maha oliwad pannud, pääle seda kuningast, kui oma isandat ja isa mitte ei kartnud, — ja waata! äkitselt jooksewad kuninga sulased ja kõik tema mehed wälja, riisuwad Sakslaste mõegad ja raudriided ära, ja lõõwad suurema hulga neist maha, kes ilma sõariisteta ja paljalt oma tööde juures oliwad. Aga mõned neist pääsiwad ära ja põgenesiwad ööd ja päewa, kunni Riiga, ja andsiwad sinna jõudes tääda, mis oli sündinud. Tapetut oliwad aga seitseteistkümme meest, kolm päästsiwad endid põgenemise läbi1). Nende kehad wiskasiwad nemad Düüna jõkke ja saatsiwad neid nõnda Riiglastele kätte. Need aga kogusiwad sääl nende kehad, kes Jumala teenistuses oliwat tapetut, kokku, ja on neid palwe ja silmaweega maha matnud.
Sellejärel saatis seesamma wõlts kuningas Sakslaste kõige paremad hobused, ammud, raudriided ja muud asjad suure kuninga Woldemari kätte Moskwasse2), selle palwe ja nõuuandega, et ta sõawäe kokku kutsuks, ajawiitmatta tuleks ja Riia ära wõtaks, kuhu wähä mehi järele olla jäänud, kõige paremad temast ära olla tapetut ja teised piiskopiga jälle ära läinud; nõnda laskis ta ütelda. Kui see seda kuulis, on ta wäga kergeusklikult kõik omad sõbrad ja kuningriigi mehed sõtta kutsunud.
Kui piiskop, kes sellewahel Düünamündes wastaliku tuule pärast kinni oli hoitut, omade tapmist kuulis ja oma koguduse äraandmist tääda sai, kutsus ta ristisõitjad kõik kokku, andis koguduse kahju silmaweega neile tääda ja nõudis, et nemad kiriku warjajaiks ja wapraiks awitajaiks pidiwad saama, maenitses ja kinnitas neid, risti tähte uueste wõtta, oma enne tähelepanematta pattude täieliseks andekssaamiseks, ja lubas neile nende pikema ristisõidu aja ja suurema töö eest ka suuremat pattude andeksandmist ja igawest elu. Kui nemad seda kuulsiwad, astusiwad kolmsada kõige paremat meest wälja, wõtsiwad risti jälle wastu, läksiwad Riiga jälle tagasi, ja ei kartnud mitte, endid kui müür Jumala koja ette säädes. Pääle seda palkas piiskop weel palju mehi raha eest ja saatis neid Riiga tagasi. Pääle seda tuliwad kõik Sakslased, kes Liiwi maal laiali oliwad, teiste Liiwlaste vanematega kiriku kaitsmiseks Riiga kokku.
Kui nüüd Wenelased Sakslaste ja Liiwlaste Riiga kogumisest kuulsiwad, kartsiwad nad isieneste ja oma kantsi eest, sest et nad kurja oliwad teinud ja mitte ei julgenud omas kantsis Riiglaste tulekut ära oodata, siis wõtsiwad nad omad varandused kokku, jagasiwad Sakslaste hobused ja sõariistad eneste wahel ära, süütasiwad Kokenhuusi kantsi põlema ja põgenesiwad igaüks oma teed. Lätlased ja Seloonid, kes sääl elasiwad3), põgenesiwad pimedate metsadesse. Sagest nimetatut kuningas aga, et ta kurja teinud, on sellepärast Wenemaale ära läinud, ja ei ole iial enam tagasi tulnud4).
§ 1. 1) gaudet = rõõmustas. — 2) 12, 1 ja 13, 3 saawad linna müürid weel kõrgemaks tehtut.
§ 2. 1) 9, 10. — 2) Tema oli jo Polozki kuninga Vasall? Wist hirmu pärast tegi Wiatschko nõnda; ommeti oli kuri kawalus sääl taga, waata § 8 ja edasi. — 3) Need on kolm Liiwlaste pää maajagu. — 4) Hakatus 10, 14 j. e.; waata weel 11, 3 lõpuni.
§ 3. 1) Matt. 20, 12. — 2) Riia kiriku osaliste läbi. — 3) Waata 10, 17; wist on Liiwi maa jagamisega juba enne 1207 hakatut. — 4) Paawsti kinnitus on alles 1210 sündinud. — 5) Nimelt Toreida kantsi koha põhja pool Koiwa jõge; lõuna pool oli Dabreli kants Sateseele. — 6) Lätlased ja Iidumealased jäiwad piiskopi alla, Wendid aga rüütlite ordu alla. — 7) Nimelt teistele, kes mitte mõegawennad ei olnud; waata 16, 7. Düüna äärne maa ja Iidumea ei olnud mitte jaotuse sees; wist oli see juba enne omanikkudelle ära antut. — 8) mõega rüütlid, kelle jao seest teised enne juba osa oliwad saanud; wõi aeti need endised säält wälja ja anti neile teisest kohast? — 9) See ei sündinud mitte ruttu ega ilma tülita, kuida mõned Urk. seda tunnistawad.
§ 4. 1) 10, 15 piiskopi jaoskonnas Toreidas. —
§ 5. 1) 9, 3 j. e. — 2) Ladina keele: per totam Livoniam — mis peaks olema: Letthoniam, — sest nemad ei wõinud jo Liiwi maalt omale sõawäge korjata, kuhu nad isi riisuma ja tapma läksiwad. — 3) Sequentia — õpetuse eepistel ehk kiituse laul, mis katoliku kirikus enne ewangeliummi lugemist loetakse ehk lauletakse. — 4) barbaricae = metslase. — 5) 1, 11. 4, 4. — 6) Kui Littawid weel lõunapool Koiwa jõge oliwad. 7) libenter = rõõmuga = mit Vergnügen. — 8) Wist rüütel Daaniel. — 9) pärast päikese tõusu. — 10) unde = sellepärast. — 11) neohpyti = paganatest ümberpöördut Kristlased. 12) Luuk. 15, 5. — 13) amicis = sõpradelle.
§ 6. 1) Selburg lõunapool Düünat, Kokenhuusist hommiku pool. Rahwas oliwad Lätlased. — 2) Seloonidel. — 3) mitigatur = pehmendatut; wist oli wägi esiti wihane? — 4) Mõnda usuõpetuse tükki neile õpetasiwad; ühenda 15, 1. 18, 3. 24, 1. — 5) ja kõiki, mis sääl sees oli? 15, 1 ja 26, 8. — 6) waata ka 16, 4. 23, 8 j. e.
§ 7. 1) Praegune Tartu ja Wõru maa. Lätlased nimetawad Eestlasi praegu Igauns, mis wist eesseiswast nimest on tulnud. Mis „Uga“ tähendab, ei tää ma mitte, aga Talinna ja Riiamaa piiri pääl Koigi mõisa jaost seisad praegu üks Ugamets ja Ugametsa talu. — 2) Sesamma on meie ajaloo kirjutaja; 12, 6. 16, 3. 17, 6. 24, 2 j. e. — 3) 10, 15. 11, 5 j. e. — 4) 12, 6 Liiwlased ja Eestlased, 13, 4 Littawid, 18, 3 Eestlased ja Littawid. — 5) naabrus lõunapool 18, 3; arwata wastu praegust Hargla kihelkonda. — 6) Sakslaste tuleku ajal, üh. 18, 3. Missioni tööd ei püüdnud Wenelased mitte nimelt teha, 16, 2. 28, 4, waid alles siis hakkasiwad nad seda tegema, kui nad Sakslasi kartsiwad rahwast ristmise läbi eneste alla ära wõtwat, wata 14, 2, 20, 3. — 7) Ap. Teg. 1, 26. — 8) 15, 9 ööldakse, et Hendrik Alberti majas ülesse kaswatatut; 18, 8 ööldakse, et ühel mungal üks poisike õppijaks olnud. — 9) Waata ka 10, 7.
§ 8. 1) paria = paari.
§ 9. 1) Need wiimsed kolm ei olnud wist mitte töö juures. — 2) See oli wistist Polotzki kuningas Wladimir, kelle al Wiatschko oli, kuida ka Polotzki würsti 20, 3 ja 25, 2 suureks kuningaks nimetatakse, ehk kül Ladina keeles „Moschowiam“ on kirjutatut. Dr. Hansen arwab Chyträuse järele, et se koguni Pihkwa suurwürst olnud. — 3) kui Wenelaste alamad; ühenda 12, 1. 29, 5; 14, 5. 25, 5. — 4) Hiljemalt leiame meie teda ommeti Tartus jälle, 27, 5 — 28, 6.