Wanapagana jutud/Wanapagana kukk
7.
Wanapagana kukk.
T. Wiedemann Tuhalast.
Hans oli kehw saunamees. Põldu oli tall nii wähä, et waewalt piost suhu wõis elada. Kord juhtus kuiw suwi tulema. Põud wõttis Hansu wilja täiesti ära. Hans ei saanud põllust midagi tagasi. Sügise jõudis kätte ja sügisega rendi maksmise aeg. Külamehed läksiwad renti maksma. Raske südamega kõmpis Hans oma peremehe poole. Külamehed käisiwad oma korra herra jutul ära. Hans läks kõige wiimaks sisse ja palus herrad temaga tulewani aastani kannatada.
Herra sai seda kuuldes kurjaks. Põrutas Hansu peale: „Maksa ära, mis sull maksta on! See pole minu asi, et sull wilja ei kaswanud!“
Hans uuesti herrad paluma: „Kulla herra, kannatage ometigi poolgi aastat, küll ma siis katsun maksta!“
Herra karjus wasta: „Kasi põrgu oma loraga! Muretse mulle nädali pärast rent siia ja ära enam muud räägi!“
Hans nägi, et siin mingi asi enam ei aidanud. Hakas põrgu poole kõmpima. Saigi põrgusse. Kui Hans põrgus mitmed tuad oli läbi käinud, jõudis ta ühte suurde tuppa. Ehmatas üsna ära seda ilu ja toredust nähes, mis talle siit wasta paistis. Kesk tuba istus wanapagan ise kuldse auujärje peal.
Wanapagan kutsus Hansu enese juurde ja küsis, mis tall rääkimist. Hans jutustas loo põhjani üles, kudas herra teda käskinud põrgusse minna. Wanakoll kuulas loo otsani ära ja ütles siis: „Siin annan ma sulle selle käsikiwi. Ei sull enesel ole tarwis sellega jahwatada, waid ütle aga: „kiwike jahwata!“ küll ta siis jahwatab.“
Hans tänas, wõttis käsikiwi kaenlasse ja läks oma teed. Koju jõudes pani ta kiwid paigale ja hakas nende jõudu proowima. Nii pea kui Hans ütles: „kiwike jahwata!“ käisiwad kiwid kolinal ringi ja jahu tuli mis sorinal. Hansul ei olnud wiimaks enam ruumi, kuhu jahu panna. Nüüd wõis Hans kõik wõlad ära maksta ja ka mustade päewade jaoks koguda.
Wiimaks ulatas ka herra kõrwu jutt, et Hansul käsikiwi, mis iseenesest jahwatada. Herra saatis kohe mehed sinna ja laskis käsikiwi enesele tuua. Lootis, et kiwid temalegi pidiwad jahwatama, aga kiwid ei kuulnud ta sõna.
Hans läks nüüd uuesti wanapagana juurde oma häda kaebama. Wanapagan kuulas Hansu kaebduse ära ja ütles: „Pole wiga! Ma annan sulle kuke, küll see su kiwid jälle tagasi toob!“
Seda üteldes andis wanapagan Hansule kirju kuke. Hans tänas ja läks siis kukega oma teed.
Saiwad nad tüki maad käinud, tuli neile rebane wasta. Kukk kohe rebasele: „Rebane, pue mu kõhtu!“ Rebane kuulis kuke sõna ja pugeski kuke kõhtu.
Läksiwad jälle natukese maad edasi. Tuli hunt wasta. Kukk kohe hundile: „Hunt, pue mu kõhtu!“ Ja hunt pugeski kuke kõhtu.
Sammusiwad jälle edasi. Tuli karu wasta. Kukk kohe karule: „karu, pue mu kõhtu!“ Ja karugi puges kuke kõhtu.
Ruttasiwad jälle edasi. Tuli tee peal järw wasta. Kukk jõi järwe ühe joonega tühjaks.
Wiimaks jõudis Hans oma kukega herra juurde. Kukk läks suure trepi peale ja hakas seal walju äälega laulma: „Kukeluugu! Kukeluugu! Anna saunamehe käsikiwid kätte!“
Herra wihastas niisuguse häbemata kuke üle ja laskis kuke kanade kongi wiia. Kui kukk kanade seas oli, ütles ta rebasele: „Rebane, pue kõhust wälja!“
Rebane pugeski kõhust wälja ja murdis kõik kanad ära. Homiku mindi kanadele süüa andma. Aga peale kuke ei tahtnud ükski sulgloom enam süüa. Rebane aga kargas kongist wälja ja pani putked mängima.
Teiseks ööks wiidi kukk karjalauta loomade hulka. Kukk ütles nüüd hundile: „Hunt, pue kõhust wälja!“
Hunt puges kõhust wälja ja murdis kõik loomad ära.
Homiku mindi waatama: kõik loomad sirutasiwad sõrgu wasta taewast.
Kolmandaks ööks wiidi kukk hobuse talli. Nüüd puges karu kõhust wälja ja murdis wiimase kui hobuse ära.
Seda wiisi saiwad kõik herra loomad otsa. Herra wihastas selle üle aga nii, et kohe käskis kuke ära tapa. Kukk tapeti ära, aga näe, uputus kippus kallale, sest kuke kõhust woolas järwe wesi wälja. Wiimaks saadi ometi weest jagu.
Nüüd küeti ahi sojaks ja pandi kukk küpsema. Küpsetatud kuke sõi herra üksipäini ära. Kukk hakas aga herra kõhus laulma: „Kukeluugu! Anna saunamehe käsikiwid kätte!“
Herra ei saanud enam ööl ega päewal rahu. Lootnud wiimaks ometi, et kukk kõhust wälja tuleb. Ütelnud sulasele: Wõta mõõk kätte ja kui sa näed, et kukk pea wälja pistab, siis löö ta pea otsast ära!“
Sulane teinud nõnda nagu herra käskinud, aga löönud mõõgaga herrad ennast. Herra hakanud suure waluga kisendama: „Katsu, et need kiwid siit minema saadad! Sest hädast saab ju küll!“
Seda wiisi saanud saunamees Hans oma käsikiwid jälle kätte.