Tõll ja ta sugu/Noor Tõll
III
NOOR TÕLL
Noore Tõllu tegevus.
Kuna me vanast Kalevist vähe teame, kõnelevad rahvajutud Kalevi pojast = Kalevipojast palju. Tõllu muistendis esineb meile sellevastu ümberpöördud ilme: rahvasuu teab isast palju, pojast vähe kõnelda. Sagedasti on arvatud, et Tõllu poeg niisama ilma nimeta on kui Kalevipoeg. Mõnigi kord öeldakse Saaremaa vägimehe pojast kõneldes: „Tõllu poeg“ ehk jälle „noor Tõll“. Lugu on siiski nii, et Saaremaa vägimehe pojal nimi esineb. Tõllu poeg kannab sama nime, mida kannab isagi. Me võiksime teda seega ka Tõll II nimetada.
Vanasti oli viisiks, et vanemad tihti esimesele pojale isa nime andsid. Isa nimi pidi pojas edasi elama, seepärast poeg isa nimegi kandma (A. V. Forsman-Koskimies, Pakanuudenaikuinen nimistö, lk. 27; Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben, lk. 309). Sama ilmega puutume ka Tõllu muistendis kokku. Suur Tõll annab pojale sama nime kui tal enesel. Mõlemad on Tõllud. Ei ole seega ime, kui Tõllu elukohtki Tõlluste nime kannab. Tõlluste oli koht, kus asusid Tõllud.
Kehaliku suuruse poolest oli poeg Tõll täiesti isa vääriline, kui ka rahvasuu otsekoheseid andmeid ei paku poja suuruse määramiseks. Ometi annab vasarate ja labida vahetamine, õigem kätteviskamine kümmekonna versta peale meile küllalt põhjust oletada, et poeg suuruse poolest isast palju maha ei jää. Muidu teatakse noorest Tõllust, et ta silmade poolest isast erinenud: tal olid, nagu emalgi, taevakarva sinised silmad, kuna isa Tõllul olid pruunid silmaterad (Süda, S. Tõll, lk. 21).
Vaimliste omaduste suhtes oli suur vahe isa ja poja vahel: isa läbi ja läbi sõjamees, poeg rahumees. Poeg ei saanud isa viisi ka enam rahvavanemaks, maa sõjakuningaks. Võimalik, et ta ise seda ametit ei ihaldanud; palju tõenäolisem aga, et maa valdajad talle seesugust ametit ei andnud, kartes, et ta ehk niisama kui isa Tõll mõõka seda hõlpsamalt valdajate vastu tõstab. Sellepärast jäeti poeg Tõll eraisikuna kõigest rahva juhatamisest kõrvale.
Selle asemel et mõõgaga vaenlaste kallale tungida verd valama, võtab noor Tõll kellu kätte ja hakkab ülesehitavat tööd tegema: Saares väljalaotatavale ristiusule pesapaika valmistama, kirikuid ehitama. Näidata püüdes, et ta ristiusu poole hoiab, heidab isa Tõllgi kiriku teenistusse sõna laiemas mõttes; ta ehitab niisama pühakodasid kui poeg, kuid poeg võidab osavuses ning taides isa. Poja ehitatud kirikud on kaunimad ja paremad kui isa omad. Kihelkonna ja Kaarma kirik annavad rahva arvamise järele noore Tõllu osavusest tunnistust, kuna Kärla ja Mustjala kirik vana Tõllu tööd maailmale kuulutavad. Kolmas ehitus ei lähe isal ega pojal korda, vähemalt takistavad võõrad, kõrvalised mõjud nende kordaminekut; isa kabeli ehitus Kassikul ja poja kabeli ehitus Lümandus jääb pooleli; alati lõhub kurit öösi selle, mis päeva jooksul ehitatud.
Kaarma kirikule on toed juurde ehitatud. Neid tugesid katsub rahvasuu oma viisi seletada. Noor Tõll kardab, et isa Kaarma kiriku kätega ümber lükkab. Selle hädaohu pärast ehitab noor Tõll Kaarma kirikule toed ette ja hoiab isa tulekut nähes kirikut veel teiselt poolt kätega kinni, et kirik suudaks isa tõrjumisele vastu panna. Ehitamise ajal laseb rahvasuu, ime küll, isa ja poega ometi vastamisi vasaraid vahetada. Muidu tunneb rahvasuu veel seda kohtagi, kus noor Tõll Kaarma kiriku ehitamise ajal asunud, nimelt Lepikul. Sellest ajast peale kannab Lepiku talu rahva seletuse järele tänapäevani Tõllu nime (Süda, S. Tõll, lk. 56). Nii on rahvas noore Tõllu tegevuse, samuti kui isa tegevuse, katsunud kohtade külge köita, et sündmustik seda kodusem tunduks.
Jõu poolest ei jõua poeg isale täiesti järele. Nagu meie-aegsed noored sportlased endid viskamises harjutavad, nii ka noor Tõll, õigemini annab talle isa selleks õpetust. Selle kohta leidub järgmine teade, kus Suur Tõll harjutab poega „viskama“.
„Hirmuste mäel asunud Tõll ise ja poeg võtnud omale asukoha ühe teise mäe otsa, mis Hirmustelt versta kuus või seitse loode pool ja mida „Loona suureks mäeks“ kutsutakse. Viskamiseks olnud kolmesüllane tammepuu-nui. Esiti visanud poiss väga viletsasti ja nui kukkunud ikka poole tee peale maha, pea Viidu viderikku, pea jälle Tepu sohu. Pikapeale harjunud ta rohkem ära ja viskamisel polnud enam suurt viga. Kui aga vana Tõll poisiga ikka veel halva viskamise pärast tapelnud, vihastunud ta nii väga ja virutanud nuiale hirmsa „vungi“, nõnda et see üle Hirmuste mäe ja Suure Tõllu pea lennanud, kuni Paadla lahte maha kukkunud. Sealt ei leidnud vana Tõll enam nuia üles, ja et puu vees ei mädane, siis teadnud mõned ütelda, et nui veel praegugi Paadla lahes hingata. Selle läbi ollagi seal ligidal asuvat küngast ennevanasti „Nuia mättaks“ kutsutud; nüüd aga olla see nimi rahva suust kadunud“. (E. 60 009.)
Hirmuste mäel asumist ei mõista ma nii, et Tõllul seal alaline asukoht olnud, vaid et Tõll seal pojale viskamisosavust õpetanud. Kui ka eelmisest teatest võiks järeldada, nagu oleks poeg isa sarnaseks osavaks viskajaks saanud, kõneleb teine, senini niisama trükkimata muistend seesuguse oletamise vastu.
„Kui Suur Tõll ehitanud Kärla ja Tõllu poeg Kaarma kirikut, siis pruukinud nad töö juures ühte vasarat, mida nad tarviduse korral teine teise kätte visanud. Poeg olnud aga nõrgem viskaja, ehk ta muidu küll parem ehitusemeister oli. Vasar kukkunud aga poja visates tihti enne päralejõudmist maha ja vana Tõll pidanud siis alati teda sealt tooma minema. Kord kukkunud see ühe küla juurde just hanekarja sekka ja purustanud seal Sülla Siimu hane jala ära. Vana Siimu naine Madli hakanud suure häälega karjuma: „Oh Tõll, oh Tõll, kus mu hane jalg!“ Sellest saadik saanud küla „Hanejala“ nime, mis aga nüüd „Hanijalaks“ on muutunud.“ (E. 59 660.)
Noor Tõll pillimängijana.
Kuulsamaks kui ehitatud kirikud on saarlaste seas noore Tõllu ta osavus ja taie pillimängimises teinud. Nagu Kärlast K. Loikenilt saadud, senini trükkimata teatest selgub, õpib noor Tõll juba poisikesepõlves pilli mängima.
„Sel ajal, kui Suur Tõll oma pojaga elas, elanud „Oru“ külas (ka Pidulas) mees, kellel olnud nimi Jõppe.[1] Tal olnud kaks poega, kelle nimed Laas ja Peeter. Jõppe armastanud väga laulmist ning pillipuhumist ja püüdnud oma poegadele sedasama õpetada. Ta teinud heinputkest ning pajukoorest pillisid ja puhunud neid poegadele ette. Pojad kuulnud suure isuga pealt. Jõppe laulnud ise:
Eile nutsid heinapillid. |
Viimaks teinud Jõppe omale niisuguse vilepilli, millel augud peal. Nii võis ta sõrmedega lugu mängida. Noorem poeg Peeter olnud väga terane vilepilli mängimist ära õppima, vanem poeg Laas pole teinud sellega palju tegemist; ta laulnud parem häälega kaasa, kui Peeter vilet puhunud. Jõppe ise aga laulnud hulka:
Laula, laula, Laasikene, |
Kogemata juhtunud sel ajal sealt Tõllugi poeg mööda minema, kes ka alles poisikese-eas olnud. Ta kuulnud pillimängimist. Mis muud kui tarvis sisse pöörduda ja mängu pealt kuulata. Ja muusika-armastaja, nagu ta lapsepõlvest peale olnud, pole leppinud suur jõmpsikas mitte ainult pealtkuulamisega, vaid tahtnud ise ka mängimise ära õppida. Väike pill aga pole kõlvanud suurele „kõlbakale“; ta teinud omale ise pilli, mis vaksa viis pikk, Aga nüüd alles alanud võidumäng, nii et terve Pidula porisenud ja hundid ning karud hirmu ja imestusega metsast välja jooksnud. Vana Jõppe aga keerutanud end jalakandade peal ümber ja laulnud ise hulka:
Pill, pill, pill, Paabu, |
Praegu asub Oru külas „Jõpi“ talukoht; arvatakse seda nime Jõppe nimest temale jäänud olevat.“ (E. 60 006.)
Noor Tõll ei lepi nende teadmistega, mis ta Jõppelt omandanud, vaid püüab ennast muusikas täiendada. Paganiniks — kui luba nii ütelda — sai talle, teda ühtlasi nagu uueks Väinämöiseks tehes, Uduvere Toomas (Süda, S. Tõll, lk. 64; mu E. m. vägimehed, lk. 133). Näib, nagu võidaks koolipoiss mänguga pea oma koolmeistri. Ta kipub isegi vanale Väinämöisele järele. Kuna Väinämöinen oma lauluga ja kandlemänguga kogu looduse nii võlub, et inimesed, loomad ja kaladki ta helisid tulevad kuulama, sunnib noore Tõllu pilliheli kogu loodust tantsima (Süda, S. Tõll, lk. 67 jj.; mu E. m. vägimehed, lk. 134 jj.; Oesel II, lk. 156). Väinämöinen tarvitab kogu elava looduse vaimustamiseks kannelt (Kalevala XL, 1; XLIV, 77—334), noorel Tõllul astub seniste kirjanduslikkude teadete järele uueaegne viiul kandle asemele (Süda, S. Tõll, lk. 64 jj.; mu E. m. vägimehed, lk. 133). Elavalt tuletab Tõll II ka Amphioni ja Orpheust meelde. Amphion laulis nii vägevalt, et kivid ta pilli järele nihkusid ja müüriks kokku liitusid (Kurts, Mythologie, lk. 344). Orpheuse järele jooksid kaljud ning puud ja metsloomad said taltsaks. Orpheus ahvatles isegi sajasilmalise Argo merele ja uinutas lendava mao (A. Haava, Kreeka muinaskangelased, lk. 22). Muidugi ei või juttu olla, et noore Tõllu muistend nimetatud muistenditelt laenamas oleks käinud, kuid mängu mõju poolest esineb nende vahel ometi palju sarnasust. Kuna kreeka pillimehed loomi ja looduse eluavalduse panevad eneste järele jooksma, sunnib noore Tõllu mäng inimesi ja loomi tantsima.
Seni esineb noor Tõll enam tavalise inimesena, kui ka hiiu rammuga; pillimängimise kätteõppimise järel kerkib ta maagiliste vägedega varustatuna silma ette. Maagiline vägi viib nagu raadio ta pilliheli üle kogu Saaremaa, kuid see heli ulatub veel kaugemale; teda kuulevad isegi Hiiu- ja Muhumaa elanikud. Igal pool avaldab pilliheli maagilist väge kuulajatesse. Arusaamata vägi kisub kõiki kuulajaid tantsima, niikaua kui pilliheli kuulda. Nagu vanasti
Kuhu hääli kuulunessa, |
sünnib nüüdki, ometi selle vahega, et mets ei murdu, vaid kuulajad isegi teistel saartel hakkavad tantsu lööma. Kündja adra taga, hobune adra ees tantsib, niitjad tantsivad, vikat käes, loovõtjad, reha käes, lüpsja ühes lehmaga. Linnud hüppavad mättalt mättale, oksalt oksale, laotavad tiibu, hüppavad edasi, kargavad tagasi, pöörduvad siiapoole, pöörduvad sinnapoole, tuline rutt taga. Lammas lööb kepsu, siga singub ühelt jalalt teisele hüpates, kits kõpsab korra esimestel, korra tagumistel jalgadel. Haige voodis tõstab jalga, tõstab teist, vehib käega, vehib teisega. Laps heidab enesest mähkmed, rabeleb jalgadega, rabeleb kätega. Lühidalt, kogu elav loodus on tantsimas, seni kuni Tõllu pillihäält kuuleb (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 134).
Nagu vanapagan Pikri pilli, ihkavad vaenlased noore Tõllu viiulit röövida, et enam tarvis ei oleks vastu tahtmist tantsida. Kuid Tõllu uus viiuli mängimine peletab röövijad jäädavalt oma teed. Nad põgenevad tantsukohast eemale, noort Tõllu rahule jättes (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 135).
Tekib küsimus: kes on see Uduvere Toomas, kellelt noor Tõll paremini õppinud mängima kui hilisemad Paganini’d ja Sarasate’d? Peale nime Uduvere Toomas ei tea rahvasuu sellest viiulimängu õpetajast midagi. Minu meelest puutume noore Tõllu mängu õppimises ja vägevas mängimises kõige pealt rootsi mõjuga kokku. Rootslastel täidab muistendites forskarl (= kosemees = veevaim), strömkarl (= jõemees) ehk näkk Uduvere Tooma aset. Forskarl ei mängi mitte ainult ise võluvalt viiulit, vaid õpetab viiulimängimist soovijaile, ja need õpivad pea niisama hästi mängima kui nende õpetaja. Rootslased tunnevad hulga sellekohaseid muistendeid (G. Landtman, Finlands Svenska folkdiktning, lk. 688—691; Nordlind, Studier i svensk folklore, lk. 57—161). Soovib keegi forskarli mängu sarnase osavuse omandada, peab ta kas jaaniöösi kell 12 viiuliga ristteele minema, kus veevaim tuleb teda õpetama, või jaaniöö asemel kolm neljapäeva-õhtut selle käigu ette võtma. Teiste teadete järele mängib näkk kell 12 niisuguse silla all, kus kaks teed silla juurde risti kokku jooksevad; seal võib ta mängu kuulda ja õppida. Teinekord istub forskarl mere ääres kivil ja mängib seal. Uuemaal väidetakse, et mängu õppijal vaja minna kaks ööd järgemööda väina, kose või veerikka ranna äärde viiulit mängima; kolmandal ööl tuleb näkk ja õpetab ta mängima nii ilusasti, et kuulajad on kui meeletud. Õpetaja ei jäta mängimist enne järele, kui õppija on kunsti täiesti omandanud. Ükski muu maailmas ei või ega oska nii võluvalt viiulit mängida kui see, kes forskarlilt õppinud. Säärane veehaldja õpilane ei pane mänguga mitte ainult inimesi tantsima, vaid ka toole, laudu, pinke. Kõik tantsivad, nagu keerutaks neid tuulispea (Nordlind, Studier i svensk folklore, lk. 120). Mõne teate järele ei või veevaimu õpilane oma mängu enne lõpetada, kuni kellelgi korda on läinud ta viiulikeeled katki käristada; säherdune juhtumus kuulub ometi harulduste hulka. Ühest õpilasest tuntakse, ta õppinud kose ääres nii hästi mängima, et võinud viiuli kas selja taga pidada ja mängida, mida tahes (Landtman, Sv. folkdiktning, lk. 691). Lühidalt: rootslaste arvamise järele võib veehaldja mäng inimesi, loomi ja esemeid tantsitada ja niisama selle isiku mäng, kes ta juures käinud õppimas.
Forskarl mängib kõige ilusamaid tantsulugusid, keegi ei pääse mööda sõitma, ilma et ise hakkaks tantsima. Kuid tants on hädaohtlik, sest salavägi sunnib seni edasi tantsima, kuni tantsija väsimuse pärast maha langeb (Svenska Landsmål VII, 9, lk. 12). Rootsis tuntakse muistendit, mille järele seni tantsitakse, kuni liha luudelt langeb (Runa 65, lk. 62). Iirimaal kõneldakse, et mängija paneb mänguga asjadki tantsima, nagu spiritistid laudu ja toole (Grimm, Irische Elfenmärchen, lk. 34). Seesugust kõiki tantsima panevat tantsutükki hüütakse tavalisesti „näkipolkaks“. Rootsis Wätterni järve ääres olnud vanasti koht, kus elanud pillimeeste sugu, kes kõik näkilt pillimängu-taide õppinud (Afzelius, Svenska folkets sagohävder II, 170). Lühidalt: veehaldja kõiki tantsima sundiv viiulimäng on põhjamail laialt tuntud, niisama ka ta mängu õpetamine kellelegi isikule, kes omandab samasuguse võimu kui see, kes talle mängu õpetas.
Veehaldja, näki — või kuidas seda veevaimu nimetatagu — mängu, aga ka laulu tuleb seletada mere kaldal mühavate lainete mühinaga või ka kose kohinaga. Maru ja meri panevad rannal oma pillid hüüdma, kose vesi kohiseb ja häälitseb vastu kive lüües… kõik see tuletab pillimängu meelde. Looduselapse fantaasia nägi looduse häälitsemises näki või veehaldja teotsemist, tembeldas maru koha ja vee müha nimetatud olevuse muusikaks, seda muusikat aja jooksul ikka ilusamaks, võluvamaks moondades. Täielik maru paneb puud kiikuma ja inimesed ning loomad marutantsus kas pikali langema. Rahva fantaasia moondas maru tantsitamise kellegi inimese või vaimlise olevuse poolt toimepandud tantsitamiseks.
Tuleb oletada, et noore Tõllu muistendis rootslaste forskarl, strömkarl, näkk on Uduvere Toomaks ristitud, kui luba nii ütelda. Igatahes omandab noore Tõllu viiulimäng niisuguse mõju, kui veehaldja mäng seda avaldab. Noor Tõll sulab seega veevaimu õpilasega ühte.
Rootslaste seas on veehaldja mängumotiiv hästi arenenud, aga täiesti ei põlvne see Rootsist, vaid kuulub palju enam rahvusvaheliste muistendite hulka. Mujal Eestis peale Saaremaa tuntakse seda motiivi hästi, kuid suurel maal ei esine tegelasena noor Tõll, vaid tavalisesti keegi nimeta suurus (vrdl. „mu Eesti imede ilm“ 39: Tantsitaja). Grimmi kogus „Haus- und Kindermärchen“ leidub see tantsitamine nr. 110-das, nime all „Der Jude im Dom“, Grundtvigi muinasjuttude kogus nr. 91. all ja A. Aarne „Verzeichnis der Märchentypen“ nr. 592. all.
Venelaste kaupmees Sadko tuletab ainult kaudselt noore Tõllu mängimist meelde. Laual merd mööda edasi jõudes, kannel (= гусли) käes, satub ta merekuninga Vodinika juurde, kes teda pidu rõõmuks käsib mängida. Sadko hakkabki mängima — ja kohe kargleb kuningas, tantsib kuningaproua, löövad ringtantsu ilusad neitsid… pidu kestab hommikust õhtuni. Sellest pöörasest tantsust
Океан — сине море всколыбалося, |
Sadko paneb siin merekuninga omastega karglema ja tantsima, aga ühtlasi ka mere mässama, laevad lõhkema, inimesed uppuma; ülepea esineb Sadko siin isikustatud tuuletaadina. Ühine Sadkol ja noorel Tõllul on ainult tantsitamismotiiv; kõik muu erineb Sadko muistendis täiesti noore Tõllu omast. Võimata väita, et saarlased Sadko muistendist noore Tõllu muistendile aineid oleksid omandanud. Kui noore Tõllu muistendil mingisugust mõju, siis on see ikka lääne mõju.
Tavalise viiuli mängimise kõrval tunneb aga juba M. Körber ka kandle mängimist: „Oma tehtud, keha suurusele vastaval ja kaugele üle Saare, Muhu ja Hiiu kuuldaval kandlel (= Harfe) mängis ta nii kaasakiskuvalt, et kuuljad, kõige agaramas töös, selle kohe seisma jätsid ja tantsima hakkasid“ (Körber, Oesel II, lk. 156). Noore Tõllu kandle kohta on mulle hiljuti veel K. Loikenilt Kärdlast järgmisi, ühtlasi Kandla nime kohta käivaid teateid tulnud:
,,Sellest teadis üks vanaeit järgmist jutustada: Kord pidanud Saaremaa Suur Tõll oma pojaga sealkohal eluaset, kus praegu Kandla mõis seisab. Tõllu poeg olnud suur pillimängija. Ta teinud omale suure saarepuust kandle, mille pikkus olnud 70 säsivaksa ja laius aru järele kolmkümmend aentvaksa[2]. Selle kandle kõla olnud nii suur, et seda kogu Saaremaa korraga kuulnud. Ja kes seda kuulnud, see kohe tantsima hakanud. Mänguplatsist mõned verstad eemal elanud vana nõid ja karutaltsutaja, keda hüütud Karu-Jaaniks. Pillimäng vihastanud vana nõida hirmsasti, sest et see tema karud hullusti hüppama ja tantsima pannud. Ta nõidunud oma karudele seitsmekordse jõu, teinud neile vanapagana abiga inimesesarnased käed ja lasknud oma ja Tõllu poja asukoha vahele kõrge mäe ehitada, et pilli kärin enam kõrva ei kostaks. Nõnda sündinud Taemägi. Kaevandik, kust muld võeti mäe ehitamiseks, täitunud pärast veega, mille hirmus tormikeeris merest toonud. Sinna sisse uppunud vana nõid kõige oma karudega, mispärast järve ka hiljemini Karujärveks hakatud hüüdma. Järumetsa Juhani tütar Linda jäänud järve keskele ühe saarekese peale, kuhu ta vana nõia tagakiusamise eest varjule pugenud. Sealt päästnud noor Tõll ta hiljemini ära ja küsinud Linda omale naiseks. Koht, kus Tõllu poeg kannelt mänginud, saanud sellest saadik „Kandla“ nime. Praegu asuvad seal Kandla mõis ja ka kaks sellenimelist küla.“ (E. 59 760.)
Igatahes teab rahvasuu noore Tõllu kandlest palju vähemini kõnelda kui ta viiulist.
Karud.
Rahva teadete järele pesitanud muiste Saaremaa metsades mesikäpadki. Rahvasuus näikse selleks väiteks peaasjalikult Karujärve nime seletamise püüd olevat põhjust andnud. Karujärve tekkimist seletatakse kahte viisi: Karu ja metshärg satuvad tülli. Taevataat laseb tülitsejate peale nii palju vett sadada, et tülitsejad upuvad ja järv, Karujärv, asemele tekib (Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1889, III, lk. 41). Teisendi järele kaabivad karud sügavaid auke maa sisse. Taevataat laseb vihmapilve lõhkeda, vesi matab karud enese alla; tekib järv, millele Karujärv nimeks antakse (Sanumid Kuresaarest, lk. 24).
Karude Saaremaal esinemist tahab teinegi noore Tõllu kohta käiv, järgmine K. Loikeni poolt Kärlast üleskirjutatud, senini trükkimata muistend tõendada.
„Kõõru küla asub Saaremaa loodepoolses nukas, Pidula lahe lähedal. Seal elanud kord üks Maie nimeline naisterahvas ja pidanud suurt lambakarja. Korra pääsenud üks noor karu Maie lammaste karja-aeda ja hakanud seal lambaid maha materdama. Naine kisendanud, hurjutanud ja pildunud karu kividega, millest aga noor mesikäpp tähelegi ei pannud. Maie kisa peale tõtanud külarahvas kokku, aga tõsiselt ei julgenud ometi keegi kurjategija kallale minna. Parajasti juhtunud ka Tõllu poeg sealt mööda minema, kes, Vaigu Veerelt isa juurest tulles, sammud Salme poole seadnud, kus üks risti-isa teda omale appi palunud. Mai tundnud poega Tõlli juba ammu ennemini ja hakanud teda nähes kisendama: „Tõllikene, pojukene, tule appi, karu lamba-aias!“ Noor Tõll astunud lähemale, võtnud kerge vaevaga karu kaelast kinni ja visanud ta vastu kivi räbalaiks. Kõik pealtvaatajad imestanud noore vägilase vahvuse üle ja kiitnud tema suurt jõudu. Mai aga silitanud teda ja tänanud kõige kuldsemate sõnadega, lubanud temale teha tuliuue särgi kõige puhtamast linasest riidest ja vammuse kõige paremast villasest riidest. Noor Tõll aga ütelnud, et see väike heategu olevat juba tasutud: Aasta eest tulnud ta kord sedasama teed kaugemalt Saare idapiirilt ja läinud Vaigu Veerele isa vaatama. Pikast teekonnast olnud ta näljane ja väsinud; Mai aga andnud temale süüa ja valmistanud magamisaseme. „Oh sa kullapojuke,“ hüüdnud Mai, „seda ei maksa meelde tuletada! Mullu oli meil vaene aasta, nagu seegi aasta; toit oli kehv ja ase kõva! Tunamullu olid hoopis teised ajad.“ Sealjuures hakanud ta pisarsilmil laulma:
Kulla Kuke poisike, |
Mai valmistanud noorele Tõllule jälle toitu teemoonaks ja teinud talle mõne väikese kingitusegi. Ka lubatud särgi ja vammuse toimetanud ta hiljemini talle kätte.
Praegu asub Kõõru külas „Maie“ nimeline talu, mis sellest Maie nimelisest naisest olla jäänud.“ (E. 60 004.)
Saarlased on katsunud karu tapmise muistendisse noore Tõllu külaskäimise laulugi paigutada. Tõepoolest pole laulul noore Tõlluga otsekohe tegemist. See laul on kogu Eestis tuttav (vrdl. H. Neus, Estnische Volkslieder 103 A.; E. 8228; 24 412; 24 590 jne.). Tõllu muistendisse seda laulu punudes on saarlased laulu vesistanud ja vigasemaks teinud. Üldiselt esineb see laul suurel maal Eestis mängulauluna. Sama laulumotiivi tuntakse Soomeski, näiteks:
Miks’et silloin meille tullut, |
Miks ei siis sa meile tulnud, |
Noore Tõllu naine.
Eespool-avaldatud Kandla nime tekkimise muistendi järele esineb noorgi Tõll naisemehena, millist teadet senini trükitud noore Tõllu muistendis ei leidu. Nagu tuntakse isa naise nime Piritit, tuntakse ka noore Tõllu naise nime. Eespool-mainitud kohas (lk. 119) kannab noore Tõllu naine sama nime kui Kalevi naine, nimelt Linda. Küsitavaks jääb, kas seda õigeks nimekujuks võib pidada.
Sellekohane muistend kuulub nii:
„Muiste elanud paksus metsas kaks naabrit, Järu Juhan ja Karu Jaan. Juhan olnud hea ning õiglane mees, kes kellelegi sõrmeküüne väärt halba pole teinud; ta olnud kaunis jõukas mees ja pidanud omal suuri lambakarju, mis palju kasu sisse toonud. Juhanil olnud ka väga armas ning ilus tütar, nimega Linde, kellel kosilasi iga päev tosinatekaupa käinud; aga neiu ei olnud veel kellelegi ja-sõna andnud, sest ta ütles iga kord, et meheleminemiseks aega veel küllalt olevat. Koguni teissugune mees olnud Karu Jaan. Tema olnud ülekohtune, ahne, riiakas ja pealekauba kuri nõid, kes oma nõiatempudega teistele inimestele palju kurja ja kahju sünnitanud. Ta pidanud omal suure karja karusid, keda ta kasvatannd ja taltsaks teinud. Rahva suus aga liikusid jutud, et Jaani karud ei olnud kellegi õiged karud, vaid Jaan olla nad oma nõiduseväega inimestest karudeks moondanud ja oma orjusesse sundinud. Peale selle olnud Jaanil suur hulk vedajaid ning puuke, kes talle kõiksugu vara põhjatu palju kokku vedanud, kuna karud selle hoidmiseks suured koopad maa alla pidanud kaevama ja selle järele valvanud, et vargad varastatud vara uuesti ei varastaks. Kõik mulla, mis koobaste kaevamisest saadud, tassinud inimkarud idapoolsele koobaste servale, millest kasvanud praegune Taemägi, mis seisab Karujärve ida- ja kirdepoolsel serval. Rahvasuu teab veel rääkida, et sellest mullast, mille karud järve põhjast üles toonud, hiljemini ka Lihula maalinn ehitatud, mis seisab Karujärvest üks verst kirde pool. Ehitaja olnud Suure Tõllu poeg; või vähemalt aidanud ta ehitada.
Karu Jaani maa-aluste koobaste kohal kasvanud ilus lehtpuu-mets, kus all Järu Linde oma lambakarjaga käinud. Tal ei olnud sellest aimugi, et seal all põrgu teenrid töötasid.
Karu Jaanil olnud ka poeg, kelle nimi aga rahva suus ei liigu. Jaani poeg armastanud Järu Lindet, aga Linde pole sallinud nõiapoega silma otsaski. Ühel päeval astunud vana Karu Jaan Järu Juhani ette ja ähvardanud Juhani lambakarjad ühes Lindega oma karude abil hävitada, Juhani enda karuks moondada ja kõige hirmsamat tööd tegema panna, kui Juhan tütart silmapilk tema pojale naiseks ei anna. Juhan olnud igapidi kimbus; ta tundnud vana nõia hirmsat võimu, aga ometi oli tal raske oma tütart vägisi nõia pojale sundima hakata. Ta jätnud asja saatuse hooleks ja palunud taevataadi abi.
Karu Jaan ei olnud mees, kes muidu ähvardas. Juba olid karud suure hulga Juhani karjast maha murdnud ja nahka õginud. Vaene Lindeke, kes karja hoidis, olnud suures hädas. Ta olnud ennast selle ajani karude eest jõudnud ära peita, aga oli näha, et nad teda taga otsivad. Ometi olnud taevataat Juhani palvet kuulnud ja tahtnud kurjale asjale lõpu teha. Ühel päeval kuulnud Linde hirmsat kohinat; põhja poolt tõusnud kole must pilv üles. Pilve ees lennanud valge luik ja hüüdnud: „Põgene, Lindeke, ots on tulemas, järv on sündimas.“ Linde pole saanudki enam põgeneda; ta jäänud ühele kõrgemale künkale suure kuuse alla seisma. Korraga näinud ta, et mets tema ümbruses alla vajunud, pilv jõudnud kohale, vett tulnud alla kui toobrist ja uputanud Karu Jaani ühes ta pojaga, kes parajasti oma varakoopaid üle vaadanud, ja karudega ära. Koht, kus Linde kuuse all seisnud, jäänud alla vajumata ja jäänud saarena kesk järve seisma, mida sellest saadik „Linde rahuks“ hüüdma hakatud. Järu Juhani karjast olnud ainult veel 9 oinast karude küüsist üle jäänud. Need kogunenud vihma eest ühe künka otsa suurte puude alla. Ka see koht jäänud seisma ja kannab tänapäevgi veel „Oinarahu“ nime.
Nõnda sündinud järv, mis versta 3½ pikk, 2 lai ja 3, paiguti 7 sülda sügav. Järve hakatud sellest saadik kahe nimega hüüdma: Järu Juhani järele „Järumetsa“ ja Karu Jaani järele „Karujärveks“. Mõlemate kohtade peal asuvad veel praegu samanimelised väikesed karjamõisad.
Praegugi pidavat Karu Jaan oma karudega järve põhjas möllama ja ajuti suurt müra tegema. Mõned teavad rääkida, et vana Jaan olla järve sündimise puhul enese suureks kalaks moondanud ja elada veel praegu seal. Ajuti pidavat järve kohal ka „rahatulesid“ nähtama. Eks Jaani vedajate ning puukide poolt kokkuveetud raha hinga ju praegu veel järve põhjas oodates, päevavalgele toomist. Järve ümbruses ja iseäranis tema põhja- ja idakallastel olla sagedasti tonte näha. Arvatakse, et need on vana nõia kannupoisid, keda ta ajuti maailmasse saadab. Ühe seesuguse tondiloo, mis arvata aasta 40 eest ühele päris tõelikule mehele järve kaldal juhtunud, panen siia allapoole eraldi.
Mis aga Lindest pärast saanud, selle üle olen kahtlased andmed saanud. Mõned ütlevad, et isa ta parvega järve rahult ära toonud, teised aga tahavad asja hulka Tõllu poega siduda, kes Linde järvest päästnud ja ta pärast omale kosinud.“ (E. 59 752.)
Karujärve tekkimislugu on juba varemalt kirjanduses tuttav, aga lühemalt kirja pandud, ilma Linde rahu tekkimiseta (vrdl. Sanumid Kuresaarest: Verine jäärapea, lk. 23; Eesti Kirjameeste Seltsi Aastaraamat 1889 III, lk. 38). Esimene raamatuke nimetab Karujärves küll Linde rahu, aga vaikib ta tekkimisest. Tõsiasjaks jääb, et Karujärves on Linde rahu olemas. Eespoolne muistend jutustab peale muu Linde rahu tekkimist neiu Lindest. Minu meelest näib, et rahu nime omandamine neiu Lindest kuulub hilisema aja luuletoodete hulka. Kui ka kaks eespoolnimetatud raamatukest järve saarele = rahule jäänud neiust vaikides mööduvad, võis rahvas seda muistendit ometi niisugusel kujul tunda, et Linde rahul keegi neiu uputusest pääsenud. Harrastades eriti kohanimede seletust ehk püüdes nimedele seletust leida, hakkasid saarlased arvama, et rahule jäänud neiu nimi on vist Linde olnud, sest et rahu niisugust nime kannab. Muistendit edasi arendades lasksid nad noore Tõllu selle Linde saarelt päästa ja enesele naiseks võtta.
Eespool-trükitud Kandla nime tekkimisloos, mis ühtlasi Karujärve tekkimismuistendi teisendiks, esineb seesama Linde korraga Linda nime all. Kuidas seda vahet seletada ? Minu meelest lihtsalt sedaviisi, et Kalevipoja ema Linda siin oma mõju on avaldanud. Kuuldes Kalevi Lindast kõneldavat, arvasid saarlased, et noore Tõllu Linde niisama peaks Linda nime kandma, ja nii tekkiski Saaremaale uus Linda, kuna see varemini seal Linde nime oli kandnud.
Minu oletamise järele ei ole Karujärve Linde rahu mingisuguselt isikult Lindelt, veel vähem Lindalt nime omandanud, vaid lihtsalt lindudelt. Alguses kandis rahu nime lindude rahu, lühendatult, nagu mitmuse omastava kuju sagedasti püütakse lühendada, linde rahu. Hiljemini unustati linnud ja rahva fantaasia otsis muistendis rahule jäänud neiust seletust, nõndaviisi „linde“ sõna isikustades ja seda Lindet noorele Tõllule naiseks andes.
Noor Tõll ja pruut.
Noore Tõllu elukohtadena nimetatakse muu seas Kärlas Kandlat (E. 59 760), Kaarmat (Süda, S. Tõll, lk. 56), Kihelkonda ja Kaarmas veel Uduveret (S. Tõll, lk. 71). Isa saatis viimase eluaja Sõrves mööda; noore Tõllu Sõrves viibimist ei tunne rahvasuu.
Noor Tõll seatakse saarlaste poolt veel ühe pulmaeelse kombega ühendusse. Rahva teate järele käisid pruudid juba Tõllu ajal tuttavate ja sugulaste juures pruudiandeid korjamas. Korjamise puhul laulsid pruudid sellekohase laulu. Rahva suus senini säilinud laul tunnistab kõike muud kui Tõllu aja mälestusi. Laul on uue-aegses salmimõõdus, ütlen parem — riimiline; vanad laulud aga riimi ei tunne. Laul ise kuuldub nii:
Minu armas, ent |
Anna mulle raha! |
Riimid on üsna ilusad, aga tõsine luule puudub laulul (Süda, S. Tõll, lk. 72).
Noorele Tõllule ei meeldi laul; ta õpetab teel vastutulevale pruudile parema, meile nimetamata jäetud laulu andeid korjata (S. Tõll, lk. 73), kinkides pruudile sarve iseäraliku rohuga, mille nuusutamine nuusutaja rõõmsaks ja südame heldeks tegi. Veel õpetab noor Tõll, et pruut peab enesele naise esikuks võtma taludes kõnede pidamise ja annete vastuvõtmise jaoks, kuna sarve kandmine ise pruudi hooleks jäägu (S. Tõll, nagu eespool).
Pruut pani noore Tõllu õpetust tähele ja võttis enesele naise appi. Teised pruudid hakkasid häid tagajärgi nähes niisama tegema, ja sellest ajast peale pääsis esikuga seltsis annete korjamine Saaremaal moodi (Süda, S. Tõll, lk. 73; Luce, Wahrheit u. Muthmassung, lk. 79).
Samasugust annete korjamist pruudi kaasavaraks tuntakse Muhuski meie ajani. Muhus nimetatakse seesugust korjamist „pruutkäimiseks“ (EKS XLII, lk. 231), „pruudi käimist käima“. Muhus käib pruut teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti, kaasas keegi julge isik. Muhuski pakuvad annete korjajad igal pool ninatubakat. Säärasele annete korjamisele on Muhus eri-aeg määratud: pärtlipäevast mihklipäevani (Holzmayer, Osiliana I, lk. 89; Wiedemann, Aus d. inn. u. äuss. Leben, lk. 312). Mujal Eestis ei ole ma ninatubaka pakkumisega pruudi poolt kokku puutunud, kui ka pruut kõikjal käib andeid korjamas. Vigalas nimetatakse seesugust annete korjamist „hunthänna ajamiseks“. Hunthända käib tavalisesti pruut üksi ajamas. Suurel maal astub ninatubaka asemele kas kosjaviin või kosjakakk. Viina ja tubaka pakkumise järele otsustades ei peaks säärane annete kogumise viis pruudi poolt palju üle 300 aasta vana olema. Arvesse võttes aga, et kosja- ja pulmakombed on palju vanemad, peame oletama, et pruut varemail sajanditel kas ainult kosjakakku pakkus või midagi muud.
Ingeris käivad pruudid „susimassa“, s. o. andeid korjamas, niisama kaugemal Karjalas; neile antakse tavalisesti villu, sukki, sukapaelu, kindaid jne. Sama komme esineb mujalgi Soomes. Rootslasedki tunnevad seesugust kommet. Kuna Eestis ainult pruut käib andeid saamas, võtab Rootsis peigmeeski säärase teekonna ette. Peigmehele antakse enamasti kaeru, pruudile aga kanepit, linast riiet, villu; Rootsis nimetatakse pruuti kanepikerjajaks, peigmeest kaerakerjajaks (Reinsberg-Düringsfeld, Das Hochzeitsbuch, lk. 7). L. Schröder leiab pruudi annete kerjamise kombe põhjamail, aga ka Ungaris tarvitusel olevat, viimases riigis ometi slaavi tõugu rahvaste juures (Die Hochzeitsbräuche der Esten, lk. 47). Saksamaalt ei ole talle sarnast kommet silma puutunud.
See Tõllu rohusarv tuletab elavalt meelde nõidade võidesarve. Muinasjutud teavad, et nõiad võidnud endid iseäraliku võidega ja sõitnud siis kas Loksberile või mujale nõidadepidule. Vististi tuleb selle võide all mõista mingisugust narkootilist, uimastavat võiet, mis erkude pingutusel inimese nagu unenägude maailma siiris, kus ta enese arvas lendavat ja pidudel käivat. Rootsis tarvitasid nõiad iseäralikku võidesarve (Hyltén-Cavallius, Värend och Virdarne I, lk. 88). Ma ei taha väita, et noor Tõll just seesuguse nõiasarve on andnud, aga igatahes tuletab Tõllu antud sarv sarnast sarve meelde, sest sarve rohi tegi nuusutaja südame rõõmsaks ja heldeks, mõjus igatahes ta ergukavasse. Hyltén-Cavallius oletab, et rootslased säärase maagilise rohtude tarvitamise soome sugu rahvastelt on omandanud (seals., lk. 90). Selle väitega võib täiesti ühineda, sest soome sugu rahvad on tuttavad nõiatempude, nõialaulude ja nõiasõnade poolest.
Noor Tõll õpetas oma mänguõpetajale Uduvere Viiuli Toomale nende rohtude tundmise, mis sarve jaoks tarvilikku pulbrit andsid. Saaremaa pruudid pidid seda pulbrit Uduvere Toomalt käima ostmas. Rahvasuu ei seleta, kust said pruudid pärast Tooma surma seesuguseid pulbreid.
Kuigi noore Tõllu õpetatud viis uuema ajani säilinud, ei sisalda sarv ometi enam mingisugust rohupulbrit, vaid sarv on ülepea andnud maad tubakat sisaldavale toosile. Igatahes huvitav nähtus, et säherdune tubaka pakkumine andeid korjavate pruutide poolt on ühendatud noore Tõllu nimega.
Saarlaste sellekohaste teadete järele peaks noor Tõll neile seega tubaka tarvitamist olema õpetanud, kui ka mitte otsekohe suitsetamist, siis ometi nuuskamist. Kui tubaka suitsetamise õpetus tõesti noorelt Tõllult pärit, tunnistab seegi Tõllu muistendi jällegi uue-aegseks luuletooteks. Ajalooliselt ei ole ju tubaka tundmine Eestis vana; alles 16. aastasajal jõudis ta Euroopasse Ameerikast, kus teda ammu tarvitati. 1560. a. sai Nicot Prantsusmaal esimesi tubakaseemneid; sellest ka hilisem nimi tubakakihvtile — nikotiin. Saksamaale toodi esimene tubakas alles 1665. a. Prantsusmaalt. Kõige esmalt pääsis tubakasuitsetamine moodi Hispaanias, Portugalis, Hollandis ja Inglismaal, seega riikides, mis kauplesid Ameerikaga. Peaasjalikult levitasid madrused tubaka tutvust. Kolmekümneaastase sõja ajal hakati tubakat Saksamaal laialdasemalt tarvitama. Umbes samal ajal sai tubakas meiegi maal tuttavaks. Ülepea võiksime tuttavakssaamise aja nurgakiviks 17. aastasaja keskkoha määrata.
Esimesel ajal tarvitati Euroopas ainult ninatubakat, alles hiljemini pääsis suitsetamine moodi.
Paavst Urban VIII keelas tubaka suitsetamise vaimulikkudele kangesti ära. 1692. a. lasknud paavst jumalateenistuse ajal suitsetanud 5 munka sisse müürida. 1724. a. kaotab paavst suitsetamiskeelu. Venemaai karistati esimesel ajal suitsetajaid valjult: neil lõigati kas ninad lõhki või nad saadeti Siberisse või surmati. Alles Peeter I kaotab karistused suitsetamise eest (Schweizerischer Archiv für Volkskunde XXVII, lk. 152). Linnauulitsatel oli suitsetamine Eestiski veel 100 aasta eest keelatud; koolera puhul 1830. a. ilmus käsk: igaüks suitsetagu Tallinnas uulitsal käies; suitsetamisest loodeti abi koolera nakatumise vastu.
Kui nüüd noorest Tõllust kõneldakse, et ta õpetanud tubakat nuuskama, siis läheb see ajalooliste andmetega üsna ühte; esiti nuuskamine, pärast alles suitsetamine. Jääb aga noor Tõll tõesti saarlastele tubaka nuusutamise õpetajaks, siis on see tõsiasi jällegi tähistajaks sinnapoole, nagu kirikuehitusedki, et noore Tõllu muistend on tekkinud alles pärast usupuhastuse-aega, ülepea „vanal heal rootsi ajal“. Ka noore Tõllu viiul juhatab meid niisama uuemasse aega. Ehk küll tubaka andmine hunthänna ajamisel uuemast ajast pärit, on hunthänd ise hoopis vanem. Säärased kaugemate alade kombed tähistavad sinnapoole, et meil on siin tegemist rahvusvahelise kombega ja see rahvusvaheline komme jälle ulatub kaugesse paganusse tagasi, nagu üldiselt kosimis- ja pulmakombed ei lepi aastasadade vanadusega, vaid arvestavad rohkemat.
Ei või ütelda, et noor Tõll tubaka tarvitamise õpetusega kuidagi saarlaste elujärge oleks edendanud, vaid palju enam tervisele kahju tegeva mürgi tarvitamist laiali laotanud, kui tal enesel seda otsekohe ka mõttes ei olnud. Nuusutamisest on igatahes suitsetamine arenenud, mis on saarlastele aja jooksul palju asjata kulu sünnitanud.
Tagasivaade.
Nagu meteoor ilmub noor Tõll silmapiirile, läigib seal natuke aega ja kaob siis jälle, ilma et ta kadumiskohta võiksime kindlaks määrata. Kuna vana Tõllu, ütleme Tõllu hauda mitmes kohas näidatakse, ta aga mitmes kohas maetud ei või olla, tuleb üks neist haudadest tingimata noore Tõllu omaks tunnistada. Missugune nimelt, seda küsimust on raske otsustada, seda enam, et rahvasuu ei paku küsimuse lahendamiseks mingisuguseid andmeid.
Suuri vagusid noore Tõllu elutöö järele ei jäta, olgu siis, et ta muusika alal saarlaste elu edendab; kuid meil puuduvad andmed, et noore Tõllu mäng saarlasi suuremateks mängumeesteks oleks teinud, kui nad varemalt olnud. Tubli meister ei leidnud tubleid õpipoisse. Ei või ütelda, et Saaremaa muusikalises suhtes suurest maast kuidagi üle käiks, et muusikaline talent oleks seal enam arenenud kui mujal.
Nagu isa, vana Tõll, langeb noorgi Tõll hiidude hulka, on üleloomulise jõuga varustatud. See jõud jääb noorel Tõllul ometi surnult puhkama; noor Tõll ei oska looduse poolt talle kingitud jõuga midagi peale hakata, maha arvatud kirikute ehitus, mis aga seesuguse jõumehe käes kaua ei või kesta. Osavust igatahes on tal rohkem kui isal ja Kalevipojal, aga algatusvõimes ei küüni ta teistest hiidudest kuigi kaugele ette. Kuid igaüks ei ole Edisoniks loodud, veel vähem hiid. Oleks noor Tõll kas oma kehalist jõudu või vaimlist osavust rohkem tarvitanud, oleks ta kuulsus saarlaste seas kõrgemale tõusnud, nüüd aga jääb ta isast hulga maha.
Rahvaluules on iga vägimees ikka ühtlasi rahvaluule produkt. Alles rahvaluule ehib vägimehe tõsiseks vägimeheks. Noor Tõll, nagu näha alles rootsiaegne rahvaluule produkt, ei ole suutnud täiele suurusele areneda ega suudagi enam. Sel ajal, kui aine alles Ilmarise ääsi ees sulav oli, pani Herrnhuti liikumine arenemisele tõkkeid teele; arenemine jäi kängu ja sedaviisi on minevik meile ainult kahvatanud, pool-arenemata kuju noorest Tõllust pärandanud. Isa kallal võis rahvaluule pikema aja jooksul oma taiet avaldada ja sedaviisi isa paremini arendada kui ta nime edasikandjat poega, kelle näitelavale astumist me küll suurte lootustega teretame, aga kelle elus nende lootuste asemele pea pettumused asuvad. Noore Tõllu saatuse kohta esineb meile veel mõnda küsimust, kuid rahvaluule on nende harutamise eeskavast välja jätnud ja jäädavalt vastamata jätnud, olgu siis, et mõni uue-aegne luuletaja tuleb ja seda täiendab, mida rahvaluule võlgu on jäänud.
- ↑ Eestis ei ole muidu „Jõppe“ nimelisi isikuid silma puutunud. Jõppe tuletab taanlaste Jeppet meelde. Vist on meil siin taani Jeppega tegemist. Arvesse võttes, et taanlasi kauemat aega Saaremaal on asunud, võisid saarlased taanlastelt nende ristinimesidki omandada.
- ↑ „Aentvaks“ on pöidla ja keskmise sõrmega, „säsivaks“ pöidla ja esimese sõrmega mõõdetud.