Tõll ja ta sugu/Leiger
IV
LEIGER
Leigri nimi.
Tõlluga samal ajal sai Leiger kirjanduses tuttavaks. Esimesed Tõllust kõnelejad Leigrit veel ei tunne, aga hilisemad kirjanikud nimetavad mineval aastasajal teda Tõllu kõrval alati.
Nimekuju Leigri kõrval puutume mõnikord kokku veel muude nimekujudega. Russwurm nimetab Leigrit Leigre’ks (Sagen aus Hapsal, lk. 10). Keegi kirjutab „Inlandis“ (1856, veerg 530) Leider. M. Lipu kirjutisest puutub silma koguni Leiges. Leiges kuulub tingimata trükivigade hulka. M. Lipp refereerib peaasjalikult P. Süda tööd, Süda aga sõnakuju Leiges ei tunne, vaid ainult Leiger. Ülepea kubiseb Lipu kirjutis nimede suhtes trükivigadest. Pole siis ime, kui Leiger on trükivigade tõttu Leiges’iks muutunud (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1886, lk. 229 jj.; Gross-Tõll, lk. 16 jj.).
1856 pidas keegi maamõõtja A. Jakobson Õpetatud Eesti Seltsis kõne Hiiumaa vägimehest Neidrist; samu Jakobsoni teateid avaldasid „Inland“ 1856, veerg 530, ja Russwurm hiljemini oma teoses „Sagen aus Hapsal, der Wiek, Oesel und Runö, 1861 (lk. 7 jj.). Neider on muidugi vääne nimest Leiger. Kas eestlased Neidri nime kunagi on Leigri asemel tarvitanud, ei ole mul õnnestunud konstateerida; muus tähenduses on huntsakad seda küll harrastanud. Neidri tuletasid viimased saksakeelsest sõnast Schneider. Eesti „rätsep“ muutus huntsakate keeles neidriks. Leigri rätsepatööst ei tea me midagi ega või seega Leigrile huntsakate rätsepa nime anda. Neider võis Leigri asemele tekkida ainult kellegi sakslase poolt Leigri nime mittemõistmisel ehk võõritikuulmisel. Hilisemal ajal kadus Neider kirjandusest.
Rochholz lahutab Leigri Neidrist. Üks Tõllu vend kannab tal nime Leiger, teine Neider (Tell und Gessler, lk. 84). Need vennad, väidab ta, olnud kanged kiviviskajad, rännanud läbi mere ja kaitsnud kodumaad.
V. Mägi nimetab Leigrit kord Leigliks, nim. Leigel (E. Kirjameeste Selts V, 397); see nimekuju on vist kelleltki r mittekõnelejalt saadud.
Et nimekuju Leiger õige, selle kohta annavad tunnistust paar kohanime. Rahvateadete järele asunud Leiger Leigrimäel, kus leidunud ta elamu ja saungi; selles saunas käinud ka Tõll vihtlemas (E. 61 166). Leigrimäeks hüütakse järsku kruusamäge Kärdla ja Partsimõisa vahel. Saare läänepoolse osa suur mets kandnud nime Leigri mets. Käinast Kõrgessaare poole minna on nüüd veel kaks Leigri talu tee ääres, teatavad Hiiust pärit olev G. Tikerpuu (E. 59 651) ja M. Meiusi (E. 61 153). Teise teate järele asunud Leiger Soonlepa soode vahel Vilivalla viderikus (E. 61 135).
Leigri nime seletamine tekitab oma jagu peamurdmist. Oletatakse, et Leiger on tuletatud rootsikeelsest sõnast lekare = mängija, mängumees, pillimees. Sel juhul oleks pidanud Leiger suur pillimees olema; kuid ta pillimängimisest ei tea me midagi, vähemalt ei ole rahvasuu teateid Leigri pillimängimisest alal hoidnud. Ainult seda teame, et noor Tõll esineb Saarel Vanemuisena, paneb oma viiulimängimisega inimesed ja loomad tantsima. Kui Leiger tõesti lekare-sõnast on tuletatud, oleks meil siin tegemist rootsi laenuga. Iseäranis ei oleks meil tarvis seesuguse rootsi laenu üle imestella, sest keskajal elas Hiiu saarel väga palju rootslasi, kellelt vägimees oma peategevuse järele hõlpsasti rootsikeelse nime võis omandada, eeldatud, et Leigri nimi tõesti rootsi keelest pärit.
Rootsi lekare = mängumees, pillimees näikse nii siis eesti keelde olevat tunginud eluõigust saama. Vähemalt puutume rahvalauludes sellekohase sõnaga kokku. Nii näit. lauldakse Vastseliinas:
Meile leigori tulõva; |
Laulu alguses kõneldakse leigoritest, hiljemini aga ainsuses leigost. Wiedemanni sõnaraamat säärast sõna ei tunne, küll aga esineb see murretes mängumehe, pillimehe, naljategija tähenduses. Edasi öeldakse selles laulus, et „leigo“ tahab „leiko“ lüüa. J. V. Veski „Eesti Õigekeelsuse-sõnaraamatus“ esineb „leikar“ naljahamba, mängumehe tähenduses. Ka soome keel tarvitab sarnast sõna, nimelt „leikki“, enam naljategemise tähenduses. Renvalli „Suomalainen Sanakirja“ seletab „leikki“ = rootsi keeli lek, lad. ludus, jocus, saksa k. Spiel, Spass; „leikari“ tähendab siis meest, kes mängib ehk nalja teeb. Lönnroti „Suomalais-ruotsalainen Sanakirja“ seletab: „leikki“ = skämt, lek, ja „leikari“ = tygellös häst, flöjare; putsmakare, skämtare, spelkung; sprätt, spelare. Seega „leikki“ = nali, mäng, ja „leikari“ tähendab esiteks hobust, siis aga vilepuhujat, pillimängijat, naljategijat, mängukuningat. Meil on Eesti rahvalaulus siis naljategijatega, mängumeestega tegemist, umbes sarnastega, nagu need mardiõhtul esinevad.
Sarnase laulu tunnevad ka Neusi „Estnische Volkslieder“ 103, C.:
Seie leikarid tullevad, |
Niisama lauldakse J. Hurda „Vanas kandles“ II, nr. 368, lk. 267—268 leikaritest. Seal lühendatakse leikar leikreks, näiteks:
Kes siin maksab leikre palka jne. |
Sarnaste võõraste kohta käib ka teine laul, mille J. Mikiver Kolga rannast üles kirjutanud (E. 45 736):
Siie pleigarid tulevad, |
Iseloomuliku kujuna puutub meile silma sõnakuju „pleigar“. Kuid see „pleigar“ vastab mujal esinevale „leigarile“. Sõnale, mis rahvale võõras, on p juurde lisatud, nagu sarnaseid juhtumeid mõnikord ette tuleb. Tuletagem meelde saksa sõna „Luft“, mida eestlasedki tihti tarvitavad. Tarvitades lisavad nad sõnale ilmaaegse p ette; nii tekib sõna „pluht“. Sarnase tähe poolest rikastumise osaliseks näikse ka võõras leigar saanud olevat: talle lisati p ette ja nii tekkis pleigar. Igatahes vastavad pleigarid niisama kui „leigarid“ muu Eesti naljategijaile, mängumeestele.
Huvitav on tähele panna, kuidas Helmes, kus leigori sõna tundmata, see hoopis ära on väänatud. Sellekohane laul algab seal (E. 56 117):
Liiale kure tuleve. |
Leigorid-sõnast on siin „liiale kure“ saanud. Ülepea mõeldakse Helmes seda sõna kuuldes, nagu näha, kure peale, sest varssi küsitakse: mis me annami kurele? Hiljemini astub kure asemele koguni „kuri“:
Kuri ei hooli teie kullast, |
Leidub veel muidki laule neis esineva leigari-sõnaga, aga saagu neistki kolmest näitest.
Kui vägimees Leiger ei esitanud Tõllu II osa, ei olnud seega mängumees, pillimees, võis ta ometi naljamees, naljategija, naljahammas olla ja seesugusest naljategemisest rootsipärase nime pärida. Tõsi, Leigri naljategemisest leidub meil niisama vähe teateid kui ta pillimängimisest, aga me ei tunne enam kuigi palju Leigri mälestisi. Võimalik, et Leiger niisugust nalja ei teinud, mis põlvest põlve rahvasuus oleks püsinud; rahvasuhu jäid enam ta vägimehe-tööd edasi elama, kuna ta naljade peale niipalju rõhku ei pandud ja sarnaseid nalju muudegi hiidlaste suust kuuldi, nagu hiidlased ju meie päevini naljade poolest kuulsad on. Võimalik ka, et rahvas ta „koerakongi“ vahtimist ja vanapaganaga kivide viskamist naljaks nimetas.
Nimetan ometi veel setukeste sõna „leigotama“, „leikotama“. See tähendab iseäralikul viisil mängima. Neiud võtavad üksteise käest kinni, moodustavad ringi. Üks neiu jääb ringi sisse, teine väljapoole; viimane hakkab esimest taga ajama. Ringisolijat nimetatakse hobuseks, väljasolijat hobuse otsijaks. Ringi moodustajad laulavad leikolaulu — leikotavad, leigotavad. Väljasolija küsib vahel: kas nägite mu hobust? Kui järele päritakse, missugune see hobune on, vastatakse: „Kaptjalg, hõrasilm!“[1] Otsija katsub ringist läbi murda. Õnnestub tal see ja saab ta oma hobuse kätte, siis on see leigotamine otsas ja algab uus. (E. 58 543; ARS I, lk. 3; 21; 25; 33; 67; 84; 91; Setukeste laulud I, lk. 330—339, II, lk. 384—388.)
Samuti on leigari soome rahvaluule ridadesse tunginud. Ta esineb seal leikari kujul. Nii näiteks Kanteletar II, 236, „Käynti roualassa“ nimelises ringmängu-laulus. Selles küsitakse:
Saako leikar leikin lyöä, |
Selle leikari-laulu teisend on juba 1784. a. trükitud „Leikarin viisu“ nime all ja nüüd „Kalevalaseura vuosikirjas“ III, lk. 117—119, uuesti avaldatud. See laul algab umbes niisama kui Eestis:
Täsä Leikarit tulevat, |
Soome ringmängulised leikarid on kas noored mehed, kes enestele proualt neitsit paluvad, või neiud, kes noort meest soovivad. Edasi võtab soome leikari-laul samasuguse kuju kui üks Pärnumaa simmanilaul, kuna laul lõpuks täiesti eesti nukulaulu kuju omandab, õieti selle teisendina esineb.
Igatahes oleks minu meelest kõige sündsam Leigri nime seletada naljataja, naljahamba nimega. See nali võis mõnikord ka mänguks muutuda, mitte just pillimänguks, vaid muuks mänguks. Nime omandas Leiger muidugi mõista juba nooruses, mil ta iseloom enam mängu ja nalja poole kaldus, kuna vanemas põlves vägimehe-tööd ta huvisid eneste poole tõmbasid, ja need teod olid, mis ta nime kuulsaks tegid.
G. Tikerpuu Hiiust väidab, muiste elanud Hiius kuri metsaloom ehk vaim kärr. Pigemini näikse see kärr mingisugust ürgaja suurust, kas plesiosaurust või iguanodoni meelde tuletavat, sest karri jalgu nimetatakse konnasarnaseiks, kaela kolepikaks; kui ta soos kükitanud ja keelt suust välja ajanud, ulatunud keel üle pikemate puude. Kaela välja sirutades, metsa kohal lendavat lindu kinni püüdes ja alla neelates hõõrunud ta meeleldi lõugu. (E. 59 645.) Mujalt kärri kohta teateid mitte leidnud ega saanud, pean selle Hiiumaa eluka olemasolus kahtlema. — Sel ajal elanud Hiiu metsas kange hiid; metsast tulnud ta hiljemini Leigrimäele asuma. Rööviteel omandanud see hiid palju varandust. Hiiu elanikud nimetanud mäel asujat pilgates Laikärriks. Vägimees käskinud ennast aga Leigriks hüüda, sest seda nime kandnud juba ta isa ja isaisad. Sest ajast peale hakatudki vägimeest Leigriks hüüdma. (E. 59 563.) Nii seletab Tikerpuu Leigri nime tekkimist. Laikärrist Leigrit tuletada võib muidugi ainult rahvaetümoloogia.
Willi Andi (F. Kuhlbars), kes näeb mütoloogias sümbolit, näikse nime Leiger sõnast leige tuletavat, tähendades, et „Leiger on liikuv vesi, allikas ehk läte, mis oma leige veega maad kosutab“ (Kes on Kalevipoeg, lk. 27). Lisan juurde, et Pirit on Kuhlbarsil „vihmapilv“ (sealsamas) ja Tõll ,,tuul inimese kujul“ (sama raamatuke, lk. 26). Tõllu tuuleks tehes otsib autor abi votjaki ja sürjani keelest: „Tuul on votjaki ja sürjani keeli praegu veel töl; 1658-meetrilisel kõrgendikul ehk kõige kõrgemal tipul Uurali mäestikus on nimeks Töll (tuulemägi) (nagu eespool). Selle fantastilise nimedeseletuse juures ei maksa vaeva pikemalt peatuda.
Leigri sohk.
Rahvasuu tunneb kahte Tõllu venda, kes on samasugused vägimehed nagu Tõll. Ühe, Valljalas asunud venna tegevus ja nimigi on ununud, teise venna, Leigri nimi elab rahvasuus edasi, niisama üht ja teist ta tegevust. Nagu Tõll Saaremaal vanemaametit pidas, samuti Leiger Hiiumaal. Mitmes suhtes tuletab see vend Tõllu, aga ka Kalevipoega meelde. Ühine on neil kõigil võitlemise ajal kivide tarvitamine, ühine suur söögi-isu ja pikk uni. Nagu Kalevipoeg, alustab Leiger mõnd tööd, ilma et seda suudaks, ütleme parem oskaks lõpetada. Ise paganaks jäädes püüab Leiger ristiusku heitnud hiidlaste palvet täita ning neile kiriku ehitada; kui aga teisal ilma ta teadmata kirik tekib, kahmab Leiger, nagu vend Tõll, varssi kivi kätte kirikut hävitama. Lühidalt: Leigri tegevus tuletab elavalt Tõllu tegevust meelde, ei arene aga nii mitmekesiseks ega tähtsaks kui Tõllu oma. Leiger on Tõllu kahvatu jäljend.
Hiiust J. Tutkilt saadud teate järele tuleb Hiiumaad niihästi Leigri kui ka Tõllu kodukohaks arvata, viimase omaks vähemalt noores eas, eeldatud, et see väide ei põhjene Hiiumaa ad majorem gloriam püüdel. See teade Tõllu päritolu kohta erineb teisest sarnasest teatest, mille järele Tõll olnud Kuresaare kuninga poeg (EKms V, 363). Kuresaare kuninga poja kodukohaks tuleb muidugi Saaremaad pidada. Kui ka Tutki teates Leigri nime ei nimetata, selgub teatest ometi, et meil siin Leigriga tegemist. Et Tõllu kirjeldusel võimalik ei olnud Tutki teateid kasutada, teen seda siin ühenduses Leigriga.
„Kord elanud Hiiumaal kaks venda, kes olnud väga suured ja tugevad mehed; teine olnud põllumees ja armastanud rahus kodu oinaste juures elada, teine armastanud rohkem reisida kui kodu olla; sellepärast tulnudki viimasel sagedasti tüli teiste rahvastega. Viimaks tulnud neil ka kodu kahevahel tüli. Noorem ütelnud oma vanemale vennale: „Kuule sa, vana Tõllus, kui sa ei taha rahus elada, siis mine ja ela seal, kus rahu kallis ei ole; aga meil on rahu kallis, ma tahan omastega rahus kuni elu otsani elada.“ Vanem vend pannud oma kimpsud-kampsud kokku ja läinud läbi Soela väina Saaremaale, kus parajasti vaenlastega tüli olnud (EKms V, 871).
M. Meiusilt saadud teisendi järele on Leiger koguni Tõllu poeg (E. 61 151; 61 166).
Hiidlaste arvates lööb nende Leiger jõu poolest Tõllu kaugelt üle, kui ka ühe teisendi järele esimene suuruse poolest „Tõllust märksa väiksem olnud“ (E. 61 037). Süldade kaupa toob Leiger metsast halge koju. A. Jakobson laseb Kalevipoja Neidri juurde minna (vrd. lk. 72). Hiidlased aga väidavad veel meie ajal:
„Leiger tulnud metsast halge raiumast, süld puid kummalgi käsivarrel, neli sülda taga. Tõllus olnud tema poole külla tulnud, et rammu katsuda. Leiger lasknud peeru nii, et ruudud kõik porisenud. Tõll hakanud seda kartma. Leiger käskinud külalisele aseme teha ja ta puhkama panna, kuid Tõllus pole julgenud puhkama heita ja hakanud põgenema. Leiger taga ajama, pole aga enam kätte saanud; siis visanud neljasüllalise palgi järele, mis veel praegu Saaremaa Sõru kurkas näha“ (EVR XXIV, 146).
Kuna Tõll huisapäisa vaenlaste kallale tungib, tagajärgi arvesse võtmata, näikse Leigri pilk kaugemale ulatuvat ja asjaolusid kaalutlevat.
„Tõllu naine Piret ja poeg olid õnnelikult Tõllu venna Leigri kodusse jõudnud, kus sellel Soonlepa soode vahel Vilivalla viderikus ilus elukoht oli. Leigri võõruspidu olnud suurepärane ning tore. Piduroad olnud kõige parema Hiiu koka, kuulsa Kõrgesaare Konnu valmistatud ja head viinad ning õlled pannud piduvõõrastel pead suitsema. Kui viimaks ka vana Tõll ise sinna jõudnud ja vanapagana röövitud kraami tagasi toonud, olnud rõõm seda suurem. Kui Tõll rääkis, kuidas ta vanapaganat vemmaldanud, kuidas poegki teda läbi õhu lendama pannud, kuidas Piret teda leivalabidaga vibutanud, olnud Hiiu taadid ja eided nii vaimustatud, et neile pikad paid ja suured musud osaks anti. Kui siis Tõll veel kõnelnud, kuidas ta oma naise ja poja parvega vaenulaevade käest ära päästnud ja nende laevad ümber lükanud, hakanud kõik tema ees aukartuses värisema. Peetud nõu üheskoos vaenlaste vastu välja minna, kui need Hiiu saarele tungivad, ja paluti Tõllu neid aidata, kui häda õige suur. Seda Tõll ka lubas.
Sagariste Jaani pruulitud õlu olnud Hiiu taatidele õige mokka mööda ja Pireti härja- ning kitseliha-küpsis leidnud Hiiu eitede poolt palju kiitust.
Taadid istunud piipu pigistades ja kappasid katsudes seinte ääri mööda, vestnud jubedat juttu ja sõelunud sõjasõnumeid. Eided nokutanud nurkades, valinud poegadele naisi ehk tütardele mehi. Keelepaelad olnud kõigil lahti ja suud sulatanud mesimagusasti. Noored poisid ja tüdrukud lasknud jälle „Pooli Hansu ja Tooma Tiiu“ valssi või pidanud kõrvalises kohas kosjakaupa. Viksi Villem vintinud viiulit ning Toksi Toomas toristanud torupilli ja vana katkise vatiga vahimees laulnud hulka:
„Isa igine ja poja põline |
Tõllu, Leigri ja teiste hiiglaste jaoks olnud isetuba ja erilised pidu-tarbenõud. Sest ehk küll Leiger Tõllust märksa väiksem olnud, ei sündinud ta siiski „mudilastega“ hästi kokku, kus nad pidutuhinas kergesti jalgu võisid jääda. Nad võtnud aina aasakamaid mehi oma jutule ja harutanud nendega tähtsamaid küsimusi. Mehed kõnelnud, et vaenuvägesid ei olla Hiiu saarel enam hulgal ajal näha olnud, ainult vana sorts ehk nõid teha vahel oma kannupoistega paiguti tüli. Ka vanapagan käia ise tihti sortsi juures teda taga kihutamas. Tõllul olnud lust sortsi karistama minna, aga Leiger arvanud, et ei maksvat tühja pärast pidutuju rikkuda.
Kümme päeva olnud Leigri võõruspidu juba kestnud ja Tõll mõtelnud nüüd oma perega Hiiust lahkuda. Korraga aga toodi sõnum, et vaenuväed olla Kärdla pool maale tunginud ja sorts juhatada neile teed. See asi takistanud Tõllu kojuminekut, sest ta tahtnud enne venda aidata Hiiut vaenuvägedest puhastada. Nüüd ei olnud kellelgi enam aega. Ruttu hakatud vaenlase vastuvõtmiseks valmistama. Igaüks haaranud midagi kätte, mis peosse juhtus: üks vankri-aisa, teine heinahangu, kolmas kirve, neljas raudkangi jne. Vahvamad naisedki ei tahtnud maha jääda: üks haaras kätte katlakoogu, teine tuhalabida, kolmas toobri-kandepuu jne. Kõik tahtnud kurja vaenlast kurjasti nuhelda. Ka tulnud lähematest küladest hulk abilisi juurde, kel mõõgad ja odad käes olnud. Etteotsa asunud Tõll oma viiesüllase kepiga, tema järele Leiger ja Tõllu poeg, esimesel käes rehepars, teisel härja-ader. Naiste eesotsas sammunud Piret, seljas vankrivehmer. Kui vaenlaste vägi Hiiu sõjaväe eesotsas Saaremaa Suurt Tõllu näinud, pistnud ta hirmuga punuma; aga juba olid Tõll ja teised neil kannul ja Tõllu kepp paiskas neid kui loogu maha. Ka rehepars Leigri ja ader Tõllu poja käes tegid tööd, sirutades sajad pikali. Teised, kes seda nähes julgemaks saanud, karanud suure kisaga vaenlaste sekka ja tapnud kõik, kes vägilaste malkade eest kõrvale jäid, veel armutumalt maha. Veerandtunniga olnud kõik maha tapetud, ainult vana nõid ise pääsenud oma sulastega plehku. Tõll üksi kippunud teda taga ajama, kuna aga Leiger seda keelanud, sest et ei või teada, mis abinõud vana sorts kõik tarvitusele võtab. Et Tõllul Hiiu saare kohad ja olud enamvähem tundmatud olnud, jätnud ta ka tagaajamisnõu järele, võtnud ainult suure kivi ja visanud sellega vanale sortsile järele, mis aga Kõrgesaare ranna ligidale maha kukkunud, ilma et sortsi oleks trehvanud. Seal seista ta praegu veel hulga muude kivide seas ja kanda, kui rahvasuu õieti räägib, veel praegugi Tõllu sõrmejälgi.
Vaprad hiidlased röövinud tapetud vaenlaste sõjariistad ning muud hinnalised asjad ja virutanud surnukehad merre. Koju jõudes valmistanud nad Tõllu auks veel väikese pidu, mis paar päeva kestnud, ja saatnud ta lõpuks suurte kingitustega Saaremaale tagasi. Nad palunud Tõllu, et ta jälle õige pea neid vaatama tuleks, mida see ka lubanud, sest Hiiu saar ja rahvas olnud temale armsad nagu omagi saar ja rahvas“ (E. 61 035).
Leiger näikse võõruspidule eriti rõhku panevat, õigemini pikka pidu harrastavat, külalisi kümme päeva ja veel enam kostitades. Ülepea oli vanadel eestlastel viisiks tihti pikki pidusid pidada: kuni mineva sajandini peeti mõnes kohas nädal aega pulmi. Nagu pulmalised vanasti söögi- ja joogipoolist kaasa viisid, nii ka Leigri pidulised. Kas lihtsaks külaskäiguks vanasti alati toidupoolist kaasa viidi, selle kohta ei ole kindlaid teateid. Kui ka pidul õllevaadid voolavad, ei kõnele rahvasuu ometi eriti joobnuksjäämisest. Kõrgesaare kokka tuleb kõigiti uueaegseks luule-ehteks arvata.
Leigri tegevus.
Kui ka Leiger mõnikord valmis on Hiiumaa elanikkudele paha tegema ta tahtmise vastu eksimise puhul, jahtub viha ometi pea ja ta laseb ennast lepitada.
Talvel üle jää Hiiumaale juhtunud hunte hävitades tuletab Leiger elavalt Kalevipoega meelde. Kalevipojal on tihti võsavillemitega tegemist (VIII, 797—870; XII, 664—693 jj.). Niisama avaldab Leiger huntidele vaenu, kui need karjamaal käivaid Leigri karjaseta loomi kipuvad murdma. Vägimees kisub tamme ühes juurtega maast üles ja jookseb pühajüri-kutsikaid karistama. Ükski ei pääse väledajalgse vägimehe eest pakku; vägimehe tamm sirutab iga pajuvasika sirevile, nende sugu Hiiust täiesti kaotades (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 140). Kalevipoeg jookseb sedasama viisi hundi järele, aga ei hakka ennast nii vaevama kui Leiger; pea võtab ta kivi ja viskab sellega metsahalli (E. 41 997; 32 688; mu Kodused jutud I, 37). Kalevipoeg ei suuda pühajüri-kutsikate vastu ometi sama tagajärjega võidelda kui Leiger.
Et Leiger vähemini öökulli näinud hiidude hulka kuulub, tunnistab ta laevaehitus. Kõpu nina näikse juba vanast ajast saadik laevadele hukatusepaigaks olnud olevat. Ei ole ime, et Hiiu Ungur seal laevu tühjaks on riisunud; selles suhtes võis ta ennast ju Leigri eeskujule toetada. Kui muistne vägimees randa või karile joosnud laevu oma kasuks tühjendas, võis hiljema-aegne mõisnik, ka omast kohast vägimees olla tahtes, niisama teha. Leiger igatahes avaldab vägimehe jõudu sellega, et kaubalaeva karilt enese taga randa veab. Laeva tühjendamisel meeldib laeva rikkus Leigrile nii väga, et ta kavatseb päris mereröövliks hakata. Seks vajab ta aga laeva. Arvates, et sauna ehituse tarkus laevagi suudab ehitada, hakkab Leiger tööle. Laev ometi nõuab suuremaid arhitektiteadmisi kui saun. Omal ajal ehitas Kalevipoeg linna, aga kaugemale materjali kokkuvedamisest ta ei pääsenud. Jõud ei loo veel linna, vaid mõistus. Niisama vähe suudab jõud, tervis üksi laeva luua, kui sellega käsikäes ei käi sellekohane mõistus, arhitektilised teadmised. Laevaehituse-materjal tahab ehitamise puhul ennem sauna kui laeva esindada (mu Eesti m. vägimehed, lk. 140 jj.).
Kuna Leigril oma laeva ehitus ei õnnestu, vaatab ta halvakspidavalt teiste ehitusi pealt. Ennast Hiiu tsaariks pidades sooviks ta, et igas asjas talt nõu ja luba küsitaks. Ilma tema teadmata ehitatud Pühalepa kirik langeb kohe ta viha alla; vihatujus on ta valmis selle purustama, just niisama kui Tõll tema ehitatud Käina kiriku. Siingi kordub vana motiiv: kuidas ka vanapagan või mingisugune hiid
.jpg)
Pühalepa kirik.
püüab kirikut kiviga purustada, ikka juhtub mingi äpardus ja kirik jääb seisma. Hiljemini oleks võimalik hävitamistööd korda saata, kuid siis on viha lahkunud ja kirik jääb paigale (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 148). Nii lugu Leigrigagi. Pühalepa kiriku juurde juhtudes avaldab ta selle kohta põlgust, seda koerakongiks nimetades. Põhjust halvakspidamiseks annab see asjaolu, et kiriku uks on liiga madal. Leiger ei mahu sealt püsti sisse astuma. Lugu ongi nii, et vanemal ajal kiriku-uksed vaevalt üle 6 jala kõrged tehti, aknad sellevastu kitsad ja kõrged, nimelt selleks, et siis kirikut vaenu puhul hõlpsasti võidaks mingisuguseks väikeseks kindluseks muuta. Mitme kiriku kohta kõneldakse, et inimesed vanasti sõja ajal sealt omale varju otsinud, aga mõnikord vaenlastegi kätte langenud (vrd. ka Jung, Muinasaja teadus II, lk. 83). Leigril, kes Tõllu sarnane pikk mees, ei jää muud nõu üle kui käpile lasta ja nii pead uksest sisse pista. Sel puhul vilksatab ta suust põlgusesõna kiriku kohta: koerakong.
Leiger sarnaneb kiriku hävitamise püüdelt täiesti Saaremaa vennaga ja võõramaa hiidudega (vrd. E. T. Kristensen, Danske sagn III, 121—213).
Kiriku ehituseks tarvilikku materjali kannab Leiger tavalisesti üksi ise kokku. Ühest teatest ilmub, et Leigril olnud, niisama kui Tõllul, poeg, õieti 3 poega, kuna Leigri naisest midagi ei teata. Leigri poja jõud ei ulatunud kaugeltki isa jõu vastu. Korra kandnud Leiger pojaga koos metsast kiriku tarvis paaripuid. Latva kandes nõrkenud pojal jõud. Leiger ütelnud seda nähes: „Tuleb aeg, mil inimesed ei jaksa enam nädalast leivakotti seljas ära viia!“ (EVR, XXI, lk. 7; E. 51 301). Säärast tulevikuennustust kuuleme muidugi hiidudelt. Nii näiteks ütleb Meklenburgis hiid tütrele inimeste kohta: „Need on meie äraajajad; nende eest peame taganema“ (Bartsch, Sagen aus Meklenburg, 32). Taanis ütleb hiid niisama: „Need ajavad meid eest ära!“ (E. T. Kristensen, Danske sagn III, 2). Hiidude ennustus käib tavalisesti ainult ühe sündmuse kohta. Lihtinimeste seas leidub isikuid, kes palju tulevasi juhtumusi ette kuulutavad; nii näiteks Eestis Mihkli kihelkonna tulevikuteadja (Eesti prohvet Järve Jaan, lk. 20—48).
Leiger esineb nagu kiviaja elanik, kuigi ta mõnikord, näiteks laeva ehitamise puhul, puid tarvitab. Sõjariistuks kahmab ta tavalisesti kive kätte, nimelt võitlustes vanapaganaga. Isapõlle ümbruses satuvad mõlemad teineteisega kokku. Nagu poisikesed teineteist lumepallidega loobivad, nii Leiger ja vanapagan teineteist mehiste raudkividega. Isapõlle väljal on alles praegugi teineteise poole loobitud mõlema raudkivid näha (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 142).
Teisendi järele tungib vanapagan Leigri kallale, eemalt Tahkona rannast katsudes vastast kividega trehvata. Leigri pihta ei satu ükski kivi, vaid kivid langevad mujale. Üks vanapagana visatud kivi leidub Kodustel, teine Reigi heinamaal, kolmas Lutsu soos. Vanapagan püüdnud ligemalt kokku puutuda Leigriga. Kui ta Isapõllele jõuab, laulab kukk. Nagu kukelaul alati, ajab see siingi vanapagana põgenema. Vanapagan on Leigri jaoks taskud kividega täitnud; põgenemisel rebenevad taskud ja iga tasku kohale jääb kivihunnik maha. (Eks. XXI, 6.)
Sarnast kivide mahakukkumist vanapaganalt tuntakse mitmes kohas Eestis, näiteks Kuikatsi Juuda linna palus (E. 29 210), Karulas (E. II, 45) jne.
Vankrirataste varal võitlemise motiiv on enesele Hiiustki soodsa pinna leidnud. Kui korra vaenlaste sõjavägi Vormsist Hiiumaale tuleb, viskab Leiger neile vankriratta vastu. Maha sadades puruneb ratas, tekitades ühtlasi Leigrimäe, kuna vaenlased hirmul põgenevad. Leiger unustab siin kiviaja relvad ja otsib abi puuaja toodetest. (EVR., XX.)
Eestlaste poolt Leigri ehitatuks arvatud Käina kirikut ei taha rootslased, keda enne Hiius asus ja keda nüüd veel Hiiu läheduses Vormsis asub, Leigri tööks tunnistada. Rootslaste muistend otsib kõigi kolme Hiiumaa vanema kiriku ehitajaid kas Rootsist või Soomest. Sel ajal, kui Hiiumaal veel paganus valitsenud, tulnud kolm venda, rüütlit Rootsist või Soomest Hiiumaale ristiusku kuulutama ning kirikuid ehitama. Härjad määranud, nagu Eestis tavalisesti, kirikutele ehituskohad. Üks rüütlist vend ehitanud Käina, teine Pühalepa, kolmas Reigi kiriku. Pühalepa kiriku ehitaja kandnud nime Laurentius; ehitaja järele antud kirikulegi nimeks Laurentiuse ehk Loorentsi, Looritsi kirik (Russwurm, Eibofolke, § 110). Eestlased seda muistendit ei tunne.
Tõepoolest ei põlvne Käina kirik sugugi hiidude ajast, vaid usupuhastuse eelajast. Saaremaa piiskopp Johann Orgies (1492—1515) laskis selle kiriku ehitada; missugusel aastal just, ei saa enam kindlaks määrata. Enne kandis Käina kirik Nikolai nime, hiljemini ristiti ta, vist Lutheri mälestuseks, Martini kirikuks ümber. Pühalepa kirik ehitati umbes samal ajal kui Käina kirik (Gernet, Die evangelisch-lutherischen Gemeinden II, lk. 139, 140). Reigis leidus vanemal ajal ainult kabel; rootsi ajal, 1627, tunnistati Reigi kirikkonnaks (seals. lk. 142). Emaste kirik ehitati alles uuemal ajal, 1867. Varemalt kuulus praegune Emaste kihelkond suuremalt jaolt Käina kiriku alla.
Ajalugu ei tea seega Leigri ega Rootsist tulnud rüütlite kirikute ehitamisest midagi.
Rochholz väidab, Sõru kabel olnud Leigrile pühendatud (= geweiht). Seda väidet ei tule mõista, nagu oleks Leiger selle kabeli ehitanud (Tell u. Gessler, lk. 87). Arusaamatuks jääb, kust Rochholz säärase teate on saanud. Hiidlased vähemalt ei tunne seesugust väidet.
Kuna Tõllu mitme andme põhjal võime kristlaseks tunnistada, peame selles suhtes Leigri kohta eitavale seisukohale asetuma. Võiks arvata, et kirikuehitajana peaks Leiger kristlane olema. Kuid palju võõraste maade hiidusid ehitab kirikuid, ilma et nad ometi ristikogudusse kuuluksid (vrd. E. T. Kristensen, Danske sagn, III, 109—120). Hiidudel, nii ka Leigril näikse kirikute ehitamiseks osavust olevat. Leiger ei ehita ometi omal algatusel kirikut, vaid alles rahva tungiva palve peale, esiotsa järsult ehitamise vastu seistes, veendunud, et hiies hea küll on ohverdada. Hiljemini lepib Leiger hiidlastega kokku ja ehitab kiriku Käinasse, kuid tõmbab ehitamisega venna Tõllu viha enese peale (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 143).
Ülepea on Leigri muistend palju vähemini arenenud kui Tõllu oma. Kas ta rahvasuule kunagi täielikumalt tuttav on olnud, selle kohta puuduvad teated. Kuna Tõllu kohta on enam andmeid olemas, mida ajalooliste juhtumustega kuidagi viisi võiks kokkukõlasse viia, ei suuda andmed Leigri muistendit samal mõõdul valgustada. Kuigi rahvasuu tahaks välja paista lasta, nagu oleks meil Leigris tegemist ajaloolise isikuga, kes ristiusu toomise ajal Hiius elanud, võime käesolevast, meile tuntud materjalist vaevalt ajaloolist isikut välja koorida. Leigri isik on ja jääb mütoloogiliseks suuruseks, kelle tundmine väga piiratud ulatusega: ta ei ole suutnud Hiiust mannermaale tungida ja vähe jälgi on tast Saaremaalegi pääsenud. Ülepea näib kogu Leigri kuju nagu Tõllu najal üles rakendatud olevat; leidlikkuse puudusel on hiidlased mõnegi motiivi saarlaste Tõllu muistendist omandanud, just kui saarlased enestele Kalevipojast, neid motiive pisut arendades, ja nii on Tõllu eeskujul hiidlastelegi rõõmuks ja ad majorem gloriam oma vägimees Leiger ellu tekkinud, keda nad oma kohtade külge on osanud kinni köita.
Niisama äkisti kui Leiger vaatepiirile kerkib, kaob ta jälle sealt. Kõpus saadab ta suure osa iga mööda, Kõpust rändab ta manalasse, kogu Hiiumaad ja ümberkaudseid saari leinama jättes (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 149). Leigriga, õigemini Leigri poegadega, kelle kohta ligemad teated puuduvad, lõpeb Hiiust hiidude sugu, vähemalt ei tea rahvasuu neist enam jutustada. Igapäevsus pääseb Hiiuski aujärjele.
- ↑ Kaptjalg = jala alumine osa valge, pealmine must või pruun; hõrasilm = teine silm vaatab teisele poole.