Liiwi maa kroonika (Jung)/XII
←XI
|
Liiwi maa kroonika ehk Aja raamat Läti Hendrik, tõlkinud Jaan Jung |
XIII→
|
XII. Päätük.
Piiskopi Alberti kümnes aasta.
Kokenhuusi rahwast aetakse taga.
§ 1. Kui see lugu mööda oli, jättis piiskop oma kümnema ammeti aasta sees oma koguduse Jumala ja ristisõitjate, kui ka kõikide ristinime kandjate hooleks, kes Liiwi maal elasiwad, ja läks isi mitmesuguste kiriklikkude asjade pärast Saksa maale, niihästi ristisõitjaid, kui ka muid asju, mis uuel ja palju abitarwitawal kirikul weel tarwis oli, kokkukoguma. Ja tema käis ümber ja ütles jutlust mitmes kohas, palju waewa kannatades.
Need aga, kes Riiga oliwad maha jäänud, kinnitasiwad endid üksteise wahel, pidasiwad endid mehiselt ja tegiwad linna tugewaks kõigest küljest. Ja kui nemad Kokenhuusi kantsi põletusest kuulsiwad, saatsiwad nemad mõned põgenejaid Wenelasi tagaajama, kelle hulgas oli Meinard Bard ja teised piiskopi sulastest; need ajasiwad põgenejaid taga ja on mitmed neist metsades ja soodes leidnud, nimelt Lätlasi ja Seloonisi, kes Wene kuningalle maksu maksjad ja ka tema ligitäädjad ja abimehed Sakslaste äraandmise ja tapmise juures oliwad olnud; nemad on ka mõned Wenelased kätte saanud, nende käest saagi ja waranduse ära wõtnud ja ka mõned Sakslaste sõariistad jälle kätte saanud. Ja niipalju, kui nad süüdlasi leidsiwad, sest et nad selle kurja töö1) ligitäädjad olnud — lasksiwad nad kõiki hirmsal wiisil suretada, kuida nad teeninud, ja kaotasiwad need äraandjad säält rajadest soutumaks.
Semgallid ja Sakslased saawad Littawi maal löödut.
§ 2. Sellelsammal ajal himmustasiwad Riiglased ja Kristlased, kes Liiwi maal oliwad, rahu, aga ei saanud seda mitte kätte1): hääd nõudsiwad nemad, aga waata! tuleb kiusatus2)! Sest Wenelaste põgemise läbi lootsiwad nemad wihma käest ära pääseda, aga lugu ähwardas neid weel räästa alla wiia3); sest Westhard, Semgallide würst, pidas weel neid raskeid sõdasid ja kurje tööid meeles, mis Littawid sõdides ja riisudes sagedaste kõige Semgalli rajades teinud, ja ehitas ennast Littawite wastu sõtta minema, ja palua Riiast Kristlaste käest abi, ettepannes, et tema juba teistkorda4) Riiglastele teiste paganate wastu sõdima appi tuleb; pääle seda weel, et tema jumalate liisk hää külje pääle olewat kukkunud. Sellepääle on Riiglaste wanemad, tema jumalate liisust hoolimatta, oma weikse hulga pärast oma abi temale keelanud, ja sellel ajal Littawite wastu sõtta minna, igawiisi tagasi lükanud. Aga wiimaks andsiwad nemad tema suurte palwetelle ja mõne rumala mehe kangekaelse julguselle, kes temaga ühes minna tahtsiwad, järele ja wõtsiwad nõuuks, neid mitte sõtta minna keelata, waid sõnakuuldes neid taplusesse läkitada, et nemad hinge ja ihu poolest kiusatuse sisse ei sattu. Siis saadeti Westhardiga wiiskümmend meest, ehk mõned weel rohkem, rüütlid ja ammumehi, niisamma ka Kristuse rüütlite wendi mitmed. Need wõtsiwad enestega Daanieli, Iidumea preestri5) ja läksiwad Semgallide maale.
Kui nemad nüüd oma ratsa hoostega ja hiilgawate raudriietega tuliwad, saiwad nad Semgallide poolt wäga sõbralikult wastu wõetut. Need saatsiwad nüüd käsud kõige oma maa läbi ja kogusiwad kokku suure wäe, ja kui nad Littawi maa ligi jõudsiwad ja öösel puhkasiwad, nõudsiwad nad hingamise ajal oma jumalatelt tulewikku tääda, heitsiwad liisku ja palusiwad õnne oma jumalate käest ja küsisiwad, kas mitte nende tuleku täädus ei ole neile ette jõudnud, ja kas Littawid nende wastu peaksiwad sõdima tulema? Ja liisk kuulutas, et täädus neile ette jõudnud, kui ka, et Littawid sõtta walmis olewat. Selle üle ehmatasiwad Semgallid wäga ja andsiwad Sakslastele nõuu, tagasi pöörata, sest et nemad Littawite sõdimist6) wäga kartwat. Aga Sakslased wastasiwad ja ütlesiwad: „See olgu kaugel, et meie seda teeme ja nende eest põgeneme, ja oma rahwalle häbi teeme! waid palju ennem mingem oma waenlaste pääle katsuma, kas meie nendega mitte sõdida ei wõi.“ Ja Semgallid ei wõinud neid sellest mitte tagasi pidada. Semgallisi oli nimelt otsatu hulk, kelle pääle Sakslased endid toetasiwad, ehk kül palju ja kange wihm kõik kohad üle oli ujutanud. Siis läksiwad nemad julgeste Littawi maa sisse, jagasiwad omad wäehulgad küladesse ja leidsiwad need tühjad, kust mehed kõik oma naiste ja lastega põgenemise läbi ära oliwad pääsenud. Seda kartes, et neil wõitlus tulemas, kogusiwad nad endid ajawiitmatta kokku ja säädsiwad endid wiiwitamatta sellelsammal päewal tagasiminekulle walmis. Kui Littawid seda märkasiwad, lendasiwad nad oma tuliste hobuste seljas igalt poolt nende ümber ja kihutasiwad, kuida nende wiis on, paremalle ja pahemalle poole, kord põgenedes, kord tagaajades, ja odade ja noolide wiskamisega palju haawates. Nüüd ühendasiwad Sakslased endid kiilu wiisi kokku, ja lasksiwad, wäe seljatagust warjates, Semgallid ees minna. Need pöörasiwad äkitselt põgenema, ja sõkkusiwad isi üksteisi tungides maha, teised ruttasiwad metsade ja soode poole, ja nõnda langes kõik selle sõdimise raskus Sakslaste pääle. Ehk kül mõned nende seast wäga wapraste wastu paniwad ja kaua wõitlesiwad, siis oli neid ikka wäga wähä ja ei jõudnud nii suure hulgale mitte wastu panna. Sääl juures oliwad ka wäga wahwad mehed, Gerwin ja Rabodo mitme teistega; pikalise wõitluse järele langesiwad muist haawatut, muist saiwad wangi, Littawi maale, wastastest ära wiidut, teised pääsesiwad põgenemise läbi ja pöörasiwad Riiga tagasi, kuulutama, mis oli sündinud.
Kristlased ei wõta enam paganaid teiste paganate wastu appi.
§ 3. Kui nemad omade põgenemisest ja Littawite julgusest kuulsiwad, siis leinas lin, ja äkitselt sai Riiglaste kannel kaebduseks ja nende laul nutja hääleks1). Ja palwes taewa poole wõtsiwad kõik wanemad ja mõistlikumad mehed nõuuks, et nemad endid edespidi iialgi paganate hulga pääle ei pea toetama, ega ka paganatega teiste paganate wastu sõdima, waid Jumala pääle lootma ja Liiwlaste ja Lätlastega, kes juba ristitut, julgeste kõikide paganate2) wastu wälja minema, — mis ka nõnda on sündinud. Sest sellelsammal aastal sai püha neitsi Maarja3) lip Liiwlastest, Lätlastest ja Sakslastest Ugaunia maale kannut, ja edespidi kõikide Eestlaste ja pagana rahwaste juure ümberringi, kus juures Jumal awitas, kes üksi kõik riigid ära on wõitnud4).
Littawitele tasutakse Semgallia maal kätte.
§ 4. Selle järel läksiwad aga Littawid suure wäega Semgallia maale, ja hakkasiwad kõiki maha lööma ja häwitama, mis nemad eest leidsiwad. Semgallid aga waritsesiwad nende järele tee pääl, raijusiwad metsad maha1) ja on kõik tagasimineku teel maha löönud. Aga nende saagist on nemad Riiglastele nende mitmekordsete suurte kahjude tasumiseks toredaid kingitusi saatnud.
Uued juure tulnud waimulikud.
§ 5. Sellelsammal ajal saatis Isand oma koguduse trööstimiseks wäga palju waimuliku ordu liikmid Düüna sisse1): Florentsius Kassiuse, ühe Zisterzieni ordu abti; Robert Gilbani, Kölni kiriku Doomi härra; Konrad Kolbe Breemist mõne teistega, kellest mõned Düünamünde kloostris, mõned rüütli wendade juures2) püha ordu3) riide enestelle walitsesiwad ja mõned jutluse töösse läksiwad. Nende kõikide tuleku üle sai see weike kogudus palju rõõmustatut ja kinnitatut pärast neid kurbe sõdasid, ja tänas Jumalat, kes iial omaksid kõigis kiusatustes trööstimatta ei jäta.
Lepituse katse Ugaunia Eestlastega.
§ 6. Ja see sündis, kui juba terwe Liiwi maa ristitut oli ja ka Läti maa, siis saatsiwad Lätlaste wanemad, Russin Sotekle kantsist1), Waridote Antiine2) ja Talibald Beeweri3) kantsist, nõnda ka Berthold, Wõnnu rüütlite wend4), omad saadikud Eestlaste juure Ugauniasse5) nõudma, mis õige oli, kõige selle ülekohtu eest, mis nemad6) neile oliwad teinud. Nimelt oliwad Lätlased enne usu wastu wõtmist alatumad ja põlatut, ja oli neil palju ülekohut kannatada Liiwlaste ja Eestlaste7) poolest, sellepärast rõõmustastwad nad endid seda enam preestrite tuleku üle, sest et nemad ristmise järele sellesamma õiguse ja rahu osaliseks kõik ühes saiwad. Eestlased aga paniwad saadikute sõnad tühjaks, ja ei annud kedagi tasumist, waid saatsiwad nendega omad saadikud Läti maale. Ja et rüütli wennad juba Wõnnus elasiwad, siis saatsiwad nad Bertholdi, kui oma päämehe, Lätlaste asja seletusele Eestlastega. Siis tuli ka piiskopi poolt preester Hendrik8) ja palju Lätlasi. Ja nemad hakkasiwad läbi rääkima, mis rahuks ja õiguseks tarwis oli. Aga Eestlaste saadikud põlgasiwad Lätlaste poolt pakutut rahu, ei lubanud ülekohtuselt riisutut warandust tagasi anda ja rääkisiwad Lätlastele kõikis asjus wastu, ja kui nad kõige terawama odadega üksteist oliwad ähwardanud, läksiwad nad ilma kellegi rahu otsuseta oma teed.
Kristlased lähäwad esimest korda Ugaunia maale.
Et selle wahel mõned kaupmehed ja Sakslased Gootlandist seie jõudsiwad9), siis tõusis Waridote teiste Lätlaste wanematega üles, kes Riiga tuliwad, palwega Eestlaste ülekohtu wastu abi nõudma. Et nüüd Riiglased niisamma ka oma kahju meele tuletasiwad ja neid arwamatta warandusi, mis nende kaupmeeste käest Ugaunialased ära oliwad wõtnud10), siis andsiwad nad nõudjate soowimisele järele ja lubasiwad sõawäge; sest et ka nende eneste saadikud nendesamma kaupmeeste waranduste pärast sagedaste11) Ugaunialastest teotatut ja naeretut tagasi oliwad tulnud, sest et nemad12) seda ülekohtusel wiisil riisutut warandust mitte tagasi ei annud. Kui nüüd nende pääle kõigewägewama Jumala ja püha Jumala ema Mariia13) abi oli palutut, sõitsiwad Riiglased rüütli wendadega ja piiskopi wenna Theodorichiga, kui ka kaupmeeste ja teiste Sakslastega Toreidasse, ja kutsusiwad kõigelt Liiwi ja Läti maalt tugewa ja suure wäe, käisiwad ööd ja päewad, ja jõudsiwad Ugaunia maale, kus nad külad puhtaks riisusiwad, kõik paganad maha lõiwad ja tule ja mõegaga oma waewamisi neile kätte maksiwad, kunni nad wiimaks Otepää, see on Karupää14) kantsi juure jõudsiwad ja kantsi põlema süütasiwad. Pärast kolme päise puhkamise pöörasiwad nemad neljandamal päewal elajate ja wangidega ja kõige riisutut saagiga omale maale tagasi. Ka Lätlased pöörasiwad omale maale tagasi, tegiwad omad kantsid kindlaks ja walmistasiwad endid wapraste sõdimise pääle, wiisiwad kõik omad warandused kantsidesse ja ootasiwad Eestlaste sõawäge, neile wastu minema walmis.
Eestlased tungiwad Läti maa sisse. Ordumeister Winno.
Ugaunialased hüüdsiwad nüüd Sakalased15) enestelle appi, tungisiwad äkitselt Läti maa sisse Trikatua rajadesse ja põletasiwad ühe Lätlase, Wardeke nimi, elusalt tulega ära, wõtsiwad teisi wangi ja tegiwad Lätlastelle palju kurja, ja piirasiwad Beeweri kantsi ümber, kus nemad kõige terwe päewa Lätlastega, kes kantsis oliwad, sõdisiwad. Lätlased aga läksiwad kantsist wälja ja astusiwad neile mehiselt wastu sõdima, lõiwad palju neid maha, riisusiwad nende hobused ära ja jooksiwad jälle tagasi oma preestri juure, kes sellel ajal sääl oli16), kus nad temaga ühes Jumalat, keda nad eneste eest nägiwad sõdima, kõik kiitsiwad. Nende seas oli Roboam, üks neist kõige wapramaist mehist, see läks alla waenlaste keskelle, lõi kaks neist maha, ja on ühest kõrwalisest kantsi küljest terwelt ja ilma wigata omade juure tagasi tulnud. Jumalat kiites niisuguse isiäraliku auu eest, mis Isand paganate üle temale annud. Ka nende preester17) läks, Eestlaste pääle kippumisest hoolimatta, kantsi walli pääle, kus tema teiste sõdimise ajal ühe muusika riista pääl Jumalat paludes mängis18). Kui aga need metslased19) muusika20) armast häält ja mänguriista heledat helinat kuulsiwad, mida nad omal maal mitte ei olnud kuulnud, jäiwad nad sõdimisega seisma ja küsisiwad, mis asja pärast niisugune rõõm olla? Lätlased aga wastasiwad, et nemad hiljaaegu wastu wõetut ristmise järele Jumala kaitsmist nägewat, sellepärast rõõmustada nemad endid ja kiita Isandat. Siis hakkasiwad Eestlased rahu uuenduse kaupa pakkuma. Aga Lätlased ütlesiwad: „Weel ei ole teie Sakslaste kaupmeeste käest riisutut kaupasi, ega ka sagedaste meie käest rööwitut warandusi tagasi annud. Nõnda ei saa ka Kristlaste ja paganate wahel iialgi üks süda ega üks hing21) olema, ega kindel rahu ennast uuendada laskma, kui teie mitte meiega sedasamma kristliku usu ja alalise rahu iket wastu ei wõta, ja ainust Jumalat ei auusta.“
Kui Eestlased seda kuulsiwad, pöörasiwad nemad paha meelega endid kantsi alt ära, aga Lätlased ajasiwad neid taga ja haawasiwad neist palju. Ja saatsiwad läbi ööd Kristuse rüütlite päämehe Winno juure Wõnnu, kes sellel ajal sääl oli22), ja palusiwad teda omadega Eestlasi tagaajama tulla. See kutsus nüüd Lätlased kõik ümbertringi kokku, ja kui hommik jõudis, tuli ta Beeweri ja leidis, et paganate wägi ammugi tagasi oli läinud; siis ajas ta neid kõige selle terwe päewa taga. Järgmisel ööl tuli aga wäga suur külmetus, ja et pea kõik hobused lonkasiwad, ei wõinud nad waenlasi mitte kätte saada, sest et nemad23), kui nad elajad ära oliwad tapnud ja wangid lahti lasknud, teed mööda ära oliwad põgenenud, ilma wõitlust ära ootamatta, siis pöörasiwad igaüks tagasi omale maale.
Lätlaste wõit Sakalas.
Beeweri Lätlased, kes omade surma üle kurwastatut oliwad, keda Eestlased oliwad ära tapnud24) ja tulega põletanud, — saatsiwad kõikidelle Lätlastelle ümberringi käsu, endid reisi tarwis walmis pidada, et nemad, annaks Jumal, oma waenlastele kätte wõiksiwad maksta. Nõnda sündis siis, et Russin, kes Lätlaste seas kõige wapram oli, ja Waridote kõikide Lätlastega, kes nende rajades oliwad, suurel hulgal eesnimetatut Beeweri kantsi juure kokku tuliwad. Ja nemad ühendasiwad endid Eestlaste wastu, säädsiwad endid nende maa riisumise pääle walmis, paniwad eneste sõariistad ümber, mis neil oli, läksiwad ühe päewa teed edasi, jäiwad paigale ja säädsiwad oma wäge ja rändasiwad jälle ööd ja päewad, kunni nad Sakala maa sisse jõudsiwad, kus nad mehi, naisi ja lapsi omas majades igas külas ja kohas leidsiwad, ja lõiwad maha, keda nad leidsiwad, hommikust õhtuni, nihästi nende naised kui lapsed ja kolmsada ülemat meest ehk Sakala wanemat, lõpmatta palju teisi arwamatta, kunni tapjate käed ja käewarrwd sellest suurest rahwa tapmisest ära wäsisiwad. Kui kõik külad paljude paganate werega oliwad wärwitut, pöörasiwad nad järgmisel päewal tagasi ja on kõigist küladest palju saaki kokku kogunud, palju suuri ja weiksid elajaid ja mitmed tüdrukud25), kellele sõawäed neis mais üksi armu andsiwad, enestega ära wiinud. Ja nemad läksiwad aegapidi tagasi, mitu päewa tee pääl wiites ja ikka walmis, kui ülejäänud Eestlased neile sõaga selja takka kallale oleksiwad tulnud. Aga Eestlased ei julgenud nii suure omakste werewalamise pärast mitte Lätlasi taga ajama minna, waid korjasiwad neid haleduse wäärt surnu kehasid, mis Lätlased hunnikusse oliwad wisanud, mitu päewa kokku ja põletasiwad neid tulega ära, ja pidasiwad matuse pidusid palju kaebduste ja joogi pidudega omal kombel. Lätlased aga jäiwad Astijärwe26) juure seisma ja jagasiwad kõigesuguse saagi eneste wahel ära ja läksiwad rõõmuga Beewerisse tagasi. Ja nemad leidsiwad siin rüütli wenna Bertholdi, kui ka oma preestri mõne piiskopi rüütliga ja ammumehega eest, neile andsiwad nemad kingitusi kõigest saagist. Ja et siis just pühapäew Gaudete27) oli, on kõik ühes meeles rõõmuga Jumalat auustanud, sest et uute ümberpöördute läbi Jumal nii suurt kätte tasumist ka teistele paganatele28) on walmistanud. Russin tegi Beeweri kantsi juure jõudes oma suu lahti, üteldes: „Minu laste lapsed,“ ütles tema, „saawad seda oma lastele kunni kolmandama ja neljandama põlweni jutustama, mis Russin kõige Kõrgema abiga Sakalaste surnu kehadelle on teinud!“
Rahu Eestlastega ühe aasta pääle.
Kui Hermann, Liiwlaste kohtunik seda kuulis, sai tema Lätlaste pääle üsna pahaseks, sest et nemad sõda Eestlaste wastu ikka enam ja enam ülesse ärritasiwad29), siis saatis ja kutsus ta kõik Liiwlaste ja Lätlaste wanemad kokku, ja pidas nendega nõuu, nõnda ka Sakslastega, keda weel arwa sääl oli ja wähä (Sakslasi) maal elasiwad30), siis oli see kõigil meele pärast, selle üle, mis rahuks tarwis, Eestlastega kaupa teha, kunni piiskopi tagasitulekuni, kes Saksamaal oli ristisõitjaid kogumas järgmise aasta tarwis. See nõuu oli ka Eestlaste meele pärast ja wõtsiwad rahu wastu, kes pärast oma paremate meeste langemist Lätlaste eest juba suurt hirmu hakkasiwad tundma, ja ilma oma tüliasja weel lõpetamatta, on nad ühe kinnituse sõariistade rahu üle ühe aasta31) aja pääle teinud.
§ 1. 1) traditionis = äraandmise.
§ 2. 1) Eesek. 7, 25. — 2) Jerem. 14, 19. — 3) sperantes se evasisse Charybdin, sed premebat adhuc cos imminens et praesens Scyllae periculum = lootsiwad endid pääseda Charybdini (kardetaw mere neeld Sitsiilia meres) hädast, aga litsuda weel neid ähwardas praegu Scylla (kalju, Charybdini ligidal) hukatus. — Wissist ühe wana Ladina salmiku järele; tähendab aga sedasamma, kui meil: „wihma käest räästa alla.“ — 4) 9, 2. j. e. — 5) 10, 15. — 6) insultum = pääle kargamist.
§ 3. 1) Hiob 30, 31. — 2) gentes = rahwaste. — 3) katoligi usu järele. 4) 2. Kun. 19, 15. Jees. 37, 16.
§ 4. 1) tee pääle lademesse wõi sõerdu ette maha, waata ka 7, 8.
§ 5. 1) Liiwi maale aset wõtma. — 2) kui preestrid nende ordu sääduste al. — 3) conservationis = pruugi.
§ 6. 1) mis Burtniku lossi kohal olema olnud. — 2) see seisis hommiku pool Koiwa jõge Arakste ligi. — 3) oli hommiku pool Burtniku järwe lõunapoolse otsa kohal. — 4) Wana Wõnnu, waata 10, 14. ja 11, 3. 5) waata 11, 7. — 6) Eestlased. — 7) 11, 7. — 8) meie ajaloo kirjutaja. — 9) Riiga. — 10) 11, 7. — 11) tuleb üks ainus kord 11, 7. ette. — 12) Ugaunialased. — 13) semper Virginis = ikka neitsi — jäeb wälja, ei sünni meie kõne joone sisse. 14) Karu kutsutakse wana Eesti keele järele ka „Ott“. — See koht peab ka eemalt waadates kui karu pää wälja paistma, millest wist see nimi on tulnud. — 15) Sakala maa hakkab Põltsama kohast pääle ja ulatab peaaegu Sede jõeni (15, 1.) — 16) Wist Hendrik, kes muidu mitte ikka nende juures ei olnud. — Daaniel ristis 10, 15. esimesed Lätlased ja Iidumealased, Alobrand ja Hendrik ristisiwad Iimera Lätlasi 11, 7., kelle preestriks Hendrik sai. Nende ristitute hulgas on muidugi Beeweri Talibald Tolowast, kus Lätlased Kreeka usku oliwad, 11, 7. wist ka Talibaldi pojad, kes alles 18, 3. Katoliki usuliseks saawad. Iimera maa on wist üks Tolowa maa jagu olnud, mis kunni Burtniku järweni on ulatanud; ühenda 23, 9. — 17) muidugi Hendrik. 18) See mänguriist on wist mõni pasun olnud, et Eestlased selle heledat, walju häält kuulama jäiwad, sest kandli hääl ei olnud neil mitte tundmatta. — 19) barbari. — 20) carmen = laul, mis wissist muusika häält tähendab. — 21) Ap. Teg. 4, 32. — 22) Winno elas muidu Riias; Berthold oli kui komtur Wõnnus tema al. — 23) Eestlased, kui nad Läti maalt tagasi läksiwad. — 24) Tapmisest ei ole ülewel midagi räägitut, waid aga, kuida üksainus ära põletatut. 25) Sagedaste on nemad ka naistele ja lastele elu jätnud. — 26) praegune Burtniku järw; wissist on Eestlased säältsaadik aset olnud, et seda Eesti järweks kutsutakse. — 27) see on: rõõmustage endid. 18. Detsember. — 28) nationibus = rahwaste suguarudelle. 29) renovaretur = uuendasiwad. — 30) nec non et cum Teutonicis, cum adhuc rari essent, et pauci Teutonici habitantes in terra — on, nii kui ülewel näeme, üks natuke imelik kõne wiis. — 31) 13, 5. ööldakse neid Ugaunialased olema.