Tõll ja ta sugu/Pirit
II
PIRIT
Piriti töö ja tegevus.
Nagu Tõll nime poolest kristlane, nii ka ta naine Pirit, mõne korra ka Piret (gen. Piriti ja Pirita); nagu Tõll vägimees, hiid, nii ka Pirit väginaine, hiid. Saarlased väidavad Piritist: kontide ja rammu poolest oli oma mehega peaaegu ühesarnane (Körber, Oesel II, lk. 155). Suuruse poolest näikse ta Tõllust pisut maha jäävat, nagu ju naisterahvad kasvu poolest ülepea meesterahvast pisemad. Piriti hooleks olid kõik kodused asjad toimetada, teab rahvasuu. Kuna Tõll rahva juhina tihti kaugemal pidi käima, seisis kõik majatalitus Piriti õlgadel. Pirit kujutab elavalt praegust Saare naist. Kevadel rändavad mehed kottu kaugele suurele maale tööle, kodune põllumajandus jääb niisama kui üldine majandus naiste hooleks. Naised peavad Saaremaal tegema töid, milliseid suurel maal muidu mehed teevad.
Nii Piritki. Perenaisena hoolitseb ta kodu söögi eest, künnab, külvab ja lõikab nurmel, aitab aga peale selle veel meest ehitustel. Kapsaleem ja puder on talurahva elus sagedasti esinevad toidud; neid nimetatakse Piritigi tegevuses. Rahvasuu ei teata, kas Pirit ka ise Ruhnust käis kapsaid toomas, küll aga teatakse, et Tõll neid Ruhnust talle toonud.
Trükkimise ajal Kärlast saadud järgmine teade kõneleb Piriti hanede kasvatamisest ja ohverdamisest:
„Anepesa küla ja Veremägi seisavad Kärla kihelkonna põhja-ida piiril. Seal olnud korra suur hanedekasvatus. Ka Tõllu naisel Piritil olnud seal suur hanekasvatuse koht, kust ta aga Kaarmise järves oma hanesid jootmas ja ujutamas käinud. Anepesa külast tükk maad kaugemal seisab Veremägi, kus hanesid ohverdatud. Ka Pirit olla seal ohverdamas käinud ja pidavat ohverdamispaik praegu veel tunda olema. Sellest ajast saanudki Anepesa küla ja Veremägi oma nimed. Mäe nimi on aga aja jooksul „Veremäeks“ muutunud, mida tihti Tagamõisa Vaigu rannas asuva Veremäega ära vahetatakse. Tagamõisa Veremägi kannab oma nime aga õigusega, sest seal olla kord Suur Tõll palkisid merre veeretanud, omale Pidula lahes parve ehitanud, millega ta niisugustel kohtadel üle mere käinud, kust muidu jalgsi enam läbi ei pääsnud.“ (E. 59 762.)
Eelolevatest teadetest ei selgu, missugusel puhul Pirit Veremäel hanesid ohverdanud. Igatahes omandab Anepesa küla saarlaste arvamise järele nime Piriti hanedekasvatuse kohast. Sellest järgneb, et Pirit Anepesaski asunud, kui ka 17. lk. seda küla Piriti ja Tõllu asukohana ei ole nimetatud. Vastupidi väidetele Tõllu pikkusest 24.—26. lk. kuulutab see Kärla teade, et Tõll ometi igal pool merest läbi ei pääsenud, vaid enesele edasi pääsemiseks parve pidanud ehitama; kus ta parvega käinud, sellest vaikib rahvasuu. Parve ehitamisest võiks järeldada, et ta laeva ei osanud ehitada, kui ta ka muidu laevamehi merehädast ära päästis (mu Eesti m. vägimehed, lk. 116). Muidu kuuleme ometi ühest teatest, et Tõll kivide vedamisel laeva tarvitanud (Õp. Eesti Selts, mapp IV).
Sauna ehitusel peab Pirit kerisekive kokku kandma (E. 42 608; mu Eesti m. v., lk. 121). Kerisekivid tunnistavad selgesti: Pirit kuulub hiidude liiki. Üks kokkukantud kivimürakas on praegu alles näha. Haudlasse sauna ehituseks põlles kivide, kokkukandmisel kärises „umbes“ Kõiguste mõisa tänava suu kohta jõudes põllepael ja kivi veeres maha varvastele (Körber, Oesel II, lk. 155).
Umbes sama lugu kõneldakse ka vanapagana naisest. Ülepea kordub siin sama motiiv kui Kalevi naise loos. Kui Kreutzwaldi poolt Lindaks nimetatud Kalevi naine mehe hauale „hiukse paeltes“ kive kannab, libiseb kivi paeltest jalgade ette maha (Kalevipoeg II, 393—419). Teisendi järele kannab Kalevi naine ehk Kalevi neitsi põlles kive ja põllepaelad katkevad niisama kui Piritil. Rootsis viskavad hiidnaisterahvad juuksepaeltes kive (Hyltén-Cavallius I, lk. 25).
Teisendi järele on Piriti kerisekivi kas Mustjala Lõuka nõmme siirdud või aga tahetakse väita, et seal Piritile samasugune äpardus juhtunud.
„Piret pidanud selle kivi viima omale kerisekiviks. Kuid kukk laulnud ja põllepaelad läinud lahti. Kivi on ligikaudu kaks sülda kõrge.“ (E. 60 724.) Nagu vanapaganasse, mõjub siin kukelaul Piritisse, nii et Piriti põllepaelad vabanevad.
Teinegi teisend teeb Piriti kivi mahalangemises kukelaulu süüdlaseks. Teine tänini trükkimata, T. Kaljo poolt üleskirjutatud teisend kuulub nii:
„Merise küla piiris Mustjala kihelkonnas on Lõuka nõmmes suur kivi, nagu suur heinakoorem. Veel sel ajal, kui Suur Tõll elanud, on elanikud sattunud vastollu inglastega, kelle laevad siin lähedal merel olnud. Pirit pidanud selle kivi viima merre laevasõidutee peale ette. Kuid kukk laulnud ja Piriti põllepaelad läinud lahti.“ (E. 60 725.)
Kuna tavalisesti lastakse vanapaganat kivi merre kanda laevasõidu takistuseks (vrdl. mu Kodused jutud, 34), teeb seda siin Pirit. Imelik, et peale selle siin inglased saarlaste vaenlastena esinevad. Näib, nagu oleks selle viimase teisendi arenemise kohta Krimmi sõda mõju avaldanud; sel puhul puutusid inglased tõesti vaenlikult kokku saarlastega.
Maamõõtja J. Lagose poolt 1850—51 Muhu Tamsas kirjapandud teisend teeb koguni Tõllu enese lahe sulgejaks[1]: „Saaremaa rahvakangelane Tõll tahtnud pärast väikese väina sulgemist ka suure sulgeda, et selle läbi Muhu linna ümberpiiramist suure maa poolt takistada. Selleks purjetanud ta Sõrvest kahe kivimürakaga, Kari ja Igana Kiviga, suurel laeval Muhumaale, tahtnud kesk Muhu saarest läbi sõita, üks vana naine linnast näidanud aga Tõllule oma kõige väärtuslikumat üteldes: „Vau, vau, suure laeva!“ Selle peale vajunud laev põhja ja kanal langenud kokku. Tõll päästnud enese küll mõlema kiviga, ei ole neid ometi võinud määratud otstarbeks tarvitada, sest et vaenlased naise äraandmise pärast juba Muhu linna vallanud. Saare elanikud peavad kive tänapäevani aus; need on Muhu Suuremõisa Igana külast põhja pool näha.“ (Õpetatud Eesti Selts, mapp IV.)
Vististi on J. Lagose üleskirjutises Tõll vanapagana asemele asetatud. Lagose teade jätab seletamata vana naise sajatamise põhjuse. Tuleb oletada, et selles naises muidugi nõid esineb.
Kivide põlles kandmine ja põllepaelte katkemine kuulub rahvusvaheliste motiivide hulka. Naantalis kuulsin, sealse kiriku ehituse puhul kandnud naishiid kiriku juurde põlles kive kokku. Hattulas näidatakse kaljusid, mis hiidneiud sinna põlles kandnud (Ganander, Finnische Mythologie, lk. 29). Rootsis leidub Kalla kihelkonnas suur Zechieli kivi, mille naishiid põllega mujale tahtnud kanda, kuid kivi libisenud põllest maha (Ahlqvist, Öland, 98, 99). Naishiid Hvenild kavatseb Själlandist osa Skånesse viia; läbi mere minekul katkeb aga põllepael ja koorem langeb merre (Grimm, Deutsche Mythologie I, lk. 502). Prantsusmaal kõneldakse, püha neitsi võtnud sambaid põlle, neid kavatsedes teisale viia; üle jõe minekul langenud aga üks põllest välja (Grimm, n. ülemal pool, lk. 504). Rüügeni Bantselwitsis tahab naishiid põllega silla ehitamiseks kive kanda, kuid põll käriseb katki ja ehitusmaterjal langeb maha. Rüügeni Rambinis juhtub samasugune äpardus meeshiiule (A. Haas, Rügensche Sagen, 105, 108). Mõnda põllepaelte katkemist tuntakse Meklenburgis (Bartsch, Sagen aus Meklenburg, 32; 33; 47; 52). Taanis puutume samasuguse nähtusega kokku. Põllest mahalangenud kivi pihta lööb hiidnaine nii suure jõuga, et kõigi viie sõrme jäljed kivisse jäävad (Kristensen, Danske Sagn, 35).
Ülepea on põllepaelte katkemine paljudel rahvastel väga harrastatud motiiv; Linda kivi kandmine juuksepaeltes ei esine ainult Eestis, vaid mujalgi, näit. Taanis (A. Olrik, Fra Dansk Folkemindesamling, lk. 101).
Üks Kärlast saadud, senini kirjanduses ja kogudes tundmatu, sisu poolest muile Tõllu muistenditele vastav muistend ei kujuta Piritit muidu kõige eeskujulikumast küljest.
Saagist enesele osa nõudvale vanapaganale maksab Pirit vanapaganat kartes tõesti matti ja alles korduva nõude puhul julgeb ta vastu hakata. Vanapagana korduv nõue vihastab aga Piritit; muul puhul Piriti vihast ei kõnelda. Vihas haarab Pirit leivalabida kätte, sellega vanapaganat eemale tõrjudes. Kodu ruttab poeg appi ema kaitsma, vastast kaugele Purtsa rabasse heites. Rahvasuu ei tea, kas hiljemini väinal Pirit ja poeg kallalekippuvatele vaenlastele vastu panid või heitsid nad tingimata alla, parve mere poole viia lastes. Pirit igatahes oma valju appikarjumisega annab enesest märku, nii et Tõll seda kuuldes võib appi rutata.
Tõllu perekonna Hiiumaale sõiduga ühenduses esineb Sagariste Siim õllepruulijana. Teated puuduvad, kas see Siim veel muul puhul Tõllule õlut on valmistanud või ainult teekonna puhul Hiiumaale.
„Kord saanud Tõll Hiiumaalt vend Leigri poolt kutse, ühes naise ja pojaga sinna võõrsile minna[2]. Selle kutse võtnud Tõll rõõmuga vastu, sest ta polnud hulgal ajal enam vennal võõrsil käinud, ja hakanud sedamaid teelemineku vastu valmistama. Ta tahtnud ka venda omalt poolt võõrustada: Lasknud Sagariste Jaani omale hea teo õlut pruulida. Kaks härga ja kümme kitse pidanud oma peadega võõruspeo eest vastutama. Muud vähemad asjad jäid naise Piriti mureks toimetada, kes niisuguses asjas mitte osavuseta ei olnud.
Oli ilus suvepäev, kui teeleminek algas. Tõll sidus õllevaadid köiega kokku ja viskas õlale, kõik muu kraam laoti viie paari härgade vankrile; nendega läks Pirit pojaga edasi, kes sel ajal ainult jõhkrajõuline jõmpsikas olnud. Kümne sarvelise sõit algas Tõllustelt ja pidi minema Pamma ninale, kus selleks paras parv neid ootas, mis neid Emmaste randa Hiiumaale pidi viima. Haeska soos tulnud saadan sarviline neile vastu ja nõudnud Piritilt õiguse näol poole pidu kraamist omale. Pirit ei julgenud saadanaga tülitsema hakata ja täitnud tema nõude, — Tõll ise ei olnud nendega ühes läinud, vaid lubanud aga õigeks ajaks Pamma mäel vastas olla. Olnud saadan selle saagi varjule viinud, tulnud ta uuesti tagasi ja nõudnud ülejäänud kraamist veel poolt endale. Nüüd aga saanud Pirit tulivihaseks ja virutanud saadanale leivalabidaga, mis temal ühes olnud, mööda pead. Hoop olnud aga nii mõnusalt juhtunud, et vanal õelusel kuulmine ja nägemine kadunud, vähemalt tükiks ajaks. Poeg, kes vanapoisi äpardust märganud, saanud sellest julgust ja tal tulnud nõu ka oma jõudu tema kallal proovida, ja see õnnestunud tal paremini, kui loota oleks võinudki. Saadanal, kelle meelemärkus Piriti hoobi peale veel õieti tagasi polnud tulnud, ei olnud vastuhakkamiseks võimet. Ta tõsteti üles, ja juba lähemal silmapilgul lendas ta läbi õhu — korts! — leidis ta enese Purtsa rabast, kus vanapagana kukkumisasemele praegune Purtsa järv siginenud. Nüüd läks nende teekond rahulikult kuni Pamma ninani. Ei julgenud saadan ega sorts neid enam kiusama tulla.
Tõll oli juba ise ennem kohal; ta oli juba parve valmis toimetanud, millega ta naise ja poja üle Soela väina tahtis saata. Tõll saanud hirmus vihaseks, kui kuulnud, et saadan teel poega ja naist röövimas käinud. Ta pannud nad kõige kraami ja härgadega ühes parvele ja saatnud nad merele. Tuul olnud küll vastu, aga Tõll andnud parvele paraja tõuke, millega arvanud selle parajasti Emmaste randa minevat, käskinud seal kõik kraami jälle härgadele vankrite peale laduda ja venna poole edasi reisida, kuna ta ise saadanat läinud taga ajama, et vana kurja teo eest karistada ja röövitud kraami talt jälle ära võtta. Leidnudki teise Purtsa rabast, kus vana koll pikuti poris rabelnud, kolm küljeribi olnud vastu kändu puruks löödud.
„Aii, ai, su poeg on mõrtsukas!“ karjunud vanapagan Tõllule vastu. „Mu küljeluud, mu küljeluud!“ — „Ma tahan sulle näidata!“ hüüdnud Tõll, tõstnud kepi ja andnud mehise sahmaka saadanale vastu terveid küljekonte, mispeale ka neist mõned katkenud. Nagu kuul olnud vana sarvik rabalombist väljas — ja tahtnud suure valuga jooksu panna, Tõll aga harinud tal kuklast kinni, matsutanud vana kolli tuima nahka mehe moodi ja käskinud oma naiselt varastatud kraami kätte tuua.
„Kätte saad, kätte saad!“ rööganud vana sarvik ja püüdnud lahti rabelda, aga katkenud küljeluud halvasid teda ja Tõll parkis ta paksu nahka edasi.
„Kus ta on, kus ta on?“ hüüdis Tõll ja matsud käisid magusasti vana tondi turja peale.
„Resta soos, Resta soos!“ karjus vanapagan ja rabas enese Tõllu käest lahti. Tõll tahtis teda uuesti kinni võtta, aga seal ta kuulis korraga mere poolt Piriti appikarjumist. Mõne hea hüppega oli vahva vägilane mere ääres, ja mis ta nüüd nägi, pani isegi vahva vägilase vere värisema. Suure mere poolt oli mitu suurt vaenulaeva tema naise ja poja kallale tunginud, parve soovitud sihist kõrvale vedanud; varssi jõuavad suure mere peale, kus Tõllu nõu enam päästmiseks ei aidanud — ja siis jumalaga naine ja poeg!
Aga vahva vägimees ei mõelnud kaua; mõne sammuga oli ta nende juures, hoolimata sellest, et küll ise kaelast saadik vette vajus, võttis lähemal vaenulaeval servast kinni ja pööras sellel põhja kõige täiega ülespidi; teised tõmbasid seda nähes purjed üles ja purjetasid ära. Tõll saatis nüüd naise ja poja parvega randa ja läks ise siis vanapaganalt röövitud toiduvara Resta soosse otsima.“ (E. 61 030.)
Piriti nutt ja surm.
Kerisekivide kandmise puhul varvastele sattunud kivi tekitas Piritile niisugust valu, et Pirit sülitas ja sülg üle karjamaa ulutas (Körber, Oesel II, lk. 156). Piriti sülitamine tuletab meelde tubakat mokka pistnud saarlast, kes oma osavust võimalikult kaugele sülitamises tahab näidata, Piritile ometi kaugeltki järele jõudmata.
Teisendi järele avaldab Pirit naiselikumat iseloomu. Pirit puhkeb niisama nutma kui Linda: langeb kivile, valab kivil pisaraid. Kivi igatahes mehine mürakas: karjapoisid teevad trepid, et kivi otsa pääseksid. Pirit nutab nii palju, et kõva karjamaa pehmeks niiduks, Naiste sooks moondub (Süda, S. Tõll, lk. 20). Piriti nutu tagajärg paneb mõtlema Kullervo ema nutu peale (Kalevala XXXVI, 141—148):
Itken tulville tupamme, |
Nutan tuppa uputuse, |
Kalevi naise nuttu Pirit ometi ei suuda nutta. Kalevi naise nutust tekib järv, Piriti nutust ainult soo. Olgu kuidas on, mõlema hiidnaise nutt jätab enesest jäädava mälestuse maha.
P. Süda järele parandab Pirit põllepaelad ja otsib siis vähemaid kive kerise jaoks (S. Tõll, lk. 20). Körber teab, et Pirit kivi sinna jätnud ja longates Sõrve läinud (Oesel II, lk. 157). Igatahes näib, et kivi kandmine Piriti jõust üle käib. J. Lagos kuulnud jutustatavat, kivi kandmine käinud Tõllul üle jõu:[3] „Nende õnnetute juhtumuste järele, mis kangelasel olnud, võtnud ta Muhust kivi, Ava kivi kaasa, aga jõu lõppemise pärast lasknud ta kivi Keskvere Põrkvere põllule kukkuda; kivi kannab veel tänapäev nime Ava kivi.“ See Lagose teade teeb Tõllu nigelamaks kui Piriti: Piritil katkevad põllepaelad; selle katkemise pärast ei saa Pirit kivi kanda; Tõllu jõud ei jaksa lihtsalt enam kivi kanda. Puudub ainult, et Tõll nutakski.[4] Teisend kõneleb isegi Tõllu põllepaelte katkemisest.
Eide kivi on Anepesa küla Suurearu karjamaal. Selle kohta kõneldakse, et Suur Tõll olla tahtnud selle Simmu talusse tuua, kuid põllepaelad läinud katki. Kivi on pealt kitsas, alt lai nagu naber. (E. 60 769.)
Igatahes on mõlemas teisendis Tõll Piritiga ära vahetatud, seega eksikombel kivikandjaks saanud.
Suurest nutust peale hakkab Piriti tervis lonkama. M. Lipp oletab, et reuma võimust võtnud (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1886, lk. 226; Gross-Töll, lk. 27). Lipp tunnistab ülepea reuma sagedaks Saaremaa külaliseks. Oletades, et Tõllu maja paekivist, peab ta arusaadavaks, et maja niisama ebaterve, niiske, reumatismi pesa olnud nagu praegugi palju Saaremaal paekividest majasid (Sitzungsber. 1886, lk. 238). Muidu ei ole ma kuskilt andmeid leidnud Pirita reuma kohta. Reuma tagajärjel arvab Lipp Managi Piritile olevat külaliseks tulnud ja ta paremas eas Toonelasse viinud.
P. Süda teeb Piriti surmavoodil veel prohvetiks, vähemalt paneb talle prohvetliku ettekuulutuse suhu:
Minu aeg on ümber, |
Kaugelt kangest’ kuuldub hääl: (Suur Tõll, lk. 38.)
|
Mujalt kui Süda raamatust ei ole ma selle ettekuulutuse jälgi leidnud. Minusse teevad need Piriti sõnad mulje, et Tõllu muistendi kirjutaja on need Piritile suhu pannud. Sõnade üleskirjutajal näikse püüd olevat neid enam-vähem riimida; riimiminegi viitab uuest ajast päritolu poole. Hämaraks jääb, mida Pirit kumava tähega tahaks ütelda. Sõnad tähest tuletavad Piileami ennustust meelde: Täht käib välja Jakobist jne. (4. Moos. 24, 17). Igatahes esinevad Tõll ja Pirit mõlemad surma eel mingisuguse prohvetliku ettekuulutusega.
Isa Tõll ja poeg Tõll täidavad Piriti soovi ja matavad ta rohtaeda maha. Jääb seletamata, miks just rohtaeda. Olid ju vanadel saarlastel oma kalmed, kuhu surnuid tavalisesti maeti.
Birgitta-Pirit.
Tõllu naine Pirit on nime, mitte tegusid omandanud rootslaste naispühakult Birgittalt, keda enne usupuhastust Eestis tunti ja austati. Eestlased on Birgitta nime käänanud Piritiks, Piritaks, Piretaks, Piretiks.
Pirit on ainus põhjamaade naispühak. Ta sündis 1303 Rootsimaal Uplannis, kus ta isa Birger Peetri poeg kuulus riigiametnik oli, kes tütrele hea kasvatuse andis. Mitte ennemuistsed jutud, vaid pühakulegendid olid lapsele kõige armsamad; neid ei tüdinenud ta iialgi kuulamast; need mõjusid nii, et ta juba vara otsustas pühaku sarnaseks saada. Ta armastas päeva-ajalgi meeleldi unistada. Öeldakse, et ta juba 7 aasta vanaduses neitsit Maarjat näinud. 1316. a. pandi Birgitta, seega 13-aastaselt, mehele 18-aastasele Ulf Gudmari pojale. Sellest abielust sündis neile 4 poega ja 4 tütart.
Birgitta isik sai pea usundilise liikumise keskkohaks; ta juurde tulid tihti õpetatud vaimulikud mehed ja mungad kokku, kelle abil ta sai selle-aegse usuteadusega ja vaimuliku kirjandusega hästi tuttavaks. Kõige enam mõjus neist ta usundilisse arenemisse ta pihtiisa Mattias, kellelt Birgitta piibli mõne raamatu rootsikeelse tõlke omandas ja kelle Ilmutuseraamatu seletused Birgitta meeled müstitsismi aate-maailma poole juhtisid. 1341—1343 rändas ta mehega üheskoos Hispaaniasse Jakobuse hauale; tagasituleku järel suri mees. Nüüd olid Birgittal kõik sidemed maailmaga katkenud. Pihtiisa soovil otsustas ta elu täiesti Jumalale pühendada. Pea selle järel nägi ta unistuse puhul nägemuse: Kristus määras ta oma mõrsjaks. Sest ajast peale hakkas Birgitta väga sagedasti nägemusi nägema. Neid kirjutasid ta sõbrad üles ja jätsid tulevale põlvele mälestuseks.
Juba varakult tärkas Birgittal mõte, et Kristus teda uue kloosterkonna asutajaks kutsunud; sellest kutsumisest nägi ta veel hiljemini nägemusi. Vaimulikud mehed kiitsid seesuguse mõtte heaks. 1349 rändas Birgitta Rooma luba saama kloostri asutamiseks ja jäi sellest ajast peale Rooma asuma. Vaga eluga äratas ta Roomas üldist tähelepanu.
Ta nõudis, et paavst Avignonist Rooma tagasi koliks, kuni Urbanus V seda 1367 tegigi. Alles 1370 kinnitati Birgitta kloosterkonna põhikirjad. 1372 rändas ta Jeruusalemma, suri aga, sealt tagasi tulnud, varssi Roomas 1373. Surnukeha toodi Rootsimaale, kus see Wadstenas pidulikult maha maeti; pärast pandi see hõbekirstu. Birgittalt on ladina keeles 8 teost ilmunud.
Birgitta suure vagaduse pärast mõeldi pärast ta surma varssi selle peale, Birgittat pühakuks tunnistada. Rootslased arvasid selle ettevõtte teostamist rahvuslikuks auasjaks. Asi ei läinud ometi nii ruttu korda kui sooviti. Alles 1391 kuulutati Birgitta tõesti pühakuks.
Põhjamaal lagunes uue pühaku austus väga laiali. Mitmesse kohta asutati ta kloostrid. Need olid kaksikkloostrid, s. o. neisse kuulus meeste- ja naisterahvaid. Ometi asusid kummadki omaette isesuguste eeskirjade järele. Täielikku kloostrisse kuulus 60 nunna, 13 munka, 4 diakonit ja 8 ilmikvenda. Askees ei olnud liiga vali, aga selle eest lahutus maailmast täieline. Nunnade ruumidesse pääsesid mungad ainult siis, kui haigele oli tarvis Jumala armu anda või nunna surnukeha ära viia. Mungad pidid rahvakeeles arusaadaval viisil jumalateenistust pidama.
Esimene ja kõige kuulsam Birgitta klooster oli Wadstena Wetteri rannal, asutatud 1346. Sel oli iseäranis suur tähtsus Rootsi hariduse kohta; seepärast nimetatakse seda kloostrit tihti Rootsi ülikooliks. Seal oli Rootsi keskaegne kõige suurem raamatukogu 1400 köitega. Soomes asutati Naantali 1438 Birgitta klooster, Tallinna ligidale Piritale, mis Birgitta kloostrist nime omandanud, 1407. Venelased hävitasid selle kloostri 1557; sest ajast saadik seisab ta varemetes.
Piritilt on Tõllu naine, aga niisama mõni muu eesti naisterahvas sellekohase nime pärinud, sest Pirita kloostri kestuse ajal pandi eesti naisterahvastele tihti see nimi. Vanad jutud kõnelevad praegu veel, kuidas vaenlased metsa peitu läinud naisterahvad välja meelitanud hüüuga: Pill, Pirit! Mall, Maret! Tulge välja, juba vaenlased läinud (E. 7365). Peidust välja tulijaid võtnud aga vaenlased kohe vangi. Meie ajal on Pirit ristinimena moest läinud; ainult Pirita klooster ja Tõllu naine tuletavad teda veel meelde.
Naantali kiriku kohta kõnelevad soomlased, et naishiid Briita-Birgitta-Pirit selle ühes kolme muu naishiiuga ehitanud; nad kandnud nii suuri kive, milliseid 10 meest ei jaksa tõsta (Kotiseutu 1911 nr. 10—12). Soome naishiid Briita-Pirit tuletab elavalt Saaremaa Piritit meelde; esimene teeb ometi Tõllu sarnast tööd, teine hoidub kiriku ehitusest, pühendades jõudu ainult sauna ehitusele. Igatahes on Naantali naishiid Briita niisama kirikuehitajaks tehtud kui Eestis tundmata nimega naishiid Ridala kiriku ehitajaks (mu Eesti kohalised muistejutud, 74).
Birgitta kohta tähtsamaid töid: Hammerich, Den heliga Birgitta, 1863; G. Binder, Die heilige Birgitte von Schweden, 1891; A. Forsblom, Sancta Birgitta, 1911; K. Westman, Birgitte-Studier 1911; L. Wahlström, Den heliga Birgitta i ny belysning, 1919.
Pirita kohta: Eesti uuem mütoloogia, lk. 94. Muu kirjandus nagu Tõllul.
- ↑ Algupärane tekst kuuldub nii: Der oeselsche National-Held Töll, nachdem er den kleinen Sund gesperrt, habe er auch den grossen sperren wollen, um dadurch die Belagerung der Festländer (suur maa) von der Burg Mohn (Muhu lin) abzuhalten und zu verhindern. Zum Behuf dessen sei er aus der Sworwe mit zwei Steinblöcken, namens Kari und Igana Kiwwi, auf einem grossen Schiffe nach Mohn gesegelt, habe die Insel Mohn in der Mitte durchpassieren wollen, ein altes Weib von der Burg aber habe dem Töll ihren Allerwerthesten gezeigt und gesagt: (Vau, vau, suure laeva) versinke, versinke, grosses Schiff. Darauf ist das Schiff versunken und der Kanal ist zusammengefallen. Töll habe sich zwar mit den beiden Steinen gerettet, habe sie aber zum bestimmten Zwecke nicht verwenden können, weil die Feinde die Burg Muhu lin auf Verrath des Weibes genommen. Die Steine werden von den Bewohnern der Insel in Ehren gehalten, tragen die bekannten Namen und sind nördlich vom Mohngrossenhofschen Dorfe Igana zu sehen.
- ↑ Et võimata oli järgmist muistendit Tõllu alla asetada, leiab ta siin ruumi.
- ↑ Nach diesen Unglücksfällen, die der Held erlitten, habe er einen Stein aus Mohn, Ava kivi, mitgenommen, aber wegen Erschöpfung seiner Kräfte habe er ihn auf das Feld des Keskferschen Dorfes Põrkvere fallen lassen; der Stein trägt noch heute den Namen Ava kivi.
- ↑ Et see seiklus Tõllu muistendisse ei kuulu, on ta Tõllu käsitlemisel jäänud harutusele võtmata ja siin mööda minnes võrdlemisel mainitud.