Tõll ja ta sugu/Tõll

by Matthias Johann Eisen

Tõll ja ta sugu Matthias Johann Eisen

Pirit→

EPUB

I

TÕLL

Kirjandus.

Palju varemini kui Kalevipoeg kirjandusse sattus, sai haritud maailm teateid Tõllust. Esimesena kandis Tõllu rahvasuust kirjandusse Põltsamaa õpetaja A. W. Hupel „Topographische Nachrichten“ III nimelises teoses 1782, kus ta 357. lk. kirjutab Tõllust, teda ometi Tõlle’ks nimetades. Hupel, kes oma teated kelleltki Saaremaa õpetajalt saanud, konstateerib ainult 1), et Tõlluste kindluses asunud rahvavanem ehk sõjaväe-ülem Tõlle taganenud pärast suurema osa oma maa kaotamist Sõrve, 2) maetud kuulsana vahvuse ja kehasuuruse poolest vendade seas pärast surma Anseküla Tirimetsa, ja 3) seal näidatakse ta hauda, mida ta vennad iga aasta käivad vaatamas.

Hupelile toetudes kõneleb Jannau oma raamatus „Geschichte der Sklaverei und Charakter der Bauern in Liv- und Estland“, 1786, lk. 7. mõne sõna Tõllust, teda rahvavanemaks Tõlleks nimetades, kes sõjas oma sõjaväe ja kindluse Tõlluste kaotanud ja keda ta vennad nüüd veel ta vahvuse ja kehasuuruse pärast austavad.

Luce annab oma teoses „Wahrheit und Muthmassung“ 1827. a. Tõllu kohta teateid umbes paaril leheküljel (41—42). Luce konstateerib, et Tõll on hiid, kel kaks venda, neist vanem Valljalas, noorem Hiius. Valljala vennaga on Tõllul ühine labidas, mida vilistuse peale pea siia, pea sinna visatakse. Tõllul on kapsa-aed Ruhnus. Vesi tulele pandud, läheb Tõll Ruhnu, kust vee keemahakkamise ajaks tagasi jõuab. Surres tõotab Tõll appi tulla, kui teda äratatakse hüüuga: „Tõll, Tõll, vaenlane tuleb!“ Poisid narrivad ta hauast välja.

Umbes sama, mida Luce teab, refereerib F. Kruse teoses „Urgeschichte des Estnischen Volksstammes“, 1846, lk. 186—187, omalt poolt mitte midagi olulisemat juurde lisamata, olgu siis niipalju, et Tõllu haud Tirimetsas ei ole „tumulus“, vaid ümmargune sügavus, mille keskel kasvab puu.

„Inland’is“ on ajakirja ilmumise aastast alates Tõllu mainitud. 1836, 584. veerul, kirjutab nimetamata isik Tõllust, talle nime Pill andes, missugust nime muidugi väändeks Tõllust tuleb pidada. Pilli kohta käivaid teateid kordas hiljemini Russwurm.

„Inlandis“ 1836, 837. veerul, tõrjus Kadrina õpetaja A. Knüpffer Pilli teooria tagasi, seletades, et autor Tõllu Pilliga ära vahetanud. Pill’i nime peab Knüpffer föniikia Bel’i nimest tuletatuks. Muidu tähendab ta veel üsna õieti, et Pill on naisterahva nimi.

„Inlandis“ 1837, 163. veerul, tuletab P. Buxhövden „Tõll iste“ sõnast Tõllist, niisama Kõlljala nime Tõlljalast. Need tuletised on järgneval ajal väitena Tõllu kohta käivas kirjanduses kaua aega kollitanud.

„Inlandis“ 1856, nr. 33, võtab E. Pabst Tõllu muistendi harutusele, millest ta Wilhelm Telli muistendi jälgi leiab ja Tõllu algust võõrsilt otsib. Ta võrdleb Tõllu veel laplaste staloga, karjalaste Laurukaisega, taanlaste Tokoga jne.

„Inlandis“ 1856, nr. 39, veerg 632, riivab Fr. Kreutzwald mööda minnes Tõllu küsimust, sel puhul tähendades, et ta rahvasuust ei ole veel Tõllu nime kuulnud. Ometi ei tunnista ta Tõllu muistendit õpetlaste ülesleiuks.

„Inlandis“ 1858, nr. 9, annab Schmidt ülevaate Tõllust. Sõja ajal kisub Tõll Kärlas rehest rehepuu — vist aampalk mõeldud — ja annab sellega vaenlastele nii pihta, et nende verre kolmepäevane varss upub. Surma puhul viskab Tõll rehepalgi Kangrumäelt niisuguse hooga, et palk langeb Linnulahte, teisendi järele Avasohu, kus palk praegu veel näha. Peata Tõll kõneleb lehma lüpsva naisega. Surres tõotab appi tulla häda ajal. Poisid narrivad ta hauast välja. Peale muu leiame Schmidtilt väite, et Tõllustes on Tõllu lossi varemed ja Tõllu haud olemas.

E. Pabst’i „Bunte Bilder“ II, 1856, sisaldab lk. 18—21 luuletuse „Suremees“, mille sisu Tõllu kohta käib. Tõll esineb siin nime all Suremees, mis muidugi Suurmees tähendab. Luuletus kirjeldab lühidalt Tõllu surma, aga ka ilma-aegset äratust poiste poolt. Mingisuguseid uusi andmeid see saksakeelne luuletus ei paku.

Koguni vähe, ligi pool lehekülge, teab Tõllust C. Russwurm oma „Eibofolke’s“ II 1855. a. jutustada, ainult tähtsamaid momente ta elust mainides. Russwurm leiab Tõllu ja Wilhelm Telli vahel sarnasust, otsib seda aga ka ungari vägimehest Toldi Miklosest (393, 5).

Ka Russwurmi teos „Sagen aus Hapsal, der Wieck, Oesel und Runo“, 1861, teeb lk. 11—16 Tõlluga tegemist. Russwurm on siia kõik kirjandusest sinnamaani Tõllu kohta leiduvad ained kokku võtnud ja, nagu näha, pisut ka rahvasuust saadud materjali juurde lisanud. Russwurm ei katsu sellele tihti üksteisele vastukäivale materjalile mingisugust seletust hankida, vaid avaldab selle nii, kuidas see talle ette juhtunud. Russwurm toob teateid isegi Pilli kohta, ilma seletamata, et see Pill Tõllu tähendab (Sagen, lk. 16).

Wiedemann pühendab oma teoses „Aus dem inneren und äusseren Leben der Esten“ 1876 peaaegu lehekülje Tõllule (lk. 442—443). Ta arvab, et Tõll on ehk skandinaavlastelt laenatud Kalevipoja sarnane Saaremaa rahva kangelane. Edasi nimetab ta sõjakäiku ratastega, Tõllu pea otsast raiumist, sõjast lahkumist ja pea mõõga otsas kandmist. Viimaks nimetatakse Tõllu ülesäratamist, talle olemata sõda ettevaletamisel, karistuseks rahva kaela saadetud sajatust ja uuesti väljatulemise raskeid tingimusi.

Ajakirjas „Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands“ I, 1, lk. 111—112, 1868, annab H. Neus lühikese ülevaate Tõllu kohta, teda Tõlluseks nimetades.

Tõllustes asuval Tõllusel on kaks venda; neist Leiger Hiius. Tõllus tahab Käina kiriku puruks visata. Kivi satub merre, kannab Tõlluse kivi nime. Sõja ajal läheb Tõllus rattaga vaenlaste vastu võitlema; ratas jookseb käest pääsedes 9 versta edasi. Hiius on Leigril Leigri nimeline koht. Venna juurde merest läbi minekuks võtab Tõllus viiesüllase kepi kätte; taskusse pistab poole vaati õlut. Kapsaid käib Hiiust toomas. Surres sõnab, ta maetagu rohuaeda ja äratatagu sõja puhul.

Sellele H. Neusi artiklile toetub „Eesti rahva vanades pärlites“ 1870 G. Väänja poolt avaldatud kirjutis „Tõllus ja Leiger“ (lk. 22—24) täiesti. Kõige vähematki uut teadet ei tooda siin esile, vaid ainult seda, mis H. Neus saksa keeles lasknud trükkida. G. Väänjas on peale selle need Neusi teated veel vemmalvärssidesse pununud, viimaseid kahele leheküljele mahutades. Vemmalvärssides ütleb G. Väänjas, et Tõllus elanud jõukasti, teinud tööd ja põlanud laiskust. Tõllus möllanud vahel hullusti, aga olnud rahva vastu lahke. Veel tähendab Väänjas vemmalvärssides, et Tõllusel Hiius käimise puhul vesi ulatunud „neiude“ — peab vist olema „niude“, plaksusid kuuldud ka veel Riude (lk. 24—26).

E. L. Rochholz, „Tell und Gessler in Sage und Geschichte“ (Heilbrunn 1877) katsub lk. 83—94 niisama tõendada, et Tell on Tõll. Rochholz on mõnda sinnamaani ilmunud saksa allikat kasutanud, nende teateid avaldades. Aga nagu mitmel teisel uurijal enne teda, puudub Rochholzil küllalt arvustav pilk. Teiste fantastilisi tähendusi arvesse võttes annab ta ühel hoobil oma fantaasiale hoogu. Hiiumaa pidavat Rochholzi seletuse järele püha (die Heilige) tähendama (lk. 84). Kurioosumina nimetan, et Rochholz seletab telliskivi = Telli kivi = Tõllu kivi (lk. 86), kuid ta toetub selles suhtes Russwurmi najale (Eibofolke, 393, 5).

Eesti keeles ilmus kõige esmalt 1883. a. 66-leheküljeline Peeter Süda raamatuke Saaremaa vägimehe üle, nime all „Suur Tõll“. Süda raamatu esimene trükk sisaldab 15 juttu Suurest Tõllust ja kaks juttu noorest Tõllust; lõpuks on Tõllu muistenditele veel kaks Tõllusse mitte puutuvat Saaremaa muistendit juurde lisatud. Süda on 20 aastat Tõllu muistendeid kogunud; missugused ta ise või mõni ta tuttav, kellelt ta Tõllu tarvis aineid palunud, selle aja jooksul kuulnud ja kirja pannud, seda avaldab ta oma töös. Paraku tuleb Süda tööd liiga kirvetööks nimetada, mis enne ilmumist hoolsat tahumist oleks vajanud. Töö kannatab asjata sõnadevulina käes. Järgmised trükid on vähe parandavat kui ka sisu täiendavat kätt tunda saanud, kuid jätavad ometi mõndagi soovida. Olgu veel nimetatud, et Süda esimest korda pikemalt noorest Tõllust kõneleb.

Kolm aastat pärast P. Süda töö ilmumist refereeris seda tööd pikalt ja laialt, ometi ilma asja mitte puutuvate jorudeta M. Lipp ajakirjas „Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft“ 1886, lk. 213—240, pealkirja all „Gross-Tõll, eine oeselsche Volkssage“. Uusi, rahvasuust saadud andmeid Lipu referaat ei paku, küll aga püüab ta Süda andmete alusel mõnda Tõllu iseloomu joont oma referaadi lõpul selgitada. Tõllu hinnangut Lipu poolt paneme alamal pikemalt tähele. Igatahes said haritlased Lipu töö kaudu esimest korda ülevaate sellest, mis Tõllu muistendisse tõesti kuulub.

Sinnamaani kirja pandud aineid käsitleb M. Körber teoses „Oesel einst und jetzt“ II osas 1899. Saaremaa iga kihelkonna mälestusi kirjeldades võtab M. Körber oma teenistusekohta Ansekülat kirjeldades lk. 145—164 „den öselchen Nationalheld“, Saaremaa rahvusvägimehe — Tõllu harutusele. Ülestähendusi täiendab M. Körber omapäraste märkustega, peale muu küsimust harutades, kelleks muistendilist Tõllu pidada. Tõllu tutvustamiseks võõrakeelsetes ringkondades on M. Körberi teos palju kaasa aidanud. Väheldase levitamise pärast ei ole teos ometi igal pool küllalt tuttavaks saanud.

„Rahva Lõbulehes“ 1901 nr. 4, lk. 193—197 kirjutab R. Willmann Kalevipoja ja Suure Tõllu kohta, nende mõlemate muistendeid eestlaste kangelaste-eeposeks nimetades. Ta katsub võrdluskohti mõlema elu ja olu vahel üles otsida, mõnikord suure vaevaga neid leides. Tõllu kujutamisel toetub ta peaasjalikult M. Lipule ja P. Südale. Willmann eelistab Tõllu asemel sõnakuju „Tõlli“.

Samal aastal kui R. Willmanni Kalevipoja ja Suure Tõllu võrdlus, ilmusid minu „Endised jõumehed“, kus leidub peale lühikese ülevaate Tõllu kohta sinnamaani trükkimata Tõllu jutt „Kudas Kuresaar jä ümberkaudsed kohad sündinud“ (lk. 21—25). Leigri kokkupuutumist Tõlluga harutatakse siin lühidalt (lk. 26—29).

Kellegi prantslase Henri Bourgeois’ poolt ilmus Prantsuse rahvaluulelises ajakirjas „Traditions populaires“ 1910 aprilli- ja mainumbris pikem kirjutis Tõllu kohta. Sama kirjutis on veel eriraamatuna ilmunud nime all „La légende de Suur-Tõll, le géant d’Oesel“; trükitud „Rennes“ 1910. Bourgeois’ teos sisaldab 19 lehekülge ja põhjeneb Süda raamatul, ilma et ta ometi selle tõlge oleks. Süda poolt oma raamatule juurde lisatud kõrvalised ained puuduvad Bourgeois’ töös. Viimane ei paku midagi uut. Prantsuse autor ei ole õieti katsunud Tõllu iseloomu ega tegusid pikema harutuse alla võtta, vaid lepib Süda andmetega. Huvitav on muidu tähele panna, et ta eesti nimed prantsuse keeles ilma muutmata ära trükib, neile aga pärast ometi tõlke juurde lisab. Nii loeme prantsuskeelses töös „Tõlluste mõis“, „Karala piir“, „Tammiku pere“, „Võdruka küla“, „Loona männik“, „Paasiku mets“, „Mentu mägi“, „Koltse kõrts“, „Viieristi risu“, „Salme jõgi“, „Haudla vald“, „Naiste soo“, „Karu järv“, „Teesu rand“, „Hoo kivi“, „Hagama kuusik“, „Palaja soo“, „Sütemaa raiesmaa“, „Taterselja karjamaa“, „sõrulased“, „saun“ ja palju muid eesti nimesid.

Autor tähendab oma töös, et Tõllu lugu üheski Euroopa keeles veel ei ole ilmunud. See tähendab muidugi iseraamatuna, sest iseraamatuna on prantslased peale eestlaste tõesti esimestena Tõllu muistendi maailma saatnud; muidu on aga sakslased, nagu juba nimetatud, mitmes teoses Tõllu kohta üht ja teist kirjutanud.

M. Kampmann võtab oma „Eesti kirjanduse peajoontes“ I 1912 (lk. 90—98) Tõllu loo harutusele. Peaasjalikult pakub ta P. Süda teateid, kusjuures ta M. Körberi eeskujul näikse seda hiidu ajalooliseks isikuks pidavat. Peale selle tutvustab ta M. Lipu avaldatud mõtetega, ühtlasi muidki Tõllu kohta käivaid artikleid mainides.

M. Kampmann on muidugi mitmel puhul Tõllu muistendit käsitelnud. Kõige esmalt avaldas ta „Olevikus“ 1889 nr. 20 lugulaulu „Suur Tõll“, mille ta hiljemini oma luuletuste kogusse „Kandle hääled“ 1896, lk. 67—69, võttis. Sama luuletus leidis aset M. Kampmanni „Eesti lugemikus“ II, 9. trükk 1924, lk. 120—121. „Seto lugõmikus“ 1922 lk. 92—93 leidub see luuletus setu murrakus.

M. Kampmanni „Eesti lugemik“ III, 8. trükk 1926, lk. 140—146, leidub „Saarlaste Suur-Tõlli lugu“, Süda ja Körberi teadete najal valmistatud kirjutis.

M. Kampmanni „Eesti muinasjutud“, 2. trükk 1926, lk. 201—206, „Saarlaste Suur-Tõlli lugu“, käib eelmise teose kirjutisega täiesti ühte.

V. Tammani ja A. Rulli „Huvitaja“ III, 1924, lk. 178—181, tutvustab P. Süda andmete järele kokkuseatud kirjutisega „Suur Tõll“.

„Eesti Kirjanduses“ 1926, lk. 40—44, avaldasin artikli „Peata Tõll“; selles artiklis tutvustasin samasuguste motiividega muude maade rahvaluules; käesolev töö käsitleb laiemalt seda ainet.

Pikemalt käsitleb V. Ridala oma „Eesti kirjanduse ajaloos koolidele“ 1924 (lk. 62—67) Tõllu lugu. Ridala loendab suurema osa Tõllu kohta käivat kirjandust, Tõllu loo sündmustikku niisama P. Süda järele avaldades. Muidu on Ridala Tõllu tegevuse hindamises ja arvustamises enam iseseisev. Trükivead segavad rohkesti Ridala ülevaadet, eriti nimedes.

Veel lühemalt kui mitmed eelmised käsitleb T. Sander „Eesti kirjanduse loo I“ Tõllu lugu. Ta jutustab Tõllu loo sündmustikku ja lükkab mõned E. Pabsti eksiarvamised Tõllu kohta ümber. Väitest: ei või ütelda, kas ta (=Tõllu muistend) korra regivärssidena rahva seas elas või kandis ta alati proosa kuju — võib nii aru saada, et Sander Tõllu loo luules esinemise endisel ajal võimalikuks peab.

Süda järele jutustab Tõllu muistendeid ajakohaselt ümber A. Raud „Kirjandusloolises lugemikus“ III, 1926, lk. 191—207. Omalt poolt ei ole ta asja valgustuseks midagi juurde lisanud. Noort Tõllu ja Leigrit nimetab ta enam mööda minnes.

Oma „Eesti mütoloogias“ 1920 olen ma umbes paaril leheküljel (223—225) Tõllu käsitelnud. Mul leidus küll pikem kirjutis Tõllu kohta, aga ettekirjutatud ruumi pärast pidin nimetatud teose käsikirja üle poole võrra vähendama, seega siis ka Tõllu osa. Oma artiklis nimetan Tõllu tundmise kohti ja kuidas Tõllu lugu sinnamaani mõistetud. Viimaks järgneb märkus, et vanemal ajal meiegi maal nime Tõll, Tell, Till ristinimena tarvitatud.

Oma mimeografeeritud „Eesti mütoloogias“ 1919 olen Tõllu muistendit lk. 206—211 käsitelnud.

Üliõpilasepõlves tärkas mul mõte Tõllu lugu niisama salmidesse punuda, nagu Kreutzwald seda Kalevipojaga teinud. Tegingi asjaga algust, aga õnneks takistas otsekohene töö Tõllu värssidesse valamast. Ühe lüli Tõllu loost, nimelt kirikuehituse ja katse kirikut purustada, avaldasin „Isamaa kalendris“ 1906 lk. 29—31 pealkirja all „Suur Tõll“. Kaks teist episoodi tegin hiljemini ümber; neist ilmus „Tõllu surm“ ajakirjas „Agu“ 1924. a. nr. 4 ja „Tõllu ülestõus“ „Agu“ 1923. a. nr. 43. Rohkem Tõllu lugusid värssides ei ole valminud või nendega on ainult algus tehtud.

Dr. O. Loorits tunneb oma „Livische Märchen- und Sagentypen“ liivlastelgi Tõllu jutte (lk. 73). Muistendite segu all loendab ta:

228. Suur Tõll kihutab vanapagana Saaremaalt merre.

229. Läheb jalgsi Ruhnu kapsaid tooma ja võtab paar kalurit kumbagi kaenlasse kaasa.

230. Äratatakse ilmaaegu unest üles.

231. Suured jäljed müüridel ja maa sees põlvnevad Tõllust.

Kokku on seega liivlastelt 4 Tõllu juttu üles kirjutatud.

Peale trükitud kirjanduse olen käsitelnud veel käsikirjalist materjali, nimelt dr. J. Hurda kogu ja minu oma kogu. Üldiselt on saarlased Tõllu muistendi säilimise eest, ütlen pigemini Tõllu muistendi jäädvustamise eest vähe hoolitsenud; ainult mõni üksik on natuke teateid ta kohta kirja pannud.

Iseloomulik, et Saaremaa muistse usundi autor J. B. Holzmayer oma „Osiliana’s“ Tõllust täiesti vaikides mööda läheb, ehk tal küll varemini teiste poolt üleskirjutatud andmeid Tõllu kohta oleks olnud kasutada. Aga isegi stipendiaatidena Saaremaale saadetud saarlased ei ole Tõllu mälestusi kirja pannud, kuna Hiiumaale saadetud suuremaalased on Leigri kohta mõnda teadet kaasa toonud. Et saarlased oma vägimehe kohta suuremat huvi ei ole tundnud, võin kasinate andmetega esineda.

Tõllu nimi.

Mis tähendab nimi Tõll? Alguses pidasin nime päris eesti nimeks, sest sarnane sõna esineb eesti keeles. Kuna nimedes mõnikord Tõll muu sõnakujuga vahetub, tuleks sarnaseid sõnakujusid tähele panna.

Wiedemann loeb sarnaseid sõnu üles: Tell, telli, viinatell = Branntweinflasche.

Tell, tellid = der deutsche Webstuhl.

Tell, tellid, meretellid = Eisschollen.

Tõll, Tõlli, Tõll, Tõllu = der Herkules der Volkssage der oeselschen Esten; metsatõll = Buschklepper, Waldungethüm, Wolf; vana Tõll = Wolf.

Tõll, tõll in einigen adverbialen Casus; sõrm seisab tõllakill = der Finger ist steif; istusid tõllis pengi peal = sie sassen steif auf der Bank.

Esimesed tellid tuleks kohe arvest välja jätta. Kui metsatõll hunti, kolli tähendab, ei oleks võimata, et niisugusele hiiule kui Tõll sellekohane nimi anti. Parem oleks seletus veel teisest Tõllust, kuid kahjuks esineb see ainult adverbiaalsetes kaasustes. Oleks ta nimisõnana olemas, võiksime seletada, et Tõll mingisugust üksluist olevust tähendab, nagu hiiud ülepea üksluised olid. Aga et me sellekohast nimisõna ei tunne, on kardetav adverbiaalsest kaasusest nimetavat teha. Parem seesugusest oletamisest loobuda, niisama ka Tõllu võtmast kolli või hundi tähenduses. Omalt poolt lisan veel juurde: tõllakas, tõllitama. Esimene tähendab üksluist olevust ja viimane üksluiselt seisatamist.

Olen otsinud Tõllu nimele seletust skandinaavia keelist. Leidub sõna tröll, troll, mida tihti hiidude nimetamiseks tarvitatakse (Grimm, Deutsche Mythologie I, lk. 436). Arvesse võttes, et muiste rootslasi Saaremaal on asunud, ei või võimatuks pidada, et saarlased sõna troll on kuulnud ja sellest r-tähe vahelt kadumise tagajärjel nime Tõll moodustanud, missugune nimi siis hiid Tõllule osaks saanud. Nimi Tõll ei tähendaks seega midagi muud kui hiidu. Siiski ei kõlba Tõllu tuletus tröllist. Leiduks sõna-analoogiaid r vahelt väljalangemisest, võiksime veel kuidagi Tõllu tröllist tuletada, aga analoogiate puudumisel ei tohi säärase väitega esineda.

Seepärast vaja teist seletust.

Nimi Tõll on kristliku aja arend. Niisama kui Tõllu naine kristlikku nime kannab, kannab seda ka Tõll ise. Tõll ei ole muud kui keskajal ja vanal ajal rohkesti tarvitatud germaani nimi Tell, Till. Selle nime on eestlased Tõlluks moondanud. Ei ole ometi ainult Tõlluks moondanud, vaid niisama ka Tilliks, Tälliks, nagu see nimi veel praegu paljudes kohanimedes edasi elab, kuna teda ristinimena meie maal enam ei tarvitata.

Tõllu kõrval tarvitatakse vahel ka sõnakuju Tõllus; nii näiteks Pöides kõneldakse peaaegu ainult Tõllus (E. 50158). Harukorral äratatakse rahvajuttudes Saaremaa hiidu üles selle nimega: Tõllus, Tõllus, tõuse üles, sõda Sõrve sääres. Tavalisesti esineb ta ometi vägimehena Tõllu nime all. M. Kampmann oma „Eesti kirjandusloo peajoontes“ (lk. 90—98) käänab nime Tõll, Tõlli, kuna nimi muil enamasti Tõll, Tõllu kujul esineb.

Russwurmil esineb Tõll korra Hans Tõlluse nime all (Sagen aus Hapsal, 3), teise korra aga Pilli nime all (sealsamas, 5). Pill on tingimata Tõllu vääne, nagu varemini juba nimetatud. Keegi sakslane on Tõllu asemel Pill kuulnud ja neid teateid edasi annud. Russwurm eelistab igatahes Tõllu; Pilli nimetab ta ainult mööda minnes.

N. Sumtsov nimetab Wilhelm Telli õuna ambumise motiividest kõneldes mööda minnes Tõllugi, keda ta ometi „Telliks“ ehk „Toliks“ ristib, juurde lisades, et eestlased, karjalased ja soomlased Tõllu kivi, hauda ja lossi varemeid tunnevad (Этнографическое обозрѣніе V, 2, lk. 134). Telli nime vene keeles võib ehk nii ära seletada, et venelastel õ puudub ja nad õ asemel lihtsalt e kirjutavad. Kust Sumtsov aga Tõllu teisendi „Tol“ on võtnud, jääb hämaraks, niisama ka, kus Tõllu loss või selle varemed olemas.

Liivlaste seas kannab Tõll nime Tell, aga nimekuju Tõll ei ole, nagu dr. O. Loorits tõendab, hoopis tundmata. Liivlaste Tell tõendab omaltki poolt Tõllu nime tekkimist Telli nimest.

Tilli nimi esineb meie maa vanus dokumentides sagedasti, vahetub aga niisama sagedasti Tiloga, Tilega, isegi Teloga. Nii näiteks tunneb Urk. VI, 1420 Telo von Bremen’it, Tile Lode Urk. V, 2151, Eesti vasalli Tile Sorsefer Urk. V, 2590 jne.

Lääne-Nigula Tagaperes esineb Reko Tiel (Brieflade I, 1504); vist seesama kannab 1561 nime Rako Tiell (Briefl. nr. 1). Mõlemad Tiellid on teadupärast needsamad, mis muidu Till, Tõll. Reko, Rako Tiell tähendab Räägo Tõllu. Nõvas nimetatakse 1568 Tõlsilla kõrtsi, kus elas Toel Laver (Eibofolke II, 393).

Kohanimedes vahelduvad Tõll, Tell, Till, Täll, kusjuures neil nimekujudel omastavaski lõputähed vahelduvad, seega Tilli, Tillu, Tille, Tälli ja Tõlli. Esineb isegi Tõlla, mis vististi ka Tõlluga ühenduses seisab. Olgu siin mõned sellekohased nimed nimetatud.

Tõllu nimelisi kohti leidub: Haudlas Tõllu, Raasikul Tõllu, Harglas Tõllu oja ja Tõllu mägi. Rohkem puutume -i lõppudega kokku: Tõlli on näiteks Kaarma Mullutsis, Loosil, Tahulas, Tähtveres, Aidus, Tõstamaal, Keilas Tõlli nõmm, Paadermas Tõlliküla, Kärlas Tõlli lepik.

Telli esineb Harju Nehatus ja Kihnus Telli Lija.

Tille mõisa ja Tille org said Eesti vabadussõja ajal tuttavaks.

Tilli tuntakse Saaremaal Uuevallas, Valljala Rääpsul, Vastseliina Loosil, Mahtras.

Tillu on Koerus, Laiusel, Järva-Jaani Kuusnal, Räpinas (Tillo-Kirota), Saksis (Tilluallika), Kärdlas.

Tälli nimeline koht leidub Ahjas, Tälliste Palamusel. Rochholz loeb siia ka Tälnäsi Noarootsis (Tell und Gessler, lk. 86).

Tillniiduga puutume kokku Kärus, Tillissaarega Kõos.

Ohukotsus Rapla kihelkonnas kutsutakse üht kohta Tõllukse kohaks.

Vanus kirjus esineb Tõllu nimi veel mõnel teisel kujul. Teyles’eks nimetab rootsiaegne Revision I, 43 üht kohta; nüüd kannab see Telliste nime Kihleveres Kadrina kihelkonnas. Niisama nimetab Revision I, 121 Tellista = praegune Orgita mõisa Märjamaa kihelkonnas. Tuttav on veel Telliste Laatre kihelkonnas. Need Telliste nimelised kohad tähistavad sinnapoole, et meil on tegemist Tellidega, kelle mitmuse omastavast kohanimi on alguse saanud.

Sõnakujust Tõllus on kohanimi Tõlluste tuletatud, kus saarlaste jutu järele nende vägimees asunud.

Schmidt katsub Tõllustet sellekohase sugunimega ühendusse seada (Inland 1858, nr. 9). Keskajal esineb Püha kihelkonnas suguvõsa Tölsen, kellele Tõlluste mõisagi kuulus, kuni see 1554 Dietrich Behrile anti (Buxhövden, Gütergeschichte Oesels, lk. 121). Tölsen tähendab igatahes sedasama, mis Tölson, seega Tõllu poeg. Saksa „Sohni“ muudavad skandinaavlased tihti „sen’iks“; nii Nielsen, Clausen, Johansen, Hansen jne. Sedaviisi võis Tölsenistki = Tõllu pojast Tölsen tekkida. Igatahes tähistab perekonnanimi Tölsen sinnapoole, et sugukond on Tõllult nime pärinud, õigemini Tõllu pojalt; seega peaks Tõll tõesti ajalooline isik olnud olema, nagu M. Körber teda ajalooliseks isikuks peab ja rahvasuu temast sedasama arvab, kuna uurimus niisugusele oletusele ometi kindlat alust ei leia.

Kaugemalgi Lätimaal esineb Telli nimi. Nii nimetavad 1457. aastal Güterurkunden 383 Riia maakonnas Tellischer Bach = Telli oja; sessamas teoses Ubanurmes Tellemugur Berg 1357. Veel olgu nimetatud Toldemeghe — Rodenpoisi ja Segevoldi vahel (Güterurkunden 160). Nimi tuletab liivi keelest põlvnemist meelde, aga niisama Saaremaa Tõldemäge, kus vägimees mõne korra puhkas.

Mööda minnes olgu nimetatud et Rootsis, Elfsborgi läänis leidub Töllesjö = Töllejärve kihelkond.

Rochholz seletab, et Telli nime tundmine vanus kirjus VI sajandini tagasi ulatub. 576. a. nimetatakse Sanct Tellius’t, kes lõuna-iiri kohale Fech Tellele nime pärandanud. 758.—784. a. tuntakse Helveetsias Tells’i nimelist piiskoppi, 1147. a. Eberhardus de Telle’t. Hiljemalt ajalt loendab Rochholz hulga sellenimelisi isikuid (Tell und Gessler, lk. 270—274).

Kui eelmine väide õige, et Tellius on nimest Telle tekkinud, võiks niisama oletada, et Tellius on alguse saanud nimest Tellus = Tõllus = Tõll. Tõllus oleks seega Telli, Tõllu ladina keele mõjul sündinud sõnakuju.

Tõll ja tõld.

Rahvasuu laseb Tõllu vahel koguni tõllaga sõita, nimelt kuskilt Saaremaalt uue aasta hommikul Muhu kirikusse. Pimedas sõidab Tõll merel liiga kaugele nõrga jää peale. Jää murdub, tõld ja hobused vajuvad mere põhja. Tõll kargab enne tõlla põhjavajumist välja ja veab tõlla ühes hobustega enese taga loha edasi, kuni rattad põhja kinni hakkavad. Seal pääseb tõld hobuste küljest lahti ja jääb merre. Meres moondub tõld aegamööda kiviks. Kivi nimetatakse sellest ajast peale „Tõllu tõlla kiviks“. Sellest Tõllu tõlla kivist väidavad saarlased, et iga 25 aasta järele uue aasta öösi nägemata käed seda liigutavad (Hurt I, 5, lk. 599 jj.). See tõllakujuline „tõllakivi“ leidub Saaremõisa Saareküla Pihlatsi ninal, osalt vette ulatudes (E. 50158).

Ühe teisendi järele sõitnud tõld sakstega Tõllu hauast äratamise puhul sealt ligidalt mööda. Vihane Tõll tõmmanud tõlla alt ratta ja visanud sellega; kas äratajate nuhtluseks või mingil muul põhjusel, ei selgu küllalt teadetest. Tõllaratas tormanud seitse versta edasi, kuni vastu kirikumüüri sattunud ja seal purunenud (Hurt III, 18, lk. 34; E. 5375). Missuguse kirikuga siin tegemist, ei selgu teadetest. Vist on Anseküla kirikut mõeldud, sest muud kirikud leiduvad palju kaugemal. — Teise teate järele sõdinud Tõll sõjas, tõllarattad relvana käes (Hurt III, 8, lk. 707).

Tõllu tõllaratta ja Saaremõisa tõllakivi kõrval tuntakse veel teisi tõllakive.

Keila kihelkonna Joal on niisugune „tõllakivi“. See tekkinud tõllast ja tõllas istuvast härrast. Nõid tulnud neile vastu ja moondanud härra ning tõlla kiviks (Hurt IX, 287; Jung, Muinasaja teadus III, lk. 92). Teine sarnane tõllast tekkinud kivi leidub Äksi kihelkonnas Vedu mõisa väljal (Eesti kohalikud muistejutud, 21), kus mingisugune „hall vanamees“, vist kõrgem olevus, vallarahvast piinava mõisniku kiviks moondab.

Kuusalu Juminda küla juures leidub kivi, millel Tõllu jälg öeldakse olevat. Kuidas Tõll Kuusalusse sattunud, selle kohta ei tea rahvasuu midagi (Eesti mütoloogia IV, lk. 310).

Et need kivid suurel maal leiduvad, kus paari Tõllu haudagi näidatakse, tekib tahtmata oletamine, et neid tõllakive Tõlluga kuidagi viisi vaja ühendusse seada, vaatamata selle peale, et suurel maal muidu Tõllu tegusid ei tunta. Hämaraks jääb, miks kivimürakaid muidu just tõllakivideks hüütakse, kui ka rahvaetümoloogia neid laseb tõllast olla tekkinud. Tahtmata tuleb siin meelde Tõlde mägi Saaremaal. Nime võime vaevalt „tõldadest“ tuletada, kui ka õige ligidal näib olevat seletada Tõldemägi = Tõldade mägi, nii siis mitmuse omastava kuju sõnast „tõld“. Saarlased teavad ometi seletada, nende Tõll puhanud mitmel puhul Tõldemäel ja Tõllu puhkamise pärast hakatud mäge Tõldemäeks hüüdma. Tõlde ehk Tõllu nime asemel võidi suurel maal, kus Tõllu sõna vähem tuntud, tuttavamat tõlla sõna tarvitada, aga kui selle oletamise jätame maksvaks, jääb ometi selgitamata, miks on kivid säärase nime saanud. See küsimus ootab igatahes lõplikku otsustamist; aga arvasin tarvilikuks tähelepanu selle nähtuse peale pöörata.

Tõllu kodu.

Kõigi teadete järele asus Tõll oma perekonnaga alguses Püha kihelkonnas Tõllustes, missugune kohanimi kangelase enese nimega, vähemalt selle teise vormiga Tõllus, lähedas ühenduses. See nimi teatab, et seal asusid Tõllused ja koht kuulus Tõllustele. Tõllustet nimetavad sakslased mõnikord „Töll isteks“, seega Tõllu isteks (Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 12). Tavalisesti nimetatakse Tõllustet saksa keeles Töllist.

Mõne vanema autori, eriti Hupeli teatel olnud Tõllul Tõllustes kindlus, linnus = Burg, just nagu keskaegsetel rüütlitel (Topographische Nachrichten III, lk. 357). Schmidt kõneleb Tõllu lossist Tõllustes; selle lossi varemed leiduda praegu alles Tõllustes (Inland 1858 nr. 9). Süda nimetab Tõllu elukohaks Tõlluste mõisat (S. Tõll, lk. 8). Tõll esineb seega saarlaste muistse aja mõisnikuna. Kolmandad teated ei tea ta Tõlluste linnuses ega mõisas asumisest midagi, vaid nimetavad ainult, Tõll asunud Tõllustes (Eesti muistsed vägimehed, lk. 97).

Tüdinud Hiius Leigri juures vihtlemas käimisest, ehitab Tõll enesele Pöide kihelkonda Haudlasse sauna. Needsamad saunateated ei tea ikka, kas Tõll ise ka Haudlas asunud (Süda, S. Tõll, lk. 19; Eesti muistsed vägimehed, lk. 21), nii et tuleks oletada, Tõll ise asus Tõllustes edasi. Raske ometi mõista, missugune põhjus sundis Tõllustes asuvat hiidu ehitama sauna Haudlasse. Kas Tõlluste ligemal sauna jaoks sobivat kohta ei leidunud? Teiselt poolt võiks tähendada, et pikasammulisele Tõllule ja ta perekonnale Tõllustest Haudlas käimine palju ei tähendanud. Körber oletab, et Tõllul Haudlas maja olnud, kus ta mõnikord ööd mööda saatnud (Oesel II, lk. 155). Haudla kujuneb seega nagu mingisuguseks Tõlluste karjamõisaks. Olen ometi teateid leidnud, et Tõll Haudlas jäädavalt asunud, mitte mõisas, vaid Haudla külas ühes talus, mis praegu veel Tõllu nime kannab (E. 42607).

Tingimata on lugu nii, et Haudla Tõllu talu on Saaremaa hiiuga ühendusse katsutud seada ja seega Tõllu talu Tõllu asukohaks tehtud. Igatahes oleks Tõllu Haudlasse asuma saatmisel lossi omanikust, linnuse valitsejast, mõisnikust talu peremees tehtud. Põhjusi Tõllustest Haudlasse asumiseks rahvasuu ei tunne, vähemalt ei ole keegi neid tänini kirja pannud.

Körber väidab, et pärast seda, kui vaenlased Tõllu Tõllustest välja tõrjusid, kolinud Tõll Sõrve, kus ta Anseküla kirikumõisa alale künka otsa enesele elumaja ehitanud, viibides sedaviisi samuti nagu Tõllustes mere ligidal, mida ta endisest meriröövli-elust peale harrastanud (Oesel II, lk. 155). Missugune elukoht Tõllul Ansekülas oli, kas mõisa, karjamõisa või talu, selle kohta puuduvad teated.

Sõrve asunud, näikse Tõll oma endisest võimualast osa olevat kaotanud; ta jäi veel vist ainult Sõrve valitsejaks, kuna muu osa Saaremaad muude kuningate ehk vanemate valitsuse all seisis. Sõrves asudes oli Tõllul Ruhnu kapsa-aed ligidal. Hiiust kapsaste toomine sattus muidugi eksikombel Neusi teatesse (Beiträge zur Kunde I, lk. 111). Russwurm laseb Tõllu juba Tõllustes asumise puhul Ruhnust kapsaid tuua, kust tee pikem kui Ansekülast (Sagen aus Hapsal, lk. 11). Võimalik, et kapsaste toomist tuleb nii mõista, et Tõll loonud neid niihästi Tõllustes kui ka Ansekülas asudes.

Ansekülas asumise aegu ulatub Tõllu ala Nasva jõest ja Kuresaare lahest Tirimetsa poole välja (Hupel, Topogr. Nachrichten III, lk. 357), kuna nüüd Sõrve piir Salme jõeni ulatub. Imelikul viisil läheb Tõll Ansekülast väljapoole oma ala Kärla kirikut ehitama (Süda, S. Tõll, lk. 57).

Tõllu muistendite tundmine.

M. Körber, kes kõige rohkem on Tõllu aineid kokku kannud ja neid natuke arvustava pilguga katsunud sõeluda, kuna Süda töö ainult ehituskivide kokkukandmiseni ulatub, ilma et oleks püüdnud vähematki valgust sellesse labürinti heita, avaldab kahetsust, et Tõllu juttudest nii vähe on järele jäänud. Osalt arvab ta juttude kadumiseks seda asjalugu, et jutud vähem meelde jäävad, kui neid meetrilisel kujul edasi ei anta, nagu Kalevipoega (Oesel II, lk. 145). Siin eksib Körber. Jutte on ülepea kergem edasi anda kui laule ja nad seisavad paremini meeles kui laulud. Niisama eksib Körber väites, nagu oleks laulude kuju aidanud paremini Kalevipoega säilitada. Teame ju ometi hästi, et Kalevipoja lugusid ei ole enne Kreutzwaldi iialgi lauludesse punutud, vaid et need just juttude kujul seniajani on säilinud; ainult juhtumisi, mööda minnes esineb Kalevipoja nimi mõnikord rahvalauludes. Seega ei ole Tõllu lugude puudumine lauludes kaasa aidanud nende lugude unustamisele, küll aga mõni muu asjaolu, nagu Körber üht neist nimetab, nimelt Saaremaa ärkamisaeg 1740 (Oesel II, lk. 145).

Sel ajal anti kõigele „lorile“ hundipass. Peeti patuks vanu jutte kõnelda, vanu laule laulda. Paluti ja lauldi ainult vaimulikke laule. Seesugune vaimulik liikumine ei võinud Tõllu juttude kohta mõjuta jääda. Tõll ei võinud, kuigi ta saarlastele kirikuid ehitanud, usumäratsejate ees armu leida, nende märatsejate ees, kellega kogu maa üle külvatud. Tõllu nime ei võetud enam suhu, noorpõlv ei võinud temaga enam tutvuda — ja nii jäi ta suurele hulgale võõraks. Ainult seal, kus vennastekogudus sügavaid juuri ei suutnud lüüa, elas Tõll veel vagusalt rahva mälestuses edasi ja vahetevahel tuletas isa pojale endist Saare vägimeest meelde. Vist oli Tõll enne Herrnhut’i liikumist Saaremaal palju paremini tuntud, aga liikumise tagajärjel kahanes ta tundmine tublisti. Hilisemgi aeg ei ole enam niisugune olnud, et oleks suutnud Tõllu mälestusi elustada. Nii on meie ajal üksikuid katkendeid jõutud päästa. Varemini on Tõllu juttude tsüklus vist palju suurem olnud ja saarlased nendega oma noorpõlve vaimustanud, kõneldes, kui suuri vägitöid Tõll muiste teinud, ühtlasi soovides, et Tõllu eeskuju Saare noorsugugi õhutaks suurtele tegudele. Kuid uuem aeg vaatas Tõllu kui hiiu peale, kelle jõud ja vägi saavutamata, ega suutnud Tõllu lood seega noorsugu iseäralikule tegevusele enam õhutada. Körber võrdleb Tõllu muistendeid hukkaläinud laevaga (Oesel II, lk. 147). Me võiksime Tõllu jutte niisama hästi varemetega võrrelda. Endisest uhkest ehitisest on aeg oma matti võtnud, toredus kadunud, tornid maha varisenud, üks kivi pudeneb teise järele, igasugune sümmeetria on kadunud, kuid ta endiste suurepäraste varemete järele võib enesele ta suurepärasust ette kujutada. Nii on lugu ka Tõllu juttudega, millest aja jooksul nii mõndagi hävinud.

Mitmed andmed sunnivad oletama, et Tõllu muistendid on vanasti kaugemal suurelgi maal tuntud olnud, kus nad, et Tõll suure maa kohtade külge ei olnud köidetud, veel enam unusid kui kodumaal, Saaremaal. Ilma Tõllu tundmiseta suurel maal, kui ka mitte igal pool, just kui Kalevipoegagi igal pool ei tunta, võiksime vaevalt harvu Tõllu mälestisi suurel maal seletada.

Tõllu muistend esineb rahvasuus niisama vähe tervikuna kui Kalevipoja või Hansu ja vanapagana lugu. Me kuuleme ainult katkendeid, üksikuid episoode. Teated Tõllust tuletavad meie päevil meelde talumehe põllu ümber tehtud kiviaeda: kivi kivi peal ilma ühendava lubjata. M. Kampmann tahab Tõllu muistenditele eepose nime anda (Eesti kirjanduse peajooned I, lk. 97), kuid samasuguse õigusega peaksime Hansu ja vanapagana jutte

Tõllu tundmise ala.

eeposeks nimetama. Ei, eepose eeldused puuduvad Tõllu ainetel; meie ette ilmub ainult üksikuid, üksteise külge lahtiselt liidetud jutte, ei muud midagi.

Tõllu tegusid ei tunta suurel maal meie päevil kuigi kaugel, olgu siis Virtsu ümbruses ja vähe Hiius ja teisel pool Kura kurku liivlaste seas. Järvamaalt Peetri kihelkonnast on teateid Tõllu kohta kirja pandud, mis aga kahtlaste hulka langevad (Hurt III, 18, lk. 34); Läänemaal tuntakse veel kahte Tõllu hauda.

Uuemal ajal on Tõllu tundmine kirjanduse varal kogu Eestis levinud. Kas Tõllu tundmine liivlaste seas kaugemasse minevikku tagasi ulatub, selle kohta puuduvad meil teated. Arvesse võttes, et liivlased alati on elavat läbikäimist lähedate sõrulastega pidanud, ei ole imestella, kui liivlased juba aegsasti sõrulastelt Saaremaa vägimeest Tõllu tundma on õppinud, kelle haudagi ju sõrulased näitasid (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 73).

Kui ka Tõll on Saaremaa hiid, ei tunta ometi igal pool ühte viisi ta töid, vähemalt praegu mitte, varemalt vist küll. Ülepea ei ole Tõllu tegevus kogu Saaremaa kohtade külge köidetud, vaid ainult osa külge. Anseküla on Tõllu juttude klassiline ala; lõunapoolne Sõrve ots Jamaja sellevastu on Tõllu kohta koguni kaineks jäänud. Anseküla naaberkihelkonnad Kärla ja Kihelkonna ei anna palju Ansekülale järele (Oesel II, lk. 150). Muis Saaremaa kihelkondades, nagu Käärmal, Valljalas, Pöides ja Pühal, leidub Tõllu loost üksikuid katkendeid, põhja pool kihelkondades ei esine sedagi, ehk olgu siis niipalju, kui uuemal ajal kirjandusest kuuldud. Sellega ei taha ma ometi ütelda, nagu ei oleks olukord selles suhtes varemini parem olnud.

Tõll saarlasena.

Õpetaja Lipp arvab, tema järele ka R. Willmann (Rahva Lõbuleht 1901, lk. 196), et Kalevipoeg ühe sõnaga eestlast kujutab, eestlast kogu ta ajaloos, ta rõõmus ja kurvastuses, ta mõtlemises ja arvamises, ta kannatamises ja lootuses. Muinasjutt näitab, kuidas rahval on suured annid; Kääpa vette on peidetud mõõk. Vaadaku rahvas, et ta sellega ennast surmani ei haavaks ega uuele kannatamisele vastu ei läheks. Just niisama on Tõll saarlane κατ’ έξοχήν. Kui hiiu ehted talt ära laasitakse, on ta selge saarlase kuju, nagu ta elab ja on. See on oma patriarhaalses isoleeritud olekus täiesti looduselaps. Juba loodus sunnib teda iseennast aitama. Elutarbeid peab ta ise enesele hankima. Ta on laevamees, põllumees, sepp, puusepp ühes isikus. Ehitab ta laeva, millega ta merele sõidab, siis on peale kompassi ja ehk ka ankru kõik ta oma kätetöö. Nii joob saarlane kõige armsama meelega kodutehtud õlut. Kui ka muistse aja killapäevad kadunud, kus rahva käekäigu üle nõu peeti, rahvusliku joogi vastastikune joomine on praegu veelgi olemas. Nimelt keedab iga vähemgi jõukas enesele pühiks õlut, ja kes ta juurde tuleb, seda joodab ta õllega. Säärane patriarhaalne lugu esineb ka Tõllu juures. Ta käib juhtnööri järele: arst, aita ise ennast! Ta hangib enesele kõiki elutarbeid. Ta ise on tükk Saare maailma, mis meile igal pool muinasjuttudest vaadete naiivsuses ja looduserahva ilmsüütuses vastu astub (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges. 1886, lk. 236 jj.).

Selle arvamisega ei või täiesti ühineda. Kui ka Kalevipoega eesti rahva esindajaks on nimetatud ja niisama Tõllu saarlaste omaks, ei tahaks ma ometi möönda, nagu oleks Tõll iseenesest, κατ’ έξοχήν saarlane. Ta on nagu iga muu Saaremaa elanik saarlane, aga et ta saarlase algkuju, tüüp oleks, on liialdatud. Tahtes korra oma vägimeest kirjeldada, ei võinud rahvas teisiti kui omas vaimus seda teha, pidi talle saarlase omadused andma. Võõrast kuju ei oleks rahvasuu iialgi osanud õieti kujutada. Rahvas võttis siis kuju enese keskelt, korrutades seda 10-ga või koguni 100-ga, ja nii tekkis hiid Saaremaa elanikkude omadustega, Saaremaa rahva rõõmust ja kurvastusest osa võtma.

Maasõja kuningas.

„Maasõja kuningaks“ nimetasid saarlased tihti Tõllu, nagu Schmidt teab (Inland 1858, nr. 9). Kui ka üldiselt kogu Saaremaa Tõllu valitsuse alla ei kuulunud, oli ühes suhtes kogu võim saare üle ometi Tõllu kätte koondatud: ta esines maasõja kuningana. Vist ei tule seda ütlust nii mõista, nagu oleks ainult maasõja juhatus Tõllu hooleks usaldatud, meresõja juhatus aga kellegi muu isiku hooleks, vaid nii, et Tõll ühendas eneses kogu maa, s. o. Saaremaa kuninglikku võimu sõja asjus. Ei sobi ju, et iga vanem, nagu neid näikse Saaremaal peale Tõllu veel valitsenud olevat, oma käe peal hakkas sõda pidama. Nii oli tavalisesti igal maal, nii ka Saaremaal.

Järva Peetri kihelkonnast üleskirjutatud teate järele vabastanud Tõll alati kogu Eesti sõdadest; viimane ütlus tähendab muidugi vaenlastest. Omalt poolt lisaksin juurde: Peetri üleskirjutise järele esines Tõllule sõda igapäevase tööna, ütleksin parem — igapäevase leivana, sest „kui viimaks sõdasid enam ei olnud, olnud Tõllul igav“ (Hurt III, 18, lk. 34). Sarnased teated puuduvad mujalt; seda teadet tuleb kõigiti kahtlaseks pidada.

Sõja asjus koondus Tõllu kätte kuninglik võim, mille alla muud vanemad pidid painduma, Tõll esines lihtsalt kuningana. Sõja puhul mindi Tõllult alati abi saama.

Sõttaminekul teeb Tõll teise Fabius Cunctatori või teise Jakob de la Gardie mulje. Nagu laisal Jaagul sõttamineku puhul viisiks oli arvata: aega küll, ega sõda jänesena eest jookse, nii ka Tõllul. Ta iseloom avaldab eestlase flegmat kõrgemas potentsis: mingisugune juhtumus ei sega ta rahu. Ei jõua täna, jõuab homme ometi!

Iseloomulik nähtus: Tõllu sõjakäikudest merel ei jutustata midagi. Saarlased on ometi alati kanged merimehed, isegi meriröövlid olnud, kes sõjateel tihti on skandinaavlastega ja muudega kokku puutunud. Tuletagem meelde näiteks Läti Hindreku teateid võitlusest Wisbys (VII, 1. 2), Väinajõel (XIX, 2), Saaremaa rannal (XIX, 5). Kreutzwald (Kalevipoeg XVI) ja Hurt (Pildid isamaa sündinud asjust, lk. 97) usuvad kindlasti, et eestlased käinud Islandis = Sädemete saarel.

V. Reiman väidab, et 11. ja 12. aastasajal Läänemere soomlased ühtelugu ahastust ja häda Taani ja Rootsi rannamaale saatnud. Taani valitsejad pidid saarlaste ja kurelaste vastu iseäralikke kaitseabinõusid otsima (Eesti Kirjandus 1908, lk. 37). Kas saarlased aga Sigtuuna hävitamisest osa võtsid, nagu V. Reiman oletab, jääb väga küsitavaks.

Körber igatahes mainib, et Tõll harrastanud meriröövlielu (Oesel II, lk. 155). Teadmata, kust Körber säherduse teate on ammutanud. Mujalt ei ole mulle kuskilt teateid Tõllu meriröövimise kohta silma puutunud. Sellega ei taha ma Tõllu meriröövimis-võimalust ometi mitte salata. Saarlaste mälu on ta röövkäigud merel vist juba unulasse saatnud.

Tõll jääb meieaegsete saarlaste mõttekujutusesse „maarotiks“, kes meresõitudest eemale hoidub. Ei tohi ometi ütelda, et ta nagu marutõbine vett kardaks; seesuguse kartuse vastu kõnelevad ta jalgsi läbi mere Ruhnus, Hiius, Abrukas jne. käimised. Kordagi ei kõnelda, et ta laeva abi oleks tarvitanud. Tõll ei pea nagu enese vääriliseks laeva appi võtta. Kui vaja Saaremaalt kaugemale minna, sammub ta omil jalul läbi mere. Saaremaa, parem ütleme — saared on ta maailm; Rootsi teekonnast ei kõnele rahvasuu midagi. Tõll ei ihka Kalevipoja viisi maailma otsa vaatama minna. Omast kohast tuletab ta pisut filosoof Immanuel Kanti meelde; I. Kant ei sammu Königsbergi piirkonnast välja, Tõll sellevastu käib naabersaartelgi, võimalik, et isegi suurel maal, kuid selle viimase oletuse kinnituseks puuduvad kindlamad teated.

Lipp ülistab Tõllu kui rahva kaitsjat (Sitzungsberichte d. Gel. Estn. Ges., lk. 234). Rahvast kaitseb ta tõesti, selle vastu ei vaielda, see on kuninga kohus, aga kas ta on tõesti õiglane vanem, kultuuri ja ausate kommete pioneer olnud, ja ainult ülekohut nuhelnud, selle kohta tuleb mõnikord küsimärk teha. Tuntakse juhtumeid, mil ta vahet ei tee õigete ega ülekohtuste vahel. Laste poolt vihale ärritatud, kipub ta kogu küla maa pealt hävitama, küla, mille kõik elanikud ju teda ammugi ei ole pahandanud.

Haudlas asuva Tõllu kohta kuuleme korra imeliku loo: ta keedab kivil raha (E. 41459). Rahakeetmine võib siin vaevalt küsimusse tulla, sest eesti muistendid säherdust keetmist ei tunne. Palju enam on meil siin raha kuivatamisega tegemist, nagu rahaaugu-jutud sellest tihti kõnelevad (Rahaaugu-jutud 2; 10; 17; 61; 68). Kuivatajad kuuluvad tavalisesti rahahaldjate liiki. Siin tehakse õieti Tõllgi sarnaneks haldjaks. Igatahes on saarlased Tõllu rahakuivatamisega tahtnud Tõllu rikkust väljendada. Maasõjaväe kuningana ja suure osa Saaremaa valitsejana võis Tõll enesele tõesti rikkust koguda.

Kogu Saaremaa maasõja-kuningas ei ole ometi kogu Saaremaa tsiviilkuningas, kui luba nii ütelda, — räägitakse ju meie päevil näiteks sõjakubernerist ja tsiviilkubernerist. Tõllu kõrval esines Saaremaal veel muid vanemaid — väikesi kuningaid. Tõllu muistendist kuuleme, et ta vend, keda nimepidi ei nimetata, valitses Valljalas. 13. sajandil nimetatakse vanemate asukohtadeks Mone, Horile, Voldele, Karmele, Kiligunde ja Svorve (Oesel II, lk. 148), seega Muhu, Orisaare, Valljala, Kaarma, Kihelkonna ja Sõrve.

Muiste määras ülepea jõud mehele valitsuskepi; jõumehi, vägevaid isikuid valiti rahva juhatajateks; need suutsid rahvast hõlpsamini kaitsta. Hiid ei vajanud lihtsamal juhul abilisi; üksi vastaste vastu välja astudes võis ta korra jalule seada. Ainult kui vastaste arv sarnanes rohutirtsude parvega, kutsub hiid Tõll enesele lihtinimesi appi võitlema.

Tõllu pikkus.

Rahvas nimetab Tõllu, ta pikkust arvesse võttes, enamasti suureks meheks, vägimeheks, kangelaseks. Teiste sõnadega tahab rahvas seda väljendada, et Tõllu tuleb hiiuks arvata. Hiiu nimi on rahvasuust ikka enam hävinud; peaasjalikult tuletab hiidusid meelde veel Hiiumaa, kus muiste kolesuured mehed — hiiud asunud, just kui sakslased väidavad Rüügeni saare hiidude muistseks asumaaks. Saaremaal ja suurel maal on rahvasuu hiiud sagedasti vanapaganateks moondanud.

Kui ka saarlased oma kangelast praegusel ajal tavalisesti hiiuks ei hüüa, rõhutab rahvas ikka, et meil Tõllu isikus nii-ütelda üliinimesega tegemist, kelle kõrval on muud inimesed nagu Gulliveri kõrval liliputlased. Mõne arvamise järele peab Tõll 5 sülla pikkune olema. Näidatakse ta 5 sülla pikkust haudagi. Peale selle kõneldakse ta 5 sülla pikkusest palk-kepist (Oesel II, lk. 150), korra aga ka 7-süllalisest. Kuna kepp tavalisesti kandjast lühem, tuleb oletada, et Tõll tõepoolest enam kui 5—7 sülda pikk on olnud. Sellepärast pole ime, kui 9 jala sügavune Soela väin Tõllule natuke üle kingapaela, teisendi järele üle saapasääre ulatunud ja Tõll Saaremaalt hõlpsasti läbi 75 versta laiuse, kuni 22 jala sügavuse lahe käinud Ruhnust kapsaid toomas. Muhumaalt suurele maale pääsmiseks läbi 16 jala sügavuse väina ei vajanud ta samuti laeva ega paati. Kõigile ümberkaudsetele saartelegi jalutas Tõll merest läbi, niisama kui Kalevipoeg, kellele Soome lahtki takistusi ei teinud. Karja kiriku 18 jala kõrgustest sammastest kõneldakse teisal, et need teinud Tõll just enese pikkused (Oesel II, lk. 158). Seega väheneks ta pikkus, võrreldes eelmiste teadetega, umbes poole võrra.

Koljat on Tõllu kõrval poisike (Süda, S. Tõll, lk. 7). Põlvili olles vaatab Tõll üle männiku või suure metsa (Oesel II, lk. 151).

Ülepea vaheldub rahva arvamises Tõllu pikkus 18 ja 35 jala vahel. Olgu 18 jalgagi, pikk hiid on Tõll ikka küllalt.

Lõpuks olgu veel tähendatud, et ühe teisendi järele Tõll oma suurusega kõik maailma hiiud ära võidab. Ta suurust ei mõõdeta enam jalgadega ega süldadega, vaid verstadega. Väidetakse nimelt, et kui Tõll Tõllustes istunud, ta jalad enam kui penikoorma kaugusele Kõlljalani ulatunud (Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 12). Viimane väide Tõllu suuruse kohta seisab muidugi ühenduses Kõlljala nimega. Et seda viimast nime kuidagi seletada, on Tõllu Kõlljalani küündivate jalgadega toime saadud. Üldiselt aga Tõllu mitmeverstalist pikkust ei väideta. Igatahes, kui Tõll nii mitme versta pikkune oleks olnud, oleks ta ulatunud üle kogu Eestimaa vaatama ja kõike silmama, mis seal sünnib.

Kui väinade ja lahe sügavust nimetasin, tähendab see nende praegust sügavust. Muiste igatahes võisid need väinad ja lahed palju suurema sügavusega olla. Nagu professor A. M. Tallgren väidab, olid Saaremaal pärast kiviaja lõppu, umbes 1700 a. e. Kr., loodussuhted hoopis teised kui meie päevil, juba sel põhjusel, et maapind tollest ajast peale on tõusnud ja meri taganenud. Saaremaal ja Muhus teeb tõusmine sellest ajast meie päevini 12—13 meetrit (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. XIII kuni XIV). Seda maapinna kerkimist arvesse võttes ei või merepõhja kerkimist jätta tähele panemata. Tingimata on merepõhi samal määral kerkinud kui maapind. Kõige selle järele otsustades pidid väinad ja lahed Tõllu päevil palju sügavamad olema kui meie ajal. Kui oletada, et Tõll tõesti endisel Eesti iseseisvuse ajal on elanud, siis peaks meri tol ajal oma 10 jalga sügavam olnud olema kui praegu.

Kuna prof. Tallgreni tõenduse järele praegune Sõrvemaa kiviaja lõpul alles saar olnud (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. 2) ja Muhu enam kui poole väiksem pindala poolest, väidab rahvasuu, et vanapagan alles Tõllu ajal jõe Sõrve ja Saaremaa vahele tallanud (Oesel II, lk. 153; Eesti muistsed vägimehed, lk. 114) ja enne ühise Saaremaa küljest Muhumaa ära lahutanud erisaareks (Eesti Kirjameeste Selts V, lk. 370). Nende väidetega erineb rahvaluule täiesti arheoloogiast. Kahtlemata pakub arheoloogia siin asja valgustamiseks palju kindlamaid andmeid kui rahvaluule.

Tõllu jõud.

Tõllu suurest jõust annavad mitmed ta teod tunnistust. Nagu Kalevipoeg 700 saelauda turjal kannab (XI, 188—211), teeb seda muidugi suure maa vägimehe muistendi mõjul saarlastel Tõllgi. Tõll paneb vastase tasku ja viskab ta pärast vastu taevast, kust vastane alles tüki aja pärast maa peale maha langeb (Eesti muistsed vägimehed, lk. 111). Siin tuleb Kalevipoja väikese mehe lugu meelde, kelle suure maa vägimees kaelkotti mahutab (XI, 766—970). Aga veel enam mehi pistab Tõll tasku. Kui korra Tõllu Sõrve kutsutakse vaenlaste vastu, mahutab ta igasse kuuetasku 10 meest ja nende peade kohal kinniõmmeldud taskutesse igaühesse veel 10 meest, kaasavõetud kahele paarile härjaratastele kummalegi 20 meest, õlale ja teisele käsivarrele veel 20 meest (Süda, S. Tõll, lk. 13). Jälle teine kord topib ta saadikud tasku. Kolmas kord kannab ta merehädas oleva laeva kõigi meestega koos õlal merest välja randa (Eesti muistsed vägimehed, lk. 116 jj.). Prof. E. N. Setälä üleskirjutise järele satub Tõll Ruhnu kapsaid tooma minnes Abruka lähedal jalgupidi kalameeste võrku, millisel puhul kalameeste paat kipub ümber langema. Tõll võtab kalamehed kummassegi kaenlasse ja viib randa (koopia E. 59665).

Mitte laenu väites olgu tähendatud, et Tõllu laeva kõigi meestega õlalevõtmine sarnaneb Thori teoga; Thor viib õlal niisama laeva lainete käest randa varjule (Wagner, Unsere Vorzeit I, lk. 153). — Suuri puid kisub Tõll kõigi juurtega üles ja viskab ühe Kiidema, teise Linnu, kolmanda Upa lahte. Ühel juhul lastakse puu asemel mõõk Linnu lahte visata (Oesel II, lk. 163). Kuuesüllase palgiga (rehepalgiga, aampalgiga) tapab Tõll sõjas viimase kui vaenlase; teisel puhul jälle nii palju, et kolmepäevane varss verre upub.

Tõll viristab härjavankrit sõrme otsas nagu mängukanni. Lahtipääsnud rattad muudavad maapinda ja merepõhja (Süda, S. Tõll, lk. 60).

Korra Hiiust tulles lööb Tõll Karjas kepiga koeramoelise kivi pihta. Löögist tekib suur mõhk kivisse (E. 57319).

Kivid, mis mehesuurused, esinevad Tõllule nagu villakotid. Kivimürakaid loobib ta nagu lumepalle. Saaremaalt viskab ta kivi Käina kiriku pihta, võtab aga viskamiseks liiga vähe hoogu, nii et kivi enne päralejõudmist merre langeb. Sellevastu satub penikoorma kauguselt Kihelkonna kiriku pihta visatud kivi märki. Tõll astub siin tõesti Kalevipoja jälgedesse, kes Lääne-Nigula Pataka mäelt kivi Haapsalu kiriku pihta katsub visata, kuid kelle kivi Võnnu saarele kukub; Kilsi kabeli pihta visatud kivi sellevastu satub märki, purustab kiriku ja tekitab asemele Kilsi järve (Eesti kohalikud muistejutud, lk. 53).

Kuna Kalevipoeg enesest mõnda käe või jala jälge on järele jätnud, niisama ta hobunegi, ei või sedasama Tõllu kohta ütelda. Ainult Kuresaare linnapea külge on ta käe asemed jäänud katsest, müüri ümber lükata (Süda, S. Tõll, lk. 36). Siin suutis müür ta surumisele vastu panna. Liivlased teavad enam Tõllu jälgedest rääkida. Irest liivlastelt saadud prof. Setälä teadete järele toetanud Tõll selja vastu Kihelkonna kiriku müüri ning see müür pigistunud kõveraks. Kuresaares läinud ta linnapea juurde, litsunud selja selle nurga vastu ja surunud sellegi nurga kõveraks (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 73; E. 59665). Karja kiriku ehitamise puhul käib Tõll söömas alati kodu — Ansekülas. Kuna ta abilised söövad, jõuab Tõll ehitise juurde tagasi, kus ta abilistele ütleb: „Te laisad, päevavargad, kui kaua te ometi sööte! Ma olen juba Sõrves kodu käinud, söömaaja ära pidanud, jälle siin tagasi ja te sööte veel. Ruttu tööle, te vedelejad!“ (Oesel II, lk. 157). Tõllu liigutusedki avaldavad tarbekorral koledat jõudu. Vägimees kavatseb üht ninasõõret kinni hoides teise sõõrme tuulega poja ehitatud kiriku ümber puhuda, aga poja ehitatud tugisambad takistavad kavatsuse teostamist (Oesel II, lk. 157). Selle asemel murrab Tõllu pea raputamisest tekkinud tuul metsa murdu maha, tõstab Mäepää maja katuse üles pilvisse ja viskab selle viimaks Lümanda järve, kus sellest laid tekib (Süda, S. Tõll, lk. 11).

Tõllust kõneldakse, et vaenlased ta kaevuvee ära rikkunud ja Tõll kaevu läinud puhastama. Seda nähes veeretavad vaenlased talle veskikive kaela. Kuid vägimees viskab kive pihuks nimetades viskajatele tagasi. See kivide veeretamine kaevusolija kaela on Eestis laialt tuttav muistend. Hans veeretab vanapaganale kive kaela (Hans ja vanapagan, nr. 98). Aga niisama tunneb seda lugu Kalevipoeg (X, 889—974). See vägimees läheb kaevust otsima ilmaneitsi kadunud sõrmust. Selle aja sees veeretavad sortslased talle veskikivi kaela. Kalevipoeg veeretab veskikivi ümber sõrme ja küsib, kas see on kadunud sõrmus. Liivlastelt on see jutt neli korda üles kirjutatud (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 18).

Kivide kaevu kaela veeretamise motiiv võib Euroopas laialdase tutvusega hoobelda. Oldenburgis kaevab tugev mees kaevu; mehele saadetakse suuri kive kaela, mees aga arvab, et talle pihu kaela sajab (Strackerjan, Aberglaube und Sagen aus Oldenburg, I, lk. 507). Sama lugu leidub Grimm’i „Haus- und Kindermärchen’is“ nr. 90. Ülepea on see motiiv rahvusvaheline. Aarne nimekirjas „Märchentypen“ on see 650 A alla paigutatud.

Slaavlasedki tunnevad hästi kivide veeretamist kaevu: Афанасьев, Народныя русскія сказки  I, 12, III, 10 ja V, 9 esineb niisuguse jutu tüüp.

Tõllu kalavesile kalastama tulnud vanapagana tuuseldab Tõll tublisti läbi, nii et tuul vanapagana kübara kaugele merele viib, kus see madalamale kohale kinni jääb. Lained loksutavad muda ja liiva kübara peale. Kui vanapagan Tõllu käest vabaks pääsedes kübara järele läheb, on see juba saareks muutunud. Seda saart hakati Kübarsaareks hüüdma, kuid hiljemini väänasid saarlased nime Küpassaareks (Eesti Kirjameeste Selts V, lk. 370).

Tõll ei avalda mitte ainult Saaremaal oma jõudu, vaid ka Hiius. Korra Käinast Kärdla poole minnes hakkab tal nälg; ta palub mitmes kohas süüa, aga asjata. Tubala külas annab keegi naisterahvas talle terve leiva. Leiba süües kuuleb Tõll naiselt, et neil raske külast välja pääseda: igal pool sood ees. Tõll lubab aidata; võtab kinda, ajab mulda täis, läheb sohu, raputab kindast mulla maha. Mullast tekib Tubala mägi. Tänu täheks leiva eest teeb Tõll mäe äärde veel tee, mida mööda Tubala elanikud külast hõlpsasti välja pääsevad kaugemale Hiiumaale. Siin tuletab Tõll Kalevipoega meelde. Viimane teeb Kreutzwaldi lugulaulus sängi, kandes seks hõlmaga liiva kokku (XI, 230—236). Muidu kannab Kalevipoeg rüpes kive sillaks (E. 47235; 47857), kotis liiva teeks (seljandikuks) Tallinna ja Võru vahel (E. 42207); liiv pudeneb hõlmast maha, tekitades mäeselja (E. 46058) jne.

Seegi kindast mulla või liiva väljaraputamine ja mäe või tee tegemine on tuttav rahvusvaheline motiiv. Taanis kavatseb hiid Själlandist tee teha Jyllandi ja viib selleks kindaga liiva (E. T. Kristensen, Dansk Sagn III, 230). Samasugune lugu kordub hiiuga Viiles (sealsamas, 237), Gudumis (nagu eelmine, 246) jne. Grimm teab, et Sonnerapis hiid Lars Krands, keda talumees vihastanud, rannalt kindatäie liiva toonud ja talumehe maja selle alla matnud (Deutsche Mythologie I, lk. 445).

Kõik need tööd ja teod, aga palju muidki avaldavad Tõllu hiiujõudu, mis Kalevipoja omast kuidagi taha ei jää. Tõll võib jõu poolest teiste maade hiidude kõrvale astuda, ei tarvitse isegi Atlase ja Svjatogori kõrval häbeneda; niisama võib ta Ilja Murometsale kätt anda, kes sõnadega lubab isegi maakera üles tõsta, kui mingisugune sammas küüniks maa pealt taevasse (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, lk. 679). Viimased hiiud peale Murometsa esinevad aga juba isikustatud mägedena ega tule seepärast siin pikemalt küsimusse.

Ühes suhtes erineb Tõll märksa Kalevipojast ja muist vägimeestest. Vägimeestel on tavalisesti suur jõud napilt mõõdetud tarkusega paari pandud; öökullid ei ole veel suutnud nende eluasemetele tungida. Suure füüsilise jõuga ei suuda hiiud kaugeltki seda korda saata, mida väikesed intellektuaalsed isikud kasina füüsilise jõuga. Alati ilmub rohke toore loodusejõu ja väikese füüsilise, aga intellektuaalse jõuga varustatud isiku vahel see vahe, et intellektuaalne Taavet võidab loodusejõulise Koljati. Looduselapsel, olgu ta kui suure kehalise jõuga varustatud, ei hoia mõistus seda jõudu tasakaalus. Kui ka mitte alati lollus, siis ometi otskohtlus surub hiidudele nagu pitserimärgi peale. Seda näeme Kalevipojast, näeme muudestki hiidudest.

Tõll esineb ometi erandina. Üldiselt ei tunne muistend Tõllu piiratud mõistust. Kui ka Tõllu ettevõtteid alati kõige asjakohasemaiks ei või nimetada, — terav vaim jõuaks paremate abinõude varal ehk kergemini eesmärgile, — ei avalda Tõll ometi säärast vaimukehvust kui Kalevipoeg 12 tosina lauaga lõhkudes, väikese mehe taskupistmisel või mõnel muul puhul; Tõllu tegudel on alati tagajärg, olgu siis, et ta vihatujul midagi ette võtab, mil aeg puudub järelevaatamiseks, kas ettevõetav samm on nõuetele vastavalt astutud, näiteks vallatute laste karistamise puhul, mil Tõll vihatujul lastele ilma järele vaatamata kive järele viskab. Kaugel Hansu vanapaganast, esitab Tõll ometi palju enam Hansu leidlikkust, kuid see leidlikkus ei ole ühendatud Hansu viguritega, vaid on palju enam osava isiku terve mõistuse tagajärg.

Rahvanali tembeldab kõiki saarlasi, olgu nad Saaremaa elanikud, hiidlased, muhulased või kihnlased, vaimuvaesteks. Tõepoolest ei vasta rahvanalja väide sugugi tõe-oludele. Üksikuid vaimuvaeseid võib vististi leida, nagu neid ülepea igas ringkonnas esineb, kuid üldiselt avaldab suurem hulk saarlasi rohket vaimuteravust. Kui mõni üliõpilane tahaks hiidlast või saarlast pilada, saaks ta tihti niisuguse vastuse, et ta pilatava peaks rahule jätma. Tavalisesti on saarlastel suu õige koha peal, nagu rahvas ütleb; nad ei jäta õiget vastust võlgu ja see vastus käib tihti nagu vasar naela pea pihta.

Tõll oma kõnedega iseäralikku vaimuteravust ei avalda, niisama vähe kui otskohtlust; Tõll on oma intellektuaalse arenemise poolest nii ütelda keskpärane mees, ei mingisugune ema poolt kosja saadetud poeg ega mingisugune Saalomon. Ülepea ei ole rahvasuu Tõllu ütlusi kuigi palju säilitanud; needki, mis on säilinud, kõnelevad keskpäraselt arenenud talendist. Tõllu ütlustest on säilinud ta ähvardusi, sajatusi ja ettekuulutusi; viimaseid õieti üks ainus, ja needki enam vihapurskumisel; sel puhul aga ei saa iga sõna hästi vaekausile panna. Igatahes ei kõnele see, mis säilinud, Tõllu vaimuvaesuse poolt, niisama kui Tõllu teodki seda ei avalda, ehk me muidu seda küll oleme harjunud hiidudest kuulma, kes ainult oma suure füüsilise jõuga võivad hoobelda, aga igas muus suhtes tavalistest surelikkudest kaugele maha jäävad. Saarlased on seega osanud oma suurema poja au päästa, on teda ajakõrgusele upitanud, kus seistes nad ta poolest kuidagi viisi ei tarvitse häbeneda.

Tõllu uni.

Omapärane on hiidudel suur isu, janu ja magamine. Saunaskäimise puhul sööb Tõll kogu härja ning teo leiba ja joob kas poole või mõnikord koguni vaadi õlut peale (Eesti muistsed vägimehed, lk. 138). Karskusemõtet ei oska Tõll igatahes sugugi hinnata. Teelemineku puhul täidab Tõll 7 härjanahka tangupudruga, sööb kõik 7 nahatäit putru korraga ja tormab tühjade nahkadega siis vastaste kallale (Eesti muistsed vägimehed, lk. 112).

Tõll sarnaneb söömises, joomises teiste hiidudega, eriti aga Thoriga, kellest kõneldakse, et ta kosjapeo ajal mõrsja osa esitades söönud kogu härja, 8 lõhet ja joonud paar vaati mõdu ära, ja merega ühendatud, tahtnud joogisarve tühjaks juua, kuid mere tühjaksjoomine käinud tal ometi üle jõu (Wagner, Unsere Vorzeit I, lk. 156).

Kalevipoja magamisest kõneleb lugulaul ühtelugu. Näib, nagu kuuluks magamine Kalevipoja elu üheks tähtsamaks ülesandeks. Kalevipoja magamiskohtadest annavad sängid alles praegugi tunnistust (Eesti Kirjandus 1924, lk. 143 jj.). Tõll ei anna magamise suhtes suure maa vägimehele palju järele. Küll ei ole ta mälestuseks sänge maha jätnud, aga rahvasuu tunneb ometi mitut ta magamiskohta. Tõldemäel, Hirmustes, Viieristil jne. teatakse Tõll olevat maganud. Prof. E. N. Setälä kuulis omal ajal Ire liivlaste suust, Tõll maganud korra Koltse metsas kümme päeva ühte lugu; selles metsas olla praegu veel näha kraav, milles ta maganud (koopia E. 59665).

Korra magama heitnud ega äratanud teda keegi, võis ta päevad ja nädalad ühtesoodu unetaadi kaisus mööda saata. P. Süda ütleb, et Tõll magas kas mitukümmend aastat ühtelugu, kui keegi teda ei äratanud (Suur Tõll, lk. 30). Pikk uni võtab enamasti mõne vaevarikka töö tegemise järel vägimehe üle võimust. Ta uni tuletab tihti tuulispaska meelde: maa väriseb, pilved sähvivad välku, puud painduvad, meri virvendab. Asjata äratatud, hüüab Tõll nii valjult, et mäed värisevad ning vesi vahutab; pea raputamisest tekib tuul, mis männikuid maha murrab ja majakatuseid pealt ära viib (Eesti muistsed vägimehed, lk. 100).

Siin lööb Tõll Kalevipoja üle. Niisugust mõju ei suuda suure maa vägimehe uni looduse peale avaldada, kuigi norin mõnikord kõue müristamist meelde tuletab (Kalevipoeg XI, 281—284). Suure maa vägimees ei pahanda äratuse puhul, küll aga saarlaste hiid, nimelt äratuse puhul laste poolt, kes äratamisega teda narrivad. Vanem põlv oskab paremini hinnata vägimehe magamist. Viieristi mäel ta uinumist nähes toob iga vanem inimene värske puuoksa ja pistab vägimehe ligidale maa sisse (P. Süda, Suur Tõll, lk. 15), muidugi selle otstarbega, et päike puhkaja peale liiga palavalt ei paistaks ega vali tuul teda tüütaks. Sõrulaste seletuse järele tekkinud sellest puuokste maassepistmisest viis, et vägimehe töid hinnates sinna oksi ka siis maha pistetud, kui Tõll enam seal ei uinunud. Hiljemini hakatud sinna maha viskama, mis möödaminejal iganes kätte juhtunud, olgu toores või kuiv oks, puupulk, laast või midagi selle sarnast. Sedaviisi seletavad sõrulased Viieristi rihumäe (reomäe) tekkimist. Sääraseid rihumägesid on Saaremaal mõnigi, näiteks Karja Pammas (Saaremaa muinasjäänused, lk. 50), „mungakivi“ juures Pöide Maasil (Eesti Kirj. Selts 5, lk. 394), Sõrve Koltse metsas tee ääres (Holzmayer, Osiliana, lk. 73) jne.

Viieristi rihuhunnikul leidub mujal Eestis palju sugulasi. Need kuuluvad ohvrikohtade hulka. Seesugusel kohal oli muiste midagi iseäralikku juhtunud, kas keegi isik ära tapetud või mingisugust muud vägivallatööd tehtud. Seal hakati ohverdama tavalisi sellekohaseid ohvreid, hiljemini aga seda, mis just kätte juhtus. Iga möödamineja kohus oli ohverdada. Ei juhtunud midagi väärtuslikumat käepärast olema, visati ohvriks kas puuraag või väike kivi maha. Aja jooksul tekkis ohvrikohale virn, hunnik risu (Eesti mütoloogia III, lk. 112).

See komme oli muiste laialt tuttav; ta kuulub rahvusvaheliste kommete kilda. Piiblist kuuleme, et juba juutidel oli viisiks süüdlase hauale kivikuhja kokku kanda. Näiteks jutustatakse seda Aakanist, kelle hauale aegamööda kivihunnik visati (Joosua 7, 26). Absalomi hauale heideti niisama kivivare (2. Saam. 18, 17).

Reomaast, vähemalt reomaa raagudest kõneleb pommerlaste apostel Bambergi Otto († 1139). Sellegi poolest ei ole selle apostli keeld raagude viskamist Pommeris suutnud kaotada. Köslini maakonnas Kratsigis leidub tee ääres praegu veel koht, kuhu möödaminejad raage ja risu viskavad (Am Urquell IV, lk. 15). Köslini lähedal tappis kord mees teise. Kohe hakati tapmiskohale raage viskama, mida sealt mõnikord koorma viisi ära veeti. Alam-Lausitsis on veel 1871. a. säherdune reomaa alguse saanud (Mittheilungen der Niederlausitzer Gesellschaft II, 5, lk. 355). Harzis kuulutavad kivivared võllatõmmatud isikute matusekohal nende isikute mälestust. Kivivared peavad takistama kurjategijaid kodu käimast (Am Urquell IV, lk. 173). Poosenis Bienenwerderis tekib reomaa kahe teineteise mahalasknud karjase hauale (O. Knoop, Sagen der Provinz Posen, 230). Meklenburgi Gahlenbekis visatakse raagusid või kive tapetud isiku hauale, et hing siin mitteõnnistatud maas rahu leiaks (Bartsch, Sagen aus Meklenburg, 635). Tiroolis viskavad Alpidele minevad lapsed kivihunnikule kivi juurde; vanemad teevad seda vähem (Hessische Blätter XXII, lk. 21). Võimatu oleks siin kõiki sarnaseid külluses leiduvaid reomaid loendada (Liebrecht, Zur Volkskunde, lk. 267).

Reomaa jälgi tabame isegi Aafrikast. Uukuambi ja Ondonga riigi vahel leidub Okakulukasi nimeline küngas. Sel künkal tapetud vanasti keegi kuningaemand. See küngas on mingisuguseks reomaaks moondunud. Igaüks sealt mööda minev pagan võtab puuoksa ja viskab künkale, üteldes: „Mina lähen Ondongasse!“ Ehk: „Lähen Uukuambi!“ Niisama tehakse ja öeldakse tagasi tulles. Ikka antakse künkale puuoks ohvriks. Vahe Aafrika Okakulukasi ja eesti reomaa vahel on see, et Aafrikas möödamineja oma käigu eesmärgi nimetab, Eestis mitte (Jõulu Album 1904, Reomaa, lk. 13 jj.).

Tõll ja kirikud.

Kirikute ehitusel on ehitajad mõnikord kimbus õige koha äramääramisega, kuid teavad ometi peagi abi. Karja kiriku ehituse jaoks õige koha leidmiseks käsib tark musta härja vankri ette rakendada, neli nurgakivi vankrile laduda ja kiriku sinna ehitada, kus härg vankriga seisatab. Niisama sünnib Kärla kiriku ehituse puhul. Kärlas rakendab kirikuehitajaks hakanud Tõll kaks härga vankri ette (mu E. m. väg. lk. 124).

Koha otsimise motiiv härgade varal on kogu Eestis väga tuttav; härgade asemele astub mõnikord hobune. Pühalepas leitakse just sedasama viisi kui Karjas õige kirikukoht. Ka Reigi ja Käina kirik ei saa ilma härgadeta õiget kohta (Russwurm, Sagen aus Hapsal, der Wiek, 42). Veel mitme muu kiriku jaoks leitakse härgade varal õige koht. Pärnu-Jaagupis, Ristil, Tormas, Raplas jne. rakendatakse musti härgi vankri ette, mujal ei panda rõhku härgade karvade värvi peale (Eesti Kirjandus 1915, lk. 39). Soomes puutume samasuguse motiiviga kokku. Esimene ristiusu piiskopp Henrik määrab surma puhul: „Võta mu luud-liikmed, pane reele, rakenda härjad ette; kus näed härjad väsivat, sinna ehitatagu kirik“ (Hembygden 1910, nr. 1). Pöytyä kirika ehituskoha määravad niisama härjad (Kotiseutu 1914, nr. 7). Elimäe kiriku aseme määrab must härg (Kotiseutu 1913, nr. 11). Vesilahel juhatavad järve lained õige koha kätte (Kotiseutu 1912, nr. 5) jne. Liivlastelgi juhatavad kaks härga kiriku aseme (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 75).

Härjad kirikule koha määramisel kuuluvad rahvusvaheliste motiivide hulka, ei moodusta mingisugust iseäralist momenti Tõllu muistendis. Saksamaal määrab härg Herfordi kirikule aseme (A. Kuhn, Sagen aus Westfalen, 305), kaks härga Wurmlingeni kiriku aseme (Meier, Sagen aus Schwaben, 357) jne.

Rootslased võtavad kiriku aseme määramisel niisama härgi appi. Sipoo kirikule määravad kaksikud härjad ree ees, kivid reel, seismajäämisega ehituskoha, just sama viisi Helsingi, Siuntio, Lohja, Inkoo, Karja, Pohja jne. kirikule, Tammisaares ja Bromarvis aga hobused. Harukorral astuvad härgade asemele vasikad. Igatahes väga palju kirikuid on rootsikeeleliste teadete järele härgade määramisel ehituskoha omandanud (Landtman, Finlands svensk folkdiktning VII, lk. 554—558). Taanlastel tõrjub Krogstrupi kiriku aseme määramisel eesel muud loomad eest (Kamp, Danske folkeminder, lk. 341). Muidu määravad Taanis tavalisesti härjad kiriku aseme (E. T. Kristensen, Danske sagn III, 808—814).

Juba vanadel kreeklastel juhatab lehm Kadmosele ehitatava linna aset (Kurtz, Allgemeine Mythologie, lk. 258).

Härjad esinevad kirikute ehitamises selle muistendi lülina, mis ennast õhtumaa kirikute ümber pununud. Põhjust kiriku aseme otsimiseks on piibel andnud. 1. Saamueli raamatu 6. peatükis jutustatakse, et vilistlased kavatsevad seaduselaeka Iisraeli lastele tagasi saata. Seks võetakse vanker, rakendatakse kaks lehma vankri ette, tõstetakse seaduselaegas vankrile ja lastakse lehmad oma tahtmist minna. Lehmad seisatavad Iisraeli alal suure kivi juures. Seal lõhutakse vanker ja ohverdatakse lehmad. Härgade asemel on piiblis lehmad. Olgu tähendatud, et Eestiski tihti kiriku aseme äramääranud härjad ohverdatakse (Eesti Kirjandus 1915, lk. 42). Kuna suurel maal enamasti igal pool inimesi kirikusse müüritakse, ei astu see motiiv Saaremaal sugugi esiplaanile.

Tõllu poeg ei taha isast kirikuehitamise poolest maha jääda. Kuid Tõllul ega pojal ei edene alguses kirikuehitamine, vähemalt 2—3 kohas. Karjas lagunevad Tõllul öösi päeval ehitatud müürid, niisama Kassikul ja pojal Lümadal. Viimasel kahel kohal katkestatakse ehitus, kuna härjad Karja kiriku jaoks uue aseme kätte juhatavad. (Süda, S. Tõll, lk. 50).

Öösist müüride lagunemist tuntakse suurest osast Eesti kirikutest. Niisugune äpardus juhtub näiteks Karuse, Hanila, Vormsi, Noarootsi, Lääne-Nigula, Martna, Vigala, Rapla, Jüri, Kuusalu, Simuna, Maarja-Magdaleena, Võnnu, Põlva, Rõuge, Roosa, Tarvastu, Kolga-Jaani, Pilistvere, Karksi, Aliste, Jäärja, Pärnu-Jaagupi ja veel mitmele muule kirikule (Eesti Kirjandus 1915, lk. 43 jj.). Lagunemisest leidub liivlastelgi üks jutt (O. Loorits, Livische Märchen- und Sagenvarianten, lk. 75).

Sama motiivi on lätlased oma kirikutega köitnud. Sissegali kiriku päevane ehitus laguneb öösiti; viimaks vajuvad müürid hoopis maa alla (Lerch-Puschkaitis, Latveeshu tautas teikas un pasakas VI, lk. 199). Smiltenis leitakse hommikul eelmise päeva töö lagunenud olevat (F. Bienemann, Baltisches Sagenbuch, nr. 139 ja 140), Ekaus leitakse alusmüüri kivid hommikul teisalt (Lerch-Puschkaitis I, lk. 184). Veel mõnest muust kirikust kõnelevad lätlased samasugust lugu.

Öösise lagunemise motiiv on laialt Soomeski tuntud. Prof. A. M. Tallgren loendab Soomes 20 kohta, kus päevane ehitus öösi ära lõhutud (Kotiseutu 1914, nr. 5). Kõige vanem seesuguse lagunemise üleskirjutis põlvneb 1780. aasta paigu Mynämäe kiriku kohta õpetaja Lizeliuse sulest, kes müüride lõhkumises kurje vaime süüdlasiks ei pea, vaid inimesi. Rootsikeelsed kõnelevad öösisest lagunemisest peale muude näiteks Pärnaja kirikust (Landtman, Findlands sv. folkdiktning VII, lk. 562).

Öösisest müüride lagunemisest teavad rootslased, norralased ja taanlased mõndagi rääkida. Näiteks Hyllingi ja Krogstrupi päeval ehitatud müürid lagunevad öösi (Kamp, Danske folkeminder, lk. 341), Borbjaergi müürid niisama (sealsamas, lk. 17), Gudumi omad (sealsamas, lk. 267), Sottrupis sama äpardus (Ohrt, Sönderjydske folkesagn, lk. 55), Hillerslevis ka (Evald Tang Kristensens Ärebog, lk. 23). Isegi Paabeli torni ehitusel juhtunud sakslaste teate järele öösi sarnane müüride lagunemine (Strackerjan, Aberglaube I, lk. 341). Palju leidub sarnaseid Skandinaavia muistendeid Kristenseni teoses Danske sagn III, 829—867; 911—937.

Saksamaal tuntakse niisama mõnda sarnast lugu, näiteks Oldenburgis Blekse kirikust (Strackerjan, Aberglaube I, lk. 128), Merseburis toomkirikust (A. Kühn, Norddeutsche Sagen, lk. 229), Engeris laguneb torni ehitus (A. Kuhn, Westfälische Sagen, lk. 298), Dobberseni kiriku kivid viiakse iga öösi teisale (Bartsch, Sagen aus Meklenburg, lk. 479), niisama Rüügeni Vilmnitsis (A. Haas, Rügensche Sagen, lk. 156). Kurioosiumina olgu veel juurde lisatud, et kui Gerau linna lähedale, kus 99 tuulikut, üks juurde ehitatakse, siis päevane töö öösi rikutakse (Grässe, Sagenbuch, lk. 264).

Tõll ja poeg ehitavad teine teist kirikut. Mitte ainult see ei kuulu rahvusvaheliste motiivide hulka, et hiiud ehitavad kirikuid, vaid ka, et just isa ja poeg teine teist kirikut ehitavad. Eestiski tuntakse mõnda kirikuehitajat hiidu (Eesti Kirjandus 1915, lk. 288 jj.), aga peale Tõllu ja poja ainult veel Peetri ja Koeru kiriku ehitajat isa ja poega. Seesuguse juhtumusega puutume Ahvenamaalgi kokku. Isa-hiid ehitab Lemlandi, poeg-hiid Jomala kiriku (Landtman, Finlands sv. folkdiktning VII, lk. 536). Kui isa ja poja ehitusmotiiv Saares mitte mujalt pole pärit, võis ta Ahvenamaa elanikkude kaudu Saaremaal tuttavaks saada. Saarlased ja ahvenamaalased võisid ju merimeestena tihti kokku puutuda.

Isa ja poja ehituse ajal tarvitavad mõlemad sama vasarat. Kumb vasarat vajab, sellele viskab teine vilistamise peale vasara kätte; näiteks saadab Tõll pojale Kärlast Kaarmale vasara kätte ja poeg jälle Kaarmalt Kärlasse. Vasara kätteviskamine kilomeetrite tagant kuulub jällegi rahvusvaheliste motiivide hulka. Teisendi järele ehitavad Tõll ja poeg ka Pöide ning Valljala kirikut ja viskavad siingi teineteisele vasarat kätte (Eesti Kirjandus 1915, lk. 293). Eestis esineb peale Tõllu ja poja vasaraviskamist seda ka mujal. Koeru ja Peetri kiriku ehitavad isa ja poeg, keda hiidudeks ei nimetata, kes aga näikse hiidudena esinevat; nemadki tarvitavad sama vasarat (J. Jung, Muinasajateadus eestlaste maalt III, lk. 26). Karksist kuuleme, et hiiud, keda seal vanapaganaiks hüütakse, vastastikku üksteisele kas labidat või kirvest kätte viskavad (mu Eesti kohalikud muistejutud, lk. 68). Ka Tõll ja poeg viskavad mõnikord labidat (Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 12). Setu vägimehed, üks Petseris, teine Irboskas, kolmas Pihkvas, tarvitavad samuti ühte vasarat (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 124).

Germaanlasedki tunnevad mõnda juhtumust, mil üks hiid kaugelt teisele midagi kätte viskab. Hornburgi ja Ebersteini hiiul on kahe peale kokku üks kirves, mis tarbekorral enam kui penikoorma kauguselt kätte heidetakse; niisama teevad seda Hünenkelleri ja Porta hiiud (Redeker, Westfälische Sagen, nr. 36). Mitmes kohas Saksamaal kõneldakse hiidudest, kes teineteisele leibu kätte viskavad, nagu Karksis leivalabidaid (Grimm, Deutsche Mythologie I, lk. 451). Saksenheimi, Oberwittighauseni ja Grünfeldhauseni kabelit ehitavad hiiud; esimese kabeli valmimise järel visatakse umbes poolteise penikoorma taha vasar teisele hiiule ja sealt niisama kaugele kolmandale hiiule. Mölsteni ja Katariina kirikut Tiroolis ehitavad hiiud vilistavad vasarat tarvitades teineteisele ja teine viskab teisele vasara kohe kätte (Wolf, Zeitschrift für deutsche Mythologie II, lk. 182). Skandinaavias tuntakse niisama vasara kätteviskamist kiriku ehitamisel (Kristensen, Danske sagn III, lk. 115). Motiiv igatahes germaanlastelt pärit.

Kadedus pesitseb hiiu südames niisama kui tavalise sureliku inimese südames. Nähes, et poeg Kihelkonda kaunima, toredama kiriku ehitanud kui ta enese ehitatud kirikud, otsustab Tõll kadeduses poja kiriku hävitada. Suure kivi kätte kahmanud, viskab Tõll sellega Kihelkonna kirikut. Kivi purustab torni võlvist saadik. Noor Tõll ei julge pärast enam uut torni ehitada, vaid teeb madala kellatorni (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 123 jj.). Samasugune kadedusemotiiv hiid-isa ja -poja vahel esineb Ahvenamaal. Jomalas ehitab poeg kaunima kiriku kui hiid-isa Lemlandis, ja kohe otsustab viimane kadeduses hävitada poja kiriku. Siin ebaõnnestub ometi viskamine: kivi ei satu torni pihta nagu Kihelkonnal, vaid langeb torni lähedale maha (Landtman, F. sv. folkdiktning VII, lk. 545).

Teisendi järele ei ehita Kihelkonna kirikut noor ega vana Tõll, vaid keegi rikas mees Annu Toomas omal kulul. See tahtnud kiriku ehitada esiti Kabelimäele, aga seal lõhutud öösi päevane ehitis. Siis määranud kaks täiesti ühte karva härga ehituspaiga orgu, kuhu ehitatudki kirik ja kellatorn üles mäele (Eks XXXIX, lk. 195).

Enam kui isa poja kirikut katsub purustada, püüab seda teha üks hiid teise hiiu ehitatud kirikuga. Tõll viskab Leigri ehitatud Käina kirikut, aga ei taba märki. Süda teate järele kavatseb Tõll Kiidema Risti kõrtsi juurest Käina kirikut sellepärast hävitada, et see ehk parem on kui tema ehitatud kirik (S. Tõll, lk. 48). Dr. O. Kallas kuulis 1894 Emastest asja kohta järgmise teate: Tõll viskas Saaremaalt kiviga Käina kiriku peale sellepärast, et ta Leigriga riidu oli läinud; üks kivi kukkus merre Orjaku mõisa juurde, 4 versta kirikust Saaremaa poole, teine lendas poolteist versta kirikust kaugemale Ristivälja ja Moka küla vahele (E. 59 458). Emaste teadete järele on Tõll seega kaks korda visanud Käina kirikut, kuna Saaremaal tavalisesti ühekordset viskamist tuntakse. — Muidu tuntakse Tõllu kive veel Võdruka küla ümbruses (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 100), Pöide Kõigustes (E. I, lk. 31) ja Pöide Kärkvere külas „Juhani“ talu põllul; viimane 3,5 meetrit kõrge ja 10 meetrit pikk. Teated puuduvad, missugusel põhjusel neid kive Tõllu kivideks hüütakse.

Noor Tõll kardab, et isa Kaarmagi kiriku purustab, kuid kartus on ilma-aegne. Hiid Olev kavatseb Riia Peetri kiriku kiviga puruks visata, aga kivi langeb Tori jõkke maha; niisama tahab Kalev Olevi ehitatud kirikuga teha (J. Jung, Muinasajateadus II, lk. 68).

Soomes tuntakse palju muistendeid hiidude püüdest kirikuid purustada. Killi kavatseb oma ehitatud Raisio kiriku kiviga puruks visata, kuid kivi langeb Turu ja Naantali vahele lahte, kus teda praegu „kukkarokivi“ nime all näidatakse (Wallin, Suomen kansan esihistoria, lk. 69). Turu kirikule tahab teine hiid samasuguse saatuse valmistada, aga seegi kivi ei satu märki. Niisama sünnib Pohjas ja Lappväärtis (Landtman, F. sv. folkdiktning, lk. 545).

Saksa muistendites puutume niisama kokku hiidude püüuga kirikuid purustada. Meklenburgis viskab hiid Kupentini kirikutorni kiviga tõesti puruks (Bartsch, Sagen aus Meklenburg, lk. 33). Tavalisesti ei satu hiidude visatud kivi märki, nagu Tõllu Käina kiriku pihta visatud kivi, näiteks Kladrumis, Walkendorfis, Flootovis jne. (Bartsch, sealsamas, 39, 46, 49). Sama motiiv kordub Taanis. Morsi hiid kavatseb Lerni hiiu ehitatud kiriku kiviga puruks visata (E. T. Kristensen, Danske sagn III, lk. 123), niisama Kneberhedes, Årestrupis, Steppinges (sealsamas lk. 125, 127 128) ja veel mujal (vrdl. sealsamas lk. 182—162). Eestlased on motiivi igatahes germaanlastelt omandanud.

Kas pagan või kristlane?

Tõll on nagu teesammas, nagu teejuht risttee ääres, nagu Jaanus: vaatab ette ja taha, ühe poolega viitab ta paganusse, teisega kristlusse. Aja jooksul hävib paganusse juhtiv nimelaud, kristlusse juhtiv püsib. Ülepea tuleb Tõllu tegevus kahte jakku jagada: paganuseaegsesse ja kristluseaegsesse.

Tõllu lapsepõlv ja noorus jääb meile täiesti tundmata maaks; nagu deus ex machina kerkib Tõll äkisti näitelavale. Kuigi ta tegevus osalt paganusse, osalt kristlusse ulatub, ei iseloomusta ta toimimine otsekohe pagana tegevust; see ei erine kuigi palju kristlase tegevusest. Tõllu elu lõpupoolne tegevus langeb igatahes kristlikku ajajärku, see on enam-vähem kristluse külge köidetud.

Tõllu kristlus tuletab Konstantin Suure kristlust meelde. Väliselt osutub ta kristlaseks, seespool pesitseb aga pagan. Kristluse edendamiseks tehtud töid — kirikuid — on Tõll peagi valmis hävitama.

Iseenesest ei järgne kirikuehitusest veel, et ehitaja tingimata kristlane peaks olema. Võõra maa muistendid tunnevad juhtumeid, mil hiiud, aga isegi vanapagan kirikuid ehitanud (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 454; Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 27). Vanapagan nõuab kiriku ehituse puhul enesele ohvriks hinge, jääb aga pettuse tagajärjel sellest tavalisesti ilma (Kühnau, Schlesische Sagen II, lk. 684; lk. 695). Igatahes ei või võõra maa hiidudest sugugi väita, et nad oleksid kristlusse vastu võetud. Lundi kiriku ehitaja hiid Finni moondab püha Laurentius kiviks, just kui meil Oleviste kiriku ehitaja Olav kiviks moondub; Soomes ehitavad hiiud mõnda kirikut, kuid ristivesi ei ole nende hiidude pead puutunud (Landtman, Finlands svenska folkdiktning VII, 543 jj.), aga mõnikord lasevad nad ometi oma lapsi ristida (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne, lk. 27). Skandinaavias kaebavad hiiud, niisama kui Kalevipoeg, endi rahu rikkuvate kabelikellade üle (mu Eesti kohalikud muistejutud, 53); kuna Kalevipoeg katsub kabelit hävitada, põgenevad võõrsil hiiud kirikuist jäädavalt eemale (Kristensen, Danske sagn, III, lk. 26).

Kristlus vajutab Tõllu muistendile ometi nagu nägemata pitseri peale. Paganus peab kristluse eest taganema, ükskõik mida viimase vastu iganes ette võetagu. Kristluse, õigemini kirikute vastu kavatsetud hävituskatsed ebaõnnestuvad. Tahes või tahtmata peab Tõll nagu Julianus südames tunnistama: „Sa oled ometigi võitnud, galilealane!“

Tõll teeb hävitamiskatsetega niisama kui Julianus iseenese naeruvääriliseks, rist jääb pühakoja torni otsa seisma. Oma tööd ei püüa vägimees hävitada, küll aga teiste tööd.

Palju parema mulje selles suhtes jätab Tõllu poeg. See ei asu sõjateele kristluse nähtavate sümbolite vastu; ta ehitab kirikuid rahva jaoks ja jätab nad rahvale, osates paremini hinnata kristluse mõju.

Kaugemale kirikute ehitamisest ja kirikuskäimisest, nagu öeldud, ei ulatu Tõllu kristlik tegevus. Pea kisub sõda ta oma pöörisesse. Siin ei ole midagi iseäralikku, et kirikute ehitaja sõjahobuse turjal ratsutab. Eks puutu selles suhtes silma hiilgavad eeskujud.

Piibel ühes, mõõk teises käes, rändavad piiskopid sõjateel mööda maad. Albert on enam sõjamees kui piiskopp, niisama mõni teine, näiteks Saaremaa piiskopp Reinhold Buxhöwden 16. aastasaja esimesel poolel (vrdl. mu Eestimaa ajalugu 3. tr., lk. 150). Mis ime siis, kui paganast saadud kirikuehitaja vahetab kellu ja vasara mõõga vastu, õieti ei oska Tõll enne ega pärast kiriku ehitamist mõõgaga midagi peale hakata, olgu siis et pärast surma pea mõõga otsa pistab. Ta kannab mõõka enam moe pärast, just kui Vene ajal mitmesugused ametnikud. Tõll esindab palju enam kiviaja kui raua-aja elanikku; kiviaegsed relvad meeldivad talle palju rohkem kui raua-aja omad; esimestest otsib ta peaaegu iga tarviduse korral abi.

Ei tunta Tõllu kristlikku matmist; vist pagana viisi maetakse ta maha, igatahes mitte kiriku juurde, nagu teisal sellest jutt. Siiski teatakse, et rist ta hauale püstitatud, suur nagu kogu mets (Russwurm, Sagen aus Hapsal, 5, 3). Rist võidi muidugi ainult kristlasele püstitada; pagana hauda ei oleks keegi varustanud ristiga. Ei või ometi imestella, et Tõllu ei maetud kirikuaeda. Esimesel kristluseajal eelistati meil kalmeid ja maeti neisse. Veel 1428. a. seletas Riias kiriklik koosolek: Mõnel hiljuti ristiusku heitnud isikul ja maa talupojal on seniajani vana paganlik komme ja see paha viis, pühitsetud surnuaeda põlata ja eelistada metsas ennast nagu metslooma lasta matta, niisama muis mittepühis paigus, kuhu vanemad ja sõbrad paganusepäevil maetud (Urkundenbuch VII, 479, § 19). Põlvas kaevas 1642. a. keegi talumees ema surnuaiast välja ja mattis kalmesse. Veel 1647. a. kaebavad Otepää ja Kodavere õpetaja, et inimesi maetavat mujale kui kirikuaeda. Sama kaebus kordub veel 1683. a. mitmes koguduses (R. Hausmann, Ausserkirchliche Begräbnissplätze im Estenlande, lk. 10—12). Taanis tuntakse muistendeid, et hiid Vidrik Vis heidab ristiusku, aga harrastab paganust ometi nii, et pärast surma ei lase ennast kirikuaeda matta, vaid kalmesse (Kristensen, Danske sagn VII, 10; 11).

Kristluse poole viitab vägimehe nimigi — Tõll. Ta ristiinimeseks saamise kohta ei tea me vähematki. Et ta aga kristlane on olnud, seda võime oletada ta kirikuehitamisest ja kirikuskäimisest, näiteks Muhu kirikusse sõidust. Paganalt võime oodata küll kirikute ehitamist, aga vaevalt uuel aastal kirikusse sõitmist (Hurt I, 5, lk. 599).

Tõllu nainegi kannab kristlikku nime Pirit.

Lühidalt: Tõllu kristlus avaldub enam nimes kui kommetes, tegevuses, ülepea elus.

Kampmann nimetab Tõllu, muidu M. Lipp’u jälgides, „kõlbulise kombe ja hariduse edendajaks“ (Eesti kirjandusetöö peajooned I, lk. 97). Sellest edendamisest märkame liiga vähe. Kaudselt võiks siia arvata kirikute ehitamist. Kuid samal ajal ilmub püüe kirikuid hävitada. Hävitamine kaalub õieti ehitamise üles.

Vale ja kurjuse kaotus rahva seast jääb illusoorseks. Palju enam kuuleme, et Tõll rahvale just valet ja kurjust kaela sajatab (vrdl. Tõllu sajatamine). Ainult vanapagana ja ta sohi tagakiusamise kohta võime ütelda, et Tõll kurjust taga kiusab. Muidu puuduvad meil teated, et Tõll kuidagi rahva vale ja kurjuse vastu oleks võidelnud.

Ka ei tähenda pool vaati õlut ära juua kõlbla elu edendamist. Vaatame, kuhu vaatame, ei puutu meile ometi andmeid silma kõnealuse väite tõendamiseks.

Üldiselt on meil senni püütud Tõllu tegevust enam kaunistada, kui andmed seda lubavad. Siiski võib ütelda, et Tõll ei koorma oma hinge süüdega nii kui Kalevipoeg; ta seisab kõlbluse poolest Kalevipojast kõrgemal. Viimase surm on õieti lepitus ta süüde ja eksituste eest; Tõll variseb surmale saagiks isamaa ilu hoideldes, vaenlaste vastu võideldes. Kodumaa kaitsmisel seisab Tõll nagu kõrges vahitornis, kõik tehes, mis iganes ta võimuses, ja jätab kodumaad kaitstes elu ega tagane vaenlaste eest nii kui Kalevipoeg.

Mitmed panevad rõhku Tõllu armastuse peale, nii Lipp ja Lipu järele Kampmann. Ei see ole ainult kodukolga armastus, vaid seda armastust nähakse perekonnagi armastuses (Sitzungsberichte der Gel. Estn. Gesellschaft 1886, lk. 235). Tõsi küll, Tõllu ja Pirita vahel ei näe me musta kassi jooksvat, mõlemad elavad täielikus kooskõlas eneste vahel, kuid teisiti kujuneb asi isa ja poja vahel. Noor Tõll käib sama rada, mida meie-aegsed noored; niipea kui tiivad kasvanud, ei hoolita enam vanematest. Noor Tõll tahab isa eestkoste alt enese vabastada; oma käe peal hakkab ta, ilma isa teadmata, kirikut ehitama. Teadmata, kui tugev oli side enne isa ja poja vahel, poja omapead talitamine katkestab sidemed igatahes täiesti. Tekib vastolu isa ja poja vahele. Isa püüab poja tööd hävitada, ta ehitatud kirikut purustada. Poeg ei hakka isa viha kartes enam uut kirikut ehitama. Kaarma kiriku ehitamisel on isa poja vastu armulisem; ta lepib sellega, et poeg ta tulemise pärast hirmu tunneb ja kätega püüab kirikut kaitsta. Ülepea avaldab vana Tõll halvemat iseloomu kui poeg. Poeg teeb paremaid töid kui isa. Tõll tahaks ka meistritöös esimene olla, nagu ta on jõu poolestki esimene, kuid siin lööb poeg ta üle. Ilmub vana tõde: noored jõud võidavad osavuse poolest tihti vanad. Ime, et noore Tõllu mänguosavuse puhul vana Tõll kadedust ei avalda. Muidu võiksime ütelda, et isa selles suhtes enesest mingisugust oskamismärki ei näita; sellepärast lepib ta ennem poja mängimisega. M. Lipp kirjutab Tõllu kadedust ta lesepõlve arvele (nagu eesp., lk. 226).

Ülepea on Tõllu perekonnaelu kohta ütlemata vähe teateid olemas ja sellepärast ei või me sellest midagi kindlat ütelda. Paljaste oletamistega on aga vähe peale hakata. Ülekohus oleks üht-teist kokku fantaseerida, kui selleks fantaseerimiseks andmed puuduvad. Poja suhtes ei pea see armastus paika, ennem Pirita suhtes, kuid siingi ainult selle poolest, et vastaskoha andmed puuduvad.

Tõll ja vanapagan.

Tõllu muistendis osutub vanapagan teises valguses kui tavalisesti. Kuna ta muidu enamasti üksi esineb, tabame teda siin kõige ta perega. Siin on vanapagan ise, siin ta naine, siin poeg, siin veel vanapagana poisid.

Tõllu muistendis püüab vanapagan eriti hiiutöid sooritada, s. o. niisuguseid töid, milliseid hiiud harrastavad sooritada. Näiteks kavatseb Tõll Sõrvemaa Saaremaast lahutada ja ta Läänemerre uputada. Kavatsuse kordasaatmiseks valmistab ta praeguse Salme jõe. Tõllule antakse vanapagana kavatsus aegsasti teada. Ometi ei tõtta Tõll vanapaganat isiklikult takistama, vaid saadab mesilasi ta kallale. Mesilased kihutavad vanapagana sedamaid pakku. Sest ajast peale ei julge vanapagan Sõrves enam nägu näidata; vihas neab ta mesilased ära. Selle needmise tagajärjel kaovad mesilased Sõrvest (minu Eesti muistsed vägimehed, lk. 114).

Vandumis-, needmismotiiviga puutume rahvaluules tihti kokku. Vihastunud Kalevipoeg neab korra Kadrinas ilusad põllud sooks; teisendi järele künnab ta põllud sooks (Hurt II, 39, lk. 706). Niisama neab ta mõõgakandja-varga ära (XI, 698—702). Muude rahvaste rahvaluulest kuuleme juhtumeid, mil lõokesi, varblasi, harakaid, konni, kärbseid jne. on ära neetud ja need sest ajast peale kohalt kadunud (Kühnau, Schlesische Sagen III, 1658—1670).

Vanapagana needmine kõigi selle tagajärgedega ei esine siis Tõllu muistendis mingisuguse uue motiivina.

Vanapagana püüdest, Kärla kirikut hävitada, teab K. Loiken Kärlast järgmist teatada: Kui Tõll Kärla ja Tõllu poeg Kaarma kiriku valmis olid saanud ja kui inimesed seal sees käisid Jumalat palumas, olnud see vanapaganale väga vastumeelt. Ta pidanud nõu, kuidas kirikuid võiks ära lõhkuda. Kord leidnud ta Tõllu magamast Kuresaare linna ja Kärla vahekohalt. Kohe olnud vanapaganal nõu peetud: ta sammunud Atla arusse, haaranud sealt omale paraja kivi põlle ja sammunud sellega pimedal õhtusel ööl Kärla kiriku poole, et sellega kirikut puruks visata. Tõll maganud omal kohal edasi, nii et ta nina norin pannud maa värisema, ega aimanud vanapagana nõust midagi. Kui vaenlane juba kiriku lähedale jõudnud, märganud keegi naine hädaohtu ja hüüdnud: „Tõllikene, Tõllikene, tõsta pead, vaenlane lõhub kiriku ära.“ Tõll tõstnud pea üles, aga oh häda — hilja! Vaenlane juba üsna kiriku lähedal, Tõll ei jõua enam appi rutata. Ootamata aga tulnud abi teisalt: vanapagan oli oma kiviga parajasti Mätasselja küla põllule jõudnud, kui laulnud „Kuusiku“ pere kukk. Kivi muutunud raskemaks, vanapaganal katkenud põlle paelad ja kivi kukkunud sinnasamasse nimetatud talu põllule maha. Seal seisab ta veel praegugi, täiesti maa peal, ja ta suurus on igapidi küll jalga 15. Kohta, kus Tõll sel ajal maganud, hakatud sellest ajast peale Tõllu nime järele nimetama. Praegu kasvab seal laialdane lepavõsastik; selle keskel asub väike küla, mida kutsutakse praegu „Tõllu lepikuks“ ja „Tõlli külaks“ (E. 59 660).

Iseloomulik, et vanapagan, niisama kui Pirit, põllega kive kannab ja ta põlle paelad katkevad.

Kuna vanapagan korra üle suurema vee pääsmiseks püüab silda ehitada, kavatseb ta teisel puhul väina Muhu ja Virtsu vahel täiesti kaotada, nimelt sedaviisi, et Muhumaa suure maaga, õigemini Virtsuga ühendab. Õieti ei tulnud rahva väite järele Muhumaa meie aja mõistes sel ajal veel sugugi küsimusse, sest Muhumaa moodustanud Saaremaaga veel kindla terviku. Oma otsatu jõu peale lootes sasib vanapagan praeguse Muhumaa nurgast kinni ja hakkab maad Virtsu poole tirima. Ühe teisendi järele tuleb Kalevipoeg sel puhul vanapaganat takistama (Eesti Kirjameeste Selts V, lk. 370), teise teisendi järele Tõll (E. 57 323). Igatahes peab vanapagan kavatsusest loobuma ja põgenema. Ühe teate järele tallab vanapagan pärast seda Muhu- ja Saaremaa vahele kraavi (E. K. S., nagu nimetatud), mis aegamööda väinaks laienenud; teise teate järele rebib vanapagan, Saaremaad Virtsuga ühendada püüdes, praeguse Muhumaa Saaremaa küljest lahti; sedaviisi tekkinud praost moodustub väin Muhu- ja Saaremaa vahele. — Nagu vanapagan siin lahutab maad, rõhub ta Rõuges maad kokku, niimoodi Võru- ja Tartumaa mägesid sünnitades (minu Eesti mütoloogia IV, lk. 76). See sündmus annab põhjust võrrelda tegu vene vägimehe Ilja Murometsaga, kes õla vastu Oka jõe äärset mäge surub ja selle surumisega mäe jõkke lükkab (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія славян II, lk. 667).

Aita, mille Tõll oli mustade päevade jaoks vilja kogumiseks keset Karja ja Pöide kiriku vahekohta ehitanud, kavatseb vanapagan niisama hävitada kui mitut muud Tõllu tööd. Pimedal sügisesel ööl läheb ta Tõllu aita purustama, kuid omanik märkab parajal ajal kurja nõu: tõmbab kuuesüllalise kuusemalaka kätte ja jookseb vanapaganat materdama. Vanapagan pistab eest silima, Tõll malakaga järele. Viimaks pääseb põgeneja pehmesse sohu, kuhu tagaajaja enam ei taha järele minna. Et vanapagan suure pahinaga sohu joosnud, hakatud seda sood Pahina sooks nimetama (E. 59 663).

Vanapagan, kes on pahane ta ettevõtteid nurja ajanud Tõllu ja saarlaste peale, otsustab Saaremaale põrgu ehitada, kus võiks kõiki ta tööde nurjaajajaid nuhelda. Vist olid vanapagana meelest Tori, Vaivara, Palupera, Aakre, Karksi ja muud põrgud Saaremaalt liiga kaugel. Kuna meil vanapaganas hiiuga tegemist, on muidugi hilisem aeg vanapagana paremaks iseloomustamiseks uue põrgu valmistamise appi võtnud. Selleks otstarbeks sobib vanapagana meelest Karujärv veest tühjaks lastuna kõige paremini. Saarlaste esivanemad kujutasid põrgut enestele seega nagu kolesuurt pada ette, kust inimesed, korra sisse viidud, enam välja ei pääse, vaid kus nad sisseviijat peavad orjama. Merre juhitud sügava kraavi varal loodab vanapagan eesmärgile pääseda (Oesel II, lk. 153).

Kraavi kaevamine ja muud ettevalmistused on saarlaste tähelepanu eneste peale tõmmanud. Nad märkavad, et hädaoht ähvardab neid. Kes muu võib neid seesugusel puhul aidata kui nende vägimees, nende valitseja Tõll. Nad kutsuvad Tõllu appi vanapagana ettevõtet takistama. Tõll ei lase ennast kaua paluda. Tõll haarab peosse pihlakased vitsad — nõiavägi vaenulikkude vägede vastu (vrdl. mu Eesti mütoloogia IV, lk. 290) — ja tõttab parajasti magava vanapagana juurde. Ilma pikemata mõtlemiseta sähvab ta kolme pihlakase kepiga vanapaganale pihta (minu Eesti muistsed vägimehed, lk. 115); Süda nimetab lihtsalt kolme keppi (S. Tõll, lk. 23). Liivlased teavad, et Tõll kolme pihlakase vitsaga Tõllu kallale tungib (O. Loorits, L. F., 198).

Tõllult pihlakase kepiga pihta saanud, kargab vanapagan niisuguse tuhinaga siia-sinna, et kus jalg iganes maad vajutab, vett maa seest välja purskub. Sedaviisi tekib Kihelkonna Pidula mõisa ligidale allikaid (minu Eesti muistsed vägimehed, lk. 115). R. Willmanni teatel pigistab Tõll maa seest allikaid välja; kuidas, jätab ta nimetamata (Rahva Lõbuleht 1901, lk. 194). Tõllule oleks allikate tekitamine palju kohasem kui vanapaganale. Kahjuks ei ole ma Tõllu selle tegevuse kohta mingit teisendit leidnud; sellepärast jääb allikate tekitamine Tõllu poolt küsitavaks. Suurel maal ei tunta vanapagana poolt allikate tekitamist: selle ülesande täidab siin Kalevipoeg, kes uinaku ajal higistab; higitilkadest tekivad allikad (Kalevipoeg VIII, lk. 742—777). Kalevipoja hobuse jälgedest tekib sügavaid veelompe (E. 6788). Legendi järele tekivad allikad sellest, et Jeesus sõrmega maa sisse torganud (mu Eesti mütoloogia IV, lk. 88). Mitmed rahvad lasevad kellegi isiku jälgedest lillesid tekkida (Am Urquell, Neue Folge II, lk. 86; 220).

Vanapagan, kellel uinaku ajal oda pea all, tallab Tõllu löögi valu tundes ja nagu tuul püsti karates oda meelde tuletamata ja tähele panemata selle puruks. Põgenedes kaebab ta ise: „Oda läks! Oda läks!“ (minu Eesti muistsed vägimehed, lk. 115). Mere äärde jõudnud, märkab vanapagan, et Tõll on kannul. Hädas kahmab vanapagan peoga liiva, et enesele merre teed ehk silda teha. Nii tekib Harri laid (sealsamas, lk. 115).

Niisuguseid sillaehitusi tuntakse Eestis hulgakaupa; aga alati äpardub töö, ehitus jääb pooleli. Korra tahab vanapagan ehitada Sõrvest läbi Kura kurgu silda (minu Eesti muistsed vägimehed, lk. 105), korra Kiidepääst Matsalusse (seals. lk. 102), korra Virtsust Kuivastesse (nagu eelmine), korra läbi Võrtsjärve ja Peipsi (seals. lk. 103), korra Lehmja sohu (seals. lk. 104), korra üle Kasari jõe, kus ehituskivi jõkke kukub (Hurt IX, 169), ja veel paljudesse muisse kohtadesse. Just samasuguse eduga ehitab Kalevipoegki silda, näiteks läbi Soome lahe, kus praegu veel Vikkuri lood ta tööst tunnistust annab (seals. lk. 105).

Tehtud tee — Harri laid — lõpeb pea; vanapagan ei pääse enam edasi ega tagasi, sest Tõll on rannas ees. Vanapagan sajatama: „Palju põrsaid, pisut podi!“ Sajatades viskab ta ühtlasi väikesi kive ja liiva randa tagasi. Ülepea astub ta sajatusega ja kivide viskamisega täiesti Tõllu jälgedesse. Igatahes on vanapagana sajatusest peale Tagamõisas rohke sigivus; seda sigivust ennustab vanapagana sõna: palju põrsaid. Maapind seal ümbruses on rikas kividest; need kivid on vanapagana „pisut podi“!

Iseloomulik nähtus: vanapagan upub põgenedes merre. Eestis oskab vanapagan tarbekorral tavalisesti kuju muuta ja pääseb seega hädaohust. Saarlased teevad siin vanapagana samasuguseks hiiuks kui Tõllu; vahe ühe kui teise vahel kaob ikka enam. Kõigiti tuleb Tõllu teeneks arvata, et ta vanapagana Saaremaalt hävitab, just nagu hiljemini metsastajad hundid Muhumaalt kaotasid.

Vanapagana täielik hävitamine Saaremaalt, õigemini vanapagana uppumine, ja mitmed muud asjaolud tähistavad ikka enam sinnapoole, et Tõlluga kokkupuutuvat vanapaganat sugugi õigeks vanapaganaks ei või pidada, vaid et meil siin tegemist on hiiuga. Muidu ei kuule me kunagi, et vanapagan ära uppunud. Hõbekuulid ja muud abinõud võivad vanapagana hinge võtta, aga kui on üks hävinud, astub teine varssi asemele.

Nagu tähendatud, upub vanapagan mere põhja. Tursad söövad vanapagana liha kontidelt. Vanapagana lihast paisuvad turskade pead suureks; liivlased väidavad veel, et pärast surma suu lahti jääda (Loorits, L. F., 198). Vanapagana kondid kivistuvad mere põhjas, kus nad laevale kardetava „Laevarahu“, saksa keeli „Teufelsgrund“, moodustavad (Oesel II, lk. 154).

Väide, et vanapagana kontidest Laevarahu tekkinud, on koguni omapärane. Tuntakse juhtumeid, et hiidudest tekivad mingisugused kivimoodustised, peale muu isegi Iruämm. Laevarahu saksakeelne nimi Teufelsgrund = kuradipõhi ehk kuradimadalik on vist laevameeste poolt kohale sellepärast antud, et see nagu kurat püüab inimesi hukka saata. Hiljemini on saarlased selle laevameestele hädaohtliku koha külge Saaremaa vanapagana uppumise köitnud. Ülepea esines alguses Tõllu vastasena minu arvates nimeta hiid, kes, nagu aja jooksul kõik hiiud, vanapaganaks „ümberristitud“ kuradilt enesele mõne ehte juurde omandas ja sedaviisi saarlaste kolliks moondus.

Vanapagan omab naistki, eht piibli nimega: Pabiloona. Nimi viitab sinnapoole, et naise nimi on kristlikul ajal tekkinud. Pabiloona on tuletatud muidugi Baabilonist, mis linnana muistse aja kurjuse- ja patupesa esindas. Saarlased isikustasid piibli Baabiloni, andes ta vanapaganale naiseks. Pabiloonast ei tea rahvasuu midagi iseäralikku rääkida; ainult niipalju mainitakse, et Pabiloona, meest kaua asjata oodates, saadab poja kuriti teda otsima. Enne teeleminekut varustab Pabiloona kuriti teemoonaga, käsikambrist kõige uuema märsi kaelkotiks kaasa tuues (Süda, S. Tõll, lk. 43).

Vanapagana naist ei nimetata alati Pabiloonaks, vaid vahel ainult naiseks. Oletada tuleb, et see naine on sama, mis Pabiloona. Nii näiteks tuntakse lugu, et vanapagana naine korra Tõllu juurde tuleb oma suurt jõudu ülistama. Hooplemist mitte uskuv Tõll käsib vanapagana naise väite tõenduseks Kübarsaarest kivimüraka viia ilma teel puhkamata Sõrve Säärde (Eesti Kirjameeste Selts V, lk. 395). Vanapagana naine on sellega nõus. Kivimüraka põlle pannud, sammub naine teele. Kiiratse küla juures katkevad aga naise põllepaelad, just niisama kui teisel juhul Tõllu naisel Pirital. Kivi kukub vanapagana naise varvastele, kes kivi jätab kukkumiskohale. Seal on ta praegugi. Mõned nimetavad kivi Kalevipoja kiviks (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. 12). Mutatis mutandis esineb siin sama lugu vanapagana naisega, mis muidu Piretiga. Holzmayer ütleb Kalevi kivi Uduvere küla ligidal olevat (Osiliana, lk. 72).

Teisendi järele viskab naishiid kivi, Tõllule oma jõudu näidata soovides, Kübarsaarest Soela-Kuresaare tee äärde (E. 37 319).

Vanapagana poeg „kurit“ — harukorral „korit“ — esineb noore kuradina, mõnikord nimetatakse teda ka „nooreks vanapoisiks“. Ta astub otsasaanud vanapagana asemele, kuid tõepoolest on ta niisama hiid kui isa vanapagan. Märku saades Tõllu süüst vanapagana surmas otsustab kurit isa surma Tõllule kätte maksta, kõige pealt Kihelkonna kiriku ust „rüsna öösi“ (= jõulu või nääri ööl) kividega sulgedes.

Kurit kohe sobivaid kive otsima. Kõiguste karjamaalt leiab paraja kivi, aga see ei kõlba viskamiseks, sest sellega on Pirit tegemist teinud. Viimaks puutuvad talle Anseküla Kriimi laiul kaks saunasuurust kivi silma. Kurit võtab kivid märsiga selga. Lümadasse jõudes kuuleb ta, et kukk nagu laulaks: „Võtke kivikandja kinni!“ Hirmu pärast ei hoia ta märssi küllalt hästi kinni, — vähem kivi langeb välja. Kurit tahab kivi uuesti märssi panna, aga jälle laulab kukk. Kivi jääb kiviks, kurit lippab edasi, et vähemalt üht ust sulgeda. Kolmat korda kuuleb kurit kuke laulust: „Võtke kivikandja kinni!“ Kurit laseb teisegi kivi maha langeda ja tormab kus seda ja teist (Oesel II, lk. 159). Teisendi järele katsub vanapagan ise Kihelkonna kirikut hävitada (Eks XXXIX, lk. 189).

Kuigi Kurit kihelkonna kirikut ei saanud purustada, püüab ta teisal pühakoja ehitamist vähemalt nurja ajada, Kassikul ja Lümadal öösiti päevast ehitust lõhkudes (P. Süda, S. Tõll, lk. 51 jj). Kuna muidu sagedasti vanapaganat öösiseks kirikulammutajaks peetakse, astub siin poeg ta asemele.

Suurel maal veab vanapagan mõnikord kive isegi pükstega, s. o. ta seob püksisääre otsad kinni ja täidab siis püksid kividega. Aga niihästi suure maa vanapaganale kui ka Saaremaa kuritile juhtub säärasel puhul äpardus: kukk oma lauluga ehmatab üht kui teist põgenema. Igatahes laseb kurit kukelaulu kuuldes kivikoorma maha sadada ja põgeneb. Ühtlasi kaob kurit sellega meie vaatepiirilt.

Seletamata jätavad saarlased asjaolu, miks kurit Tõllule kätte maksta soovides just Kihelkonna, sugugi mitte Tõllu ehitatud kiriku ukse tahab sulgeda. Oli ju ometi Tõllu poeg Kihelkonna kiriku ehitanud. Vist indentifitseerib kurit noort Tõllu vana Tõlluga.

Saarlased tunnevad Tõllu muistendis kahte vanapagana poissi. Missuguses mõttes need on vanapagana poisid olnud, jätab rahvasuu seletamata. Ma ei tea, kas neid vanapagana teenistusse andunud inimesteks või väikesteks kurjeks vaimeks pidada. Põrgu perenaine Pabiloona vajab enesele teenijat; vanapagana poiss peab selleks Saaremaa kõige ilusama neiu hankima. Seesugune leidub Püha kihelkonnas „Rootsinina“ talus. Vanapagana poiss moondab enese hobuseks, läheb öösi magava neiu juurde ja võlub ta enesega kaasa ratsutama. Teel ärkab neiu ja hüüab appi. Tõll kuuleb appihüüdu, sasib pihlakase vitsa peosse ja annab hobuseks moondunud vanapagana-poisile kaela pihta. Löögi järel kukub hobuse pea otsast, hobune ise aga moondub kiviks, kuna neiu tervena ära pääseb. Seda hobusest tekkinud kivi Kellamäe ligidal hüüavad saarlased hobuse- ehk hookiviks (Süda, S. Tõll, lk. 26; mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 118).

Kalevipojast tuntakse sellest hobuse surmamisest vähe erinevat juhtu. Kalevipoeg puutub sortsi härjaga kokku, kelle pea ta mõõgaga otsast raiub. Nagu Saaremaal hobune, moondub Kuusalus tapetud härg kiviks ja kannab seesugusena veel meie ajal „sortsi“ ehk „Kalevi härja“ nime (minu Vahepalukesed, lk. 156).

Vähem kui inimesed, eriti hiiud, kivistuvad loomad mingisugusel juhul. Neustadti ligidal kivistuvad pruutpaar, nende neli hobust ja tõld korraga needmise tagajärjel (Bartsch, Sagen, 591). Erasis kivistuvad kaks härga (Mackensen, Niedersächsische Sagen, 242), Jarotšis hobune ja jahilised (Knoop, Sagen der Provinz Posen, 236). Krassiivaja Metš’i jõe kaldal leidub kivi konj-kamen, endine hiiu hobune, kes seal välistel põhjustel kivistub (Афанасьев, Поэтическія воззрѣнія II, lk. 676).

Teine vanapagana poiss vajäts kavatseb Kurelaiu küla kaotada, küla nimelt maa alla matta. Linnuks moondunud, toob ta Kuramaalt mäe, et seda küla peale puistata. Kavatsust märgates viskab Tõll linnule mehise kiviga nii pihta, et lind kõige koormaga õhust merre langeb ja meres upub (E. 40 274). Sedaviisi on Tõll vanapagana enese ja ta poisi vajätsi surmanud. Pabiloona ja kurit jäävad veel ellu. Peale kuriti öeldakse Pabiloonal veel poegi olevat (P. Süda, S. Tõll, lk. 42).

Linnu kantud mullast, mis merre sattunud, tekivad Kuresaare lähedale mitmed laiud, näiteks sabalt maha langenud mullast Kirju ja Linnusta; parema tiiva pealt sadanud maa moondub Kassa ja pahema tiiva maa Vahassoo laiuks. Lind ise moondub merre sulpsatades Abroka saareks, mis praegu kõigi teda ümbritsevate laidudega linnu kuju avaldab: linnu peaks on Pöörtina, — nokk oli Kurelaiu küla poole pöördud — ja sabaks Pitkana saar (E. 52 466). Upa lahest ümbritsetud laid omandab saarlaste teadete järele nime seal meeleldi viibivaist kurgedest (E. 40 272). Hiljemini nimetatud Kurelaid Kuresaareks ümber, missugust nime koht alles praegugi kannab.

Laidude tekkimise loos on saarlased enam omapärasust avaldanud, ilma et nii rohkesti oleksid võõrastele motiividele toetunud kui muidu Tõllu muistendi moodustamisel. Saarte ja laidude tekkimist tunnevad imelikul viisil muudki rahvad, aga tekkimisviis erineb enam-vähem saarlaste omast. Need tekkimised tuletavad elavalt meelde Kalevipoja liivakandmist kuuehõlmas. Saarte ja laidude tekitajad võõrsil on tavalisesti hiiud, kelle põllest või mujalt kantud muld maha sajab ja laiu tekitab (Kristensen, Danske sagn, III, 230—269).

Sajatamine.

Kalevipoega kuuleme mitu korda sajatavat, näiteks XI 698—702; XVI 932—943; XVII 229—235. Mõõgavarguse puhul sajatab ta mõõka; korra sajatab ta maad ja selle sajatuse järel ei kanna maa enam vilja; kord sajatab ta maa konnade eluasemeks (H. II, 39, lk. 705). Korra õnnistab ta ometi; sel puhul kiidetakse teda õnnistamise eest (XVI, 968—975). Tugeva poisi jutus kõneldakse Soomes, et niikaugele kui hääl ulatub, mets iseenesest maha langeb ja poiss peale selle ale ära neab, et see iial vilja ei kannaks (Finnisch-ugrische Forschungen VII, lk. 197, E. N. Setälä Kullervo-Hamlet). Niisama sajatab ühe naise üle vihastunud Kalevanpoika Soomes, et ärgu igal pool rohtu kasvagu ega ärgu saagu iga tütarlaps mehele (nagu eelmine, lk. 203). Inimese sõnal on rahvausus suur tähtsus. Öeldakse: sõna köidab, sõna päästab. Sõnadega saadetakse suured teod korda. Vanarahvas uskus, et nõialaulud, loitsud arstivad haigusi, parandavad tõbesid, vähendavad hädasid, saadavad ülepea ühel või teisel puhul abi. Kogu soome sugu muistne usumaailm seisis sõnavõimu alusel. Logos teises mõttes avaldas siingi oma väge (mu Eesti mütoloogia IV, lk. 130).

Otse õnnistamist me Tõllu loost ei kuule, küll aga mitu korda sajatamist. Sajatamine käib inimeste, peaasjalikult laste kohta. Lapsed harrastavad otskohtlast, lollakat narrida. Otskohtlase hiiu Tõlluga kokku puutunud lastest ei või imestella, et nad tedagi narrivad, õieti talle ette valetavad. Uinuvat Tõllu äratavad Võdruka lapsed: „Tõll, Tõll, tõuse üles, vaenlased maal!“ Ärganud ja nähes pettust sajatab Tõll kohe: „Et te mind narrinud, ei tule ma teile enne appi, kui olete veres jalapöiani!“ (Körber, Oesel II, lk. 151). Ühtlasi hakkab ta narrijaid kividega loopima, kavatsedes laste koduküla hävitada, aga nagu hiidudel ehk vanapaganal tavalisesti, ei satu vihastunud Tõllu kivid märki.

Samasugune lugu kordub Kõrkküla lastega Hirmuste mäel (Süda, S. Tõll, lk. 31). Rahvaluule ei leia tarbekorral alati uusi motiive, vaid kordab vanu, koha- ja isikunimesid vahetades. Kõrkküla karjaste vana motiivi kordumise puhul erineb ometi Tõllu sajatus: „Et te mulle valetanud, valitsegu valevaim teie vallas põlvest põlveni!“ (Süda, S. Tõll, lk. 32). See sajatus ongi rahva arvates täide läinud, sest Kõrkküla olla kõigi tühjade juttude pesa; siit levivat nad mujale. Kui lugu tõesti nii, siis on rahvas katsunud nimetatud nähtust seletada, jõudes otsusele, et Tõllu sajatuse peale süü langeb.

Laste poolt narrimine kestab kogu Tõllu eluea, isegi peale ta surma. Küll püüab ta lapsi nuhelda, aga tavalisesti ebaõnnestub nuhtlemine. Ta ei suuda lastele Eliisaks saada, kes laseks karud metsast välja tulla.

Igatahes kasvatavast mõjust ei ole Tõllul aimugi. Niisama vähe kui kohtumõistjaks, kõlbab Tõll koolmeistriks. Pedagoogika on talle tundmatu suurus. Ta on silmapilgu järele otsustaja; kired juhivad ta meeli ja tegusid; tegude tagajärgi ei katsu ta ette aimata. Ei tahaks uskuda, et Tõllus viha puhul „patriarhaalne mõnusus“ (Sitz. d. Gel. E. Ges., 1886, lk. 234) ilmsiks tuleks.

Teisel puhul katsub Tõll Karjast Kaarma torni ümber puhuda, kuid üritus ei õnnestu. Naised näevad seda, naeravad valjult. Tõll vihastub, sajatab: „Oodake, näitan teile, et teie sugu peab alati mu peale mõtlema!“ (Körber, Oesel II, lk. 158). Sajatus läheb sedaviisi täide, et Karja kirikuküla elanikud sellest ajast peale väga pehmet keelt ja pehmet väljarääkimist omavad. Tõllu karistus ulatub veel kaugemale. Nagu Loti naine soolasambana süüd alati meelde tuletab, nii Karja kirikuküla naised kirikusammastena, vähemalt selles mõttes, et Tõll külanaiste näod kirikusammaste otsa mõlemale poole võlvi äärde nikerdas. Seal on veel nüüdki näha Karja kirikuküla naervate naiste päid, lõuad laiali, seletab rahvasuu. Tõepoolest on siin kiriku barokkstiiliga tegemist. Barokksammaste konsoolidel leidub tihti inimeste päid, ka lõvide päid muude nikerduste kõrval.

Teisendi järele ehitab keegi nimeta isik Karja kiriku. Linnaka küla naine naerab pikaldase ehituse üle. Seda nähes ütleb meister: „Et sa mind oled naernud, pead sa aastasadasid naerma!“ Kohe selle järel teeb ta selle naise pead kiriku sissepoole külge suure võlvi alla, teise teisele poolele, kus nad tänini naeravad, suu lahti. — Karja kiriku lasknud keegi piiskopp Kaarel ehitada. Mälestuseks raiutud piiskopi pea kivist välja ja pandud lõuna poole kiriku küljele müüri väljaspoolse pae külge, 18 jalga maast kõrgele. 1897. a. pildunud leeripoisid selle pea kividega puruks; ainult pealuu ülemine osa on veel järel (E. 49 468). Teise variandi järele naeravad kirikust karja möödasaatvad naised meistri üle, kes neile vastab: „Et te kirikuehitajaid olete naernud, panen naervad näod eluajaks kiriku lakke!“ Sellepärast lasebki kirikulakke viimase võlvikaare kõrvale kaks naise reljeefkuju raiuda (E. 58 355). Kolmanda teisendi järele läinud ehitaja Linnaka külla võid otsima või juua saama. Naine, kellelt seda palutud, vihastunud, ehitaja aga paigutanud naise näo kirikulakke (E. 58 353).

Barokk-kaunistisi leidub seega Karjagi kirikus. Tavalisesti võetakse selleks mehed; siin habemeta kujud, seega naised. Siingi samba otsas meeste kujusid. Aja jooksul on need kujud üle lubjatud, muist neist maha pudenenud. Ühe niisuguse Tõllu väljaraiutud pea viskasid leeripoisid, nagu nimetatud, kividega katki (Eesti Kirjandus 1915, lk. 292). Naiste päid on kaks enam säilinud. 1923 katsusid professor H. Kjellin ja ajaloolane O. Freymuth Karja kiriku sisemusele niipalju kui võimalik ta endist kuju tagasi anda, seega ka Tõllu tehtud päid restaureerida (O. Freymuth, Tööd Saare- ja Läänemaa kirikutes, Odamees 1924, nr. 5).

Naiste pead avatud suudega on õieti ventilaatorid. Juba paganus isikustas tuuli. Keskaegne taie käis vana-aegse, paganusliku taide jälgedes, kujutades tuuli ikka avatud suuga inimeste peadena (Die Götterwelt, lk. 97; Grimm, D. Mythologie I, lk. 525). Õhupuhastajaid Karja kirikusse ehitades tegi taidur oma-aegse maitse ja viisi järele: Et ventilaatoritest õhk, tuul läbi voolab, andis ta ventilaatoritele tuule sümboolse kuju: avatud suuga inimese pea. Rahva fantaasia püüdis pead omamoodi seletada, nagu ta ülepea ikka ühele või teisele isäralikule nähtusele oma silmaringi kohast seletust otsib.

Üks Tõllu sajatus käib Hiiumaa nõia kohta. Keegi vägev nõid kandnud meie päevil tundmata põhjuse pärast mõnda aega Tõllu peale viha. „Kord käinud Suur Tõll Hiiumaal oma tuttavaid vaatamas. Seal elanud sel ajal vägev nõid, kes Tõllu peale ammugi vihane olnud. Kui Tõll tagasi tulles parajasti kesk Soela väina olnud, pannud nõid selle oma nõidusega nii kangesti lainetama ja keema, et see Tõllu elu iga silmapilk ähvardanud võtta. Peale selle muutunud vesi Tõllu ümber nii soojaks, et ähvardanud liha luude küljest lahti keeta. Suures hädas saanud Tõll viimati ühe käega Mustjala Panga nurgast kinni haarata ja vinnanud enese üles kalju äärele. Seal hüüdnud ta Hiiu saare poole tagasi vaadates ähvardavalt: „Sina, vana nõianoru, see kuri töö ei pea sulle tasumata jääma! Saagu su veri ikka keema ja lainetama ja sinu keha kivinema.“ Seepeale langenud nõid, kes Hiiu pool kaldal seisnud, võimetult lainetesse, kus mere vesi tema kuumast verest ta ümbruses kaua keenud ja auranud. Sellest saadik hakatud seda väina „Sojalaine“ väinaks kutsuma, millest lõpuks praegune „Soela“ välja kujunenud“ (E. 59 662).

Kuna muud Tõllu sajatused enamasti aja jooksul täide lähevad, avaldub nõia muistendis sajatuse mõju sedamaid: nõid langeb kaldalt lainetesse, kust enam välja ei pääse. See muistend tahab hiidu Tõllu ennastki nõiaks moondada, kelle sõna loodus peab kuulma; Tõllu füüsiline jõud ei tule siin enam küsimusse, vaid sõna maagiline vägi.

Viimane sajatus, jällegi eeskätt karjastele, põlvneb ajast peale kangelase surma. Minnakse Tõllu hauale hüüdma: „Tõll! Tõll! Tõuse üles! Vaenlased väljas (ka maal ehk Muhus)!“ Hauast puhkamast tõusnud, vaatab hiid ümberringi. Ei kedagi nähes sajatab ta: „Et te mind vallatuse pärast hauarahus eksitanud, ärgu kadugu sellest ajast peale rahva seast enam iialgi kurt, hoor ega varas (vargus). Hüütagu mind nüüd veel hädaajal appi, põlegu ka kogu Saaremaa, ei tule ma enne appi, kui kadakas lehti ja kask okkaid kannab“ (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 131). Teisendi järele kuuluvad Tõllu appituleku tingimused: „Kuni okaspuu lehti ja lehtpuu okkaid kannab!“ Ehk ka: „Kuni Siksaare lahe põhjas ader vagusid ajab!“ Ehk veel: „Kuni härjale veri põlvini ulatub!“ (Oesel II, lk. 162). Samasugune motiiv kordub setu vägimehe loos. Hauas puhkavat setu vägimeest äratavad poisid samuti, hüüdes: „Vägimees, vägimees! Sõda väljas!“ Narrimist nähes sajatab setugi vägimees: „Enne ma enam välja ei tule, kui verd välja peal üle saapasääre tuleb ja verd koopa suust sisse voolab“ (Seto lugõmik I, lk. 58).

Tõllu viimane sajatus on igatahes iseloomulik: ta pärandab rahvale kurdioleku, abielurikkumise ja varguse. Vist on saarlased neile pahedele seletust otsida katsunud ja siingi süü Tõllu sajatuse peale veeretanud. Tõepoolest riivab see sajatus vaevalt niipalju Saaremaad kui suurt maad. Andmed puuduvad selle kohta, et Saares rohkem kurte, kuuenda ja seitsmenda käsu rikkujaid kui suurel maal. Sellevastu on teada, et Herrnhuti voolu esimesed toetajad 1726. a. Saaremaale tulles sealt oma tegevusele vastuvõtliku ala eest leidsid. Täieliku hoo sai aga see liikumine alles 1740. a. paigu, mil Saaremaa elanikud nagu uuesti sündisid. Joomised, vargused, valed, lihahimude tagaajamine kadusid; paludes, lugedes, lauldes saadeti aega mööda. 1740.—1745. a. ei olnud Saaremaa kohtutel mitte ainustki väärtegu harutada (J. Eckardt, Livland im achtzehnten Jahrhundert, lk. 218). Hiljemini muutus küll lugu, kuid võimatu on väita, nagu pesitseksid kõlblised pahed Saaremaal enam kui mujal.

Mitte ainult inimesi ei sajata Tõll, vaid ka maad. Korra heidab ta Kellamäe mõisa lähedale Unemäele magama. Pirit talitanud sel puhul Kellamäel asju, kus mäekingu otsa suur kell üles pandud, et sellega vaenlaste tulekut teatada meestele, kes väljas elu ülalpidamise eest hoolitsemas.

„Korra tulnud vaenlane Vaivere poolt ja hakanud Tõllu kodu rüüstama. Naised hakanud ka kohe kella tõmbama, aga Tõll olnud sealt mõned verstad eemal ühe mäekingu otsas nii sügavasse unesse vajunud, et kella löömist kohe pole kuulnud. Kui ta viimaks ärganud, olnud naised vaenlase juba oma jõuga minema kihutanud. Tõll ajanud enese püsti, hõõrunud silmi ja hüüdnud: „Oh sina viimane unemägi, ei ma sinu peale enam iialgi magama heida; keegi ei pea sinu peal rahulikku und saama.“ Sellest saadik saanud see küla Unemäe nime, mis nüüd Unimäeks on muutunud. Kellamäe ligidale asus hiljemini ilus mõisa, mida sellest ajast peale Kellamäe mõisaks hüütakse. Räägitakse, et Unimäe külas ei pidavat rahval iialgi õiget unerahu olema. Kas see Tõllu needmisest tulnud, selle eest ei tea vastutada“ (Kärlast, E. 59 763).

Nagu üleskirjutis küll ütleb, ei taha ta Unimäe küla unerahu puuduse asjus väita, et see rahurikkumine tulnud Tõllu sajatamisest, kuid kõik märgid juhivad Tõllu sajatamist rahurikkumise põhjuseks pidama. Muidu näib, et Tõll on ajuti Kellamäel elanud, sest üleskirjutises öeldakse: „Kord pidanud Suur Tõll oma naise ja teiste lähemate sõprade ning sugulastega seal kohal eluaset, kus praegu Kellamäe mõisa seisab“ (E. 59 760). Seega tuleks 17. lk. loendatud Tõllu kodudele vähemalt ajutisena veel Kellamäe juurde.

Tõll ja laulmine.

Kuna noorest Tõllust räägitakse, ta mänginud imeilusasti viiulit, teatakse isast, ta harrastanud laulu. Teated puuduvad, et isa ise oleks laulnud. Korra sammub ta Tagamõisa poolt Tõlluste poole, kits ja sikk seljas. Pidula piirile jõudes tunneb ta väsimust ja nälga. Ta istub kivi otsa, tapab kitse, teeb tule üles, küpsetab liha. Lambrine tuleb ta juurde, ise isune. Tõll valmis lambrisele liha andma, kui lambrine talle laulab (E. 59 657). Lambrine laulabki.

Lambrise laul ei seisa mingisuguses ühenduses Tõllu isikuga, vaid on suurelgi maal hästi tuntud „suusule, laululehe“ teisend (võrdle minu Eesti rahvalaulud, lk. 111; A. Saareste Valitud rahvalaulud nr. 2; J. Hurt Vana Kannel II, 154). Tõllule kannab lambrine selle laulu järgmisel kujul ette:

Küla mull' ütles: Kuku, kuku! Küla aga lapsed: Laula, laula! Mis mina kukun kurba lindu Või mis laulan halba lapsi, Pajatelen pardikene! Mul jäi koju suude sulge, Laua peale laululehte,

Parsile mu pajatisvaipa, Kirstu kappi keelekõlksu. Ei või kukku kurvakene, Arutada halvakene, Pajatada pardikene, Tõreldes ei tõsta häälta.

Tõllult kehakinnitust saanud, laulab lambrine edasi:

Noored mehed nobedased, Pange need ruunad rakkelesse, Kõrvid karunahkadesse, Hallid hõbehelmetesse; Sõitke aga sõnkides Sõrve poole, Kaperdes, kus kalaranda; Tooge mulle suude sulge,

Laua pealta laululehte, Parsilta mu pajatisvaipa, Kirstu kapist keelekõlksu, Siis mina laulan lagle viisi, Pajatelen pardi viisi, Kukun kuldakägu viisi, Lõõrin lõu laulu viisi.

(K. Loiken Kärlast, E. 59 658.)

Kitse tapmise kivi hüütakse sest ajast „kitsekiviks“. Tükk maad edasi leiab Tõll teise samasuguse kivi künka veeru alt. Siiagi istub Tõll ja tapab teemoonaks siku, kuid siku liha haiseb nii halvasti, et Tõll ei taha seda toiduks küpsetada; ta võtab peata siku kaenlasse, sammub veel natuke maad edasi ja matab siku maha; seda kohta kutsutakse Sikaauguks. Kivi juurest tulekul jääb sikust verekaar järele; sellepärast omandab kivi nime „Kaarekivi“ (E. 59 657).

Killapidud.

P. Süda „Suures Tõllus“ puutume mitmel puhul „killa“ sõnaga kokku; nii näiteks 9., 10., 22., 31. leheküljel. Mitu korda mainitakse seal „killapidu“. Selle pidu mõiste võib olla saarlastele hästi tuttav, kuid suuremaalasele jääb ta tihti hämaraks, sest et sellel niisugused pidud tavalisesti tundmata; mõnes kohas, nagu Rõuges, nimetatakse killapiduks joomapidu, kus koduõlut, koduviina juuakse (E. 59 809). Isegi Wiedemanni sõnaraamatus puudub killapidu. Selle asemel tunneb sõnaraamat killa mõiste kohta mitu seletust, näiteks 281. veerul (II tr.):

Kild, gen. killa — 1) Gilde, Genossenschaft, Gesellschaft (Schiffe, Fuhren), Abtheilung, Rubrik, Classe; ei ma heida mitte senna kilda — ich lasse mich nicht damit ein, befasse mich nicht damit; ei ma heida nende kilda — ich geselle mich nicht zu ihnen, nehme nicht ihre Partei; sain noorelt töö-kilda — ich kam jung unter die Frohnarbeiter; killa-toojad — Theilnehmer an der Fuhr für den Hof; killale minema — Hofsfuhr thun; kaubakild — Waarentransport, Karavane; viina-kild, rukki-kild — Branntweinfuhr, Roggenfuhr; laps on haiguse killas — das Kind gehört zu den kränklichen, ist Krankheiten unterworfen; 2) Fracht, Waaren.

Wiedemannil puudub rahva seas laialt tuntud killavoor.

Esimesele killale võib juurde lisada veel teise Wiedemanni killa. Kild, gen. killi, kilde, gen. kilde; kildi, gen. kildi — Gilde, ennast kaupmehe kildi kirjutama — sich in die Kaufmannsgilde einschreiben lassen.

Sama kild esineb soomegi keeles. Lönnroti Suomalais-ruotsalainen sanakirja lk. 634 tunneb kilta, gen. killan — 1) käppning, täfling, kapplöpning, kämpning = võidujooks; 2) brunst, löpskhet, djurs löptid = looma jooksuaeg; 3) gille, sammankomst, sällskap = kokkutulek, selts.

P. Süda nimetab „killapäevagi“, andes viimase kohta järgmise seletuse: Külapäev oli vana rahva nõupidamise päev, mil rahvavanemad, keda esi- ehk eesmeesteks hüüti, kokku tulid nõu pidama (S. Tõll, lk. 9). M. Lipp kõneleb P. Süda järele „killakannust“, tähendades, et see olnud kastmiskannu moodi, puust, tihedalt vitstega varustatud. See kann ei olnud enam joogianum, vaid suurem õlletagavara riist (Sitzungsberichte der Gel. Estnischen Gesellschaft, lk. 215). P. Süda kirjutab: „Sel kannul on toru küljes, mis põhja pealt hakates kuni üle ääre ulatab. Kaan on sel kannul ka, aga ilma hingeta, mis ülevelt peale pannakse, siis üks veerand korda ümber käänatakse; nõnda võis kannu kaane sangast kinni hakates täit kannu mõnusasti kanda“ (S. Tõll, lk. 31). Dr. J. Mannise „Eesti kannudes“ võiks niisugust killakannu kann 45, lk. 40, ja kann nr. 51, lk. 42, või ka nr. 55, lk. 44, tähendada, kuigi neid ühtegi killakannuks ei nimetata. Igatahes on mainitud kannud tilaga, toruga varustatud.

P. Süda nimetab veel „killaperesid“ (S. Tõll, lk. 9); need olid niisugused talud, kus külapäevi peeti; võiksime juurde lisada: ka killapidusid. Kui aga killapäev rahva nõupidamis-päeva tähenduse omandab, missugune päev umbes meie volikogude-päevale võiks vastata, miks hüütakse niisugust killakoosolekut teisel puhul killapiduks? Kas oli nõupidamis-päev ühtlasi mingisugune pidupäev, mil lasti kannud kähku käia, just kui meie päevil mõnes kohas enne või pärast mingisugust koosolekut? Saarlaste killapidud viitavad tagasi muistseile ja keskaegseile gildipidudele, millest need on välja kasvanud, või ütlen parem, millede mälestusena need saarlastel meie ajani meeles mõlguvad, olles kas rootsi või muul mõjul sügavasse saarlaste hinge juurdunud.

Juba Tacitus (Germania, p. 22) kõneleb germaanlaste pidutsemisest. Vanast ajast meie päevini harrastavad germaanlased seltskondlikku elu, mida nad aja jooksul on püüdnud kaunistada ja ilustada. Iga juhtumus perekondlikus elus kutsus rohkesti suguharu liikmeid kokku, esimeses reas muidugi pulmad, mis germaanlastel, niisama kui vanasti Eestis, kogu nädala kestsid, mõnel korral germaanlastel veel kauemini (W. Wilda, Das Gildenwesen, lk. 5). Muidugi oli seesugune pidu ühendatud suure söömise ning joomisega.

Mitte vähem tähtsaks ei kujunenud matus. See käis tavalisesti käsikäes ohverdamisega. Säärast ohverdamist kutsuvad rootslased „blotgillet“ ehk „offergillet“; me võiksime seda nimetada „ohvrikillaks“. Sel puhul tehti matusepaiga juurde tuli üles, millel liha küpsetati; ühtlasi joodi sel puhul mälestusjooki. Matusepaik oli tavalisesti kogu suguvõsal ühine; arvati, et surnute hinged ohvrikillale tulevad, kus tarvilikuks peeti neid mälestada, nimelt joogiga. Joogisarv hoiti ohvritulel ja pühitseti seega jooki. Esimene joom määrati Odinile, järgmised muile jumalaile ning vaimudele ja pärastised surnud sugulastele, kangelastele ja kuulsatele meestele. Selle aja sees, mil mälestussarved või mälestuskausid joogiga ühe käest teise kätte käisid, lauldi „külalaule“ (gillesvisor) jumalate ja surnute auks ning mälestuseks. Viimaks jõid koosolijad üksteise „tervist“ ja hakkasid pärispidu pidama, nimelt juttu vestma, isegi mängima, tantsima ja nalja tegema. Sääraste kommete kohta annavad Sturleson ja Eigla-saaga tunnistust (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 122). Kuningate surma puhul tähendasid seesugused matusepidud ühtlasi päranduse omandamist ja kroonimist (Grimm, Deutsche Rechtsalterthümer, lk. 481).

Muulgi ajal peeti ohvripidusid, kuhu „killalisi“, pidupidajaid suuremal arvul kokku tuli. Germaanlased pühitsesid aastas kolme suurt ohvripäeva, kuhu pidulised tarvilikku sööki ja jooki piduajaks kaasa tõid. Vanem, kes ohvreid korraldas, pidi ohvrisarve ja ohvrikannud pühitsema. Snorre jutustab, et seesugusel ohvripidul ohverdatud ka rahu ja võidu pärast. Ühtlasi peetud Rootsis sel puhul kohut ja laata (Saga Olafi hinom helga, p. 76).

Kristlus ei muutnud endist paganlikku killaohvripidu kuigi palju. Endiste jumalate nimede asemele astusid kristlikud suurused ja pidu ise siirdus väljast lahtise taeva alt eluruumidesse. Kristlikul ajal keelasid preestrid ja mungad Odini, Freya ja muude jumalate auks joomast, lubasid aga ometi Kristuse, Maarja ja kõigi pühakute tervist juua.

Olaf Trygvasoni saaga (p. 39) jutustab, et kuningas Svend juba Kristuse ja püha Miikaeli auks pidulauas joonud. Kuningas Magnus andis käsu, et jõulus joodagu püha Olafi auks. Püha Olafi saagas (p. 123) määrab kuningas Hakon Hea, jõulu, mille pidamine seni Kristuse sünnipäeva ajast erinenud, pühitsetagu viimasega ühel ajal ja igaüks pruuligu sel puhul kolmandik tündrit linnaseid ning pidagu niikaua pühasid, kuni õlut jätkub (Snorre Hakonar goda S. p. 15).

Endiste ohvripidude kristlikuks tegemisega hakati linnades pidude jaoks gildimajasidki ehitama, mis omast kohast meie seltsimajasid meelde tuletavad. Nii näiteks ehitati säärane pidumaja Trondhjemi, kus pulmi, aga ka joomapidusid peeti. Rootsis ehitati maale mõnes kihelkonnas killatubasid (= gillestuvor), kuhu iseäralikul piduajal ümbrusest kokku tuldi. Seal söödi, joodi, peeti lusti, vahel aga ka jumalateenistust; isegi kosjakaupa tehti sel puhul (W. Wilda, Das Gildenwesen, lk. 17).

Aegamööda hakati seesuguste killapidude vastu häält tõstma, sest et need vägisi kippusid kõrtsideks moonduma. Kristjan II keelab pidada killapidusid, nagu neid maarahvas suvel ja sügisel peab, sest et need palju aega ja raha raiskavad; ometi lubab ta jaanipäeva ja kõigipühade-päeva pühitseda (Wilda, m. r., lk. 18). Vist on Taani kuninga keelu tagajärjel aegamööda Saaremaalgi, mis kuni 1645. a. Taanile kuulus, killapidud ikka enam oma tähtsusest kaotanud.

Keskajal tekkisid germaanlaste seas niinimetatud kristlikud killad. Kristlikud isikud asutasid ühiste püüete edendamiseks mingisuguse seltsimeeskonna. Seesuguseid seltsimeeskonna liikmeid nimetati tihti vendadekski. Paljud vandusid vande ettemääratud põhiseaduste täitmiseks (K. Hegel, Städte und Gilden der germanischen Volker im Mittelalter I, lk. 7). Peale selle tekivad ellu erilised gildid, ametkonnad kellegi pühaku nime all. Ametkonna liikmed tahavad üheskoos oma asju ajada, aga niisama üheskoos ka joomapidusid pidada. Püha Jüri gildis käiakse igal teisipäeval surnuid mälestamas; sel puhul juuakse 9 mälestusjooki, juuakse Issanda, Maarja, püha Jüri, püha risti, püha Eeriku, püha Olafi jne. mälestuseks (M. J. Eisen, Karskuseliikumise ajalugu, lk. 29).

Ametliku pühakute auks joomise järele algas joomine üksteise terviseks. Nii joodi õlut sarvedest, toopidest, pudelitest, kruusidest ja kannudest, nagu neid viimaseid Tõllugi muistendis mainitakse, joodi õhtust kuni hommikuni (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 125).

Siin ei ole koht gildide täielikku arenemist harutada. Igatahes selgub eelmisest Skandinaavia pidude kirjeldusest nende sugulus Saaremaa killapidudega. Nagu Tõllu muistendist näha, käivad Saaremaa rahva esindajad tähtsail juhtumusil killamajas ehk killaperes nõu pidamas, kuhu Tõll neile vaenlaste-hädaohu asjus sõnumit saadab (S. Tõll, lk. 9) Tõllu muistendist kuuleme, et Saaremaal, samuti kui Rootsis, juba killapidu-talu olnud, s. t. talu, kuhu killapidamiseks ikka kokku tuldi, mitte juhtumisi killapidamiseks määratud talu (S. Tõll, lk. 22). Näib, nagu kuuluks ka Matu-Hansu talu sääraste alaliste killapidamis-kohtade hulka, kuigi seda sinnakuulumist selgesti ei ole väljendatud (seals. lk. 31). P. Süda väidab, et Saaremaal sagedasti killapidusid peetud. Ikka ei nimetata, aga Matu-Hansu killapidust kõneldes rõhutab ta ometi killapidul rohket õllejoomist, teatades, et iga taluperemees killakannutäie õlut killamajasse tõi ja see kannutäis seal üheskoos ära joodi (sealsamas lk. 31). Iga isiku jaoks kann õlut — mõni lähedal-asuja tõi ehk rohkemgi — see andis pidule kõigiti pikema kestuse. Kui aga Süda väidab, et killapidu kutsutud „killajoogiks“, siis on see silmanähtavalt kirjutusviga (seals.); mitte pidu ei võinud seda nime kanda, vaid piduõlu, mida pidukannudest joodi.

Igatahes viitavad kõik andmed sinnapoole, et Saaremaa killapidu on täiesti Skandinaavia oma sarnane. Endistest killapidu ohvrikommetest, nimelt ohvrituledest, mida väljas kalmudel põletati, ei ole Saaremaal jälgi säilinud; nagu killad Skandinaavias aja jooksul taeva alt katuse alla on siirdunud, nii vist ka Saaremaal. Igatahes omandasid Saaremaa killad enestele osalt nõupidamise, vist ka kohtupidamise, aga niisama joogipidu, lõbupidu, tantsupidu iseloomu, kuhu pidupidajad eriti mingisuguse püha ajal kokku tulid. Kohtupidamise kohta killapaikades puuduvad teated. Ülepea tuntakse Eestis ainult mõni harv niisugune paik, nagu Kavilda Kantslikohtumägi, Haiba riiumägi, Kanepi kohtumägi (Eesti mütoloogia III, lk. 83; 151).

Ei ole jälgi leitud, et Saaremaa killapidudele oleks katsutud kristlikku iseloomu anda. Ametkondade killad ei ole saarlaste hulgas maal jala-aset leidnud; need elasid linnades gildide näol uuema ajani, kuni viimaks Eesti Valitsus neile keskaja mälestistele otsa peale tegi. Gildide varanduse hulka kuuluvad senini säilinud joomakannud kuulutavad, et neis seltsimeeskondades on alkoholiorjamine päevakorral olnud.

Muistend ei jutusta sellest, et Tõll ise killapidudel ehk killapäeval oleks käinud, kui viimane enam rahva esindajate koosolekut tähendab, vaid-ainult, et ta teiste isikute kaudu killapäeval viibijatega suhteid peab (P. Süda, S. Tõll, lk. 9, 10, 22). Muidu võiks aga Tõllust, kes poole vaati õlut lühikese ajaga ära joob, küll oletada, et killajook talle vististi meeldis.

Mulle näib, et Saaremaa killapidulised, välja arvatud nõupidamised ja kohtumõistmised, mingisuguse tõotuse, veel vähem vande varal killaliikmeiks ei kuulunud, vaid killapidudest vabalt osa võtsid, olgu siis killapidu-talulised ise ja killatalu lähemad naabrid, kes ehk kohustatud olid killakannu-matti maksma.

Killapidud kuuluvad peamiselt germaanlaste kommete hulka. Skandinaavlastega elavalt läbikäinud saarlased on neilt killapidamis-kombed omandanud, kuigi mitte täiel mõõdul. Paraku ei ole varemal ajal killapidude kombeid põhjalikumalt kirjeldatud, uuema aja laste selleainelised teadmised ei suuda aga kaugeltki selget pilti neist anda, nimelt selles suhtes, kas nii-ütelda rahvusvahelised killapidamis-kombed Saaremaal mingisuguseid eestipäraseid jooni enestesse on sulatanud.

Huvitav on viimaks veel tähele panna, et 1896. a. üks Tarvastust saadud teade „kildsaajast“ kõneleb, mida Wiedemanni sõnaraamat niisama vähe tunneb kui killapidusidki. Tarvastust J. Kala poolt antud teade kildsaajade kohta kuulub nii:

Tüdrukud ja poisid käinud kuhugi sauna kokku. Tüdrukud õppinud üksteiselt seal neljapäeva- ja pühapäevaõhtutel õmblemist, suka- ning kindakudumist, pearäti tegemist, kirjade õmblemist jne. Tüdrukute ajaviiteks käinud ka poisid sinna, juttu ajamas, ja sobitatud seal mõnigi kosjakaup kokku. Tüdrukud tõid sinna piima, mune ja ka liha ning jahu, tehti maitsvat rooga ja söödi üheskoos pidu-söömaaega. Seesuguseid kokkukäimisi kutsus vanarahvas „kildsaajaks“ (E. 25 687).

Tarvastu „kildsaajad“ tuletavad elavalt meelde 17. sajandil Pärnumaal tuntud mängutubasid, teise nime all esinedes. Mängutubade kohta kirjutab Göseken: „Mängutubasid peavad nad iga aasta mardipäevast peale kuni jõuluni; ja valivad ühe talu, mis suur on; sinna tulevad nad õhtul kokku, niipea kui videvik alanud; poisid kõige paremates riietes ja tüdrukud kõige paremates riietes, ehted ja paatrid kaelas, just nagu läheksid nad pulma. Et neil õlut on, peavad nad ka lakkumist, ja siis hakkavad poisid tüdrukutega vanemate inimeste ja laste nähes tantsima ning kargama, jooksevad siia-sinna nurka, katsuvad üksteist (betaszten sich) ja peavad kõiksugu ulakust (venerische Leichtfertigkeiten) (Eesti Kirjandus, 1916, lk. 440).

Kuna Tarvastu teates enam söömist esiplaanile seatakse, pannakse Pärnumaa teates rõhku joomise peale. Kirikuõpetaja Göseken näeb mängutubades ainult ebakõlbluse taimelavasid, vaikides neis töötamisest (Eesti Kirjandus 1916, m. k.); kildsaajades sellevastu teeb noorrahvas esmalt tööd ja hakkab alles siis sööma, vist ka jooma ja lusti pidama. Igatahes on mängutoad ja kildsaajad endistest killapidudest välja arenenud. Meie ajal püüavad simmanid ja muud sarnased pidutsemised endiste killapidude asemele astuda.

Kas on Tõll ajalooline isik?

Mitmel puhul on küsimus päevakorrale tõusnud: kas on Tõll ajalooline või mütoloogiline isik? Ühed, nagu M. Körber (Oesel einst und jezt II, lk. 148) ja ta järel M. Kampmanngi (Eesti kirjanduse peajooned I, lk. 96), kalduvad sinnapoole, et Tõllu tuleb ajalooliseks isikuks pidada; teised, nagu V. Ridala (Eesti kirjanduse ajalugu koolidele I, lk. 63), tunnistavad ta ainult mütoloogiliseks isikuks. P. Süda jätab selle küsimuse lahendamiseks meile vaba voli.

Nagu tähendatud, katsub peaasjalikult M. Körber Tõllu muistendist — kui luba nii ütelda — ajaloolist kondikava välja koorida. Tunneme ju ajaloolisi isikuid, keda müütiliste ehetega varustatud, näiteks Friedrich Barbarossat. Mida rohkem aega mingisugusest sündmusest kulunud, seda hõlpsamini võib luule tulla seda sündmust ehtima. Lugu on nagu õhtuajal. Keskpäev näitab inimest, ülepea loodust tavalises suuruses. Mida enam päike loojaminekule läheneb, seda pikemaks muutub vari, kipub kas kilomeetri pikkuseks venima. Niisama on lugu tihti hiidudega, aga ka muidu suurte meestega. Faama, saagad hakkavad nende suurust kasvatama, nende töid mikroskoobi varal vaatlema. Sedaviisi võis sajandite jooksul Tõllugagi sündida, tähtsam rahvavanem üliinimeseks, hiiuks moonduda; ta sattus nagu loojamineva päikese kätte kasvatada, vähemalt varju järele.

Ajalooliselt on võimata tõendada, et Saaremaal kunagi eesti vanem Tõll oleks elanud. Ülepea on ajalugu emak eesti suuruste vastu. Saaremaal tunneb ta ühe, kes Vesse = Vesi (?) või Veski (?) nime kannab.

Võimalus on igatahes olemas, et vanasti Saaremaal korra mingisugune vapper vanem Tõll elanud, mitte hiid, nagu rahvaluule teatab. Körber mahutab Tõllu 13. sajandi algusesse. 1206. a. tulid taanlased esimest korda saart valdama, pidid aga pea saarelt lahkuma. Tõllu väljaastumine vaenlaste vastu sunnib taanlased taganema. Teisel korral hakkavad nad vastu. Tõll võidab nad. Kuningas Waldemar lõhub 1206. a. puukindluse, sest taanlased ei julgenud jääda seda kaitsma. Uuesti Saaremaale ilmunud, ehitavad vaenlased 1222. a. kivikindluse, aga saarlased valdavad selle veel enne valmissaamist. 16 aastat on vahet mõlema sõja vahel, aga rahvaluule ei pane aastate peale alati küllalt rõhku. Taanlaste teiskordse äravõitmisega kasvab Tõllu au ja vägi (Körber, Oesel II, lk. 149).

Pea muutub lugu, 1227. a. tulevad ordumeister Volquin ja piiskopp Albert 20 000 mehega Saaremaad valdama. Nii suurele sõjaväele ei suuda saarlased vastu panna. Küll püütakse alguses maad kaitsta, aga pea selgub, et see asjata. Vastupanijaid ootab raske nuhtlus. Vaenlaste sagad valguvad saart mööda laiali laastama, riisuma. Hirm asub saarlaste südamesse. Lubatakse alistuda ja ristimine vastu võtta. Võitjad nõuavad pantvange; neid saadakse ja nad ristitakse. Preestrid lähevad Kristust kuulutama ja Tarapitat välja viskama (Läti Hindreku ajaraamat, XXX, 5). Linnas õnnistatakse kaev, katehiseeritakse esmalt vanemaid ja tähtsamaid mehi, siis muid isikuid ja ristitakse neid. Tekib meeste, naiste, laste tung, sest kõik karjuvad: tule mind ristima! Nii kestab hommikust õhtuni. 6 preestrit väsivad viimaks ristimisest.

Pärast Valljala valdamist tulevad saarlaste saadikud teistest linnadest, rahu ja ristimist nõudes. Pantvange saadud, tehakse rahu (Körber, nagu eespool). Preestrid ristivad kõigis Saaremaa linnades rahvast — rõõmu pärast nuttes, seletab Läti Hindrek (XXX, 5). Hindrek rõõmustab, et saarlased kristluse sügava tuuma on ära tundnud. Kuid tõepoolest oli lugu hoopis teine: hirm tapmise, riisumise, laastamise eest sundis rahvast ristimisele ruttama. Näib, et Körber oletab, Tõllgi ristitud sel puhul. Körber küll nii pikalt neid ajaloolisi sündmusi ei refereeri, aga ta toetub neile, ja seepärast pidasin tarvilikuks neid siin pikemalt nimetada.

Uus ajajärk algab Tõllu elus. Politiline kaugelenägevus sunnib Tõllu üheskoos teiste vanematega ristimärki vastu võtma, et päästa, mida veel võimalik. Tõll painutab turja, maksab maksu, aga südames hõõgub vabadusetuluke edasi, oodates parajat aega lõkkelepääsmiseks. Vanema ametist lahti lastud, Pühalt ära aetud, asub Tõll Sõrve. Lahtilaskmine ja kodukohast äraajamine õhutab suuresti Tõllu vihaleeki, ilma et ta seda väljapoole oleks näidanud. Välispidi püüab ta kristlasena esineda, ehitades ühel ajal pojaga kirikuid. Salaja valmistab ta ette uut rõhujatele vastuhakkamist. 1241. a. löövad mässulõkked jälle leegitsema, niisama kümmekond aastaid hiljemini. Tõll tormab võitlusväljale, kuid langeb vastaste mõõkade all (Körber, m. r.).

Umbes sedaviisi esineb Körberile Tõll ajaloolise isikuna, kõik muu langeb luule-ehete kilda. Leiduks mingisuguseid andmeid Tõllu sõitudest võõrale maale, kuuleksime vist, et Tõll Sigtuunas käinud, nagu meie päevil isegi Lembit lastakse Sigtuunas käia, pealegi ilma mingisuguste sellekohaste näpunäideteta ajaloo poolt. Ettevaatlikumalt katsub Körber rahvaluule sellekohaseist andmeist ajaloolisi sündmusi leida. Seega oleks Tõll vapper, politiliselt ettevaatlik rahvavanem Saaremaal 13. sajandi esimesel poolel.

Tõllu säärase kuju võimalus on olemas, kuid iseküsimuseks jääb, kas sellel kujul on ajaloolist alust. Selles kahtlen väga.

Tõll esineb oma kohast Kalevipoja paarikuna, nagu Kalevipoja jäljendina, kuid enam kohtade külge köidetud, hästi kodumaiseks tehtud. See kodumaistamine ei tähenda ometi seda, et Tõll peaks ajalooline isik olema. Tunneme palju üldisi motiive kohtade külge köidetult, aga tõepoolest ei ole neil motiividel nimetatud kohtadega midagi tegemist, sest samade motiividega puutume peaaegu iga rahva seas kokku.

Ükski mõistlik isik ei saa Kalevipoega ajalooliseks isikuks pidada. Teame, Kalevipoja lood on nagu mosaiik, hulgast rahvusvahelistest ja eesti ainetest kokku liidetud. Et palju Kalevipoja aineid ka Tõllu muistendis olemas, maksab eelmine väide muidugi Tõllugi kohta. Laasime kõik seesugused võõrad ehted ära, jääb kehv kondikavastik järele. Kuidas ka Tõllu ajalooliseks isikuks tahetagu moondada, ei pääse ta ometi kaugemale mütoloogilise isiku aust.

See mütoloogiline isik astub meie ette vabaduse eest võitlejana. Saarlastel on alati vabadus üle kõige käinud. Tõllu isikuga ühendavad saarlased kõik nurjaläinud vabadusvõitlused. Ajaloost teame, kui mitmel puhul saarlased vabaduse eest võitlemiseks mõõga kätte on haaranud. Tuletagem meelde aastaid 1240—41, 1260—61, 1284 ja viimaks 1343 (mu Eestimaa ajalugu, lk. 88; V. Reiman, Eesti ajalugu, lk. 27). Kõik need vastuhakkamised lõppesid aga õnnetult. Saarlasi suruti ikka enam alla, ike pandi kaela, nii et nad viimaks enam ei suutnud vastu hakata. Tõllu isikus on saarlased oma vabadusvõitlustele jäädava mälestuse valmistanud. Tõllu kujus näeme vabaduse kaitset, aga ühtlasi ka heitlemist vana ja uue aja vahel, kuna Tõll vana aja esindajana langeb ja võit uuele ajale jääb.

Kui ehk muidu veel kuidagi Tõllu võiks Saaremaa valdamise aegseks isikuks 13. sajandil pidada, lükkab Tõllu ja ta poja kirikute ehitamine selle M. Körberi teooria täiesti ümber.

Kihelkonna Mihkli kiriku ehitusaeg on tundmata, kirik põlvneb igatahes orduajast (Oesel einst und jetzt II, lk. 55). Seesama väide maksab Valljala Martini kiriku kohta (Oesel II, lk. 223). Viimast peetakse kõige vanemaks Saaremaa kirikuks; seega võiks ta Tõllu aegne olla, eeldatud, et Tõll 13. sajandi esimesel veerandil on elanud. Ma ütlen võiks, kuid küsitavaks jääb, kas kirik tõesti selle sajandi esimesel veerandil juba oli ehitatud.

Karja Katariina kirik ehitati vist enne 1343. aastat (Oesel III, lk. 120); kindlad teated puuduvad.

Kärla Magdaleena kiriku ehitusajaks määratakse 1313. aasta (Oesel III, lk. 102).

Kaarma Peetri kiriku müüri on kivi pandud pealkirjaga:

Sel aastal on se kirik walmis sanud Petri päwal 1407.

1407. aastat võib vaevalt Kaarma kiriku ehitusaastaks arvata, kui ka kivi pealkiri seda nimetab, sest piiskopp Winrichi kirja järele oli Kaarmas juba varemalt kirikhärra (Oesel III, lk. 77; A. Pass, Mõni sõnake Kaarma kiriku minevikust, lk. 6). Kivi pealkiri on tingimata hilisemast ajast pärit, vist mingisuguse ümberehituse ajal sinna pandud. Eestikeelne kirjutis 1407. aastast peaks tingimata teist kuju kandma; kirjaviis tähistab aja poole pärast usupuhastust.

Kõige mõjuvamalt kõneleb Mustjala Anna kiriku ehitamise vastu kellegi hiiu poolt see asjaolu, et Taani maavalitseja proua Anna Sehestädt alles 1605. a. sinna kabeli laskis ehitada ja 1640. a. Mustjala kihelkond asutati. Enne allus Mustjala Kihelkonnale. Nime „Anna“ sai kirik asutaja Annalt (Oesel II, lk. 27). Kui Mustjala kirik hiiu tööks tunnistada, peaks see hiid veel 17. sajandil elanud olema. Lühidalt: Tõll ei või kuidagi ajaloolise isikuna küsimusse tulla.

Wilhelm Tell.

Vanemal ajal võrreldi Saare Tõllu mõnda korda Wilhelm Telliga. Eduard Pabst’i kirjutis „Der Tell bei Esten, Finnen und Lappen“ (Inland 1856 N. 33) püüab Tõllu samasust Telliga tõendada. Välja minnes lähtekohast, et Wilhelm Tell pole mingisugune ajalooline isik, vaid enam müütiline suurus, otsib E. Pabst selle suuruse jälgi Eestist, Soomest ja Lapist, arvates, et ainel ühendavaid liikmeid ei puudu, ja väites, et Tell olevat oma olemise poolest põhjamaa rahvaste seas ammu müütiline vägimehena tuntud. Iseäranis seisavad Pabsti arvates Šveitsi ja Saaremaa vägimehe nimed teineteisele lähedal. Šveitsis tunneb üks kohalik muistend 3 Telli; kuulsa vägimehe nimi on vist teiste peale üle kantud. Saaremaa tunneb Pabsti väite järele ühte Tõllu, aga sel olnud kaks ta sarnast venda.

E. Pabstil on selles suhtes õigus, et Tõll ja Tell nime poolest sugulased, ka selles suhtes, et Tõllul kaks ta sarnast venda olemas. E. Pabst eksib ometi, nagu oleks üks ainus Tõll olemas. Ei, rahvas tunneb peale Tõllu kahe venna ülepea kahte Tõllu: üks on isa, teine poeg — „noor Tõll“. Nagu vanal ajal oli viisiks, et poeg isa nime sagedasti eneselegi päris, nii on Tõllu poegki enesele nime Tõll saanud. Peajoontes erineb ometi Saare Tõll Wilhelm Tellist. Telli iseloomulikumaks jooneks on õuna ambumine poja peast.

Kirjanikkude katse Tõllu muistendit Telli omaks teha, sunnib pilku tagasi heitma Wilhelm Telli peale.

Koolis käies esimest korda ajalugu õppides tutvusin Wilhelm Telliga kui täiesti ajaloolise isikuga ja ta tegudega kui ajalooliste sündmustega. Samasugusena olin teda varemini „Koli-ramatu“ VII, § 25 tundma õppinud. Hiljemini gümnaasiumis ajaloo-kursust põhjalikult läbi võttes kuulsin klassis kooliõpetajalt, et Wilhelm Telli ajaloolisuse kohta olevat viimasel ajal kahtlust tekkinud ja Tell muistendite hulka asetatud. Omalt poolt tundsime õppijatena päris kahju, et niisugust agarat meest kavatsetakse nii-ütelda kolikambrisse heita. Koolipingilt lahkunud, jõudsin ikka enam arusaamisele, et Telli koht ei seisa ajaloos, vaid palju enam muistendite hulgas, kuhu ta kuulub.

Ajaloolise isikuna jäi Wilhelm Tell esiotsa eesti kirjandusse edasi kollitama. M. Kirseli tõlgitud „Wilhelm Tell“, Tartus 1876, on veel täiesti ajalooline isik. J. Bergmann ei tunne „Üleüldises ajaloos“ II mingisugust kahtlust Telli ajaloolisuse kohta. J. Sitska oma ajaloos ignoreerib Telli, Lindequist „Üleüldises ajaloos“ ja E. Asson „Keskajas“ ei anna enam Tellile ajaloolise isiku au. Sellest on Tell Eestis tost ajast peale ilma jäänud.

Võõral maal visati Tellile ammu juba vaenuoda välja. Guillimann tembeldab Telli juba 1604. a. ja Berni õpetaja Freudenberger 1752. a. muistendiks, aga suurele üldsusele jäi Tell siiski ajalooliseks isikuks. Surmahoobi andis sellele ajaloolisele isikule esmalt Kopp (Geschichtsblätter I) ja hiljemini Gisler raamatuga „Die Tellfrage“ 1895. a. ja Bernoulli „Die Sagen von Tell und Stauffacher“ 1899^[1]. Sellest peale võime ajaloolise Telli surnuks pidada, kuna rahvaluuleline Tell vana jõuga edasi elab.

Austria ülevõimu alla sattunud Šveitsi vaba rahvast hakkavad Austria võimumehed rõhuma ja ärritavad seesuguse rõhumisega šveitslasi eneste vastu. Eriti esineb rõhujana Gessler, kes rahva ärevust ei püüa vähendada, vaid palju enam rahvast pilgata ja vihastada. Selles mõttes laseb ta Altorfi linna turule ridva otsa oma kübara panna nõudega, et turulemineja teretagu seda kübarat niisama, kui oleks see Gessler ise, s. o. võtku müts kübara eest maha, just kui vanal ajal Eestis talumees mõnes kohas juba mõisa õue minnes pidi mütsi maha võtma, ilma et mõisaülemust veel oleks näinud. Gessleri kübara läheduses valvasid vahid, kas turuletulijad tõesti kübarat niisama kummardavad kui kübarakandjat ennast; vastasel korral pidid nad selle, kes mütsi või kübarat peast mitte ei võtnud, areteerima ja karistust kandma viima. Säärane Gessleri nõue vihastas rahvast veel enam. Hambaid kiristades täideti käsku ja mõteldi ühtlasi abinõude peale seesugusest alandavast seisukorrast pääsmiseks.

Korra laadapäeval läks Wilhem Tell oma alaealise poja Wilhelmiga Altorfi, kus nad turule sattusid, kus oli Gessleri kübar ridva otsas, vahid juures. Ühe teate järele ihunud Gessler peadpainutamata Telli peale ammu juba hammast, otsides juhust talle ligi pääseda. Tõsiasi oli aga, et turule jõudnud Tell ei võtnud oma kübarat peast Gessleri kübara ees. Vahid küsisid Tellilt, kas ta teab, et Gessleri kübara ees tuleb kübar maha võtta. Tell vastab, et ta seda küll teab, aga et ta vabale mehele kohaseks ei pea ridva otsa pandud kübara ees oma kübarat maha võtta.

Kinninabitud Tell viiakse ühes pojaga Gessleri juurde vastutama teo eest. Gessler on rõõmus, et kangekaelne mees ta võimuse alla sattunud, ja kuulutab kohe, et Tell on karistust ära teeninud. Tell valmis rahatrahvi kandma. Gessler vastab, et kangekaelsusega on Tell surmanuhtluse ära teeninud; ometi tahab ta Tellile elu kinkida, kui see 20 sammu kauguselt oma poja pea pealt õuna noolega maha ammub. „Aga ainult ühe korra luban ma ambuda. Ei taba su nool õuna, pead surema!“ kuulutab Gessler.

Tell palub enese kas surmata, aga mitte sundida säärast tegu korda saatma. Gessler ei hooli palvetest, vaid jääb oma nõude juurde. Ei aita, Tell peab järele andma. Tell tahab poja silmad kinni siduda, et poeg ambumist ei näeks, aga julge poeg ei soovi silmade kinnisidumist, teades, kui osavalt isa ikka märki on lasknud, ja lootes, et isa nool nüüd niisama märgi tabab.

Telli poeg jääb kohale seisma, Gessler aga mõõdab 20 sammu välja, käskides sealt Telli ambuda õun poja pea pealt. Tell võtab kaks noolt tupest välja, paneb ühe vinnatõmmatud vibule, teise pistab vöö vahele, sihib hoolsalt ja saadab siis noole minema. Nool viib õuna poisi peast, ilma et peale vähematki viga teeks. Rõõmu pärast karates tuleb poeg isa juurde.

Lootes, et kõik korras, tahab Tell edasi minna, kuid nüüd küsib Gessler: „Ütle, Tell, miks sa kaks noolt tupest võtsid. Lubasin ju ainult ühe noolega ambuda?“ Julgelt vastab Tell: „Ei oleks mu esimene nool märki tabanud, oleksin teise noole sinu pihta ambunud!“ Telli sõnu kuuldes käsib Gessler vahtisid Telli uuesti areteerida ja lootsikusse tirida, et teda üle järve vangikotta viia. Gessler sõidab ise kaasa. Kesk järve tõuseb äkisti torm; mehed ei oska lootsikuga hästi ümber käia; seotud Tell päästetakse vabaks lootsikut juhtima. Tell juhib lootsiku lainetest läbi järve kalda äärde, kus ta vibu kätte tõmmates kaljule kargab, lootsiku aga lainetesse tagasi tõukab. Senikui Gessler lootsikust välja pääseb, on Tell ammu kadunud. Kitsast teed mööda kodu poole minekul tabab äkisti Gesslerit varjule varitsema jäänud Telli nool, tuues silmapilkse surma. Ühest rõhujast olid šveitslased pääsenud.

Telli tegu kujunes nagu võõra ikke kaelast viskamise märgutuleks. Uri, Schwyzi ja Unterwaldeni mehed tulid Rütlile kokku, kus nad kõigi kolme maakonna jaoks vandelepingu tegid. Kolme juhiga: Walter Fürstiga, kelle asemele vahel Wilhelm Tell astub, Werner Stauffacheri ja Arnold Melchthaliga ilmus veel 33 meest. Neid juhtegi kutsub rahvasuu tihti kolmeks Telliks (Rochholz, Tell u. Gessler, lk. 128). Schilleri Wilhelm Tell on kõigi nende nimed jäädvustanud. Igatahes pandi Rütlil algus Šveitsi vabanemiseks võõraste ikke alt.

Telli mälestuseks ehitati kabel kaljule, kust ta lootsikust randa kargas, teine kitsale teele, kolmas Telli kodukohta.

Kuigi uuemal ajal Tell üldiselt muistendiks on tunnistatud, püstitasid šveitslased Altorfis Tellile 1895. a. ometi veel mälestussamba.

Telli muistendid muil rahvastel.

Alguses näib arusaamatu, kuidas Pabst (Inland 1858, nr. 33), Sumtsov (Этнографическое обозрѣніе V, 2, lk. 134), Rochholz (Tell, lk. 83—94), võisid Tõllu Telliks teha. Ühised jooned puuduvad täiesti ühe kui teise tegevuses. Wilhelm Tell on kuulsaks saanud oma osava ambumise pärast. Tõllu loost ei taba me mingisugust ambumist; meile ei nimetata vibu tarvitamist. Tõll ei ammu siis kuidagi märki. Ometi võime ütelda, et ta märki viskab, kuigi visatav kivi iga kord märki ei satu, nagu ta Käina kiriku pihta heidetud kivi (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 144). Niisama juhtub lastele visatud kividega ja puuga ning veel muidu (sealsamas, lk. 98). Sellevastu tabab kotkaks moondatud kurja vaimu pihta visatud kivi Abruka kohal hästi märki (sealsamas lk. 104), niisama visatud kivi Kihelkonna torni (seals. lk. 123). Tõllu ja poja peaosavus esineb aga vasaraviskamises. Ühe kiriku juurest teise juurde visatud vasara kahmab isa alati kinni, poeg mitte; öeldakse: „vasar kukkunud aga poja visates tihti enne päralejõudmist maha“ (E 59660). Just nagu õuna nool, tabab ka Tõllu käsi vasara.

Vist on Tõllu Telliks teha tahtjatel see vasara viskamise osavus silma ees seisnud ja nad selle osavuse põhjusel püüdnud identifitseerida Tõllu Telliga. Kuid poja peast õuna ambumise ja vasara kätteviskamise vahel on suur vaks vahet, neid on võimatu samastada. Õuna ambumise motiiv on motiiv omaette; seda tunnevad mitmed rahvad, nagu juba tähendatud; Eestis ei ole see rahva suhu pääsenud. Sellevastu on teine motiiv, vasara või mõne muu asja kätteviskamine, Eestis hästi tuntud, nagu mujalgi Lääne-Euroopa mais; see on motiiv omaette ega ole sel õunamotiiviga tegemist. Me läheksime ühiste joonte otsimises liiga kaugele, kui tahaksime õuna ambumist ja vasara viskamist samale astmele asetada. Ei, üks kui teine motiiv on omaette arenenud, olenemata teisest. Sedaviisi ei jää Tõllu ja Telli tegevusse midagi ühist; ainult nimest võime leida sugulust.

Eestlaste vägimeeste hulgas puudub Wilhelm Telli sarnane osav ambuja. Sellegi poolest ei ole see Euroopas üldiselt tuttav motiiv Eestiski päris tundmata. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ hulgas leidub jutt „Pikkjalg, Osavkäpp, Teravsilm“ (lk. 15—29). Kõrge mäe otsas varese suurusena paistva mehe suus leiduva õuna peab Teravsilm noolega keskelt „lõhastama“. Teravsilma nool purustab mehe suus õuna kaheks ühesuuruseks pooleks (lk. 27—28). Kreutzwald refereerib sama muinasjuttu ka Inlandis 1856, nr. 39. See muinasjutt sarnaneb täiesti W. Telli muistendiga; Tõllu muistendist sellevastu ei taba me mingisugust vastavat kohta.

Samasugune rahvusvaheline motiiv esineb karjalastelgi, seal juba muistendi näol. Soomlased võtavad Karjalas mehe vangi. Mehe 12-aastane poeg ähvardab vangistajad maha tappa, kui nad ta isa ei vabasta. Vangistajad naeravad poisi üle, kuid poiss kordab ähvardust. Viimaks lubavad vangistajad poisi soovi täita, kui poiss teiselt poolt jõe kaldalt siinpool kaldal oleva isa peast õuna poolitab noolega. Poiss nõus. Vangistajad ei usu, et poiss selle ülesande võib täita. Poiss aga tõmbab vibu vinna ja ammub üle jõe isa peast õuna pooleks (Castren, Reiseerinnerungen aus den Jahren 1838—1844, lk. 89—91). Ambujana esineb seega Karjalas isa asemel poeg.

Skandinaaviaski on Telli sarnane muistend tuttav: Eigil peab poja pea pealt õuna maha ambuma. Kuningas Nidungi küsimuse peale, miks tal veel teine nool, avaldab ta nõu esimese ambumise nurjamineku puhul teisega kuningat ambuda. Taanis ammub keegi Toko samaviisi kuningas Haraldi ees poja peast õuna maha (Rochholz, Tell und Gessler, lk. 50 jj.). Inglise kütt William of Cloudesle kõrval esineb veel selle seltsiline Aadam Bell; William peab poja pea pealt õuna maha ambuma (Rochholz, nagu eelpool, lk. 39).

Kõik seesugused õunaambumised poja peast tõendavad omalt poolt, kuidas paljudes riikides muistendit on püütud kodustada, just niisama kui meil isikute müürimist kirikutesse, seega lugu igal pool kohastada.

E. Pabst otsib laplaste staalost Tõllu teisendit (Inland 1856, nr. 33). Laplastel on staalod inimesmurdjad, hiiud. Tõll kuulub küll ka hiidude hulka, aga tast ei kõnelda, et ta inimesi oleks murdnud või neile kurja teinud, maha arvatud kurjategijaid. Vaenlasi lööb ta küll ilma armuta maha, aga inimessööjaks pole ta iial saanud.

Russwurm võrdleb Tõllu saksa rüütel Tils’iga, kes kivilaua ääres istub, valge habe läbi laua kasvanud (Eibofolke, 393). Saksis tuntakse veel kaljulõhestikku Tilsgraben, mis ka kuradiaugu (Teufelsloch) nime kannab (Harry, Niedersächsische Sagen, 2); see Tilsi lõhestik seisab rüütel Tilsiga ühenduses. Rüütel Tils on nii kange kütt, et metsastas jõulu esimesel pühalgi. Ta ütleb, et ta peab midagi kätte saama, kas mingu ka ta loss hukka. Öösi vajubki loss ühes Tilsiga maa alla (Kahlo, Sagen des Harzes, 131). Sakslaste „Wilder Jäger“ (metsik kütt) ratsutab peatult musta hobuse seljas ja kütil enesel on nägu turjas. Meissenis kannab see kütt nime „Hans Jagenteufel“; ta ratsutab halli hobuse seljas, aga ilma peata. Metsik kütt vibutab tihti käes juurtega üleskistud mändi, nagu Tõll laste karistamise puhul. See metsik mees on sagedasti saksa vürstide õuemärkides näha. Metsik kütt sulab mõnikord igavese juudiga ühte (Meius, Schwäbische Sagen I, 116). Harzis kõneldakse: iga 7 aasta tagant kihutab metsik kütt üle 7 mäelinna; teised arvavad teda sagedamini ilmuvat; kes teda näeb, ei tohi temaga kõnelda, — muidu käib kõneleja käsi halvasti. Metsik kütt ei lasknud korra Jeesust juua jõest; isegi loomade jootmise kohast kihutab ta Jeesuse eemale; Jeesus joogu hobusejala jäljest, kui sinna vett on kogunenud. Selle teo eest peab metsik kütt nagu igavene juut jäädavalt rändama ja ennast hobuselihast toitma (Simrock, Deutsche Mythologie, lk. 207). Igavese juudi muistendi motiivid esinevad küll metsiku küti muistendis, aga Tõllu motiivid puuduvad nii hästi kui täiesti; juurtega väljakistud mänd üksi ei tee veel Tilsi ehk metsiku muistendit Tõllu muistendi teisendiks. Russwurm otsib Tõllu sarnasust ungari vägimehest Toldi Miklosest, kelle teod niisama märksa erinevad Tõllu omadest. Nime sarnasus üksi ei tee veel vägimehi teineteise sarnaseks, kui nende teod teineteise omadele ei vasta. (Eibofolke, 393.)

Rochholz esineb E. Pabsti jälgedes julge väitega, Tõllu lugu ei olevatki eesti oma (Tell und Gessler, lk. 86). Ja kuidas põhjendab Rochholz niisugust väidet? Tõllu müütos on randadel ja Lääne-Eesti saartel niikaugelt tuttav ja kohastatud, kui seal rootslased ja eestlased asuvad. Ruhnust Prangli saareni on rootslaste sisserändamine eesti omast vanem, ja mujal eesti mannermaal ei tunta Tõllu lugusid muistendi ega isegi nime järele (Tell u. Gessler, nagu nimetatud).

Senini ei ole veel tõestatud, et rootslased juba enne eestlasi Eesti rannas ja saartel oleksid asunud. Niipalju kui mina aru olen saanud, põhjeneb kogu Tõllu muistend eesti andmetel. Russwurm oma Eibofolkes (§ 393, 5) tsiteerib küll Tõllu, aga kuskilt ei selgu, et andmed Tõllu kohta rootslastelt oleksid saadud; peaasjalikult toetub ta Lucele (Wahrheit u. Muthmassung, lk. 41—42). Teated Leigri kohta on Hiiust pärit. Russwurmi ajal rootslasi ammugi enam Hiius ei asunud, need rändasid sealt juba 1781. a. Venemaale (võrdle J. Jung, Kodumaalt nr. 3, Rootslaste väljarändamine Hiiumaalt). Saaremaal, kus Tõllu muistendite kodu, asus vanasti tõesti rootsi peresid, aga juba Russwurmi päevil võidi neid tulega otsida. Wormsis, Ruhnus, Noarootsis, mõnel väiksemal saarel ja rannal asub praegu veel rootslasi, aga mine neilt Tõllu lugusid küsima, ei kuule sa midagi. Rootsi rahvaluule korjajad ei ole Eesti rootslastelt teateid Tõllu kohta päevavalgele saatnud. Teated Tõllu kohta põlvnevad ikka eestlaste suust.

Tõendid puuduvad igatahes, et Tõllu muistendeid tõesti rootslaste omadeks tuleks arvata. Kuigi mõned uurijad Tõllu nime meelde tuletavate isikutega võõral maal opereerivad, puuduvad neil isikutel ometi Tõllu teod, s. o. teod, millest otsekohe Tõll ära tuntakse. Tõsi on, üksikuid muistendeid, mis enam-vähem Tõllu tegudega kokku käivad, leiame üsna rohkesti germaanlastelt, tihti muiltki rahvastelt; need on lihtsalt rahvusvahelised muistendid, mida saarlased osanud Tõllu nimega köita, niisama kui nad ka mitu Kalevipoja muistendit Tõllu lukku on põiminud. Võõradki rahvad peavad tihti tunnistama, et hulk nende motiive ei ole nende loodud, vaid et need rahvusvaheliste hulka kuuluvad. Vaatamata hulga rahvusvaheliste motiivide peale peame ometi tunnistama, et Tõllu muistendid eesti omadeks jäävad. Eesti vaim on nende kallal tööd teinud ja neid säärasteks moodustanud, nagu nad nüüd meile esinevad.

Vist Telli paremaks samastamiseks Tõlluga väidab Rochholz, et mõlemate mälestuseks kabeleid on ehitatud, niisama ka, et Leigrile kabel pühendatud (Tell und Gessler, lk. 88). Seda teame küll, et Wilhelm Telli mälestuseks kabeleid on ehitatud, aga täiesti üllatab meid väide, et Tõllulegi olla kabel ehitatud. Küll on Tõll rahvajutu järele ise kirikuid ja kabeleid ehitanud, aga et tema mälestuseks mingi kabel oleks ehitatud, seda ei ole keegi kuulnud ega säherdust kabelit näinud. Tõllule ehitatud kabel langeb seega täiesti saksa õpetlase fantaasia arvele.

Tõll Kalevipojana ja Leiger Neidrina.

Ei või nimetamata jätta, et Tõllu koguni täiesti tahetud Kalevipojaks teha ja Saaremaad ta koduks muuta, kuna muidu Saares Kalev ikka Tõllule aset annab. 1856 avaldas Õpetatud Eesti Seltsis keegi A. Jakobson sellekohaseid teateid. Ta väite järele asunud Kalev oma naisega ja poja Kalevipojaga Saaremaal Kaarma kihelkonnas, kust ta mitmesse külge teekondi ette võtnud.

Iseäranis käinud ta Hiius Neidrit sagedasti vaatamas, sest et see, nagu hiidlased väitsid, Kalevist kehajõu poolest üle käinud ja sellepärast ei ole ette tulnud, et Neidrit oleks Kalevi juures Saaremaal nähtud.

Esimest tutvust Neidriga tahtnud Kalev poja kaudu sobitada teda Hiiumaale saates. Kalevipoeg, alles poisijõmpsikas, ei leidnud Neidri poolt lahket vastuvõtmist. Ju ta teda ikka väntsutas, sest et poisil hiljemini, kui isa teda jälle sinna saatis, julgus puudus Neidri juurde minna.

Selle peale läks vana Kalev ise teele ja pani suure jõu märgiks kaks viinavaati kummassegi püksitasku. Hiiumaale jõudes võeti jõukatsed ette. Kalev sai kohe vastase rammust aru, leidis sellega aga veel rohkem põhjust Neidri juures uuesti külas käia.

Ühel päeval jälle Neidri juurde minnes kutsus ta poja enesega kaasa. Et see Neidri halva ümberkäimise pärast ei tahtnud kaasa minna, pistis isa ta püksitasku ja läks teele. Nüüd hakkasid mõlemad, Kalev ja Neider, jälle maadlema, aga jäi otsustamata, keda võidumeheks arvata. Tagasiminekul ütles poeg, kes kõige aja püksitaskus olnud: „Küll oli aga kange töö!“ Isa vastas selle peale: „Jah, töö oli küll kange, aga Neidri hais oli veel kangem!“

Hiiumaale läks Kalev jala läbi Soela väina. Vesi, mis praegu kitsamas kohas umbes 1½ sülda sügav, ulatus talle „põlvesilma“ ehk kui „meri ülevel oli“, „püksi kadsani“. Sedaviisi juhtus mõnegi korra, et vesi Kalevi saapasäärde tungis. Et ta ometi kuivi jalu Hiiumaale ja sealt tagasi pääseks, tahtis ta naine Sõrvest Kaarmasse toodud korjuga suure kivi ehk oma poja — Kalevipoja — istme põllega Soela väina viia ja sinna sügavasse kohta heita. Mitte kaugel sihist katkesid põllepaelad ja kivi kukkus maha.

Praegu on see kivi Leesi Pammana külast lõuna pool rajakiviks selle küla ja kroonumetsa vahel ja kannab nime „Kalevikivi“.

Teist palju suuremat kivi on korra Kalev ise teekonnal kandnud samaks otstarbeks ehk, kuidas mõned ütlevad, Kuressaare linnavärava sulgemiseks. Ühe tütarlapsega, kellega ta sel teekonnal kokku puutus, sõlmis ta armastussidemeid kõige laiemas mõttes; kui teda möödaminejad häbistasid, läks ta ilma kivita oma teed.

Kalevikivi on Kaarmas Soela tee ääres. Ükski saarlane, kes vanust viisidest lugu peab, ei lähe kivist mööda, ilma et puurao selle peale viskaks. See vana viis peab igaühele meelde tuletama, et seal korra patutegu tehtud. Mõnikord on selle kivi juures raagude hunnik, mille karjased, kes kivi äärest kevadiste ja sügiseste tuulte vaslu varju otsivad, ära põletavad.

Kui Kalev palju tegusid teinud, ratsutanud ta korra tundmata teed. Hääl taevast hüüdnud: „Kalev, kuhu sõidad?“ — „Hea all, paras peal, lükkan peale!“ vastanud ta ja ratsutanud edasi. Küsimust korratud; ta vastab niisama ja ratsutab edasi. Viimaks kuuleb ta lähedalt põrgulaste kisa. Kolmat korda küsitakse talt: „Kalev, kuhu sa sõidad?“ Kalev vastu: „Ei Jumal tea, kuhu ma lähen“. Nüüd hüüab hääl talle: „Tõsta käed üles!“ Kalev tõstab. Sel silmapilgul aga, kui ta käed üles tõstnud, oli valge hobune-vanapagan ta alt kadunud ja ta jääb mõlema käega „põrgu värava vanna peale“ rippuma, kus ta niisuguses seisukorras tänapäevani olla nuhtluseks vastuse eest: „Ei Jumal tea, kuhu ma lähen!“

Nii A. Jakobsoni Õpetatud Eesti Seltsis peetud kõne. Kõne peamõtted on Russwurm oma raamatus Sagen aus Hapsal, lk. 7—10 avaldanud. Kuna muidu konstateeritud, et Saaremaal Kalevipoja tundmine puudub, lastakse siin ta koguni Kaarmas asuda. Kuna Kreutzwald vana Kalevi laseb enne poja sündimist surra ja rahvajutud vanast Kalevist nii hästi kui midagi ei tea, elab siin Kalev naise ja pojajõmpsikaga üheskoos, paneb poja koguni püksitasku ja läheb nii Hiiumaale. Kogu perekonna elu tuletab liiga elavalt Tõllu meelde, kuna Kalevipoja jutud säärast elu ei kirjelda. Niisama tuletavad Hiiumaal käigud Tõllu meelde. Hiiumaa hiid esineb siin Neidri nime all, nagu väga mitmed saarlaste vanemad ülestähendused, mis Tõllust ja Neidrist kõnelevad.

Tõllu muistend teab noorest Tõllust kõnelda. Jakobsoni üleskirjutises esineb Kalevipoeg poisijõmpsikana, korra koguni isa taskus. See taskussepanemise lugu tuletab meelde Tõllu meeste taskussepanemist. Küll on Kalevipoja jutuski isiku taskussepanemist, aga ei panda iialgi Kalevipoega taskusse, vaid Kalevipoeg ise on taskussepanija. Ülepea oleks Kalevipojast liiga pentsik kuulda, et ta nagu pöialpoiss taskusse pandud. Ta on kahvatanud varjukuju, kes kuidagi tegevusse ei astu; ainult mõne sõnaga avaldab ta enesest elumärki.

Kõik tegevus keerleb isa Kalevi ümber. See tegevus sulab aga peaasjalikult Tõllu tegudega ühte peale paari erandi. Saare piiga lugu Tõllu muistend ei tunne; selle koht on ainult Kalevipojas, nagu see jutt seal ka omal kohal seisab. Niisama on põrgusõit Kalevipojast pärit. Kuid siingi on Kalev jällegi Kalevipojaga ära vahetatud; mitte Kalevipoeg ei sõida põrgusse, vaid vana Kalev. Kuhu Kalevipoeg jääb, sellest ei anta mingisuguseid teateid. Iseloomulik veel see nähtus, et Kalevipoeg lastakse mõlema käega põrguvärava piita kinni jääda. Mõned teisendid lasevad ta ühe käega köidetud, teisega aga vaba olla, et ta sedaviisi ometi vahimehe ametit võiks pidada. Siin on ta täiesti vahimehe karikatuuriks saanud; ta ainsaks valvamisabinõuks jääb hääl, ta võib appi karjuda, aga köidetud vangina ei või ta ise midagi ette võtta. Siiski üldistes joontes läheb põrguvärava-lugu muude Kalevipoja teisenditega ühte.

Üks puudus on Jakobsoni teadetel: puudub õige allikas. Küsitavaks jääb, kas Jakobson neid tõesti rahvasuust kuulnud. Kahtlen viimase oletamises seda enam, et tänini Saaremaalt sarnaseid teateid ei ole kirja pandud. Luce, kes palju varemini elas ja hulga Saaremaa mälestusi avaldanud, ei tunne sääraseid Kalevipoja muistendeid Saaremaalt. Niisama vähe tunneb neid Holzmayer, kelle Saaremaa rahvaluuleliste teadete kogu pisut hiljemini ilmus. Aastasaja lõpu poolsed korjajad ei ole ka mingisuguseid teateid Saarest leidnud Kalevipoja või vana Kalevi kohta. Ainult Kalevi nimelisi kive tuntakse — see on kõik.

Kuidas nüüd Jakobsoni teateid Saaremaa kohta seletada? Ei tahaks uskuda, et ta meelega võltsinud, asju, olemata asju jutustanud. Palju ennemini olen valmis oletama, et Jakobsoni puudulik asjatundmine või halb mälu talle vingerpussi mänginud. Ta oli Saaremaal Tõllu muistendeid, ka Kalevikivi nime kuulnud, niisama suurel maal Kalevipoja mõne loo. Üleskirjutamist edaspidise aja peale lükates läksid Tõllu ja Kalevipoja mälestused ta peas segi, seda enam, et Tõll on ju Kalevipoja paarik, ja sedaviisi tekkis niisugune Kalevi esinemine Saares, nagu seda Jakobsoni kirjutisest kuuleme, kuna tõepoolest sääraste muistendite kandjaks peale põrgusõidu jääb ikka Tõll oma perekonnaga ja venna ehk sugulase Leigriga.

Keegi Saaremaa eit väitis omal ajal, et Kalevipoeg ja Tõll sugulased olnud (E 35 564). Seda väidet ei või igatahes nii mõista, nagu oleksid mõlemat hiidu isa või ema poolt lähedad sugulussidemed ühendanud. Ei, kui Kalevipoja ja Tõllu sugulus küsimusse võib tulla, siis ainult selles mõttes, et mõlemad hiidude liiki kuuluvad, umbes sama moodi, nagu näkk ja vesihaldjas sugulased on, ei seega liha poolest, vaid tõu poolest.

Tõllu surm.

Vaenlased on Sõrvemaad muiste sagedasti teinud sõjatallermaaks. Katri rannast põgenenud vaenlased (Süda, S. Tõll, lk. 9) maanduvad Sõrves ja hävitavad maad. Tõll kihutab nad sealt minema. (Sealsamas, lk. 12.) Seni kirjanduses tundmata röövkäigust teab jutustada järgmine muistend:

„Kord tulnud Kuramaalt salk röövlid Sõrve Säärele Karuste külasse maale ja hakanud sääl rahvast riisuma ja maha tapma. Parajasti puhanud Suur Tõll kesk Sõrve maad ühes paksus metsas. Ta kuulnud Karuste poolt rahva hädakisa ja tõttand silmapilk kohale. Esiteks sasinud ta mõned röövlid karvust kinni ja viskanud versta viis meresse. Viimaks sasinud ta ühe jalust kinni ja hakkanud sellega teisi virutama. Vaenlased saanud suuremalt osalt hävitatud ja kes veel pääsnud, need putkanud ruttu paatidesse ja sõudnud minema. Tõll visanud käesoleva mehe neile tagast järele ja hüüdnud ise: „Võtke oma võmmal ja kaduge igavesti“. Viis Sõrve meest olnud röövlid tapnud, neid võtnud Tõll kaenla, sammunud nendega oma endise puhkamise kohta ja matnud neid senna maha. Hilisemal ajal olla tehtud nende haudadele viis risti. Sellest saanudki see mets oma nime: „Viieristi mets“, mida ta praegugi veel kannab“. (E. 60 011.)

Selle korra pääseb Tõll küll õnnelikult võitlusest Sõrves, aga hiljemini ei lõpe maadlemine enam nii õnnelikult.

Rahvasuu ei anna seletust, missuguse rahvuse hulka Sõrve sõtta tulijaid arvata. Kas need taanlased, rootslased, sakslased, lätlased või muud olnud, selle kohta laotab rahvaluule loori, jättes igaühele voli seda või teist rahvast oletada sõjatoojaks.

Sõjas tarvitab sõdur relvi. Rahvasuu teab mitmesugustest Tõllu relvadest kõnelda. Tõllu relvad tuletavad meelde kivi-, puu- ja rauaaega. Kive tarvitab ta vaenlaste vastu harva (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 110), sagedamini laste hirmutamiseks (sealsamas, lk. 99). Rauaaega juhatab ta mõõk tagasi, puuaega aga juurtega välja kisutud puu ehk palk (Oesel II, 162), ka lauad (mu E. m. vägimehed, lk. 111) või rattad (sealsamas, lk. 128; Oesel II, m. k.) või aga nui. Teated tunnevad Tõllu nuiaviskamist harjutamiseks, puuduvad ometi selle kohta tavalisesti, et Tõll sõjas nuia tarvitanud. Siiski olen K. Loikenilt Kärlast teate saanud järgmisel kujul nuia hankimise kohta sõja jaoks.

„Jugumäe Justel teeb Suur Tõllule kolm sõja nuia“.

„Jugumäe Justel elanud keskpaigas Sõrvemaal; kus külas, ei ole tääda, aga tal olnud Lõupõllul tuttavaid, kus ta tihti käinud. Justel olnud vibupüsside ja sõjanuiade meister, kellel neid lugemata arvul ladus valmis seisnud, et igal ajal rahvale anda oleks, kui vaenu vanker veerema hakaks. Kord tulnud ka Suur Tõll Justli juure omale sõja nuia valima, aga asjata vaev olnud tal otsida, sest need olivad Tõllu üteluse järele ainult mängu asjad. „Noh“, mõtelnud Justel, „mull siin nuiasi mitmesugussi, pisukessi ja suuri ja sinu eest need mängu asjad! Oota aga, tahan teha sulle ühe nuia, mis sulle tõsta annab“. Teinud siis nuia, mis kaks sülda pikk ja pakkund seda teinekord Tõllile. Tõll aga naernud: „Selle nuiaga võiks juba sääski tappa“, ütelnud ta. „Tohoh toru!“ hüüdnud Justel. „Missugust mürakat siis sina tahad?“ Teinud siis kolme süllase tamme nuia ja tellinud Tõllu seda vaatama. Tõll vaatanud ja ütelnud: „Sellega aitaks juba harjutada, aga tõsiseks tööriistaks ikka vähe“. „Mine metsa, mis jõud siis sinul ometi on!“ öelnud Justel ja teinud siis ühe nuia, mis tervelt sülda kuus pikk ja tagant otsast vaksa viis jäme. Selle nuia kallal olnud Justel nädalat kolm ametis. Tõll võtnud kõik kolm nuia, väikest pannud tasku, keskmist vöövahele ja suurt õlale, tänanud ja sammunud edasi.“ (E. 60 012.)

See Tõllu nuia motiiv kuulub rahvusvahelise raudvara hulka, kuigi saarlased nuiategijale andnud saarepärase nime „Jugumäe Justel“. Teiselt poolt tuletab ristinimi elavalt meelde germaanlaste nime Gustel, milline nimi murretes Justeliks väänatakse. Tõllu asemele astub tavalisesti keegi nimeta isik, kes niisama tehtud tööd kõlbmatuks tunnistab kui siin Tõll. (Võrdle: Kalevipoja esiisad, lk. 68, Grimm, Kinder- und Hausmärchen, 90; Aarne, Verzeichniss, 650.)

Sõjamees on Tõll sagedasti olnud, sõjas elu ohverdanud, otsegu vana laulu soovi täita ihaldades: Sõuaksin ma sõjas surra! Tõll olla viimasel ajal küll Sõrves asunud, aga asjatalituse pärast Kärlasse läinud. Sinna tuuakse teade järele: vaenlased Sõrves, ähvardavad rahvast ja su kodu. Seekord lugu hoopis tõsine. Tõll ei mängi enam Laisa Jaagu osa, arvates: ega sõda eest jookse! vaid ruttab kohe vaenlastele vastu, kes Massi nõmmes juba tegevusse astunud. (Oesel II, lk. 160.)

Tõllu viimse Sõrve sõja relvade kohta leidub kaks teisendit: ühe järele unustab ta (Süda, S. Tõll, lk. 59) või jätab sõjariistad meelega koju, teise järele võtab ta küll mõõga kaasa (mu E. m. vägimehed, lk. 128), aga tarvitab seda niisama vähe kui Kalevipoeg: mõõk jääb kandjale enam ehteks ja vaenlastele enam hirmutuseks kui kallalekippumis-relvaks. Tõll eelistab seekord kiviaja relvade asemel puuaja tooteid, kui ka mitte sõjapidamiseks valmistatud tooteid: sõjariistuks võtab ta jällegi, nagu varemini, härjavankri, rattad ja aisad; nendega niidab ta vaenlasi maha, nagu korra Sõru nõmmes haampalgiga (E. 13). Võitluses lööb ta nii palju vaenlasi maha, et kolmeaastane varss nende veres upub (Oesel II, lk. 161); teisendi järele upub varss varemas võitluses. Sama motiiv esineb suurel maalgi. Ruunavere lahingust näiteks öeldakse, et seal vaenlaste verd ruuna kõhuni ulatunud (E. 57 320). Siin mängib enam rahvaetümoloogia kaasa: Ruunavere nimele otsiti seletust ja selleks lasti ruunale verd kõhuni ulatuda. Mujalgi kõneldakse niisugusest valatud vere rohkusest.

Vankri rattad ja teljed pääsevad Tõllu käest lahti ja viivad edasi tormates igale poole hukatust kaasa. Rattad satuvad merre, kus nad põhjas hulga kive kokku ajavad ja Leili rahu tekitavad (Süda, S. Tõll, lk. 61).

Imelik: hiid ei kutsu sõrulasi appi. Lootus pesitab ta südames vaenlasi oma jõuga võita. Jõud peab kõigiti lõppotsuse andma. Telgede käest sattumisega jääb Tõll korraga relvata, aga ei tunne siiski kartust. Silmapilk püüab ta äpardust heaks teha, lootes, et kehalik jõud ta vaenlaste parvest vabastab. Aga vii madu sipelgate pesasse, sipelgate hulk õgib mao. Vaenlaste tuhanded on nagu sipelgate pesa, mis vägimehe võidab. Tõll kummardub telgi maast üles võtma, kuid sel silmapilgul raiuvad vaenlased ta pea otsast. Ühe teate järele lööb suur, tugev mees Tõllu pea otsast maha (Hurt II, 41, lk. 509).

Küll ei kasva Tõllule nagu Lärna maole uued pead asemele, aga siiski ilmub midagi maosarnast ta olemuses. Pooleks raiutud mao pooled elavad veel tüki aega pärast pooleksraiumist edasi. Sarnane iseloom, vägi on Tõllulgi. Küll Tõllu pea otsast raiutud, kuid Tõll ei sure veel, vaid elab ja liigub pärast tapmistki edasi.

Teisendi järele ei ole rattad sel puhul Leili rahu tekitanud. Tõllu käest vallale pääsedes tormavad nad vägeva hooga vastu Kaeta mäge, lõhuvad mäe eest, jõuavad metsa, murravad seal hulga metsa maha ja tustivad viimaks veel nii palju liiva ja mulda üles, et kohale järv tekib (E. 14). Umbes samuti kirjeldab Körbergi võitlust: rattad lendasid üle Salme jõe, viskasid tuuliku pikali ja tekitasid Järve talu juures järve. (Oesel II, lk. 161.) Rataste hävitust ja Leili rahu kui ka järve tekkimist tuleb ometi nii mõista, et mõni üleskirjutis ühe rattapaari hävitust pikemalt ei kirjelda. Sedaviisi tekib mulje, nagu oleksid rattad kas Leili rahu või järve tekitanud, kuna üks paar tõepoolest ühe, teine teise ellu kutsunud.

Ühe teisendi järele leinab kogu Saaremaa oma vägimeest taga ja matab ta suure auga maha tee äärde tamme alla. Nagu vana Iisrael muiste leinaajal kotiriideid kandis, nii arvasid saarlased heaks Tõllu surma leinates kotiriided selga panna ja neid kogu kuu kanda, kuulutab üks Mõnnuste teade (Hurt II, 41, lk. 512), kuna P. Süda Suur Tõll (lk. 63) ainult leinariietest kõneleb. Saarlaste teadete järele võib oletada, et juba Tõllu päevil musta värvi leinavärvina kasutati. Saaremaa naisterahvad olid seni kandnud punaseid sukavarsi. M. Körber ütleb sõrulasi pidavat ebasobivaks lühikeste seelikute pärast naisterahvaste esinemist paljaste säärtega (Oesel II, lk. 161): nad kannavad suvel palavalgi ajal sukavarsi. Need sukavarred olnud Tõllu ajal suvel punased, talvel mustad või sinised (P. Süda, S. Tõll, lk. 63). Et nii ruttu kui vaja naisterahvad ei suutnud musti sukavarsi kududa, lõiganud nad mustade sukkade pöiad otsast ära ja kandnud sedaviisi musti sukavarsi Tõllu leinaks. Kärla kihelkonna naisterahvad kandnud kauemini kui muude kihelkondade naised seda leinamärki ja harjunud sellega nii ära, et nad oma musti — mõnikord ka siniseid — sukavarsi tänapäevani kannavad ja seega, kuigi ilma sellekohase kavatsuseta, kaudselt veel Tõllu taga leinavad. Kuidas meesterahvad Tõllu taga leinasid, selle kohta ei paku rahvasuu meile andmeid. Niihästi meeste- kui naisterahvastele sai Tõllu haud aga mingisuguseks Mediinaks.

Peata Tõll.

Kuna Tõll võitluses vankri puurattaid ja telgi hööritanud, (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 128), võtab ta pärast pea otsastraiumist pea mõõga otsa ja sammub võitlejaid võitlusväljale jättes kodu poole. Teisendi järele ei võta Tõll pead ometi mõõga otsa, vaid kaenlasse ja lahkub nii sõjast. (Oesel II, lk. 161.) Teise teisendi järele jookseb Tõll, pea kaenlas, Hirmuste metsa. (Hurt 8⁰, 2 lk. 771.) Süda ei tunne Tõllu ratsutamist, pea mõõga otsas; Schmidt (Inland 1858 nr. 9) ja Russwurm (Sagen aus Hapsal lk. 14) lasevad Tõllu ratsu turjal, pea mõõga otsas, lahingust lahkuda. Õieti raske mõista, miks Tõll võitluses mõõka sugugi ei tarvitanud vaenlaste kallale kippumiseks, olgu siis rataste hööritamiseks. Näib, et vaja oletada Tõllu ilmumist täiesti ilma mõõgata vastaste hulka.

Sõru nõmmest Sütemaa raiesmaale jõudnud, nõrkeb Tõllul jõud; Tõll langeb maha ja sureb sinna (mu Eesti muistsed vägimehed lk. 130; Süda, S. Tõll, lk. 62). Üks teisend teab, kaenlas kantud pea hakanud enne surma higistama. (Hurt 41, lk. 511.) Lahkub Tõll kas ratsu seljas sõjast ja vajub ratsu seljast surnuna maha või aga jalgsi edasi sammudes, kuni jõud nõrkeb, igatahes mõlemad teisendid sisaldavad midagi üliloomulikku: pea edasielamist pärast kehast lahutamist.

Setumaal on Tõll jäljendaja leidnud. Petseri kloostriülemast Korneeliusest kõneldakse umbes samasugust muistendit. Korneelius, kes elas 16. sajandi keskel, varustas Petseri kloostri tugevate müüride ja tornidega, oma asukohta kindlaks linnuseks moondades, seda enam, et Petseri juba mitmel puhul sõjahädaohtu tunda saanud. Korneeliuse vaenlased kaebasid tsaar Joann Hirmsale, nagu kavatseks Korneelius Petseri iseseisvust saavutada ja õieks selleks tugeva linnuse ehitanud. Pihkvasse jõudnud, tahtis tsaar Joann 1570 oma silmaga Petserit näha. Linnuseks moondatud kloostrit silmates lõi ta äkkviha lõkkele; ta tõmbas mõõga tupest ja raius kloostri väravasse teda teretama tulnud Korneeliuse pea ühe hoobiga otsast; niisama tappis ta kloostriülemat kaitsva munga. Ühe teate järele viidi kloostriülema surnukeha kloostriväravast kohe kirikusse. Teisendi järele, mis Tõllu surma meelde tuletab, võttis Korneelius ise pea maast üles ja sammus, pea kaenlas, kirikusse, verist rada enesest järele jättes. (E. 57 345.) Seda teed kloostri aias kutsutakse meie päevini veriseks teeks. (Eesti Kirjandus 1926, lk. 41.) Petserlased on osanud ajaloolisel ajal juhtunud sündmusest Tõllu sarnase muistendi luuletada. Kas Tõll Korneeliuse muistendile mõju avaldanud, on iseküsimus; igatahes võidi rahvusvahelistest legendidestki Korneeliuse muistendi loomiseks aineid leida. Vahe muidu Tõllu ja Korneeliuse vahel on see, et esimene pead mõõga otsas, teine kaenlas kannab.

Muidu teatakse Eestis vähe peata inimestest kõnelda. Hiiumaal räägitakse, et vahel peata inimesed haudadest välja tulevad. Korra näinud keegi korraga kolm peata isikut. Vähem neist küsinud: „Isa, kuhu me läheme?“ Suurem vastu: „Sinna, kust me tulnud!“ Kõik sammuvad majasse, kus hiljuti kolm isikut surnud. (Russwurm, Eibofolke, 388.) Nende peade puudumise kohta ei anta mingisugust seletust.

Võrumaa Viira kääpast ilmub pööripäeva öösiti halli särgiga inimene ja küsib teel ettejuhtujatelt oma pead taga (H. 4⁰. 32. 947.).

Sagedamini kõneldakse Eestis peata kääbustest. Võllamehikesi esineb niihästi kirikutornis kui ka metsas. (Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud, lk. 117—124.) Nende kääbuste peakaotamise kohta puuduvad teated. Tont esineb mõne korra peata looma kujul. Pühalepas teatakse, külmking olevat inimese sarnane, kuid must, ilma peata, hobuse jalgadega (Eks. XXI, lk. 22).

Petseri kloostriülema Korneeliuse legend avaldab sugulust Smolenski sarnase muistendiga. Smolenskist on sinodi kirjus juba 1665 järgmine juhtumus üles kirjutatud. Batõi oma sõjaväega tuli kõikjal verd valades ja kristlasi piinates Smolenskit vallutama. Sel ajal läks jumalakartlik Merkuurius kirikusse, kus nägi püha neitsit kuldsel aujärjel, Kristus süles. Püha neitsi andis Merkuuriusele käsu verdvalavatele paganatele kristlaste vere katte maksta, minnes sõdima Batõi ja ta sõjaväe vastu. Ühtlasi kuulutati Merkuuriusele ette, et ta pea sel puhul otsast raiutakse; ta aga võtku pea kätte ja mingu linna. Kirikust välja minnes leiab Merkuurius ratsu, istub selle selga ja kihutab vaenlastele vastu, võidab nad ja päästab vangistatud kristlased, kuid langeb lõpuks; keegi noormees raiub ta pea otsast. Merkuurius tõstab pea maast üles ja läheb linna, ühes käes pead kandes, teisega hobust juhtides. Teel näeb vett tooma minev tüdruk, et pühak käib ilma peata. Tüdruk hakkab pühakut noomima, kuid see ei pane noomimist tähelegi. Linnas kuulutab Merkuurius saadud võitu ja sureb siis. Enne surma käsib ta veel linnalasi ta relvad võtta ja haua kohale riputada; hädaaja kättejõudmisel viidagu relvad välja, küll siis vaenlaste üle võit saadakse. (Историческіе очерки русской народной словесности, II, Древнерусская народная литература, Буслаева, Спб. 1861, lk. 174; 184; 191.) See venelaste legend sarnaneb Tõllu muistendiga. Nagu Tõll langeb Merkuurius võidu lõpul, läheb, pea käes, oma teed, satub teel etteheiteid tegeva naisterahvaga kokku ja tõotab vaenuajal rahvale abi, kui ka mitte isikliku ilmumisega nagu Tõll, siis ometi oma mahajäetud sõjariistade varal.

Merkuuriuse legendi teisend sarnaneb veel enam Tõllu muistendiga. Teisendigi järele läheb Merkuurius sõtta vaenlaste — leedulaste — vastu. Leedulased raiuvad Merkuuriuse pea otsast. Merkuurius pistab nagu Tõll pea piigi otsa ja ratsutab edasi. Teel juhtub ta naisterahvast mööda; see ei tee talle ometi etteheiteid, vaid haletseb teda: „Vaesekene, oled peast ilma jäänud!“ (В. П. Добровольскій, Смоленскій этнографическій сборник, I, lk. 379).

Iseloomulik on peata Tõllu kõnelemine lehma lüpsva naisterahvaga. „Kui ta Kangro perre värravast möda tulli, siis näggi ta seäl perrenaise lehma lüpsvad; olli aga kükkitades ommakese hända nattuke paljo ülles tõstnud. Sedda nähhes ütles Tõllo pea kaenlast: „Kui noor innimenne isse lüpsad lehma ja p—e paljas, kas sul häbbi ei olle“. Norik kostis: „Kas se mitte häbbi ei olle, isse suur mees ja käid teed pead kaenlas kandes“. (Hurt II, 41, lk. 510.) P. Süda (S. Tõll lk. 112) täiendab Tõllu ütlust veel: „kuuvalge väljas!“ mispeale noorik vastab: „kuu paistus võib kogemata pilvete vahelt ilmuda, aga mees ei või mitte kogemata oma pead kaenlas kanda“. Teisendi järele sõnub Tõll noorikule sel puhul: „enesel sääred paljad!“ Noorik kostab: „Ei see ole häbi, et lehmi lüpsetakse, sääred paljad!“ (mu E. m. vägimehed, lk. 130).

Õhtumaagi legendid tunnevad Merkuuriusega sarnanevaid peata pühakuid, õigemini peade kandmist pärast surma. Siin paistab meile silma kõigepealt Pariisi piiskopp Dionüüsius. Dionüüsius ei lange sõjas nagu Smolenski Merkuurius, vaid satub ristiusu-tagakiusajate küüsi. Legend laseb Dionüüsiusega mõnda imet sündida: Dionüüsiust küpsetatakse raudvarbadel, visatakse kiskuvate metsaliste ette, heidetakse tulisesse ahju, naelutatakse risti, aga ta ei saa mingisugust viga; Kristus ise tuleb talle appi. Viimaks raiutakse Dionüüsiuse pea otsast, aga piiskopp ei sure sellepärast veel, vaid võtab pea maast kaenlasse ja viib inglite saatel, taevaliku valguse ümbritsetud, kaks penikoormat edasi selle paigani, kuhu ta maeti. (H. Günter, Legenden-Studien, lk. 97.) Siin on ühine Tõlluga ainult maharaiutud pea kaenlaskandmine.

Dionüüsiuse eeskujul näikse läänes veel teine sarnane legend olevat tekkinud. Püha Saviniaanust piinatakse umbes niisama kui eelmist pühakut. Viimaks langeb Saviniaanus mõõga ohvriks. Ta tõstab ometi otsast löödud pea maast üles ja kannab veel 49 jalga edasi. (Nagu eelmine, lk. 91.)

Piltidel olen mõnikord rea isikuid näinud, kel kõigil pead kaenlas. Helmsdörferi „Christliche Kunstsymbolik und Ikonographie“, lk. 105 loendab hulga päid peos või kaenlas kandvaid isikuid. Autori arvates tahtnud taidur nende kujutustega tähendada, et need märtrid oma pead Jumalale ohvriks viivad. Wolf kõneleb ka pühakust, kes pead käe peal kannab. (Niederländische Sagen, 658.)

Peata inimesed kuuluvad igatahes rahvusvaheliste motiivide hulka; enam kui legendid räägivad neist muistendid. Saksa omad teavad palju kõnelda peata inimestest. Meklenburgis näiteks liigub jutt, et Alt-Strelitsi ligidal tee äärest jõest teatud päeval aastas lõunal kella 12 ajal mees välja tuleb, pea pahemas kaenlas. Juhtub keegi seda teed käima, seltsib ta selle juurde ja saadab teda, sõna lausumata, kuni veskini, kus ta äkisti kaob. (Bartsch, Sagen, Märchen u. Gebräuche aus Mecklenburg, 202.) Rügenis jutustatakse, korra tulnud laevast tuhat meest välja, kõigil pead kaenlas. Need olnud kuulsa röövli Störtebeckeri seltsilised, kelle pead omal ajal otsast raiutud. (A. Haas, Rügensche Sagen, lk. 41.) Pommeri Polzinis kõnnib lossisillal endine kindral, pea kaenlas (Haas, Pommersche Sagen, 300). Meklenburgis ratsutab metsik kütt valge hobuse seljas, ilma peata, suure käraga, müraga, koerakari järel. (Bartsch, Sagen, 17; vrd. veel 236, 252, 253.) Bense metsas rändab kirikuõpetaja ilma peata. (Lemche, Volkstümliches in Ostpreussen II, lk. 7.) Austria Taiaorus ratsutab määratud ajal peata rüütel peata hobuse seljas kära tehes läbi metsa. (Mailly, Niederösterreichische Sagen, 12.) Rauhenekis tuleb peata mees lossi, paneb pea lauale ja kirjutab seal kogu tunni. (Nagu eelmine, 26.)

Palju teavad taanlased, kel varemal ajal saarlastega rohkesti kokkupuutumist, peata inimestest kõnelda. Kuningas Valdemari, kes 13. sajandi algusel Saaremaa vallutas ja Tallinna asutas, lasevad nad Gurre metsas koerakarja saatel valge hobuse seljas ratsutada, pea kaenlas. Mõnikord käsib ta möödaminejaid, et need koeri kinni peaksid. Vahel kõneldakse sedasama kuningas Kristjan II-est, või jälle lendavast kütist. (Michael, Im Geisterkreis der Ruhe- und Friedlosen, lk. 93.)

Tõllu tuletab meelde taanlaste hiid Grön, kellele suurem osa saart Grönsundis kuulunud. Siiski erineb ta Tõllust juba selles suhtes, et ta iga aasta jõulu ajal ennast inimestele näitab, ise ilma peata. Ta kihutab ratsu turjal edasi, piik käes, suur koerakari järel, nii et ta sedaviisi pigemini metsikuks kütiks moondub. (E. T. Kristensen, Danske Sagn, III, 9.) Toffegaardis ratsutab peata saks musta hobuse seljas. Hulkuvatest peata kirikuõpetajatestki teatakse Taanis kõnelda. Falsteris uidab ühes vanas kirikumõisas kirikuõpetaja, pea kaenlas. Odensees maetud vanasti mingisuguse süü pärast kirikuõpetaja elavalt maha. Hauas ei leia ta aga rahu, vaid käib siia, sinna, pea kaenlas. (Am Urquell IV, 7.)

Norras tuntakse eriti rohkesti peata inimeste uitmist. Rahva arvamise järele on niisugused inimesed enamasti tapetud. Merevaimu peetakse kalamehe riides ikka ilma peata esinevaks olevuseks. (Sande, Fraa Sogn, lk. 19.) Rootsis räägitakse, et surnud öösiti tulevad jumalateenistusele kokku, aga tavalisesti ilma peata. Kord kündis sulane. Äkisti kargasid hobused adra ees püsti. Järele vaadates nägi sulane hulga peata mehi adra ees seisvat. Rootslased arvavad ülepea, et õnnistamata maa sisse maetud surnud inimese kujul ilmuvad, aga ilma peata. (Hyltén-Cavallius, Wärend och Virdarne I, 464; 491.)

Inglasedki teevad omajao tegemist peata inimestega. Räägitakse näiteks peata kutsarist tõlla pukil, tõlla ees neli peata hobust; teisal jälle peata valgest naisterahvast. Ristimata laste hinged öeldakse peata koerteks saavat. Iirlastel sõidab must surnuvanker, peata kutsari käes ohjad, peata hobused vankri ees. Iiri hiid ujub üle kanali, pea hammaste vahel. (Am Urquell, IV, lk. 40.) Jääb mõistatuseks, kuidas hiid võib pea hammaste vahel hoida.

Olgu veel nimetatud, et muistend teab Justiniaanuse päevil raudlaevu olevat nähtud, milles mustad peata mehed istunud. Kuhu need laevad sõitnud, seal hakanud katk kangesti möllama. (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 1136.) Selle muistendi järele esinevad peata mehed õieti katku edasiviijatena.

Isegi hiina rahvausk teab peata inimestest rääkida. Hiinas ometi esinevad pead kaenlas need, kelle pead eluajal otsast raiutud. (Am Urquell IV, lk. 254.)

Vanast ajast alates meie päevini teatakse kogu Euroopas peata inimestest ja loomadest enam-vähem kõnelda, Eestis võrdlemisi harva. Peata loomad esinevad meil harukorral muinasjuttudes, muistendites ei mäleta ma nendega olevat kokku puutunud. (Eesti Kirjandus 1926, lk. 40—44.) Küll leidub üks eesti muistend, aga see erineb märksa Tõllu muistendist. Hallistes teatakse, et Velikse Samle talusse korra pardiajajad tulnud, kelle küüsi peremees Koort sattunud. Pardiajajad raiunud Koordi pea otsast. Pea hakanud maad mööda veerema, keha veerenud järele, kuni mõlemad sinna jõudnud, kus nüüd Koordi nõmmes Koordi haud; sinna maetud hiljemini Koort maha. (H. 22, lk. 397.) Tõllu keha sammub või ratsutab edasi, pea käes, siin aga veerevad pea ja keha teineteise järele edasi. Koordi muistend tuletab Tõllu meelde, aga on muidu täiesti muistend omaette.

Tõllu pea mõõga otsas kandmine erineb veidi võõrmaa peata isikute muistenditest, kuid arvesse võttes, et teisendi järele Tõll pead niisama kaenlas kannab kui võõrmaa peata isikud, kaob vahe Tõllu ja viimaste vahel, olgu siis, et nii palju vahet jääb: Tõll kannab pead kõigest korra ja jääb siis hauda puhkama; võõrmaa peata isikud ilmuvad, pea kaenlas, nii ütelda krooniliste nähtustena, kas ikka teatava aja pärast või sagedasti, kuidas juhtub. Korneeliuse elluärkamisest ja maa peale tagasitulekust ei tea setud midagi.

Väga tihti kuulutavad võõrmaa peata isikud neid nägijatele surma ette nagu Eestis mõnel puhul mardused. Tõllu muistendis ei tule surma-ettekuulutus küsimusse, seda enam, et Tõll pärast matust enam ei ole ilma peata uitnud. Eesti muinasjuttude peata mehikeste ilmumisest tavalisesti ei teata, et see ilmumine nende nägijatele surma ette kuulutaks. Küll aga usutakse Eestis peata inimeste nägemise ja surma ettekuulutuse võimalust vana aasta õhtuti kella 12 ajal. Kui sel tunnil ümber maja käiakse ja pärast käimist aknast sisse vaadatakse, nähakse rahva arvamise järele uuel aastal surev isik ilma peata.

Miks esineb rahvaluules nii sagedasti peata isikuid? Wuttke seletab: Et seda juba vanast jumalateilmast väljapaistvate kogude juures esineb, niisama müütiliste loomade juures, on seletus, et need on hinged, kes teeninud, et nende pead otsast raiutaks, väärseletus (Der deutsche Volksaberglaube, 771). Zingerle vastab sellele küsimusele: Biberviiri ümbruses Šveitsis valitseb rahva seas arvamine, et pea on hinge ja elu asukoht. Pea puudumine märgib neid surnuteks, nad esinevad ilma peata, sest et hing ja elu, mille asupaik peas, neist lahkunud. (Zeitschrift für Mythologie und Sittenkunde IV, lk. 150.) Maetakse pea pärast surma maha, on see niisama hea kui oleks kogu keha puhkepaiga saanud, kui see ka kogu kehal puuduks. Šveitsis langenud korra keegi mäe otsast alla kuristikku. Suure vaevaga pääsnud otsija alla kuristikku surnukeha juurde, kust aga kuidagi viisi polnud võimalik surnut ära tuua. Sel puhul raiutud surnu pea otsast ja viidud surnuaeda, arvates, et kui pea kristlikult maetud, surnu rahu leiab. (Wolf, Zeitschrift für die deutsehe Mythologie IV, lk. 150.) Norralane Holmboe arvab, et peata isikute jaoks tuleb seletust otsida erilisest matusekombest, nimelt et mõned osad, nagu pea, käed j. n. e. kehast lahutati ja ära põletati, kuna muu osa maha maeti. (Videnskabeliga Selskabs Förhandlingar p. 316 j. e.) Viimase väitega ei või ma ühineda. Jääb küsitavaks, kas tõesti ja miks nimelt osa liikmeid keha küljest raiuti ja põletati, teine osa aga maha maeti. Igatahes tuleb veel oodata, kuni parem seletus leitud kui kaks eelmist peata isikute kohta.

Tõllu ajal ei võinud sarnased põhjused igatahes küsimusse tulla. Tõllu keha ja pea maetakse mõlemad üheskoos samasse hauda. Tõll ihkab vististi viimset und kodukohas puhata. Sinna ratsutab ta, kuid langeb enne eesmärgile jõudmist maha. Keegi ei hoolitse selle eest, et Tõll oleks viidud suremiskohast koju matmiseks, vaid ta maetakse sinna, kuhu ta surnud.

Vististi on Merkuuriuse muistend Tõllu muistendi arenemisele mõju avaldanud, kuigi raske aru saada, kuidas saarlased ja smolensklased kokku puutunud, olgu siis, et oletame peata Tõllu muistendi tekkimist alles 18. sajandil. Niisugusel puhul võisid saarlased sõjateenistuses smolensklastega kokkupuutumisel Merkuuriuse muistendit kuulda ja selle najal Tõllu peakandmise muistendit arendada. Lääne pool esineb, nagu me näinud, küll ka rohkesti peata inimesi, aga need näikse ometi vähemini mõju Tõllu kohta olevat avaldanud kui Merkuuriuse legend.

Tõllu hauad.

Muiste väitsid 7 Kreeka linna, et igaühes neist Homeros sündinud. Midagi sellesamast kuuleme Tõllu hauagi kohta. Rahvasuu väidab selle mitmes kohas olevat.

P. Süda Suur Tõll tunneb ainult ühe haua. „Kui Sõõru nõmmest läbi Sütemaa raiesmaa oli jõudnud, seal lõpes tema jõud, jalad läksid nõdraks ja ta langes sinna maha. Sinnasama paika, kus Tõll oli maha langenud, matsid nad ta maha Taterselja karjamaale.“ (S. Tõll, lk. 62.) Selle haua Anseküla Tirimetsa vallas tunneb Körbergi. See haud on 2 sülla pikkune ja sülla laiune lohk, tekkinud kaevamise teel, mil puhul aga midagi muud kui mõned väga pikad kondid leitud (Oesel II, lk. 162). Hupel kõneleb samast hauast, väites, et Tõllu lähemal asuvad vennad seda igal aastal külastavad (Topographische Nachrichten III, lk. 357). Viimane väide kõlab iseäralikuna. Meie ajal ei teata enam igaaastasest vaatamaskäimisest midagi. Kui Hupeli ajal igal aastal tõesti haual käidi, on see komme viimase 150 aasta jooksul täiesti kadunud. Tõllu „vennad“ tähendavad Hupelil muidugi Hupeli aegseid saarlasi. — Mellini kaardile 1798. aastast on Tirimetsa valda Hirmuste lähedale märgitud „Tölles Grab“ = Tõlle = Tõllu haud.

„Saaremaa ja Muhu muinasjäänused“ (lk. 2) määravad Tõllu haua koguni Hirmuste külasse. Vist tähendab see Hirmuste küla haud sama, mida Mellini kaardi Hirmuste küla lähedane haud. Kuna „Saaremaa ja Muhu muinasjäänused“ kalmeid tavalisesti täpsamalt kirjeldavad, registreerivad nad Tõllu haua Hirmuste külas ainult nimepidi. Teistest haudadest peale külalähedase läheb teos ükskõikselt mööda. Schmidti teatel on Tõllu haud Lenga külast Tirimetsa Kangru talust mööda minna üle Anseküla ja Kärla piiri, mida paremal pool 3 suurt kivi näitavad, umbes 5 versta Tirimetsast Koordi metsas Sütemaa raisus; see on 2 sülla pikkuses ja 1 sülla laiuses lohus, mis enam kui 100 aasta eest tekkis selle läbi, et maamõõtja Brahl — teise teate järele maamõõtja Dreyer — seal kaevamise ette võttis, ilma muud kui suuri inimese konte sealt leidmata. Haual kasvab kadakaid, haua ümber leidub vanu tammekände ja noori tammi, mis nende juurtest võrsunud (Inland 1858 nr. 9 veerg 145). Kahju, et Schmidt leitud kontide kohta pikemat seletust ei anna. Jääb teadmatuks, kui suured need kondid olnud.

Preili Hilda Lauri teate järele leidub see Tõllu haud Tirimetsast Hirmustele viiva tee ääres Jaagu talu metsas. Haud olnud varemini kõrgem küngas, nüüd aga ei eraldu enam ümberkaudsest künklikust maast. Haua kohal kasvab mänd. Poolemeetrine õõs on hauda kaevatud, sest mitmel puhul on seal kaevamisi ette võetud (Saaremaa ja Muhu muinasjäänused, lk. 4). T. Kaljo teate järele kasvasid varemalt haua otsas tammed, aga aasta 5—6 eest (1927.-st arvatud) on need maha saetud; praegu kännud veel näha (EKs 40, 179).

Teine Tõllu haud leidub ta varajasemas kodukohas Püha kihelkonnas. Siin moodustab haua 5 sülla pikkune sügavus. Siingi kõneldakse, et karjased Tõllu üles äratanud ja ta üles tõustes oma mõõgamüraka üle Kuressaare Linnu lahte visanud. Selle peale vaibunud ta jälle tagasi hauda, mille pikkuse ta kehaga täitnud. Sügavus teeb mulje, nagu oleks kolesuur keha ta tekitanud, mis enese siin, parem käsi pea alla toetatud, pikali sirutanud. (Oesel II, lk. 163.) Mellini kaardil leidub siingi märkus: „Tölles Grab“ = Tõllu haud. Luce ütleb, see haud leiduvat Tõlluste ligidal „Aemelepa“ tee ääres (Wahrheit und Muthmassung, lk. 41).

Kolmas Tõllu haud on rahva väite järele Kihelkonna Tagamõisas Tohku talu lähedal, kuid mingisugune sügav koht ei näita vägimehe viimset puhkepaika, vaid kivivare. Siingi räägitakse, et Tõll laste narrimise peale korra üles tõusnud, kuid narrimist nähes jälle puhkama heitnud. (Oesel II, lk. 164; mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 132.)

Huvitav tähele panna, et Neus tunneb veel ühe Tõllu matusekoha. Surres laseb Neus Tõllu öelda, teda maetagu rohuaeda („Krautgarten“ kirjutab Neus saksa keeli) ja äratatagu sõja puhul. (Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands I, 1, lk. 112.) Oletada tuleb, et surija palve täidetud ja Tõll rohuaiaga muidugi oma rohuaeda mõtelnud. Jääb küsitavaks, kus oli see rohuaed? Tõlluste peale võis Tõll vaevalt mõtelda, niisama vähe Haudla peale, sest neist kodudest oli ta vaenlaste rõhumisel pidanud taganema. Jääb üle Anseküla peale mõtelda, kus tal kirikumõisa ligidal elukoht olnud. Kas mõtles ta selle rohuaia peale? Anseküla kirikumõisa ligidal ei tunta mingisugust Tõllu hauda, küll aga Tirimetsas.

Neus’i järele kordab G. Väänjas rohuaeda matmise käsku (Vanad pärlid, lk. 24); muud allikad seda tavalisesti ei tunne.

Aga Wiedemanngi teab veel ühe Tõllu haua, kaks sülda pika ja ühe sülla laia: ka sellest hauast on mõni suur kont leitud. See haud leidub Kaarma Suuremõisa alal (Aus dem inneren und äusseren Leben der Esten, lk. 442). Muud ligemat Wiedemann Kaarma haua kohta ei tea. Mujalt ei ole ma mingisuguseid teateid selle haua kohta leidnud.

Tõllu Pilliga vahetades ütleb Inland (1836, veerg 584), et Tõll Saaremaal suure kivi alla magama läinud. Sealt ilmub ta sellele, kes teatud aasta ja päeva ajal kolm korda ta nime Pill hüüab. Kus see kivi, jääb hämaraks.

Iseloomulik, et suurel maalgi Tõllu haudu tuntakse. Vigala kihelkonnas Päärdu Päärni Koskära heinamaal Konuvere ligidal näidatakse ka „Tõlluse hauda“. Hauaküngas on umbes 1½ jalga kõrge, 3 jalga lai, 6 jalga pikk (E. I, lk. 25). Õhtupoolses otsas kasvab kadakas ja hommiku pool kuusk. (J. Jung, Muinasaja teadus III, lk. 185; E. 53982.)

Teine Tõllu haud Läänemaal leidub Märjamaa kihelkonnas. J. Jung kirjutab, et Suur Tõllus Kuuda Seljamäel võidelnud ja sellest võitlusest rahvasuus veel hiljuti suur laul eksisteerinud. „Tõlluse haud ei olevat Kuuda Seljamäelt mitte kaugemal kui 5—6 versta“. (Muinasaja teadus III, lk. 183.) Kahjuks jätab J. Jung lähemalt seletamata, missuguse valla piirides see haud leidub ja missuguses suunas 5—6 versta arvata.

Uudisena kuuldub J. Jungi teade Tõllu võitlusest Kuuda Seljamäel, kuid paraku ei tea ta selle võitluse kohta midagi selgemat ütelda. Nii näiteks jääb hämaraks, kelle vastu Tõll Kuuda Seljamäel võidelnud. Ülepea ei ole ma muidu saarlaste ega suurmaalaste suust mingisuguseid teateid tabanud Tõllu käimisest Märjamaa ja Vigala kihelkonnas. Teated saadavad teda ikka lähematele saartele, aga mitte kaugemale.

Igatahes paneb Tõllu haudade rohkus meid imestlema. Saaremaa haudadest võiks üks Tõllule enesele, teine noorele Tõllule, kolmas ehk kellelegi Tõllu omaksele kuuluda, kuid missugune ühele või teisele, on raske otsustada, sest rahvas nimetab igaüht kolmest hauast päris Tõllu hauaks, väites, et igast hauast Tõll juba korra välja narritud.

Raskem on Vigala ja Märjamaa kihelkonna Tõllu haudade kohta seletust anda. Ainus võimalus oletada, et neis kihelkondadeski keegi vägev mees Tõll elanud, kelle viimset puhkepaika sealsed hauad kätte juhatavad. Nagu enne nimetatud, tarvitati vanemal ajal laialdaselt Tõll-nime mehenimena. Õieti tuleks meil suurel maal kaks Tõllu oletada, üks Vigala, teine Märjamaa jaoks. Mõistatuseks ometi jääb, kuidas need Tõllud nii kuulsateks saanud, et nende haudu veel mäletatakse, kuna teiste vanaaegsete isikute haudu enam ei tunta.

Tõllu haudadega oleme nagu labürinti sattunud, kuhu seni Ariadne oma lõngaga ei ole tulnud väljapääsu-ust näitama. Peame käsitsi ikka edasi kobama, oodates, et mingisugune Ariadne viimaks ometi ilmub.

Tagasitulek tulevikus.

Surma lähenemist aimates avaldab Tõll veel prohvetlikke ennustusi, enesele ühtlasi matusepaika määrates. Ta „luigelaul“, kui luba nii öelda, kuuldub: „Siia matke mind maha, tammepuud varjaku mu voodi, kadakas kaitsku mu pea, põhjakuningas päästku mu sugu. Enne ma ei tõuse, kui okaspuu lehti ja lehepuu okkaid kannab.“ (Süda, S. Tõll, lk. 62.) Teisendi järele ei käse Tõll ennast, nagu juba kuuldud, suremiskohta matta, vaid rohuaeda (Neus, Beiträge z. K. Est-, Liv- und Kurlands I, lk. 112). Veel leidub rahvasuus teade Tõllu tõotusest rahvale sõja-ajal appi tulla: „Kui sõda korra jälle maal, siis tulge, äratage mind! Tõll, Tõll, tõuse üles! Sõda maal! Küll siis tõusen ja aitan rahvast!“ (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 130). Teise teisendi järele käseb Tõll hulgakesi ta hauale astuda ja äratada, appi tulla lubades (Oesel II, lk. 162). Ühe teisendi järele vaja kolm korda hüüda: Tõllus, Tõllus, tõuse üles, juba sõda Sõrve sääres (Hurt III, 18, lk. 35). Liivlastel kuuldub see hüüd: „Suur Tõld, tõuse üles, sõda tuleb!“ Üles tõusnud ja sõda mitte märganud, sõnab Tõll: „Nüüd ma heidan magama ja keegi mind enam ei tõsta üles, kuna te mind petsite!“ Liivlased ütlevad neid teateid saarlastelt olevat kuulnud (Loorits, LF, Sänag 9).

J. Lagose teisendi järele Keskverest ei tee Tõll tagasitulekuks mingit tingimust:^[2] „Vähe aastaid tagasi tantsinud vallatud lapsed Tõllu haual ja hüüdnud pilgates: Tõll, Tõll, tule välja! Leinatav ilmunud, hoiatanud rumalaid lapsi teda ilmaaegu kutsumast öeldes: Kui aeg, küll ma siis tulen!“ (Õp. Eesti Seltsi arhiiv, mapp IV.) Tagasituleku aja lähem määramine puudub. Kui ka lapsed ta haual tantsivad, ei vihastu Tõll ometi nii kui tavalisesti, vaid lubab ilmuda. Ta sõnad: „Kui aeg“ tuletavad meelde piibli sõnu: Kui aeg täis. Huvitav veel märkida, et Lagos ütleb lapsi alles vähe aastaid tagasi Tõllu haual tantsinud ja seega Tõll alles vähe aastaid tagasi sääraseid sõnu ütelnud olevat.

Süda üleskirjutis on ainus sellelaadiline: Tõll määrab haua ehteks rahva pühi puid tammesid, aga peale selle veel Saaremaa sümboli — kadakaid. Puude kuningad ja kääbused peavad mõlemad tuule õlul Saaremaa vägimehele okste, lehtede ja okastega nagu jäävat mälestust järele hüüdma, puude mõlemad äärmused haual esindatud olema.

Raske määrata, mida põhjakuningaga mõeldud. Muidu esineb põhjakuningas harukorral rahvaluules. Järve Jaan kõneleb põhjakuningast ja selle mõõgast (mu Eesti prohvet Järve Jaan, lk. 24).

Enamasti tähendab põhjakuningas rootsi kuningat, tavalisesti Karl XII. Kas Tõll siin ometi Rootsi peale mõtelnud, on väga küsitav. Kahtlen ülepea, kas esimene osa Süda poolt avaldatud Tõllu surmaeelseist sõnust ehtis on; neid ju muud üleskirjutajad ei tunne. Need tuletavad niisama kui Piriti surmaeelsed sõnad midagi järeletehtut meelde.

Sellevastu ehtis on tõotus ja käsk äratada sõja puhul. Südal jääb appitulek õieti illusoorseks, muidu kuuleme seda ikka rahvasuust ja üleskirjutistest.

Tähtsate isikute tagasitulek tulevikus, enamasti rahvale abiandmise mõttes, on sage nähtus rahvaste fantaasias. Sakslaste Siegfried puhkab Geroldeckis ühes teiste kangelastega viimset und; sealt tulevad nad häda ajal saksa rahvast aitama (Grimm, Deutsche Sagen, 21). Sedasama kõneldakse Tüüringi Kifhäuseris magavast keisrist Friedrich Barbarossast, kes kivilaua ääres istub, pea käele toetatud; ta habe on kaks korda ümber laua keerutunud; kui see veel kolmanda korra ümber laua ulatub, tuleb rahval hädaaeg kätte, kuid siis ärkab Barbarossa ja ilmub rahvale. Odenbergis uinuv keiser Karl tuleb sõja ajal oma rahvale appi, võites vägevaid vaenlasi. Pühast Hedvigust kõnelevad sakslased, et ta ühes sõjaväega Gleivitsi juures metsas magab, kus ta rahva häda ajal ärkab ja vaenlased võidab (Kühnau, Schlesische Sagen III, 1928). Trebnitsa kloostrikirikus uinuvad poola rüütlid tõmbavad ärgates mõõgad peosse usu eest (Kühnau, sealsamas, 1927). Britlased ootavad kadunud kuningat Artust kõige sõjaväega tagasi, slaavlased Svjatopolki (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 803). Šveitslased ootavad vahel Telli, vahel kõigi kolme Telli uuestiilmumist (Rochholz, Tell und Gessler, lk. 133), vist ikka niisugusel puhul, kui mingisugune uus Gessler peaks rahvast rõhuma. Teine Šveitsi rahva kangelane Andreas Hofer elab Ilfingeni mägedes, kust ta korra uuesti rahvast vaenlaste vastu välja kutsub (Zingerle, Tiroler Sagen, 370). Isegi keiser Neero lastakse Nürnbergi lossikaevus edasi elada ja sealt tarbekorral ilmuda (Fr. Daumer, Altertum II, 34).

Möödunud sajandil tekkis jutt, surnud Napoleon tulnud tagasi, aga mitte enam omal kujul, vaid Hussein paša näol. Seda juttu usuti laialt ja laotati laiali raamatukeseski: „Zehn sehr wichtige Gründe“. Eestiski lubab Petseri nimeta vägimees setudele häda ajal niisama koopast välja appi tulla (Seto lugõmik, lk. 57).

Esimesed inimesed elasid koobastes ja matsid sinna surnudki, nagu Petseri koobastes praegu veel sünnib, kus nende vägimeeski viimset und puhkab. Germaanlased nimetasid meeste suremist mäkke minemiseks (Rochholz, Tell u. Gessler, lk. 137). Esiisad ja muinasaja vägimehed puhkavad ehk magavad mäes. Vanade germaanlaste arvates asusid isegi jumalad mägedes ja alles hiljemini maa peal, nagu kreeklastel Olümpose mäel. Eestis kaovad mõne korra linnad kõigi asunikkudega mäkke, kus viimased edasi elavad (mu Eesti kohalikud muistejutud 30, 32); vana Kalev ei lähe mäkke, vaid ta hauale luuakse mägi, Kalevipoeg ise jääb nii ütelda kaljumäkke vangi.^[3]

Mäe puudumisel ei saada saarlased Tõllu mäkke viimset und puhkama, vaid kuidas Eestis tavalisesti, künkasse või tasasesse maasse. Nagu tähendatud, tõotab Tõll appi tulla häda ajal. Kuid ilma mingi põhjuseta kutsuvad vallatud poisid ta hauast välja.

Lubanud kutse puhul tõusta, tõusebki Tõll ühe teate järele rinnust saadik (Körber, Oesel II, lk. 162), teise teate järele põlvist saadik, käed enesel veripunased (Russwurm, Sagen aus Hapsal, lk. 14; mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 131). Tõusnud, küsib ta: Kus sõda? (Oesel II, lk. 162) ehk: Kus vaen? (Russwurm, Sagen jne., lk. 14). Vastatakse: Muhumaal! Märganud, et teda asjata narritud, sajatab ta narrijaid ja nende sugu (vrd.: Tõllu sajatamine, lk. 53).

Järva Peetri üleskirjutises puudub Tõllu tagasituleku tõotus. Palju enam öeldakse selles, et narrimise peale ülestõusnud Tõll vihastunud, siis heitnud ta uuesti magama ega ole lubanud enam iialgi üles tõusta (Hurt III, 18, lk. 36). See üleskirjutis räägib kõigi Saaremaa teadete vastu. Oletada tuleb, et järvlased midagi Tõllust kuulnud, aga asjaolu selgesti ei ole teadnud.

Teisend teeb Tõllu uuestituleku tingimuseks vere ulatumise härja põlveni. See tähendab: sõjas valatagu nii palju verd, et see härja põlveni ulatub. Teise teisendi järele ei luba Tõll enne tõusta, „kui veri pinniseereni tõuseb“ (H. II, 41, lk. 512). Sarnasest vere rohkusest sõjas on juba Tõllu elu ajal kõneldud, näiteks nii suurest verevalamisest, et varss verre uppunud. Säärast vererohkust kuulutab setu vägimehegi lugu: vägimees tuleb appi, kui veri väljal üle saapa sääre ulatub ja koopa suust sisse voolab (Seto lugõmik, lk. 58). Motiiv vererohkusest põlvneb ise läänest. Sakslased kõnelevad keiser Friedrichi tagasitulekul suurest lahingust, kus sõjameestel verd kingadesse tungib (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 799). Sel puhul paneb keiser kilbi kuiva puu otsa; puu hakkab haljendama, uus aeg jõuab kätte.

Üks tingimus kuuldub: „kuni Sikksaare lahes ader vagusid künnab“ (Körber, Oesel II, lk. 162).

Sikksaare lahes vagude kündmine kuulub tingimuste kõige hõlpsamate täitmiste hulka, vähemalt peaks inimliku arusaamise järele kõige kergem olema selle nõude teostuseni jõuda. Soomes on mitu järve, mille endises põhjas nüüd küntakse. Järv on veest tühjaks lastud ja järve põhi heinamaaks või viljamaaks moondatud. Kroonlinna juures on lahest tükk prügiga ja pühkmetega täidetud; seal ei künta küll, aga kasvatatakse aedvilja. Sikksaare lahe osaline täitmine ei kuuluks võimatuste valda ja Tõllu ülestõusu tingimus võiks leida rahuldust, — kui meil reaalseid olusid tuleks arvestada ja mitte rahvaluule andmeid.

Ühe teisendi järele viskab Tõll vihas oma mõõga enesest kaugele järve (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 131), teise järele Linnu lahte, kolmandad teated vaikivad mõõgast.

Tõllu sel puhul avaldatud sõnade teisendid käivad mõnekorra teineteisele vastu. Korra ütleb ta: ainult ühe korra oleksin võinud inimesi aidata (mu Eesti m. vägimehed, lk. 131). Neist sõnust võib järeldada, et ta teist korda enam välja ei tule. Seda väljendab ta ka ühe teisendi väitega: Minu poolest põlegu kogu Saaremaa, ma ei lase ennast enam oma rahus segada. (Russvurm, Sagen, lk. 15.)

Teisendid, nimelt suurem hulk, ei sule ometi Tõllu tagasitulekut võimaluse piiridest väljaspoole, määravad aga selle teostamiseks raskeid tingimusi.

Need on järgmised:

1) Okaspuu kandku lehti, lehtpuu okkaid. (Süda, S. Tõll, lk. 62.)

2) Kadakas (kuusk) kandku lehti, kask okkaid (Eesti m. vägimehed, lk. 132)

3) Veri ulatugu härjale põlveni. (Oesel II, lk. 162.)

4) Sikksaare lahes kündku ader vagusid. (Oesel, sealsamas.)

5) Kui aeg. (Õp. Eesti Selts, mapp IV.)

Esimene ja teine tingimus kuuluvad sisuliselt ühte. Esimene väljendab mõtet üldiselt, teine spetsialiseerib seda enam. Üldiselt näikse puude muutuse mõte midagi võimatut sisaldavat. Siiski ei või selle nõude tekkimist saarlaste teeneks arvala; seda tunneb muudegi rahvaste mütoloogia, vähemalt ses mõttes, et kuivunud puu hakkab kasvama. Juba piibel annab seks näpunäiteid: Aaroni kepp õitseb ja kannab mandleid (4. Moos. 17, 23). Legend jutustab neitsi Maarja kosilase Joosepi kepi õitsemisest. (Bolte, Eupharion, 4, 323.) Kuivunud tamm hakkab haljendama ja kasvatab tõrusid (Grimm, Deutsche Mythologie II, lk. 800). Rootsi preestri peos tungivad kepist lehed välja (Afzelius, Svenska folkets sägohäfder II, 156). Nagu Eestis tuntakse lääneski juhtumit, mil latva pidi maha pistetud puud hakkavad kasvama. (Kühnau, Schlesische Sagen III, 1637; 1642; 1643.) Bernstadi pajud kasvatavad roosiõisi. (Kühnau, sealsamas 1904.) Need ja muud sarnased puude haljendamised ja õitsemised ei vasta küll täielikult Tõllu tingimustele, tuletavad aga siiski neid elavalt meelde. Puutõu muutus jääb Tõllu loole omapäraseks.

Taanlaste vägimehe Holger Danske elu hauas sarnaneb rohkesti Tõlluga. Holger Danskegi hauda näidatakse umbes seitsmes kohas. Kangelane ei ole surnud, vaid magab, puhkab kas hauas või kuskil künkas. Sealt on teda mõne korra juhtumisi üles äratatud, kuid Taani kangelane ei ole vihastunud sellest, vaid korranud juba eluajal antud lubadust Taanile suure sõja ajal appi tulla. Nagu Järve Jaani ennustustes palju eesti kirikuid tehakse hobuste tallideks (mu Eesti prohvet Järve Jaan, lk. 44), vahel türgi hobuste tallideks, nii lubab Holger Danske siis tulla, kui Viiborgi kirik on hobusetalliks muudetud või jälle kui Viiborgi merre kasvab nii suur puu, et kuningas võib selle külge hobuse kinni siduda — teisendi järele kasvab niisugune puu Asmindorödi kirikust välja (E. T. Kristensen, Danske Sagn, II, lk. 331—339). Tõllu puu ja meri (laht) esinevad mõlemad Holger Danske muistendis; saarlased ometi on puu kui mere Tõlluga natuke teisiti ühendusse seadnud kui taanlased. Et taanlased kauemat aega Saaremaa peremehed olnud, võisid saarlased neilt üht ja teist taani kangelasest kuulda ja kasutasid selle oma viisi Tõllu muistendi arendamisel. Juhtumusi Holger Danske elust ei näi saarlased Tõllu muistendi arendamisel olevat kasutanud.

Tagasituleku-motiivi ei saa kristlusest lahutada: see astub meile siitki vastu. Kristlaste pea Kristus on niisama omastele tõotuse andnud kord tagasi tulla. Märkide poolest erineb Kristuse tagasitulek rahvaluule vägimeeste tagasitulekust (Matt. 24, 6—33).

Kalevipoja tagasituleku tingimused näikse õieti kõige kergemate hulka kuuluvat:

Kui kõik piirud kahel otsal
lausa lähvad lõkendama,
lausa tuleleeki lõikab
kätta kaljukammitsasta

(Kalevipoeg XX 1048—1051).

Kreutzwald ei ütle selgesti, kas süttivad piirud iseenesest või kuidas. Ilma tuletagi võimalik piirgude sütitus: hõõrutakse neid kauemat aega vastastikku, võtavad nad tuld. Sedaviisi avaneb võimalus peergusid lõkkele saata, niisama kui võimalus olemas Sikksaare lahe põhjas künda. Keerulisemaks teeb asjaolu tingimus, et leek käe kaljukammitsast vabastagu.

Kadaka lehtede- ja kase okastekandmine seisavad väljaspool inimlikku kaasabi, aga ka looduse seadusi. See tingimus nagu määrab: Tõll peab hauda jääma ega pääse sealt enam välja. Unistaja ometi peab võimatutki võimalikuks. Paremaid päevi oodatakse, orjuses ohkaval rahval jääb Tõllu tõotus nagu trööstivaks ingliks. Oleviku hädadelt ja vaevadelt pöörab ristikandja silmad tuleviku kangastustele, ennast suggereerides: Sealt tuleb abi! Vägimees ilmub meid korra aitama. Lootuse fata morgana andis saarlastele sajandeid jõudu rasket iket kanda, pärisorjusest viimaks vabadusele, võõra võimu alt iseseisvusele välja jõuda. Näib nagu sirutaksid Tõll ja Kalevipoeg hauast rahvale käe välja abiandmiseks enne veel, kui nende avaldatud tingimused täielikult täidetud.

Ülepea näeme: rahvaluules sulavad minevik ja olevik ühte, niisama kadunud ja oodatav paradiis. Eesti rahvaluule tunneb hingedeaegset hingede kodukäimist, seega mitte ainult vägimeeste ja hiidude tagasitulekut. Rügeni sakslased väidavad, et hiiud iga 100 aasta pärast hauast välja tulevad maailma edasikujunemist vaatama (Rügensche Sagen, 108). Niisugustel muistenditel on enam-vähem suhteid Kristuse õpetusega.

Hämaraks jääb asjaolu, kuidas rahvas Tõllu esimest kui ka järgmist tulevat ülestõusu ette kujutab. Nagu teada, oli Tõll haudapanekul ilma peata; kaasas kantud pea pandi kehale otsa kas kaela kohale või aga keha kõrvale; kuhu just, selle kohta pole ma rahvasuust seletusi leidnud. Rahva arvamise järele ei allu Tõllu keha mingisugusele mädanemisprotsessile, nagu muude inimeste omad, vaid uinub ainult pikka und, just kui mitmed võõramaa kangelased.

Rahvasuu ei seleta, missugusel kujul Tõll vallatute poiste äratuse puhul hauast üles tõusis: kas oli hauas talle pea keha külge kinni kasvanud, millist võimalust vaevalt võib oletada, või aga tõusis peata keha hauast istukile või püsti. Niisugusel puhul tekib küsimus: kuidas võis siis peata Tõll näha, kas sõda kuskil Saaremaal olemas või ei? Selles suhtes jääme käsitsi kobama.

Just niisama on lugu Tõllu appitulekuga tulevikus, eeldatud, et ta tagasituleku tingimused täidetud. Kas arvab rahvas teda, pea kaelaga kinni kasvanud, hauast välja tulevat või aga ilma peata? Nagu teises kohas tähendatud, tuntakse võõral maal mõnda muistendit, mille tegelased peata uidavad maailmas. Kas peab ja suudab peata Tõll rahva vaenlasi võita ja rahvast päästa? Need on küsimused, mille kohta rahvasuu meile vastuse võlgu jätab.

Tagasivaade.

Saarlased on Tõllu enestele esitanud nagu eeskujuks, teda vaba hoides neist süüdest, mis Kalevipoja isikult selle aupaistust röövivad. Tõll esineb tubli isikuna, kes meie kaastundmist teenib; kui me ka kõiki ta tegusid ei või õigeteks kiita. Aga ega praegugi isikut leita, kes kõikide mõõdupuu mõõdu välja annaks. Siiski kõik nõuded ei või alati tulla küsimusse. Peaasi üldine kriteerium ja see kriteerium ei kuuluta suurt hädaohtu Tõllule. Ja viimaks ei tohi me unustada: Tõll ei ole mingisugune tavaline inimene, vaid hiid ja kui hiidu tuleb meil teda käsitleda.

Me oleme näinud, et Tõll väga mitmes suhtes Kalevipojaga sarnaneb, mitte ainult jõu poolest, vaid ka tegude poolest; mõne Kalevipoja ja Tõllu teo vahel ei ole peajoontes õieti mingisugust vahet; ainult tegelane kannab teist nime. Sel põhjusel ongi vahel Tõll Kalevipojaks tembeldatud (vrd. lk. 72 j.). Selle väitega ei taha ma ütelda, nagu oleks Tõll täielik eesti luule toode. Ei, nagu Kalevipoeg üksikute eestipäraste ainete kõrval palju rahvusvahelisi motiive sisaldab, nii ka Tõll. Skandinaavia ja saksa mõju tuleb Tõllu motiivides sagedasti esile. Ei ime ka: rootslasi, taanlasi ja sakslasi on kõiki pikemat aega Saaremaal asunud ja saarlaste ellu kultuurijälgi jätnud. Need jäljed ilmuvad peale muu rahvaluuleski. Aja jooksul köitsid saarlased mõnegi võõrastelt kuuldud motiivi „in majorem gloriam“ Tõllu isiku külge ja sedaviisi arenes võõrastel mõjudel muistend, kuna saarlased enam ta kaunistamiseks omalt poolt aineid ei leidnud.

Slaavi mõju ei astu samal mõõdul Tõllu muistendis esile, kui see ka teda üsna vabaks ei ole jätnud. Oletan, et slaavi mõju alles vene valitsuse ajast põlvneb. Aga läänepoolnegi mõju ei ulatu kaugele muinsusse tagasi; tuleb ju ülepea Tõllu muistendit eesti kristliku aja tooteks pidada, kusjuures mitmed rahvusvahelised motiivid muidugi võivad hoobelda pikema eaga. Mõni muistendi lüli — vähemalt nii, kuidas rahvasuu seda praegu kõneleb, kannab mineva sajandi tundemärke enesel, nii näiteks väina sulgemine inglise laevadele. Tõllu muistendi arenemine võib vaevalt kauemini kui viissada aastat olla kestnud.

Tõllu loomisega on saarlased tunnistanud, et kangelasmuistend nende kodumaal soodsat pinda leidnud. Küll ei ole nad suutnud oma vägimehe muistendit mõne võõramaa vägimehe muistendi kõrgusele arendada, kuid nende püüd selleks ehituskive kokku kanda ja oma olude järele ehitada, väärib ometi tähelepanu. Ei ole saarlaste vaimusünnitis veel kogu Eestis tõusnud Kalevipoja kuulsuseni, omal kitsamal kodumaal võidab ta rahva keskel kuulsuse poolest ometi suurema vägimehe.

---

1. Muu kirjandus: Huhn, Die Waldstätte, Zürich 1861; Meyer Konan, Die Sage der Befreiung der Waldstätte, Basel 1873; Oechsli, Die Anfänge der schweizerischen Eidgenossenschaft, Zürich 1891, Heimmann, Tell-Ikonographie, Luzern 1907; Tell-Bibliographie, Bern 1907.
2. Algupärane tekst kuuldub nii: Vor wenigen Jahren haben unartige Kinder auf des Helden Grabe getanzt und spöttisch ihm gerufen: Tõll, Tõll, tule välja. Der Betrauernde sei erschienen, habe die dummen Kinder gewarnt ihn nicht unnütz zu rufen, indem er gesagt: (Kui aeg, kül ma siis tullen). Kommt er nicht jetzt, so kommt er nie?
3. „Kalevipoja Albumis“, lk. 52, on öeldud, et „Kreutzwald ega rahvasuu ei tea, kas valge hobune ta alla läinud ehk ta alt kadunud“. Eksimuse tõttu on lause niisuguse kuju saanud, kuna osa lauset trükkimata jäänud. Tuntakse selles suhtes vastupidiseid arvamisi. Albumis on mõeldud, et kumbki ei tea kindlalt, kuidas lugu tõesti on.