Võrumaa jutud/Tuuts-Juhani esimest sorti kivi

←Veripunane koidutäht

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Nõiakott→

EPUB

Tuuts-Juhani esimest sorti kivi

Olime kord jällegi üle hulga aja koos sääl Tagametsas, minu vanalelle Kaarli juures. Istus sääl lell ise laua juures, tema vastas istus kaks puulõikajat, toas ahju lähedal oli veel kooli­poiss linnast, nimega Ants, ja lelle karjapoiss Johannes, ja mina istusin laua otsas.

Vanalell on metsavaht. Ta ise ei teagi, kaua ta on olnud selles ametis. Kui küsida, siis ta ütleb, et nii aastat viisküm­mend juba peaks saama täis. Seda teaks igaüks ütlematagi, kui ta esimest kordagi näeb minu vanalelle Kaarlit. Tal on suur pruun habe, mis ulatub põlvini, just nii, nagu kirjelda­takse metsavahte muinasjuttudeski.

Poisid olid hiljuti lugenud üht raamatut, milles seisnud, et kui leida parajal ajal või kuskil hääs kohas kivike, mida kut­sutakse kaarnakiviks, siis seesuguse kivikesega saab teha iga­sugust imet ja nalja. Karjapoiss Johannes oli tark poiss ja uskus iga sõna, mis raamatusse on kirja pandud, sest kiri ei valeta. Linna koolipoiss Ants aga jäi maailma asjadest aru­saamises Johannesest kaugele maha, sest linnas kooliskäimi­sest hoolimata tema ei uskunud neid raamatusse kirjapandud lugusid, ütles, et see olevat lõbus lugeda küll, kuid see ei olevat sugugi tõsi.

Kuuldes, kuidas linnas kooliskäinud poiss räägib niisugu­seid lugusid, kaks puulõikajat, Adam ja Absalom, tõstsid ühe silmakulmu kõrgesse üles, mis nendega juhtus alati ainult siis, kui nad panid midagi väga imeks. Nii, üks silmakulm kõrgel, nad vahtisid tüki aega seda koolipoissi, kellele koolis õppus polnud hakanud külge, ja ootasid, millal mina või vanalell ütleme selles asjas oma kõige targema sõna.

Mina ei osanud selle poisi albi jutu pääle esialgu midagi lausuda. Vanalell aga kohendas ennast oma toolil, mängis tüki aega näpuvahel oleva tubakakotiga, köhatas väga tasakesti ja viisakalt ning algas siis oma jutustust:

„Jaa, eks ta ole, ei ole sest kasu midagi, kui inimesel on raamatuid käes koormaga vedada, kui inimene ise ei käi kaugemal vaatamas, mis maailmas tõesti olemas on. Ja ega minagi ei oleks käinud, aga vanasti olid just niisugused ajad, et inimene sai reisida väga kergesti. Naljakas ta küll on, et nüüd on raudteed ja kõik muud sõidumasinad, aga vanasti, kui neid ei olnud, sai inimene siiski kergemini kodunt kau­gemale kui nüüd.

Siis, vanasti, kui ei olnud veel seda raudteed, mis läheb Petserist Valga kaudu Riia pääle, siis tegin minagi ühe suure reisi Riia linna, ja nüüd ma siis jutustan, missuguseid asju nägin mina oma Riia reisil. Üks kord ainult olen käinud Riias, ja sellegi üheainsa sõidu kestes nägin nii palju imeasju, et ennem tuleb midagi juurde, kui läheb meelest ära.

Siis olid need ajad, kui mõisnikud hakkasid müüma meile esimesi talusid. Talude eest oli tarvis maksta raha, aga seda raha oli vanasti palju raskem saada kui nüüd. Üksainuke abinõu oli raha saamiseks: kasvatada kõvasti linu ja need linad müüa Riia juutidele maha. Riia juudid olid aga tol ajal nii suured saksad, et nad ei tulnud hää meelega sinu juurde koju linu ostma, või kui tuligi mõni neist, siis pakkus nii madalat hinda, et naera või nuta. Aga kui panid oma linad siis koormasse, istusid ise sinna otsa ja sõitsid Riia linna, siis oli varsti su ümber nii palju juute nagu must pilv ja juudikeelset prääksumist oli palju. Sääl nad hulgakesi ajasid linahinnad päris kõrgeks ja niimoodi need rahad saadigi, millega maksti esimesed talud.

Kui jõudis talv, nii hakati igal pool kõva hoolega linu ropsima. Need pidid olema kevade poole juba mõõdetud punda valmis, et veel hää reeteega saaks viia need Riiga. Igaüks ruttas oma linatööga, sest linavooriga sõideti Riiga külade kaupa koos. Kui aga jäid oma linadega hiljaks, siis teised sõit­sid minema, ja ei olnud sugugi kerge vaev üksi oma linu Riia linna viia.

Muidu see oleks olnud ju niisama kerge nagu hulgakesigi, aga see oli see viga, et sõit Riiga läks läbi lätlaste maa. Ega see Lätimaa ka ole teistsugune kui meie maa, talvel niisama valge lumi, mustavad majaseinad ja rohelised metsad, aga need lätlased ise! Nendega oli väga raske ajada asju ja just sellesama pärast pidigi ikka mitu küla sõitma korraga koos, sest hulk mehi on hulk mehi, aga üksinda või väikese sal­gaga Riia linnani välja jõuda oli selge imetegu. Minu isa rääkis mitmel korral, kuidas nad tihti linavooridega teeäär­setes kõrtsides peatudes pidanud lätlastega suuri lööminguid. Keegi ei tea, mispärast seisis see vahekord vaenulikuna ja millest tekkis tüli, kuid harva oli seda, et mõni linavoor sai Riia reisi ära teha ilma kaklusteta, öösiti peatuti ikka suu­remates kõrtsides, ja niisugustesse paikadesse kogunes palju lätlasi ja siis algas ikka lööming. Mõnes paigas, kus enne olnud suuremaid lahinguid eestlaste ja lätlaste vahel ja kus eestlased jäänud üle, kandsid lätlased eestlaste vastu vana viha ja valmistusid juba aasta aega ette, kuidas võtta eest­lasi vastu, kui nad jälle lähevad oma linavooriga Riia poole. Ei usaldatud siis kunagi jätta hobuseid kõrtsihoovi vahita, sest mitmel korral oli juhtunud, et hommikuks olid läbi sae­tud kõik reeaisad, nii et hobust ei saanud kuidagi rakendada ree ette. Kui juba niisugune tükk oli tehtud, siis ei olnud juttugi sellest, et keegi ümbruskonnast laenab sulle oma reeaisa või müüb oma metsast paraja kaserooviku. Tuli siis sõita edasi jätkatud aistega, mis aga teel tihti uuesti purune­sid. Kui nii teekond venis pikale ja hobuste toidumoon lõp­pes otsa, siis ei müünud seda tee äärest keegi. Niisuguseid tükke juhtus pääasjalikult nendes kohtades, kus vanade arvete pärast peeti meie linavedajate vastu viha.

Meie meestel oli iga-aastaste sõitude tõttu teede ääres ka häid tutvusi ning seepärast saime alati kuulda, kes kunagi teinud meie meestele niisuguse paha tembu. Kui siis nende meestega satuti kuidagi kokku, siis oli lööming jälle lahti.

Seda aastat ma mäletan väga hästi, kui juhtus seesugune lugu, millest ma nüüd jutustan. Siis oli minu isal niisugune õnnetus, et karu tõmbas tal talvel pool nahka seljast maha, mille järel isa oli haigena voodis kuni suure suveni. Mina, väike poiss, õiendasin siis hobusega nurmel, kuid hobune oli peru ja ei kuulanud mu sõna. Nii ei tulnud minu kündmisest suurt välja midagi, kuigi isa pikutas oma haige ihuga nurme kõrval soojal kasukal ja andis õpetust. Isa nägi, kuidas hobune ei kuulanud mu sõna, ja ütles tihti, et kui tema kord tõuseb üles, siis tema sellele hobusele alles sõnakuulmise sel­geks õpetab.

Aga kui isa terveks sai, oligi jaanipäev käes. Teistel põllud ammu külitud, meil aga suur hulk põldudest kündmata. Isa aga võttis asja kätte, kündis põllud üles, äestas ära ja külvas seemne pääle, sest egas haiguse pärast maksa ometi tervet suve metsa visata. Nii ütles tema.

Aga imelikul kombel juhtus, et isa haigeks jäämine oli just õnneks. Tulid palavad ilmad ning linakirbud sõid teiste meeste linaorased. Mis jäid üle, need lokkasid kesksuveni ilusti, kuid siis tuli rahesadu ja tegi kõik põllud maatasa. Hiljem ilmad paranesid ja meie hilise külviga põllud tõusid ümbruskonnas kõige paremaks. Ja pääasi, lina kasvas justkui müür. Nii mõnigi mees, nähes meie häid linapõlde, kratsis kukalt ja mõtles, et miks see karu ometi temal ei tõmmanud talvel pool nahka maha.

Sedaviisi siis juhtus, et tol sügisel terves vallas polnud kellelgi viia linu Riiga kui üksi meil. Talvel linu harides kratsis isa tihti habet ja ütles, et ära harime nad nüüd küll, aga mil viisil saab need viia Riiga, seda ei tea küll arvata. Oli teada, et kui üldse linu müüa sel aastal, siis tuleb viia nad Riiga üksi. Teiseks oli teada, et möödunud kevadel meie meestel juhtunud Riia sõidul jälle suurem kaklus Smiltene lätlastega ja üks mees, kes käis suvel Riias, oli Smiltenes kuulnud, et seekord eestlasi ilma nahatäieta Smiltenest läbi ei lasta.

„Tühja kah, ega ma rahaahne ole,” ütles isa linaharimise tööde lõpul. „Jätan linad alles ja eks tuleval aastal vii kor­raga kahe aasta saagi.”

Aga mõni nädal enne lumelagunemist sõitis meie õuele Riia juut Svirbuls ja küsis linu. Kui isa talle näitas meie ilu­said valgeid linu, mis olid pikad ja valged nagu udupilved, siis juudi nägu lõi särama ja ta pakkus kohe õige hääd hinda. Hind oli tõesti ilus ja seepärast isa just lõi viis sõrme habe­messe ja hakkas mõtlema. Isa oli kaval mees, ta teadis, et kui juut juba kodus pakub nii kõva hinda, siis Riia linnas hinnad peaksid olema küll väga ilusad. Seepärast siis isa ei müünud oma linu juudile, vaid säälsamas otsustas linad siiski viia Riiga, maksku mis maksab, ja olgu lätlasi tee ääres niipalju kui tahes. Sest linahindadega on lugu nii, et kui on hinda, siis peab müüma. Teisel aastal võib-olla on nad äkki nii odavad, et ei tasu koormasse tõstmistki.

Kui juudi hobuse kaelakella helin oli juba vaibunud met­sateele, siis hakkas isa tegema ettevalmistusi Riiga sõiduks. Ta parandas ära teise ree, otsis välja vana looga, mis ta kord ostnud Riia turult ja millel läti kirjad pääl, lõikas siis teisele loogale samasugused läti kirjad pääle ja kutsus mõneks päe­vaks meie juurde elama saunamehe Kaulini, kes oli lätlane, et sellelt õppida läti keelt. Selleltsamalt saunamehelt ostis isa ühe vana läti tekiräbala, millest kaval saunamees mõistis küsida kõva hinda. Kõik isa kavalus oli see, et Lätimaalt sõita läbi nii, et keegi ei saa arugi, et ta on eestlane. Ja sel moel pääseda Lätist läbi ilma sekeldusteta.

Mina olin kõigis neis asjus isaga täiesti ühel nõul. Linu oli meil nii palju, et sai kaks tublit koormat, ja mina pidin sõitma kaasa teise koormaga, mida vedas külast laenatud hobune. Ma teadsin ka juba ette, kuidas isal sõit kavatsetud.

Smiltenest ta siiski ei julgenud läbi sõita. Isa rääkis, et enne Smiltenet Birzuli kõrtsi juurest ta keerab seda teed, mis läheb Palsmani poole. Säält sõidab üle Suja ja Rauksa kuni Slapjuma mäeni. Säält keerab jälle Rauna juures Riia –Pihkva kiviteele tagasi ja nii on ta Smiltenest kaugelt mööda sõitnud.

Mina ei teadnud midagi, kus asub see Smiltene, aga mina kiitsin isa nõu hääks. Ütlesin isale, et nii teeme jah. Sõidame Smiltenest kaugelt mööda jah! Ja pärast saadame lätlastele kirja, et vaat siiski sõitsime läbi, käisime Riias ära, ja mitte keegi ei näinud meid.

Siis tuli kätte päev, mil tõstsime linad reele, katsime tek­kidega kinni ja kiskusime kõvasti köitega üle. Koorma otsa sidusime veel kotid, mis olid topitud nii ristikheina täis, et olid kõvad kui kivid. Ree ninas oli veel kaerakott ja kaerakotis ka oma leivakott. Kuskile koormasse peitis isa veel kirve ja tagavaraköie, et kui teel reele juhtub midagi viga, siis saab aidata ka oma riistadega. Siis tõstis isa minu pehme linakoorma otsa, ise istus esimesele koormale ning aegamööda jäi väiksemaks ja kadus hoopis silmist laternatuli, millega ema näitas meile valgust teeleminekul varahommikusel tun­nil.

Teadsin veel, et esimese öö peatume Koivalinnas, säälse pagari Jänese juures, kes on eestlane ja kõigi läbisõitvate eestlaste suur sõber. Koivalinnani ei olnudki teel mingit häda­ohtu, sest Koivalinna ümbruskonna lätlastega ei ole kuulda olnud mingisuguseid pahandusi. Koivalinnas pidime pidama suure puhkuse, sest säält edasi ei tea enam, kuidas puhkusega on või jääb. Seepärast tõmbasime hobuseid tihti ohjest, et juba suure päevaga jõuda sinna pärale.

Kui me olime juba Mõnistest läbi ja mina vahtisin hir­muga ringi, kunas näen esimest lätlast, siis nägingi, et maan­teel tuli meile vastu üks lühikese kasvuga mees. Ta habe oli juba natuke hall, kuid silmad olid tal pääs teravad nagu öö­kullil. Arvasin juba, et see on see esimene lätlane, ja hoidsin ohjad kõvasti peos. Süda sai aga palju kergemaks, kui see vastutulev mees hakkas rääkima minu isaga selget võru keelt.

Esmalt ma mõtlesin nende soojade saiade pääle, mida pidi saama Koivalinna pagari Jänese juurest, ja olin pahane, et isa võõra mehega viidab nii palju aega. Siis hakkasin kuula­tama nende juttu ja see, mis ma kuulsin, oli ka minule huvi­tav. See võõras mees oli isa vana tuttav Tuuts-Juhan ning tema rääkis, et alles paari nädala eest olid Mõnistest sõitnud läbi Kasaritsa mehed. Nad tulnud Riiast ja olnud õige armetus seisukorras. Neid olnud seitse meest, olnud katsunud ka kava­lust ja katsunud sõita sama teed Smiltenest mööda, kust meiegi kavatsesime sõita, kuid sääl lähedal olevat olnud laat ja kaks Smiltene meest olnud kõrtsis. Kuidas see lugu neil sääl läinud, seda Kasaritsa mehed pikemalt ei jutustanud, ainult hobuseriistad olid neil lõigatud puruks ja kõik nahk­rihmad olid asendatud köiega. Ühel olnud mõlemad kasukakäised otsast tõmmatud ja kolmandal olnud mütsi asemel tõmmatud pähe naiste vana villane sukk. Päris müts oli jää­nud lätlaste kätte.

Siis ma panin jälle tähele, kuidas isa oskas vaadata ette. Ta küsis Tuuts-Juhani käest hoolega järele, kas kaklusest võtsid osa ainult kaks Smiltene lätlast või kaklesid kaasa ka Sauja lätlased.

Selle küsimuse pääle pistis Tuuts-Juhan kõvasti naerma, et mis mehed sa arvad need Smiltene lätlased olevat, et seitse Kasaritsa meest peaksid neid kartma. Muidugi ei kakelnud ainult kaks Smiltene meest, vaid nende ässitusel tunginud Kasaritsa meestele kallale kõik kõrtsi rahvas, võib-olla oli neid kakskümmend, võib-olla ka kolmkümmend.

Siis päris isa Tuuts-Juhanilt veel, et missugust teed ta peab kõige vähem hädaohtlikuks. Tuuts-Juhan arvas, et oleks mõistlik, kui isa sõidaks täna otsekohe Aumeistrisse ja säält sõidaks Trikatenisse, kust läheb suur tee otse Võnnu linna. See teeb umbes paarkümmend kilomeetrit kõverust. Mis loeb üks paarkümmend kilomeetrit, kui sellest kasukas jääb ter­veks ja müts alles.

Lõpuks panin tähele, et Tuuts-Juhan hakkas keksima var­vastel, mis tähendas selgesti, et tal on hakanud külm. Natu­kese aega hiljem lõdises ta lõug ja siis ta juba hakkas kii­rustama edasiminekuga. Viimaks ta palus isa, et see ostaks temale Riiast uue verelaskmise kirve, sest Tuuts-Juhan oli ümbruskonna kuulus kupulaskja. Riiast saavat neid vere­laskmise kirveid väga häid ja õige odava hinnaga. Palus jumalakeeli, et isa ei unustaks võtta kaasa kirvest, sest muidu ei saa ta aasta otsa pidada oma ametit. Viimane kirves läi­nud tal katki, kui ta lasknud kuppu ühele Türgi sõja solda­tile, kellel kuul oli kasvanud naha alla kinni.

Isa lubas tuua Tuuts-Juhanile selle kirvekese. Tuuts-Juhan andis siis talle kätt, soovis hääd reisi läbi lätlaste maa, ja visates möödaminnes terava pilgu ka minu otsa, läks kii­resti kodu poole.

Me sõitsime veel edasi mitu kilomeetrit. Siis isa äkki keeras hobuse ringi ja käskis minulgi pöörduda tagasi. Ütles mulle nii palju, et kui me tahame, et meie Riia-sõit läheks hästi, siis sõidame tagasi, oleme ööd Tuuts-Juhani juures ja võtame ta Riiga kaasa.

Läks see öö Tuuts-Juhani juures nii, nagu ta läks, aga hää oli siiski see, et Tuuts-Juhan lubas Riiga kaasa sõita. Kaasa­sõitmise eest isa lubas teda toita oma leivakotist ja anda poole kupukirve ostmise raha. Hommikul asusime siis uuesti teele.

Hää oli see, et Tuuts-Juhan oskas läti keelt nagu vett. See­pärast mõtlesime teel ümber, et ei pruugi minna pikka teed Trikateni kaudu, vaid sõita Sauja kaudu. Kui läheme ööseks kõrtsi, siis kõik jutud räägib Tuuts-Juhan. Mina isaga aga pidime tegema nii, nagu oleksime väikese jutuga. Siis ei pane keegi tähelegi, et oleme eestlased, ja nii pääseme Riiga ilma pahandusteta.

See oli ka väga kaval nõu ja mina imestasin, kuidas ka vanematel inimestel pää saab otsas olla nii tark. Istusin teise koorma otsas ja teadsin, et ümberringi elavad lätlased, ei tei­nud mina suud kordagi lahti. Ei nõõtanud ka hobust, sest ei teadnud, kuida on läti keeles „nõõ”, ja kui oleksin teadnudki, siis poleks meie eesti hobune saanud aru lätikeelsest nõõta­misest. Aga see kuri Sauja kõrts seisis mul ikka meeles ja ühe suure metsa vahel ei pidanud ma enam vastu ja hüüdsin esi­mesele koormale:

„Isa, kas see Sauja kõrts on veel kaugel?”

Tegin vist väga pahasti, sest nii isa kui Tuuts-Juhan näi­tasid mulle esimeselt koormalt piitsavart ja ümisesid, et kas ma tahan, et meie kõik kolm peaksime Sauja kõrtsi juures peksa saama või. Olgu ma ainult vait ja pidagu suu.

Siis ma olin ka vait ja pidasin suu. Aga selle Sauja kõrtsi tundsin ma isegi ära, sest selle ees põles latern ja selle val­gusel oli näha silti. Lasipuu juures külmetas kümmekond lätlaste hobust, mis nägid niisama välja kui meiegi hobused. Ainult reepääd olid neil kuidagi madalamad ja hobuste sabad olid kas lõigatud lühikeseks või keeratud sõlme.

Õnneks meie möödasõitmise ajal keegi ei tulnud kõrtsist välja ja nii pääsesime kellegi nägemata kõrtsist mööda. Oli juba hiline õhtu, meie hobused olid märjad ja väsinud. Varsti pidime niikuinii jääma öömajale.

Metsa vahel tulid isa ja Tuuts-Juhan koormalt maha ja sammusid tüki maad minu ree kõrval. Selle aja jooksul pida­sid nõu, et tuleb ikka peatuda Rausa kõrtsis, ja veel kord õpetati minule, et pean olema nii vähese jutuga, et mitte üht sõna ei räägi. Küsigu minult kes tahes ükskõik mida.

Meie häämeeleks oli Rausa kõrtsi ees ainult kolm hobust. Tuuts-Juhan kutsus kohe kõrtsimehe välja ja see näitas meie koormate jaoks ruumi kõrtsi hoovis. Tuuts-Juhan oma läti keelega oli agar kauplema ja nii sai asi sedaviisi joonde, et kõrtsimees keeras lukku kõik kõrtsihoovi uksed ja võttis võtmed enda kätte. Kui ta selle pääle läks sisse, siis isa oli väga rahul, öeldes, et kui võtmed on kõrtsmiku käes, siis tema ka vastutab, kui keegi rikub rege või hävitab hobuse­riistu.

Ja siis astusime kõrtsi sisse, et süüa õhtust ja olla nii vähese jutuga kui võimalik.

Rausa kõrtsituba oli õige pikk ning tagaseinas käis suur lett üle terve toa. Leti taga oli riiul, kus seisid mitmesugu­sed viinad mitmesugustes pudelites. Kõrtsimees, kaunis vana, laia näoga lätlane, istus leti taga sügavas toolis nii, et ainult ta pää oli leti taga näha. Leti lähedal oli kaks lauda ja nende ümber askeldas viis lätlast. Meie, nagu me sisse astusime, ei läinudki leti poole, vaid valisime omale laua ukse lähedal ja õige kaugel letist.

Tuuts-Juhan tõstis meie leivakoti kesk lauda ja kraaksus midagi läti keeles, millest mina ega isa ei saanud midagi aru, kuid pidime tegema niisuguse näo, nagu oleksime saanud aru kõik. Sellega ta tahtis anda kuulda tervele kõrtsile, et me oleme lätlased. Tuuts-Juhani jutu pääle jäid lätlased natukese vaiksemaks, vaatasid natuke meie poole, kuid hiljem hakkasid rääkima oma jutte edasi.

Meie aga asusime sööma. Isa võttis taskust välja suure noa, mis oli mähitud riidesse, kuna ta muidu oleks lõiganud endale augu taskust läbi. Selle noaga lõikas isa pikuti leivapätsist suure keeru leiba, lõikas siis ka singiliha kamakateks ja tegi lahti ka kohupiimakapa, millel oli võisilm sees. Seda kõike tegi ta sõnalausumata ja mina asusin isuga sööma, sest kõht oli Lätimaal läinud kangesti tühjaks. Minul ei olnud viga veel midagi, kuid isal hakkasid käima kuiva toidu pääle luksud. Ta tõmbas siis vana Tuutsi varrukast ja käskis sel tuua kas teevett, või kui seda ei ole, siis õlut toidule vede­laks juurde. Vana Tuuts siis läks kohe leti juurde, ütles midagi kõrtsimehele, kuid meie pidime hirmuga nägema, et leti juures asuvad lätlased alustasid Tuutsiga juttu. Aga mida nad rääkisid, seda ei teadnud meie.

Viimaks, kui Tuuts tuli laua juurde tagasi, siis ta sosistas:

„On neil lätlastel ka nina, juba nendel on teada, et me oleme eestlased. Kes neile seda on öelnud, kust nad seda aru saavad, aga nii see asi on. Küsisid minu käest kohe laua juu­res, et kas sõidame Riiga või.” Teine mees jälle küsinud, et kas prussakas kodus on? Kui tema küsinud, et mis see prus­saka jutt tähendab, siis lätlane seletanud, et eestlased olevat kõik suured prussakameistrid. Olnud nende pool kirikuõpe­tajal korter prussakaid laeni täis, olevat see õpetaja vedanud prussakarohtu Riiast ja Võnnust. Prussakaid siginenud rohu pääle veel rohkem. Siis olnud sääl lähedal üks eestlane, kes öelnud kirikuõpetajale, et kui ta kõik rohud on kokku veda­nud ja raha enam ei ole, siis kutsugu teda. Küll tema hävitab prussakad ühe päevaga. Kirikuõpetaja ei olevat juttu usku­nud, toonud uusi rohte Valgast ja Volmarist, aga prussakaid siginenud ikka rohkem. Siis läinud selle eestlase juurde, et katsugu siis päälegi see oma tarkust. See eestlane läinud sinna, kutsunud kõik lätlased vaatama. Üle ukse minnes küsi­nud: kas prussak kodus on? Püüdnud ühe prussaka õpetaja ahju vahelt kinni, hoidnud teda tiibapidi küünte vahel, teise käe sõrmedega lasknud prussakale valusalt nippi ja öelnud:

„Kas sa lähed siit minema, kas?”

Viimaks siis eestlane teinud akna lahti ja, hoides prussakat näpu otsas, läinud aknast välja. Sääl ta visanud prussaka tuulde, sajatanud veel midagi eesti keeles järele, aga imeasi, samal ajal kõik prussakad tõusnud toas lendu ja voolanud läbi akna välja. Ja mitte ühte ei olevat neist õpetaja majja tagasi tulnud. Sellest ajast pääle, kui nende pool nähtavat eestlast, küsitavat ikka, kas prussakas kodus on.

Vana Tuuts katsunud seletada veel, et ei ole meie rohkem eestlased kui nemadki, kuid lätlased naernud selle pääle ja öelnud, et nemad näevad esimest korda eestlasi, kes ütlevad, et nad eestlased ei ole. Et kust siis see ime tulevat!

See Tuutsi jutt tegi isa päris rahutuks. Ja ta hakkas tasa­kesi arutama.

„Hääke nüüd küll, see jutt, mis nad sulle rääkisid, see veel tülinorimise jutt ei ole. Võib-olla on need mõistlikud lätla­sed ja ei tule nendega midagi ütlemist. Aga see on nüüd küll rumalasti välja kukkunud, et meie katsusime salata, et oleme eestlased, aga lätlased tundsid meid ära niikuinii. Küllap ikka sinu läti keel, vana sõber Tuuts, on niisugune, et iga lätlane saab kohe aru, et sa pole lätlane. Oleks seda teadnud, poleks sind just nii hädasti vaja kaasa olnudki. Aga olgu mis on, teeme nii, et sina katsud olla lätlane edasi, aga mina oma pojaga näitame otsekohe, et meie oleme eestlased. Siis pole meil lätlaste ees seda häbi.”

Tuutsile ei meeldinud see, et isa oli tema läti keelest hal­vas arvamises, ja ta ütles:

„Kuule, vana sõber, vara sul veel kahetseda minu kaasavõtmist. Kui me oleksime juba praegu Mõnistes tagasi ja sina sääl räägiksid niisugust juttu, siis minugi pärast, aga praegu ära ütle veel midagi.”

Ega isa Tuutsiga tüli ei tahtnud, seepärast ta ei lausunud Tuutsile enam midagi, tõusis aga ise püsti, läks leti juurde ja küsis kõrtsimehe käest puhtas eesti keeles, kas sellel ei ole minu jaoks mingit magusat jooki, mis ei pane purju. Kui kõrtsimees ei saanud eestikeelsest jutust aru, siis isa kutsus Tuutsi ja laskis tal öelda kõrtsimehele sedasama läti keeles. Selle järel minule toodi suure kruusiga sooja meevett.

Laua juures isa ütles, no nüüd on siis kõigil teada, kes me oleme, ja vaatame, kuidas saab asjaga edaspidi. Aga me ei tohi siit kohe hakata ruttu minema, muidu lätlased arvavad, et me neid kardame. Oleme siin ja ärgem tehkem väljagi, et nemad ka on siin.

Sõime siis hästi aegamööda ja ajasime juttu. Enam ei olnud tarvis olla väga väikese jutuga, vaid lasksime oma keelt ka kuulda. Isa arutas vana Tuutsiga, et ei tea, kuidas peaks minema, kas lätlased hakkavad tüli norima või ei hakka. See jutt aga lõppes äkki, sest Tuuts andis isale varrukast tõmba­misega märku, ja isa ja mina hakkasime ka panema tähele, mida lätlased tegid leti juures.

Lätlaste hulgas oli kaks vanameest, kelle näod olid mulle kaunis vastumeelt. Millegipärast oli mul arvamine, et need pole õiged mehed, et nendes meestes pesitseb kurjus. Kes nad olid, see nende jutust Tuutsile ei selgunud, kuigi nad olid joonud viina ja rääkisid. Viimasel ajal nad olid hakanud hooplema, et kumb neist tunneb suuremaid kunste. Üks vana lätlane, keda mehed nimetasid Karkliniks, ütles, et tema­sugust meest ei leiduvat kogu Lätimaal. Ta võivat teha suu­remat imetegu, kui tegi juutide prohvet Mooses. Teine, pikem vanamees, kellel oli kullinina ja pikad käed, ütles, et tema tegevat suuremaid imetegusid kui mustlane Ranka.

Meist keegi ei teadnud, kes oli see mustlane Ranka, keda lätlane kiitis tugevamaks kunsttükitegijaks kui Moosest. Tei­sed lätlased ei teadnud ka sellest mustlasest Rankast midagi. Pikk lätlane aga ütles, et näidaku teine mees enne oma Moo­sese imetükke, küll siis tema näitab ka mustlase Ranka käest õpitud imetükke.

See väike lätlane muidugi arvas, et pikk lätlane tema vastu ei saa. Ta võttis letilt kruusiga õlut ja valas selle põrandale. Käskis siis kõigil teistel vaadata põrandale, mis asi sääl peaks olema. Lätlased läksid kõik vaatama ja mina isaga läksin ka. Ainult Tuuts-Juhan ei läinud ja jäi kohale istuma.

Lätlased ehmusid ja meie ehmusime ka. Kuigi nägime, et lätlane kallas maha õlut, ei olnud põrand kuskil märg. Selle asemel aga kihises põrandal hunnik peenikesi ussikesi. Õlu oli muutunud ussideks. Kõrtsimees, kes tõusis leti tagant püsti ja nägi seda asja, lõi risti ette ja ta õlanukid hakkasid värisema.

Keegi ei lausunud selle pääle peaaegu midagi ja järgmi­sena hakkas rääkima pikk lätlane. Ta ütles Karklinile, et see on ikka suur kunstimees küll. Tema niisuguseid asju järele teha ei oska ja sellepärast tema teeb meestele välja pudeli­täie viina. Tema olevat muidu hoobelnud, sest arvanud, et Karklini kunstid on õige väikesed.

Tema käsu pääle kõrtsimees tõi lauale pudelitäie viina. Pikk lätlane ise nõjatas kõrtsiletile ega vaadanudki toodud pudeli poole. Teised lätlased, kellel nähtavasti raha oli vähe, silmitsesid ahnelt seda pudelit, mis pidi saama nendele. Vii­maks röögatas üks, siis teine ja siis ka kolmas, ja varsti kar­jus nendega kaasa ka Karklin ja kõrtsimees, sest nad nägid, et pudelis vingerdas elav rästik, kuigi pudelikork ja kroonu pitsat olid täitsa terved.

Aegamööda ja täitsa külmavereliselt pööras oma näo siis pudeli poole ka pikk lätlane. Sel silmapilgul pistis nõeluss oma pää pudelikorgist välja, sisises ja tõmbus siis jälle pude­lisse tagasi. Ja kõik võisid näha, et pudelikork ja kroonu pit­sat olid terved.

See siug on siia sisse pandud kroonu poolt, seletas pikk lät­lane. Seepärast kõrtsimees peaks andma uue pudeli, niisu­guse, kus pole madu sees. See pudel pangu kõrtsimees riiu­lile tagasi.

Nagu kõrtsimees sirutas käe pudeli järele, nii maoke ajas uuesti pää korgist välja. Ei julgenud siis enam kõrtsimees puudutada pudelit, vaid tõi lauale uue. Aga ei läinud kuigi­palju aega mööda, kui uue pudeliga tekkis sama lugu. Kõrtsimees tõi kolmanda, ja sellelgi oli madu sees.

Kõik lätlased värisesid. Isal oli ka natuke hirmu seesugust asja vaadates ja ta tuli laua juurde tagasi.

„Kas on see nõidus, või on kõrtsimees ajanud pudelid segi. Meie pool püütakse kevadel siuge ja pannakse piirituse sisse, et see on rohuks paistetuse puhul päälemäärimiseks. Vist on lätlased teinud sedasama, aga nüüd on paistetusrohu pudelid läinud viinapudelitega segi. Kõrtsimees kannab rahvale ette seesugust koledust.”

„Ei ole siin midagi rohuga tegemist, küll mina neid vigureid tunnen,” seletas Tuuts-Juhan. „Vaatame aga hästi järele, mis sääl tehakse, ega see asi õige ole.”

Pikk lätlane hakkas siis kõrtsimehega kauplema, et tema ostab need kolm pudelit ära, aga hästi odava hinna eest, sest muidu ta kaebab kõrtsimehe pääle, et see müüb rahvale nii­sugust kaupa. Kõrtsimees suure hirmuga müüski pikale lätlasele need pudelikesed ära peaaegu jumalamuidu.

Kui kõrtsimees need kümme kopikat, mis pikk lätlane talle andis, kolksatades oma sahtlisse laskis, siis pikk lätlane hak­kas hirnuvalt naerma. Kutsus kõiki vaatama pudeleid ja kõik nägid, et polnud sääl sees ühtegi siugu, vaid viin oli puhas ja selge ning kroonu pitsat pääl terve. Pikk lätlane kiskus ära korgi, jõi ise pika lonksu ja pakkus siis teistele lätlastele. Need olid ka ehmatusest toibunud ja pistsid kaasa jooma, arvates, et kõik see lugu siugudega oli selge silmamoonutus ja muud midagi.

Kui lätlased olid juba päris rõõmsad, siis nad hakkasid kiitma mõlemate meeste kunsttükki, ja kui nad olid kiitnud omavahel juba niipalju, et rohkem enam kiita ei saa, siis üks neist liikus meie laua juurde ja ütles:

„Kas panite tähele, mis meie mehed oskavad? Kas nüüd kardate oma naha eest veel rohkem, kui siia sisse tulles? Värisete siin nurgas kui lambakari; arvate, et meie teist aru ei saanud, mis teie omavahel rääkisite? Kui teil on keelemees kaasas, siis meil on kah. Ah siis teie lähete Riiga? Aga kui tohib küsida, mida otsite siia Rausa kanti? Õige tee Riia pääle läheb ju suurt kiviteed kaudu. Kas kardate Smiltene mehi või? Kohe näha, et teie südametunnistus pole puhas. Õige mees sõidab otseteed, aga kelm hiilib metsa mööda ringi. Küllap on teil patud südamel! Võib-olla olete just need mehed, kes möödunud aastal Smiltenes meie mehi reeaistega taga ajasid? Aga täna olete, pojukesed, siin, ja vaatame, kumb meist on kangem mees.”

Kui Tuuts-Juhan tõlkis selle jutu isale, siis ma nägin, kuis hirm peegeldus isa näos. Kartlikult vaatas ta minu otsa, sest isa kartis ju pääasjalikult minu pärast. Ise ta oli näinud maa­ilmas kõiksuguseid asju ja oli küllalt julge. Mina mõtlesin, et kui lätlased tungivad kallale, siis katsun teiste jalgade vahelt pugeda kõrtsimehe elutuppa ja peita ennast voodi alla.

Kõige külmaverelisem meist oli aga vana Tuuts-Juhan. Ta võttis jälle läti keele välja ja seletas:

„Egas nüüd öelda saa, et meil siin võõrastel meestel võõras paigas oleks väga lõbus. Oleks küll huvitav teiega koos jõudu katsuda, nagu sa ütlesid. Aga mis nüüd minu kunstid, need on väga väikesed kunstid. Ja teie läti kunsttükkide vastu meie kunst ei saa. Aga ma olen küll vana mees, mitte tark kah veel pääle selle, aga mõne väiksema kunsttüki võiksin kat­suda minagi teha. Kui kunsttükid läbi on, eks või siis pärast ka kakelda natukese, aga enne teeme kunsttükke, sest ma arvan, et kui enne kunsttüki tegemist hakkame kaklema, siis pärast ei saa kunsttüki tegemisest enam asja. Ja teil jäävad minu kunsttükid nägemata.”

Kui lätlased kuulsid, et ka vana Tuuts-Juhan oskab kunst­tükke, siis nad olid kohe nõus, et enne kunsttükid ja siis kak­lus. Aga nii kindlad olid nemad oma kunsttükkides, et naersid juba ette välja Tuuts-Juhani tarkuse ja kunstid.

Tuuts-Juhan hüppas siis päris kõbusalt toolilt püsti ja läks leti äärde. Nõjatas niisamuti leti äärele nagu pikk lätlane, ühe jala pani teise üle risti ja kiskus saapaninaga põrandale ringe. Vasak käsi oli tal aga taskus.

„Ma katsun siin esmalt niisamuti nõjatada leti najale, nagu tegi üks teie mees. Ega ma küll ei usu, et sest midagi välja tuleb. Aga proovida ju võib.”

Nii ta sääl najatas leti najal ja lätlased ootasid, mis tuleb. Esialgu ei tulnud midagi, kuigi meie soovisime südamest, et Tuuts-Juhan kõige väiksemagi kunsttükiga tuleks toime. Viimaks nägime, et lätlased läksid rahutuks ja varsti lõid sõrmed suhu. Oli näha, et midagi neil suus puutus näppu ja mehed nagu midagi kisuvad. Aga kui siis iga mees tõmbas suust välja sisiseva siu, siis oli kõrts täis pöörast röökimist ja lätlased jooksid hirmuga välja, jättes kasukad ja mütsid varna otsa.

[PILT 20]

Tuuts-Juhan tuli meie juurde tagasi ja ütles rahulikult:

„Siit võiks nüüd ühe mütsi võtta kaasa ja viia Kasaritsa sellele mehele, kelle müts jäi lätlaste kätte. Aga ei maksa, sest mine neid Kasaritsa mehi tea, võib-olla olid ise süüdi, et tekkis tüli. Aga need mehed meile küll enam kallale ei tule!”

Nii see lugu oli. Kas sellest enam maksabki rääkida, et pärast sõitsime Riiga. Saime linade eest väga hääd raha, vaatasime kubernerilossi ja jõe pääl väljamaa laevu, ostsime Tuuts-Juhanile kupulaskmise kirve ja sõitsime koju kohe tagasi. Isal oli nii hää meel hää hinna pääle, et maksis Tuuts-Juhani kirve raha tervelt ära, mille pääle Tuuts-Juhan oli nii rõõmus, et avaldas suure saladuse. Ta võttis taskust välja väikese kivikese, mis näis umbes olevat nii suur kui tuvimuna. Mulle näis, nagu ta oleks olnud helesinist värvi. Ta ütles:

„Küll need lätlased kiitlevad. Oleks nüüd nemad üksi kõrtsis ja palju meid võõraid, siis ma saaksin aru, aga oma meeste ees teha niisugust nägu, nagu üks oleks õppinud Moosese juu­res ja teine veel suurema mustlase juures, see pole juba enam ilus. Mis sa sääl teed ennast suureks nõiaks või asjameheks, kui tarkust pole pääs midagi, ainult üks kolmandat sorti kaarnakivi taskus. Ja tulevad veel meiegi juurde kiitlema, nagu oleksime meie ei tea kes, nagu meie poleks maailmas midagi kuulnud ega näinud. Aga mina nägin kohe, kui nad oma vigureid sääl tegid, et nende kaarnakivike pole esimest sorti, vaid kolmandat sorti, ja siis ma just tahtsin, et nad tuleksid meie juurde kelkima, et küll ma siis näitan. Ja vaat nii see asi läkski.”

Kui isa kuulis sellest, siis ta arvas, et nüüd ei pruugi sõita kaugelt ringi, vaid sõidame Smiltenest läbi ja läheme kõrtsigi sisse. Ja kui midagi peaks juhtuma, siis küll kaarnakivi aitab. Tuuts-Juhan nõustus ka sellega ja nii peatusimegi Smiltene kõrtsi ees suure kisa ja käraga. Kõrts oli rahvast täis, aga küll olid viisakad meie vastu. Tehti kohe vabaks kõige parem laud sooja ahju ääres ja igaüks tuli küsima, kuidas käsi käib. Meie vastasime, tänan küsimast, päris hästi. Ja küsisime, kui­das nende käsi käib. Nemad vastasid, et nende käsi käivat ka hästi. Meie ütlesime, et siis pole ju viga.

Isekeskis aga imestasime, et mis see on, et lätlased on muutunud päris mõistlikeks meesteks. Isa oli jumalakart­lik inimene ja arvas, et vast kirikuõpetaja on noominud Smil­tene lätlasi tülinorimiste pärast, aga Tuuts-Juhan naeris oma­ette.

Ainult hommikul, kui me valmistusime edasi sõitma Mõniste poole, tuli kõrtsimees meie juurde, pilgutas silma ja ütles:

„Aga küll tegite nendele lätlastele sääl Rausal hästi.”

Ja pilgutas jällegi silma. Ta oli küll ise ka lätlane, aga kõrtsimees peab olema kõikidega sõber.

„Mis hästi?”

„Noh, kas teie siis ise enam ei mäleta? Meil siin kogu kihel­kond kõneleb, et eesti kunsttükimehed on löönud meie mehed üle ja teinud terve kõrtsitäie rahvale niisuguse südamepöörituse, et ei võta enam suu sisse viinatilka ega nori tüli...”

Sääl see asi siis oligi. Jätsime kõrtsimehega väga sõbrali­kult jumalaga ja sõitsime koju. Järgmisel aastal, kui kõigil oli linu palju, kutsuti Tuuts-Juhan oma kivikesega jälle Riiga kaasa, aga ei olevat teda sääl tarviski olnud ja ei olevat ka kuskil enam küsitud, kas prussak kodus on, vaid kas see kivike on veel alles.”