Wanapagana jutud/Wanapagan pulmas
5.
Wanapagan pulmas.
M. Liedenberg Wigalast.
Korra eksind üks mees talwe külma ilmaga suurde laande ära. Otsind ja otsind teed, aga ei leia. Korraga näinud ometi enese ees metsas maja. Majas põlenud palju tulesid. Mees läinud ukse taha, uks kinni. Koputanud esimese korra, koputanud teise korra, koputanud kolmandama korra, ei tule kedagi eest lahti tegema. Ei kuule kõhku ega kahku. Kõik waikne nagu surnu haud.
Hakanud ümber waatama. Leidnud pika otsimise peale kõrwalise ukse. Sealt läinud sisse. Tuas istunud wanamees nagu hall känd üsna üksi. Mees kurdab hallile eksimise lugu ja palub öömaja. Seda lubatud hea meelega.
Mees wiinud hobuse talli, annud heinad, kaerad ette ja läinud ise jälle tuppa tagasi. Ootab, ootab, aga ei saa ise suhu ega silma.
Korraga ütleb wana hall mehele: „Kuule, wennas, siin ligidal külas on täna pulmad. Ma pian pulma minema. Tule minuga kaasa. Ega pulme iga päew pole!“
Mees wastas: „Ei see lähe korda! Kudas ma wõeras inimene pulma tulen!“
Wana hall aga wasta: „Tule aga peale! Pole sest wiga ühtigi! Küll nad meid hästi wasta wõtawad. Saame nii palju süüa, juua, kui aga süda kutsub. Lähme!“
Läinudki.
Wana hall aga tee peal seletama: „Seda ütlen ma sulle ette, et seal pulmas keegi muu mind ei näe kui aga sina üksi. Kui aeg ära tulla ja ma sulle märki annan, siis ole walmis kohe ära tulema!“
Mees olnud selle kaubaga rahul. Juba natukese aja pärast jõudnud nad suure metsa äärde külasse. Pulma kisa, kära kostnud juba kaugelt wasta. Kui wana hall seda kuulnud, hakanud ta ühe jala pealt teise peale kargama. Hüüdnud kohe: „Kuule, kuule, kudas nad kisawad ja kärawad! Lähme ruttu! Lähme ruttu!“
Nad läinud aia äärt mööda pool joostes edasi. Korraga kohkunud wana hall ja karanud aia äärest nagu kedrewars hulguma.
„No noh, mis sull wiga? Mis kõpsu sa nüüd lööd?“ küsinud mees.
Wana hall wasta: „Ole parem wait! Kuule, see on minu hing, mis seal on.“
Mees wasta: „Mis juttu sa räägid? Sinu hing? Kus su hing siis on?“
Wana hall aga: „Kas sa ei kuule aia ääres plärinat?“
Mees wasta: „Kuulen küll! Roika küljest on kild lahti, tuul puhub, kild pliriseb!“
Wana hall wasta: „Oi, oi, mehike, seda ma kardan. Kui kord sellesse puudun, olen kadunud!“
Mees wasta: „Ära tühja karda! See ei tee midagi!“
Siis aga läinud edasi pulmamajasse. Mees wõetud nagu kutsutud wõeras auusasti wasta. Keegi pulmaline aga ei näe metsa wana halli. Mees üksi näeb. Paneb teraselt tähele, mis wana hall teeb.
Kui toitu lauale kantakse, pistab wana hall toojale kohe jala ette. Kui kandja üles tõustes täie suuga kurja hüüab, kargab wana hall rõõmu pärast ühe jala pealt teise peale, (sest et ta ise wana kuri ongi). Purjus meeste juures mehikesel iseäranis palju tegemist. Õssitab ja ässitab, et aga tüli tõuseks.
Pea algab tants. Nüüd wana hall iseäranis hakaja. Pistab tantsijatele ikka jalga ette, teist ja teist. Kui tantsijad kukuwad ja kurja hüüawad, kargab ta rõõmu pärast kas lakke.
Wiimaks läinud pruutpaargi tantsima. Wana hall jällegi kohe jalga ette pistma. Peigmees kukunud nii rängasti, et enam kätt ega jalga pole liigutanud. Wana hall karkäuh nurgast wälja, karp taskust ja peigmehele nina alla. Lasknud peigmehe hinge karpi, pannud siis karbi kõwasti kinni ja pistnud tasku. „Läki nüüd tagasi!“ sosistanud wana hall mehele kõrwa.
Pulmas pole nüüd enam muud olnud kui nutmine ja hulgumine. Mees tänanud lahke wastawõtmise eest ja ruttand minema.
Tee peal läinud mees ilma wana halli teadmata aia äärde ja wõtnud selle killu ära, mis plirisend. Siis läinud jälle wana halli juurde. Magusat juttu westes puutund korraga wana mehe külge. Kõmm kukund wana hall pikali ja olnudki walmis.
Mees kohe karp wana mehe taskust ära ja pulmamajasse tagasi. Pulmalised nutnud ja kaebanud, aga mees trööstinud neid. Üelnud, ta tahta katsuda, kas ehk peigmeest elusse ei saa ajada.
Surnu wiidud kõrwalisesse tuppa. Mees kihutanud kõik teised tuast wälja, wõtnud karbi, kus peigmehe hing sees, ja pannud peigmehe nina alla. Kohe löönud peigmees silmad lahti, tõusnud püsti ja olnud terwe nagu ennegi.
Pulma rahwa rõõm olnud nüüd weel suurem kui enne. Igamees tulnud meest tänama. Kõige paremad söögid ja joogid antud nüüd mehele. Mees tahtnud ära minna, aga sest pole lastud rääkidagi. Mitu päewa peetud pulmi ühte lugu edasi.
Wiimaks arwanud mees ometi aja käes olewat minekut teha. Tänanud ja läinud. Sinna kohta jõudes, kus enne maja olnud, ei ole ta enam midagi leidnud. Üksi hobune olnud puu külge kinni siotud, kuinud hao wihk ees. Ilma ära eksimata pääsnud ta nüüd koju. Kodu rääkinud seda lugu naesele, lastele. Nad rääkinud seda teistele ja nii olen minagi seda kuulnud.