Liiwi maa kroonika (Jung)/XXVI
XXVI. Päätük.
Piiskopi Alberti kakskümnesneljas aasta.
Tatarlaste wõit Valvede ja Wenelaste üle.
Kakskümnesneljas aasta piiskopil kätte jo tuli
Siiski siin maal weel rahutu põli oli.1)
§ 1. Sellelsammal aastal oliwad Tatarlased paganate Valvide2) maal, keda mõnedest Parterid kutsutakse, kes mitte leiba ei söö, waid oma elajate toorest liha sööwad. Ja Tatarlased sõdisiwad nendega, wõitsiwad neid ära ja lõiwad neid kõiki mõega teraga, aga teised põgenesiwad Wenelaste juure ja palusiwad neilt abi. Ja see täädus läks kõigest Wenemaast läbi, et nemad Tatarlastega sõdima pidada; siis läksiwad kõige Wenemaa kuningad Tatarlaste wastu wälja, aga nemad ei wõinud mitte nendega sõdida, waid põgenesiwad nende eest3). Ja sääl langes Mstislaw,4) Kiiewi suur kuningas neljakümne tuhande mehega, kes tema poole hoidsiwad; aga üks teine, Galiitsia kuningas Mstislaw5), pääsis põgenemise läbi ära. Ja teisi kuningaid langes sellessammas sõas ligi wiiskümmend. Ja nemad ajasiwad neid6) taga kuus päewa aega ja tapsiwad neist enam kui sadatuhat meest, kelle aru Jumalal üksi tääda on, kuna teised põgenesiwad. Ja Smolenski kuningas ja Polozki kuningas, kui ka teised Wenemaa kuningad saatsiwad omad saadikud Riiga ja palusiwad seda, mis rahule tarwis on. Ja rahu uuendati kõikis, mis juba ammu enne seda7) oli tehtud.
Daani kuningas lähab Saare maale.
§ 2. Ka Daani kuningas tuli, kui ta suure tugewa wäe kokku oli kogunud, grahw Albertiga1) Saare maale ja hakkas ühte kantsi kiwist ehitama. Ja Daanlased läksiwad wälja Saarlaste wastu sõdima, aga ei jõudnud mitte üksipäini, siis tuli neile grahw Albert omadega appi ja ajas Saarlased põgenema, kellest nemad mitmed maha lõiwad, aga teised põgenesiwad ära.
Ja kõrge auuwäärt Riia piiskop tuli rüütli ordumeistri ja tema wendadega, kui ka mõnede Liiwlaste ja teistega, kes Liiwi maalt oliwad saadetut, Taani kuninga juure Saare maale. Ja kuningas rõõmustas ennast nende tuleku pärast ja rääkis nendega selle kingituse üle, mis läbi Liiwi maa temale oli kingitut saanud. Ja nemad ei annud temale mitte järele, waid paniwad kõik ühel meelel wastu2), nõnda kuida nemad kõigest Liiwi maal elawast rahwast kästut oliwad, ja palusiwad teda, et ta niisugust Liiwi maa rahu segamist järele jätaks ja seda maad püha neitsile priiks laseks jääda. Kui tema nüüd oma tarkade meestega sellepärast nõuu oli pidanud, on ta wiimaks piiskopile Liiwi maa, ja kõik, mis Liiwi maa päralt on, kõige wabadusega tagasi annud, aga Sakalas ja Ugaunias omad kuninglikud õigused rüütli wendadele jätnud, kus aga Riia piiskopile waimulikud õigused üle kõikide jäeti, selle juure lisamisega, et nemad temale liikumata truudust peawad näitama ja tema omadelle niihästi Wenelaste kui ka paganate wastu eneste abi mitte keelama. Ja nemad lubasiwad niihästi temale kui ka tema omadelle alati truuiste abiks olla; sellepärast jätsiwad nemad ka piiskopi wenna Theodorichi, mõnede rüütli wendadega kuninga palumise pääle sinna uue kantsi sisse. Ja nemad pöörasiwad tagasi Liiwi maale; ka kuningas, kui tema kantsi müürid ruttuga oli walmis teinud ja mehed sisse pannud, pööris tagasi Daani maale.
Saarlased lõhuwad Daanlaste lossi oma saare peal ära.
§ 3. Aga Saarlased tuliwad kõigist küladest ja maadest kokku ja piirasiwad nimetatut kantsi ümber, ja saatsiwad käsud Lääne maa Eestlaste juure, et nemad neile appi tuleksiwad. Ja mõned nende seast läksiwad Warbolasse ja waatasiwad seda paterelli kunsti1), wõi seda masinat, keda Daanlased Warbolastele kes nende alamad oliwad2), oliwad kinkinud; ja kui nemad Saare maale tagasi oliwad läinud, hakkasiwad nemad paterellisi ja masinaid ehitama, ja õpetasiwad seda ka teistele, nõnda et igaüks neist eneselle masina tegi. Ja nemad tuliwad seitsmeteistkümne masinaga korraga, wiskasiwad palju ja suuri kiwa wiis päewa aega ilma wahetpidamata kantsi sisse, ja ei annud neile sugugi rahu, kes kantsis oliwad, sest et neil weel mitte hoonid ega majasid ei olnud ja nemad ilma warju kohata pooliku kantsi sees oliwad; ja palju saiwad nende seast wigastatut. Aga ka Saarlaste seast saiwad palju ammuküttide läbi haawatut ja surmatut, ommeti ei jätnud nemad kantsi wastu sõdimist järele. Pärast mitme päewase3) sõdimise ütlesiwad Saarlased neile, kes kantsis oliwad: „Et teie tääte, et teie siin kantsis meie wahetpidamatta sõdimise eest mitte koguniste pääseda ei wõi, siis anname meie teile nõuu ja nõuame, et teie meiega rahu teete ja siis terwelt ja wigata kõik wälja lähäte ja meile selle kantsi ja meie maa omaks jätate.“ Kantsi rahwas, kes lausa taewa al sõdisiwad ja kellel majad ja kõik tarwitus puudus, wõtsiwad selle rahupakkumise wastu ja on kantsist wälja minnes ja oma asju laewa pääle ära wiies, kantsi ja maa Saarlastele jätnud, aga Saarlased oliwad ka seitse Daanlast ja Riia piiskopi wenna Theodorichi rahu kinnituse pandiks eneste kätte jätnud. Teised kõik läksiwad Daanlaste juure Tallinasse tagasi.
Saarlased kihutawad teisi Eestlasi mässamisele.
§ 4. Siis kiskusiwad Saarlased selle kantsi ümberringi maha ja ei jätnud enam kiwi kiwi pääle seisma1), ja saatsiwad selle tääduse kõige Liiwi Eesti maa läbi, et nemad Daani kuninga kantsi ära olla wõitnud ja Kristlased oma rajadest wälja wisanud, ja kihutasiwad Eestlasi kõigis maades, et nemad Daanlaste ikke kõige jõuuga eneste päält ära wiskaksiwad ja Kristlaste nimed, millega nad alla surutut, oma maa seest ära kaotaksiwad, endise priiuse jälle wõtaksiwad ja ütlesiwad, et Daanlaste kants kergeste wõida ära wõidetut saada. Ja nemad õpetasiwad neid masinaid ja paterellisi ülesse säädma, ja ka muid sõariistu. Ja nõnda tõusis õnnetus nende maa sees.
Kui nüüd Saarlased Harilastega omad kurjad mässamise nõuud Daanlaste ja Kristlaste nime wastu korda oliwad saatnud, kogusiwad nemad endid kõik ka Lääne Eestlastega Warbola kantsi kokku ja tapsiwad mõned Daanlased ja nende preestrid ära, kes nende juures oliwad elanud, ja saatsiwad saadikud Wiru maale, et nemad ka nõndasamma teeksiwad. Aga Wirulased ja Järwlased, kes lapselikumad2) inimesed on ja alandlikumad, kui teised Eestlased3), ei tohtinud mitte nõnda teha, waid tõiwad omad preestrid kokku ja saatsiwad neid terwelt tagasi Daanlaste kantsi4).
Sakalaste mõrtsuka tööd.
§ 5. Aga Sakalased, kes rüütli wendadega Wiliandi kantsis ühes elasiwad1), ja oma südame kawalaid mõtteid nendesamade wendade wasta mitte kauemalt kinni pidada ei wõinud, jooksiwad kõik oma mõekade, odade ja kilpidega kokku, wõtsiwad mõned wennad ja nende sulased, kui ka Saksa kaupmehed kinni ja tapsiwad neid ära Ja et see just neljas Pühapäew pärast Kolmekuninga päewa oli, millal seda Ewangeliummi loetakse: „Ja Jeesus astus laewa, ja waata, siis tõusis suur torm mere pääl“2), — kuna preester Theodorich3) Jumala teenistust pidas ja teised wennad kirikus tema kõrwas seisiwad, siis tõusis ka tõeste üks suur torm ja liikumine.4) Sest kui nemad kõik wennad, sulased ja Sakslased, kes kantsis wäljas oliwad, maha oliwad löönud, kogusiwad nemad endid kiriku juure kokku, mitte palwetegemise, waid were walamise himmu pärast, mitte saakramendi missa nõudes, waid Jeesuse Kristuse rahu rikkuda soowides, kuhu nemad Kaini kurjust5) ligi tõiwad. Nõnda täidawad ja ümberpiirawad nemad kiriku ukse esise, ümber piirawad sõariistateta wennad oma sõariistadega, — ja neid kergemalt wälja ahwaldada, lubawad nemad neile kawala käeandmisega rahu. Siis läks Maruriitsius, nende endine kohtunik, kõige esite nende juure wälja ja uskus wäga kergeste neid wõltsisi. Selle pääle tormasiwad nemad nii kohe ja tapsiwad teda ära. Sellest tundsiwad teised ehmatusega, mis neil oodata oli ja säädsiwad endid wastupaneku tarwis walmis. Ommeti wennis see asi wäga pikale, ja kui wiimaks rahu oli wannutut, läksiwad nemad üksteise järel nende juure wälja. Need wõltsid wõtawad aga neid niikohe kinni ja panewad neid köidikutesse ja ahelasse, ja riisuwad kõik nende raha, wara ja hobused ära ja jagavad neid eneste wahel. Ja tapetute kehad wiskasiwad nemad koerte roaks põldude pääle, kuida kirjutatut on6), „sinu sulaste kehad on nemad taewa aluste lindudelle söögiks annud ja sinu pühade liha metsaelajatele, ja on nende werd walanud, kui wet, ja ei olnud ühtegi, kes neid oleks matnud.“
Ka mõned läksiwad neist teise kantsi juure, mis Paala ääres oli7), ja sundisiwad sääl niisamma tegema ja nemad8) tapsiwad tee pääl9) oma10) preestri ära teistega.
Daani kohtuniku Hebe kole surm Järwa maal.
§ 6. Selle järele läksiwad needsammad Sakalased Järwa maale ja wõtsiwad sääl Daanlase kohtuniku Hebe kinni, kes nende kohtunik oli, ja wiisiwad teda teiste Daanlastega tagasi oma kantsi1) ja piinasiwad hirmsa piinamisega teda ja teisi, kiskusiwad nende sisekonnad seest wälja ja tõmbasiwad Hebe südame elusalt tema ihust wälja, küpsetasiwad seda tule pääl, jagasiwad seda eneste keskel ja sõiwad seda, et nemad kangeks saaksiwad Kristlaste wastu2); ja nende kehad on nemad koertele ja taewaalustelle lindudelle roaks annud.
Ugaunialaste mässamine.
§ 7. Pärast selle hirmsa teo tegemist saatsiwad Wiliandi wanemad sellelsamal päwal1) Otepäässe ja andsiwad neile nõuu, et ka nemad nõndasama teeksiwad ja on Tartlastele need werised mõegad, misga nemad Sakslasi oliwad tapnud, ja ka nende riided ja hobused täheks saatnud. Ja nemad wõtsiwad kõik rõõmuga selle tääduse wastu ja tormasiwad rüütli wendade pääle, sidusiwad neid kinni ja tapsiwad Johannese, kes nende kohtunik oli olnud, ära ja ka kõik nende sulased; ja kaupmehi lõiwad nemad wäga palju mõegaga maha. Ja teised pääsesiwad ära, sest et nemad endid eest ära peitsiwad; pärast on nemad neid köidikutesse wisanud. Ja kõige rüütli wendade ja teiste Sakslaste, kui ka kaupmeeste varanduse riisusiwad ja jagasiwad nemad eneste wahel ära ja mahalöödude kehad jätsiwad nemad põldude pääle matmata seisma, kelle hinged Kristuse juures rahu sees peawad hingama!
Preestri Hartwigi kimbatus Tartus.
Sellelsammal ajal oli Tartus rüütli wendade juures üks nende kaaswend, preester Hartwig; selle paniwad nemad kõige raswasema härja selga, sest et tema isi ka niisamma raswane oli2), ja wiisiwad tema kantsist wälja, et nemad liisu läbi oma jumalate tahtmist tääda pidiwad nõudma, kumba nemad neist ohwriks pidiwad walitsema, kas seda preestert wõi härga. Aga liisk langes härja pääle ja sai silmapilgul ohwerdatut. Preestri on nemad aga jumalate tahtmise järele elusse jätnud; ommeti sai tema ühe suure haawa, mis pärast ära on paranenud.
Mässajate Eestlaste ja Wenelaste teod.
§ 8. Siis läks täädus wälja üle kõige Eesti ja Saare maa, et Daanlaste ja Sakslaste wastu pidi sõditama, ja nemad wiskasiwad Kristlase nime wälja kõigist oma rajadest. Nemad kutsusiwad aga Wenelased appi, niihästi Nowgorodist kui ka Pihkwast, tegiwad nendega rahu ja paniwad neist mõned Tartusse, mõned Wiliandisse ja teised teistesse kantsidesse, et nemad Sakslaste ja Ladinlaste, kui ka kõikide Kristlaste wastu pidiwad sõdima, jagasiwad ka nendega hobused, rahad ja kõik warandused, mis nemad rüütli wendade kui ka kaupmeeste käest oliwad riisunud. Ja nemad tegiwad omad kantsid wäga tugewaks, ehitasiwad paterellisi ja õpetasiwad üksteisele ammu kunsti ja jagasiwad ammusi suure hulga kaupa eneste wahel wälja, mis nemad rüütli wendade käest oliwad riisunud. Ja nemad wõtsiwad omad naised jälle, keda nemad risti usu ajal ära oliwad lasknud1), ja on oma surnute kehad, mis kiriku aedadesse oliwad maetud, haudadest wälja kaewanud, ja endise pagana kombe järele ära põletanud2), ja on endid ja oma majasid ja oma kantsisi3) weega pesenud4) ja luuaga puhastanud, ja sellelkombel ristmise saakramenti hoopis omast rajadest ära häwitada püüdnud.
Sakalaste tingimine Riiglastega.
§ 9. Ja Sakalased saatsiwad saadikud Riiga ja ütlesiwad, et rahu uuendus neile kül tarwis olla, aga iialgi ei saada nemad edespidi kristlikku usku wastu wõtma, niikaua kui maa sees weel üks aastane ehk küünrapikune poisikene olemas olla. Ja nemad nõudsiwad omad pojad, mis pandiks oliwad, tagasi, selle lubamisega, neid rüütli wendi, kes neil weel elus wangis oliwad, iga pandi eest ühe wenna ehk kaupmehe tagasi anda; mis ka sündinud on.
Jumala nuhtluse märgid ühe mõrtsuka lapse külles.
§ 10. Sellelsamal ajal oli üks ristiusku kaupmees ühe Eestlase majas Sakala1) maal, ja et kõik Sakslased ära tapetut saiwad, kes maa sees oliwad, siis langes ka seesamma Eestlane selle kaupmehe, oma külalise pääle ja tappis teda ära. Selle teo järele sünnitas lühikese aja pärast selle mõrtsuka naine ühe poja, ja sellel oliwad igas kohas sääl haawad, kust kohast tema isa seda ilmasüüta inimest oli haawanud, ja kõik need haawad oliwad otsekui selle tapetu haawad. Need on küll pärast ära paranenud aga armid näitawad endid kunni selle päewani. Ja palju, kes seda nägiwad, paniwad seda immeks ja on tunnistanud2), et Jumala kätte maksmine tõde olnud; ommeti on ka seesama mõrtsukas Kristlaste wäest niikohe3) ära tapetut saanud.
Eestlased piirawad Talinna kantsi ümber, aga neid päästetakse ära.
§ 11. Nüüd uuendasiwad endid sõad kõikides Eestimaa rajades. Sest Saarlased, Läänlased ja Warbolased ühes Järwlaste ja Wirulastega piirasiwad Daanlasi Talinnas kaua aega ümber, kunni Isand neid ära päästis. Sest kui nemad kantsis ülewäga ära wäsinud oliwad, siis läksiwad wiimaks Sakslased Daanlastega nende juure wälja ja tungisiwad nende1) pääle, ja Jumal tegi Eestlased põgenema, et neist palju langesiwad ja Kristlastest tapetut saiwad; kes ülejäänud, need põgenesiwad. Ja Kristlased wõtsiwad nende elajad ja hobused, ja palju saaki ära, ja kiitsiwad Isandat, kes neid nii suurest hädast ka sellel korral päästnud.
Lätlaste sõda Ugaunialastega.
§ 12. Et ka Lätlased kõiki seda kurja nägiwad, mis Eestlased Liiwi maa wastu mõtlesiwad, hakkasiwad nemad kohe sõda Eestlastega alustama. Ja Rameko läks omadega ja Warigribe1) teiste Lätlastega Ugaunia maale, kus nemad külad paljaks riisusiwad, inimesed wangi wõtsiwad, ja ära tapsiwad ja palju saaki saiwad. Ja kui need tagasi tuliwad, läksiwad jälle teised sinna ja tegiwad niisama sugust kurja. Niisamma on Eestlased, kui nemad Lätlasi tagaajasiwad, Läti maale läinud ja niisamma sugust kurja teinud.
Piiskopi mehed heidawad mõegawendadele abiks; kolmas jagu Eestimaad kinnitatakse piiskoppidelle.
§ 13. Selle järele on ka rüütli wennad Ugaunia maale läinud ja on mõnda küla paljaks riisudes, ja ära põletades, Eestlastele niisamma sugust kurja teinud. Ja kui nemad Riiga tagasi läksiwad, palusiwad nemad piiskopi mehi1) ja ühes kõiki Sakslasi, et nemad neile Eestlaste kangekaeluse wastu abi annaksiwad. Aga need ütlesiwad kõik, kui ühest suust: „Kui teie püha Maarja kirikulle ja Riia piiskopile oma kolmandama jao Eesti maal jätate, ja piiskopi Hermannile tema kolmandama jao wabalt tagasi annate ja teie oma kolmandama jaoga rahul tahate olla, siis tahame meie teile häämeelega abi anda.“2) Ja nemad lubasiwad sellest ajast saadik piiskoppidelle nende jaod ilma puutumatta kätte anda. Sellepärast tõusiwad niikohe kõik ristikogoduse mehed ülesse ja kutsusiwad oma Liiwlastest ja Lätlastest wäe kokku, ühes Riiglaste ja rüütli wendadega. Ja nemad sõitsiwad Sakalasse, ja kui homik oli saanud, näitasiwad nemad endid Sakala kantsi Wiliandi juures. Ja Eestlased tuliwad wälja ja sõdisiwad nendega kunni kolmandama tunnini3). Ja nemad pöörasiwad endid neist ära ja laotasiwad oma wäe kõikidesse küladesse, riisusiwad maad, wõtsiwad inimesi wangi ja tapsiwad ära, teda nad leidsiwad. Ja nemad kogusiwad endid kõige wäega kokku ja pöörasiwad ümber Liiwi maa poole, selle kantsi juure, mis Paala jõe ääres on ja sõdisiwad kolm päewa nendega. Ja teised läksiwad üle Paala, riisusiwad ja põletasiwad kõigel Nurmegunda maal ja tapsiwad sääl wäga palju. Ja kui nemad omade juure oliwad tulnud, on nemad kõige wäega Liiwi maale tagasi läinud. Ja kõigel meestel, keda nemad wangi oliwad wedanud, raijusiwad nemad pääd otsast ära4), et kätte saaks maksetu, neile wõltsidelle ja tõutuse rikkujatele pagana rahwastelle. Aga saaki jagades kiitsiwad nemad Teda, kes on ikka kiidetut.
§ 1. 1) Bisdecimus quartus iam Praesulis adfuid
Annus, et nondum terra tranquilla pace quievit.
2) Polowzide wõi Kumanide Saksakeele nime; Parterid kutsuti neid õpetatut meeste seas. — 3) Kalka jõe ääres olew lahing arwatakse teistest aastal 1242, olewat olnud; Hendrikuga siin ja 25, 3 lähäwad teised wäga wähä ühte; ommeti on tema täädustus kõige tõsisem, muud, kui et Valvide langemine juba 1221 sündis. — 4) See oli Kiiewi kuningas Mstislaw Romanowitsch. Ka tema pojad, Swiatoslaw (waata 21, 2. 22, 2—6; 25, 2) ja Wsewolod (waata 25, 2 j. e. langesiwad sellel korral. — 5) See on Mstislaw Mstislawitsch Galiitsiast (waata 14, 2; 15, 8; 17, 3; 26, 5. 7; 21, 2). — 6) Wenelasi ja Valvisi. — 7) waata 16, 2; ühenda 19, 10.
§ 2. 1) Albert von Lauenberg; Albert von Stade järele läksiwad mõlemad 1222 „Lihula“ maale, kuhu üks kants sai ehitatut. — 2) mõega rüütlid nüüd ka; ühenda 24, 4. 25, 1. 3.
§ 3. 1) seda kunstwerki ja kunsti, kuida sellega lastakse (10, 12 ja 26, 8). — 2) Üh. 23, 10. 24, 2. 7. — 3) mis enam on olnud, kui wiis päewa?
§ 4. 1) Matt. 24, 2. — 2) simplices = rumalamad, õiglasemad. — 3) Talinlased ja Harilased ööldakse 22, 2 tigedamad olema, kui teised. — 4) Talinasse.
§ 5. 1) 25, 5. — 2) Matt. 8, 23 j. e. 29 Januaril. — 3) wist seesamma, kellest 24, 5 räägitakse; ka 11, 5 tuli üks preester Dietrich ette. — 4) Apost. Teg. 19, 23 j. e. — 5) 1 Moos. 4, 13. 6) 18, 8. — 7) 15, 7. 18, 7. — 8), 9) ja 10) on arusaamata, mis sääl öölda tahetakse; on see „oma“ wõi „nende“ preester?
§ 6. 1) see on: Wiliandisse, üh. § 7. — 2) wana ebausu järele.
§ 7. 1) Salmiku kroonika 769 j. e. järele tapeti Wiliandis, Tartus ja Otepääs ühel päewal kõik mõega wennad ära. — 2) ehk ta kül üsna noor oli.
§ 8. 1) Üh. 1, 10. — 2) 2, 2. — 3) 11, 6. 15, 1. — 4) Ühenda 1, 9.
§ 10. 1) Salmiku kroonika 1279 j. e. räägib ka sellest loust, ja nimetab seda kohta Podriali külaks, mis Karksi lossi walla sees olnud. Praegu on Podriali küla Riidari wallas Helme kihelkonnas. Paawsti saadik Modena Willem olla sellest loust Rooma kirjutanud. — Ka Russowi Liiwimaa kroonikas räägitakse sellest loost. — 2) Joann. 1, 32. 34. 19, 35. — 3) kui nemad jälle tuliwad, waata § 13.
§ 11. 1) Eestlaste.
§ 12. 1) Seesamma Warigribe ja Rameko, 23, 5.
§ 13. 1) Piiskop Albert oli Saksamaal, waata § 2. Ka piiskop Bernhard ei olnud mitte Liiwi maal, waata 27, 1. — 2) See kõige selle Eesti maa jao jagamine, mida Daanlastelle mitte ei tahetut anda, oli juba 20, 4 ja 24, 2 tõotatud, aga Eestlaste ja kuninga Woldemari läbi kinni peetut. 3) 11, 5 juure. — 4) Ühenda 19, 3.