Võrumaa jutud/Veripunane koidutäht

←Kukku

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Tuuts-Juhani esimest sorti kivi→

EPUB

Veripunane koidutäht

Sel hommikul minu võõrasisa ning õpetaja Alumees laskis meie koduajast välja kõnnile jänese Letu. Õueväravas meie jäime vaatama järele, milliseid saladusi ilmutab meile Vanaisa jänese sammude läbi.

Vanaisa oli andnud Alumehele suured võimed ning sellega Vanaisa näitas kõigile oma lugupidamist temale, et ka inimesed teaksid osutada temale väärikat au. Nii olid metsloomad sõnakuulelikud temale ning kui ta suviti rändas metsade ja soode taguste hõimude juurde hiiepidustustele, siis vastu­tulevad karud lakkusid ta käsi ning kandsid ta tohtpauna ja keppi ta ees. Oli peaaegu alati metsloomi meie kodus. Pikkade aegade kaupa viibis meil suur isahunt, kes sääl olles täitis õuekoera kohuseid; oli sageli suur emakaru poegadega, kelle hullamine oli lahutuseks Alumehe targale meelele. Oli sääl ka jäneseid, keda Alumees armastas eriti nende lihtsameelse ja kavaluseta oleku pärast. Ning need loomad kõik elutsesid sõp­ruses meie õues ning ei mõelnudki siin tugevam teha nõrge­male liiga. Väljaspool õueaeda ja meie poole tulevaid teeradu elu võis minna nii, nagu see Vanaisast seatud. Kui isahunt liiga ahnelt silmitses meie roavõtmist, hurjutas teda Alumees:

„Mine vaarikusse, va hall kutsikas, mine püüa omale, mis Vanaisa saadab su teele kättesaadavaks toiduks. Meie pole täna rikkad, meie laualt palukest ära oota.”

Kui mõni meie sõbralik loom lahkus meie õuest, siis vaata­sime talle hoolega järele. Alumehe tarkused olid suured, kuid ta suurimaks tarkuseks oli ennustada tulevikku loomade jalaastetest. Kuidas astub loom, kuidas satuvad ta sammud, milliseid käänakuid teeb ta oma ebamäärasel sihil – see kõik on salakiri, mille kaudu Vanaisa ilmutab teadjale oma lähemat tahet. Ning enne ei kao loom inimese silmast, kui enese liikumise kaudu on tähistanud kõik uudised Vanaisa kojast.

Olin juba poisikesepõlvest pääle pühendunud Alumehe tarkuste õppimisele, mitmes asjas olin juba jõudnud saladuste jälile, ent mõistagi ei ulatunud mina oma teadmistega veel tema lähedale.

Jänes Letu tegi täna mõned laisad hüpped, kuid hakkas siis nagu roomates otsima murult magusaid rohuliblesid. Selle­juures ta keeras kord vasemale, kord paremale, sääl jälle astus ringi pöördudes paar sammu tagasi. Need kõik olid paljutähendavad sammud ning minu süda täitus rõõmsa ärevusega, sest niipalju ma mõistsin, et jänese jalailmutustel on täna palju tähendust minule. Aimasin, et rõõmsaid, kuid ma ei rutanud neid avaldama, kuna pidin nende selgeima seletuse kuulma otsekohe Alumehelt.

„Sinuga, mu poeg Kärvi, lähemal ajal juhtub midagi. Ma kardan, et elu sind kisub nüüd kaugele kodust, sest midagi nii elevusrohket ei või sündida meie laane üksinduses. Sind ei puutu karu, kui oled küttimas, ning hundikari ei aja su jälgi. Kuid märgid näitavad, et mingid suured sündmused teevad lõpu su rahupäevadele. Tuleb oodata, mida toovad lähemad päevad.”

„Aga, isa, näed sa selgesti, et see juhtub ajutiseks?”

„Selles ma usaldan olla kindel.”

„Ning need ei too mulle kaasa ränki õnnetusi?”

„Tänased märgid näitavad, et Vanaisa kaitseb sind, kes sa õpid tema tarkusi.”

Neid sõnu kuuldes tundsin, kuidas veri hakkas soontes jooksma kiiremalt. Olin kahekümneaastane ning mu hing ihkas tegusid ja mehiseid seiklusi. Mu aastad nõudsid mulle meeste seltsi ja kangelastöid, millistest olin kuulnud räägitavat palju. Ise aga olin elanud metsasügavuses ning mu suurimaiks sündmusiks olid vaid jahiretked karude vastu laanetihnikuisse ja lindude ja loomade pääle nende söödamaile. Kuid mul oli tabav käsi noole ambumises ja tugev jõud karu surmamiseks ainsa pistega, ning salaja ihkasin korrakski omas elus sattuda mõne sõjavõitluse ägedamasse keerisesse. Tundsin ka ihkeid, millistele ei osanud leida nime, mis aga kõik nagu kutsusid mind välja siit Alusaarelt sinna, kus elatakse tõelist elu. Seepärast Alumehe jutt oli mulle lausa rõõmuks. Vist nüüd saan välja sellest kitsast kodust, saan elada, nagu elavad teised, kuni ükskord jälle tuleb aeg pöörduda tagasi siia, et pärida viimased teadud ja astuda asemele, kui Vanaisa kutsub Alu­mehe manala varjude sekka.

Üsna kihvatasin rõõmust, kui natuke aega hiljem meie õuele astus vanem Tavana sõdur Kivipäält. Kas juba otse nüüd? Hiljem pidin aga pettuma, sest saadetud sõdur oli Tavana käskjalg, kes tõi vanemalt Abimehele kingitusi ja teatuse, et Tavana osa oma meestega võtab osa Jõetaguse maleva sõjakäigust venelaste vastu ning sellel teekonnal palub Alumeest olla kaasas, et raskete päevade eel kutsuda jumalate abi jn lepitada nende meeli. Tavana mehed asuvad teele viie päeva pärast, missuguseks ajaks Alumees tulgu Kivipääle.

„Kärvi, poeg, panid sa hommikul hästi tähele jänese märke? Kas ei eksinud mina ja kas need ennustused ei käinud minu enda kohta?”

Nii küsis Alumees. Kuna nüüd juba oli selgunud, kelle elus tuleb muutus, siis lõin minagi kahtlema omas esialgses arusaamises ning avaldasin arvamist, et see ennustus väga võimalikult võis käia Alumehe enda kohta. Olles öelnud selle, hakkasin isegi uskuma, et see oligi nii. Olen veel noor. Kus tehakse suurt ja tähtsat, ei sinna veel vajata mind saama osa.

Viie päeva pärast aga Alumehe nägu kattus higiga ning üle ta keha käisid värinad. See oli selge märk, et Vanaisa ei taha, et ta läheks kaasa retkele venelaste maale.

„Pane jalga omale kõvemad kängised ja selga oma tugevam kuub ning mine kohe Kivipää linna vanem Tavana ette ning vii minult teade, et laman tõvevoodis. On vanemal mõningaid soove minu vastu, milliseid võid täita sina, siis täida need. Ütle, et mina soovitan võtta kaasa Viiruse, kellest ma ei tea arvata midagi halba. Ja peaks Tavana tahtma kaasa ka sind minu palvete lugemiseks, siis mine kaasa sinna venelaste maale ja aita, et meie mehi saadaks kordaminek.”

Nii ütles Alumees ning nii algas mu teekond. Ikkagi minule oli see ennustus.

Kivipääl olin käinud mitmel korral ning minul oli sääl tuttavaidki vanema perekonnas ja teiste säälsete hulgas. Kunagi ma aga polnud näinud sõjale valmistamist ning nii suurt rahvakogu, nagu oli sääl nüüd. Sadamas seisis kümmekond suuremat paati ja paar laeva, millega tuli kokku sõdureid, keda saatsid omaksed. Lasipuile seotud ratsud hirnusid juba sõjakalt. Linnamäelt rannani liikus alatasa inimesi, naisi ja mehi, kelle hulgast oli kerge eritella sõttaminejaid. Istuti maas linnavallidel ning kõrgemal puuvallil, millel mõne laeva ootel öösiti põles märgutuli, sarvemees puhus juba kogumissarve.

Kui ütlesin Tavanale, mis minu kasuisa käskis öelda, oli Viirus sääl juures. Ta nägu muutus varjamatult võidurõõmsaks, sest temagi, vana mees, oli senini oma tarkustega pidanud olema Alumehe suure kuulsuse varjus. Nüüd Vanaisa näib tahtvat, et sõjaretkele sõidab kaasa tema.

Vanem Tavana aga ei otsustanud seda veel nii kohe.

„Olen sõjamees ja kaupmees, jumalaasju tunnen tõesti vähe ega tea nüüd otsustada, kas minna teele Alumeheta või mitte. Või ustakse, et Vanaisa kuuleb ka Viiruse palveid? Alumeest ma tean, tema tunneb neid jumalakunste hästi ja tema palvetel on mõju. Öelge, on see ükskõik, kes palub ja kuidas palub, või võib sõdida ka ilma manamisteta?”

Ent Viirusel olid omad pooldajad, kes rääkisid tema eest. Näis kaduvat lootus, et mind kutsutakse kaasa. Seepärast julgesin öelda, et oskan pääst kõik Alumehe palved ning ta teadusteski olen kaunis vilunud – võiksin olla kaasas igaks juhuks, et ka Alumehe võim lööks kaasa meie meeste jõuga.

See ütlus pahandas Viirust ning ta vaatles mind ülivaenulikult. Ei soovinud tarka omale vaenlaseks ning olin valmis võtma tagasi oma sõnu.

Sääl tuli mu juurde Tavana poeg Turjane.

„Tahad sa sattuda riidu Viirusega? Ta on kade ja kätte­maksuhimuline, pole hää pahandada teda. Võid aga teenida ta rahulolu, kui keeldud sõitmast kaasa. Ja seda tahan minagi, sest soovin, et jääksid siia mõneks ajaks minu juurde.”

„Kas sina ei sõida kaasa?”

„Ei. Just nüüd tahan olla kodus.”

„Miks?”

„Seda kuuled pärast, kui jääd siia.”

Malev läkski välja ilma minuta. Ütlesin, et saadan kodunt oma palved sõjameeste õnneks üles, ning kus ka ei paluks eestlane oma vendade eest, ikka kuuleb seda eestlaste jumal.

***

Turjane oli minuvanune noormees. Tema huvi minu vastu oli tekkinud minu ambumisosavusest, mida sain näidata mõni­kord Kivipääl, kui mu õpetaja saatis mind mõnikord sõnu­mitega vanema juurde. Turjane oli tugev mees, kuid ta käsi polnud sihtimisel nii kindel kui minul. Mina nägin Turjases tulevast Kivipää vanemat, kellega sõpruse pidamine on õige juba nüüd, kuna tulevikus loomulikult meie teotseme koos.

Järgmisel päeval sõitsime Roolaiule luigejahile. Koduranna siniviir jäi meist kaugele maha ning soe tuuletõmbus merel silitas meie päevitanud palgeid. See oli esimene meresõit minu elus ning nende muljete rohkuses ma unustasin tegemata selle, mida peab tegema iga tark, kui ta tahab olla teadlik Vanaisa kavatsusis. Siiski hiljem tuli meelde, et üks meripart tõusis meie eest merelt, lõi pahemal tiival küljeli, siis sööstis otse­kohe kõrgemale, nagu meripardid teevad vaid harva. Jäi siis tähele panemata see selge ennustus.

Turjane seletas mulle, miks ta ei sõitnud kaasa lahkuva ratsajõuguga. See sõjakäik oli Jõetaguse meeste asi, kelle rahu hiljuti rikkunud venelaste röövsalk. Nüüd mindi tasuma ja võtma pantvange, et sel teel kindlustada rahu. Seepärast Kivipää meestele polnud minek sunduslik, läksid need, kes ei kärsinud istuda kodus. Vanem Tavana pooldas seda käiku kui karastust oma meestele mõnd aastat kestnud rahus.

Nii sellega, teiseks aga Turjane ootab siia rootslaste laeva. Nii oli möödunud suvel räägitud Rootsis, et sel kuul rootslaste laev Lindanisa-käigult pöördub tagasi minnes ka Kivipääle ning toob kaasa läänepoolseid uudiskaupu, mille lunasta­miseks meil tollal polnud kaasas väärtusi. Nad tulevad ja siis...

„Ja siis?”

„Siis saadan oma kihlakingid Sigridile.”

Turjane rääkis, kuidas eelmisel suvel rootslaste päälinnas ta tutvus säälse kaupmehe Holgardiga. Tema majas, väikesel saarel, ta nägi Sigridit, linalakalist tüdrukut. Sigrid olnud Turjasele lahke, Turjasel tekkinud kavatsused, kahjuks siis veel mitte lõplikud. Nüüd aga on asi hoopis otsustatud. Pole võima­lik, et Sigrid muudaks meelt kellegi teise kasuks. Kui taat tuleb tagasi pihkvalaste maalt, siis tõmmatakse kord üles pidulikud purjed ja sõidetakse Rootsi ostma seda kalleimat kaupa.

Nii rääkis Turjane ning ta sõnadest hoovas kindel usk, et teostub see kavatsus ja teisiti see minna ei saa.

Oli uljas päev meile sääl Roolailul. Ambusime hanesid, luiki ja raskelt lendavaid meriparte. Ei rutanud kojusõudmisega, kuna teadsime, et pimeduse tõustes meie jaoks süüda­takse märgutuli linnavallile.

Kui hämaras surusime paadi läbi roostikkude vabale veele, nägime oma lähedal tundmata laevu. Turjane, kes sõitnud meredel ja tundis mereasju, silmitses neid hoolega, kuid hämarus ei andnud selgust, kas olid need saarlaste laevad eksinud siia harjutussõidul või koos rootslastega sõidavad siia mõne Lindanisa suurkaupmehe purjekad, et võtta siit hoogu edasiseks sõiduks Ojamaale soola järele.

„Kas pole see mu oodatud laev?” ütles Turjane.

Sõudsime laeva juurde. Turjase hüüatusele vastati laevalt rootsi keeles. Turjane, kes valdas rootsi keelt, vahetas mõne lause ning ütles mulle, et meie läheme nüüd kohe võõraste juurde laevale. Need on just need, keda ta oodanud.

Tuul oli jäänud vaikseks ning laeva sõudsid edasi sõduririides mehed. Varsti saime aru, et olime ise läinud vaenlase laevale vangi.

Meid sunniti tõmbama aere ja juhtima laeva Kivipää sada­masse. Kannatasime hoope, kuid ei nõustunud sellega. Vii­maks Turjasel valmis kavalus anda järele ja juhtida laevad Kivipääst kaugemale randa, et sellega viita kesköö pimedamad tunnid, et hommiku tulles viikinglaste laev ei pääseks märka­matuna Kivipää alla. Selle mõttega andsime järele ning võt­sime aerud pihku. Turjane näitas suunda kõrvalisele soisele kaldale.

Kuid siis süüdati märgutuli linnavallile.

Hiljem seotuina laevapõhjas kuulsime kauget võitluse kaja ja karjumisi. Teadsime, et linnas on vähe mehi ning vastupanu on asjata. Teadsime, et linn põletatakse maha, varandused röövitakse ära ning mehed viiakse vangi. Ei ole sellest mingit pääsu. Keskpäeval juba toodi meie laeva linnast kokkuröö­vitud varandust ja vange. Nägime omi inimesi, kuid viikingi sõjamees jämeda sõjanuiaga keelas meil rääkimise. Polnudki midagi küsida, sest kõik oli rääkimatagi selge.

Kui oli jällegi meie kord minna sõudma ennast kaugele vangipõlvele lähemale, sõudis meie lähedal vanamees Tiivas.

„Kuidas sattusid siia laevale? Sind ju otsiti taga linnas. Sinu pärast on see sõjakäik. Kuulsin neid rääkivat omavahel, et sinu mittetabamisest on kahju.”

Milline ka ei oleks seesuguse tagaotsimise põhjus, Turjane palus, et keegi vangidest ei annaks teda ära. Nii sündiski, sest meil olid mehed, kes pidasid sõna.

Keskmerel kadusid tuuled ning laevad jäid seisma. Alul ootasime paar päeva tuult. Kui seda ei tulnud, muutusid meie laeva juhid närvlikuks. Turjane teadis, et kuigi pole tuult ja laev näib seisvat, merevee voolud siiski kannavad laeva ära oma õigelt sihilt.

Siis pandi meid jälle sõudma. Peegelsiledal merel sõudsime kesksuve palavuses viikinglaste laevu Rootsi ranna poole. Meid vaevas kuri janu, sest vett anti meile vähe. Öösel, kui jälle olime seotud ja lamasime laevapõhjas, sosistasin palveid, et Vanaisa veel kordki laseks meil näha oma kodumaa kaldaid. Mõtlesin Alumehele, et see oma sõnad läkitaks saatuste määraja ette.

Siis tuli meelde, et Alumees ütles mu elus tekkivad juhusterohked ajad olevat ajutised. See rahustas mind. Seletasin seda ka Turjasele arvamisega, et kui pääsen mina, pääseb ka tema. Meie kaks hoiame ühte ja seome oma saatused. Tõotasime seda teineteisele püha vandega.

Suur ja tugev Turjane, keda ma sageli kujutelin Kivipää vägeva valitsejana, oli nüüd sama vilets ori nagu meie kõik. Aimasin, kuidas see rõhus teda, sest ise tundsin eneses ääretut viha ja häbi, et võib-olla ülejäänud elupäevad pean töötama teistele. Meid viiakse rootslastele koduloomadeks, meid hakatakse müüma ja vahetama ning igaüks vaevab meid raske tööga. Oleks see olnud mõne teise rahva juures veel, aga et peame orjama just neid nõrku rootslasi, keda meie mehed alati on lahingus löönud, sellest oli häbi. Kas tõesti see peaks nii jäämagi?

Turjane, kes valdas rootslaste keelt, kuulas meie valvurite kõnelusi. Ta seletas meile, et meid viiakse Rootsi päälinna. See uudis näis temale pakkuvat mõningaid lootusi. Kas Sigrid? Ma ei tahtnud kurvastada Turjast, arvasin aga, et Sigridi unistus tuleks nüüd jäädavalt matta.

Juba jõudsime saarestikkudesse. Ja järgmisel päeval paistis meie silma linn viie kõrge torniga.

„Sigtuna,” tähendas Turjane, kes siin tundis kõiki kohti.

„Milleks on need kõrged tornid?”

„Need on rootslaste jumalatornid. Nende Jumal tahab, et teda palutaks kivihoones, millel niisugune saba seljas.”

Olin kuulnud jutte kaugetest maadest. Olin kuulnud, et maailma lõpus elavad olendid, kellel inimese keha ja koera pää, olin kuulnud, et sääl metsades on loomi, kes hüppavad ainsa hüppega niipalju, kui mees kõnnib päevaga, sellejuures purskavad suust tuld, mis tapab kõik enda ees. Olin kuulnud, et on ka olendeid, kes on päältpoolt inimesed, altpoolt kalad. Nüüd olin ise võõrsil ja juba nägin imesid. Nägin kummalisi jumalatorne, millel otsas siitmaa nõidade ristimärgid.

Sigtuna sadamas olid hõiskamised suured. Sääl oli palju rahvast, sest meeste tagasitulek oli suur pühapäev. Rannas oli rohkesti naisi ja lapsi, kes vahtisid meid hirmuga segatud uudishimuga. Kuulsime, et ainult kaks viikinglast on jätnud Kivipää lühikeses tapluses oma elu.

„Kuid tõid nelikümmend vangi,” sajatas Turjane.

Oli meiegi maal siis küllalt sõjaretkedelt kaasatoodud orje ning meie kõik teadsime, mis meid ootab siin. Häbi ja alandus, mida meile alati antakse tunda meie rahvalt saadud valusate kaotuste pärast. Niikaugele kui ulatuvad pärimused, on ikka olnud salavaenus need kaks merekallast ja iga rootslaste sõjakäik on nendele tasutud kuhjaga. Seepärast pole siin rannas sugukonda, mis poleks tundnud eesti sõdalaste kõva kätt. Paljud eestlaste löödud haavad valutavad siin rannikuil ning meie eelseisvad vaevad tulevad seda kibedamad.

Olime raskest sõudetööst laeval mitmete päevade jooksul muutunud näost mustaks, kasvanud habemesse ning juuksed olid sassunud ja higis kuivanud päälaele hunnikusse. Turjase vana kuub oli täis auke ning sellest tuli, et keegi ei tundnud teda ära. Korra ta tõmbas mind varrukast ja tähendas:

„Sigrid.”

Lärmitsevast rahvast kaugemal sadamasse veetud vaiapakkudel seisis see linalakaline tüdruk. Temagi oli tulnud silmitsema kaasatoodud sõjavange-orje.

„Hää, et ta ei tunne mind,” ütles Turjane.

Olin näinud orje ja kuulnud palju orjadest, kuid kunagi ma ei teadnud arvata, et orjapõli on nii mõru. Nii on meiega, et meie kunagi ei näe teiste valu ega oska mõista nende kanna­tusi. Kui aga ise saame osaks sedasama, siis peame tundma kaasa ka teiste valule. Meid jaotati röövkäigust osavõtjate vahel ja mahutati uute isandate juures, kus meid ööseks lukustati kivikeldritesse. Päeval käisime kõik koos tööl, sest rootslased ehitasid suurt kõrget valli oma linna kaitseks.

Mina ja Turjane jäime osaks Vingile, sellele rootslasele, kes kavalusega meelitas meid laeva. Meie vandele jääda kahekesi kokku ja olla lahutamatud oli sellega Jumalalt määratud ette esialgset õnnestumist. Läheks nii edasi, siis oleks kergem ka meie tõotuse tähtsama osa teostamine – et meie kas või hallide raukadena korra peame jõudma tagasi oma kodumaale. Ja mõlemad koos.

Meid toideti halvasti ning kupjad meie üle olid valvsad ja kurjad. Meie vangistajatele ei tulnud enam meelde Turjase rootsi keele oskus ning seepärast meie käsutajate hulgas oli Stuna, kaupmees ja sõdur, kes palju kordi külastanud ka Eesti randu ja tundis puudulikult meie keelt. Ühel mererännul tema oli oma laevadega sattunud saarlaste küüsi. Võitluses kaota­nud ta oma parema käe ja kõik laevad ning ta sugulased ostnud ta saarlastelt välja. Kuid ta oli kaotanud oma laevades kogu oma varanduse ning linna vanemad võimaldasid talle teenistust eestlastest orjade sundijana. See mees polnud eriti kuri ega olnudki just sundimine tema asi, kuna ta oli rohkem tõlgiks. Ta oli rõõmsameelsemgi teistest järelevaatajaist. Tal oli läbikäimisi linna suurnikkudega, kuna kuulus minevikult nende seltskonda, vaeseksjäänuna ta oli omasuguste vahe­korras ka lihtrahvaga ning nii tema oli meheks, kes kandis suurnikkude hulgast uudiseid linnarahva laiematele hulkadele. Ja ka Turjane kuulis kõik, mis ta rääkis sundijatele linna suurnikkude hulgast kuuldud uudistest.

Seda müüri siin ehitati eestlaste vastu. On peetud nõu, et kõik orjaomanikud peavad saatma oma orjad siia tööle, et linna kivimüürid oleksid valmis kevadeks, millal on oodata eestlaste vastusõjakäiku. Linna vanemate nõukogus on pahan­datud ka Vagenskjöldi üle, kes oma meestega võttis ette selle väikese retke, mille saak oli tühine, kuid kättemaks võib olla õnnetuseks kogu linnale. Seepärast kõik kaasatoodud orjad peavad jääma seniks linna kindlustamise tööle omanikkude ülespidamisel, kuni linna kindlustamise tööd on lõpul.

Need olid rasked uudised meile. Vähe sellest, et linna töös olles meie käskijatel polnud tahtmist midagi kulutada meie toitmiseks, vähe sellest, et seda rasket tööd tuleb teha aasta otsa, suurimat valu tegi see, et peame ehitama müüri oma vaenlaste kaitseks, et iga kivi, mille paneme paigale, on varjuks meie vaenlastele ja takistuseks eestlastele, kui nad korra ilmuvad siia vabastama meid. Iga paigalepandud kivi eemaldab meid kodumaast, nagu eemaldas meid temast iga sunnitud aerutõmme viikinglaste laeval. Peame ehitama müüri, mille varjust meie rõhujatel kerge on murda Kivipää maleva rünnakut. Ning kui nad selle alt kord peavad pöörduma tagasi veriste päädega, siis sada korda verisemad on meie südamed ning kisume otsast oma käed, mis olid sunnitud püstitama need müürid.

Nii iga paigalepandud kivi oli suuremaks raskuseks meie südameile kui sellele neeme kaljusele pinnale, kuhu oli rajatud see rootslaste linn. Ning siis vast saaksid kergeks meie süda­med, kui need müürid kord kukuksid nende kaela, kelle sundusel seda ehitame.

Nii tundsime kõik ning suure jälkusega jätkasime tööd. Vaid Turjast huvitas veel üks küsimus – kes on see Vagenskjöld, kes oma liitkonnaga omapääd võttis ette selle retke?

Jah, kes oli see Vagenskjöld?

Sellesse tekkis selgust alles hulk kuid hiljem. Seni elasime edasi oma vaevalist elu. Mitmed meiemaalased olid surnud raskest tööst saadud vigastusisse, kuid, mina usun, meid hoidis alles see suur sõprusevanne, mille andsime laeval ja mida pidasime ustavalt. Tundsin ju mina abinõusid haiguste vastu ning võib-olla ulatus ka meie Jumala juurde mu sagedaste palvete jõud. Korra, kui nägin müürilt laeva lahkumas ida poole, mis tekitas võitmatu igatsuse kaasasõitmiseks sinna, kuhu suudab vaadata ainult Vanaisa päike, siis märkasin selgesti, et meie Jumal peab mind meeles. Sest siis lendas vares üle meie pääde, lendas hooletult, muutes suunda mitu korda. Ja kui ta viimaks kadus mu silmist, siis oli mul selge, et meie Jumal pole meid unustanud. Niisugust märku andis ta mulle varese lennu kaudu.

Turjane õpetas mulle salaja rootsi keelt ning varsti mõistsin minagi oma sundijate kõnelusi. Ning siis, kui kuulsime Stuna järgmist jutustust Vagenskjöldist, siis polnud mulle enam vaja tõlkimist. Stuna rääkis, et Vagenskjöld saatnud tagasi oma Lõunamere-reisilt toodud naise, et siis kergemini Sigrid nõus­tuks minema temale. Kuid Sigrid olevat ikkagi öelnud seekordki ära, mis olevat teinud Vagenskjöldi meele pööraseks.

„Jah, ikka kõvasti istub tal pääs see eestlane, see kaupmehepoeg Kivipäält. Ei olevat see hoolinudki nii Sigridist, seepärast tüdruk nii kõvasti ta järgi jäänudki. Tüdrukul on ju õigus oodata, sest meie kõik teame, et kui eestlane ütleb, et tulen ja toon sulle koidutähe, siis ta ka tuleb ja toob. Vagen­skjöld ikka korralikult kõrvetas ära nende linna, siis meie teised siin saame küll koidutähe asemel midagi muud, kui ta tuleb tuleval suvel. Osav poiss, see eestlane. Vagenskjöld sorinud läbi ka linna tuhahunnikud, aga kätte ta teda ei saanud. Pahandas ainult ära säälse rahva ja pole midagi imelikku, kui mul tuleb jätta ka teine käsi eestlastele – selle Vagenskjöldi õnnetu armastuse pärast...”

Nii seletas Stuna ning ma nägin, mis sündis Turjasega seda kuuldes. Tugev punetus tõusis ta päevitunud näost ning ta käed värisesid rõõmust. Rõõmustasin ka mina, kuna see oli sõnum Sigridist Turjasele, kellega meie olime püha tõotusega sidunud oma saatused.

See oli siis see Vagenskjöld. Kui hää, et ta ei teagi, et võiks igal silmapilgul omandada selle kalli Turjase omale kõige ihu ja hingega paari kuldtüki eest.

Mehed, kes te olete olnud truud ja ustavad, pidage veel kõvemini saladust.

***

Päevad jäid lühikeseks ja maha sadas lumi. Halvematel aegadel katkestati müüritööd ja olime oma käskijate käsutuses. Sääl langes meile osaks väiksem järelevalve kui linna­töödel. Orjakuues me võisime käia isegi linnatänavatel nagu teisedki orjad. Ja millised põgenemisvõimalused võisidki meil olla?

Teadmine, et Sigrid ootab teda, ei andnud rahu Turjasele. Mitmel korral ta avaldas soovi minna ja avaldada Sigridile oma siinviibimise saladus, lootuses, et Sigridi isa Holgard ostab ta omale või laenab Tavana pojale niipalju, et jätkuks meie kahe vabaks ostmiseks ja jätaks meid kui külalisi kevadeni oma kaitse alla. Tundmata küll selle maa kombeid, ma laitsin need kavatsused, sest sellises seisukorras ka kõige suurem ettevaatus pole küllalt suur.

On ju olemas Vagenskjöld, kes korraldas isegi suure sõja­käigu selleks, et surmata või orjastada Turjast. Mis ei teeks ta veel siin, kus eestlaste oodatava sõjakäigu pärast juba ette kasvab viha meie vastu.

Ent Stuna ju rääkis, et Sigrid ootab. Seda ta ometi ütles. Ja kui see on tõsi, kas siis ei või usaldada oma saatust tema kätte?

Korra, kui me teadsime, et Holgard on läinud kaugele karujahile, me läksime sinna saarele üle lumega kaetud jää. Turjane kulutas palju sõnu, enne kui Sigrid tundis ta ära. Ning sellele järgneval jutuajamisel ma märkasin vähe neid sõprusavaldusi, mida minu aimates ootas Turjane. Kuid meie välja­ostmisest ta lubas rääkida oma isaga.

Siis algasid meile kahtlusrikkad päevad ning kui ükskord meid jälle hakati lukustama, ei olnud meil enam tarvis kahelda, et meie saladus on tulnud ilmsiks. Avaldas selle Holgard või sai see kuidagi linnas teatavaks Holgardi majauste kaudu, see jäi meile teadmatuks, kuid sama vähe kui Turjane võisin minagi kahtlustada selles Sigridit.

Ühel päeval ilmus meie ette mees, kes oli pikk kui laanekuusk, kellel oli sügav mõõgaarm näol ja seljas suurniku kasukas. Ta nägu siiski polnud kohutav, võis kohe näha, et see kuri viha ja põlgus sel silmapilgul ta näos oli ajutine. Kuid meile polnud vajagi öelda, et see oligi see Vagenskjöld.

***

Ta ei surmanud meid, ei hukanud meid, kuid ta heitis meid samasse vangitorni, mille suvel ehitasime valmis. Sääl olid seinas raudahelad ning nende külge neediti meid kinni.

Vist sai aru see Vagenskjöld, et vaene ahelvang pole enam võistlejaks temale. Milleks tahta ta surma, kui meie eest Tavana on valmis maksma hinda, mida ta vähegi suudab. On jäetud vange võõrsile, kui asi puutub vabadusse või oma rahva ausse, mitte kunagi aga siis, kui vabastamine oleneb rahast.

Või on Sigrid niigi kaldunud Vagenskjöldile ja häbeneb oma südamehäält vaese vangi poole?

Kong oli ümmargune ja müür meie ümber tugev. Suutsime ulatada teineteisele vaid kätt. Meie ainsaks rõõmuks oli pisike aken, millest avanes vaade merele. Ja sinna merele olid sihitud meie pilgud alati. Kui tihti tahtsime näha tõusmas säält tagant igatsetud kodumaa kaldaid meie silmi!

Kuud möödusid ahelais. Juba jälle oli kevad ning ühel hommikul leidsime, et öine tuul oli viinud merelt jää. Kas nüüd kodurannas juba tõrvatakse laevu ja valmistatakse mehi suurele matkale? Kas nüüd ei kiha elu Kivipää varemete ümber ja kas Vene retkes karastatud mehed ei ihka uut mehist ülesannet oma relvadele? Kas tõesti Kivipää mehed seekord jätavad tasumata oma linna hävitamise, oma varanduse riisu­mise, omaste tapmise ja vangistamise? Kas ei ole meil koju­jäänutega üks süda ja kas see ei valuta neil nii nagu meilgi?

Ent virvendas vastu vesi ning päike naeratas lainetel. Igal hommikul oli meri sama, igal õhtul sama. Ja ajad voolasid kesksuvele.

Kas tõesti meie isad ja vennad on unustanud meid? Oh vägev eestlaste Jumal, kas tõesti vabade eestlaste pojad peavad hukkuma vangidena võõrsil? Ära lase sündida seda, ära lase kannatada oma poegadel häbi ja alandust! Ära lase sündida, et meie peaksime surema orjadena, et meie siit peaksime rauduskäsi astuma manalasse, kus istuvad koos vabad san­garid! Lase meil surragi vabadena, nagu see on eestlasele kohane! Miks meie peame tundma häbi ka oma esivanemate pilkude ees? Ära valmista neile seda kurba päeva näha oma järeltulijaid häbistatuina saabuvat eneste keskele! Kõik meie ausad isad, eestlased, on meestena teotsenud su tahte järgi, nad on surnud võideldes, ei kunagi orjana, ja meis ometigi voolab nende veri. Lase meil surra kodumaal, sest suurim häbi on, kui mehel pole kodumaad suremisekski! On häbi minna manalasse võõrsilt, häbi lasta kustuda jõul võitluseta. Kas meie elu peab olema vaenlasele mõnitamiseks ja naermiseks, kas meie elu pole eestlaste elu? Eestlaste Jumal, sa ei lase sündida nii!

[PILT 19]

Kas nägime viirastust või oli see tõsi? Meri valendas ees purjedest, palju laevu sõitis täiel tuulel linna alla. Kas meie võisime eksida selles, et need olid meie laevad? Esimesel pilgul see oli selge, sest Tavana sõjalaev purjetas kõige ees. Ja taga? Saarlased olid need, saarlased on tulnud kah välja!

Kogu aasta valus igatsus kihvatas Turjases suureks hooks. Kui ta kümneid kordi oli katsunud vabastada end ahelaist ja ei suutnud, siis nüüd saabuva abi nägemisel andis järele seinasse kinnitatud raudahel. Sama jõuga ta suutis vabastada ka minu. Meie Jumal oli saatnud meile päästjad ja läkitanud ka Turjasele jõu, et ta ise suutis murda oma ahelad. Ning siis kummardusime aknale.

Pole mina olnud lahinguis, kuid julgen öelda, et sellist lahingut on vaevalt kuskil nähtud. Polnud valmis veel Sigtuna müürid, pooleliolev osa polnud takistuseks mehistele randlastele ja saarlastele. Nad voogasid marulise jõuna linna ning kõik otsekui pudenes ja paindus nende ees. Polnud rootslastest jällegi vastast eestlastele, nende nõrgad vastupanukatsed pühiti eest nagu tuulega. See oligi nagu tugev idatuul, mis äkki tõusnud merelt. Saarlased jälle näitasid, kas on nemad Läänemere valitsejad või mitte. Meri kuulub saarlastele ja mererannad peavad tundma saarlaste tugevust ja võimu. Häda sellele, kes julgeb pahandada eestlasi nende kodus! Näe, juba kogu linn on eestlaste võimuses ning linna tagagi lõigatakse taganemisteid.

Välja, välja igatsesime, kuid raudlukk oli tugevam kui meie jõud.

Saanud toime võitlevate salkadega, algas hävitatavas linna see raskem töö. Nüüd rünnati maju ning üksteise järel kukkusid kokku seinad. Juba tõusis tuli ning läbi punase leegi ja musta suitsu nägime kukkuvat ümber kirikutorne – need langesid nagu puud kirve all.

Hääli kuuldus ka meie ukse taga. Nagises võti raudlukus ning uks avanes. Silmapilgul, mil selgus tulijas Vagenskjöld, purustas Turjane oma ahelatega ta pää. Nähes kadu, Vagonskjöld tuli hukkama meid, kelle olemasolu ei andnud talle rahu ja kes ei pidanud jääma võitjaks meievahelises vaenus.

Läbi avanenud ukse tormasime välja. Ja võidutsesime koos teistega.

***

Kellel randlasist ei olnud vaenu viikingite vastu? Kõiki randu olid nad tülitanud, kõige eest oli küll ka tasutud, kuid kelle vana viha ei löö uuesti lõkkele, kui kuuldakse, et jälle nende poolt hävitatud üks eesti maalinn. Tavana Vene retkelt tulles ei rutanud kohe vastulöögiga, kuid kogu talve haudus ta sõjanõu ning lõi maleva otsustavaks löögiks. Oli ka siin siis laevu kõigilt Eesti randadelt ja mehi igast malevast. Oli nii tugev jõud, et polnud äraminekuga ruttu, kuna polnud kuskilt oodata jõudu, mis oleks midagi suutnud meie vastu. Kodus antud sõna, et Sigtunale peab saama osaks Kivipää saatus, viidi täide põhjalikult. Ei midagi jäänud järele meie ehitatud vallidest, ei ükski maja võinud enam olla varjuks kellelegi. Ja polnud rootslasi enam sääl pääle vangide. Vaid ahervaremed jäid igaveseks ajaks tunnistajaiks eestlaste jõust.

Kas oleks see õnnestunud, kui poleks olnud kaasas Alumeest? Siin kohtasin oma õpetajat jälle, et jääda temaga ta surmani.

Võttis aega saadud sõjasaagi laevadele laadimine. Sellal Turjane kahe kaaslasega sõitis saarele, et nüüd ühtlasi viia läbi ka kosjad.

Meil oli juba teada, et Holgard langes lahingus. Kas see oli õige aeg minna kosima, selles kahtlesin ja hoiatasin Turjast ettevaatusele. Sest keegi ei tea, ehk oligi Sigrid meie äraandja.

„Sigrid, Sigrid... Sigridit ei kosita jõuga, ei viida siit orjana. Sigrid kas tuleb ise või talle jäetakse vabadus.” Sigridit usaldab Turjane, milline ta ka ei oleks. „Sigrid on mu saatus.”

Ja nad sõitsid saarele.

Hulk aega hiljem mehed nägid saarel kerkivat tulekahju. Kivipää meeste paadid sõudsid sinna. Nende eest hüppas merre linalakaline neiu. Saare sauna ees olid meie meeste riided, mis visatud maha enne saunaminekut. Ja pärast leiti kulm söekspõlenud laipa...

***

Kuhu tuuleke eal

kannab painduvaid purjesid,

näitab sääl ennast

saarlaste võim.

Pole suur meie maa,

ent suur on me hing;

nagu torm ilma lõpust

tõuseb me vägevus.

End näitame läänes

ja võitleme lõunas.

Ei võideta neid,

kes on võitnud mere.

Nii laulsid saarlased oma sõjalaeval koduteel. Meri õõtsutas täislaadituna sügaval istuvat laeva ning üle selle äärte paistsid meie laevale kobarad pidutsevaid päid. Neil oli rõõmu nagu neilgi, kes juba astunud nende hulgast kangelaste keskele manala varjude riiki. Ent kus on Turjane, kellega mina sidusin oma saatuse? Surm lahutas meid, kuid miks nii vara?

Ta langes sõjakäigus vaenlase käe läbi. See vaenlane oli Sigrid.

Jah, see oli Sigrid.

Oli ta hüljanud armastuse orjaks langenud kuningapoja vastu? Oli ta süda kaldunud Vagenskjöldile? Kes ütleks?

Küsisin Alumehelt, mu õpetajalt.

„On armastusi palju,” vastas ta, „ent suurim on armastus selle vastu, millest oled võrsunud, millest oled loodud. Nii see on seatud meie Jumalalt, nii on selle seadnud ka nende Jumal. Kellel mõni teine armastus ületab selle, selle hinges ei asu Jumala vaim ning selle rada viib pimedusse. Sigridi kätt juhtis Jumal, Turjase tegusid mitte, kuna temas teine armastus oli tugevam. Kolm eksimust – venelaste vastu mitteminek, laevaleastumine ja saladuse avaldamine – andestati Jumala poolt, neljas – saarele minek – enam mitte. Ning Jumal lahutas sinu saatuse tema omast, sest sina pead käima õigel teel.”

„Jah, liiga suur oli see koidutäht, mis helkis Turjase saarele minekul. Liiga suur ja veripunane,” mõtlesin veel, kui juba kerkis silmile Hiiumaa rand.

Kodumaa!