Nõia-usk ja nõia-protsessid
| Kolm isamaa kõnet Carl Robert Jakobson Nõia-usk ja nõia-protsessid |
[73]
III.
NÕIA-USK JA NÕIA-PROTSESSID.
AEARAAMATUTEST JA KOHTU PROTTUKOLLIDEST ÜLESPANDUD.
(Peetud 26mal Lõikusekuu pääval 1870.)
Motto: „Sie reissen sich nitht von dem Pöbel,
aber der Pöbel reisst sich endlich
von ihnen los."
Lessing.
[75] Auustud kuuljad! Ükski aastasada ei ole nii rikkas näitustest, kellest Euroopa praegune vaimu-oleku kõrgus välja on siginenud, kui viiestõistkümnes aastasada. Laguneva Kreekariigi killud lautasid ennast üle terve Lääne-Eüroopa laiali, ja külvasid igale poole selle rahvast haritud teaduste seemet; Gutenberg leidis oma vägeva kunsti üles; Columbus ja Vasco de Gama tegid Euroopale ühe uue maailma vallali ja kinkisid temale uusi tundmisi, mõtteid ja püüdmisi, n. n. e. Aga nagu oleks pimeduse riik neid uue valguse poole juhtivaid asju kõik tahtnud häbiks teha, saatis ta ühe viirastuse üle maa, kelle hirmu-teud kõigest sest üle käivad, mis vanad pimedad aead hirmsa tegudest olid jõudnud sünnitada. See on nõiausk ja nõiaprotsessid. Vanast jo vaimuliku inkvisiizio rüppes välja auutud, astub ta viietõistkümnemas aastasadas omas täielikus suuruses avalikult maailma ete ja saab kiriku seaduskorraliseks lapseks tunnistud, et selle katte ai mitmed aastasadad otsa inimeste mõistuseealist põlve ära rüüstada. Kõige ülemad ja auusamad asjad pidid ennast tema teenistusse alandama; Gutenbergi [76] leidus, inimeste õnneks välja mõeldud, pidi tema kurjuste riistaks heitma; leidukäijate laevade peal ka Ameerika maale tungides, olid nõiaprotsessid esimene kingitus, keda Eurooplased tema kulla ja kalli kivide vasta sinna tagasi viisid, ning meie isamaal on tema jõledad usu-ebemed suurem jagu neist annetest, mis peale meie maa ja priiuse ärariisumist tasumiseks meie rahva kätte oli saanud. — Meie tahame siin neist asjadest nattukene pikkemalt rääkida, sest et midagi nii mõnus ei ole, mis nüüdniku puudustega ära leppitaks ja ühes ka noomides ja äratades tuleviku peale näitaks, kui vaatamine möödaniku kõvera sündmuste peale.
Tõsi kül, et nõiausk igal aeal ja igal pool laiali on lautud olnud: ükski rahvas ei seisa omas vaimu olekus nii madalal, et seesugune usk tema keskel ei jõuaks elusse tekkida, ükski nii kõrgel, et ta teda süütumaks enese seast ära jõuaks kautada. Nõnda on ka suur jagu Keskaea-arvu nõidumise sala-tempusi vana Kreeka ja Roomarahva pärandus. Aga neid asju nõnda ülendada, et kõik inimeste tööd ja teud nende alla heideti, kõik parem meel ja mõistus neist häbiks tehti, seda on üksi kristlikul kirikul[1] [77] võimalik olnud korda seada. Kloostrides, kus väga hästi seda kunsti mõisteti, kõrneid koku koguda ja vilja maha jätta, oli Roomlaste kirjade seest ka mõnda ebausu sonimist leitud, mis aga seal kohe kindlaks õppetuseks ümber muudeti ja elule äratadi. Pärast tulid vaimulikud kohtud oma piinamise riistatega sinna juure ja elvitasid usku nende asjade peale vägivaldsel aga kavalal teel rahva sisse. Kus aga rahva meel jo mõnes asjas segaseks läinud, seal on. teda väga raske õige korra peale seada, iseäranis siis, kui vale-õppetuste arv nii suur ja vägev on, nagu üleval nimetud nõiausu õitsemise aeal.
Nagu öeldud, ebausku ja nõidumist oli ja on veelgi iga rahva juures leida. Jo vana kuulsa Roomlaste kirjasi leiame sest jutlustavat, kuidas sortsinaesed oma vaenlasi konnadeks, sikkudeks ja muu elajateks ümber moondavad. Räägib seal ka Petronius omas kirjas, kuidas üks inimene omad riided seljast maha võtnud, hundiks saanud ja metsa jooksnud. Peale selle tulnud üks hunt karja kallale, kus karjus temale odaga kaela pistnud. Üleval nimetud inimest aga leitud töisel pääval haige kaelaga kodus sängis maas. See jut sai pärast eeskujuks suure hulga tõiste sedapööri juttudele. [78] Seesugusi jutlusi nimetame nüüd ennemuistese juttudeks, ja meil Eestlastel on neid väga ilusaid. Aga ehk meie kui, iseäranis omas noores põlves, neid hea meelega kuuleme, siiski meie millasgi ei usu, et naad ka tõeste oleksid sündinud, ja et mõningad inimesed seda tõeste teha võiksid, mis seal juttustakse. Seda õppisime jo omas lapsepõlves ja omas kooli lugemise raamatutes teadma, kuhu neist ka mõningad üles olid pandud. Üksi mõni puhtast koolimata inimene saab neid asju kui tõt uskuma. Kus rahva õppetust ei ole, seal saab nende arv muidugi suurem olema ja võib ka kunstlikul viisil saada kasvatud. Sest et rahvas ühtlasi ka nõidasi kardab ja põlgab, on jo vanal aeal paljugi inimesi nõidadeks tehtud, et aga rahva viha nende peale saaks ärritud, ja nende ärahukkamine rahva ees vabandut oleks. Et iga seesugune kavaluse tegu jälle omalt poolt rahva ebausule uut toidust ja väge andis, on isegi mõista.
Nõnda said jo umbes aastal 375 peale Kristust Roomariigi keisri Valensi aeal mittu ülemat sugu meest sellepärast kohtu alla antud, et naad nõidamise teed pidanud käinud olema, aga kelle süü üksi poliitika asjad olid olnud. Nendega ühes võeti tühja umbesarvamiste peale tuhandate kaupa ka veel [79] muid inimesi kinni, keda hirmsa piinamiste järel, naad võisid süüdlased ehk süüta olla, ülespoodi ehk elavalt ära põletati. Nende seas olid ka kõrged riigiametnikud ja õppetud mehed, ning nende vara langes kroonu kätte. Kui nüüd rahvas seesuguste hirmsa teude üle nurisema hakkas, said rahva vaigistamiseks nende hukka mõistetud inimeste raamatu-kogud kõik avalikult ära põletad, sest et nende sees, nagu rahvale ete öeldi, muud ei seista, kui nõidumise sõnu. — Aga läheme nõiaprotsesside juure tagasi!
Jo kõige esimesest aeast peale näitavad ennast kristlikus kirikus kaks heitust, kes ükstõise vasta seisavad, ja kes ennast sedamööda, nagu aead olnud, kas rohkem ehk vähem maailma ees avalikuks on teinud, need on kattoligi ja protestanti õppetuse poole heitused. Esimene soovib üht täieliku usu-ühendust ja nõuab ilma armuta tema alla heitmist, töine aga auustab ka mõistuse loodusliku õigust ja jättab iga üksiku inimesele priiust, oma enese tundmist mööda uskuda ja käia. Mõlemad võiksid ennast üheks harmoniiks ühendada, kui naad seda, mis kord kristlikuks doogmaks (usu õppetuseks) kinnitud, iga üksiku liikme äratundmise alla heidaksid; siis oleks usu ja õppetuse ühendus korda seatud, ilma üksiku inimese vaimu ohverdamiseta. [80] Seesugune ühendus on aga ika nurja läinud, nii sagedaste kui teda ka katsuti. Jo esimestes kristlikuis kogudustes tõusid mitmesugused arvamised ja õppetused elusse ja kasvasid sel mõõdul, mil ristiusk maad leidis, ehk kuidas iga rahvas omast seisukohast välja kahevahelisi testamendi kohtasi õigeks tunnistas, ehk kuidas usulised töiste uskude õppetusi, kellest kristlikud raamatud otsust ei annud, oma ristiusu sisse üles hakkasid võtma. Kõik konziiliumid ei aitanud selle tüli vasta midagi. Küsimised, mis konziiliumide ete pandi, said healeandmise rohkuse läbi kinnitud, kus aga sagedaste poliitika ja muud asjad juure tulid, nõnda et need asjad õiguse pärast otsust andsid, kas üht õppetust õige ehk Ketseri aru sisse tõsta. Mis üks konziilium kinnitas, võis töine jo jõledaks õppetuseks tunnistada. Kas see siis ime oli, et mitmelt poolt nende sinodide otsuseandmise õigust salgama hakkati. Suured hulgad lõivad ennast lahti; aga üle jäänud osa ei jätnud siiski järele, üleüldisi usu-õppetusi kuulutamast, ja nagu oleks ta kõik Ariaani, Kaldeea, Kopti ja muu kirikute kogusi ära tahtnud salgada, hoidis ta kattoligi (üleüldise) kiriku nimest kinni. Ja kui see tüli mõninga punktide pärast Hommikumaad Õhtumaast lahti oli kiskunud, olid nüüd kaks kirikut, kellest [81] igaüks siiski kattoligi nime päris. Oli enne sellega rahul oldud, tõisi usulisi välja lükkata, siis leidis Rooma kirik oma ilmaliku väe abiga pea nõuu, neid, kes oma enese tundmise järele püüdsid uskuda, ka vägivaldsel teel tagasi sundida. Usku, kes üks prii tahtline peab olema, sunniti hirmu läbi tunnistama; uskujal oli neist kahest valitseda, kas oma isearvamisi ärasalgada, ehk oma elu äraanda. Nii hästi üksiku inimeste kui terve kogude verised tagakiusamised saivad nüüd ühe korralise sisteemi (plaani) järele käsile võetud, ning ei olnud selle kirikul pärast enam Kristuse jälgede sees käimine pääasi, vaid tema liikmete arv. Ühe sõnaga, ta oli kõik muud, üksi mite üks kristlik kirik.
See rooma-kattoligi kiriku võitlemine vaimu priiuse, üleültse protestanti heituse vasta, kannab siis ka suurem jagu keskaea-arvu nõia-usku ja nõidade protsessisi oma hinge peal. Kõik ketserid, see on need, kes tõistviisi julgesid uskuda, kuidas Rooma kirik, ehk õigem paapst käskis, said selle kirikust seeläbi nõidadeks tunnistud, et nõidumine iga ketseri väljaspidine tunnistuse märk olla. Et aga need tagakiusatud inimesed oma Jumala teenistust nende kiusatuste137 pärast enamast salauses pidid ärapidama, oli Rooma kirikul väga kerge, rahvast selle [82] usule eksitada, kui teeksid naad seal ei tea kõik mis hirmsaid asju. Saadi üht seesugust vaest inimest kätte, siis sunniti teda hirmsa piinamiste läbi kõik tunnistama, mis tema piinajad tahtsid, keda aga rahvale ika kui üht prii-tahtliku tunnistust ete pandi. Kas see siis ime oli, kui rahvas pärast, oma mõistust puhtast ärasalgades, asju uskus, kes nii jõledad ja rumalad olid, et seda sugugi üles ei jõua rääkida? Rooma kirik oma jesuiitidega oli teda seks jõudnud kasvatada, kelleks ta teda soovis saada. Nende kihvt oli aga pea nagu tuli turba maa sees läbi kõige maailma rahvade tunginud, ja mittu sada aastat saavad veel mööda minema, enne kui selle kihvti järele jäänud jäljed rahva seast puhtast saavad ärakustutud olema. Omas tänases kõnes aga tahame näidata, kuidas need asjad esite veiksel viisil peale hakkasid ja siis ika suuremaks kasvades selleks said, mis naad lõppeks olid.
Albigensi ja Valdensi ketseride ärahukkamiseks oli Rooma paavst esite Toluusi linnas ja siis muial inkvisiizio kohtuid (Inquisitio haereticae pravitatis) asutanud. Selle kohtu meistril ehk inkvisiitoril oli aruldane vägi käes ja suur palk. Piiskopi auuga välja [83] ehitud, pidas ta oma ametit ilma kellegi ülevaatamise ehk mingi aruandmiseta, ja kõiki seiemaani seaduseks võetud kohtu mõistmise viisi võis ta oma head tahtmist mööda jalgega tallada. Avalik kohtu ees kaebamine sai ärahävitud, sellevasta salalik keelekandmine ja tagaselja kaebamine pruugiks võetud, ning vaimuliku heategudega ja kõliseva rahaga tasutud; igaüht tunnistajat, kui ta ka kurjategija oli, võeti uskuda ja tema nime salajal hoida; hirmus vangipõlv ja ülesrääkimata piinamised seisid selle eest, et kohtu-alunik kõik tunnistas, mis tema käest nõueti; edasi kaebada ei olnud luba. Elusalt sissemüürimine ja ärapõletamine olid pruugitavad nuhtlused; peale selle: kohtualuniku terve vara pärimine, kellest inkvisiitorid ühe jau omale palgaks saivad. Paapst Innocenz IV. kinnitas neile aastal 1252 kolmandama jau kõigest sest varast, ja tõise kolmandama jau lubas ta neile eestuleva inkvisiizio tarvituste peale ka oma kätte võtta. Aga sellega ei olnud inkvisiitorid veel rahul, pärast võtsid naad viisiks, hukka mõistetud kohtualuniku vara tervelt omale pärida.
See, oma põhjuse poolest looduse vastaline, oma avaldustes väevaldne ja häbemata asutus pidi rahva juures palju vastavõitlemist leidma. [84] Tagakiusatud meeste elu, õppetus ja eesmärgid leidsid igal pool kaastundmist, kus paremat põlve igatseti; sellevasta olid aga inkvisiitorid nii hästi ketseride, kui kattoliikide, piiskoppide ja magistride, ilmaliku kõhtude ja muu rahva meelest ühteviisi hirmsad ja vihkatud. Inkvisiitoride ülbuse, ahnuse, pettuse, valjuse ja tulise viha vasta on sellepärast mitmel aeal mõistlikumad paapstid, kuningad ja suured koolid õiguse vihaga vaielnud, ja kus seda ei tehtud, seal on vihale ärritud rahvas omale ise õigust muretsenud. Aastal 1208 sai Peeter von Castelnau, ja 1233 Konrad von Marburg maha löödud; 1234 olid sellepärast mässamised Narbonnes ja Albis, ja 1235 inkvisiitoride äraajamine Toluusis ja Narbonnes; 1242 said neli inkvisiitori Toluusis maha löödud, n. n. e. Sest nääme, et inkvisiitoride amet esimesel aeal, kui naad vägevad ja nende sissetulek suur pidi olema, ka väga kimbutav oli.
Sinna kõrva tuli pea ka veel üks tõine asi, see on, et ketseride arv mitmes paigas otsa hakkas lõppema, ja inkvisiizio tööd seisma ähvardas panna. Oli maakondasi, kus ketserid peale nende tagakiusamiste ära kadusid, et salauses edasi elada, ehk tõisel kohal, [85] kus neil poliitika poolt rohkem voliust oli, avalikuks saada. Mitmed inkvisiizio kohtud olid sellepärast, kui mite uusi asju välja ei mõeldud, ilma töö ja sissetulekuta. Sellepärast katsusid naad ka jo aegsaste neida sju oma alla saada, kellel Valdensi ja Albidenside õppetustega midagi tegemist ei olnud, nagu liia-kasu võtmist ja nõidumist.
Siit aga tõusis neile kolmas asi pahanduseks, see on tüli piiskoppide ja ilmaliku kõhtudega. Jo paapst Aleksander IV. (1254—61) andis ühe käsu välja, kelle järele inkvisiitoridel mite nende asjadega tegemist ei olla, ja neil üksi neid asju võla olla käsile võtta, mis ketseride peale tunnistavad.
Need kolm kimbatust, see on rahva vihkamine, asjade puudus ja tüli tõiste kõhtudega, sundis inkvisiitorisi nõuu otsima, kuidas neist asjust lahti saada, ja naad leidsid — nõiaprotsessi üles, selle teel; et naad ketseride õppetust ja nõidumist ühe aru sisse pandsid.
Nõiaprotsessidega saivad inkvisiitorid ühe põhjatu rikka ja kasutooja põllu oma alla, sest et seal, kus kõik süüdi üksi mõttede riigist otsitakse, kohtumõistmise volausel ka mingisugust piiri ei ole. Tõiselt poolt tõusid naad rahva juures auu sisse, sest et rahvas [86] nende meeste hirmsat teed sellega vabandas, et tema peal maailm veel hirmsama nõia-tegudest saada puhastud. Vihkatud usu-tagakiusajatel oli sellepärast kerge, ennast aegamööda rahva silma ees heategija nime alla panna. — Nõnda on siis inkvisiizio rüppes nõiaprotsessid sünnitud ja suureks kasvatud; mehed, kes neid oma kirjadega teaduseks tõstnud ja üksiku jagudes välja ehitanud, nagu Eymericus, Nider, Bernhard von Como, Jaquier, Sprenger, Institoris j.m. olid kõik inkvisiitorid. Kaks sada aastat otsa olid need protsessid nõnda inkvisiizio käes, ja kui ka teda ennast viimaks mitmel maal ära hävitadi, jättis ta neid nõia protsessisi kui üht jõledat pärandust ilmaliku kõhtude kätte.
Räägime nüüd nõidadest ja nõiaprotsessidest enesest nende algmisest kunni lõppetuseni.
Vana kohtuaktidest ja üleval nimetud inkvisiitoride paksu raamatutest leiame, mis nõidade süüd kõik olnud. Naad andsid ennast kõige esmalt Kuradile ära ja käisid ühel teadaval kohal tema juures lustipiul, kus ta ise sikku näul ilmsiks sai. Esmaspääv, kolmapääv ja reedi olid igas nädalas üleüldisteks kokutulemisteks kinnitud; iseäraliste pidude tarvis aga võeti suured kiriku-pühad, Lihavõtte, Nelipühi, Jõulu ja Jaanipääva; sest nagu need päävad kauni [87] jumala-teenistusele on pühitsetud, nõnda on Kuradi meele pärast, ühtlasi ka oma alamate käest auupakkumisi vasta võtta. Ta avaldab ennast siin ühe tume-musta karvalise, äkkilise vihameele ja hirmsa mehesarnatse kuju al, istub kõrge elfenbeini tooli peal ja kannab omas pääs üht veikese sarvedest tehtud krooni, kaks suurt sarve kukla ja kolmandama otsaesise peal; viimasega valgustab ta koosolemise platsi; tema valgus on heledam kui kuu, aga tumedam kui päikese valgus. Tema suurte silmadest purtskavad tule leegid välja, tema habe on nagu kitsel; terve keha näitab pool inimene, pool sik välja. Pikka küüntega sõrmed on nagu kulli küüned, jalad nagu hani jalad. Kui Kurat räägib, siis on tema heal kare ja hirmus, nagu mõirajal härjal ja nagu kisendajal lambal. Tema pale tunnistab paha meelt ja rusku.
Koosolemise ahistuses heidavad kõik nõiad maa peale maha, ja teevad Saadanale palvet, nimetavad teda oma issandaks ja jumalaks ja salgavad usku ära; peale selle antakse tema pahema jalale suud, nõnda ka tema pahema käele ja veel kahe kohale, keda meie siin ei julge nimetada, õhtu kel algab koosolemine ja ulatab kella 12ni; kauem kui kukke lauluni ei tohi ta kesta.
Suurema pühade aeal tunnistavad nõiad ka Kuradile oma pattu, see on, et naad kristlikus jumala-teenistuses käinud. Kurat noomib neid [88] siis, mõistab neile ka, kui tarvis, ihu nuhtlust ja annab pattude andeksandmist, kui parandamist lubatakse. Siis pidab kurat preestri riides pilkamiseks karika ja leiva-taldrikuga üht jumala-teenistost nagu lutheruse kirikus.[2] Ta noomib oma alamaid, mite ristiusule tagasi pöörda, lubab üht õnsamat paradisi, kui kristlaste oma, ja võttab musta tooli peal istudes, kummagil käel nõidade kuningas ja kuningana, ohvri andisi vasta, nagu kookisi, nisupüili, n. n. e. Peale selle tehakse jälle Saadana ees palvet, antakse tema tagumise otsale suud, kelle peale ta seega vastab, et suuandjale haisu vasta laseb, kus juures üks teenija tema saba üleval hoiab. Siis jagab ta õhtusöömaaega välja nagu lutheruse kirikus; mis ta söögiks pakkub, näitab nagu kinga tal välja, on must, läila ja vinske närida; vedelus karika sees on must, viha ja tahab oksele ajada.
Peale õhtusöömaaea pidab Kurat roppu elu kõigi meeste- ja naesterahvaga, ning käsib tõisi ka nõnda teha. Peale selle teu saadab Kurat naad kõik tagasi, ja annab igaühele käsku, tõiste inimeste põlluvilja kõigest jõuust ära rikkuda, kus juures naad ennast kas koeraks, kassiks, libahundiks ehk muu elajaks ümber pidada moondama, ehk pulbrit ja vedelat tarvitama, mis neil kärnkonna [89] ilast valmistada olla, keda elajat iga nõid esimesest silmapilgust saani ühes kannab, ning kes õiguse pärast Kurat ise on.
Kes ennast nõiaks tahab lasta vasta võtta, peab oma usu äraandma ja Kuradi usku vasta võtma. Ta lööb ennast Jumalast, Jeesusest Kristusest, pühast neitsist Maarjast, kõigist pühadest ja kristlikust usust lahti, põlgab igavest õnnistust ära, tunnistab Kuradit omaks jumalaks ja issandaks, vannub temale truuiks jääda, et kõik selle maailma head põlve võiks maitsta ja viimaks Kuradi paradisi sisse saada. Peale selle litsub Kurat oma küünega tema ihu peale ühe märgi, kust kohast kõik tundmine ärakadub, märgib ühe kuld rahaga tema pahema silma sisse ühe kärnkonna kuju, tõiste nõidadele märgiks ja kingib oma ristilapsele lõppeks ühe kärnkonna, kes talle võimust annab, ennast nägemataks teha, läbi õhu lennata ja kõiksugu kurja teha. Seda elajat peab hoole ja armuga hoietama. Noor nõid lubab ristirahvale ihu ja hinge poolest kurja teha. On ta oma katse-aea auusaste välja pidanud, see on õige sagedaste ristiusu vasta eksinud, siis võttab teda Kurat omaste seka üles ja õnnistab teda inetu tempudega sisse.
Mõnel pääval tantsitakse ka torupilli, pasuna ja trummi järel Et ennast lendamisele valmistada, määrib nõid kärnkonna ilaga oma keha,. Kihvti valmistakse taimedest, kahepaiksetest ja [90] ristiinimeste surnukehadest Kuradi enese ülevaatmise al. Et abielu-rahvast üks ilma töise teadmata nõiatantsule võiks minna, lastakse tõise peale rasket und tulla, ehk üks vaim heidab äraoleja näul sängi. Nõiad armastavad veikseid lapsi vere-väljaimemisega ärasurmata. Kui aga meelega ehk kogemata Jeesuse nime nimetakse, kadub Kurat kõige oma seltsiga ära.
Saksamaal iseäranis tuleb ka see usk ete, et Kurat ka ise välja minna omale noia-jüngisi korjama. Siis muudab ta ennast viisakaks herraks ehk sõameheks ümber, otsib omale ühe tähtja nime välja[3], astub ühe üksiku, otsekohese, leinaja ehk hädast koormatud naise ete, trööstib, ähvardab ehk ehmatab, näitab ja kingib raha, mis aga tõisel hommikul ennast mudaks ja kuiva lehtedeks ümber on muutnud, lubab rõõmsat elu ja suurt rikkust, mis ta aga arva täidab pettab vaest looma pattu tee peale, litsub talle seal juures nõiamärgi külge, ning kadub siis põrgulisi märkisi tagasi jättes ära. Nüüd lähevad pettetud naisel silmad lahti, aga ta ei või enam tagasi pöörda, elab Kuradiga pattuelu edasi, vannub oma usu ära, ja laseb ennast lõppeks Kuradi nimel ristida. Ristimist peetakse verega, vahel seka aga ka väävli ja soolaga. [91] Vahel viiakse ka veikseid lapsi nõidadest Kuradi juure ja neidgi tarvitab ta oma roppu himude riistaks. Jumala-teenistusele minemine ei ole puhtast ärakeeldud; on pealegi palgaväärt teud kiriku minna, palve aeal süütada ja roppu sõnu rääkida, ehk õhtusöömaaeale minna, oblati suust välja võtta ja teda pärast teutamiseks ehk nõiarohtude valmistamiseks Kuradile anda. Nõiapühale sõidetakse kitsede, keppide, roobivarte, luudade ja muu riistade seljas; enamast läheb tee läbi õhu, sagedamast käiakse kassi ehk jänesse näul jalgsi. Kes nõiapühale tulemata jääb, maksab kas rahatrahvi ehk saab ihunuhtlust. Kurat ise ei ole nende pühadel mite ika nuriseja peremees. Vahel istub ta õige lahkel näul oma trooni peal, armastab ka nalja, laseb nõidasi hundirattast lüia, ehk tõmbab neil luuad ja keppid jalge vahelt ära, nõnda et naad maha kukkuvad, naerab nõnda, et ta kõht vabiseb, ja mängib kandle peal kena tükkisi.
Söömaaead nende suurte koosolemiste juures on paikselt kasin ja läila toit, paikselt rikka rahva kõige paremad ja magusamad road, üksi sool ja leib puudub. Peale söögi hakkab tants peale, kus nõiad palgedega välja poole ümberringi tallavad; keskpaigas seisab üks nõid pää peal küünlale jalaks. [92] Toropillid, viulid, trummid kõlavad ja kõik koor laulab: „Harr, harr, Kurat, Kurat, karga seal, karga teal, hüppa seal, hüppa teal, kiunu seal, kiunu teal!" ehk muid sellesarnatseid laulusi. Ka nõidade pulmasi peetakse neis suurtes seltsides.
Mis nende nõidade kurjuse tegudest öelda tuleb, siis leiame kohtu-aktidest, et neid inimeste ja elajate külles mitmel viisil ete olla võetud. Salvid, pulbrid, taimed ja sõnad on kõige ülemad abiriistad; sagedaste mõõdab ka jo paljas teretamine, suuõhk ja silmavaate. Kes jõuab neid asju kõik ükshaaval nimetada? Siin on üks tütarlaps joogi õllega äranõiutud, nõnda et ta omad juuksed ära kautab; seal ühe mehe käest lõngsu viinaga tema mõistus ärariisutud. Üks nõid lüpsab ühe värtna abiga, keda tunnistuseks kohtu-aktide juure on pandud, naabri naese lehma; tõine annab oma naabrile saia süia, kellest tal põlved ülesse paistetavad, nõnda et õppetaja tõisel pühapääval kantsli pealt seesuguse teu vasta jutlust peab; kolmas on oma tädi seeläbi äratapnud, et ta tema vahast järele tehtud kuju tule käes ärasulatas. Üht noort süütut tappeti seeläbi ära, et tema paremat kinnast keedeti, läbi pisteti ja maa sisse maeti. Tõistes kohtades loeme okkastest, puutükkidest, hiiest, nõeladest ja küüntest, keda inimeste kehade sisse nõiuti. [93] Ühe kloostri nunnade kaelad läksid äkkitse kangeks, et üks naene madudest ja kärnkonnadest ühe leeme oli keetnud. Seesugusi ja muid kihvtiseid leemesi kallatakse sagedaste uste alla, ehk kaevatakse läve alla maha. Keedavad nõiad õunapuu õisi ühe jänesse sees, siis äppardavad õunad; pandsid naad teadavaid asju keeva potti sisse, siis sündisid röövikud ja hiired, kes põldusi ärarikkusid. Libahundiks ümberjooksjad, keda igal pool hulgakaupa hukka mõisteti, moondasid ennast seeläbi ümber, et naad oma ihu ühe iseäralise salviga võidsid, ühe vöö ümber niude köitsid, ehk muul viisil. Kurat sünnitab nõianaestega vahel ka inimesi ilmale, ning neist olla, nagu öeldi, Dr. Martin Luther kõige ülem olnud, sest üksi seeläbi olla tal võimalik olnud, terved rahvad oma poole eksitada, ja Rooma kiriku õnnistavast rüppest ärapetta. Nõnda õppetas üks piiskop oma kantsli pealt aastal 1565, Luther olla Kuradi enese poeg, kes kord reisija kullameistri näul ühe Wittenbergi linna kodaniku majasse tulnud ja tema tüttart kurja tee peale eksitanud. Seda õppetab ka piiskop Fontaine omas kiriku sündinud asjade aearaamatus.
Neist asjadest, kellest ma paljalt ühe veikese jau olen nimetanud, saab minu arvates siiski küllalt olema, et ära tunda, mis kristlikus [94] kirikus mittu sada aastat otsa nõidumise ebausust õppetati. Suured raamatud mitmes jaus anti välja, kus neist asjust tõsise meelega räägiti ja neid õigeks püeti tunnistada. Raske on uskuda, et inimese vaim nii sügavale võiks langeda ja nii hirmsaid asju välja mõtteida, kus kõige veiksemat poeetikagi ilu juures ei ole. Aga veel raskem on uskuda ja mõista, kuidas seesuguste asjade pärast tuhandate kaupa inimesi ärahukkati. Hirmus, ütlemata hirmus on see asi! Mis on kõik paganate ebausu kombed nende asjade vasta?
Aga kuidas oli siis üleültse võimalik, et nende asjade pärast inimesi hukka mõisteti? Et naad esimesest viimaseni muud ei ole, kui inetumad mõtte-kujutused, siis neid ommeti ka keegi ei võinud õigeks tunnistada, veel vähem nende pärast inimesi kohtu alla heita? Nõnda saad sa kuulja[4] vist iseeneses küsima. Ma tahan sulle öelda, kuidas see võimalik oli. Nõnda kirjutab jesuit Spee ühest inkvisiitorist: „Kui mõni kohtualunik (hirmsa piinamiste järel) iseennast nõiaks oli tunnistanud ja küsimiste peale, kes tema seltsilised olnud, kindlaste vastas, et tal neid sugugi ei olla ja ta neid ühtainust ei tunda, oli Sel kohtumehel pruuk küsida: Kas näe, ehk sa ka Tiot ei tunne, kas sa teda tantsu juures ei ole näinud? Ütles kohtualune nüüd: Ei, [95] ehk ta ei teada temast midagi kurja, siis käis käsk: Meister, tõmma üles, vinna paremine! Kui seda tehti ja piinatud inimene valu enam ei jõudnud kannatada, vaid hüüdis: Ja jah, ma tunnen teda ja olen teda ka tantsu peal näinud, laske mind aga maha, ma ei taha midagi salata, — siis laskis see kohtumees seda tunnistust kohe prottukolli sisse üles võtta, läks edasi ja küsis, kas ta ehk ka Liisut ei tunda ja seal ei olla näinud? Salgas ta nüüd jälle ahistuses, siis sai jälle piinamise meistrile meele tuletud, mis tema amet olla, kes siis piinamises nii kaua edasi läks, kunni ka Liisu nõiaks oli tunnistud. Nõnda läks lugu edasi, künni piinatud kohtualunik kolme ehk nelja inimese peale oli tunnistanud.“
Viis künni kuus naist saivad Lindheimis hirmsaste piinatud, räägib Horst kohtu aktidest, et naad tunnistaksid, kas naad mite kirikaia pealt ühe hilja aea eest surnud lapse välja ei olla kaevanud, et tema kehast üht nõiaputru keeta. Naad tunnistasid. Üks nende õnnetuma naiste meestest sai viimaks asjaga nii kaugele, et preestri ja mitme tunnismehe silma ees haud lahti võeti. Laps oh nagu isegi mõista, ilma liigutamata kirstu sees alles. Märatseja inkvisiitor aga tunnistas seda surnukeha Kuradi silmamoonduseks, ja ütles, et naised jo kõik olla tunnistanud, ning nende tunnistus rohkem maksa kui silmanähus, [96] neid sellepärast ka tarvis olla Kolmainu Jumala auuks, kes nõidasi ära käskinud hukkäta, ärapõletada. Naad said ka tõeste kõik ärapõletud.
Tahtsid inkvisiitorid mõnd inimest nõiaks tunnistada ja naad ei leidnud ühtegi süüdi-asja, mis neile tunnistuseks oleks kõlblik näitanud, siis oli piinamine kõiksugu hirmsa riistatega ehk tortuura ika kõige parem tunnistamisele sundija. Kolme künni neljatunnine piinamine ei olnud sugugi aruldased asjad. Baaden-Baadenis piinati üht naist 12 kord ja lasti teda lõppeks veel 52 tundi „nõia-tooli“ peal istuda. Üks naine Düürenis, kes mitmekordse piinamise peale ika ei tunnistanud, et ta oma naabri kapsa-aia rahega olla ärarikkunud, jäi, lõpmata raske töötudega jalge kulles, nööri otsa rippuma, künni piinaja meister ise purjetama läks; kui ta tagasi tuli, oli surm jo vaese hinge oma hõlma võtnud. Enne piinamist lõigati kohtu-aluniku juuksed ja kõige veiksemadgi karva-kesed ihu pealt ära, osast, et märki üles leida, osast ka, et nõid mõnd sala kaitsmise ja abirohtu ära ei võiks peita. Seal juures tulid sagedaste kohtu-meeste poolt häbematad ropputeud ete. Piinamise enese juures tarvitati ka vaimuliku abi. Kattoligi preestrid pritsisid oma püha vet, ja käskisid kätte pealepanemisega tõt rääkida; prottestanti õppetajad pärast palusid Jumalat, et ta Valekuradile võimust ei annaks vaese hinge üle. Sündis, et piinatud inimene ära [97] minestas, siis öeldi, et ta seda valu vähendamiseks Kuradi abiga teha, ja katsuti piinamist seega kasvatada, et tema kõige õrnema ihukohtade peale põlevat väävlit tilgutati. Salgas ta kindlaste, siis oli selge, et tal veel mõni abirohi kuskilgi varjul seisis, ehk et Kurat ise tema kõrval istus ja teda aitas; siis pidi tõisel pääval üht valjumat piinamist ete võetama.
Kõiki piinamise viisisi, nööri otsas üles ripputamisest künni küünte ärakiskumiseni seppa tangidega, ei ole mul siin võimalik nimetada, naad on liig hirmsad. Kõige jõledam oli aga see viis, vangisi magamast ärakeelda, et Kurat neile unes nõuu ei võiks anda. Seks aeti neid vangihoones kinnipidamata ümber, kunni nende jalad verised olid ja naad kui hulluks läksid. —
Selle kohtukäigi püüdmine ei olnud siis muud, kui tunnistamist väevaldsel viisil kätte saada; süüdlaseks tunnistamist tahtis kohtumees, ja kohtualunik pidi seda lõppeks ka tahtma. Kes kohe heaga kõik tunnistas, mis tema inkvisiitorid tahtsid, sellele kingiti peale pappide sisseõnnistamise elu, teda pandi aga eluaeaks vangi. Kes aga mite kohe heaga ei tunnistanud, seda hakkati piinama, kunni ta tunnistas. Mitme juures peame imeks panema, kui vahvaste naad kõige piinamiste vasta pandsid kunni viimase kraadini; suurema hulga juures ei olnud seda aga poolestgi tarvis. {98] Ja oli meel kord murtud, siis voolasid ka kõige vahvama suust tunnistamised kui vee ojad; naad rääkisid kas oma enese süüdi, ehk andsid tõisi üles. Kõiksugu hirmsaid nõiategusi lasti nüüd värisedes prottukolli panna, ja endist kangekaelust kiideti Kuradi nõuuks; punktitega aga, keda see kohus tarvitas, oli rahvast enne jo kõiksugu kirjadega palju täielikumalt tutvaks tehtud, kui katekismusega.
Oli kohtualunik piinamise teel tunnistanud, siis oli kohtumeeste päämure, et ta oma tunnistamise juures kindlaks jääks. Enamast tuli ika ete, et kui piinamise valud mööda olid, tunnistajad ka oma tunnistust valeks kiitsid. Sellepärast ähvardati neid uue piinamistega ja lubati kindlaks jääjatele kergemat surma, see on, nende pääd said enne ärapõletamist otsast ära löödud, esimesed aga elusalt ärapõletud. Sel viisil oli siis tunnistamine ja tema juures kindlaks jäämine ainus peasmine: ta lühendas ja vähendas piinamist. Sest said mitmed kohe aru. Külma värinaga nääme, kuidas vangid, kui naad mite iseenesele otsa ei jõudnud teha, mis ka sagedaste sündis, kohtumeeste ees oma nõidumise pattu südamest kahetsetes, nende käest surma paluvad ja neile kõige hirmsamaid ja võimatumaid asju tunnistavad.
Peale piinamise olid ka veel kõiksugused avalikud nõiaproovid pruugiks võetud, kus nagu Jumala tahtmist taheti teada saada. [99] Kõige tähtjam neist oli veeproov, kus kohtualuniku käed ja jalad risti koku köideti ja teda nõnda nööri otsas kolm kord vette kasteti. Jäi ta vee peale ojuma, siis oli ta süüdlane; langes ta alla, siis lasti ta peale preestrite sisseõnnistamise lahti. Et aga timukad, nagu Horst tunnistab, nöörisi väga hästi nõnda mõistsid köita, et ojuja vee alla ei võinud langeda, sellepärast võis neist kül vähe selle proovi alt lahti peaseda.
Kõige suurem hulk protsessisi tuli neil mail ete, kus vürstid valitsesid, kes jesuiitide sõbrad olid, ja oma mitme-aastalist protestanti-usu tagakiusamist ilmaaegu nägid olevat, sest et see usk ika enam ja enam võimust sai. Lutheruse usu vasta võitlemiseks oli jesuiitisi iseäranis Bamberki ja Würzburki kutsutud, kus ka nõiaprotsesside hulk sellepärast kõige suurem on. Maldonatus ja Delrio olid ka jo avalikult õppetanud, et prottestanti usk maid nõidadega täita. Nõnda tunnistab G. v. Lamberg kohtu aktidest, et üksi Bambergis aastadel 1625—1630 rohkem kui 900 nõiaprotsessi ete tulnud; ja üks aastal 1659 piiskoppi enese lubaga trükkitud kiri tunnistab, et see piiskop oma elueal 600 nõida olla lasknud ärapõletada. Selle kirja seest võttame mõned tükkid välja:
„Peale selle on linna kantsler ja doktor Horn, kantsleri poeg, tema abikaasa ja kaks [100] tüttart, ka palju ülemat sugu herrasi ja kohtuülemaid, kes enne piiskoppiga ühes lauas istunud, kõik hukka mõistetud ja tuhaks põletud.“
„Ja on tunnistanuvad, et neid peale 1200 olla ükstõisega ühendanud, ja kui nende kuradi-kunst ja nõidumine ei oleks avalikuks tõusnud, on naad tahtnud teha, et neli aastat ühtegi viina ehk vilja terve maa sees ei saaks õnnistama, ning seeläbi palju inimesi ja elajaid nälga surema ja üks inimene tõist sööma.“
„On ka mõningad kattoliku pappid nende seas olnud, kes nii suurt nõidumist ja kuradi-kunsti on taga ajanud, et seda kõik üles ei ole rääkida, nagu naad ka piinamise al tunnistanud, et naad palju lapsi Kuradi nimel olla ristinud.“
„ Kodaniku ülem Neidecker on oma põrgulise seltsiga tunnistanud, kuidas naad kaevusi ära olla kihvtinud. Kes sealt joonud, see on paisedesse läinud ehk katku kätte langenud, ja on palju inimesi seeläbi ärasurnud.“
„On ka mõningad seitsme, kaheksa, üheksa ja kümneaastased tüttar-lapsed nende nõidade seas olnud, kellest 22 tükki hukka on mõistetud ja ärapõletud, n. n. e.“
[101] Würzburgi nõia-põletamistest on üks register alles, kes 29ma põletamiseni ulatab, ja kahe aasta kohta (1627—1629) 157 inimest nimetab. Näituseks:
„Kahekümnendamas põletamises kuus inimest.
Göbel Babelin, kõige ilusam neiu Würzburgis.
Üks studeng, viiendamas koolis, kes palju keelesi tunnud ja suur muusikus olnud laulmises ja mängimises.
Kaks kahetõistkümne aastast poissi Uue-Münstrist.
Sepper Babeli tüttar.
Sillahoidja.“
„Kahekümneneljandamas põletamises seitse inimest.
Kaks poissi.
Üks rikkas puusep.
Lorenz Stüber, Uue-Münstri abiõppetaja.
Betz, Uue-Münstri abiõppetaja.
Lorenz Roth, Uue-Münstri abiõppetaja.
Rossleini Martin.“
Meie nääme, et siin inimesi ärapõletati, kelle juures sugugi nõidumist ei oleks võinud arvada; külap suurema hulga süü ka muud ei olnud, kui et naad liig avalikult lutheruse usu poole hoidsid. Selle eest pidid naad ennast hirmsa piinamiste sunnitusel nõidadeks tunnistama ja tule-riitade otsa tõusma. Üks pääjesuiit [105] ja inkvisiitor, Delrio, õppetab omas 6 jagu paksu raamatus nõidumisest: „Üks häbemata üksi võib salata, et nõidumise hirmsad teud ketseride (muu-usuliste) jälgil käivad, nagu vari keha jälgil: see terve katk tuleb iseäranis kattoliku usu hooletuse sisse jätmisest ja põlgamisest. Esite on Hussi jüngrid Böömia, siis Lutheruse usulised Saksa maad täitnud. Missugused hirmsad nõiateud nende jälgil käinud, on inkvisiitorid Nider ja Sprenger avalikuks teinud; peaaegu midagi ei ole enam, mis nende kurjategijatest ehk parem kuraditest inimese näul puutumata oleks jäänud.“ Nõnda segab Delrio usku ja nõidumist koku, ja tema õppetus ei taha muud, kui tunnistada, et Kurat ika veel hea meelega ketseride sisse minna, nagu kord see kuri vaim, kelle nimi legion on, sigade sisse on läinud. Sellega lähebssiis ka ühte, mis mitmeid „nõidasi“ dortuura al lasti tunnistada, naad olla oma nõidumist Markgrahv Albrecht von Brandenburgi sulaste käest õppinud, kes üks häbemata ja põlastav lutheruse-usu tugi ja ise ka üks päänõid olnud.“ — Üks töine paater Andreas õppetas Viinis kantsli pealt, et sellepärast parem olla, Kuradi enesega abielusse heita, kui ühe lutheruse-usulise naesega, sest et Kuradit ristitegemise ja püha veega ära võida ajada, ühe lutheruse-usulise naese juures aga kõik ristid, salvimise õlid ja veed ilmaaegu olla. — Kui nüüd nõnda kõik ketserid nõiad pidid olema, kas siis veel imeks tuleb panna, et sel aeal üleültse nii palju nõidasi oli?
[101 järg] Salzburgis põletati aastal 1679 97 nõida ära. See oli Max Gandolphi aeal, kes ka kõik [102] omad protestanti-usulised ära ajas. — Veikeses Lindheimis üksi põletati viie aasta sees (1661—66) kolmkümmend inimest ära. Braunshweigis said aastadel 1590—1600 mõnel pääval 10 kuni 12 nõida ärapõletud. T r i e r i s oli Binsfeldi hoolekandmise läbi asi nii kaugele jõudnud, et maa kõrbe sarnatseks oli saanud ja kõik rikkade vara kohtuherrade ja timukate kätte langes. Kahekümnes ümberkaudses külas üksi saivad 7 aasta sees (1587—93) 368 inimest tuleriitade peal surma; rääkimata need, keda päälinnas eneses ärapõletati. Iseäranis selle maakonna kohta on selge, et need nõia-põletamised muud ei olnud, kui abiotsimine lutheruse-usu vasta, korda seatud jesuiitidest, keda selle usu lämmatamiseks seie oli kutsutud. — Veikeses N ö r d 1 i n g i linnas saivad 4 aasta sees (1590—94) 35 inimest tulesurma. „Sel aastal on mõistus Nördlingis jalutama läinud!“ hüüab üks kroonika kirjutaja nende hirmsa teude alustuse aeal. — P o m m e r i maal lasti aastal 1655 üht 10 aastast tüttarlast tunnistada, et ta Kuradiga jo kaks last olla sünnitanud ja kolmandamaga käima peal olla. Ta sai muidugi ärapõletud. —
Münhhenis põletadi aastal 1666 üks 70 aastane vanamees ära, peale selle, kui [103] tema ihu tulise tangidega küpseks oli näppistud; ta olla paha ilma teinud, läbi pilvete lennanud ja viimaks maa peale kukkunud, kus teda inimesed kätte saanud.
Nõnda on mittu sada aastat nõiaprotsessid Eüroopa rahvast teutanud. Nagu katk—tungisid naad edasi, kargasid ühst maast tõise, tõusid suureks, et siis tükkiks aeaks vaiksemaks jääda, aga pärast uuest ja seda suurema vägevusega jälle peale hakkada. Kaheksa-aastased lapsed ja kaheksakümmend-aastased vanamehed, vahesed ja rikkad, kodaniku-ülemad ja seadusetundjad, tohtrid ja loodusetundjad, doomherrad ja ministrid on sea tuleriitade otsa pidanud tõusma; keisrite ja kuningate, piiskoppide ja junkrude nimel on neid kohtu vereotsusi antud. Ja mis paapstide kirjad nõidade süüks arvasid, ja kellega naad oma mõrtsuka-tegusi rahva ees vabandasid, seda on naad just ise oma nõiaprotsessidega toime seadnud, see on: inimeste ja elajate surma, ja külade, põldude ja viinamägede tühjakslaastamist, kelle peremehed ja harijad, kui ennast inkvisiitoridest ära ei tahtnud lasta põletada, oma isamaale pidid selga pöörama. Varariisumised läksivad nii jõledate, et ka hukkamõistetud „nõidade“ sugulaste käest raha välja pigistadi. Seal riisuti, kunni aga veel midagi riisuda sai, ja kui sõda ja nõiaprotsessid [104] rahvast jo igal pool vaeseks olid teinud, andsid piiskoppid nõuu, nõiaprotsessisi vähendada, sest et enam ei teada, kust kulu tasumist võtta. Kes ei peaks ära kohkuma, kui ta loeb, et üks viieaastane tagakiusamine veikeses Bambergis 600, ja Würzburgis 900 ohvrit ära on neelanud! Aga nõnda on lugu, nagu histooria õppetab, igal aeal ja igal pool olnud, kus see seisus valitsusele jõudis, kes ennast siin maa peal Jumala ja inimeste vahemeheks peab, ning kui tema valitsuse võimusele kustkiltgi poolt vähendamist ähvardab saavat. Jumala riigi eest ütlevad naad ennast siis võitlevat ja Jumala riigi kasvatamiseks teevad naad omad hirmsad teud, kellest hirmsamaid kuskilgi ei ole tehtud ja kellestgi välja mõeldud. Häda selle maale, kus ennast rahvas oma preestrite võimuse alla annud! See rahvas on nii hästi oma vaimu kui ihu poolest pärisori, ja tal ei ole peasmist, sest et talle jo ema-piimaga ühes kihvti sisse söödetakse, kes tema ihu- ja vaimu-rammu tuimaks puuks kuivatab. Äratab teda aga lõppeks Jumala arm mõne peastja käe läbi üles, siis olgu Jumal talle ka ise abiks ja ta ärgu kähvatagu võideldes oma enese verd nähes, tahab ta veel peaseda. —
[106] Kas siis sel raskel aeal Jumal ühtegi meest ei leidnud, keda nende vaeste inimestele peastjaks oleks võinud läkkitada? Küllalt oli neid mehi, aga pimeduse riigi vasta võitlemine on üks raske võitlemine. Kül astus mehi igal aeal nende jõleda tegude vasta üles, aga suur hulk neist pidi oma head püüdmist eluga maksma. Dr. theol. Wilhelm Edelin, kes kantsli pealt nõia-sõitudest oli jutlust pidanud ja nende tõsidust salganud, oli esimene neist martridest, kes selle tõe eest oma elu kautasid. Teda lasti 12mal Septembril 1453 vaimuliku kohtu ees piiskoppi kirikus põlvili maas ja nuttes tunnistada: kuidas ta ise ka tõeste ja ihulikult tõistega ühes Saadanat sikku näul auustanud, ristiusku ärasalganud ja Kuradi soovimise peale omas jutluses nõidumist mõtte kujutuseks tunnistanud, et seeläbi Saadana riiki kasvatada ja rahva viha nõidade vasta vaigistada. Teda pandi kõige eluaea peale vangi; ärapõletamise surmast oli ta ennast seega peastnud, et ta oli tunnistanud. Vangis suri ta aga lühikese
aea pärast ära.
Louis B e r q ui n, kuninga Franz I. nõuumees oli mõni sõna munkade pühanäuliste pettuste vasta rääkinud, sai selle eest ketseriks tunnistad ja peastis ennast üksi seeläbi, et teda kuningas ise oma kaitsmise alla võttis. Nüüd [107] tõsteti kaebdust tema peale, et ta nõiduda ja Kuradit kummardada, ja kuningas ei julgenud teda enam kaitsta. Berquin sai läbipistetud keelega 17mal Aprilill 1529 Bariisis elusalt ärapõletud.
Kes tohtis seal, kus maailm seesuguseks preestride röövlihauguks oli saanud, veel enam avalikult nende asjade vasta rääkida? Aastal 1631 oli esimene kord, kus üks heal valjuste, selgeste ja tulise kõnega, aga siiski peitu jäädes, nende hirmsa tegude vasta ülestõusis, ehk kül ühest murelikust südame põhjast välja tungides, siiski maailma ees niisama ära kustudes, nagu ühes tühjas kõrbes. See mees oli Friedrich Spee, üks vanaaea saksa laulikutest. Tema raamat (Cautio criminalis) tuli ilma nimeta välja, ja näitab suure selgusega, kuidas piinamise teel ka kõige auusamat inimest kerge on nõiaks teha ja teda kõik tunnistama sundida, mis tema käest nõuetakse, ja kuidas kõik need nõiaprotsessid muud ei olla, kui inimeste hirmus iseenese petmine.
Jo suuremat kasu saatis Balthasar Bekkeri raamat (De betoo-verde weereld)[5] kes väga suure osavusega on kirjutud. Bekker oli reformiiritud õppetaja Amsterdamis. Tema tunnistas pühast kirjast selge sõnaga, et Kuradil ei ollagi võimust, seesugusi tegusi teha, sest et ta Piibli õppetuse järele muud ei olla, kui üks äralangenud, nuhtluseks pimeduse sisse alla lükkatud vaim, kes seal oma nuhtlust oodata; ka ei olla tal võimalik sala asju teada, ta ei võida ihusse heita ja ennast ihuliku [108] silmadele avaldada. Bekker näitab kuidas püha kiri ühest inimeste leppingust ehk kaubast Kuradiga ei teada, et aga
sellevasta mõistus ja ristiusu vaim seesugust eksitavat õppetust hukka mõista; et Moosese seaduse järele nõidasi mitte sellepärast hukka ei mõisteta, et naad salause asju teada ehk Kuradiga olla leppingut teinud, vaid et naad pettised, ebajumala teenijad ja rahva eksitajad on. „Nõidade kaup Kuradiga“, ütles Bekker, „on üks mõttekujutus, keda Jumala sõnas kuskilgi ei leita, ja ongi Jumala seaduse ja sõna vasta, ning kõige nurjatum lori, mis vanal aeal paganatest välja on mõeldud, kelle eest aga siiski mitmed ülemad koolmeistrid ka protestanti kirikus võitlevad. Sest võib äratunda meie kristliku kiriku praegust vaevalist korda, sest et tema sees üht seesugust koledat arvamiste hirmutust mite üksi ei sallita, vaid ka haritakse ja tallel hoietakse." — Oma Hollandi maast ütleb Bekker: „Ka nähakse, et meie juures, kus ühegi kohtu ees enam nõidumise pärast kaebdust ei tõsteta, ka ühegi peale nõidumist ei tunnistada. Siin ei nähta millasgi hobust, lehma, vasikat ehk lammast laudas ehk metsas, keda hundiks mööndud nõid maha oleks murdnud. Kui rohi ehk vili hästi ei seisa, ei panda seda millasgi nõidade süüks. Aga tõistes kohtades, kus nõia-põletamised pruugis on, ei saa üht õnnetust sündima, keda mite nõidumise süüks ei saa [109] tunnistadama. Sest on selgeste äratunda, et ühtegi nõidumist ei saaks olema, kui mite rahvas ei usuks, et ta on.“ —
Kära, mis Bekkeri raamatu järele tõusis, oli väga suur. Kahe kuu sees olid 4000 tükki äramüüdud, ja peakselt igas Euroopa keeles tulivad tõlgid välja. Aga maailm jautas ennast kahte jaku: ühed hõiskasid, tõised laimasid. Suurem hulk theoloogisi mõtlesivad Kuradi vägevusest tõisiti, kui auus Bekker. Lugemata hulk kirjasi kirjutadi tema enese ja tema õppetuse vasta, nõnda et neid mitme sada rubla eest ei jõuaks kõiki ülesosta. Bekkeri õppetused aga saivad sinodist hukka mõistetud ja tema ise õppetaja ametist lahti lastud. Ta suri pea peale selle ära, aastal 1698.
Viimane tähtjas võitleja, kelle kirjad selle pealehakkatud tülile otsa tegid, oli Christian Thomasius, üks mees läbitungiva mõistuse ja sügava ja koolitud vaimuga, seal juures auusa südame ja heljumata vahvusega. Kui sügavast nõiausk ka veel tema aeal rahva pääde sees juurdus, tunnistab see, et Thomasius ise ka veel ahistuses selle usu paelus kinni seisis. Tema oli kui seadusetundja ühe kohtualuniku kohta nõuu annud, teda tortuura peale panna, mis tema ameti-vennad mite ei arvanud õige olevat. See tegi talle nii häbi, et ta neid asju sügavamalt läbi hakkas uurima, kus ta pea ülesleidis, mis tõde oli. Nüüd (aastal 1701) hakkas ta aga ka kõige oma vaimu jõuuga nõidumise ja nõidade usu vasta [110] võitlema. Ka temal oli esiotsa palju vaenlasi, aga tema sõprade hulk oli ka jo suur.
Bekker ja Thomasius on need kaks meest, kelle läbi protestanti õppetus jälle omast pikkast unest ülesärkab ja rahvast järelemõtlemata usust üles-hirmutab. Nende healesi pidi kuuldama, sest et naad filosoofia ja looduse teaduste uurimisi usu ja õigusega ühte panid leppima. Muidugi, ka nüüd veel ei kadunud ebausk igal pool ühe korraga ära, sest umbrohtu on raske ärakautada, kus ta kord ülekätte läinud. Teda on ka veel meiegi päivil küllalt leida, ehk kül jo Thomasiuse aeast ligi 200 aastat mööda läinud.
Bekkeri aeast peale hakkasivad nõiaprotsessid jo igal pool vähenemaks lõppema, kunni naad puhtast ära kadusivad. Üks neist kõige viimastest sündis aastal 1713. Ühe vana kindrali veikene poeg oli haigeks jäänud ja tohtrid olid seletanud, et ta seks mite looduslikul teel ei olla saanud; ka mäletas kindral, et ta omas noores põlves mittu kord luupainajast olla vaevatud. Seda kõik anti ühe vana vaese naesele süüks ja seati teda kohtu ete. Tema protsessi aktid näitavad, et vana sisteemi veel ära ei oldud unustud. Seadust Kuradiga, verega äramüümist, nõidade tantsu, püha leiva teutust, inimestele ja elajatele paha tegemist — kõik neid asju leiame sealt seest. Ta sai juristika fakulteedi otsuse peale ärapõletud. See sündis Tüübingi linnas, protestanti rahva seas. —
[111] Preisi kuningas Friedrich I. oli esimene, kes omas riigis nõiaprotsessisi ära hakkas keelama (1706). Nõndasama tegi tema poeg Friedrich Wilhelm (1714). — I n g l i s m a a 1 tehti seda parlamendi poolt aastal 1736, peale selle, kui rahvas ühe vanamoorikese veeproovi juures ära oli tapnud. — Austria riigis oli kuningana Maria Theresia esimene, kes selle hirmsa protsessi vasta seadusi andis. Teda oli iseäranis ühe nunna, Maria Renata, ärapõletamine Würzburgis aastal 1749 selle asja üle järele sundinud mõtlema. Selle protsessi aktid olid M. Theresia kätte läkkitud, need aga avaldavad iga ühe selgema meelele, missuguse kavalusega paatrid ika veel selle asja uuendamist soovisid ja rahvast sinna poole püüdsid eksitada. — Hispaania maal lõppesid nõidade ärapõletamised aastal 1781 otsa, kus viimane naesterahvas Sevilja linnas tuleriida peal surma sai. — Kõige viimane nõiausu ohver aga langes Saksamaal Helveetsia riigis aastal 1782; see oli üks tuatüdruk Anna Göldi, kelle peale tunnistadi, et ta oma peremehe, tohtriherra Tschudi, lapse äranõidunud. Tema pää sai otsast maha raiutud.
Baieri maal oli veel Kaarel Theodori valitsuse aeal iga kloostri juures nõiapaater, kelle käest nõidumise vasta nõuu ja kaitsmise rohtusi käidi otsimas. Iga ühe haiguse ja muu äpparduse kohta olid omad nõidumise vastalised sedelid, keda raha eest müüdi. Üks talunaene Straubingis, [112] kelle lehmad piima ei annud, langes kord seesuguse nõiapaatri võrku, Benno oli tema nimi, kes naise kloostris joonuks tegi, teda siis ära häbistas ja viimaks oma mehe 90 aastast vanaema äratapmisele ajas. Kui kohus pikka viivituse peale kurjategija vangivõtmist nõuuks oli võtnud, pidi ta kloostrit soldadite abiga tema väljaandmisele sundima, ja kui ta nüüd eluaegse vangitööle oli mõistetud, tuli Rooma paapst vahele ja peastis teda lahti, nõnda et nõiapaater muud trahvi ei saanud, kui et ta 10 aastat ametist lahti pidi olema ja selle aea kloostri ülevaatamise al elama. „Vaadake rahvas!“ ütleb selle lou juttustaja, „nõnda on lugu meie juures Baieri maal; pappid hirvitavad meid ja nuumavad ennast meie higist. Kas ei oleks kõige tarvilikum uuendus, et meie juures kerjajad mungad ja muud õigustega väljaehitud päävavargad ära saaksid keeldud, ehk nende tööpõld sisse piiratud? Aga see on üks seesugune soovimine, kes ühtegi täitmist ei tunne, ehk kõige vähemalt nii kaua ei saa tundma, künni Frank meie kõige kõrgema Kaarel Theodori hingekarjatseks jääb.“ —
Meie oleme siin üht lühikest pilti katsunud anda sest, kuidas ja miks-pärast [113] nõiaprotsessid esite alustasid ja kunstlikul viisil elusse said äratud, kuidas naad parast suureks tõusid ja rahva vaimuselgust selles asjas nõnda äralämmatasid, et ka siis veel, kus selle protsessi toimetused vaimuliku kõhtude käest ära said võetud, teda siiski ilmalikud kohtud edasi talutasid, ja mite üksi katoliku maades, vaid ka protestanti-usuliste seas. Nende protsesside läbi oli usk nõidumise peale ja nõidade sisse nii kindlaks läinud, kui oleks ta taevast ja mite kavaluse teel käia preestrite käest tulnud. Lõppeks nägime, kuidas mõningal auusal mehel, pimeduse riigi vasta surmani võideldes, viimaks ommeti korda läks, selle usu põhjamata jõledust ülestunnistada, tema ära-kautamisega ühes aga ka nõiaprotsessisi.
Seega peaks nüüd kül meie kõne nende asjade üle lõppetud olema, aga siiski on meil Eestlastel veel üks küsimine tema kohta südame peal. Kes meist ei teaks, kui palju Saksad meie maale kõiksugu head toonud? Oma kalli saksakeele tõid naad meie sügava metsadesse, omad uhked kantsid ehitasivad naad meie mägede peale, kelle varemed nüüdgi veel mõnda maakonda ehitavad, oma ilusa mõisade ja viisaka junkrudega õnnistasid naad meie maad, ja kes jõuab nende asjade nimesi kõik ülesrääkida! Kuidas oli nüüd [114] seal lugu nõiausu ja nõiaprotsessidega? Need olid kül inetud asjad, aga kas naad ehk tõiste hea asjade vahel ka ühes ei pugenud? Kallis vend, seda sa peaksid jo iseenesest teadma. Naad on kül ja õige tubliste meie maal valitsenud, ning pärandus, mis neist meie rahva seka jäänud, on suurem kui sa ehk arvad. Seda tahan sulle kohe lühidelt ülestunnistada.
Sel mõõdul, nagu Saksamaal, ei võinud nõiaprotsessid meie maal kül mite õitseda, sest et meie maa saksa-rüütlid ja linna-kodanikud lühikese aeaga kõik läbikaudu lutheruse usku läksid, nendega ühes aga ka Eestlased ja Lätlased (kellel üks kõik oli, mis usu nime naad kandsid, sest omas südames olivad naad kõik veel oma vanaaegse usku), nõnda et ketseride põletamisi nõia nime al siin võimalik ei olnud ete võtta. Aga nagu meie nägime, nimetud nõiaprotsesside läbi oli nõiausk Saksamaal pärast nii kindlaks läinud, et ka lutheruse-usu maades ja ilmaliku kohtudest nõidasi hulga kaupa ärapõletati. See usk lautas ennast ka pea meie maa Sakste seas laiali ja need kinkisid teda omalt poolt Eestlastele ja Lätlastele. Lutheruse-usu superintendent Sawson andis aastal 1626 paksu raamatu nõiajutlusi välja „Wohlerlesene und wohlbegründete Hexenpredigten“), keda tema [115] ametivennad siis muidugi jälle rahvale ete pidasivad. — Kuuramaa hertsog Friedrich saatis 4mal Septembril 1623 ühe kirja kõige maa õppetajate kätte, selle käsuga, et naad peaksid igas nädalas üht palve-pääva pidama, et Jumala viha maa pealt ära saaks võetud ja maa mite hukka ei läheks. Sest taevast olla mõnes kohas jo verd maha sadanud ja üks vana talupoea naene olla üht nägemist näinud, üht noort meest kirjus riides ja kirju keppiga, see olla selle naesele ete kuulutanud, et kui rahvas omast pattust ei saaks ümberpöörama, siis Jumal ühe suure nuhtluse selle maa peale saaks saatma, n. n. e. Siin peame küsima, kui sel aeal valitsuse poolest seesuguse naeruväärt asjade pärast rahvale palvepäävi seati, kuidas siis tuleb, et nüüd meie aeal rohkem ebausku rahva seas ei leita? Oli Balti maade rahva mõistus jo enne Sakste tulemist nii selginud, et ta seesugusi asju niisama raskeste vasta võttis, kui risti-usku, kellest ta midagi ei teadnud? Vastagu igaüks ise nende küsimiste peale.
Ka nõiaprotsessisi on meie maal küllalt etetulnud. Nõnda räägib üks Virumaa silla kohtust aastal 1645 ülesse võetud prottukol ühest Otsa Hansust, kes nõidumise pärast kohtu alla oli langenud. Vegeve Jaani pererahva seast oli keegi tema hobust kirvega viljakuhja juurest ärahirmutanud ja löönud, ning Otsa Hans oli selle eest Vegeve Jaani, kui ta haavatud hobust ära ei saaks maksma, lubanud ära lasta nõiduda. Peale selle sureb Jaani tüttar ära, ja nüüd oli jut lahti, et teda Hans ära oli [116] lasknud nõiduda. Kohus tuli välja, ja et Hans midagi ei tunnistanud, mõistis kohus, et teda timukast tortuura peale pidi pandama ja vangi visatama, kunni kubernäri käest viimane otsus saaks tulema.
Üleültse näikse see nõiausk kõige rohkem 17ma aastasada keskaeal meie maal mässanud olevat. Nõnda räägib üks Nigula kiriku arhiivis tallel hoitud, aastal 1640 ülesvõetud prottukol175 ühest naesterahvast Annast, keda üks Bellingshauseni herra nõiaks nimetab ja tunnistab, et ta tema tütre ära olla nõidanud. Asja läbikatsuja on sillakohtu herra (Manrichter) Hinrik Strieck, kes „heaga ja tortuura ähvardamisega“ seda naist noomib, kõik tunnistada. Seal leiame teda siis ka jo, nagu Saksamaal, Saadana enesega ümberkäinud ja ennast koeraks ja libahundiks moondanud olevat, nääme teda aga ka jo, nagu Saksamaa „nõidasi“, töiste naeste peale kaebdust tõstvat ja neid ühes nõidadeks tunnistavat.
Üks tõine alleshoitud sedavärki kohtu-prottukol on veel tähtjam, mis Harjumaal Kivilo mõisas 20. ja 21. Juunil 1617 ülesvõeti, kus neli rüütlit ja kolm kirikõppetajat kohtumõistjad olid. Selle prottukolli seest nääme, kuidas 6 inimest, et naad heaga ei taha tunnistada, esite veeproovi ära pannakse katsuma ja siis tortuura piinamise läbi tunnistusele sunnitakse. Muidugi nääme neid siis ka lõppeks imeliku asju tunnistavat. Seal olla üks Kuradiga söömaaega pidanud, tõised ümbermoondud libahundi näul elajaid maha murdnud, kellest esimene kolm lammast ja kaks. siga, ja tõine peale kaks paari [117] härgi, kaks hobust ja ühe muu elaja ära olla söönud. Vastus, mis see viimane nõid oma kohtuherradele selle küsimise peale annud: „Kas ta ka teada, kelle päralt need hobused, härjad, lambad ja muud elajad olnud, niis ta ära kiskunud?“ tunnistab, kuidas selle vaese ilmasüüta naesterahva süda täis viha oma piinajate vasta oli. Prottukol ütleb: „ja pilkades ja narrides vastas ta: siis jookseb hunt vist enne külasse ja küsib, kelle need lambad on, mis ta ära murrab!“ — Kõik need kuus inimest said ühel pääval tuleriida peal ärapõletud.
Üks kolmas Järvemaa sillakohtu prottukol, mis 16mal Juunil 1651 üles on võetud, mõistab ühe noore mehele kümme paari vitsu kiriku sambas see eest, et ta libahundiks ümber olla jooksnud. Prottukol ütleb, et teda üksi. tema noorus ja täieline tunnistus suurema trahvi eest olla peastnud.. Muidugi, kui palju on neid, kes maad ja ilma koku ei valetaksid, kui naad teadvad, et seeläbi ennast tuleriida trahvi alt võivad peasta? Seda noort meest nääme seal siis ka asju tunnistavat, kes nii veidrad on, et meie ei tea, mis rohkem peame imeks panema, poisist väljamõeldud rumalaid juttusi, ehk kohtuherrade jõledat ebausku, kes seda tõeks arvasid.
Aga mite üksi sadanded aastad tagasi, vaid ka veel viiekümne aasta eest olid Saksad meie maal seesugused ebausu apostlid. Seda tunnistab jälle üks kohtuprottukolli kiri, keda meie siin, et ta liig tähtjas on, täielikult oma lugejate kätte anname. Isegi on mõista, mikspärast meie siin ühes ka nimesi üles ei pane, vaid võera alustähtedega tähendame.
[118] „Ühe Keiserliku Tartu Maakohtule
V........... kirikuõppetaja N. N.
alandlik teadaandmine.
Ühe Keiserliku Tartu Maakohtule olen ma sunnitud, üht sündmust oma kogudusest teada andma, kelle kahjuliku võimust ma rumala ebausu sigimises väga kardan ja kes meie aea kohta üks nii imelik nähus on, et, kui mite mitmesugused tunnistused seda ei tõeendaksid, raske oleks uskuda, mispärast
Hödere Peep ja tema naene Mai J............... vallast kaebdust tõstavad.
J...... mõisas lopsid mõisa elajad kopsu tõppe ära. Pealiku proua von Z...... pruukis alnimetud nõuu, selle äsja põhja kätte saada. Kui jälle üks loom ära lõppis, peavad inimesed, kel kindad käes, tema naha maha nülgima ja tema kopsu, maksa ja südame proua kätte viima. Nende sisse pistab nüüd proua suure hulga nõelu ja paneb neid suitsu kätte rippuma. Et esimene, kes nüüd pealiku proua von Z...... teadu järel haigeks jääb, parajalt mõisas olev Hödere Peep on, siis peada ta ka ilma vaidlemata seesinane olema, kes pisuhänna J............. mõisa karjaaeda on pannud, kelle käest elajate surm tulla. Aga ühtlasi olla prouale ka avalikuks saanud, et tema naene Mari, kes kodu heas tervises on, ka ühes mehe nõuuline olla. Neid mõlemaid inimesi viiakse kohe von Z...... proua ete, Maie, üht 60 aastast naist, pealegi seesuguse kiirusega, et talle aega ei anta, hommiku nattukene süia. Mõisas ei hakkata mite sellega peale, järele pärima, kas? ehk mis? naad karjaaeda pannud, vaid neid hakkatakse kui ülestunnistud kurjategijaid nuhtlema. Ja ka see nuhtlus on sedasama isesugu pööri, nagu [119] nende süü kättesaamine. Esiteks nuheldakse Peepu vitsadega, siis kisutakse tal pääst ja habemest juukseid välja, siis lõigatakse nii hästi Peebu kui tema naese särgi eespooliseist lõuenditest tükkid välja ja peale selle peksetakse mitmekordse löökitega vasta palet, lõua-alust ja suud verd Maie suust välja ning selle sisse segatakse juuksed ja särgi kullest maha lõigatud lõuendi tükkid, et viimaks nendega karjaaeda suitsetada. See peada eestuleva aeale seda abi tooma, et karjaaeda pandud pisuhännal enam ühtegi võimust ei olla.
Ma saaksin selle lou võimaliku-olemise pärast kaksipidi mõtlema, kui mite mittu J...... valla rahvast, keda ma küsisin, teda tõeks ei oleksid tunnistanud, ja näitab mul ka veel minu kohus olevat juure lisada, et kõik need, keda ma küsisin, sellepoolest ühte sünnivad, et ei Peebu ega Maie peale millasgi enne veel nõidumise pattu ei ole mõeldud.
V............ kiriku mõisas, sel 18mal Märtsil 1808.
N. N., kiriku õppetaja.“
Mõisaproua von Z............... vabandamise kirjast Tartu maakonna kohtu kätte on näha, et ta seesugusi nõiaasju täitsa on uskunud, ja ses usus üleval nimetud asju teinud. Oma talupoegi ei nimeta ta muidu, kui Hottentotti nimega, kellel kõiksugu kurjad tükkid selged olla. Lõppeks laimab ta kangest oma õppetajat, et see olla julgenud „keelt peksa" ja kaebab uue aea peale, kes seesugusi nõia-
tükkisi enam ei tahta uskuda. Kirja al seisab „Helene von Z........., sündinud von der Y..........“
[120] Sel viisil on siis aegamööda nõiausk Sakstest kindlama juurtega meie rahva sisse istutud, kui ristiusk. Sest rahvas nägi siin oma silmaga nõiausu vilja, mis ta ristiusu kohta mite ei näinud. Nõida trahviti selle eest, et ta Sakste lapsi ehk elajaid ära oli nõidunud, laps ehk elajas oli rahva silma ees haige ja suri ära, ning nõid tunnistas ise, et ta ümbermoondud koera näul lapse juure oli läinud ja talle nõiarohtu sisse annud, ehk et ta hundi näul hobuseid ja härgi, maha oli murdnud. Mis rahvas sest teadis, et tortuura hirm nõida oli tunnistama sundinud? Ta jo muud ei uskunud, mis ta oma enese silmaga nägi. — Sellevasta ristiusk? Rahvale õppetadi kül: «Armasta Jumalat üle kõige asjade ja oma ligimest kui iseennast, aga kus ta seda Sakste juures leidis? Ta muud ei näinud kui et Eestirahva maa ja vara Sakstele üle kõige asjade armas olivad, ligimise armastusest nende juures ei olnud ka juttugi, seda tunnistasivad rahva valusad pihad. Rahvas jo jälle muud ei uskunud, kui seda, mis ta nägi. Kas siis ime on, kui meie omal maal nüüdgi veel mõnes kohas rohkem nõia- kui ristiusku leiame? Nõnda kirjutab üks mees Virumaalt 30 aasta eest (Inland 1837,1. k. 687), kelle kirjast meie siin lühidelt mõned kohad ümber paneme:
[121] „öösel 23. ja 24. Juuni vahel pidavad nõiad siin oma kõige suuremat möllu, ja näitab, et seda ööd Sakste walpurgis-öö kõrva võib seada.181 Jo peale lõunat (23mal) nähakse vanu naisi, kes enamast inetuse poolest kui välja on valitsetud, sala kombel ja sõna sosistamisel rohtusi ja muid asju koku korjavad, n. n. e. Peale päikese looja minemise hakkab ülem töö, nõidumine ise, peale, mis suuremaks osaks tõiste kahjuks tehakse, n. n. e. Kõige rohkem pruugitavad nõidused sünnivad sel viisil, et naabri kaevu ehk värava külge nõiavõid määritakse, ehk äranõiutut liha lautatesse pannakse, kellest mõlemaist karjale suur kahju tõuseb. Vanad äranõiutud riided sünnitavad inimestele haigusi, n. n. e. Töised nõiad tarvitavad oma musta kunsti ka inimeste heaks, muud kui oma vaeva eest lasevad naad hästi maksu anda, n. n. e. Mul olgu siin lubatud üht isenähtud asja juttustada, kes Eestimaa vaimukorra ülesnäitamiseks ehk mitte ilma tähtjuseta ei ole. Aastal 1817 laskis üks proua von ***f üht üleval nimetud nõiameistrit kuue penikoorma kauguselt oma juure tulla, et temalt mõned segadused omas majas, iseäranis oma mehe truu-use puudust tema vasta, jälle korrale lasta seada. Suur armulik proua ostis seal mittu tähtjat salaust nõia-meistri käest ära, ja laskis teda oma juurest [122] väga rikka kingitustega minema!“ — Nii palju selle kirja seest. Ta tunnistab ka selgeste, et meie rahvas suurem jagu oma ebausust Sakste käest on saanud. Dr. Kreutzwaldi sõnad (Der Esten abergläubische Gebräuche etc, St. Petersburg, 1854) on siin õige koha peal: „Üks kõigis eespaistev kultuura-rahvas ei saa ommeti ühe alama seltsi-rahva eluviiside pärijaks saama!“ — Kuidas võiksid need uhked Saksad, kes ennast iga pääv kiidavad, meile oma vaimu valgust toonud olevat, kuidas võiksid need Saksad, ütlen ma, Eestirahva vana ebausku nüüd omale viisiks pärida, kus seda Eestirahvas ise jo enesest ära hakkanud viskama? Seda nende seast vist keegi ei saa tahtma õigeks tunnistada, vaid naad saavad vist ennema õigust mööda ütlema: „Meie seas valitseb kül ka veel hea tük selle maa ebausku, aga seda ei ole meie mitte Eestirahva käest pärinud, vaid meie oleme teda Eestirahvale toonud.“
Meie õnnis Fählmann kirjutab Eestirahva ebausust (Ueber die religiösen Vorstellungen der alten Völker in Liv- und Estland. Riga, 1857): „Kui palju sest ebausust on Eestirahva omandus? Kui palju on Sakstest Eestlaste kätte saanud? Ma tunnistan, seesama väärilisi tempusi Sakste juures leid [ 123] nud ja neist ka jo siin ja seal lugenud oleva, n. n. e. Rahva harimine oleks neid tempusi jo kõik metsa kihutanud, kui aga Sakstel Eestirahva harimisega tõsidus oleks olnud. Must täht seisab aearaamatus, kus Sakste jalg esite eesti mullapinda oli tallamas. Seisuse-, rahvause- ja usu-uhkusega tulivad Saksad meie maale. Üks ritter arvas ennast mõneks ülemaks loomaks Eestlase vasta, keda ta paljaks riisus ja oma veduelajaks tegi. Linnad jäivad rahvale nii hästi kui maale puhtast ilma tähtjuseta. „Saksakeele ja auusa sündimise“ nõudmised ei lubanud Eestlasi osa võtta linna koolidest, tööst ja kauplemisest. Aastasadades oli Saksal korda läinud Eestlast elajaks maha rusuda — mikspärast nüüd oma enese töö üle kaebada ja teda imeks parina? Ja preestrid? Taara-teenistus sai suure valjusega ära hävitud — mis anti rahvale tema vasta? Mis katoligi õppetajad rahva seas tööd teinud, ei tea ma mite — Jumala teenistust peeti ladina keeles ja 400 aasta sees Meinhardist kunni Kettlerini tulivad ehk kaks eesti raamatut elusse. Ei ole sugugi imeks panna, kui vaene mahajäetud rahvas oma vana usu järelejäänud raasukeste külles veel poos. Vana Taara-teenistus kuivas koku ja tema usk oli ennast lõppeks inetu ebausuks ümber muutnud, kus näutumad viirastuse kujud valitsesid. Ja seie juure tuli veel rikkas lisandus Sakste poolt." —
[124] Eestlastel oli kül ka jo enne Sakste tulemist ebausku, aga see ebausk ei olnud nii rop ja inetu, kui Sakste juures. Eestlased uskusivad vägevaid mehi ja tarkasi, ja nende ebausk seisis rohkem looduse salauste ja sügavuste põhja peal. Seda avaldavad iseäranis meie ennemuistesed juttud, kellest meie kohe ära-tunneme, mis Eestlaste oma pärandus, ehk mis võera annetega segatud. Meie ennemuistesed juttud avaldavad üht looduse ilu ja sügavat luuletuse ja laulmise vaimu, et seda imeks peame panema. Seesuguseid hirmsaid asju, nagu saksa nõidade teenistuse juures Saadana pidudel, ei tule seal kuskilgi ete. Need asjad ajavad ühe rikkumata Eestlase meele pööritama. Kõige inetumad juhtumised, mis meie ennemuistese juttudes ete tulevad, on libahundiks ehk muu elajateks mööndud inimesed ja ühes avaldud teud. Aga just need asjad ei ole meie rahva enese pärandus, nagu meie nägime, vaid Saksamaalt seie toodud asjad.
Meie päävil ei ole neid võeramaa ebausu kasvatajaid meie maal kül enam nii rohkeste[6], kui seda möödanikus leiame, sest kloostrid oma mungade ja [125] nõiapaatritega on siit jo kadunud, ja meie rahvas on peale selle, kui talle meie Keisrite armu läbi priius kätte sai, oma vaimu valgustamise eest suure hoolega muret hakkanud pidama; ka leiame nüüd ebausu poolest oma maa Sakste juurest mõnes tükkis rohkem, kui Eestlaste juurest. Siiski on veel väga palju järele jäänud risu ka meie rahva seast välja pühkida. Ma ütlen, nõiapaatrid on meie maalt kadunud, kes hea hinna eest kõiksugu sõnu nõidamise vasta müüsid, ehk rohtusi haiguste vasta, keda nõidamine pidi sünnitanud olema, — neist meestest meie rahva seka külvatud seeme kannab aga ika veel oma jõledat vilja. Kes meie seast ei tunneks sõnu, nagu: „Abracadabrae“ külmatõbe, „Strigiles n. n. e.“ hambavalu, „Caspar fert n. n. e.“ langeva tõbe, ehk „Rosa n. n. e.“ ilingu tõbe vasta? Need enamast ladina keele sõnad, kellest mitmed jo väga vanal aeal pruugis olnud, on kõik nende paatrite käe läbi meile järele jäänud mälestused, kellega meie rahvas ennast nüüdgi sagedaste pettab ja petta laseb. Eks meie ei nää ka nüüd veel sagedaste ristisi uste peal ehk tua seinte kulles, keda paatrid vanast vägevaid sõnu rääkides raha eest tegivad, et nõidade võimu sest majast eemal hoida, ja keda [126] rahvas ika veel edasi teeb, aga ilma et teaks, mikspärast! Palju on veel puhastada, enne kui kõik sõnnik ära saab kasitud olema. Vaimu valgus ja mõistuse selgus üksi on abi nende asjade vasta, ning meie koolmeistrid ärgu väsigu ära, rahvast iseäranis ka looduse teadustes õppetamast — see on see vägev rohi, kelle vasta ebausel kinnitust ei ole. —
Märkused:
- ↑ [76] Kristlik kirik ja Kristlik usk ehk Jeesuse õppetus on kaks ise-asja, kes sagedaste niisama töine töise vasta seisavad, nagu tuli ja vesi. [— Autori märkus.]
- ↑ [88] Siin avaldab ennast selgeste katoligi-jesuiitide vaim, sest nende kirikus jagatakse õhtusöömaaeal üksi leiba välja ja viina joob preester ise ära koguduse eest; lutheruse kiriku pruuki lasti sellepärast nõidadest Kuradi teenistusega ühe järje peale seada. [— Autori märkus.]
- ↑ (90] Leichtfuss (Kergejalg), Schuhfleck (Kingapaik), Machleid (Hädategija), Zumwald-fliehen (Metsalendaja), n. n. e. [— Autori märkus.]
- ↑ Autoril paralleelselt: lugeja.
- ↑ [107] See tähendab: Äranõiutud maailm. [— Autori märkus.]
- ↑ [124] Kõige imelikum lugu on see, et näituseks veel aastal 1848 üks mees avalikus kirjas (vaata: Inland 1848, N° 10) meie maal nõiaprotsesside eest katsus võidelda, kus ta ütleb, et ta „südame valuga" näha, kuidas see asi jo lastegi naeruks saanud ja teutuse sisse langenud, aga kelle valgus ka nii vägev olla, et ta, seesugune jumalik asi, muud ei võida kui meieaegse nõdra-usulise rahva tõndsi silmi tuhmiks teha. [— Autori märkus.]