Wanapagana jutud/Hans ja wanapagan

Wanapagana jutud
Matthias Johann Eisen

6.

Hans ja wanapagan.

I. Wanapagan tõrre all.

M. J. Eisen Wigalast.

Hans teinud korra suurt tõrt. Ajanud just wiimase witsa peale, kui korraga wäike hall mees ta juurde joosnud. Ise hüüdma: „Päästa mind, päästa mind, kulla mees!“

Hans küsima: „Kelle käest ma sind päästan? Ma ei näe sull ju midagi wiga olewat!“

Wõeras wasta: „Eks sa näe, et kuri waenlane mu kannul on!“

Hans waatab ümber, ei näe midagi. Wõerale wasta: „Mis tühja sa räägid! Pole ju kedagi näha!“

Wõeras wasta: „Waata ometi, mis pikse pilw sealt tuleb. Seal on palju wälkusid. Need mu tapawad, kui ma warju ei leia!“

Hans waatab ja näebki pikse pilwe tulewat.

Wõeras aga uuesti paluma: „Ole kärme, ole kärme! Otsi warju paika! Tahan su heategu ikka meeles pidada. Tunnen juba suurt surma hirmu!“

Hans mõtlema: „Kuhu ma su õige panen. Pue tõrde! Paremat kohta ma ei tea!“

Wõeras wasta! „Ei see aita! Wälk lööb tõrre puruks ja tapab minu.“

Hans wasta: „Aga kui ma tõrre wee põhja lasen?“

Wõeras wasta: „Jah see on mehine nõuu. Ei siis ole wiga midagi!“

Hans kohe õpetama: „Karga siis kohe kaewu. Küll ma tõrre järele weeretan. Aga ütle mulle enne, kes sa isi oled?“

Wõeras wasta: „Ära mu nime küsi. Mull on tuhat nime. Minu nime tunneb igamees!“

Ja juba hüppab wõeras karsumm! kaewu.

Hansul selge aru käes, et wõeras keegi muu ei ole kui wanapoiss. Kohe nõuu kindel, wanapoissi hästi kiusata. Weeretab tõrre üle kaewu ääre kaewu. Ei ütle ise wanapoisile midagi. Wanapoiss waatab wee peale, arwab kaewu sügawust järele. Korraga tõrs karkolks wanapoisi pähä.

Nüüd alles Hans hüüdma: „Hoia alt ära!“ Aga juba wanapaganal pill pios. „Ai, ai, ai!!!“ õhkab mehike.

Ei Hans lase pilli lüüa. Hüüab alla: „Ära lõuga! Pue ruttu tõrde, tõmma tõrs üle pea ja kisu ta siis kaewu põhja. Juba wälgud käiwad. Kui müristamine mööda, küll siis hüüan!“

Nagu kuul kadus wanapoiss tõrrega kaewu põhja.

Müristamine läheb peagi mööda.

Hansul tahtmine wanapoisile pussi edasi teha. Teind kaewu äärde tule ülesse, rauatükid tulesse. Hakand siis kaewu serwal teist tõrt tegema.

Korraga kuuleb solinat. Waatab alla: wanapoiss pistab pea weest wälja: „Kulla sõber, kas müristamine juba möödas?“

Hans kohe wasta: „Ei, wennike! Wälgud käiwad weel siuh ja säuh!“

Ja silmapilk tuline rauatükk kaewu wanapoisile kaela.

Wanapoiss wette nagu tina tuhka kadunud.

Tükk aega läheb mööda, wanapoiss jälle pea wälja küsima. Seesama wastus ja palk.

Nii piinand Hans wanapoissi kolm päewa. Hansu himu saanud siis aga kaewu ääres istumisest täis. Kui wanapoiss jälle pea weest wälja pistnud, kostnud Hans, et müristamine möödas. Kribinal, krabinal ronind wanapoiss kohe mööda kaewusalwi ülesse.

Ülewal mees õhkama: „Oli aga see müristamine! Ei ma niisugust ole enne näinud. Ei tahtnud ega tahtnud lõpeda. Pidi mu hinge wõtma. Ei ma oleks eluga pääsnud, kui sa, kulla sõber, mind ei oleks aidand. Wälkusid käis pauh ja pauh! wasta tõrre põhja. Aga tugew oli see tõrs, ei wälgud jõudnud tõrre põhja puruks lüüa!“

Hans naerdes teasta: „Mis nad mehe tõrrele siis wõiwad teha!“

Wanapoiss wasta: „Ja jah, mees sa oled, seda ma näen. Teist nii tublit meest ei ole weel mu silma puutunud. Kas tead mis? Tule õige minule poisiks. Niisugust meest läheb mull tarwis. Hea söögi ja hea palga annan. Annan aastas koti täie kulda. Et niisugune tark mees minu juurest pea ära ei läheks, siis teeme kauba seitsme aasta peale. Seda ma nõuan aga, et mu käskusid karwa pealt piad täitma!“

Hans teasta: „Aga sa ei tohi suuremat tööd mulle teha anda kui jaksan teha! Mis jõuan, tahan teha!“

Wanapoiss wasta: „Ära karda! Üle jõu ei nõua ma iial su käest!“

Hans wasta: „Kui lugu nii, siis kaup küps. Aga mis mull meelde tuleb. Ma olen ise hea mees ja tahan, et ka mu peremees hea mees on. Wõib olla, et sa wahel wihastad. Kui wihastad, ei tahaks ma sind teenima tulla!“

Wanapoiss wasta: „Ära karda, et wihasta!“

Hans wasta: „Küll sa nüüd oled mees lubama, aga kes seda wõib uskuda. Seitsme aasta sees wõib mõndagi juhtuda. Ehk saad ise wihaseks ehk wihastad mind! Kes seda teab!“

Wanapoiss wasta: „Kui seda piaks juhtuma, siis pista kas mu silmad piast wälja!“

Hans wasta: „Sõnast meest, härga sarwest! käsi siin!“

Kaup walmis. Hans oligi wanapoisi poiss.


II. Suuruse wõtmine.

Hans mõtles ühte lugu, kudas hea kaubaga wanapoisile kõige rohkem pussi teha. Hans oli nihukese kauba tehti, et wanapoisi kas ümber sõrme wõis mässida.

„Kas oled mu weiste karja juba näind?“ küsind wanapoiss teisel päewal.

Hans wasta: „Ei ole weel, peremees!“

Wanapoiss wasta: „Noh, siis tule waatama. Küll ma näitan sulle!“

Läksiwadki waatama. Oli weissid sadade kaupa. Lambaid nõndasama.

„Küll on mu kari suur ja ilus!“ hoobelnud wanapoiss: „Küll on suur! Waata, kui palju neid on. Kari on tõesti suur!“

Hans wasta: „Seda ta tõesti on, peremees!“

Waadand tüki aega karja. Siis peremees ütlema. „Aeg koju minna. Tarwis suurus ära wõtta!“

Hans wasta: „Küll saab, peremees!“

Peremees läind koju, Hans aga jäänud karja juurde. Wõtnud kirwe kätte ja nottind kõik loomad maha. Ainult ühe lehma jätnud järele.

Õhtul läind perenaene lehmi lüpsma: kõigist üks lehm karjaaias. Minnakse otsima, nähakse: kõik weised maha löödud. Wanapoiss wihast sinine. Kirub ja wannub, mis hirmus. Hans aga läheb rõõmu pärast käsi hõerudes wanapoisi juurde ja ütleb: „Waata, peremees, kui hästi ma töö olen ära teinud!“

Wanapoiss wasta: „Mis? Kas sina mu karja oled tapnud?“

Hans wasta: „Mina neh. Eks see peremehe käsk olnud. Ütles ju peremees ometi, kari olla wäga suur. Olla tarwis suurus ära wõtta. Täitsin karwa pealt peremehe käsku. Tegin suure karja wäikseks!“

Wanapoiss pidi kauba peale mõtlema. Ei aita midagi muud kui pia suu kinni. Õigus Hansu pool.


III. Hammaste warna panemine.

Wanapoiss olnud päewa otsa õigel pahal tujul. Õhtu üelnud õhates: „Lugu ei olekski nii halw, kui meie pere soolast liha sööks. Aga seep see on. Igamees tahab meil wärsket liha, soolast ei wõta keegi suhu. Kaua aga wärske seisab. Nüüd tuleb aeg, et meie laual enam liha ei nähagi. Pole muud kui ütlen oma perele: Poisid, hambad warna!“

Hans sekka: „Nii nii, hambad warna!“

Wanapoiss söönd ja läind, heitnud siis murega magama. Magand nagu kott. Hans näind, läind ruttu wälja ametisse.

Wanapoiss härkab homiku ülesse: warnad hambaid täis. Hüüab imestades Hansu: „Hans, mis see on?“

Hans kohe wasta: „Need on hambad!“

Wanapoiss pärima: „Mis hambad!“

Hans wasta: „Eks pere hambad ikka! Eks peremees üelnud: pere pangu hambad warna. Läksin ütlesin perele: pange hambad warna, nii käsib peremees! Ei keegi tahtnud käsku kuulda. Minu kohus on aga peremehe käsku täita. Läksin, lõin perel kiwiga hambad suust ära, panin warna! Siin nad nüüd on!“

Wanapoiss läheb õue waatama: pojad huluwad, karjuwad. Kõigil suud werised. Mitte hamba märkigi enam suus. Hans wiimase kui hamba suust wälja löönud.

Wanapoiss et wõi Hansule midagi teha. Ise üelnud, et hambaid tarwis warna panna.


IV. Sauna kütmine.

Ühel päewal üelnud wanapoiss Hansule: „Hans-poeg, täna tarwis saun ära kütta, ma tahan wihtlema minna!“

Hans wasta: „Hea küll, peremees!“

Natukese aega aga läinud mööda, kui Hans jälle peremehe juurde tuleb, ütleb: „Peremees, saun on ära küetud, tule wihtlema!“

Wanapoiss paneb imeks, et saun nii ruttu küetud. Läheb wihtlema. Ei sauna kusagil! Sauna asemel ainult aherwars. Palgi otsad põlewad weel suure süehuniku sees.

Wanapoiss Hansu hüüdma: „Hans-poeg, mis see tähendab?“

Hans wasta: „Mis see tähendab? Tähendab seda, et saun ära on küetud. Eks peremees ise üelnud: Hans-poeg, täna tarwis saun ära kütta. Oleks liig palju aega wõtnud, kui sauna ahju oleksin toppinud. Panin talle niisama tule otsa. Eks üks kütmine kõik ole. Sojast ju meil muidu puudust ei ole!“

Wanapoiss wihaga wasta: „Aga, Hans, ega ma sind sauna ära käskind põletada!“

Hans wasta: „Ei käskind, armas peremees. Käskisid kütta ja ma kütsingi ära. Ära wihasta, mõtle kauba peale.“

Wanapoisi suu kinni. Ei wõi Hansule midagi teha.


V. Rehe peksmine.

„Homme tarwis hakata reht peksma!“ ütelnd ühel päewal wanapoiss.

Hans wasta nagu ikka: „Hea küll, peremees!“

Teisel homikul wõtnud Hans suure nuia ja hakand sellega rehe nurke taguma. Tagunud ja peksnud nii kaua kui nurga otsad kõik maha langend. Rehel pole enam midagi tuge ega peetust olnud. Wõtnud siis pika ridwa ja surunud palkisid. Rehi wajunud pool küllakili. Siis jätnud Hans töö seisma.

Tüki aja pärast läind wanapoiss waatama. Hans seda nähes uuesti nui kätte ja rehele pihta andma.

Wanapoiss kohe küsima: „Hans-poeg, mis sa nüüd teed?“

Hans wasta: „Ei midagi muud kui täidan peremehe käsku.“

Wanapoiss jälle: „Ma käskisin sind ju reht peksta!“

Hans wasta: „Seda ma just teengi. Reht ma peksan, nagu peremees käskis!“

Nüüd alles saanud wanapoiss aru, et Hansul õigus. Läinud rehte sisse waatama: Rehi nii ära lõhutud, et rehes enam wilja ei wõi peksta. Ei aita midagi, ole wait, kanna kahju!


VI. Puu raiumine.

Ühel päewal ütelnd wanapoiss Hansule: „Hans-poeg, ilmad lähewad külmaks, tarwis ahju kütma hakata. Puud on liig suured, ei mahu nii ahju! Mine, raiu wähemaks!“

Hans wasta: „Hea küll, peremees!“

Hans wõtnud kirwe kätte ja läinud aeda. Wanapoisil olnud suur ilus õunapuu aed. Hans raiunud kõik õunapuud maha. Mitte üht ainust pole järele jätnud.

Wanapoiss läind aeda. Aed lage, mitte üht õunapuud enam järel.

Wanapoiss hüüdma: „Hans-poeg, mis sa nüüd oled teind?“

Hans wasta: „Ei midagi muud kui mis peremees käskis. Eks peremees ütelnd, puud olla liig suured, ei mahtuda ahju? Eks peremees mind käskind puid raiuda? Täitsin peremehe käsku, muud midagi!“

Wanapoisi suu kinni, asi ei aita midagi. Hansul jällegi õigus.


VII. Kaewu kaewamine.

Korra käinud Hans karjamaal ja leidnud wana kaewu. Kaew olnud õieti sügaw ja wett täis. Hans katnud kaewu kuuse okstega kinni ja ajanud okstele mulda peale. Keegi polla enam kaewu ära tunnud.

Mõne päewa pärast käinud Hans wanapoisiga seltsis mööda heinamaad. Wanapoisil tulnud jänu kätte.

Hans kohe head nõuu andma: „Kaewa kaew, peremees! Küll siis juua saab!“

Wanapoiss wasta: „See on kerge ütelda, aga raske teha!“

Hans wasta: „Ei ma poleks uskund, et sa nii wilets kaewu meister oled! Mina teeksin kaewu paari tunniga walmis!“

See pahandas wanapoissi. Wanapoiss wasta: „Teed sina, teen mina ammugi!“

Hans ässitama: „Ei usu, peremees!“

Wanapoiss wasta: „Kui ei usu, weame kihla.“

Hans sellega ühes nõuus: „Weame peale! Aga mis peale?“

Wanapoiss wasta: „Mis peale sa aga tahad!“

Hans mõtlema: „Olgu siis koti kulla peale!“

Wanapoiss wasta: „Minugi poolest! Hakame tööle!“

Hans wasta: „Ei siin, peremees. Siin rikume heinamaa ära. Lähme parem karjamaale kaewama.“

Kaup walmis. Läinud karjamaale. Hakanud tööle. Wanapoiss wisand kuue seljast ja hakand särgi wäeli kaewama. Hans aga istund kiwi otsa ja waadand naerdes pealt.

Wanapoiss küsima: „Miks sa ei kaewa, Hans-pojuke?“

Hans wasta: „Aega küll, kulla peremees! Puhkan enne kui tööle hakan.“

Wanapoiss ähkis ja puhkis. Higi jooksis mööda otsa sorinal maha. Wiimaks sai nii sügawasse, et kumardades enam hästi ei näinud, mis Hans tegi.

Hans kohe ametisse. Üks, kaks, kolm muld kuuse okste pealt ära, oksad kõrwale. Kaew walmis, wett täis.

Hans hüüdma: „Peremees, kudas käsi käib? Kas palju wett juba kaewus on?“

Peremees wasta: „Higi jookseb sorinal mööda otsa maha, aga mitte wee piiskagi ei saa kätte! Wõtku see ja teine seda rasket tööd!“

Hans naerab wasta: „Peremees, minu kaew ammu walmis ja wett täis!“

Wanapoiss wasta: „Mis sa tühja juttu räägid!“

Hans wasta: „Kui ei usu, tule, waata!“

Wanapoiss tuleb wälja waatama. Kaew walmis, wett täis. Wanapoiss wõtab pika ridwa, pistab kaewu. Kaew nii sügaw, ritw põhja ei leia.

„Oled aga mees küll!“ kiidab wanapagan Hansule. „Mina teen tööd, pea märg otsas, sina istud maas, waatad pealt, üks, kaks, kolm kaew walmis!“

Ei aidanud midagi, wanapoiss pidi Hansule koti kulda wälja maksma.


VIII. Wanapagana piip.

H. Rebane Kuusalust.

Korra näinud wanapagan Hansu käes püssi. Küsinud kohe: „Mis riistapuu see on?“

„Nüüd on uut moodi piibud pruugitawad. Ja see ongi just üks uut moodi piip!“ kostnud Hans.

Wanapagan paluma: „Anna mulle ka proowiks suitsetada!“

„Tõmma sa otsast!“ ütelnud Hans ja pannud püssi otsa wanapagana suhu. „Tõmma otsast, ma süütan tuld peale!“

Wanapagan tõmmanud ja Hans päästnud laengu lahti otse wanapagana kurku.

Wanapagan pannud püssi ära ja aewastanud kõwasti üteldes: „Küll oli aga kange tubakas!“

„Kõwal mehel ikka kõwad asjad!“ tähendanud Hans selle peale.