Vana kannel II/VII
VII.
Nr 271. Ma istun muremäele. 121.
A.
Muud istvad ilumäele,
Ilupilli neil peossa,
Ilupilli neil iessä,
Ilulaazid laua peäle,
Ilukarikad käessä,
Ilukannid kaindelassa,
Iluõied hõlma alla:
Ma istun muremäele,
Murepilli mull peossa,
Murelauda mull iessä,
Murelaazid laua peäle,
Murekarikas käessä,
Murekannid kaindelassa,
Mureõied hõlma alla.
Mullu jõin murekarika,
Tänavu juon teeze täie,
Kolmat täitä täidetässe,
Nellät laazi lastanessa,
Viiet vaati vietasse,
Kuuet tuopi tuodanessa.
B.
Neitsikezed, noorekezed!
Muud istvad ilumäele,
Ilulauda neil iessä,
Ilulaazid laua peäle,
Ilupiekerid peossa,
Iluõied hõlma alla,
Ilukannid kaindelassa:
Mullu jõin murekarika,
Tänävu juon teeze täie‚
Kolmat täitä täedetässe,
Nelläs laanib laua peäle,
Viies pilgub piekerissa,
Kuues kurnale säetud,
Seitsmes liigub linnassisse,
Kahessamat kallatasse,
Ühessämät ürjätässe,
Kümnemät maha külvätässe.
Nr. 272. Kudas viin vere vezile? 122.
Emäkene, memmekene!
Tuntsid mind ilma tuleva‚
Tuntsid sülle sündivädä:
Izä uot' hoboste poissi,
Vennäd tahtsid tallipoissi,
Sõzar uotis sõedupoissi.
Jumal lõi aga lõnga tegijä,
Kederwarre keerutaja.
Vennäd kässid viiä vezile,
Õed anda hallikalle.
Kudas viin vere vezile,
Kanuan armu hallikalle?
Viizin siis vere vezile,
Kantsin armu hallikalle.
Istsin maha mätta otsa,
Imetämä, ikkemaie,
Viimäst armu andemaie
Kes mo juure või tuleksi?
Tulli juure linnukene:
Mis sa nutad naene nuori?
Mis ma nutan, linnukene:
Peän viimä vere vezile,
Kandma armu hallikalle
Kudas viin vere vezile,
Kannan armu hallikalle.
Oh sa rumal naene nuori!
Kudas viid vere vezile,
Annad armu hallikalle?
Veri sull haezeb vezile,
Arm sull haezeb hallikalle.
Vii sa veeränd vezile,
Raha-ankur hallikalle;
Veeränd ei haeze vezile,
Raha-ankur hallikalle.
Nr. 273. Oh ma vaene põltud lapsi! 123.
A.
Oh ma vaene põltud lapsi!
Izä mind põlgis, emä mind põlgis,
Vennäd põlgsid, õed põlgsid:
Emä põlgis põlviltagi,
Izä põlgis põllultagi,
Vennäd villä vällä peältä,
Õed põlgsid õuestagi.
Oh mina vaene põltud lapsi!
Kohe peän mina minemä,
Kohe peän peä panema,
Jalad alta andemaie,
Käed kõrvalt käänemaie,
Kehä keskelt keerutama?
Läksin suure metsa äärde,
Antsin siis jalule teädä,
Suuda suure varva'alle:
Sõudke jalad, jõudke jalad,
Sõudke suurele merele!
Sain siis suure mere äärde,
Võtsin kaapi, võtsin raapi,
Võtsin kaapi kaelastagi,
Võtsin raapi rinnustagi.
Võtsin sõle rinnastagi,
Võtsin raha kaelastagi,
Pannin sõle sõudemaie,
Pannin lehe lendämaie:
Sõua sõlgi, lendä lehti,
Sõudke suure saare äärde,
Veikse saare veere peäle!
Hakazin tuba tegemä
Riegudesta raagudesta,
Pilliruo pindudesta,
Laiemista laastudesta,
Pikemista pilbastesta,
Suure suo sammelista.
Sai sie tuba valmidesse:
Siest olli siidile siutud,
Peältä kullakarvalene,
Katus vazesta valatud,
Seenäd tehtud silkudesta,
Räästäd ranna rääbissistä,
Lagi laiasta rahasta,
Viilulatid vingerjista.
Seäl käizid alati saksad,
Igä päe käizid Pärnu saksad;
Igä riedi Riia saksad,
Igäs kuus käis kuningas.
Ikki nad minult küzizid:
Neitsikene, noorekene!
Kas on linna või on lippu
Või on suuri soolalaeva
Või on kallis kaubalaeva?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Ei ole linna, ei ole lippu,
Ei ole suuri soolalaeva,
Ei olle kallis kaubalaeva!
Siep on sandi saanakene,
Vaeze lapse peävarjuke.
Liglekezed, laglekezed,
Ligi taevast linnukezed!
Viige mo izäle täädä,
Viige mo emäle täädä,
Viige viie vennä täädä,
Kantke kahe õe täädä:
Käske tulla mulle käimä,
Vaesta lasta vaatamaie.
Izä tulli, imeteles,
Emä tulli, imeteles‚
Vennäd tullid, veänzid peädä,
Õed tullid, õlletazid.
B.
Oh ma vaene põlgtud lapsi!
Kohe peän mina minemä,
Kohe peän peä panema,
Jalad alta andemaie?
Izä põlgis, emä põlgis,
Õed põlgsid ja vennäd põlgsid:
lzä põlgis põlve peältä,
Emä põlgis põuestagi,
Õed põlgsid õue peältä,
Vennäd villä vällä peältä.
Oh ma vaene põlgtud lapsi!
Kohe peän peä panema,
Jalad alta andemaie,
Kehä keskelt keerutama?
Peä mull paestab peältä metsä,
Jalad alta harva metsa,
Kehä keskelt keeumetsä.
Võtsin sõle rinnastagi,
Lehe laia kaelastagi:
Sõua sõlge, lendä lehte,
Sõua suure saare peäle,
Veikse saare ääre peäle!
Sain ma sinna saanudesse,
Jäin ma sinna jäänudesse,
Hakazin tuba tegemä.
Kellest ma tua tieksin?
Riegudesta, raagudesta,
Pilliruo pindudesta,
Pikemistä pilbastesta,
Laiemista laastudesta.
C.
Izä põlas, emä põlas,
Õed põlgsid, vennäd põlgsid,
Izä põlas põlvissagi,
Emä põlas põuessagi,
Vennäd villä vällä peältä,
Õed uhked õue peältä
Izä mind kässis suole minnä,
Emä kässis maale minnä,
Vennäd vette uputada,
Õed mind kajosse karata.
Olli mull üksi vennäkene,
Teene vennä naezekene.
Sie siis mõistis, kohe kostis:
Izäkene, taadikene,
Emäkene, memmekene!
Lasku hiljuke elädä,
Enneaegune azuda.
Hiljuksest saab ilmarikas,
Tazazest saab Mana tarka,
Enneaeguzest emändä.
Läks ta jõe kalda'alle,
Võttis rinnast rinnasõle,
Suure sõle, laia lehe,
Panni sõle sõudemaie,
Lehe laia lendämaie:
Sõua sõlge, lendä lehte‚
Sõua suure saare juure,
Veikse saare veere peäle,
Kolme koedo keske'elle!
D.
Izä mind põlgis, emä mind põlgis
Izä ütles hiljakesse‚
Emä enne-aeganesse,
Õed põlgsid õue peältä,
Vennäd villä vällä peältä.
Izä kässis surra suode peäle,
Emä kässis matta maade peäle,
Vennäd vette uputada.
Pannin sõle sõudemaie,
Lehe laia lendämaie:
Sõua sõlgi, lendä lehti,
Suure saare ääre peäle,
Veikse saare veere peäle!
Sinna mina tegin saanakeze
Riegudesta, raagudesta,
Pilliruo pindudesta,
Pikemistä pilbastesta,
Laiemista laastudesta.
Liglekezed, laglekezed,
Ligi taevast linnukezed!
Viige mo izäle täädä,
Viige mo emäle täädä,
Kandke kahe õe täädä.
Izä tulli ja imetäs,
Emä tulli, heitis risti.
Nr. 274. Miksep mind mehed põlazid. 124.
Miksep mind mehed põlazid,
Miks mind poizid põlgelezid,
Halbikezed haugutazid?
Ma ei teind meeste mieltä müödä,
Käenud poeste käskuzida.
Ma tien memme mieltä müödä,
Käin taadi käskuzida,
Astun andija järele.
Siis olli ilus ilma kuulda,
Viizak kuulda vendädelle,
Ilus mo õdede kuulda.
Muud tegid meeste mieltä müödä,
Astsid halpide järele.
Sie olli hirmus ilma kuulda‚
Sie olli vali valla nähä,
Viha kuulda vendädelle.
Mis saab minust meeste lüüä,
Meeste lüüä, poeste puutu,
Raudakämmelde rabada?
Minu pihad peenikezed,
Õlanukad õhukezed,
Käevarred vaebukezed.
Ma ollin kuevale suvele,
Hilizelle heenä-aale,
Nällätselle nädälille.
Ei saand vetta mo viheldä.
Mehed tõid meresta vetta,
Poizid Pohlamaa jõesta,
Naezed Narva hallikasta,
Tüdrekud lina leosta,
Siis sai vetta mo viheldä.
Miks olen mina hiline,
Miks olen taime tazane?
Izäzestä õõnapuusta,
Madalasta marjapuusta.
Izä söönd õõnad iluzad,
Emä marjad madalad,
Veli nied tapud tazazed.
Nr. 275. Ei ma sünni suurde sekkä. 125.
Ei ma sünni suurde sekkä,
Mahu ei rikaste majasse.
Rikas ütel mind riesse,
Varalene vankurisse,
Küllälene kaarikusse.
Mäe peäl on männäd pikäd,
Kalda'al kazed kõverad:
Seält saab rikkal rataspuida,
Varalezel vankurida,
Küllalezel kaarikida.
Nr. 276. Mis maksab maa hobone? 126.
Mis maksab maa hobone
Saksa sälgude seässä,
Vene varzade vahele?
Saksa sälud sääriklemäd,
Vene varsad viizakamad.
Nõnnap minagi sie vaene
Muede mukkide seässä,
Kenä kaelade keskelle.
Suured söövad suurta süöki,
Mina vaene vetta leibä.
Sest ei sünni suurte sekkä.
Nr. 277. Ma jäin vara vaezes lapses. 127.
Oh mo õed, oh mo vennäd,
Oh mo helläd eede vennäd,
Mezimarja memme vennäd,
Kullerkupu taadi vennäd!
Kuulake minu järele,
Kui mind hullu hukatasse‚
Vaesta lasta vaevatasse,
Tallekest kui tapetasse,
Lõokaela lõegatasse.
Raha maksvad maksa raazud,
Kulda maksvad kopso tükid,
Veeringit vere pizarad.
Oh Jumal, Jumalakene!
Ma jäin vara vaezes lapses.
Ärä mull surri memmekene,
Ärä surri taadikene,
Anti mind onode hoolde.
Ono ei jõudnud hoolitsedä,
Tädi ei täitä huolta kanda.
Ono panni hoboste juure,
Tädi täitä karja kaitsma.
Ollin mina tillukene,
Müödä maada madalukene,
Ollin kui uba iluza,
Käizin kui käbi kenästi,
Uaõizi uhke'esti‚
Linaseeme sirge'esti‚
Hernevarzi valge'esti.
Maksin metta meeste meelest,
Piimä pudi poeste meelest,
Koore kaste koka meelest,
Sula või sulaste meelest.
Nr. 278. Peretütär ja orjalaps. 128.
Peretütär neitsikene,
Kuulis ta pühäd tuleva,
Kuulis jõulud jõudevada,
Lihavõtted liikuvada,
Võttis küüri kuldazida,
Hõeru hõbehelmezida.
Võttis emältä küzidä,
Vana emältä vaielda:
Särki selgä peenikesta,
Vüöd vüöle iluzakesta,
Ümmer rukka roozilesta,
Rinda suurta sõlekesta,
Raha kaela kaunikesta.
Mina vaene orjalapsi!
Kui kuulen pühäd tuleva,
Kallid ajad kalduvada,
Lihavõtted liikuvada,
Võtan küüziltä küzidä,
Käevarsilt vaideleda:
Kas on küüned teenud küllä;
Käevarred näenud vaeva?
Võtan küüri riistazida,
Pestä tina taldrekida.
Pessin kulbi kuivemaie,
Pange päevä paiste'elle.
Mõtsid kuu kuumendava,
Kuumas minu kulbivarzi;
Mõtsid päevä paistevada,
Paistis pestud pange põhja.
Oh mina vaene orjalapsi!
Kelle juure ma läheksin,
Kelle armule oleksin?
Põle mull izä, põle mull emä,
Emä põle armu andemaies,
Izä iestä seizemaies.
Izä mull on mulda viidud,
Emä ammu hauda pantud.
Lööge sedä, sie emätä,
Lööge sedä, sie izätä,
Pange pihta, sie pärätu!
Sell põle kullal kuulejada,
Helläl iestä seizejädä.
Mari kostis alla mulla:
Ärge lööge vaesta lasta,
Vaene nutab löömätägi.
Kus ta astub, seäl alatseb.
Kus ta istub, seäl ta ikeb‚
Kus ta seezäb, seenäd märjäd.
Nr. 279. Seni kui tüterid tuassa. 129.
A.
Seni mo izä izändä,
Seni mo emä emändä,
Pojad pooled sakselazed,
Seni kui tüterid tuassa,
Põllelezed põrmandalle,
Rätikkaelad kammerisse.
Seni õues õlle ojad,
Kajo ääres kal'l'a‚ ojad,
Värätis on viina ojad:
Õlut saab hoboste juua,
Viina saab veiste juua,
Kal'l'a külä karja juua.
Tua ies olli tunnikellä,
Väratis olli verstasammas,
Õues õõnapuud iluzad,
Kajo ääres olli kaazikmetsä.
Kui said tüterid tuasta,
Põllelezed põrmandalta,
Rätikkaelad kamberista,
Tanu tahtjad taresta:
Lõpnud õuest õlle ojad,
Kajo äärest kal'l'a ojad,
Värävistä verstäsammas,
Tuaiestä tunnikellä.
Tuba jäi tühjäs tütterista,
Ait jäi harvas riietesta,
Laut jäi lahjas lehmädestä:
Kõik jäid muoma mustiklehmäd,
Hammuma hallid eläjäd,
Hirnuma izä hobozed.
B.
Emäkene, memmekene!
Kui sa minda kasvatazid,
Siis sa sedä üttelezid:
Jõua tütär, sõua tütär,
Jõua tütär jõude kasva!
Mina jõutsim mina söutsin,
Mina jõutsin jõude kasva.
Sain ma nooreks neitsikezeks,
Jõutsid jõude kosjad käiä.
Mina vasta vaidelema:
Emäkene, memmekene!
Ärä, ole viina himussa,
Õlletoobi tahtejaksi!
Läksin vällä kuulamaie:
Kuulzin kul'l'uste kõlinat,
Vaskival'l'aste valinat,
Hõberõngaste rõginat
Juozin tuppa üttelemä:
Emäkene, memmekene!
Viska tulle viina mõedud,
Katusselle õlle kannud,
Pillu piekerid järele.
Senip, senip, memmekene,
Senip so sead siledäd,
Senip so lammad lihavad,
Lammaste villad lahedad,
Senip so hobo iluza,
Senip so täkku tärnidessä:
Senip kui tüterid kodussa
Kui viiässe tüterid kodusta,
Muoma jäid mustad lehmäd,
Hammuma jäid hallid härjäd,
Hirnuma noored varzukezed,
Määmä jäid lammatalled:
Põle meil enäm süötijäidä,
Peotäie pistijäidä,
Sületäie süstijäidä!
Senip senip, memmekene,
Senip õues õllesooned,
Kajo ääres kal'l'asooned‚
Värävissä viinasooned,
Senip kui tüterid kodussa.
Kui viidi tüterid kodusta,
Taaderi tahtijad talusta,
Lõpsid õuest õllesooned,
Kajo äärest kal'l'asooned,
Värävistä viinasooned.
Nr. 280. Iza varajane surm. 130.
Izä kässis jõude kasva,
Emä kässis jõude kasva:
Kasva, tütär, jõua tütär,
Kasvata kaela pikkä,
Laota rinda laia,
Kus sa paned Paide pauad,
Paide pauad, Riia ristid,
Vajotad vana hõbedat.
Ma tuon Riiast suure risti,
Tallinast tuon taader laia,
Põltsamalt tuon põlle pikä,
Poest tuon pärjä punaze.
Mina jõutsin, taadikene,
Mina jõutsin jõud kasva,
Kasvatazin kaela pikä,
Laotazin rinda laia.
Sina jõutzid, taadikene,
Sina jõutsid jõude surma,
Võtsid hauad arma'asse‚
Külmäd kalmud kalli'isse,
Riiga jätsid, taadikene,
Riiga jätsid suure risti,
Tallinasse taader laia,
Puodi jäi pärgä punane.
Jätsid hulga hullukezi,
Tua täie tillukezi,
Jätsid helmitä elämä,
Kaelakonneta kozuma,
Kui ma elän, ehk saan helmed,
Kazudes saan kaelakonna.
Nr. 281. Vanale loodud. 131.
A.
Üks ollin tütär izäle,
Üks ollin tütär emäle,
Üks ollin õde viiel vennäl,
Kupukene kuuel vennäl,
Kaoke kaheksal vennäl,
Nadu viiel vennä naezel:
Siiski viel luodud vanale,
Vanale, vana varasse,
Vana taadi tarvitusse.
Läksin taeva kuulamaie,
Marijal auu andemaie:
Mis sie Looja mulle loonud,
Marija mulle jaganud?
Läksin Looja ukse ette,
Marija akende alaje,
Teretäzin Loojakesta,
Marijat kirju kirjutajat.
Looja mõistis, kohe kostis:
Oh sa ilus neitsikene!
Mis sa otsid taeva'asse?
Mina mõistsin, jälle kostsin:
Tullin taeva kuulamaie,
Maril auu andemaie,
Mis sie Looja mulle loonud,
Marija mulle jaganud?
Looja mõistis, kohe kostis:
Oh sa ilus neitsikene!
Sina oled luodud vanale,
Vanale, vana varasse,
Vana taadi tarvitusse.
Mina mõistsin, jälle kostsin:
Kuda lähen mina vanale,
Vanale, vana varasse,
Vana taadi tarvitusse?
Looja mõistis, kohe kostis:
Oh sa ilus neitsikene,
Parem on minnä vanale;
Vanale vara parema,
Kirstu nurgad kindelemad.
Mina mõistsin, jälle kostsin:
Muud aad mina eläksin.
Tuleb aga sie õnnis õhtu aega,
Kallis kaaza mängu aega,
Tien ma vuodid tinazed,
Lahutan linad lahedad,
Peksän padjad pehme'eksi‚
Ei siis teä, kudas kutsu,
Häbi on hüüdä ätessägi,
Vaaku vana vaarissagi,
Kutsu kulla peiussagi.
Kui annan vanale kättä,
Kätt kui külmäle kivile;
Kui annan vanale suuda,
Suud kui surnule seale.
Kui annan noorele suuda,
Suud kui sulale võile;
Kui annan noorele kätta,
Kätt kui ahju paiste'elle.
B.
Tiidutid mere tihazed,
Kaagutid mere kanazed.
Laalab laane västerikku:
Kohe peän mina minema,
Kohe peän peä panema,
Käed kõrva käänemaie,
Jalad alta andemaie.
Üksep ma tütär izäle,
Üksep ma tütär emäle:
Siegip mind luodud vanale,
Vanale, vana varasse,
Vana taadi tarvitesse.
Häbi mull hüüdä ätessägi‚
Tännitädä taadissagi,
Kuum mull kutsu peiussagi.
Läksin Looja õue alla,
Mari akende aluje:
Oh sa Looja, suuri Looja,
Mari maale kirjutaja!
Kohe peän mina minemä,
Kohe peän peä, panema,
Jalad alta andemaie,
Käed kõrvalt käänemaie?
Jubap laulis Looja kukke,
Maril kanad kõerutazid.
Looja moistis, kohe kostis:
Mis sa otsid, neitsikene?
Mina mõistsin, kohe kostsin:
Oh sa Looja, suuri Looja,
Mari maale kirjutaja!
Üksep mind luodud izäle,
Üksep mind luodud emäle,
Üks olen viiel vennäl,
Kullerkuppu kuuel vennäl,
Nadu viiel vennä naezel:
Siiski mind luodud vanale,
Vanale, vana varasse,
Vana taadi tarvitesse,
Looja mõistis, kohe kostis:
Ikki peäb sellele minemä,
Kellele jagu jaganud,
Kellele õnn on õnnistanud!
Nr. 282. Vanale parem minna. 132.
Ollin enne eede kohal,
Mezimarja memme kohal,
Ollin kui uba iluza,
Käizin kui käbi kenästi,
Uaõizi uhke'esti‚
Marjavarzi valge'esti,
Vierzin kui muna murule,
Kierzin kui kana kezäle,
Munakene peale õue.
Ollin üks tütär izäle,
Ollin üks tütär emäle,
Kupukene kuuel vennal,
Nadu viiel vennänaezel.
Kes sie mulle kosja tulli?
Tulli vana hallikene.
Minä vasta vaidelema:
Kuda lähän mina vanale,
Vanale, vana varale?
Kui annan vanale suuda,
Suud kui surnulle seale;
Kui annan vanale kättä,
Kätt kui külmäle kivile.
Kui annan noorele suuda,
Suud kui sojale leväle;
Kui annan noorele kättä,
Kätt kui siidirätiknlle.
Nüüd ma ütlen ümmer jälle:
Sest on vanale parema:
Vanale vara parema,
Kõik ta nurgad kindelemäd,
Aeda nurgad auuzamad.
Nr. 283. Üks mina hoolin, kaks mina kardan. 133.
Üks mina hoolin, kaks mina kardan,
Üks mina hoolin ollessagi,
Kaks mina kardan kargadessa.
Ei minu oma siin ei ole,
Ei mu kaaza siin ei kasva,
Teene puoli siin ei tõuze.
Minu kaaza kauge'ella,
Minu oma Hollandissa.
Viis on verstä meil vahele,
Kuus on kuivada jõgeda,
Seetse seisvät hallikada,
Kahessa kalamereda.
Setu armuda temäle,
Mitu hagu aiassagi,
Setu tervista temäle,
Mitu puuda põõza'assa,
Tuul talle armuzid ajagu,
Vihm talle viigu tervissida!
Tahan nüüd minna mehele,
Ärä minnä Hantsudelle,
Jagu minnä Jaakudelle
Lust on minnä lomperille,
Südä kutsub komperille,
Seezäs seenäs mull iessä,
Tuas, tuulevarjussagi.
Mis on sest ehk sellepärast,
Et mo kaas on karjapoissi,
Seapoizist teenepuoli?
Kui on õnne, siis eläme,
Kui on tervist, teeme tüõdä
Ei või õnneta elädä,
Tervissetä tehjä tüõdä.
Hõel õnneta elägu,
Tehku tüödä tervissetä.
Nr. 284. Oh sedä ennista eluda! 134.
A.
Oh seda ennista eluda,
Kallist kazupõlvekesta,
Kui me kasvime kodussa,
Istsime izä tuassa,
Vierzime velle põrmandalle!
Ollin kui uba iluza,
Käizin kui käbi kenästi,
Vierzin kui muna murule,
Kierzin kui kerä kezäle.
Ei mina rikkund muruda,
Ei kerä rikkund kezädä,
Õun ei rikkund õuekesta.
Ühti meele, mis on teele!
Nõnda ollid meele laulukorrad
Kui on küläs karjakorrad
Või vallas vazikakorrad,
Mõiza'as hobostekorrad.
B.
Oh sedä endistä eluda?
Kallist kazu põlvekesta!
Elu teätsin, kus eläzin,
Kazu teätsin, kus kazuzin.
Ei ma teä sedä eluda,
Kus mind viimel viidänesse,
Ajal pikäl annetasse.
Kui istsin izä tuassa,
Vierzin vendäde vahele;
Ollin kui uba iluza,
Käizin kui käbi kenästi,
Uaõizi uhke'esti,
Marjavarzi valge'esti‚
Vierzin kui muna murule,
Kierzin kui kana kezäle.
Izäkene, taadikene,
Emäkene, memmekene!
Siis ma sõin sedä kalada,
Mis tulli mängides mäele,
Karates tulli kalda'alle,
Lusti lüües lootsikusse.
Sain ma maazik muile maile,
Ilus lille iemä'älle:
Kaunis lille kauge'elle:
Ei saand silku silmä nähä,
Kiiza lientä keele katsu.
Izäkene, taadikene!
Emäkene, memmekene!
Siis ma astsin aeda tiedä,
Kepsin kelderi radada:
Peä puutus sea lihasse,
Käed kuivisse kalusse,
Jalad alta ahvenisse,
Hõlmad õlle poolikusse,
Varvad viina veerändisse.
Sain ma maazik muile maile,
Ilus lille iemä'älle,
Kaunis lille kauge'elle:
Viizin naeru nartsudessa,
Ilu viizin hilpudessa.
Seäl ma astsin aeda tiedä,
Kepsin kelderi radada:
Mis mo pähä puutunessa?
Peä mull puutus pihlakasse,
Jalad alta haavadesse,
Käed kallid kaskedesse.
Mis mo kaela kahvateles?
Kaelu kaela kahvateles,
Jalad kal'l'a poolikusse,
Varvad vie veerändisse.
Võtsin käia nirtsakille,
Nirtsakille, närtsäkille.
Nr. 285. Kus on tuodud, toedan peädä. 135.
Läksin metsä kõndimaie:
Ies olli pikkä peerumetsä,
Taga laia laualaazi,
Keskel sie kodara metsä.
Oh sedä heädä peädevarju,
Kallist kaela varjukesta!
Kodo teätsin, kus ma kasvin,
Enne teätsin, kus eläzin.
Tühi teäb sedä tubada,
Kus meid viimäks viidänessä,
Ajal pikäl annetasse,
Saanil suurel sõedetasse.
Viiässe sinna talusse,
Kus ukses uherdi augud,
Sala augud sammastessa,
Kussa kuulab äiä kurja,
Kussa vahib ämmä valju,
Kaeb sie käli kavala.
Nüüd ma ütlen ümber jälle,
Mõestatan mõlemitpidi:
Sie läheb läbi südäme,
Läbi mo ihu iluza,
Läbi palge'e punaze,
Mis nied nooremad nuravad,
Asjatumad haugutavad,
Tatilõuad tappelevad.
Uuest lüpsäd lüpstud lehmäd,
Joodad joodetud vazikad,
Söödäd söödetud veissed.
Kus on tuodud, toedan peädä,
Kus on viidud, viidan aega.
Nr. 286. Oh sina surma sõgeda. 136.
A.
Oh sina surma sõgeda,
Oh sina katku kadeda,
Miks sa võtsid meie memme?
Eks võind murdä muida puida,
Tappa tamme tütterida,
Võtta vahteri võzuda.
Ennem kui võtsid meie memme!
Jätsid hulga hulkumaie.
Tuatäie tiutsumaie,
Nurgatäied nuttemaie,
Kamretäied karjumaie.
Jätsid meid onode hoida,
Jätsid meid tädide teädä,
Vanaema vaigistada.
Ono ei võtnud hoidevasse,
Tädi ei võtnud teädevässe,
Vanaemä vaigistada.
Siis mina nutsin, nurgad märjäd,
Seäl mina seizin, seenäd märjäd,
Kus siis karjun, kammer märgä,
Kus siis istsin ikkudessa:
Sinna kasvis kaazikmetsä,
Sinna ajas haavikmetsä,
Sinna paksu padrikmetsä,
Sinna leenä lepikmetsä.
B.
Oi sina surma sõgeda,
Või sina katku kavala,
Suretid minu suguda!
Miks võtsid minu võzuda,
Miks suretid minu suguda?
Sureta munde suguda,
Sureta suure suguda!
Suurel on pal'l'u suguda‚
Rikkal on pal'l'u rahada.
Minul vaezel vaeva pal'l'u.
Nr. 287. Meie kaksi vaesta lasta. 137.
A.
Meie kaksi vaesta lasta:
Sa izätu, ma emätu,
Sa sõbatu, ma sõletu,
Sa linditä, ma lehetä!
Lähme emä haua peäle,
Lähme izä haua peäle,
Kalli kalmu kaane peäle!
Läksid izä haua peäle,
Kalmu külmä kaane peäle,
Teene pühkis teeze silmi,
Teene teeze peäd silitäs.
Izäkene, taadikene!
Võtsid surra, ei elädä,
Tõuzu mo kirstu kinnitämä!
Izä ei mõistnud, izä ei kostnud,
Izä ei hauasta kõnelend.
Läksid siis emä haua peäle,
Emä kalmu kaane peäle,
Teene pühkis teeze silmi,
Teene teeze peäd silitäs.
Emäkene, memmekene!
Tõuze üles hauastagi,
Tõuze sõba seädemaie,
Annivakka valmistama,
Tõuze luoma loogelesta,
Loogelesta, poogelesta!
Emä siis mõistis‚ vasta kostis,
Emä hauasta kõneles:
Oh mo tütär tillukene!
Jumal sulle loogu loogelesta,
Loogelesta, poogelesta!
Mari so sõba seädelegu,
Annivakka valmistagu!
Tütär siis mõistis, kohe kostis
Emäkene, memnlekene!
Tõuzu izi hauastagi,
Tõuzu izi ja tõota!
Emä siis mõistis, vasta kostis,
Emä hauasta kõneles:
Ei või tõusta, tütär nuori,
Ei või tõusta, ei tõota!
Muru mull kasnud mulla peäle,
Aruheinä haua peäle,
Sinililled silmä peäle,
Kullerkupud kulmu peäle.
Tütär siis mõistis, jälle kostis:
Tõuzu ikki memmekene,
Tõuzu ikki ja tõota!
Ma tuon Virusta vikati,
Lustiverest luezukeze,
Niidan muru mullikille,
Aruheenä härgädelle,
Sinililled sikkudelle,
Kullerkupud kitsedelle.
Emä siis mõistis, jälle kostis,
Emä hauasta kõneles:
Ei või tõusta, tütär nuori,
Ei või tõusta, ei tõota!
Liiv mull rõhub rindazida,
Muld mull muljub mokkazida,
Sõmer litsub silmä peäle,
Kivikene kulmu peäle
Tütär siis mõistis, jälle kostis
Tõuze ikki memmekene,
Tõuze ikki ja tõota!
Ma tuon linnast liivasõela,
Muilta mailta mullasõela,
Saarelt tuon sõmera sõela,
Kingu otsast kivi sõela,
Sõelun liiva linna tiele,
Sõelun mulla muile maile,
Sõelun sõmera suosse,
Kivikezed kingu otsa.
Emä siis mõistis, kohe kostis,
Eite hauasta kõneles:
Ei või tõusta, tütär nuori‚
Ei või tõusta, ei tõota!
Mull on juures mulla haizu,
Külles on ju kuolija haizu,
Selläs on mull surnu haizu.
Tütär siis mõistis, jälle koslis:
Tõuzu ikki, memmekene,
Tõuzu ikki ja tõota!
Ma viin Virru vihtelemä,
Suome sauna küttemaie,
Mõzen juurest mulla haezu,
Pezen küllest kuolja haezu,
Vihtlen selläst surnu haezu,
Harin ihust haua haezu.
Emä siis mõistis, viimaks kostis,
Emä hauasta kõneles:
Oh mo tütär tillukene,
Ei või tõusta, ei tõota!
Kes on seda enne näenud,
Enne näenud, mueste kuulnud,
Et on kuolija kodussa,
Külmäjalga kamberissa!
B.
Meie kaksi vaesta lasta:
Sa izätä, ma emätä,
Sa sõleta, ma sõbata,
Sa linditä, ma pärjätä,
Sa rahata, ma helmitä.
Lähme Jaanipäe kiriku:
Murerätikud käessä,
Murenumred nurke peäl,
Rääme kirjad rätikusse.
Lähme siis izä haua peäle,
Lähme siis emä haua peäle:
Tõuze üles, memmekene,
Tõuze ikki, memmekene,
Tõuze kirstu kinnitämä,
Veeme vakka valmistama!
Ei või tõusta, tütär nuori,
Ei või tõusta, ei tõota.
Mind on ammu hauda pantud,
Tunamullu tuodud siiä,
Kask on kasnud kaela peäle,
Muru mulla kalda peäle,
Jaanikannid jalge peäle,
Kullerkupud kulmu peäle.
Tõuze ikki, memmekene!
Ma niidan muru mullikille,
Aruheenä härgadelle,
Sinililled sikkadelle,
Kullerkupud vazikille,
Jaanikannid lammastelle.
C.
Nutsid kaksi vaesta lasta
Ühe emä haua peäle,
Kahe kalmu kaane peäle,
Valged rätikud käessä,
Kuldakirjad rätikussa,
Hõbenummer nurga peäle.
Teene pühkis teeze silmi,
Teene teeze peäd silutas.
Oh me ühed õekezed,
Ühe levä linnukezed,
Ühe tua tallekezed!
Kelle juure me läheme,
Kelle armule ajame?
Ei ole armu andijat
Egä peä silutajat, —
Kivi juure, kannu juure,
Välläle varede juure.
Tuleb tuuli, annab armu,
Paestab päevä, peäd silutab.
Nutsid kaksi vaesta lasta
Ühe emä haua peäle:
Tõuze üles, memmekene‚
Tõuze üles hauastagi,
Karga vällä kalmustagi!
Ei või tõusta, tütär nuori!
Muru kasnud mulla peäle,
Aruheina haua peäle,
Sinililled silmä peäle.
Tõuze ikki, memmekene,
Tõuze ikki ja tõota!
Ma tuon linnast vikatida,
Niidan muru mulla peältä,
Niidan muru mullikille,
Aruheena haua peältä,
Aruheena härgädelle,
Sinililled silmä peältä,
Sinililled sikkadelle,
Kullerkupud kulmu peältä,
Kullerkupud kukkedelle.
Ei või tõusta, tütär nuori,
Ei või tõusta, ei tõota!
Tõuze ikki, memmekene,
Tõuze mo kirstu kinnitämä,
Mari vakka valmistama!
Ei või tõusta, tütär nuori!
Kes on enne sedä näenud,
Et on kuolija kodusse,
Hingeheitjä elusse?
Nr. 288. Oma memm ja võõras memm. 138.
A.
Oma memm olli mull memmekene,
Võeras memm mull on võegas memm.
Oma memm olli mull memmekene,
Kuulis mind kodo tulevat,
Taga laane laulevada,
Ette laane helkivada:
Kuule kust tuleb tütär nuori!
Võta leibä laua peältä,
Nuga teeze nurga peältä,
Kalakaussi keske'elta.
Võeras memm mull on võegas memm,
Kuuleb mind koju tuleva,
Taga laane laulevada,
Ette laane helkivada:
Kuule kust tuleb tütär nuori!
Küllä sööja, küllä jooja,
Küllä kandija külässe.
Ahkerdab kõik oma kõhtu,
Pistäb kõik eneze puhku,
Ei jätä üle ühtegi!
B.
Kes tulli vällä, kuulamaie?
Emä tulli vällä kuulamaie:
Kuule kus laalab kulla lindu,
Helgib sie emäkanake,
Laalab laane västerikku!
Panni söögi laua peäle,
Panni levä laua peäle,
Nua laua nurga peäle:
Lõika leibä, tütär nuori,
Sa tuled vällästä väzinud,
Tüö juuresta tüdinud,
Ie otsasta igänud.
Panni pingi põrmandalle:
Istu maha, tütär nuori!
Panni põhud põrmandalle:
Heedä maha, tütär nuori!
Oma memm olli memmekene,
Oma taat olli taadikene.
Käskis võtta võida leibä,
Võtta kirstust kinnitusta,
Kaane alta kannatesta.
Võtsin võid, ei vähenend,
Katsin kala, ei kahanend.
Izä ütel hiire peäle,
Emä kaevas kassi peäle:
Olli izi hiirekene,
Kahejalgne kassikene.
Võeras memm on võegas memme,
Võeras taat on võllaskaela.
Kuulis mind kodo tuleva,
Kuulis laanes laulevada,
Karu murrus kauge'ella‚
Kutsus vällä kuulamaie:
Ju kuulusse kuri tuleva,
Tuleb kui kuri koduje,
Astub kui maru majasse,
Kodo tuleb küllä sööjä,
Küllä sööja, küllä jooja,
Küllä kandija külässe.
Mina mõistsin, jälle kostsin:
Mis ma viin viest külässe,
Äganista annan muile,
Taarist teestele tõotan?
Võeras memme on võegas memme,
Võeras taati on võllaskaela:
Ütleb härjä söögis söövä.
Mina mõistsin, jälle kostsin:
Mis saab härjäst söögis süüä?
Kont on suuri, nahk on paksu,
Liha vahel veidikene.
Vaadi õlut joogis joova:
Mis saab sellest joogis juua
Mõsk on alla‚ vaht on peäle,
Õlut vahel veidikene.
Võeras memme on võegas memme:
Kässis mind tules magada,
Tulekiires kikerdädä.
Mina mõistsin, jälle kostsin:
Ennemp tie tuline kuube,
Sädemestä särgikene,
Kübemest kübäräkene,
Tulekiirest kindad kätte,
Siis ma võin tules magada,
Tulekiires kikerdädä.
Nr. 289. Kodo meidä oodatasse. 139.
A.
Kodo meidä oodatasse,
Värävisse vaadatasse
Kes sie meid koduje uotab,
Kes sie meid värävis vaatab?
Oma memme memmekene.
Memm mull vahib värävisse,
Koeral koogike käessä;
Kassil kakku kaindelassa.
Oma memm mull olli memmekene.
Kui kuulis kodo tuleva,
Võttis üteldä kodosta:
Hüppä Eltse, karga Kaie,
Tantsi Tammiku Mareta!
Võta värävid võrusta,
Uksed ummirõngastesta,
Kui tuleb tütär koduje,
Kajo koogo kiigutaja,
Ukse lingi liigutaja,
Vie pange veeretäjä.
Hüppä Eltse, karga Kaie,
Tantsi Tammiku Mareta!
Pane lauda põrmandulle.
Pane leibä laua peäle,
Nuga teeze nurga peäle.
Kui tuleb tütär koduje,
Tuo siis õled põrmandulle,
Pane padjad õlgi peäle,
Laota lina laiali.
Oh mo tütär tillukene!
Küll oled karjasta väzinud,
Joozusta juba tüdinud.
Võeras memm mull on võegas memm
Kui kuuleb kodo tuleva,
Võtab üteldä kodossa:
Hüppä Eltse, karga Kaie,
Tantsi Tammiku Mareta!
Pane sie väräv võrusse,
Uksed ummirõngastesse.
Ju tuleb kuri koduje,
Küllä sööjä, küllä jooja‚
Küllä kandija külässe.
Võeras memme, võegas memme!
Mis viin viest külässe,
Aganist ma annan muile,
Taarist teezele talule?
B.
Kodo meidä oodatasse,
Värävisse vaadatasse.
Kes sie meid kodo uotab,
Kes sie värävis vaatab?
Kodo uotab kuldamemme,
Värävisse vaskitaati,
Kuna tuleb kodo tütär nuori,
Kuna tuleb kajolt vetta tuoma.
Izä kirves tahab ihuda,
Velle väits tahab hal'l'astada,
Izä kirves heitnud killu,
Velle väitsä roostetanud.
Läksin merelt vetta tuoma,
Mere äärest hallikasta,
Kuulzin meres mängitävä,
Mere ääres hällitävä.
Läksin merre mängimaie,
Mere ääre hällimaie.
Mängsin kuu, mängsin kaksi,
Mängsin kuu kolmandalle,
Natukeze nelländälle,
Veidikeze viiendälle,
Pääle mõne päeväkeze.
Viizin vetta memmelegi,
Memm mind kähvis kämmelille;
Viizin vetta taadilegi,
Taat mind peksis piitsalegi;
Viizin vetta vennälegi,
Vend mind peksis peerulegi;
Viizin vetta õelegi,
Õde hullu haugutama;
Viizin vett vennänaezele,
Vennanaene naezukene
Andis mulle hallid sukad,
Niedki pooleli pietud.
Nr. 290. Kui mina ära sureksin. 140.
Oh mo sugu suurekene,
Minu võsa laiakene,
Kuulake minu järele!
Kui mina ära sureksin:
Ää mulle tehke kuuze kirstu,
Kuusk on kuri kuivamaie;
Ää mulle tehke haava kirstu,
Haav on kuri hallitama;
Ää mulle tehke lepä kirstu,
Lepp on kuri liekimaie;
Ää mulle tehke pajo kirstu,
Pajo kuri pakatama.
Oh mo sugu suurekene!
Tehke mulle kivine kirstu,
Pange paazine põranda,
Pange põõnad põdrasarvist
Pange pulgad pukisarvist.
Pange kiilud kitsesarvist.
Oh mo sugu suurekene!
Kui teie läete mattemaie:
Ärä mind viige riele,
Jalad ripuvad riele;
Ärä mind viige vankurille,
Peä mull vaarub vankurille;
Ärä mind kandke kaarikulle,
Kehä kallub kaarikulle;
Ärä mind tõstke tõldadesse,
Tõllas tõuseksin elämä.
Oh mo sugu suurekeae!
Kandke kohe käe peäle,
Viige viie sõrme peäle.
Oh mo sugu, suurekene!
Hüüäväd kiriku kelläd:
Huua haua, puua paua!
Kohe sie neidu maeti?
Kullatse kiriku sisse,
Hõbedaze õue alla.
Mis siis kasvis kalmu peäle?
Kullerkupud, nallernaadid,
Saksa sirge'ed sibulad,
Orasroho otsakezed,
Küüslaugu küünekezed.
Kes siis nutab suu ääres?
Sugu nutab suu ääres.
Kuhu sie peigu maeti?
Kuramaale kuuzikusse,
Virumaale vitsikusse,
Harjumaale haavikusse.
Mis siis kasvis kalmu peäle?
Varesnaadid, varsakabjad,
Koerputked, kobrojuured.
Kes siis nutab suu ääres?
Suzi nutab suu ääres,
Karu kalmu kalde'alle,
Rebäne rie jälile.
Nr. 291. Põdezin mina, põdezin. 141.
A.
Läksin metsä kõndimaie,
Hommokulla hulkumaie,
Uduzella hommokulla,
Varazella valge'ella,
Karedalla kaste'ella‚
Hobo päitse'ed peossa,
Varsa valja'ad käessä.
Mis ma leitsin metsestägi?
Leitsin põdra põllustagi;
Karu kaeranurmestagi.
Juozin kodo üttelemä:
Jaagukene, poizikene!
Tõmma püssi peeningilta,
Tinanuoli nurga peältä.
Anna enne haaveldega,
Loe loodized järele.
Läksime põtra põrutama,
Karu maha kõmmutama.
Põder läks maha põksatelles,
Karu läks maha kapsatelles,
Minu pea lõksatelles.
Põdezin mina, põdezin:
Kuuzi kuivada suveda,
Kümme külmä talvekesta,
Kuuzi sängi ma kulutin,
Sada sammasta mäenzin.
Kes tulli minda vaatamaie?
Izä tulli minda vaatamaie.
Kes tulli minda vaatamaie?
Emä tulli minda vaatamaie.
Kes tulli minda vaatamaie?
Õed tullid minda vaatamaie.
Kes tullid mind viel vaatamaie?
Vennäd tullid vaatamaie.
Mis nad mulle kaaza tõevad?
Kust nad tullivad kullatsed?
Izä tulli halli Harjumaalta,
Emä paksu Paide'esta‚
Vennäd valge'ed Virusta,
Õed suured Soome maalta.
Izä tõi miepudeli,
Emä tõi sealihada,
Vennäd tõevad viinalaazid,
Õed tõid mull õllekannud.
Mina izät palvelemä:
Kulla izä, hellä izä!
Ärä mull tehke kuuzekirstu,
Egä tehke lepäkirstu,
Egä tehke haavakirstu.
Kuusk on kuri kopitama,
Haav on halva hallitama,
Lepp on kuri läpätämä.
Tehke mull kivine kirstu,
Sikasarvista sagarad,
Põdrasarvist põõnakezed.
Izäkene, taadikene!
Ärä mind viige riele,
Egä kantke kaarikille,
Egä viige vankurille.
Viige mind viie sõrme peäle,
Kantke kahe käe peäle,
Viige mind Viru kiriku,
Pange Paideje magama,
Kullatse kiriku aida,
Hõbedaste õrte alla,
Vaskize väräti alla.
Sai sie neidu sinna viidud,
Mis sis kasvis haua peäle,
Kazus kalmu kaane peäle?
Küüslaugu küünekezed,
Orasroho otsakesed,
Saksa sirge'ed sibulad.
B.
Läksin metsä müödä tiedä,
Izi käizin suuri tiedä,
Rakid käizid müödä randa,
Ajazid müödä aruzid.
Leitsid põdra põõza'asta,
Sinisarve saare peältä.
Juozin kodo üttelemä:
Jaagukene, vennäkene!
Võta püssi peeningilta,
Nuoli tua nurga peältä,
Anna enne haavelida,
Laze luodizid järele.
Põder maha põksateles,
Minu peä lõksateles.
Põdezin mina, põdezin
Kuuzi kuivada suveda‚
Kümme külmädä talveda
Kes tuleb minda vaatamaie?
Minu sugu Soomemaale,
Izä halli Harjumaale,
Emä paksu Paide'essa‚
Vennäd valge'ed Virussa,
Õed suured Soomemaale.
Izä tulli halli Harjumaalta,
Emä paksu Paide'esta,
Vennäd valge'ed Virusta,
Õed suured Soomemaalta.
Izä tõi miepudeli,
Emä tõi sealihada,
Vennäd tõevad võedu leibä,
Õed tõid kana munada.
Izäkene, taadikene!
Ei ma taha miepudelit.
Emäkene, memmekene!
Ei ma süö sealihada.
Vennäkezed, helläd velläd!
Ei ma võta võedu leibä.
Õekezed, noorekezed!
Ei katsu kana munada.
Kui mina ärä sureksin:
Ää mull tehke kuuzekirstu,
Kuusk on kuri kopitama;
Egä tehke haavakirstu,
Haav läheb alta hallitama;
Ärge tehke lepäkirstu,
Lepp on kuri läpästämä.
Tehke mull kivine kirstu,
Sikasarvista sagarad,
Põdraluista põõnad peäle.
Ää mind viige rie peäle,
Egä kantke kaarikusse,
Vapustage vankurilla,
Egä pange ratsu peäle,
Rats on kuri raputama.
Viige viie sõrme peäle,
Kantke kahe käe peäle,
Viige siis Viru kiriku,
Pange Paideje magama
C.
Jaagukene, poizikene!
Võta püssi peeningilta,
Tinanuoli nurga peältä,
Mine põtra laskemaie.
Anna enne haaveldega,
Kukuta siis kuulidega,
Laze laadizid järele.
Lassin põdra püssilegi,
Lassin karu kuulilegi,
Põder metsä põkateles,
Karu kaera kargateles,
Minu peä aga põrkas haava.
Põdezin mina, põdezin
Kuuzi kuivada suveda,
Seetse seisvät talvekesta,
Kümme külmädä kevädet.
Kes tulli minda vaatamaie?
Oma hellä emäkene,
Mezimarja memmekene,
Õed mull tullid, õõtsutazid,
Vennäd tullid, veänzid peädä.
Emä tõi sea lihada,
Õed tõid miekarika.
Kui tullid vennäd, veänzid peädä,
Minap mõistsin, vasta kostsin:
Oh minu helläd vennäkezed!‚
Püss olli suuri, raud olli raske,
Tina olli pal'l'u, ruotsu paksu.
Sest sie pärä põrgateles,
Palge vasta paugateles,
Minu haiges haavateles.
Nr. 292. Kolm olli halva alla ilma. 142.
Kolm olli halva alla ilma,
Pärätumaid peäle ilma:
Üks olli poega izätu,
Teenep olli tütär emätu,
Kolmas vaene leskenaene.
Kust tunti poega izätu?
Kirikusse käiessägi,
Altarille astudessa:
Kaabuke tall karratagi,
Vüö tall vüöle pandelita,
Saabas ilma sääretägi.
Seält tunti poega izätu.
Kust tunti tütär emätu?
Kirikusse käiessägi,
Altarille astudessa:
Peä tall ilma pärjätägi,
Ei ole raha kaelassagi,
Sõrmed ilma sõrmusseta,
Palapoolik poogelita.
Seält tunti tütär emätu.
Kust tunti vaene leskenaene?
Kirikusse käiessägi,
Altarille astudessa:
Tanu peäs tall paelatagi,
Palapoolik poogatagi,
Ei ole upsi ummiskingi,
Kus ta istub, iste märgä,
Kus ta seezäb, seenäd märjäd.
Heedäb õhta'alt magama,
Püöräb sellä, seenäd märjäd,
Püöräb külle, külled külmäd,
Küll on külmäd küllelauad,
Jäätänud jalutsi lauad.
Tõuzub ta hommoko ülesse:
Küünär vetta alla kaela,
Vaks on vetta peäle varva.
Alt siis saab hani ujuda,
Pardikene palge'esse.
Nr. 293. Kolm vaest. 143.
Eks te‚ eks te, neitsikezed,
Eks te mullusta mäletä,
Tunamullusta tuleta,
Mullusta tule-azeta,
Kus me viimäks võida sõeme,
Viimi või õluta jõeme?
Sinna kasvis suuri saari,
Suuri saari, harva oksa,
Harva oksa, laia lehti.
Seäl nied käod kukkelezid,
Helläd linnud helkelezid:
Üks seäl kukkus kulla keeli,
Teene helkis hellä keeli,
Kolmas vaakus vainu keeli.
Peretütär neitsikene,
Läks ta kajolt vetta tuoma,
Kuulis käod kukkuvada,
Helläd linnud helkivada
Juozis tuppa ütlemaie:
Emäkene, memmekene!
Mis nied käod kukkelevad,
Helläd linnud helkelevad?
Ärä naera‚ tütär nuori!
Nied on kolme vaesta lasta:
Mis seäl kukub kulda keeli,
Sie olli tütär emätä;
Mis seäl helgib hellä keeli,
Sie olli poega izätä;
Mis seäl vaagub vainu keeli,
Sie on vaene leskenaene.
Kust tuntasse tütär emätä,
Kust tuntasse poega izätä,
Kust aga vaene leskenaene?
Kirikusse käiessägi,
Altarille astudessa:
Ei ole jalas vikelsukka,
Peä neil harjata silitud,
Lezel on tanu tahita.
Nr. 294. Miks on norkus noored mehed? 144.
Miks on norkus noored mehed,
Norkus noored poizikezed,
Kurvad kõrge'ed kübäräd,
Laiad kaabud kahjulezed?
Sest on norkus noored mehed,
Norkus noored poizikezed:
Külm on võtnud kütisodra,
Välk oli võtnud vällä odra,
Rabe rukki'id rabanud.
Sest on norkus noored mehed,
Norkus noored poizikezed,
Kurvad kõrge'ed kübäräd,
Laiad kaabud kahjulezed.
Nr. 295. Karjatse kaebdus. 145.
Muud käizid kirikutiedä,
Mina käizin karjatiedä;
Muud laulzid kirikulaulu,
Mina laulzin karjalaulu;
Muud kuulzid kirikukellä,
Mina kuulzin karjakellä,
Lepikussa lehmäkellä,
Haavikus hoboste kellä.