Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg
| Kolm isamaa kõnet Carl Robert Jakobson Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg |
| vajab vormindamist sõrendused, luuleridade paigutus jms |
[5]
I.
EESTIRAHVA
VALGUSE-, PIMEDUSE- JA KOIDUAEG.
VANA AEARAAMATUTEST ÜLESPANDUD.
(Peetud 6mal Viinakuu pääval 1868.)
Motto: „Äa ole mite rõõmus mo vaenlane minu pärast;
kui ma maha langen, siis tõusen ma jälle üles;
kui ma pimeduses istun, siis on Jehoova mulle valguseks.“
Mika raam. 7,8.
[7] Auustud kuuljad! Minu nõu on siin täna Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeast rääkida. Aga et minu sõnad ühest eesti südamest tulevad ja ka jälle eesti südametesse peavad tungima, siis palun kohe ete, mite imeks panna, kui siin mõne asja peale töise silmaga vaatame kui seda seiemaani on tehtud. Hilja aea eest tagasi ütles mulle üks eesti vallavanem: „Kui ma veel laps ja noormees olin ja ma kuulsin, et keegi Saksamaal olla käinud, sus pidasin ma teda üheks õnsaks inimeseks, sest et ta s e d a püha maad näinud, ning ta näitas mo silmis niisama auustuse väärt, kui ingel Gaabriel kui ta otsekohe taevast maha tuli Maarja juure.“ Seda rääkis ta mulle ja naeris oma noorepõlve mõtteid. Mina aga kaetsesin seda meest omas südames kui ma sellepeale mõtlesin, kui palju meil veel seesugust lapseliku arvamist on, ilma et meie ka jo nii kaugel oleksime, et selle üle võiksime naerda. — Ma tänaksin oma Jumalat, kui minu tänane kõne Teie juures seda jõuaks korda saata, et mõnigi seesugune lapse-ealine mõtte Teist sinna saaks läkkitud, kus tema päris ase on.
[8] Pimedus ja valgus, ning nendega ühes pimeduse ja valguse teud, need on nii kaua üks töisega võitlemas, künni maailm seisab. Enne Jumala seitsme-päävalise töö oli pimedus maa peal, aga Jumala esimene tegu oli valguse loomine, nagu püha kiri ütleb: Ja Jumal ütles: Saagu valgus, ja valgus sai. Ja Jumal vaatas seda valgust, et ta hea oli, ja Jumal tegi vahet valguse ja pimeduse vahel." (1 Moos. r. 1, 3, 4.) Ei ta hävitanud siis pimedust puhtast ära; see ei olnud tal võimalik, kui ta mite maapealist olemist üheks surma-ole-miseks ei tahtnud teha. Ta lõi valgust, et ta omad õnnistavad teud valguse aeal võis korda seada; pimeduse jättis ta sellegipärast seisma pimeduse riigile. See võitlemine valguse ja pimeduse vahel, läheb aga ika veel edasi ja saab ulatama maailma otsani; ta peab o l e m a, nii kaua kui elu maa peal on, sest üksi seal on elu, kus võitlemist on. — iga mis on valguse, mis pimeduse teud? Eks Jumal seda ka ei kinnitanud, kui. ta esimeste inimestele ütles: „Täitke maad ja saatke teda eneste alla, ja valitsege üle kalade, mis meres, ja üle lindude, mis taeva al, ja üle elajate, mis maa peal liiguvad.“ (1 Moos. r. 1,28.). Maad oma alla heita, see on maad harida ja tema salause vägesi üles uurida, elajate, lindude ja kalade üle valitseda, ning [9] neid oma tarvituseks mõistlikul viisil pruukida, need on valguse teud. Ja kui inimene oma suguseltsiga selle eteseatud valguse teel jo ühe maa oma alla heitnud, siis seda maad kalliks pidada ja teda vaenlaste vasta kaitsta, nagu püha kiri Aabramist ütleb: „Kui Aabram kuulis, et tema vend oli vangi viidud, siis saatis ta omad õppetud mehed välja, mis tema peres olid sündinud, kolmsada ja kaheksatõistkümmend, ja ajas neid taga Taanist saadik.“ (1 Moos. r. 14,14). Need on valguse teud. Selle vasta pimeduse teud? Noh, madu oli kül kavalam kui inimene, teadis ka Jumala mõtteid paremine, kui paradisi omaksed, aga seda jumaliku salauste teadust tegi ta omale sõariistaks, kellega inimese üle tahtis valitseda, teda hukkatuse tee peale eksitas, ning nõnda paradisi tema käest ära kautas. Sellepärast ütles siis ka Jumal maule: „Vihavaenu tahan ma tõsta sinu ja naese vahele, ja sinu seemne ja tema seemne vahele; seesama peab so pää rõhuma ja sina võttad temale kanda pista.“ (1 Moos. r. 3,15.) — Nõnda on siis Jumal ise seadnud, et pimeduse ja valguse vahel peab igavene võitlemine olema, aga nende kätte ommeti pärast võit jääma, kes valguse ja oma Jumalast saadud õiguste eest võitlevad.
Heida maad oma alla ja valitse tema üle, see on: hari maad, mis sulle ja sinu suguvõsale antud, teda oma looduse väe poolest [10] põhjani läbi uurides, ja toida ennast temast auuga – s e d a Jumala käsku on ka Eestlased Eestimaal kaua aega auusaste täitnud. Rääkigu meie vaenlased. mis naad tahavad, meie meelest ei saa naad seda aega ära võima kustutada, sest temaga olime kõik kautanud, mis siin maa peal jumalikuiks asjuks võib nimetada, olime kautanud oma priiuse, oma isamaa, oma inimese õiguse, ühe sõnaga, oma paradisi. Vähe on kül neid sõnumeid, kes meile sest vanast aeast ja selleaegse Eestirahva põlvest teadust annavad, siiski on ka neist jo küllalt, et sest näha võime, kuidas see meie eesvanemate põlv ja vaimu kõrguse järg oli. Kolmesugu asju on aga, kellest ühe rahva vaimukõrguse järge ära tuntakse, need on: 1, u s k, 2, s e a d u s e d ja e l u v i i s i d, ning 3, k u n s t i d ja t e a d u s e d. Räägime neist asjust, kuidas naad vana Eestlaste juures olid, järgemööda.
1. Usk. Kuidas vana Eestirahva usk olnud, sellest saame kahelt poolt teadust: vana aearaamatutest ja ennemuistese juttudest. — Vanad aearaamatud räägivad üleültse vähe omaaegse Eestlaste usust, mis tunnistab, et naad tast, et head ei tahtnud, paha ei teadnud tunnistada. Kõige rohkem sõnumeid leiame sellepoolest Lätti Hindriku aearaamatus. See mees oli Lätlane, aga Saksamaal [11] ja kattoligi usus üleskasvatud ja koolitud. Ta hoidis igapidi Sakste poole, ja oleks vist rohkem Eestirahva hirmsa pagana tegudest rääkinud, kui neid — Eestlastel oleks olnud. Mis sellepoolest Lätti Hindriku ladina keele kirjutud aearaamatus leiame, tahame siin kõik lühidelt nimetada. Ta kirjutab esmalt ühest mungast Dietrichist, keda Eestlased kui vangi võetud vaenlast tahtnud ohverdada. Et aga Jumala tahtmist teada saaksid, olnud nende preestritel üks valge pühitsetud hobune, kes otsust pidanud andma. Astunud see hobune elujalaga enne üle eteseatud teiba, siis jäänud vang elama, astunud ta surmajalaga enne, siis pidanud ta surema. Et aga Dietrichu kohta hobune elujalga enne tõstnud, jäänud ta elama ja lastud priiks. — Kui meie nüüd seda asja terasemalt tähele paneme, siis leiame, et jo selle ühe tükki järel Eestlased muu vanaaegseist rahvast palju üle käivad. Igal aeal on inimesed Jumala tahtmist nõudnud teada saada, aga mil viisil naad seda tegid, sest tunneme, kui üht rahvast tõise kõrva seadame, kes neist vaimu poolest kõige kõrgema järje peal seisis. Vana kuulsa Kreeklastel, kelle kirjasi nüüdgi meie õppetud mehed küllalt ei jõua läbiuurida, olid Jumala tahtmise avaldamiseks kuulsad oraakulad, kus üks naesterahvas kuldse kolmjala peal istus. See kolmjalg seisis ühe augu kohal, kust maa-alust uimastavat auru välja kees. Hakkas nüüd [12] naesterahvas kolmjala otsas jampsima, siis kirjutasid preestrid tema sõnad üles, ning seadsid neist jumaliku vastuse koku. Kõige kuulsam neist oraakulatest oli Delfis oma suure ja uhke templiga, kus kuningadki jumaliku tahtmist käisid järele parimas. — Nõnda oli lugu kuulsa Kreekarahva juures. Nüüd vaatame, mis sellepoolt Sakste enese juures leiame, kui naad jo ristiinimesed olid. Jälestus tuleb peale, kui meie aearaamatutest loeme, mis just Dietrichi aeal ja veel mittu sada aastat pärast teda Saksamaal „nõidade“ tagakiusamiste juures sündis. Rahvas nägi seal omas ebausus igal pool nõidumist, kus midagi äppardust sündis, ja et naad nõidumist uskusid, siis uskusid naad ka nõidasi. Keegi ei võinud seal julge olla, et teda mite täna ehk homme „nõia-proovi“ ära ei pandud katsuma, kellega Jumala tahtmist taheti teada saada. Ja see usk valitses veel pooltõist sada aastat tagasi sel mõõdul, et tuhandate kaupa inimesi, keda nõidadeks peeti, ära põletadi. Neid nõia-proovisi võeti aga sel viisil käsile: Esimene proov oli veeproov, kus kohtualuniku käed ja jalad risti koku köideti ja teda köie otsas kolm kord joke ehk tiiki lasti. Ei vajunud ta mite kohe alla, siis pidi ta nõid olema. Tõine proov oli kaalumine, kas piibli raamatu ehk muu asjadega. Kolmas proov oli silmapisarate puudus hirmsa piinamiste aeal, kellega neid õnnetumaid inimesi tunnistama sunniti. [13]" Tulid pisarad p e a 1 e piinamise, siis ei aitanud naad enam. — Need ja muud asjad, ütlen ma, olid veel pooltõistsada aastat tagasi Saksamaal igapäävased sündmused. —
Lätti Hindrik kirjutab edasi: „Preestrid ristisid Virumaa piiri peal kolm küla. Selsamal kohal oli üks mägi ja üks ilus mets, kus rahva kõne järele Saarlaste Jumal, kelle nimi Tharapita on, olla sündinud ja sestsamast kohast Saaremaale lendanud. Ka käis üks tõine preester ümber; see raius nende jumalikud pildid ja kujud maha, kes sealsamas olid tehtud, nõnda et paganad imeks pandsid, mikspärast verd välja ei jooksnud, ning sellepärast preestri sõnu seda ennemine uskusid.“ — Seda „Tharapitat“ arvatakse vana Eestlaste sõajumalaks Taaraks, keda Saksad Saaremaal olid Eestlastega Sõdides nende suust kuulnud, kus naad “Taara avita“ hüüdsid, aga kellest Saksad, et eesti keelt ei mõistnud „Tharapita“ tegid. Et rumalam rahvahulk (sest eesti pealikud ja haritud sõamehed ei lasknud mite oma püha paikasi nii kergel viisil ärarikkuda, ehk ennast selle teel ristida) oma Jumalate kujude sees verd arvasid olevat, seda ei ole imeks panna, kui meie vaatame, mis veel meiegi aeal Kristuse ja muu piltidega tehakse. Kui näituseks praegu üks koolitud India mees Aasiast Itaalia maale ühe rooma-kattoligi talupoea juure tuleks ja tema käest järele päriks, mis tema usk on, kitt tal siis imeasju saaks kodu rääkida olema sest, kui rumal ja vaene ristirahva usk olla, sest et selle usu rahvas muud midagi ei nõuda, kui ühe kirju puukuju kummardamist nurgas ja küünlate põletamist selle pildi auuks. [14] Need aearaamatute sõnumed ei tunnista siis midagi, mis näitaksid, et Eestirahva vana-aegne usk oleks inetum olnud, kui muu selleaegse pagana rahval, vaid meie võiksime sellevasta sealt väga palju head välja arutada, kui meil nõu oleks, mõtte-kujutustega võidelda. Seda meie aga ei taha, ja sellepärast vaadakem nüüd veel, mis oma ennemuisteseis juttudes oma eesvanemate usu kohta üles leiame.
Eestlaste ülem Jumal oli J u m a l (ka Vanaisaks ja Vanataadiks nimetud), kelle nimega kõik soome suguseltsid nüüd veel Jumalat nimetavad, ja kelle nime al pagana Laplased praegu veel üht vägevat vaimu teenivad, kes taeva ja maa üle valitseda. Selle Jumala ülem tempel ja kuju oli Biarma maal[1] Valgemere ligidal, kellest „Sturlangs Sagas" (lehekülg 46-49) nõnda juttustakse: „Jomala kuju oli väga kunstlikult kallist puust tehtud ja üleültse kulla ja kalli kividega kaetud. Pääs oli tal üks 12 kalli kiviga ehitud kuldne kroon, kaelas üks pael, mis 300 marki kulda maksis, ja põlvede peal üks liug kullast, kes nii suur oli, et neli meest võisid oma janu kustutada, kui ta täis oli, ja ta oli kulda täis; viimaks oli tal kuub seljas, kes rohkem väärt oli, kui kolm laevatäit kõige kallimat vara, kes läbi Kreeka mere purjutasid.“ — Mis õnnis Faehlmann Eestirahva vanaaegsest usust Järve ja Virumaal rahva enese suust koku on korjanud,sest räägib ta nõnda:
[15] „Vanaisa ehk Vanataat elas kõrges taevas; tema kattukse al säras kaunis päikene. Kalevid olid tast loodud saanud, et nende nõuu, kunsti ja kangust tarvitada. Kõige vanem neist oli V a n e m u i n e. Ta oli teda vanaks loonud, halli juuste ja habemega, ning temale vanaduse tarkuse annud; aga süda oli tal noor, ning tema päralt oli luulemise ja laulmise võim. Vanataat kuulis tema tarka nõuu, ja kui mured tema otsaesist kortsutasid, mängis Vanemuine tema ees oma kaunist kannelt, ning laulis oma armsaid laulusi. Tõine oli I l m a r i n e, kõige parema mehe-ea sees ja mehise tugevusega, kellel tarkus otsaesise pealt ja sügavad mõtted silmist välja paistsid. Tema päralt oli kunstide võim antud. Kolmas oli L ä m m e k ü n e, üks erkas noormees, täis naljatuju, ika rõõmus ja üleannetuste peale valmis. Tõised, nagu V i b o a n e — vägev vibuküt — on vähem tähtjad. Kõik pidasid ükstõist vennaks ja Vanataat nimetas neid oma lapsiks. Nende elukoht oli K a 1 j o v e ehk K a l j o v a l d. Seal astus Vanataat Kalevide ete ja ütles: Ma olen omas tarkuses nõuuks võtnud, maailma lua. Imekspannes vaatasid Kalevid tema otsa ja ütlesid: Mis sina omas tarkuses nõuuks võtnud, ei või paha olla. Ja kunni naad magasid, lõi ta maailma, ning kui naad ülesse tõusid, õerusid naad oma silmi ja vaatasid imestates maailma otsa. Aga Vanataat oli omast loomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Seal võttis Ilmarine tük omast kõige paremast terasest ja tagus tast ühe kummi, lautas teda telgiks [16] üle maa, ning kinnitas säravad tähed ja hõbedalise kuu tema külge; selle valgustaja võttis ta Vanataadi eesõuest, ning pandis ta imelikul viisil telgi külge, nõnda et ta ise ülesse ja alla käib. Rõõmutujul võttis Vanemuine oma kandle, hakkas rõõmulaulu laulma ja hüppas maa peale, ja laululinnukesed käisid tema jälgil, ning kus tema hüppav jalg maa külge puutus, seal siginesid lillid asemele, ja kus ta kivi peal istudes laulis, seal tõusid puud maa seest üles, ning laululinnud istusid nende otsa ja laulsid ühes. Lämmeküne pillerkaaritas mööda metsasi ja mägesi ümber, ning Viboane katsus oma vibu osavust. Vanataat ärkas selle tümina peale üles ja pandis imeks, kuidas maailm oopis töiseks muutnud, kui ta temast loodud saanud. Ja ta ütles Kalevitele: Väga õige, lapsed, mis teie teete! mina olen maailma üheks tooreks pakkuks loonud, teie asi on, teda iluga ehitada. Pea saan ma ka maailma täitma kõiksugu loomadega ja saan siis inimest looma, kes selle maailma üle valitsegu. Inimese tahan ma aga nõrga lua, et ta ennast omast vägevusest võiks kiidelda, ning teie peate inimestega sõbrustama ja ennast nendega segama, et üks seltskond tõuseks, kes ennast mite nii ruttu õeluse kätte ära ei annaks, õelust ei või ma mite ära hukkada, sest et ta headuse mõõtja ja kihutaja on.“
[17] "See on vana Eestlaste usk maailma loomisest, nagu teda õnnis Faehlmann oma-aegse rahva suust veel jõudnud koku koguda ja ülespanna. Meie aeal on ka need viimasedgi mälestused meie rahva meelest ära hakkanud kaduma, mis mite hea tunnistus meie-aegse rahvale ei ole. Jumal aga hoidku meid selle eest, et nende mälestuste kustumistega ühes ka vana eesti vaim meist ei lahkuks, keda ka jo, iseäranis uuemal aeal, mitmet pidi võera oopiumiga hakkatud surmale uinutama!
Mis nüüd see vana Eestlaste usk meile avaldab? Ta näitab meile Eesti-rahvast ühes nii kõrges vaimu olekus, nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud vana-aegse rahva juures leiame. Õiguse pärast teenisid meie eesvanemad jo üht ainust elavat vägevat Jumalat, nagu seda nüüdgi veel pagana Lapporahva juures näeme. Oma rahva-vanemaid ja kuningaid arvasid naad aga Kalevide soust välja läinud olevat, keda naad sellepärast ka Kalevide poegadeks nimetasid. Neist oli kõige kuulsam Sooni, ehk lühidelt Kalevipoeaks nimetud, keda meie rahva lauludes nüüdgi veel igal pool auustakse. Seadame aga seda usku Saksa-rahva pagana-aegse usu kõrva, siis leiame teda temast palju ülema olevat. Seega ühtlasi teame aga ka, kes neist rahvast omas vaimu harimises vanast kõrgema järje peal seisnud.
2. Seadused ja eluviisid. Eestlased ja nende vennad Liivlased ei elanud mite nagu Lätlased metsades lahus, vaid neil olid kindlad külad ja linnad. [18] Lätti Hindrik nimetab neist mitmed, nagu: Kuldale, Kettis, Lindanisa, Leale, Sõlgesilm, Lonerate, Reinenen, Tuvine, Urele, Vasela, Anispää, Ladise, Loone, Metime, Memeküla, j. p. m. Veel tähtjam on aga, et Eestlastel jo enne aastat 1226, kus Lätti Hindrik oma aearaamatu kirjutamisega lõppetust tegi, kindlad kantsid olid, kelle ees ennast kõik Sakste vägevus ja vahvus kaua aega ilma-aegu vaevas. Nende väga tugeva kantside arv oli õige suur. Lätti Hindrik nimetab neist: Ovele, Riole, Holme, Viliende, Varbola, Agelinde, Kubesele, Toreida, Kukenois, Ottepää, j. p. m. Nendes kantsides elasid Eestirahva vanemad ehk kuningad, kellest meie muud ei või arvada, kui et naad ühe kaunis kõrge vaimuharimise järje peal seisid. Seda tunnistavad iseäranis ka nende ühes nõuus ete võetud sõapidamised muu riikide ja rahvaga. Lätti Hindrik räägib ka nende vanemate koku tulemistest, keda naad iga aasta Lõikuse kuul Harjumaal Rugele ehk Rangola kantsi peal pidanuvad, kus nagu nende riigipääv olnud, riigi-asjade nõuu-pidamiseks. Sel viisil võisid naad kiil jo aastal 580 peale Kristust vägevat Rootsi kuningat Ingvari, kes (nagu islandi keele kirjutud „Heimskringla“ raamat ütleb) ,,vägev sõamees ja ka palju sõalaevade peal olnud“, kõige oma suure sõaväega maha lüia, kellega ta äkkitse Eestimaale tuli, Eestlastele [19] kõik pahandust kätte maksma, mis need Rootsimaal sõdides Rootsirahvaga olid teinud. Aga nagu nimetud vana raamat ütleb: „Seal tulid Eestlased alla lõpmata väega ja nüüd hakkas neil sõda; seal läks nende maa-vägi nii kangeks, et Rootslased enam vasta ei jõudnud panna; seal langes kuningas Ingvar, aga tema rahvas põgenes, n. n. e. — Need eesti vanemad seisid aga ka tõiste vägeva ja kõige vägevama riikidega sõbruses, mis üks kiri tunnistab, keda umbes aastal 500 peale Kr. kuulus ja sel aeal kõige vägevam kuningas Theodorik Itaalia maal eesti saadikutele ühes andis, kes teda oma rahva nimel bernsteini (merevaigu) kingitustega teretamas käisid. Seda kirja on meile Kassiodorus, kuninga Theodoriku riigi-kantsler (omas lib. V. variar. cap. 2) tallel hoidnud. Ladinakeelest eestikeele ümber pandud on selle kirja sõnad nõndaviisi:
„Teie saadikute seie-tulemises oleme Teie suurt ihaldamist äratunnud, meiega tutvaks saada. Et Teie, okeani randades elades, siiski meiega ühendud meelel tahaksite olla, on meile üks väga armas ja kallis palve, nagu ta meid ka rõõmustab, et ka Teie juure meie nimi on tunginud, kellele meie ommeti mite oma käskusi ei võinud läkkitada. Armastage nüüd mind kui üht Teile tutvat, keda Teie ilma tundmata olete ihaldamisega üles otsinud; sest nii mitme rahva kaudu üht teekonda julgeda etevõtta, see tarvitab enne üht [20] elavat soovimist. Teile nõnda meie sõbralist tervitust jälle vasta saates, teadustame meie, et meie seda merevaigu (bernsteini) kingitust, mis Teie poolt selle kirja-viijate käe läbi meie kätte on jõudnud, tänuliku meelega vasta oleme võtnud. Teie rannale voolajad okeani vood toovad, nagu Teie saadikute otsuse-andmine ka jo nimetas, seda kerget vaiku Teie maale; aga kust ta tulla, olla Teile, nagu naad seletasid, teadmata, ehk kül Teie kõigist tõistest rahvast üksi teda kui oma kodumaa annet koku kogute. Ühe teadava mehe Korneliuse kirjade järele jookseb ta saarte peal kesk okeani kui mahl ühest puust (ex arboris succo) välja, mikspärast teda ka sukkinumiks nimetakse, ning tardub aegamööda päikese lõkke käes ära. Sest tema selge, pehme olemine muudab ennast väljahigistud mettalliks ümber, pea kollakat punast karva läikides, pea tule selguses särades, nõnda et kui ta mere-piiri poole liugleb, ta vahetava mere-voodest puhastud Teie randadesse välja saab uhetud. Seda arvasime sellepärast nimetada pidavat, et Teie koguni ei peaksite uskuma, meil oleks teadmata, mis Teie arvamise järele üks varjule pandud salaus on. Käige meid aga veel sagedamine vaatamas neil teedel, keda Teie armastus Teile avaldanud, sest et ika tulus on, rikka kuningate sõbrust püüda, kes, kui ka ühe vahelise [21] kingituse läbi helde sõbrusele said võidetud, ika suurema tasumise pärast hoolt kandvad. Mõnda laseme Teile ka Teie saadikute suusõna läbi üttelda, kellega meie, nagu meie Teile teada anname, ka ühes oleme läkkitanud, mis Teile armas saab olema.“
Theodorik tänab siis siin Eestlasi, et naad seda nõuu ete võtnud, ennast temaga turvaks teha, ja oma saadikuid künni Itaalia maale saatnud, ning palub neid, seda sõbrust temaga edasi ajada. — Eestlased purjutasid nõnda oma laevadega kunni Itaalia maale, naad saatsid saadikuid Itaalia kuninga juure, nagu pärast aastal 1205 Polotska suurevürsti juure. Naad käisid oma vanemate ja sõapealikute al nii hästi maisa maad mööda, kui üle mere vaenlaste vasta sõdimas. Nõnda tulid aastal 1210 Saaremaa mehed15 300 laeva ja suure hulga venede peal Koivajõe suhu sõdima, kus neil 2000 hobust kaasas olid. Nende sõdimise viis, nende terav nõu, kui naad Liivirahvast ka ühes püüdsid Sakste vasta sõdima äritada, ehk kui naad korraga kolmelt poolt vaenlaste peale langesid ja oma sõaleeride ümber vallisi raiusid, see kõik ja palju muid asju tunnistavad üht selle aea kohta kõrget harimise järge.
Eestlaste vahvus ja sõavägi oli sel viisil kõigis põhjapoolseis maades kardetud, ja nende [22] keha tugevus oli kuulus. Selle tunnistuseks võiksime veel mittu kümmend sõnumet vana aearaamatutest nimetada, aga see teeks meie kõne liig pikkaks. Üht asja aga tahame veel nimetada, kes vana Eestlaste tähtjusest paremat tunnistust annab, kui kõik tunnipikkused kõned. Aastal 1186 saivad Daani sõamehed oma kuninga poolt luba, oma õnne vee peal Eestlaste vasta katsuda, mis neil aga sugugi korda ei läinud (Petrus Olai in scriptoribus rerum Danicarum medii aevi 1772 p. 121.) See oli just selsamal aastal, kus esimene saksa piiskop Meinhart Liivimaale tuli, et siin „vaeseid paganaid“ ristiusku pöörda, kes ka tema vasta, nagu enne jo saksa kaupmeeste vasta, väga lahked olid, kunni ta tõisel aastal, kõik „vaeste paganate“ heaks, oma Rootsimaalt tellitud meistritega Düüna jõe ääres kivist ja rauast tehtud kantsisi hakkas ehitama. Kaks aastat peale Daanlaste kiusamiste, see on a. 1188 purjutasid Eestlased Rootsimaale Mälaari järv[ele], kes sel aeal Daani kuninga valitsuse al seisis, lõivad seal ülema piiskoppi Johanni Upsaalast 1sel Juunil maha ja põletasid pereka Sigtuuna linna ära, kellega naad praegust Rootsi päälinna Stukholmi sundisid asutama. Praegu pannakse veel, ehk kül jo ligi 700 aastat sest aeast mööda läinud, Stukholmi ja Upsaala vahel vana Sigtuuna varemeid ja vägevaid neljanurgalisi [23] tornisi imeks, ja ei jõueta ära mõista, kuidas selleaegse puuduliku sõariistatega Eestlastel võimalik olnud, seesugust vägevat ja perekat linna ära lõhkuda. Rootslaste suus liiguvad aga praegu veel kõiksugused juttud selle linna ärarikkumisest ja iseäranis Eestlaste vahvusest seal juures.
Need aead seisavad liig kaugel meist ära, et meie üht täieliku pilti Eesti-rahva selle-aegse seadustest ja eluviisidest võiksime saada. Rahva enese meestest juttustab neist üksi Lätti Hindrik, kes aga Saksamaal üles oli kasvatud ja sellepärast mitme asja peale läbi tõise prilli vaatas, kui meie seda oleksime soovinud. Nõnda palju aga saame tema kirjadest ommeti teada, et Eestirahval omad preestrid ja templid olid, ja et nende üle nende omad kuningad ehk vanemad valitsesid, kes kindlais kantsides elasid. Kõige kuulsamad neist olid Lätti Hindriku kirjade järel: A k o, kuulus vanem, kes Polatska suurevürsti Vladimiri juures Sakste vasta abi otsis, Alo, A n n o, Asse, A z o, Kaupo, üks esimestest vanematest, kes ristiusku heitsid, käis pärast Roomas paapsti juures, kes selle eest tema vürsti nime kinnitas ja teda Saksa rüütlitega ühe järje peale tõstis (tema järeltulev sugu elab praegu veel), Kuulevene, Rameko, Vesike, Uldenägu, Vaade, Vane, Varibul, Imant, Lembit, Nunnus, Vottele j. m. [24] Uks väga auuväärt ja tähtjas asi vana Eestlastest, mis Lätti Hindrik mittu kord suure kiitusega nimetab ja mis sel toorel aeal sõdija rahva juures vähe leiti, on see, et Eestlased sõdades millaski vaenlaste naisi ja lapsi ära ei tapnud, vaid seesugusi. tegusi jõleduseks pidasid. Sest näeme, et meie eesvanemad ka südame poolest kaunis haritud olid, ja sellepoolest meie praeguse Eestlastest sugugi tagasi ei seisa, kes ka veel iga pääv valmis on, oma endiste piinajatele, kus ial võimalik, leppituseks kät pakkuma.
3. Kunstid ja teadused. Seda meie teame, et 12mas aastasadas, kus Breemeni missionärid meie maal risti-usku mõõgaga hakkasid laiali lautama, Saksamaal kunstidest ja teadustest veel suuremat juttugi ei olnud. Mis munkadest kloostrites teaduse raamatute kohta sünnitadi, seda tehti kõik ladina keele ja saksa keeles ei olnud muud kirjasi leida, kui üksikud jaud piiblist ja mõningad ilmalikud laulud. Saksakeel ise oli puhtast harimata. Et aga Sakste juures sellepoolest nii vaene lugu oli, selleparast meie ei või üttelda, et ta Eestlaste juures veel vaesem olnud. Kõige kõrgema vaimu-järje peal seisid sel aeal Araabia, Persia ja Kreeka rahvas teaduste, ja Kreeka ja Itaalia rahvas kunstide poolest. Nende rahvaga oli aga ka Eestlastel jo ammust [25] aeast peale tegemist, nagu aearaamatute sõnumed ja vanad rahad tunnistavad, keda meie maal hulgakaupa mulla seest leitakse. Eestlaste laevasõidust, sõapidamisest ja kauplemisest töiste rahvaga oleme jo küllalt rääkinud; saagu siin nüüd ka veel mõningad kodused asjad nimetud.
Wilhelm v. Modena kirjadest, kes kui paapsti saadik mittu kord Liivimaal käis, leiame, et Liivimaa ökonoomia olla põlluharimine, kala-püüdmine, mesipuud ja lubjapõletamine olnud. Aga selle üle on ka veel vanemaid sõnumeid, sest jo T a c i t u s ütleb: „Eestlased harivad suurema hooldusega põlluvilja ja muud vilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib." (Tacitus pidas selleaegse põhjarahva keelte puuduliku tundmise pärast Eestlasi Germaanideks.) Ja Lätti Hindrik jutlustab Järvemaast, et ta jo aastal 1211 üks väga haritud kubermang olnud, suure ja pereka küladega. Iseäranis ilus, suur ja perekas küla olnud Karetene, keda Sakslased Lätlastega ühes tühjaks riisunud ja ärapõletanud. Imelik on aga, et Preisi vana aearaamatute järele, Preisi rahvas Eestlaste käest põlluharimist on õppinud. Erasmus Stella (Libonothanus med. Dr. ja Zvikkani kodanikude ülem), kes aastal 1510 kirjutas, annab sest täieliku otsuse kätte. Ta ütleb omas ladinakeele kirjutud raamatus: „Vanad Preislased ei harinud põldu, olgu, et naad põlluharimist ei mõistnud, olgu, et naad oma maa headuse tallelepanemisega ennast ühes arvasid oma naabrite eest pidama kartma, [26] kes neid siis ehk ära oleksid ajanud, ehk olgu, et naad põllu seest välja siginevat päätoidust ei tunnud“ — ja paneb need sõnad Tacitusest (de Germ. c. 45) juure: „Eestlased harivad suurema hooldusega põlluvilja ja muud vilja, kui see muidu Germaanide laiskusega ühte sünnib.“ Hartknoch omalt poolt lisab veel seie juure: „Neist Eestlastest on ka töised Preislased, nii pea kui naad seie elama asusid ja omale majad üles olid ehitanud, ka õige pea põlluharimist õppinud.“ — Ka Hiärne kirjutab a. 1198 kohta, et Saksad Liivlaste põllud olla põlema pistnud, ning neid selviisil sõnakuulma sundinud. Konrad von Meydorp sünnitas, nagu Lätti Hindrik juttustab, seeläbi üht suurt riidu, et tema sulased Liivlaste põllu pealt vilja äralõikasid. Aastal 1211 tõusis hirmus mässamine seepärast, et Vendi rüütlid põllu-vilja olid hakkanud pärima, mis Liivlaste päralt oli. Nõnda näeme siis, et põlluharimine Eestlaste juures jo vanal aeal kaunis kõrge järje peal olnud (vist kaunima, kui mitmes paigas meie aeal), jä et tast hulk rahvast elanud.
Et Eestlased laevaehitamist ja taeva tähtede tundmist mõistsid, tunnistavad nende meresõidud. Ka mitmetsugu laeva-riistu pidi neil olema, see on selge, nimelt kui meie mõtleme, et nende laevad mitmet moodu olid ehitud, nagu Lätti Hindrik juttustab. [27] Ise olid kaubalaevad, ise sõalaevad ja vened. Nüüdki on neist tundmistest ja riistadest mitmeid meie rahva juures leida.
Aga mite üksi laevaehitamist, vaid ka suuremaid ehitusi mõistsid Eestlased, nagu nende kantsid tunnistavad, kellega Sakstel kõige oma tugevama sõariistatega enne väga palju tegemist oli, kunni naad neid ära jõudsid võita. Vana Varbola ja Soontagana kantside varemeid on nüüdki veel Harjumaal näha, kust ka palju vanu rahasi on leitud ja veelgi leitakse. Kahju, et meie rahvas neid mullarüppe seest ilmsiks saadavaid asju veel nii vähe mõistab kalliks pidada, kes, kui naad õppetud meeste kätte saaksid, mõndagi otsust meie vanast aeast võiksid anda.
P ä ä a s i aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge äratunnukse. on temal keel. Keel on ühe rahva harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on kes üht; rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Seepärast võime ka sest, kuidas ühe rahva keel haritud on, kõige paremine rahva enese vaimujärge äratunda. Võtkem sellepärast kuulda, mis kuulus keele-uurija Faehlmann eesti keelest ütleb30. Ta kirjutab (Ueber die Declination der Nomina): „Missugused asjad on need, kes järeltuleva põlvedele ühe rahva täieliku iseolemist ja ise-aega kuulutavad? [28] Kus histooria selgest kirjutud sõna puudub, seal teavad seda ehitamise ja luulemise järele jäänud mälestused, ja mitmesugused asjad, keda maa rüppe maeti ehk kogematal viisil sinna juhtusid, ning kes kogemata jälle pääva ete tulevad. Kuidas oli Eestlaste vana põlv? Kas siis Eestirahval ühtegi mälestust ei ole, mis meile tema möödanikust sõnumeid annaksid? Meie äravõitjad omas tühjakslaastavas tujus hävitasid kõik, mis vana oli, maa pealt süütumast ära, ning ilma-aegu küsime nende kasinaid kirjasi, kuidas siin oli, enne kui sai, nagu ta nüüd on. Ehituse mälestusi ei ole meie aeani ühtegi järele jäänud, sest linnad ja ehituse tööd pidid kül kõige esite ja iseäranis laastamise tujule ohvriks langema, ehk äravõitjate sundimise kantsidele matterialiks saama. Üleskirjutud luuletusi Eesti-rahva möödanikust meil ka ete ei ole näidata, ning meie kodumaa rüppest hulgakaupa ülesleitud vanadusi katsub histooria kriitik ja heemika teadus võeraste omanduseks mõista, kes aegaealt meie randades ja uulitsate peal kõndimas käinud.
„Aga rääkimata sest, et hädastlikud tarvitused põhjapoolseid ehitusi ülesehitasid, — rääkimata sest, et luuletuse sünnitused ennast lauludes ja ennemuistese juttudes üks aastatuhat otsa alles hoidnud, — rääkimata sest, et Eestirahvas omal uuel ärkamise aeal vaimu priiusele oma kodumaa mullapõrmus leitud vanadusi oma eesvanemate omanduseks sa[ab] [29] tunnistama. — rääkimata sest kõigest, peame oma keelt kõige ülemaks mälestuseks pidada, kes meie rahva põlgamata möödanikust tunnistust annab. See keel seisab nagu ühe suure kunsti-töö vare meie ees. Keelt nimetan ma üheks kunsti tööks — ta on seda niisama hästi, kui iga muu. Paabelist lahkudes sai iga rahvas oma jau kaasa, ja tahame seda jagu toore matteriali aru sisse panna, siis lõi iga rahvas sest toorest matterialist ühe kunsti töö, kas näusa ehk näuta, ning see kunsti töö tunnistab nagu iga seesugune töö oma meistri suurust. Ja nõnda peame ka meie, kui kõige seaduse-korralisema keele, see on oma eesti keele sügavuste sisse tungime, hüüdma: Selle rahva möödanik, kellest see keel loodud, ei ole tühine olnud, kui ka tema teud teaduste paberise sisse-korrasse, keda maailma histooriaks ja maailma kohtuks nimetakse, ülesse ei ole tähentud.“ — Nõnda õnsa Faehlmanni sõnad. Ma võiksin tosina Kuulsaid mehi nimetada, kes seesamasuguse kiitusega meie keelest on rääkinud, aga sest ühest olgu küll. Seesugusel rahval aga, kellel peale tema seitsmesada-aegse vangi-põlve veel seesugune keel ja veel seesugused laulud on, nagu naad meie „Kalevipoeas“ koku on pandud. — seesugusel rahval, ütlen ma, on tõeste kord ka paremad aead, on üks valguse aeg olnud, kellest aga meie omale enam üht täielist pilti ei või teha. M i s meie teame, on siis lühidalt see, et vanad [30] Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid töiste kuulsa rahvaga sõbrust, ja nende saadikud käisid künni Itaalia maale. Neil oli üks korraline valitsus, sest nende vanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kelle al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa- ja rahu-aea kohta, vaid ka peenemaid elu-viisisi ja harjutusi, kes kõrgema [st] vaimuharimise korrast tunnistust annavad. Naad mõistsid võeraid keelesi, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka veel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku runni-kirjadega kirjutud vana-aegne eesti kalender on veel alles. Naad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Euroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Euroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: Tõeste, see aeg oli Eestirahva valguse aeg! Ei oleksid mite söödikute parved selle valguse kui paksu pilvetega kinni katnud ja oma terava küüntega eesti elusoontesse igal pool [31] kui ämblikud kinni hakkanud, tõeste, Eestirahvast nimetaks maailm nüüd seesämasuguse auuga, nagu ta praegu kõige auusamaid Euroopa rahvast nimetab!
Jumal andis, nagu meie alustuses kuulsime seda käsku valguse käijatele: „Heida maa oma alla ja valitse tema üle.“ Seda käsku olid meie eesvanemad omal, Jumalast neile antud maal rohkeste täitnud, nagu meie ka praegu kuulsime. Aga — madu oli kavalam, kui inimene, ja — valgus ja pimedus peavad siin maailmas ükstõisega võitlema, künni maailm seisab. Ka Eestirahvas ei jäänud nende võitlemistest puutumata, ning et ta südames midagi kurjust ei olnud, oli tema elu ja põlv pea oopis tõiseks muudetud. Sest aeast, mis nüüd tuli, tahame siis ka veel nattukene rääkida, ehk kül temast jo kõik lühidelt, aga täitsa ja meie südame põhjast välja on öeldud, kui „Emajõe ööpikuga“ hüüame[2]:
„Sõda pikkas vereriides
Sõidab tuleratta vankris
Sinu pinnal, Eestimaa!
Tema sammul haigus astub,
Orjapõli kütkeid tõstab
Ristilöödud kujuga.
„Kalev, sinu haua pinnal
Tõusvad müürid ristiusul,
Laulujumal, looja lääd.
Sinu lapsed lõõka kandvad,
Vaenlaste ees kummardavad,
Verd ja häbi nuttavad!“
„Õigus, kus so kodu jäänud?
Silmaveega selga pöörnud
Olid sa mo isamaal'.
piits ja veri valitsesid!
Orjaleiba nuttes murdsid
Eestirahvas Eestimaal." —
[32] 1186 oli see õnnetu aasta, kus esimene „ristiusu apostel“ M e i n h a r t meie maale jõudis. Ta oli Breemeni linnist päris, kelle kaupmehed jo mittu aastat otsa Liivimaaga olid kaubelnud ja tema rahva rikkusest sellepärast palju mõistsid rääkida. Et Saksad siis alles meie maad oleksid ülesleidnud, see on üks naeruväärt mõtte, sest et naad ommeti nii vähe haritud ka ei olnud, et naad kõigeis põhjapoolseis riikides kuulsat Eestirahvast ei oleksid tunnud. — Liivirahvas seisis Meinhardi tuleku aeal Polozka kuninga Vladimiri kaitsmise al. Seda teadis Meinhart väga hästi ja palus sellepärast Vladimiri käest luba, enne kui ta oma ümberpööramise tööga peale hakkas, mis temale ka väga hea meelega anti. Mõningad rikkad ja auustud mehed lasksid ennast Liivlastest peale lühikese õppetuse ka pea ristida. — Tõisel aastal näeme Meinharti jo üht kantsi ehitavat, keda Ükskülaks nimetati. Paar aastat veel hiljem, kus ennast jo suur hulk rahvast heaga oli ristida lasknud, rääkis Meinhart ka jo Breemeni erzpiiskoppi ülem-valitsusest ja iga vilja kümnenda maksust. Aga nüüd hakkasid Liivlased jo märkama, kuhu poole asjad püüdsid kaaluda: naad hakkasid ära tundma, et need, kes ika taevariiki suus kannavad, ka sugugi maailma riikisi ära ei põlga. Jo aastal 1198ma kohta, kus B e r t h o l d piiskop oli, juttustab Lätti Hindrik: [33] „Ja Liivlased saatsid ühe saadiku piiskoppi juure“ (kes suure sõaväega Saksamaalt Liivimaale oli tulnud) „ja lasksid küsida, mikspärast ta üht sõaväge kaasa olla toonud. Saada oma sõaväe koju ja pööra omakstega rahus oma piiskoppi lossi tagasi: neid, kes usku vasta võtnud, võid sa meiepärast sündida, teda pidama; tõisi aga avatele, teda vasta võtma, aga sõnadega ja mite piitsadega.“ — Siiski ei arvanud Berthold ilma sõata läbi saavat, kus ta aga ära teenitud surma sai. Albertiga, kes nüüd Liivimaa piiskoppiks sai, algab aga meie maa päris hirmus aeg. Ta oli 30 aastat piiskop, aga peaaegu mite üht aastat ei läinud mööda, kus inimeste veri ei oleks jooksnud, kui vee-ojad. Kõige rohkem oli Eestlastel kannatada, sest et Lätlased ja ka üks jagu Liivirahvast pea ära said võidetud, ja ennast risti usku andsid. Ehk kül Liivlased ka Eestlased olid ja Eesti-rahva poole hoidsid, siiski sunniti neid vasta meelt oma vendade vasta võitlema, nagu Lätti Hindrik juttustab, kui ta ütleb: „Ja Saksad saatsid kõige Liivlaste ja Lätlaste juure, ja ähvardasid ja lasksid neile öelda: Kes mite välja ei tule ja kristlaste sõaväe järel ei käi, saab kolme markiga trahvitud. Ja nõnda tuli hirm kõikide peale ja naad tulid.“ — Eestlaste vahvus selle hirmsa sõa aeal on imeks panna. Albert läks iga sügise Saksamaale, tuli iga kevade uue, ristirändajatega tagasi, ta jagas [34] neile mõisaid välja, ta asutas viimaks aastal 1202 mõõgavendade ordot ehk rüütliseltsi, kes sellepeale pidid vanduma. et naad oma tervet eluaega selletarvis saaksid kulutama, Läänemaa paganate vasta võidelda, — aga see kõik ei tahtnud aidata, sest Eestlased tegid ennast ika jälle uuest neist väekaupa neile kaela pandud ahelatest .priiks. Viimaks, a. 1218, läks ta ka veel vägeva Daani kuninga Waldemari juure, nagu Lätti Hindrik ütleb, „selle härda palvega, et ta oma mere-väge tuleval aastal Eestimaa vasta saadaks, et Eestlased rohkem alandud saaksid.“ Tõisel aastal tuli siis ka Waldemar suure laeva- ja sõa-väega Eestimaale. — Kes jõuab neid taplusi kõiki nimetada, mis nüüd igal pool peale hakkasid, ehk kelle süda kannab sest vere-äravalamisest rääkida! Üht asja tahame aga selle aeast Otto v o n Ruthenbergi, ühe meie maa saksa rüütli, sõnadega juttustada, et kuuljad näha saaksid, kuidas seal Sakste poolt sõditi, õnnetumad Eestlased olid omale suured koopad maa alla kaevanud, kuhu ise ennast, oma naisi, lapsi ja kõige paremat vara ära varjasid, kui kristlikud riisujate parved nende maa peale langesid. Palju elas neist ka ühtepuhku maa ai, sest et neil maa peal enam ühtegi elumaja ei olnud. Seesuguse koopa leidsid kord Saksad üles. Nemad tegid siis tule koopa ainsa kitsa suu ette, [35] süitasid seda tuld kaua aega, ning lasksid suitsu kõik koopa sisse. Kõik mis elava loomadest koopas oli, pidi ära läkkatama, ja kristlased leidsid, kui naad viimaks koopa sisse tungisid, rohkem kui tuhat hinge (muidugi enamast kõik naesed ja väetid lapsed), kes osast jo surnud olid, osast surmaga võitlesid. Need viimased said silmapilk äratappetud, väga rikkas saak aga sai kristlikult ära jagatud. Peale selle sündmuse juttustamise ütleb Lätti Hindrik omas aearaamatus edasi: „Liivlased ja Saksad pöörsid koju ja kiitsid oma Jumalat, et ta Harjumaa rahva uhkeid südameid selleks kristliku alanduseks maha oli rusunud." — Et sugugi Eestlaste ristimine, vaid ristitud Eestlaste maad neil inimestel pää-asjaks olid, seda näitab tüli, mis aastal 1220 Sakslaste ja Daanlaste vahel tõusis. Albert oli kaks missionäri, Peeter Kakenvaldi ja meie Lätti Hindriku, Eestimaale saatnud, rahvast ristima. Naad läksid ilma sõaväeta, ja sellepärast laskis ennast rahvas igal pool ristida. Peale selle, kui naad jo mitu tuhat hinge olid ristinud, tulid naad ka Virulaste juure. Nüüd räägib Lätti Hindrik nõnda edasi: „Ja Virulased esimeses maakonnas, keda Pudümeks nimetakse, võtsid neid vasta ja lasksid ennast ristida, nelitõistkümmend küla kõik üheskoos oma vanema Tabelinaga; selle mehe on aga Daanlased pärast ülesse poonud, selle eest, et ta Riialaste ristimist vasta oli võtnud (!) ja oma poea mõõgavendadele pandiks annud. Muud [36] Virulased tõistes maakondades aga, et naad Daanlaste ähvärdamiste pärast Riia preestrisi vasta ei julgenud võtta, kutsusid Daanlasi, kui oma naabrisi, oma juure ja said neist ristitud. Sest Virulased uskusid, et üks kristlaste Jumal olla, nii hästi Daanlastel kui Sakslastel, üks usk, üks ristimine, ja arvasid, et ühtegi tüli sest ei võida tõusta, ja võtsid oma naabri Daanlaste ristimist vasta. Riialased aga, et naad Virumaad oma pärisosaks pidasid, sest et naad tema rahvast risti-usu alla olid heitnud, saatsid üleval nimetuid preestrisi sinna, et teda ristida.“ Nõnda Lätti Hindriku sõnad. See tüli Sakslaste ja Daanlaste vahel Eestlaste maa pärast läks nii suureks, et Albert Rooma paapsti juure läks abi paluma, ja kui ta sealt midagi ei saanud, sest et ka Daanlaste saadikud seal olid, kes jälle omalt poolt tema peale kaebdust tõstsid, tõttas ta keiser Friedrichu juure, aga ka ilmaaegu. Keegi ei tahtnud vägeva Daani kuningaga tülisse heita. Eestlastel aga oli selle tüli juures kõige rohkem kannatada, sest kes ennast Sakslastest ristida laskis, seda poosid Daanlased üles, kes aga Daanlaste käest ristimist vasta võtsid, neid tõmmasid Saksad võlla. Kõige esimesed, kes nende tapmiste juures langesid, olid ika ülemat sugu Eestlased ja vanemad, sest künni need otsa ei saanud, ei olnud ka hästi võimalik, Eestirahvast pärisorja seisuse sisse lükkata. Ja seda surmavat põlve [37] ei maitsnud Eestlased mite üksi paar aastat, vaid mittu sada aastat otsa. Pärast tuli ka veel muid rahvast meie maale; seal oli Rootslase, Poolaka, Tatterlase ja Shottigi sõavägesi leida, kellest igaüks oma poole kiskus. Ei olnud neil Eestirahva käest enam midagi võtta, siis läksid ükstõise keskis riidu, kus viimaks ommeti Sakste vägi kõigist tõistest üle hakkas käima. Need olid ika kõige kavalamad, sest õigel aeal mõistsid naad ka paganatega sõbrust teha ja nende vennaks heita, nagu Semgalli vürsti Westhardiga, kes ika Sakstega ühes tõiste ristimata rahva vasta võitles, et nõnda ise puutumata jääks, ja keda aastal 1225 paapsti legaat Wilhelm von Modena veel ei jõudnud kõige oma tulise kõnega sinna saada, et ta ennast oleks ristida lasknud. Siiski jäivad Saksad tema sõbraks. Eestlased olid kül ka mittu kord Venelastega ühes võidelnud, kellega naad jo vanast aeast peale sõbrust pidasid, aga et Venelastel enestel palju muid sõdasi oli, siis ei võinud neile ka sealt poolt ika abi tulla. Kui meie selle peale mõtleme, kui palju varandusi selle aea sees meie maalt välja viidi, siis võime sest jo nattukene aru saada, kui väga rikkas ja nõuukas vana Eestirahvas olnud. Esimesi ristisõitjaid jättame puhtast nimetamata, kes millaski kauemaks Liivimaale ei jäänud, kui ühe aasta, kus naad iga kord suure varandusega Saksamaale tagasi läksid. Aga aastal 1238 ühendasid ennast Liivimaa mõõgarüütlite ordo ja [38] Saksamaa saksarüütlite ordu, ning nüüd elas nende ordo-rüütlite valitseja ehk meister igakord Liivimaal. Neid valitsejaid oli esimese sada aasta aeal 23 tükki ükstõise järel, kellest igaüks, kui ta mõninga aasta oli valitsenud, suure varandusega Saksamaale tagasi läks. Seda varandust riisusid naad enamast sõdades koku, kes kinnipidamata oma puhku edasi kestsid, aga mite enam üksi maa pärisrahvaga, vaid vahel seka ka piiskoppide ja rüütlite vaheL Nõnda räägib B a 1t h a s a r Rüssow omas aearaamatus ühest ordo-valitsejast, Franko v. Kressdorpist. „Sel meistril oli palju kulla ja hõbeda varandust Riias, nimelt ühe Viliandi pandi-rentniku järele jäänud vara, 30,000 marki kulda ja 600 marki valatud hõbedat, ilma tema hõbedase söögilaua ehteta. Sinna juure oli ta ühe Wittensteini lossi varanduse-ülevaatja, Helwich v. Gilseni käest tema eluaeal ühe tündri täie raha saanud, ja peale tema surma sadatuhat marki kuldtukkatit (roosinobliks nimetud, et neil roosililli kuju peal oli; auri nobilissimi) ja veel kõiksugu muud raha, ilma valatud hõbeda ja söögilaua ehteta, mis kõik Wolter v. Kressdorp, ordo-meistri vend, tema valitsuse aeal Riiast ära Preisimaale viis.“ (Sündinud aastal 1439.)
Kus nii palju vara oli, seal võis kül ka palju rõõmust elu olla? Kuulgem, mis meile Rüssow sest juttustab. Kui ta rüütlite, piiskoppide, preestrite ja õppetajate avalikust pordo-elust palju on rääkinud, ütleb ta edasi: ,,Mis ordo-rüütlite, doomherrade ja rüütlite igapäävase töö kohta üttelda tuleb, siis ei ole sel aeal palju muud nähtud, kui ümberkihutamist ja jahtimist, vährlimist [39] ja mängimist, sõitmist ja ajamist ühest pulmast tõise, ühest lapse õlletamisest tõise, ühest vakkust tõise ja ühest kiriku pühast tõise. Ja vähe on neid olnud, kes ennast väljamaal kuningate kojades, ehk sõas pruukida lasksid. Ja et siin Liivimaa pulmasi, laste õlletamisi, vakkusi ja kiriku pühasi nimetasin, siis tahan nüüd ka lühidelt rääkida, kuidas neid vanast meie maal peeti. „Esiteks,“ räägib Rüssow edasi, „kui ühe rüütli pulmad tulemas olid, said peaaegu kõik rüütli pered terve Liivi maalt veerand aastat varem ühte linna ehk aleviku tellitud, kus pulmad said peetud. Ja ehk kül mõisad Liivimaal suured on, siis on naad ommeti seesuguse suure hulgale liig veiksed olnud, kellepärast naad siis linnades ja suurtes alevikutes, kus suured gildemajad seesuguste pulmade tarvis olid üles ehitud, igakord oma pulmi pidasid. Ka ei ole naad ühe linna pasuna ja pillimeestega rahul olnud, vaid ka riigivalitsuse sõatrummisi ja muu linnade pasunamehi ligi tellinud. Ja kui nüüd pruut ja peigmees kõige kutsutud võerastega sinna olid jõudnud, siis on laupääv enne pulma kõigile üht toredat õhtu sööma-aega valmistud. Enne sööma-aega on aga terve pulmasaja kahes parves, üks parv pruudi, töine peigmehe poolt, väga uhkeste ja toredaste ratsa linnast välja sõitnud, kus nende suured ja rammusad täkkud ja hirnujad ruunad kuldse keedide ja muu ehtedega ehitud nende al pidanud tantsima ja hüppama, n. n; e. Pärast on naad jälle linna tagasi sõitnud trummide ja pasunatega, püssipaugutamise ja muu käraga, nagu oleksid naad mõne lahingu ehk kantsi ära võitnud. [40] Ja kui naad jälle linna jõudsid, pidid naad läbi terve linna ja kaks kord ümber gildemaja sõitma, kus pruut kõige naesterahva hulgaga seisis, ja nii pärlide, kulla, kullatud keedide ja ühe kõrge krooniga ehitud oli, et ta nende asjade raskuse pärast vaevalt jõudis jalul seista. Viimaks on mõlemad parved laiali läinud ja terves linnas ja igas uulitsas ratsa-ajamise ja võidukihutamisega oma rüütliliku olemist ülesnäitanud. Peale selle on igaüks oma korterisse läinud, omad saapad ja kannuksed maha võtnud ja siis gildemajasse tõttanud, kus ta omale keskööni head põlve tegi. Tõisel pühal on peigmeest ja pruuti sõatrummide, pasunate ja suurte küünaldega väga uhkeste kiriku saadetud, kus örila mängijad ja kantorid, mite ilma kingituseta, ennast ka kuulda lasksid. Peale jutluse on naad altari ete viidud, kus õppetaja vast pooletunnise vaeva peale pruudi suust „jah“-sõna välja sai. Kui naad nüüd laulatud olid, said naad seesamasuguse toreduse ja uhkusega jälle kirikust gildemajasse saadetud, kus üks kaunis sööma-aeg valmis seisis. Peale sööma-aea on kohe ilma palve ehk lauluta peale hakkatud tantsima, ning joomise ja priiskamisega ei ole ka viivitust olnud. Seal algas üks liig-lakkumine, iseäranis ordo-rüütlite kannupoiste vahel, kus üks tõist poole ehk terve mõõdu õllega võidujoogile sundis, teda veikese peekritest sel viisil jues, et ta ühe käega peekrit kinni hoidis ja tõisega ika õlut sisse valas, kunni kõik õlu ühe hingega ära oli joodud. Nõnda pidi ka tõine tegema, kui ta mitte lühikest mõõka oma keha sisse ei tahtnud saada. Seesugune prassimine [41] ei sündinud ka mite ilma suure õlle ärapillamiseta, sest gildemaja põrand sai mahapillatud õllest nii märjaks, et iga kord õlgi peale pidi lautadama, taheti seal veel seista, kõndida ehk tantsida. Kes seal kõige paremine lakkuda, priiselda, nuiada, pista, ja maadelda jõudis, ka sõimada ja kõik maailma imed kaela vanduda, see oli kõige esimene kuk, ja sai töistest ülendud ja auustud. Kui naad nii kõik kaelani täis olid, seal tõusis siis vaidlemine, nuiamine ja pistmine, mite üksi uulitsa peal ja eeskojades, vaid ka gildetuas, kus naesterahvas ja neiud istusid, ja kus igaüks kõrge laudade, toolide ja penkide peale eest ära pidi kargama. Seal vehklesid naad siis oma suurte mõõkadega, keda kahe käega kinni sai hoida, nõnda et mõnel pää keskpaigast lõhki ehk käsi keha küllest maha sai raiutud, ja palperitel päävad ja ööd tegemist oli haavu kinni köita. Mis seal siis tapmist ja muid hirmsaid asju sündis, pahanduseks õrna kõrvadele ja noore inimeste silmadele, sest kõigist ei julge kirjutadagi. — Töisel esmaspääval saivad pruut ja peigmees jälle kiriku saadetud, kus neile õppetaja abielust jutlust pidas. Peale jutluse, kui örilamängijad ja kantorid oma laulu olid lõppetanud, said naad jälle gildemajasse viidud, kus võõrad nagu esimeselgi pääval rõõmsad olid. Peale pulma on veel linna kõrtsid ja viinakeldrid pidanuvad kõige paremat, mis neil olnud, ete laduma, enne kui naad ükstõisest lahkunud. Aga ilma ülesarvamata on, kui palju nuumatuid härgi, lambaid, sigu, hanisi, kanu ja metslinda, kalu ja õlut selle aeaga [42] ära söödi ja joodi!" — Nõnda kirjutab Rüssow selleaegse rüütlite pulmadest; peaaegu selsamal viisil peeti ka laste õlletamisi (ristimisi), vakkusi ja kiriku pühasi. Neist kõigist rääkida, meie aeg siin ei kanna, aga juttustamise väärt on naad kül.
Kas siis ime oli, et jo aasta 1574ma kohta Rüssow ühest Tallinna saksa sõaväest kirjutab: „Ja heitsid jälle Nien-Hofi laagrisse, kus naad kõige kristliku valitsuse ja viisi vasta kui maarüüstajad maja pidasid; ja ehk kül need kohad Tallinna päralt olid, on naad neid siiski kui vaenlaste maakondasi pidanud, et naad aga oma võla järele riisuda ja mässada võiksid. Naad on sellepärast vaese talupoegade käest kõik elajad ja vilja ärariisunud, ja vaese talupoegadega hirmsamal viisil ümber käinud, kuidas vaenlased veel millasgi ei olnud teinud, nõnda et kõik talupoead neis maakondades olla üttelnud, et neid kül väga sagedaste olla riisutud, aga siiski millasgi igapidi nii paljaks, nagu neist Sakstest sel korral. Sest need olla kõik salause koopad maa seest välja kaevanud, ja kõik, mis need vaesed inimesed oma vaenlaste eest sinna varjule pannud, äravõtnud,“ n. n. e. — Sedaviisi tehti, kui „paganate“ maid enam riisuda ei olnud, oma enese talupoegadega, kes jo ammugi risti usku olid heitnud. —
Üks töine aearaamatu kirjutaja (S e b a s t i a n M ü n s t e r omas „Cosmographey's“) juttustab Eestlastest kolme sada aasta eest nõnda: „Alam rahvas selle maal on peakselt pärisorjad ja oma ülemate, iseäranis mõninga rüütlite ja ordo-herrade valitsejate ja kannupoiste raske sündmuse ai. Need [43] on nende vasta nii ilma armutad, et kui naad näevad, kus vaesel talupoeal üks hea hobune, härg ehk lehm on, et naad siis süüd otsivad, kelle pärast neid tema käest ära võivad vaielda ja ära riisuda. Läheb talupoegadest keegi põgenema, mis neid nälg, piinamine ja rist sagedaste sunnib tegema, ja naad saavad teda jälle kätte, siis raiuvad naad tal ühe jala otsast ära, et ta enam ei saaks põgenema. Ta on see kõige armetum ja kurvem rahvas, kelle sarnast tõist päikese al enam ei leita. Naad söövad jämedat leiba ja sööki, mis muidu meie juures sead ei peaks sööma, ja kannavad viiska, kellest naad paari kolme peningi eest ostavad. Ordoherrad ise ei tee oma talupoegadega palju tegemist, vaid lasevad oma valitsejaid nendega teha, mis need aga ise tahavad. See vaene rahvas elab nagu elajad, sest teda peetakse ilma mingisuguse Jumala tundmiseta. Kui naad laulavad, siis huluvad naad nagu hundid ja hüüavad seal juures Jeesuse nime ilma lõpmata[3], aga kui neid küsid, mis Jeesus tähendab, siis vastavad, et naad seda ei teada, vaid aga laulda, nagu nende vanemad ka laulnud.“ —
Noh, mis ma sest hirmsast aeast veel pikkemalt hakkan rääkima! Ühteviisi riisumist ja tapmist, muud meie sealt ei leia. Maa pärisrahvas olid nüüd ka jo ammugi pärisorjadeks tehtud, ja ega need siis Sakste silmas enam inimesed ei olnud. Vana auus Rüssow, ehk kül ise ka Sakslane, kirjutab sest põlvest jo 1400ma aasta kohta: „Nii toredad kui ka rüütlite õigused Liivimaal olid, nii vilets oli vaeste talupoegade lugu kohtude ja õiguste poolest. [44] Sest vaesel talupoeal ei ole rohkem õigust olnud, kui tema junkur ehk valitseja just tahtnud. Ja ta vaene mees ei tohtinud kuskilgi ülema kohtu ees väevalla ehk üleliiguse üle kaebdust tõsta. Ja kui mõni talupoeg oma naesega ära suri ja lapsed järele jäid, on nende laste eest nõnda muret peetud, et saksad kõik, mis vanematest järele oli jäänud, omale võtsid, ning lapsed pidid ihualasti junkru ahjude ete ennast soojendama minema, ehk linnades santima ja oma vanemate pärandusest ilma jääma. Ja kõik, mis talupoeal vara oli, selle üle ei olnud temal võimust, vaid tema sakstel. Ja kui talupoeg midagi oli eksinud, on ta ilma armuta ja inimeseliku kaastundmiseta omast junkrust ehk valitsejast ihualasti üles tõmmatud ja ilma vanaduse peale vaatamata pikka terava vitstega pekstud. Üksi rikkas talupoeg võis ennast igal korral suurte kingitustega peasta. Ka leiti mõningaid rüütlite seast, kes vaeseid talupoegi ja alamaid koerte ja hurtade vasta ära vahetasid," n. n. e. — —
Et see aeg Eestirahva pimeduse aeg olnud, kes tahaks seda valeks teha? Naad ehk ütlevad, et naad meile selle eest risti-usku olla annud; aga see on vale! Kus õiget vaimuharimist ei ole, seal ei või ka õiget risti-usku olla, seal peavad selle usu osalised tuuma asemel koorega üksi rahul olema. „Kristlaste“ väljaspidise kiriku naad kül meie maale tõid, kõige tema hirmsa seltsilistega, aga Jeesuse Kristuse vaimu naad meile ei ole toonud; seda neil enestelgi ei olnud.
Mis meie rahva seas õigest risti-usust, kes ennast armastuse teudes ülesnäitab, elamas on, seda [45] on talle kõik eesti vendadest enestest saanud. Nimelt hakkas see õige tulukene vennaste kogudustega meie maal paistma. Enamast kõik mehed, kes meie rahva vaimuharimist tulise vaimuga taga nõudsid ja kelle nimed meie rahva juures kuulsad on, olid kas ise nende koguduste liikmed ja eestseisjad ehk nende poead. Sellepärast on aga meie kirikud, kelle käes valitsus seisis, neid kogudusi igal pool nii palju, kui võimalik, tagakiusanud“, sest et nendega jo Kristuse õige vaim rahva seka tuli, kes ütleb, et Jumala ees üks inimene niisama palju maksab, kui tõine. Seesugust õppetust aga kirikõppetajad ei annud, vaid nende pea hool oli see, Eestirahva vaimu põrmu sisse maha tallada ja inimese julgust tema rinnast ära kustutada. Kül sõitlesid ka mõned üksikud õppetajad selle vasta, aga nende heal kadus ära, nagu prohveti heal kõrbes. Nõnda kirjutab Paul Einhorn, lutheruse supperdent, veel aastal 1636 omas trükkitud kirjas sest, et kiriku õppetajad selle eest enam peaksid hoolt kandma, rahvast Jumala sõnas õppetada ja katsuda, aga noomib ühtlasi ka oma ameti vendasi, rahvaga seal juures „kristlikul ja isalikul kombel ümber käia ja neid mitte meeletumal viisil lüia, tõrelda, ässitada, teutada, laimada ja sõimada.“ Sellest üksi tulla, et rahvas oma õppetajate eest ika metsa ära põgeneda, ja kui naad neid sealt üles lasta otsida, et rahvas üttelda, kuidas naad hea meelega õppetusele tahta tulla, kui neile neid õppetusi mite löökide ja hirmsa teutustega ei anta. Siis katsub Einhorn oma ameti vendadele äraseletada, kuidas seesugune viis rahvast kirikude ja õppetajate vaenlasteks teha ja mite nende sõbraks. Lõppeks ütleb ta edasi: „Ja seda tuleb iseäranis neil tähele panna, [46] kes võera maade alamad on ja Saksamaalt ehk muu kohtadest seie maale tulevad, sest seda on nähtud, et nende seas mehi on, kes kohe, kui naad nägid, missugune vaene ja väga sunnitud rahvas siin on ja kui väga Sakstele allaheidetud ja nende pärisorjad, ka asja otsivad, et oma meele-tusku nende kallal võiksid jahutada ja seesugusel mõõdul löömise, teutamise ja tõrelemisega peale hakkavad, et hale näha, kelle vasta ommeti apostlite õppetuse ja maenitsuse järele kristliku õppetajate kohus ei ole tõrelda ja laimada, vaid isalikul kombel maenitseda, ka mite rahva üle valitseda, vaid oma karjale eeskujuks olla.“ (Reformatio Gentis Letticae in Ducatu Curlandiae. Riga, Gerhardum Schröder, 1636.)
Peks ja teutus, need olid need abimehed, kellega Eestirahva vaimu jäädavaks muda sisse katsuti rusuda ja selle timuka-töö juures on kirikuõppetajad ika kõige suuremad abilised olnud. Ehk kes enam ei mäletaks, kuidas naad veel mõne aasta eest tagasi (kunni 1866) oma koguduse-liikmeid, kes mõnel viisil olid eksinud, mõisadesse saatsid peksule, et neile nõnda Jumala käskusi armsaks teha? Iga õige inimese süda läheb seesugusi asju mõtteldes nii kurvaks, et ta sõnu ei leia, neist rääkida. On jo ka küllalt auusaid mehi meie maa kirikõppetajate seas leitud, aga need olid siis ika kas Eestlased ehk Eestlaseks saanud Saksad, kes siis ka eesti vaimus eesti õiguste eest ühes võitlesid, nagu viimasel aeal nimelt Masing, Ahrens, v. Jannau, Gehewe, Boubrig, Heller, n. n. e. — Võtta sellepärast [47] meie rahva käest ära, mis talle õige ja elava risti-usu poolest eesti oma meestest, nimelt ka mõne vennaste-koguduste liikmest ja nende kasvandikudest saanud, ja sa võttad tema käest ta terve risti-usu ära. Võtta ära, mis Vene keisrite käsu peale enne uut koiduaega tema koolide eest tehtud, ja tal neid üht ainust ei ole. Pimedust, pilkast pimedust, muud sa neist meie maale Eestirahva kohta ei leia toodud olevat. „Mis tarvis on mulle teie palju ohvrid, ütleb Jehoova; jäärade põletamise-ohvrid ja nuumveiste rasva olen ma kül saanud, ja värsade ja tallede ja sikkude veri ep ole mo meele pärast. Ja kui teie omad käed välja lautade, hoian ma omad sumad teie eest varjul; kui teie ka mittu palvet loete, ei kuule ma mitte: teie käed on täis veresüüd!“ (Jesaia r. 1,11.15.)
Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis koit hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie Keisri herra arm oli see koit, kelle ees pimeduse teudel enam pidamist ei ole. Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule vasta säravad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silma laudel meie Keisri auuks, nii mittu eesti veretilka on valmis, ennast tema eest ära valama! Saagu siis nüüd Eestirahvaga niisamuti, nagu kullaga, kes tulest seda suurema hiilgusega välja tuleb, mida kangem tuli oli!
[48]
Eestimaa, sa meile ammust antud,
Meeles, mõttes muistse aegist kantud,
Kuhu on so vanad ehted jäänud,
Priius, võimus, auusus peitu läänud?
Aga nii kui mets, mis talv teind paljaks,
Kevadisest õhust ärkab haljaks,
Nõnda, Eestimaa, ka sinu lugu,
Keda paljaks teind raudmeeste sugu.
Oh, sind oldi kaua löögas veetud,
Seitse sada aastat piinal peetud;
Seitse sada aastat — Jumal aita!
Kes võib seda häda üles näita?
Ehk kül, nagu lehed metsa pinda,
Eesti-veri paisutand so rinda, —
Sinu noore sou usk ja lootus
On so uuelt ärkand elu toutust
Märkused
- ↑ Biarmalased olid Soomlased ehk Tshuudid, nagu Othere, üks suurtsugu Norman, kuninga Alfredile teadustab. (Alfred's Erdbeschreibung in Fosters Entdeckungen im Norden, p. 88.) [— Autori märkus]
- ↑ [31] Tsensori märkus äärel: Kui se ööpiku hüüamine juba trükitud on, siis ehk võib teda ka siin triikida, aga kui ei — siis jäägo triikimata. Jakobsoni vastus: On jo trükkitud.
- ↑ [43] Oma vanu rahva-laulusi ei laulnud ja ei laula nüüdgi Eestlased millasgi Sakste kuuldes, sest et neil see vana kuldne pärandus, mis neile nende vanast aeast üksi veel üle jäänud, seega kui oma rinna salamast peidu-kohast välja näitab heidetud riisumise võla alla. [— Autori märkus.]