Võrumaa jutud/Kukku

←Tondirätsep ja karud

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Veripunane koidutäht→

EPUB

Kukku

Ühel päeval tundsin imelikku igatsust tekkivat südamesse. See polnud hoopis uus, sellist olin tundnud varemaltki. Ent alati aja möödudes ja ümbruse muutudes oli see andnud südamesse aset teisile elamusile, teisile õnnile ja mõtete päevatuultele. Ununes hoopis, kadus kaugele, ei ulatunud enam silmigi. Seda uuem ja helisevam oli ta, kui kord jälle tundsin ta hiilivaid samme südame künnisel. See oli taas mu õnneaja algus, üle aegade jälle kord minuni jõudnud soe, sajavärviline tundekangastus.

Ma olen õnnelik, mu elu on rahuldusteküllane kangas. Elu­muredest langevad mulle osaks vaid süütuimad, rõõmudest aga siniõhulisemad. Ning mu õnned pole paigalpüsivad ega tuhmuvad. Neid on mul palju, neid on mul kogu silmapiir, ent nad on suvelilledena kaduvad. Kui õieti tulisilmad kustu­vad, jääb järele väsinud tüvede alasti argipäevane vaev. Ning siis mu südamesse tekib see imelik igatsus, tung teistele õnnemaadele – mu kodumaale.

See tunne tabas mind jälle äkki Vahemeremaade mägimetsades. Sääl tavaliselt veedan ajad, millal kodumaal möl­lavad lumetuisud ning pakane peab halastamata jahti rõõ­mule ja elule. Nendeks aegadeks ei jää ma kunagi sinna. Miks kulutada oma ilusaid päevi sääl kuudel, millal sooja päikese asemel valitseb taevas Kuu ähvardavalt terav sirp ning suviste valgete uduööde asemel aeleb ringi karm ja ängistav tuisk. Olen loonud sinna võõrsile oma teise kodu, suured maa-alad on mul sääl ning säält ei otsi need põhjamaa kar­mid taliunenäod mind üles. Nad jäävad nägemata nagu kõik muudki maailma ebameeldivused. Luusin oma teise kodu laiades laantes ning kõik mu huvid mahuvad säälseisse avarusisse.

Mõnikord puutun kokku oma säälsete naabritega, teiste kohalike suurnikega. Nendega on mul vahel seletamisi meie maa-alade piiride asjus. Need aga lahenevad kiirelt, sest meie pole sellised, et tüli võiks kasvada suureks mõne üksiku salu või seljandiku pärast.

Juba mõnda aega kestis sääl noor kevad. Pimedate põhja­maade jahe hõng, kuigi vahel ulatus siia nõrga kajana, kadus ruttava pilvevarjuna ligineva päikese eest. Päike aga tõi meile kaasa pimestavat valgust ja vabastavat soojust. Kiiresti pöördus kõik tagasi suvele. Iga päev tõi maale uusi ehteid, iga tund meelitas mägedele tagasi talveks orgudesse vajunud elu.

Siis tuli meelde kodumaa. See on koht, mis ajuti võib kaduda meelest, et siis ärgata uuesti seda jõulisemalt. Aimdus rääkis mulle, et talipilv juba kaob päikese eest ka mu kodu­maa kohal, et kodulaaned ja -nurmed juba on laskumas suvepäikese sooja rüppe. Teadsin siis, et juba neil päevil jätan maha oma talvituspaiga, et varsti algab teekond kodu­maale.

Rahutuina möödusid säälsed viimased päevad. Minul on põhjamaalase veri, millele säälne kuumus teeb liiga, ning kõik, millele olin elanud sääl selle aja, kaotas oma võlu. Südamel oli nüüd juba teine maa. Vaatlesin tusasena veel oma metsi, uitlesin piirist piirini. Ihkasin kohtamist oma naabriga, kuid teda polnud kodus. Aimasin, et tema juba vist ongi asunud teele oma Põhjamaa suurkohtadesse. Meie kokkupuuted ju olid harvad ja vähesõnalised. Elades oma täiuslikku härraselu, ei laskunud me kunagi labasesse lobisemisse. Eeldades nii enesel kui ka teistel kõrgemat arukust oma asjade juhtimisel, ei vahetanud me kunagi sõnagi oma isiklikku ellu puutuvatest asjadest või kavatsusist. Meil pole ju midagi kurta teineteisele ega küsida nõu. Tundes oma üleolekut kõigest ümbritsevast, tundes, kui tavaline nähe on reisimine ühest oma asulast teise, ei rikkunud me oma isandlikku tooni teineteist reisikaaslaseks kutsumisega. Me oleme elus viimseni vabad ning täiendame seda vabadust veel sellega, et me sõnagagi ei puuduta teineteise isiklikku elu.

Mu naaber oli arvatavasti juba läinud. Tundsin, et minagi oleksin võinud lahkuda juba päevade eest. Võin lahkuda täna, võin oodata homseni, ülehomseni aga enam mitte. Sest mind juba oodatakse sääl ja mina isegi ihkan sinna. Pole aga peen rühkida sinna liiga vara, pole ka seisuseväärne jääda liiga hiljaks. Päälegi kui selle tagasisõidu välise külje väärikusele seltsivad lisaks valdushuvid, mis nõuavad mu õigeaegset sinnajõudmist.

Läbistades vahepäälseid maid, surusin ma mõõtvaid pilke säälsesse kevadesse. Mu pikk teekond tõi mind otseteed Lõu­nast Põhja. Sama teed ka tali taganes suve eest, sama teed tungis edasi kevad. Samal teel otsisin mina talve kaduvaid jälgi, arutledes, kui pika aja eest jätnud ta maha selle koha. Komme nõuab, et mina oma teel ei jõuaks talvele järele, et ei jookseks ette kevadest. Ma saabun koju harilikult tõelise kevade esimesiks päeviks. Ikka parimal ajal saabuda, selles ilmneb meie soo väärikus, seda austatakse meis ja seda arvestatakse.

Tänavu kadus talv ühekorraga ning minul ei tulnud teha pea­tusi oma teel. Peagi olin kodumaa piiril. Aasad haljendasid alles arglikult ning kased olid tikkimas end lehtedega. Haabadel paisusid urvad. Suurveed olid alanenud ning põldudel vihmutasid külvurid maad terade kullaga. Jõudes oma vald­konna piiridele, leidsin ma metsa ääres poisikese, kes puhus esimest pajupilli.

Keegi ei teadnud veel minu kojujõudmisest. Alati ma tahan üllatada kõiki oma päralejõudmisega ning see mul ka õnnestub. Olen senini märkamatu, kuni teatan enesest pidulikult.

Vaatlesin oma metsi. Mõnes sügavas kuusikus oli veel lumekorrutist, teisal polnud rohi veel jõudnud tärgata lumest muljutud kõntsakorra alt. Pajud õitsesid ja tolmlesid ning lumelillede ja kannikeste vahel punetas küüvitsa mürgine õis.

Silmasin ka oma valdkonna elanikke. Nad olid juba virgalt tööl. Neil polnud aegagi, nad näisid ruttavat. Mõned siiski ei saanud teisiti, kui pidid silmapilguks viskama töö kõrvale, et natuke laulda. Hetk hiljem algas aga töö veel nobedamalt.

Ootasin õhtuni, millal kõigil rohkem aega imetluseks ja uudiste vastuvõtuks. Lendasin siis kõrgema kuuse latva, vaa­tasin mõned silmapilgud ringi ja teatasin enesest siis kõigele ümbrusele läbi kevadise heleda õhu:

„Kukku, kukku...”

Nende esimeste laulusõnadega algas mu tänavune koduõnn. Nendega see algab alati.

Taga mustava põllu, millele külvur äsja nobedail heiteil läkitas viljaseemet, oli talu. Poisike, kes äsja metsa ääres puhus esimest pajupilli, seadis nüüd tillukest vesiratast oja kiirele veele. Minu esimese hüüde järele pääses vesiratas ujuma pärivett, poiss jooksis suurimas rõõmus õuele ja hüü­dis läbi avatud akna tuppa:

„Kägu, kägu... Tulge kuulama!”

Ja kõik jooksid välja ning jäid liikumatuma kuulama. Ent mina muudkui laulsin edasi, ei tõstnud ega langetanud häält. Ise aga tundsin küll, kuidas iga üksik „kukku” langes kalli kullatükina kuulajate südamesse.

„Õhtul on õnnekägu,” öeldi õuel.

Teisal maanteel sõitis hobu aeglast sörki, viies koju linnas käinud peremeest. Ma nägin, kuidas peremees tegi uudis­himuliku liigutuse ja peatas hobuse. Ta oli kuulnud mind.

Kas võibki olla veel suuremat tunnustust mu laulule, kui see, et asjalik peremees kevadisel kallil ajal peatab selle pärast oma hobuse? Ta seisatas, kuni mu laulu esimese jao lõpuni. Siis andis hobusele piitsa, et rutem koju jõuda.

Tean, milleks ta ruttas nüüd. Tal on viia koju keelel sügelev uudis. Kuulsin juba ette, kuidas ta alles vankris olles hüüab oma perele:

„Ma kuulsin kägu, kas teie kuulsite kah?”

Ulatasin siis kõrva metsa, et kuulda, kuidas ollakse sääl, mida teevad mu pisikesed sellid. Neid on palju ja nendega tuleb mul teha tegemist. Siin maal tuleb mul rohkem piiri­tülisid oma naabritega kui sääl võõrsil. Kedagi ei luba ma tulla oma valdkonna piiridesse. Kuid väikeste lindudega püüan ma elada sõpruses. Ma vajan ja nõuan nendelt väikest abi­tööd, neile tahan veeretada eriti need, mis nõuaksid endalt suuremat hoolt ja ajaraisku. Need tööd rikuksid mu lauluaega, mis teatavasti on väga kallis. Seepärast neil pisikestel on minu vastu tigedust ja kadedust. Nad ei tunne mind ega mu hääd südant. Nad peavad mind kurnajaks ja vaenlaseks ning suhtuvad minusse sama sõjakalt kui kullidessegi. Pakun neile alati lepitust, kuid kui nad siiski muutuvad tigedaks, siis kurjustan ka mina ja lahkun sellest mõistmatust selts­konnast. Pole kahjuks minu võimuses teha nendest kõigist kägu, kelle maailmamõistmine on kõrgemal nende kujutlusest.

Aga nüüd – vint oli jäänud vait, kuigi ta enne vidistas kõige rohkem, nimelt oma emanda lõunamaareisilt tagasijõudmise puhul. Nad kuulasid nüüd mõlemad mind. Tihane oli keeranud ühe kõrva üles minu poole ning rippus vaiksena oma pesa lävel. Laulurästas sookuuskede roheliste okste vahel ei kiljahtanud enam, punnpaabud ja leevikesed ei sädistanud, ainult ööbik laulis, nagu poleks mind olemaski. Mida talle võib andestada ainult seepärast, et ta lauldes on kurt.

Varsti ma ei näinud enam neid ega talu. Taevast oli lasku­nud alla tähelepanematult kõike kõigest eraldav hämaruse vahetekk. Kui ma kesköö jõudes ütlesin selle õhtu viimase „kukku”, siis hämaruse tagant, säält, kus teadsin olevat talu, kuuldus mulle veel poisikese peenehääleline ja algeline „kukku-kukku–...

Nad olid kuulanud mind keskööni.

***

On maailmas see seatud nii, et suur elu nõuab suurt pääd, suurt mõtlemist. Suure aate kandmine nõuab suurt hoolt. Seepärast on minu laulgi kõige lühem – kahesilbiline. Kuid lühidus mõistagi ei kahanda ta väärtust. Kuna elus tuleb oma ideede eest ka võidelda teisel teel, siis see laul on selleks väga mugav. Istud nagu harilikult ikka kõige kõrgemas lad­vas ja laulad „kukku”. See laul on sedavõrd lihtne, et võib lasta ta käima omasoodu. Võidakse arvata, et olen ametis lauluga, nagu ei kuuleks-näeks midagi muud. Kuid laulu ajal just teotsebki mu pää laulu tuleviku võitmiseks.

Tähtsaim kõigest on laul. Nimelt minu laul. Poleks ma sellel arvamisel, mis mõttega teeksin siis suu lahti kas või korrakski? Teotseda millegi mitteesmajärgulisega oleks kuulmatu kergemeelsus. Seepärast ongi minul vaid kaks hoolt: et laul kõlaks täna ja et ta kõlaks ka tulevikus.

Poleks kurvemat teadmist kui see, et oled viimane kägu oma suurest sugukonnast. Seepärast on mu mureks hoolit­seda, et kasvaks kuulsate kukkujate arv ning et meie ainuõiguse laul siis suurema jõuga suudaks vallutada südameid. Et meie laul omandaks elulisema tähenduse ning saaks aina kasvavaks teguriks eluveergudel. Kuni kord kogu maakera keerleks vaid meie laulu ümber ja meie laulu jõul, kõikide meeled toituksid meie laulu tõdedest, kuni kõik maamullast võrsuv oleks elustatud vaid ühest südamest, millele mina kõr­gest ladvast lausun sügavamõttelise lõppsõna – „kukku”...

See mu peenike rahvas, see metsade pisipere, nad ei taha kergesti rakenduda mulle abiks kuulsate kukkujate soo suu­rendamises. Niipalju siiski oleme võidelnud kätte, et poegade haudumise mured oleme ajanud nende peenikeste piuksujate kaela. Sellest meie ei tagane. Kuid need vudistajad ja sidistajad varjavad meie eest oma pesi. Nende väikestesse pääkestesse mahub ainult üks kavalus – peita oma pesi. Siiski tuleb neid meil leida mitu, et valida neist parimad oma tule­vastele poegadele sünnipaigaks.

See on raske aeg, kuid minul on rikkalikult taipu ja koge­musi nende asjade õnnelikuks lahendamiseks. Istun jälle kuuse ladvas, hoian noka lahti ning „kukku” tilgub iseene­sest kõikidele kuulajatele rõõmuks. Silmad aga piiluvad ringi, mida teevad need pisikesed tilistajad ja silistajad. Ning siis on nähagi, kuhu lendab mõni niisugune. Kui ta jälle lah­kub, siis katkestan oma laulu ning lendan sinna, kus mu tera­vad silmad märkasid olevat midagi otsitavat.

Tihti juhtub seda, et lind satub just pääle, kui munen oma muna ta pessa. See on kõige tüütum asi mu elus, kui teine segab mu munemislusti. Siis ta keerleb su ümber nagu pai­naja, et jäta kas või munemine pooleli. Niisugusel korral eksitamine pole kuigi armas ning teeb viha. Kuid ma ei tagane oma teost ning munen oma munakese ilusasti ära. Siis aga lendan minema ning terve kari peenikest linnurahvast on mul järel. Kui kaon nende silmist, ruttavad nad pesale tagasi hauduma, mina aga laulan oma laulukest ning meel on jällegi hoolest kergem. Jällegi on käes üks võit, milliseid saavutame elus sadu. Ning ma olen enesega väga rahul.

[PILT 18]

Ühel päeval leian, et linnukese istumisvaev on läbi. Väike­sest pesakonnast vahib mulle vastu pojakese lai ja tubli nägu. Juba esimesel päeval on temas palju tulevasest täis­mehest. Ta silmad on julgemad ja isu ahnem kui ta juhusli­kel kaassündijail. Kõigest ilmneb, et sellest alles tuleb tore kägu. Oi, kuidas kajavad siis laaned, kui see värske jõud saa­bub juurde. Mis on minu vana, roostetuma lööv hääl selle noore laulujõu kõrval? Minu kulutatud hääl jääb mõnigi kord vait, et kuulatada, kuidas hüüab noorte kägude sugu. Kuidas nad arendavad edasi meie soo suurt asja. See tuleb kord, minu kõrvad kuulevad veel seda.

Seni aga on mul täita veel mõned kohustused. Tarvis on, et poiss õpiks hoolega oma ametit, ning selleks ma peaaegu vahetpidamata kukun sääl pesa lähedal, et ta kuuleks, et tal on olemas ka vanemad. Oma lauluga õpetan talle meie põli­seid tarkusi, juhin tema meie suguvõsa õilsate maitsete ja kommete kaunisse riiki,

Pojake kasvab maas madalal. Näen, kuidas ta juba ehib end meie soo sulgedega, kuidas juba liigutab tugevaid tiibu. Aiman, kuidas noor veri juba kutsub tedagi üles latvade kõr­gustesse.

Ühel päeval ta enam ei malda istuda maas ning minu kut­sete pääle kohendab veel kord tiibu ning tõuseb üles. Ta ei tule alandliku lapsena, vaid uhke isandana, rüütlina, kes läheb võitma endale oma maa-alasid. Otsekohe tormab minustki mööda, tagasi ei vaata, lendab julgesti edasi, täis eneseteadvust.

See on vast alles kägu, kukku... kukku...

Kukku...

Ta ei kuula, ta oskab seda juba ise.