Võitlemised eesti vaimupõllul
| Kolm isamaa kõnet Carl Robert Jakobson Võitlemised eesti vaimupõllul |
[49]
II.
VÕITLEMISED EESTI VAIMUPÕLLUL.
(Peetud sel 24mal Jaanikuu pääval 1870.)
Motto: „Veel vaimusided kanged
On, mõõgad teravad
So vaenlastel — raudmeeled,
Ja keeled libedad.
Sind aga hoiab kangelt Truu käsi! Põlema
So keskel süütab küünalt — Vaat — et ei kustu ta!“
L.Koidula.
[51] Auustud seltsiliikmed! Oma seltsi viiet aastapääva pühitsedes, oleme täna seie koku tulnud, et töine töisega sest osa võttaksime ja seda meele tuletaksime, mis meie püüdmistest jo korda on läinud, ja ennast vastastiku seepeale karastaksime, mis meil veel kätte tuleb saada. Meie selts on jo ka nimelt seepeale asutud, et ta elavalt osa võttaks meie rahva püüdmistest vaimu põllu peal, et ta omas vaimu-olemises eesmärgiks ja eesnäitajaks oleks terve rahvale, ja lõppeks, et tema sees ennast need mehed ühendaksid, kes meie rahva vaimu-põllul ühel meelel soovivad ühes võidelda. Tänasel mälestuse pääval võib sellepärast meile igale ühele suureks äratuseks olla, kui seepeale vaatame, mis jo tõised auusad mehed enne meid on teinud ja mis meie, nende vaimu-tulukese külles oma enese vaimu-küünalt põlema süütades, neist võitlemistest oma kohta võime õppida. Sellepärast tahan siin täna üleültse võitlemistest eesti vaimu-põllul rääkida. Et aga siin täna õiguse pärast üks tõine seltsiliige pidi kõnelema, keda muud kogematad tallitused tagasi hoiavad, ja mina alles eila õhtu teada sain, et pidukõne sel viisil minu peale oli langenud, sellepärast palun ennast jo ete vabandada, kui minu kõne ehk mite seda ei ole, mis ta pikkema etevalmistamise juures ehk võiks olla.
[52] Igaühe rahva vaimu-võitlemised avaldavad ennast nii hästi oleva kui tuleva aegadele nimelt rahva kirjanduses ehk võerasõnaga literatuuras. Sellepärast on ka igal rahval tema kirjanduse kohta omad mitmesugused õitsemise aead, sedamööda, nagu need vaimu võitlemised kas enam ehk vähem elu avaldasid, kas ülema ehk alama järje peal seisid, ehk, üheviisiliste igapäävase tarvituste alla maha langedes, ka puhtast soiku jäivad. Kui meie sellepärast maailma aearaamatu kätte võttame, neid rahva võitlemisi ja nende kirjanduse õitsemise aegasi ükstõise vasta kaaludes, siis leiame, et iga aea kannul, keda rahvas oma rahvause (nazionali) suure aegadeks nimetab, ka selle rahva kirjanduse suured õitsemise aead käivad. Seda leiame jo Piiblis tõeks tunnistud, sest Taaveti ja Saalomoni aeal, kus Eebrea rahvas oma kõige vägevama korra peale jõudis, sündisid ka selle rahva kõige ülemad laulu ja tarkuse raamatud. Saksarahva kirjanduse esimene tähtjas õitsemise aeg hakkas minne-lauludega peale ristisõitude aeal, kellelt ristirändajad uut elu sünnitavaid mõtteid ja arvamisi ühes tõivad, keda naad kas kunstide- ja teaduste-rikka Konstantinoopoli linnast, ehk imede-rikka Hommikumaalt olid kaasa pärinud. Lutheruse aeal ja selle vägeva mehe võitlemistega kiriku valitsuse meelevalla [53] vasta, hakkas vaimuliku laulude õitsemise aeg peale. Nõndasamuti on ka saksa kirjanduse muu õitsemise aegadega lugu, kes ika seesuguste üleüldiste histooria aegadega ühte langevad, kelle tähtjus suur on ja üht vägevamat vaimu-elu jõudsid sünnitada. Seesamasugune lugu on ka iga muu rahva juures.
Eestirahva kirjanduse õitsemise aegadest ei või seiemaani kül mite rääkida. Mis meie keel ja ehk ka kiri enne Sakste pealelangemist oli, sest ei ole meile kõige vähemat sõnumekest järele jäänud. Siis aga hakkasid võitlemised peale, kus meie rahvale sest kül sai, kui ta elava hingega peasis ja ika jälle uut jõudu nende poliitika võitlemistele võis koguda. Nende poliitika võitlemistest ei käi aga millaski kirjanduse saamised lahus, nagu meie enne nägime, ning sellepärast on ka Eestirahva kirjanduse — mitte õitsemise — aga siginemise aead need, kus ta oma poliitika võitlemistes kõige kindlama järje peal seisis. Seesugune esimene siginemise-, üleültse eesti kirjanduse koidu-aeg oli 17mas aastasadas, kus Poola ülemvalitsus Liivimaal otsa loppis ja meie rahvas täitsa Rootsi isaliku valitsuse alla sai. Selle valitsuse pää-mure olid eesti-koolid, kirikud ja ka poliitika õigused. Nii pea aga kui need käes olid, algas ka uus elu eesti kirjanduse põllu peal. Üks jagu mehi, kes seal tööd tegid, olid kül Sakslased ja Rootslased, [54] kellele aga üks ülesrääkimata seestpidine tundmine avaldas, et Eestirahvaga üksi eesti keeles võimalik olla ühel meelel seista, ja et see, kes Eestimaal omale kodumaad soovib, Eestlaseks peab saama. Need mehed oleksid muidu jo ka väga hästi selle peale võinud tungida, et Eestirahvas oma vaimu harimiseks saksakeelt oleks pidanud vasta võtma, nagu seesugusi soovijaid igal aeal ja vist ka s e 1 aeal on olnud. Auusad mehed olid sellepärast need töölised eestpõllul, sest naad soovisid üksi seda, mis õigus oli, ja tegid nii palju kui nende jõud kandis. Kõige ülemad on neist H e i n r i c h Stahl ja Joachim R o s s i n i u s, esimene Tallinnas sündinud ja pärast õppetaja Eestimaal, tõine eesti õppetaja Tartus. Nende järgmised on: R e i n e r B r o c m a n n, Simon Blankenhagen, L. Moller, Georg Müller, Helmold zur Mühlen, B. J. Forselius, Johann Hornung, J o h. Gutslav, H. Göseken, N i k. von Hardungen, Andr. Virginius, M. Schütz, A. Thor Helle, E. von Rintelen, Nic. Bagge77, Matth. Fabricius, G. S a 1 e m a n n, A. Raudjall, A. Hindrik
Lükke ja palju muid. Nende meeste kirjadest ei ole kül enam palju järele jäänud, aga nende hulk avaldab, kui elusalt 17mas aastasadas eesti kirjanduses tööd hakkati tegema. Rääkimata olgu veel need, kelle kirjadest meile midagi järele ei ole jäänud, ehk kes muidu ses vaimus tööd tegid, ilma et naad ka kirjasi oleksid välja annud. — Tähtjas [55] on sellepoolest ühe neist eesti kirjanduse alustajate (Brocmanni) tunnistus, kes oma eestikeele laulu juure neid saksakeele salmisi on lisanud:
„Andre mögen ein Andres treiben,
Ich hab wollen estnisch schreiben.
Estnisch redet man im Lande,
Estnisch redet man am Strande,
Estnisch red't man in den Mauern,
Estnisch reden auch die Bauern,
Estnisch reden Edelleute,
Die Gelehrten gleichfalls heute.
Estnisch reden auch die Damen;
Estnisch, die aus Deutschland kamen.
Estnisch reden Jung und Alte.
Sieh' was man vom Estnisch halte!
Estnisch man in Kirchen höret,
Da Gott selber estnisch lehret.
Auch die klugen Pierinnen
Jetzt des Estnisch lieb gewinnen.
Ich hab' wollen estnisch schreiben.
Andre mögen ein And'res treiben."
See on eesti keele ümberpandud, aga ilma riimita:
„Tõised tehku tõisi asju,
Minu soov on eesti kiri,
Eesti keelt sa maal nüüd kuuled,
Eesti keelt sa kuuled rannal,
Kuuled ka, kus talupoead;
Eestikeelt nüüd räägitakse
Rüütlitest ja teadusmeestest,
[56] Daamedest ja nendest kõigist
Kes on Saksamaaltki tulnud.
Eestikeel on noorel, vanal,
Vaat', mis lugu tast ei peeta!
Eesti keel on kirikutes,
Jumal ise seal tas õppab,
Ka need targad kunsti-andjad,
Eesti keelt nüüd armsaks võtt'vad.
Minu soov on eesti kiri,
Tõised tehku tõisi asju!“
Seesugune rõõmus elu oli siis eesti kirjapõllu peal sel aeal ahistust teinud, ja oleks vist sedapuhku edasi läinud, kui teda mite uued rahutumad poliitika aead ei oleksid äralämmatanud. Ka oli tal siis jo lõpmata palju vaenlasi, nagu meiegi aeal, nõnda et eesti noore poliitika õigustega pea ka jälle tema kirjanduse elule ots peale oli tehtud. Neist võitlemistest selle meie rahvause vaimu-elu sõprade ja vaenlaste vahel saame aga siis alles üht täieliku pilti omale teinud olema, kui eesti kirjanduse tõist siginemise aega läbi oleme rääkinud.
Kes vanemast rahvast ei teaks, missugune rõõmu-liikumine peale aastal 1819 kuulutud priilaskmise Eestirahvast käima pani? Jälle oli uus elulootus rahva seka elama asunud, ning mõningad aastad ei olnud veel mööda läinud, seal oli see lootus [57] nagu Rootsi aeal rahvast ka jo rõõmsalt oma kirjapõllu peal uuest tööle ajanud. Ete äranähes, et see aeg saaks tulema, ja ise ka ühes aitades, et ta tõeste pea tuleks, olid mitmed õppetud Eestlased jo enne suure hoolega eesti kirjapõllu peal tööd teinud, iseäranis eesti keelt hakkanud läbi-uurima ja teda oma krammatika seaduste peale põhjendama. Hupel, Arvelius ja Rosenplänter olid sellepoolest esimesed tähtjad äratajad, ehk kül nende kirjad saksakeeles on kirjutud, kunni O. W. Masing aastal 1816 oma Originallehtega ka õppetud meestega hakkas eesti keeles rääkima, ja nõnda igapidi ühe uue aea alustajaks sai. Masingi jälgede sees, kes aastal 1821 oma esimest „Nädala lehte“ välja hakkas andma, käisid graaf v. Manteuffell, Dr. Kreutzwald, J. V. J a n n s e n ja muud. Iseäranis õppetud meeste arv kasvis ika suuremaks, kes suure hoolega selle põllu peal tööle heitsid, ja kellest suurem hulk Eestlased olid. Aga üht kirjandust sünnitada ilma teaduse põhjata, on niisama, kui maja ehitada ilma aluseta. Sellepärast asus Tartus aastal 1838 õppetud Eesti-Selts elusse, kelle kõige tähtjamad asutajad ja esimesed liikmed olid: Dr. F. R. Faehlmann, lektor D. H. Jürgenson, Dr. Kreutzwald, Dr. Hansen, Dr. professor Kruse, pealik L. von Maydell, Dr. professor von Hueck, professor Preller, C. Reinthal, õppetajad G e h e w e, Boubrig, Heller, von Jannau, Knüpffer ja muud. [58] Ligi 25 aastat otsa on see selts oma tööd auusaste teinud, ja iseäranis nimetud meestest on meile palju kirjasi järele jäänud, kes meie keele ühe teaduse korra sisse on seadnud, ja meie vana-aea histooria pimeduse sisse valguse tulukese kannud. Kahekümne viie aasta sees olid selle seltsi liikmed jo 300 peale tõusnud, nende seas ka ligi 100 liiget rüütli soust, peale 20 professori ja õppetud meest Ungria- ja Saksa-, ja 5 Soome-maalt. Kõik õppetud mehed, kes selle aea sees eesti keelt on harinud ehk eesti kirjavara kasvatanud, olid selle õppetud Eesti-Seltsi liikmed, nagu Ahrens100, Neuss, Wiedemann ja muud.
Aga nagu pääv ja öö ükstõisega ühte puhku võitlemas, nõnda seisavad jo sadanded aastad kaks parteid meie maal tõine tõise vasta, kellest pea üks pea töine ülema valitsuse oma kätte sai. Ühe liikmed on needsinatsed, kes ära-tundsid, et see õige ja auus on, kui need, kes Eestimaal elavad, meele ja mõtte poolest ka Eestlased on; tõise partei liikmed aga needsinatsed, kes muud püüdmist ei tunne, kui kõik (kas vai väevaldsel teel) oma meele ja usu alla heita, aga kelle meel saksa meel ja kelle usk Saksamaa on. Selle parteiga oli õppetud Eesti-Seltsil ja tema liikmetel oma esimese 25 aastase kestmise aeal palju võitlemist. Tema vaenlaste arv kasvis ka iga aasta suuremaks ja sai viimaks võimuse seda ennema oma kätte, mida ruttemine [59] Jürgenson, von Hueck, von Maydell, Faehlmann, Gehewe, Boubrig ja muud vägevad võitlejad Tartus ükstõise järel ärasurid. Rõõmus avalik elu, mis ahistuses eesti kirjapõllu peal oli valitsenud, jäi nüüd ka ika enam ja enam soiku, kust ära võib tunda, kuidas selle asja vaenlased oma tööd mõnusaste edasi ajasid. Ehk seda kül suurem jagu salauses sündis, siiski sai nende püüdmine ka mitmel korral avalikuks, see on seal, kus naad teda suurema hulga kohta mõnusa leidsid olevat. Aastal 1863 astus õppetud Eesti-Selts oma 25 aastasel juubeli-pühal ka ise avalikult nende vaenlaste tiiki, peale selle, kui teda tema selleaegne präsident professor Dr.C.Schirren oma pidukõnega selleks oli üles äritanud.
Iseäranis kolmel korral ja kohal on nende kahe parteide vastastikused võitlemised avalikuks riiuks tõusnud. Ja et möödaniku sündmused ika kõige mõnusamad on, tuleviku ootusi ja lootusi ete äraselgima, sellepärast on väga tähtjas, nimetud möödaniku võitlemisi selgemalt tundma õppida.
Oli jo aastal 1845, kus Ahrens, kes meie kirjutamise viisi esite loodusliku põhja peale seadis, ühe veikese kirja sees[1] need sõnad eesti keele kohta rääkis: „Igal vanal asjal on üks väga visa elu ja ta jääb siiski ika veel pruugiks, kui teda ka õppetuse poolest jo ammugi hukka mõisteti; [60] aga varem ehk hiljem, õige õppetus peab ommeti pärast võimust saama, ja keegi ei või teda keelata selleks saamast!“ — Ahrens rääkis neid sõnu ühes kindlas usus, sellepärast sünnitasid naad ka seesamasugust usku igas südames. Aga just sellepärast näitas see asi neile, kes tema vastased olid, nende soovimiste vasta jo nattukene liiaks minevat. Ühest kirjast, mis üks ülem gümnaasi koolmeister Eduard Meyer Tallinnast nende sõnade vasta kirjutab, panen siin mõned tükkid teie ete. See Meyer, kes ennast Hamburgist tunnistab olevat ja eesti keelt mite mõistvat, maenitseb igaüht eksimise eest kõrvalise teede peale, ja arvab selleks ka Ahrensi nõudmist, eesti keelt üleval hoida ja uuendada, ning nimetab kõik tema eesti rahvause kasvatamist üheks ahviarmastuseks.[2] Siis ütleb ta edasi: ..Auustagem neid (Eestlasi) poeetika kirjades nagu Copper oma viimast Mohikaanlast ja Bulwer oma viimast Baronit, aga ärgem laskem oma ilm-uuestsündimata kaastundmisest mitte oma nõuu-otsusi kohtu-kojades ja löögirammu omas käevarres äralämmatada, seesugune kaastundmine hülgeviisi haiseva punanahkadega on kõige narrilisem alpus“ — Siis ütleb ta Eesti-rahvast edasi: „on ta kord meie keele kaunist viina maitsta saanud, siis ei saa ta naljalt enam oma enese keele juure tagasi [61] minema, endine iseolemine kustub enam ja enam ära, ehk lühidelt öeldud, vili on küps, ta langeb iseenesest meie rüppe.“ — Lõppeks ütleb see „auus“ Hamburgi mees: „Räägitakse eestikeele suurest jõuust, tema poeetika tulisest vaimust, ja et seda saksakeele sugugi võimalik ei olla ümber panna; — see on üks looduslik ehe ja kena, nagu köistaimede pärg, kes üht põlist metsa ehitab, aga mis õnnistust on meile sest loota, mis histoorialist õnnistust selle põlise metsast? Teda peab ommeti maha laastadama; õnnistud olgu mul sellepärast kirve-mees ja tema tapper, kes talle esimesed hoobid annab!“ —
Jumalale tänu, et see mees oma nimega ühes oma kirja alla ka üles on pannud, et ta Hamburgist päris. Nüüd teame ommeti, missuguse võeramaa „laastäjate“ ja „kirvemeeste“ seka teda peame seadma, ja võime sest rõõmsad olla, et säherdune eesti pinnal ei ole sündinud. — Seesugusi sõnu omal maal ühe võera mehe suust kuulda, võis kül iga auusa eesti sõbrale valusam kui kirvehoop ise olla. Muidugi ei võidud selle kirja peale vait jääda. Üks mees astus kõikide eest üles, kelle auus nimi ja hal pää teda ühtlasi kõige Baltimaa laste isaks tegi — piiskop Dr. Carl U 11 m a n n. Ka Ullmanni pikkast kirjast tahan teile mõned kohad ete seada. Ta kirjutab[3]: „Kui ta (Meyer) nimelt Eestlastest tunnistab, naad olla üks — nagu ta [62] ütleb — seltsirahvas, ja nõuab, naad peada äralõppema üks iserahvas olemast, ning oma keelt ära-heitma, siis oleks tal ülestunnistada, et eesti rahvause ja keele alleshoidmisega neil mite võimalik ei ole, ühe tõsise vaimuharimise järje peale jõuda. Seda ei ole kirjutaja oma paari etevisatud sõnaga veel sugugi ülestunnistanud. Ta ei tunne jo eesti keeltki ja ei tea sellepärast ka mite, kui palju harimise võimu selle keele sees tallel seisab; ja mis ta rahva histooriast oma mõttede toeks välja võttab, seda teeb ta ilma õiguseta. Neid temast välja võetud sündmusi on ka tõistviisi võimalik äraseletada ja neid peab ka tõistviisi äraseletadama, kui selle tunnistusega, Eestlane ei olla võinud ja ei võida nüüdki veel muul viisil ühe vaimuharimise järje peale tõusta, kuid et oma enese rahvaust ärasalgab ja võera rahvause sisse ärasulab. Meie sooviksime sellepärast teada saada, mil viisil see kirja kirjutaja herra tõeks tahab tunnistada, et Eestlane millaski usu, teaduse ja kunsti poolest ühe tõsise vaimuharimise järje peale ei või tõusta, ilma et ta Sakslaseks, Venelaseks, Pratitsuseks ehk muulaseks heidab. Meie usume, et väga palju õppetajaid ja ka muid inimesi selle eest saavad seisma, et palju Eestlasi, kes muud keelt ei mõista, kui [63] oma enese keelt, tõeste haritud ristiinimesed ja tõeste haritud talupoead on. õige kiil, et sündmus seda rahvast veel nii kaugele ei ole viinud, teadustes ja kunstides ühe ülema vaimuharimise järje peale jõuda ilma muu keelte õppimiseta. Aga kus ilmas on siis lugu tõisiti olnud, ja kus ilmas on seda ühekorraga sündinud? — Eks Roomlased ei pidanud esite Kreekarahva keelt õppima, et kõrgema vaimuharimise järjele jõuaksid, keda naad pärast omas eneses keeles edasi ehitasid? Ja missugune uuem rahvas on ennast oma enese keelega üksi ja ilma leppimise-kaubata tõiste rahvaga ühe kõrgema vaimuharimise järje peale ülendanud? On puhtast võimata, et need Eestlased, kes tõisi keelesi õppides teadustes ja kunstides ülema harimise järje peate tõusnud, sellepärast oma rahvaust mite ära ei salga ja omas eneses keeles siis oma rahva kasuks tööd teevad, oma keelt harivad? Teame nii kindlaste tuleva sündmuse käiki, et meil Eestlastelt õigus oleks nende rahvaust ja keelt arariisuda selle palja arvamise peale, meil ei saaks millaski seda õnne olema, teadustes ja kunstides omas eneses keeles kõrgema harimisele jõuda? Ja kui nüüd jo iga Eestlane ilma oma keele äraandmiseta üks tõsine ristiinimene ja tubli talupoeg võib olla, ja igaüks tast, kellele Jumal [64] andeid annud ja teed näitanud, tõiste keelte õppimise teel edasi võib jõuda ja ülema seisuste sisse tõusta, — on siis kristlik, inimeseline ja poliitika poolt sünnis, eesti rahvause ja keele surmamise peale välja minna, Eestlase käest äravõtta, mis tal jo kirikus ja koolis, mis tal kui rahval jo on, ja teda meelega aasta-kümnedeks ehk aasta-sadadekski ühe korra sisse lükkada, kus ta ei Eestlane ega midagi ei ole, ühe solgikorra sisse, kes — nagu histooria õppetab — ika ühe terve rahva, kui ka iga üksiku liikme kohta see kõige haledam ja põlastavani põlv on? — Ja kes seisab seesuguse teu viimase otsa eest, kui teda inimeseliku arvamise peale käsite võetakse, ilma et see Jumalast meile seatud kohus ja Jumalast seatud histooria tungimine sinna poole oleks?“ —
Nõnda vana isa Ullmanni sõnad, kelle eest meie tänades tema ees oma mütsi maha võttame, kui ühe tõsise tõe-apostli ees. Mis Meyer selle kirja peale vastas, ei ole mite üksi oma sisu, vaid ka oma kõneviisi poolest nii inetu, et meie tast enam midagi rääkima ei hakka. Ühe „kultuura-rahva" (siin Sakste) armuheitmine ühe „seltsi-rahvaga“ (Eestlastega) olla naeruväärt, olla pärdik — see on selle pikka vastus-kirja õppetus, kellega see Hamburgi mees, kes Tallinnas [65] oma leiba sõi, meie maad tahtis valgustada.
Aga, paraku! Meyer ei kõndinud ja ei kõnni mite üksi seesuguses meeles meie kallil eesti pinnal, vaid tema jüngrite ja kaasmeistrite arv on lugemata. Ja nagu auus piiskop Ullmann meie rahvause õiguste eest ülestõusis, nõnda on ka nende hulgale üks mees — oma kõrget ametit kurjuste pruukides ja sellepärast teda ärakautades, päämeheks ehk eestkostjaks heitnud, — piiskop Dr. Walter. Walter[4] ütleb omas trükkitud jutluses, keda ta aastal 1864 Liivimaa rüütlite maapääva peal kui selleaegne kindralsuperintendent pidas: Liivimaa rüütlid ja maavalitsus, nagu kodanikud on saksa, — ja et meie ei või üttelda, terve Liivimaa on saksa, sellepoolest langesime ise kõige esmalt süüaluseks, kui meie, omas selgimatas harmuheitmises sündmuse põllu pealt ärakaduva rahvaseltside kiilude vasta, nende rahvaust alles püüdsime hoida — Kui veel võimalik on, tahtku Jumal meile sellepeale tarvilist
armastust (?) anda, seda äraviidetud asja nende kohta veel täide ajada, iseäranis jo auusaste seadeldud ja veel auusaste edasi seadeldava koolide teel. Nõnda, kui saksa rüütlid ja maavalitsus kindlaks jäädes, võite julgeste nende peale vaadata, kes peale Teid Teie töösse saavad tulema, ja võite Ennast nüüd jo sest rõõmustada, et nemad omal aeal [66] täis tänu Teie vasta ennast võivad rõõmustada oma saksa keelest ja harimisest, viisist ja truuusest, ja kui Jumala tahtmine on, kord ka ühest täitsa saksa kodumaast!“ Siin on siis avalikult ja selgeste välja üteldud, mis meie maal tahetakse: üht täitsa saksa kodumaad! Ja et see võimalik oleks, peavad puusaste seadeldud koolid ühes aitama, meie rahva keelt ja meelt arariisuda. Pärispõlve aeal, siis ei olnud meie rahvas seda veel väärt, sest siis ei võinud jo kellegil Eestlasel meele tulla, üht jagu maa-valitsusest ka oma peale soovida võtta, aga nüüd — jah nüüd palutakse Jumala käest armastust rahva vasta, et temalt ka veel seda riisuda, mis tal kõige armsam on, tema eesti keelt ja eesti meelt.
Kui piiskop Walter, meie maa vaimuliku õppetajate ülem, nõnda meie maa rüütlite ees maapääva peal rääkis, kust peame siis veel ülema rahva seast oma rahvause sõpru otsima? Must pilve kogub ennast meie silma ümber koku ja ähvardab meie rõõmu-taevast kinni varjada. Kas siis ka veel ime on, et eesti kirjapõllu peal ika enam ja enam õppetud meestest algatud rõõmu-elu ärakustus, ja meie rahvause sõpradele muud üle ei jäänud teha, kui oma soovimisi põue ärapeita [67] ja salauses pidada? Oli nende vaenlaste julgus ja nende valitsuse võimus ommeti jo nii kaugele läinud, et naad õppetud Eesti-Seltsigi aasta enne Walteri jutlust seks olid teinud, kelleks teda mite ei oldud asutud, see on eesti rahvause ärakautamise ühesaitajaks.[5] Seda tunnistab seltsi selleaegse präsidendi Dr. professor Schirreni kõne avalikult üles, mis ta Eesti-Seltsi 25 aastase juubeli-pühal aastal 1863 seltsi liikmete ees pidas. Selle kõne sees näitab ta, kuidas see selts ühe teelahkme peale olla jõudnud, mis ennast seeläbi ka jo olla avalikuks teinud, et ta auuhindasi kahe saksakeele õppimise raamatute kirjutamise eest välja kirjutanud. See olla see uus tee, kelle peal vana asi käima pandud. „Meie ei taha seega mite vägivaldsel viisil ümber muuta,“ ütleb ta siis vaigistates, „vaid meie tahame aga valmis seista ja etevalmistada. Koolide seadeldamiste, õppetajate sinodide ja muu säherduste asjade kõrval saame ka meie ühe aseme leidma, ja ka meie töö saab ühe suurema kedervarre kõiki aitama edasi ajada.“ — Sest olgu küllalt! Et see „keder-vars“, kelle saksa lõngaga eesti keele ja meelele ika enam ja enam linnupaelu [68] valmistakse ja tee peale seatakse, mõnusaste küsima on pandud, seda võime iga pääv rohkeste näha. See avaldab ennast igal pool, aga iseäranis meie rahva koolides, keda nii hästi on „seadeldud“, et jo saksa keel mõnes kohas eesti keelt kõrvale hakkab lükkama.[6] See avaldab ennast ka meie uue kooliraamatute vasta vaidlemises, kes mite saksa vaimus ei ole kirjutud. Ühe sõnaga, see avaldab ennast igal pool neile, kelle silmad näha mõistavad.
Aga Jumalale tänu, ka meie lootus kasvab, sest see aeg ei ole tõeste enam kaugel, kus selle „kedervarre“ rattad enam nii mõnusaste ei saa käima. Meie uue kogukonna seadusega on meie rahvale jälle üks uus aeg peale hakkanud, kes ka meie kirjanduses üht uut rõõmsat siginemise-aega hakkand sünnitama. Eestlastel on jo nüüd ka õigus, i s e nõuda, ja ta ei pea enam sellega rahul olema, mis talle tõised kätte pakkuvad. Ja et meie rahvas seda õigust kalliks mõistab pidada, seda on ta jo küllalt avaldanud. Siin ei tohi ka sugugi viivitamist olla, kui kõik need vaenlased häbiks peavad saama, kes nüüd veel suure ülpusega meie auu ja kõige [69] kallimaid pärandusi oma jalgade alla tallavad. Ka õppetud Eesti-Seltsist loodame, et ta pea jälle täielikult selleks saab, kelleks teda 30 aasta eest tagasi asutati. Ta ongi jo viimasel aeal jälle püüdlikult sinna poole hakkanud kaaluma, mis iseäranis ka sest näeme, et ta mõne aasta eest tagasi üht meie rahvause vanema sõpradest, Dr. W o 1 d e m a r Schultzi Tartust, omale präsidendiks valitses, ehk kül Dr. Schultz seda kutsumist veel vasta ei võtnud.
Sel viisil oleme nüüd näinud, kuidas igal korral, kus Eestirahva ihulik priius laiemaks läks, ka tema üleüldne vaimuharimine suuremaks tõusis. Selle tööle vaimu põllu peal heitis aga ka igal korral niipalju vaenlasi vasta, et nimetud priiuste laius vaenlaste võimust üles ei jõudnud kaaluda. Meie rahva vaimu-harimine jäi pea ika jälle seisma; takkistused, mis talle tee peale seati, olid liig suured, rahva võitlemise jõud vaimu põllul veel liig väeti. Aga kus rahvas oma vaimu priiuse vääriliseks ei jõua teha, seal ei jõua ta ka oma ihuliku priiust ennast kaua üleval hoida: nõnda õppetab meid maailma histooria iga oma lehe peal. Seda, eesti vennad, pidagem meeles! Meie kalli Keisri herra Aleksandri II. arm on meile jälle ühe uue priiuse-aea loonud, sest meie rahvas ei seisa mite enam sundijate raske võla al, vaid valitseb omad eestseisjad ise, võttab neid oma enese seast, ja kui ta oma armsa riigi-isa seadust täidab, ei ole tal ühtegi karta. [70] Aga ei taha meie seda priiust jälle ära kautada ja soovime tema sees ika kasvada (sest üksi kaks teed on siin: meie tõttame edasi ehk langeme tagasi), siis peab ka meie vaimuharimine selsamal mõõdul siginema. Ja eks meie kirjanduses uus elu jo jälle peale ei ole alganud, meie looduslik kirjutamise viis jo täitsa võitu ei ole saamas, mis meile korraliseks siginemiseks kõige pealt tarvis läks! Aga kui meie kõik ühel meelel nende asjade eest ei võitle, siis saaksid meie vaenlased meie püüdmist ka sel korral äralämmatama ja nüüd ehk jäädavalt.
Sellepärast, vahva julguse ja väsimata hoolega edasi selle tee peal, keda meie kui truuid Eestlased oleme hakkanud käima. Ja pealegi, eks meie lootus ei pea pääv päävalt suuremaks tõusma, kui selle olemise peale vaatame, kes viimasel aeal meie rahva ja kirjameeste seas on hakkanud valitsema! Eks meie lootus ka tänasel õhtul jälle uut äratamist ei saa, kui iseenese vasta ütleme: täna kuuled sa omas armsas keeles esimest korda üht teatre näitusmängu! Sulle ei tooda selle nime ai enam mite mõnes võeras keeles tük võerast elu silma ete, vaid eesti keeles oma enese rahva elust seda, mis kunsti töö on paleustanud. Kunstide ja teaduste tööde najal aga ajavad iga rahva vaimu-ehed ja ehitused nähtavale. Mis ühel ehk töisel tunnil ühe ehk töise juures [71] meie seas liikus, seda toob kunsti töö ühe korraga pääva ete, ja need südame-liikumised ei või muidu, naad peavad ennast siis seesuguseks väeks ühendama, kes ka vaenlased kohkuma paneb: sest vaimu-ühendus ja priius käivad käsi käes. Andkem sellepärast vaimus ka sel tunnil kät tõine tõisele, selle südamest voolava toutusega, et meie ühel meelel ja hukkamatas kindmauses oma kalli Keisri herra kaitsmise al sellel peale-hakkatud teel edasi tahame astuda ja tast mite jätta, olgu ta meile ka nii raske kui ta on, tõusku meie vaenlaste leerid ehk ka veel sadakord suuremaks, kui noad jo on!—
Märkused:
- ↑ [59] Johann Hornung, Der Schöpfer der estnischen Kirchensprache. Dorpat, 1845. [— Autori märkus.]
- ↑ [60] Inland 1845, No 28. [ — Autori märkus.]
- ↑ [61] Inland 1845, No 34 ja 35. [— Autori märkus.]
- ↑ Tsensori märkus äärel: See mees, kelle nimi siin nimetamata jäägu.
- ↑ [67] Üks õppetud Eestlane, kes ise ka õppetud Eesti-Seltsi liige on, ütles sellepärast sest aeast õigusega: „See selts ei ole nüüd enam üks estnische g e 1 e h r t e Gesellschaft (eesti õppetud selts), vaid üks geleerte Gesellschaft (tühjendud selts). — [—Autorimärkus.]
- ↑ [68] Veel paari nädala eest tagasi on üks meie maa õppeta ja, kes ennast ka „eesti õppetaiaks" nimetab, ühes kõnes, keda ta Riias pidas, seeüle kaebdust tõstnud, et Valga seminari direktor ja koolmeistrid Lätlased ja Eestlased olla. Sakslased peada meie seminaride koolmeistrid olema, üksi siis olla võimalik, meie noori rahva-koolmeistrisi saksa stempliga jäädavalt stempeltada. [— Autori märkus.]