Pildid isamaa sündinud asjust/Neljas pilt
Neljas pilt.
Meie isamaa ulatab kahe küljega mere kallastele ja õhtupoolse kalda ligi seisab weel kolm suurt saart meres: Saarema, Hiiumaa ja Muhu saar. Saaremaa üksi on nii suur, et tema pääl pagana ajal wiis kihelkonda ruumi leidsiwad ja pärast neist kakstõistkümmend kihelkonda saada wõis. Saaremaa suurus on ligi 50 ruut penikoormat. Hiiumaal on praegu neli kihelkonda 20 ruut penikoorma pääl, Muhu saarel, kell 3½ ruut penikoormat suurust, üks kihelkond. Nende suuremate saarte kõrwal tõstab weel hulk pisukesi saarekesi oma turja wee pinnast, mis osast elamiseks liig weikesed ja üksi põlluks ehk niiduks pruugitawad on, aga osast ka inimeste asupaigaks kõlbawad.
Nende saarte pääl elab praegu umbest arwata 80 tuhat inimest, aga wana aja kirjade ja tunnistuste järele peame uskuma, et enne Sakslaste seietulemist sääl palju rohkem rahwast asus ja Saarlased iseäranis nõukad ja rikkad oliwad. Meri oli neile nagu müüriks ja mitu häda ja ohtu, mis suurt maad hommiku pool mõnikord muljusiwad, ei pääsnud üle wee Saarlasile waewa tegema. Tõisipidi andis meri Saarlastele ka mitmesugust tulu. Kalad oliwad kaunis leiwa jatk ja kauplemise toimetamine wõõraste ja oma maa wahel oli iseäranis nende töö ja tallitus. Wana aja toored arwamised andsiwad luba riisuda ja Saarlased on seda luba täieste tarwitanud ja on wanast igal ajal kardetawad külalised Läänemere laewadel olnud. Sagedaste käidi sõawäega Rootsi ja Daani randa ja toodi säält suurt saaki, kui meri muidu põuda ja puudust näitas.
Sedasama wiisi elasiwad Läänlased ja oliwad nemad Saarlaste seltsimehed sõakäikidel. Arwu järele oli neid umbest niisama palju kui Saarlasi. Läänemaa ulatas wanal ajal enam lõune poole, nimelt Pernu mere laheni. Mis wanad kirjad Saarlasist kuulutawad, sünnib ka Läänlaste kohta.
Saarlased ja Läänlased oliwad kõigiti tublid meremehed ja neil oli oma täieline merewägi. Sellepärast ütleb ka wana riimitud Liiwimaa ajaraamat Saarlasist: „Laewades on nende kõige suurem jõud.”
Wanad Eesti laewad oliwad kahesugused, sõalaewad ja lihtkorralised laewad kauba ja muu asja ajamiseks. Läti Hindrik nimetab esimesi „riisumise laewadeks,” lihtkorralisile laewadele annab ta nime „tõised laewad.” Kudawiisi need laewad ehitatud olnud, on niihäste Läti Hindrik kui ka muud ajaraamatud seletamata jätnud.
Lühikestest tähendustest siin ja sääl saame selle otsuse, et sõalaewad häste suuremad oliwad, kui muud laewad. Neil oliwad omad täielised peelepuud ja purjed pääl, aga ka sõuda wõis neid, kui tarwis oli. Seks oliwad igal sõalaewal omad iseäralised aerud ja mõlad. Sest tuli see tulu, et ka siis, kui tuult ei olnud, laewaga liikuda ja kuhu taheti, senna käända ja käia wõis. Seda oli sõa taplustes hädaste tarwis. Sõudmise jõud neil sõalaewadel ei olnud kasin ja on wanad Eesti meremehed mõnikord liig kangestegi oma rammu kulutanud. Aastal 1215 oli neil üheksa Saksa laewaga Saaremaa rannal tegemist ja taplemist ja tapluses sõudis üks Eesti sõalaew nii wihasaste, et ta ühe tõise laewa külge kinni wuhises ja ise kange põrutamise läbi suure raksuga lõhki läks.
Igas sõalaewas oli sõa käigil läbistikku arwata kolmkümmend meest, mõnes suuremas ka häste enam. Laewa lae all oliwad sõudepingid, paigad laewameeste moonale ja mõnesugusile sõidu ja sõa tarwitusile, pääle selle weel ruumi saadud saagile ja wangi wõetud inimestele. Kewade aastal 1203 käisiwad Saarlased Daanimaa rannas riisumas ja purjetasiwad suure saagiga koju poole. Saagi seas leiti ka kiriku kelli, kiriku riidid ja ristiinimesi. Aastal 1218 tuliwad nemad Liiwimaa randa ja wiisiwad Düüna jõe kaldailt palju lojuksid ja inimesi ära. Kõik see ja sellesugune saak mahtus laewadesse ära ja päälegi jäi weel ruumi laewa teenistusele. Kõige selle järele peame arwama, et wanad Eesti sõalaewad mitte liig pisukesed ei olnud.
Sõalaewu oli Saarlasil ja Läänlasil suur hulk, ja tuli neid tarwis, siis koguti kiirest kõik kokku. Aastal 1211 kautasiwad Eestlased õnnetumal sõateel kolmsada laewa, aga aastal 1215, see on siis paljas neli aastat pärast seda, oli neil jälle enam kui kakssada laewa, mis platsi wõisiwad astuda.
Tuli taplus mere pääl, siis tallitasiwad Eesti meremehed, niisamati kui nende suure maa wennad maasõal, iseäralise ära arwatud plaani järele. Laewad seati korda pidi mitmesse ritta ehk neid pandi tõisiti seisma ja käima, sedamööda kudas lahingi lugu nõudis. Sõdimine ise sündis nii, et nooltega waenlasi lasti, odasid neile pääle loobiti ja isesuguste wiskamise masinatega kiwa wastaniku laewa wisati. Kui õige ligi oldi, hüpati ka wõõra laewa lae pääle ja tapeldi sääl nagu kuiwal maal mõõga abiga. Mõnikord katsuti waenlase laewu põlema panna ja tarwitati seks tule lontisid, mis laewa wisati, ehk Eestlased ehitasiwad isesugused tule parwed. Need oliwad palkidest kokku meisterdatud ja kihiti neile kuiwe puid pääle, mis elaja raswaga kokku oliwad määritud. Puu kihid pisteti põlema ja tallitati põlew parw kudagi wiisi waenlaste laewa ligi ehk mitme laewa wahele. Tuli ja suits tegiwad wastanikule suurt tüli ja sagedaste hakkas tuli ka laewadesse ja pani need ise kõige täiega põlema.
Ka sedawiisi püüti waenlasele meresõas kahju ja kimbatust teha, et weeteed ära rikuti ja iseäranis kitsad kohad kinni sulati. Nii täitsiwad Eestlased aastal 1215 Düüna jõesuu ära, kiwa lootsikutes ja iseäralistes seks walmistatud kastides põhja wajutades. Niisugused tööd ei olnud igakord kerged, aga wanad Eestlased ei kohkunud kergeste tagasi, kui midagi mehist tööd teha oli.
Sadamaid ja seisupaiku oli laewadel mitu. Sõalaewadel oli oma iseäraline sõasadam, kus nad rahu ajal paigas seisiwad. Selle sõasadama nimi on weel ühes wanas kirjas, mis endine Tartu prohwessor Schirren wälja annud, alale, aga Ladinakeele kirjutaja on sest nimest „Sottesattema” teinud. Kõik tunnistustähed sihiwad senna, et see wana Eesti sõasadam ei muial kuski olnud, kui Matsalu mere lahes. Seesinane merelaht on, nõnda kui rannapoolsed Eestlased isegi selgeste teawad, Lääne maakonnas leida ja nimelt Wirtsu jaamast ja suurest Wäinast hää tükk maad põhja pool. Põhjapoolne lahe rand puudub Ridali ja Martna kihelkonda, lahest lõuna pool leiame Lihula ja Karuse kihelkonna. Wõib olla, et praegu meie ajal wesi ses merelahes wäga õhukene on, aga wanal ajal on ta sügawam olnud, sest Eesti mererannas on mitmes paigas maa tõusnud ja wesi taganenud, ja wanad Eestlased ei wõinud paremat sadamat oma sõalaewadele leidagi. Matsalu laht tungib nagu mõni määratu käsi kaugele suurest merest maa sisse ja ulatab, nõnda kui juba tähendasime, mitmest kihelkonnast läbi. Sissesõit ei ole liig lai ja laht on ühe kaugel Saarlasist ja Läänlasist. Pääle selle on Läänemere saared lahele nagu müüriks ees ja sadam seisis nagu kuiwal maal, kuhu waenlasel kerge saada ei olnud. Pidi Eestlaste laewastik waenu teele purjetama, siis oli temal siit ühewõrra maad igale poole sõita, kas Tallina poole wõi Riia poole.
Kui kaugele wana Eestlaste meresõidud ulatanud, nimelt, kas nemad Läänemerest ialgi ka wälja ja kaugemale saanud, on raske ära ütelda. Ajaraamatutes on üksi sõitudest Soome, Rootsi, Daani ja Preisi randa jutt ja need nimetatud maad on kõik Läänemere kaldal, aga rahwa omad wanad mälestused annawad pea õiguse arwata, et nemad ka kaugemale käinud ja nimelt Põhjamerest läbi kunni Islandi saareni sõitnud. Kalewipojast jutustatakse ja lauldakse (waata: Kalewipoeg, 16. lugu), et tema ükskord suure meresõidu ette wõtnud ja oma laewaga, kellel Lennok nimi olnud, pitkal reisil ka „Sädemete saarele” saanud.
Aeti laewa laenetelta Kunni kuube kõrwetelles |
Seesinane „Sädemete saar”, kus Sulewi poeg ennast wähe kõrwetas ja wiimati paha tuju tuulutamiseks piibu tulemäel põlema pistis, ei wõi muud midagi olla, kui Islandi saar, kus mitu tulepurskajat mäge pääl ja hallikad kuuma wet wälja ajawad. Neist hallikatest sääl on teadu pärast Geiser kõige kuulsam ja tulepurskajaist mägedest jälle Hekla. Küll ei ole kõik nii sündinud, kudas Kalewipoja laulus pajatatakse; see on, nõnda kui ju laps arwu wõib saada, wõimata asi. Kalewipoeg on laulikute loom ja rahwa luuletaja waim on temale tema wägimehe kuju kokku seadnud ja tema teud ja tööd teinud. Aga siiski on niisugustel lauludel ja juttudel, mis nagu wana aja tõsised sündimused wälja tahawad näidata, enamiste ikka oma jagu tõt ja tõsisid sündimusi põhjaks, kelle pääl siis pärastpoolsed põlwed pitkal ajal pitkad jutud ja laulud kokku luuletasiwad. Igal rahwa laulul ja jutul on oma iseäraline juur ja känd rahwa elus ja juhtumistes, tühjas tuules ei seisa ega kosu ükski. Niisamati on lugu ka meie Kalewipojaga, mis auus tohter Kreutzwald rahwa mälestuste järele kokku seadnud. Eestirahwal on tõeste ükskord üks aeg olnud, kus nende hulgast wägewad ja wõimsad mehed kuulsaid tegusid tegiwad. Luuletuse ilu ja ehetega ehitatud, elawad nemad osast tänase päewani rahwa lauludes ja Kalewipoeg on neist kõige kuulsam. Sõit, kellest ülemal tüki lugijale meele tuletasime, tunnistab, et wanad Eestlased Islandi saarest midagi teadsiwad. Ta oli neil ju pagana ajal oma wiisi tuttaw. Et wanad laulud otse Kalewipoja enese oma seltsimeestega sääl ütlewad käinud olewat, näikse tähendawat, et Eestlased üleüldse oma sõitudega senna on ulatanud. Wõimata see sugugi ei ole, iseäranis kui weel selle pääle waatame, et saarel oma isesugune Eesti nimi on. Siiski, waidlemata ja wastapanemata teaduseks tõsta ja tunnistada meie wana Eestlaste Islandi sõitu kindlaste ei tohi. Saar wõis Eestlastele ka Skandinawia rahwa jutustustest tuttawaks saada. Need on sääl sagedaste käinud ja neist läks osa senna elamagi ja on praegugi nende järeltulijad sääl elamas. Skandinawia rahwaga jälle oli wana Eestlastel kokkupuutumist küllalt, sõbralikult ja waenu wiisi. Mis kindlaste teame, on see, et wanad Eestlased wististe Islandi saarest ja sõitudest senna mõndagi teadsiwad.
Aga meil on wanad Eesti sõidud omalgi merel imelised küll, kui meele tuletame, et sell ajal ei kaartisid ega kompasit tuntud. Saaremaalt Rootsi ehk Daani ehk Preisi purjetamine, ja nimelt senna kohta kuhu taheti, oli Saarlasil kerge asi. Nii kui muial paigus wanast ja nüüdki osast igas paigas, oliwad ka meie esiwanematel taewa tähed ja päewal päike teejuhiks niiskel mereteel.
Wana wanker, Rootsi karu, Taewa alta teede rada |
Ja et meie esiwanemad õige tuttawad tähtedega taewa lautusel oliwad, tunnistawad weel iseäralised tähtede ja tähesalkade nimetused, mis meie ajani ulatanud. Weel nüüd tunneb igaüks „wana wankrit, Rootsi karu,” niisama „weikest wankrit” tema ligidal ja selle piirel jälle „põhjanaela”, kes oma nime sellest saanud, et ta alati taewa küljes paigas seisab, nagu nael seinas, aga tõised tähed meie silmist tema ümber rataskaari käiwad. Tuttaw on ka „taewa look”, keda õpetatud tähetundjad Krooniks kutsuwad; aga weel tuttawamad on „wardad” ehk „koot ja reha”, kellel jälle tähetundjate keeli Oriion nimi. „Sõelu” on meil teadu pärast kaks taewa lautusel, „wana sõel” ja „uus sõel”, ja kaks tõist tähe-salka kannawad „risti” nime, „suur rist” ja „weikene rist”. Saarlased tunnewad weel hulga tõisi tähti.
Taewa tähed on eksimata teejuhid neile, kes nende seisu terawaste tähele on pannud ja ajast annawad nemad arwu paremine kui kõige paremad uurid. Weel nüüdki astub Eesti põllumees, kellel uuri taskus ei ole ega kella toa seinas seisa, ööse õue ja waatab oma isaisade taewa uurist järele, mis aeg on, kas ju tarwis üles tõusta ja rehele minna wõi kannab aeg weel natukese wäsimust puhata. Meie esiwanematel oli niisugune aja tunnistamine tähtedest wäga selge ja tähtedest teadsiwad nemad määratumal ja piiretumal mere lagedusel ära ütelda, kus pool põhi ja kus jälle tõised ilmakaared. Tähed juhatasiwad jälle õige tee pääle, kui wahest kogemata ehk pilwes ilmaga eksi oli mindud.
Ja et wanad Eestlased mitte nii tuimalt ja tühnakult oma taewalikku uuri ei tunnistanud, kui meie enamiste oma kella taskust tõmbame ehk seina pääle silmame, seda teeb meile mõni kaunis wana aja jutt tõeks. Järgmine tükk taewa tähtedest olgu praegu tunnistuseks.
Meie kõik teame, et suurel taewa wankril, nõnda kui igal õigel wankril, ka oma wehmer ehk tiisel on. Wehmri keskmise tähe kõrwal seisab pisukene tine täht, keda õpetatud mehed Alkoriks kutsuwad, aga wana Eestlaste arwust ei olnud ta muud midagi, kui selge „susi” ehk hull metsaline „hunt”. Waga taewa täheke olewat, nii jutustatakse Wõru maakonnas Põlwa kihelkonnas, sedawiisi selle kiskuja nime saanud.
Ükskord sõitnud talupoeg, Peedu nimi, läbi metsa ja wana metsahall hunt karanud hobuse kallale. Kuri metsaline murdnud looma wehmrite wahel maha. Aga see oli suur kuritöö. Wana Eesti usu järele ei ole hundil luba, aisade ehk wehmrite wahel looma murda. See on Wana Isa seadus ja tema ei jätnud ka seekord seaduse üle astumist nuhtlemata. Karistuseks tehtud suure kurjatöö eest sai nüüd hunt ise wehmrisse rakendatud ja ähwardawaks täheks kõigile tõistele huntidele tulewasel ajal seadis Wana Isa Peedu wankri kõige täiega, hunt ees, taewa lautusele igaweseks ajaks. Aga hundil on wähe tahtmist, wankrit tõmmata; ta weab ja tahab metsa. Sellepärast siis ka, nõnda kui igamees nüüdki õhtu ja öö ajal oma silmaga näha wõib, taewa wankri wehmer kõweraks on kistud. Trahw on täieline olnud, sest kes on Eestimaal tänase päewani kuulnud, et „susi hobese wehmerde waihelt ära söönu” ehk et „hunt hobuse kallale aisade wahele astunud?”
See esiwanemate wana jutt on mõne mehe arwust „puhas tühi loru,” miska keegi ruumi raamatus ei tohi raisata, aga mõni tõine mees leiab tema kena olewat. Meie arwame, et sell tõisel mehel õigus, ja oleme jutu ka seie pannud tunnistuseks, et meie esiwanemate elaw ja terane waim ka kena juttu luua ja kaunist ajawiidet muretseda mõistis, mis pitkal mereteel ja muidu mõnus rohi igawuse wasta oli.
Kui Sakslased seie maale tuliwad, oli meie esiwanematel ka mere pääl nendega tegemist ja puutusiwad nemad ju enne suurt Eesti sõda Sakslaste laewadega mitukord kokku. Missugused need kokkupuutumised olnud ja kudawiisi wanad Eestlased merel sõdinud, jutustagu meile jälle tuttaw Läti Hindrik. Et mõnele lugijale sõa lugu liiaks ei läheks, siis arwame, et kahest tükist küll on ja tahame neid kohe kuulda lasta.
Lugijad teawad, et piiskop Albert sagedaste Saksamaale sõitis, et säält enesele abi tuua. Hulga ristisõitjatega tuli tema siis jälle Liiwimaale pea tagasi ja nimelt merd pidi. Ka kewade aastal 1203, see on siis 5 aastat enne Eesti sõa hakatust, oli tema tagasi tulemas ja hulk sõamehi temaga. Läti Hindrik kirjutab sest tagasitulekust nõnda:
„Et piiskop ei kartnud, oma seltsimeestega hääd ja kurja kannatada Jumala pärast, siis läks tema laenetawale merele ja leidis, kui ta Lüstrias, mis üks maakond Daanis on, maale astus, sääl Eesti paganaid Saaremaalt kuueteistkümne laewaga, kes parajaste ühe kiriku ära oliwad põletanud, inimesi surmanud ja mõned wangi wõtnud. Ka oliwad nemad maad rüüstanud, kelli ja muid kiriku asju ära wiinud, nõnda kui Eesti ja Kuura paganad harjunud oliwad tegema Daani ja Rootsi kuningriigis. Ristisõitjad paniwad ennast sõamundrisse ja tahtsiwad paganaid ristirahwale tehtud kahju eest nuhelda. Aga kui paganad teada saiwad, et ristisõitjad Liiwimaale sõitsiwad, kartsiwad nemad wäga ja waletasiwad, nemad olewat Riiglastega rahu teinud. Et ristiinimesed neid uskusiwad, siis pääsiwad nemad küll sell korral nende käest, aga nende pettus ei toonud neile ühtegi kaswu, nad sattusiwad pärast keelte sisse, mis neile pandud oliwad. Sest kui ristisõitjad Jumala juhatuse all terwelt ja õnnelikult Wisbi linna[2] saiwad, wõtsiwad säälatsed kodanikud ja wõõrad neid rõõmsaste wasta. Mõne päewa pärast saiwad ka Eestlased senna kõige oma riisutud saagiga. Kui ristisõitjad neid nägiwad purjetawat, paniwad nemad kodanikkudele ja kaupmeestele seda süüks, et nemad kristliku nime waenlastele luba andsiwad, keelamata nende sadamast mööda sõita. Et kodanikud ja kaupmehed asjaga tegemist ei teinud ja ennemine kindlat rahu Eestlastega pidada tahtsiwad, läksiwad ristisõitjad oma piiskopi juure ja palusiwad luba, paganatega tapelda. Piiskop, nende tahtmist kuuldes, püüdis neid nende ettewõtmisest tagasi hoida, muist et kirik Liiwimaal nende tulemist ootas ja nende ärajäämist kudagi täita ei wõinud, muist et neile ommeti waenlaste läbi ka kahju sündida wõis. Aga ristisõitjad käisiwad õigel ajal ja mitte õigel ajal[3] kangeste pääle ja ei jätnud järele, Jumala halastuse pääle lootes. Eesti ja Liiwi paganate wahel ei olewat, ütlesiwad nemad, mingisugust wahet, ja nemad palusiwad, et piiskop neile loa annaks ja neid selle wäärt arwaks, et ta neile nende pattude eest selle tapluse pääle paneb. Kui piiskop nende kindlat meelt nägi ja et ta paremaks arwas, sõna kuuldes tapelda, sest sõnakuulmine on parem kui ohwer[4], siis andis tema nende tahtmisele järele ja pani neile nende pattude andeks andmiseks pääle, paganatega mehe wiisi wõidelda tapluses, nõnda kui nemad palunud oliwad. Nüüd püüdsiwad ristisõitjad wahwaste Kristuse nime eest tapelda, ja oma sõariistadega wägewaste ehitatud, seadsiwad nemad rutuga laewad korrale, kellega nemad pääle hakata tahtsiwad. Kui Eestlased tõisel pool seda nägiwad, tallitasiwad nemad kaheksa sõalaewa wähe kaugemale tõistest ja arwasiwad, nad wõiksiwad ristisõitjaid, kui nemad wahele läheksiwad, sisse sulguda ja sedawiisi laewu, mis nende wastu oliwad walmistatud, ära wõtta. Sakslased tungisiwad suure tuhinaga nende kallale, sõudsiwad kahele Eesti sõalaewale ligi, läksiwad senna sisse, surmasiwad arwata kuuskümmend meest sääl ja wedasiwad laewad kelladega, kiriku riietega ja wangi wõetud ristiinimestega Wisbi linna. Ühe kolmandama laewa pääle hüppas üks mees Sakslaste hulgast julgeste kõige jõuuga, pidas oma paljaks tõmmatud mõõka kahe käega, raius temaga paremale ja pahemale poole kangeste ja tappis kakskümmend kaks waenlast ära. Aga kui tema ju üle jõuu ses tapluses tööd tegi, tõmbasiwad kaheksa meest, kes weel järele oliwad jäänud, purjed üles, ja et tuul purjetesse puhus, sai seesama Saksa rüütel wangi wõetud ja ära wiidud ja pärast, kui laewad jälle kokku tuliwad, ära tapetud. See laew läks pärast põlema, ei tea kas kogemata wõi meelega pandud, ja põles ära, et temas wähe mehi sees oli. Kui see lugu nii õnnelikult ja ausaste sündinud oli, tänasiwad kõik ristisõitjad kõige wägewat Jumalat wõidu eest, mis tema neile andis. Ja piiskop Albert saatis wangid kõige asjadega, mis paganad Daanlaste käest ära oliwad wõtnud, auuwäärt herra Andrease, Lundi linna pääpiiskopi kätte[5]. Nüüd ei tahtnud ristisõitjad enam Wisbi linna jääda, ajasiwad oma ette wõetud reisi edasi ja jõudsiwad Riiga. Nende tulemise üle oliwad uued linna kodanikud ja muud, kes Riias oliwad, wäga rõõmsad, läksiwad neile wasta ja wõtsiwad piiskoppi ja kõiki tema seltsimehi aupaklikult wasta, püha kiriku asju enesega ühes kandes.”
Tõine Eestlaste kokkupuutumine Sakslastega mere pääl, kellest jutustada tahame, sündis aastal 1215, see on siis kaheksamal Eesti sõa aastal. Sell aastal peeti Rooma linnas suur kontsiilium ehk piiskoppide kokkutulemine, kuhu igalt poolt ristirahwa maadest otsatu hulk suuri waimuliku seisuse mehi rändas, Europast ja Aasiast. Tõist toredamat kontsiiliumi küll ilmas ei ole olnud. Mitu sada piiskoppi ja weel enam aptisid ehk kloostrite wanemaid ja pea iga kristliku kuninga ja würsti saadikuid nägi wägew paawst Innotsentsius III. weel nüüd enese ümber, enne kui ta aastal 1216 suri. See on see kuulus kakstõistkümnes üleüldine kontsiilium, mis suure Innotsentsiuse ehitusele, see on: Rooma kiriku wäele ja wõimusele, auule ja hiilgusele, nagu torni otsa tegi. Kontsiilium wõttis wasta ja kiitis hääks kõik, mis Innotsentsius tahtis, ja ootaja ilm kuulis suremat jagu lausumata sõna. Selle suure kontsiiliumi pääle läks ka Liiwimaa piiskop Albert ja Eestimaa piiskop Teodorik. Aga Teodorikul oli oma Eestlastega merel suur tüli, enne kui Rooma pääsis. Kui tema parajaste üheksa suure laewaga ja ühe jau ristisõitjatega Saksamaa poole purjetamas oli, tõusis suur maru ja sündis kange müristamine ja laewad saiwad Saarema randa ajetud, nimelt Hiiumaa ja Saaremaa wahele, ühte paika, kelle nimi „Uus sadam” oli. Läti Hindrik kirjutab tülist sessinatses „Uues sadamas” nõnda:
„Kui Saarlased arwu saiwad, et nemad Riiast tuliwad, ähwardasiwad nemad neid sõaga ja saatsiwad üle kõige Saaremaa käsu wälja ja kogusiwad suure mere sõawäe kokku. Ja tõised tuliwad hobustega ja ehitasiwad mere kaldal puuwärkisid, täitsiwad neid kiwidega ja püüdsiwad sadamat, kuhu sisseminek kitsas oli, kinni sulguda, et nemad, kui sadam kinni, neid kõiki kinni wõtta ja ära tappa wõiksiwad. Sakslased läksiwad oma lootsikutega ehk pisemate laewadega maale, niitsiwad wilja põldude pääl oma mõõkadega maha ja ei teadnud midagi sõawäest, mis ligidal mere kaldal oli, ja tegiwad tõises paigas kaldal niisamati mitu päewa. Wiimati seadsiwad Saarlased salawäe wälja, wõtsiwad kaheksa meest kinni, tapsiwad mõne ära, tõised wiisiwad nemad wangi ja wõtsiwad ühe lootsiku ära. Selle läbi wäga julgeks saanud, saatsiwad nemad igale poole Eestimaale sõnumed ja lasiwad kuulutada, nemad olewat Riia piiskopi kõige tema sõawäega wangi wõtnud. Ja nemad tuliwad kõik suure sõawäega. Ja õige wara, kui parajaste päew koitma hakkas, pimetas kõik meri meile wasta, täis nende sõalaewu, ja nemad taplesiwad meiega kõige päewa otsa. Mõned neist winnasiwad puuwärkisid ja wanu laewu kokku, täitsiwad neid kiwidega ja wajutasiwad neid põhja ja sulgusiwad sadama suu (sissemineku) meie ees kinni. Sellepärast tuli meile suur hirm pääle ja meie arwasime, et meie nende käest ei saa pääsema. Mõned neist tõiwad ka kolm ülisuurt tuld ligi, kuiwest puist tehtud ja elaja raswa abiga põlema pistetud. Need tuled oliwad suurist palkidest tehtud wärkide pääle pandud. Ja esimene tuli, mis üle kõikide kangeste põles, sai mere pääle aetud ja tuli meie ligi ja kange lõuna tuul ajas teda waljuste puhkudes meie pääle. Ja Eestlased oma sõalaewadega sõudsiwad ümber tule ja hoidsiwad teda ja juhatasiwad teda otse kohe saksa kaubalaewade pääle. Aga kõik kaubalaewad oliwad kokku seutud, et meie kergemine waenlastele wasta wõiksime panna, ja seda enam kartsime meie, et meie tulest pääseda ei wõi. Ja kui seesama tuli, mis kõrgem oli, kui kõik kaubalaewad, omad leegid juba meie külge laskis käia, kutsusime meie piiskopi tema kambrist, kus tema palwet tegi ööd ja päewad. Ja tema tuli ja nägi, et muud nõuu ja abi ei olnud, kui Jumalast. Ja ta tõstis omad silmad ja mõlemad käed taewa poole ja palus, et meie päästetud saaksime sest tulest. Ja meie waatasime ja ennäe! kohe muutus tuul idatuuleks ja idatuul liigutas tuule lipu, mis purje küljes oli, tõisele poole ja ajas tule meist ära ja puhus teda tasakesi kaubalaewade ümbrelt meie taha mere pääle. Ja meie kiitsime kõik Issandat, et tema nähtawalt meid päästis praegusest tulehädast. Ja Eestlased paniwad tõise tule ja kolmandama liikuma. Ja meie kaitsime kaua neile wasta, walasime wet pääle ja wäsitasime ennast wäga ja ka neid ajas tuul wiimati meist ära. Ühtlasi sellsamal ajal sõudsiwad tõised Eestlased meie ümber rataskaari ja haawasiwad palju meist odadega ja nooltega ja tõised sõudsiwad sedasama teed tagasi meie ümber rataskaari ja wiskasiwad kiwa meie pääle oma paterellidest. Aga meil oli hirm, niihäste sadama kinnisulgumise pärast, kui ka sõa hädade pärast. Ja Albert Sluk, meie tüürija, ütles: Kui teie kannatlikult sõna tahate kuulda, siis saab Issand meid praegusest hädast päästma. Et meie laewad, ütles tema, täidetud ei ole, waid tühjad on ja nemad ka õhukesel weel käia wõiwad, siis wõime meie tõist teed wälja minna, kui teie wahwad mehed sõamundris lootsikutesse astute, ankrud wälja tõmbate ja sügawamasse wälja wiskate, siis waenlaste hulgast läbi jälle meie juure tagasi tulete ja tõised ankru köitega kaubalaewu edasi nühiwad ja nii järele tulewad, kunni meie sügawa mere pääle saame. Ja meie tegime kõik selle nõuu järele ja tõmbasime, kunni meie kitsikusest wälja pääsime ja suurde lagedasse meresse saime. Aga rüütlid ja sulased, kes lootsikutes ankruid wälja tõmbasiwad, pidiwad raskele päälekippumisele wasta seisma ja saiwad Eestlaste odade ja noolte läbi, nõnda kui kiwide wiskamise läbi raskeste haawatud. Aga wiimati wõtsiwad nemad ühe kõwera raua wõi raudse haagi ja tahtsiwad seda ühe eesti sõalaewa pääle wisata, et teda nagu õnge otsa wõtta. Ja nemad wiskasiwad teda ühe pääle ja arwasiwad juba, et nad tema kätte oliwad saanud. Aga Eestlased põgenesiwad kangeste sõudes ja tõised sõalaewad tuliwad neile wasta. Et sellsamal tunnil piiskop palwet tegi püha neitsi poole: „Näita, et sa ema oled; näita, et sa ema oled!” siis näitas tema tõeste, et tema ema on. Sest seesama põgeneja sõalaew, mis suur oli ja kellel palju mehi pääl oli, wuhises kangeste põrutades ühe tõise laewa külge ja läks suure raksuga keskest lõhki ja jooksis wet täis ja laewamehed kukkusiwad meresse ja uppusiwad ära. Ja nemad oliwad kõik ehmatanud. Ja kui nemad nägiwad, et meie juba sügawale merele olime saanud, kogusiwad nemad mere kaldale kokku. Ja oli neid mitu tuhat, kes jala ja hobusega oliwad kokku tulnud ja arwata kahe saa sõalaewaga. Ja oliwad wäga wihased ükstõise pääle, suurt kära tõstes ja ühtlasi löökisid andes, sellepärast, et nende kahe nädala töö midagi ei mõjunud ja et nemad palju omist mehist oliwad kautanud, kes meres ära uppusiwad, mitu ka meie kiwiwiskajate läbi surma oliwad saanud. Ja nemad tõmbasiwad omad purjed üles ja läksiwad mere pääle laiale ja igamees läks oma teed. Ja meie mehed sõitsiwad oma lootsikutega neile järele ja wõtsiwad ühe suurema sõalaewa nende käest ära ja wiisiwad tema Gootlandi saarele. Ja sellsamal päewal päästis meid püha neitsit, nõnda kui tema ka kõik Liiwimaa mehed senni päästnud on kõigist nende kitsikustest tänase päewani.”
Sest kahest mere tülist olgu küll ja meie paneme Läti Hindriku ajaraamatu kinni. Et temal oma iseäraline jutustamise ja seletamise wiis, näeb lugija otse sell korral wäga selgeste. Tema arwamise järele on neitsit Maarja abiga aastal 1215 Sakslased Eestlaste käest pääsnud. Kõik Liiwimaa oli Püha Maarjale pühitsetud ja kõik õnn ja õnnistus, mis sell ajal siin maal Sakslastele osaks sai, kõik hädast pääsemised ja kõik kordasaamine tuli tema käest. Nii uskus selle aja katoliku rahwas, nii uskus ka Lätii Hindrik. Sellepärast siis ka Püha Maarjat iseäranis ärdaste ja sagedaste paluti.
Meie oleme nüüd niisamati kui enne Läti Hindriku omad sõnad lugijale ette pannud ja kuulda annud. Mõnele ei ole see wahest meele pärast. Nemad oleksiwad ehk soowinud ilusamat jutustamist meie omalt poolt. Aga meie arwame, et ka wana Hindrik mitte sant jutustaja ei ole. Meie ei tea kui tark püha kirja tundja tema oli, aga nii palju näikse selge olewat, et ta wana piibli jutustamise wiisiga wäga tuttaw oli. Hindriku jutt on oma wiisi ja sõnade poolest wäga piibli jutustamise sarnane ja sell wiisil on ka oma ilu ja elu. Pääle selle õpib terane lugija wana aja jutustaja oma sõnadest ja tema iseäralistest arwamistest ka tüki wana aega tundma, ta waatab wana aja inimestele nagu südamesse ja saab nendega palju paremine tuttawaks, kui meie oma sõnadega teha jõuaksime. Sellepärast on meie mõte, ka edespidi weel mõnda Läti Hindriku ja tõiste ajaraamatute kirjutajate oma sõnadega lugijale jutustada.
- ↑ Sulew oli tuttaw Kalewipoja seltsimees. Meresõidul, kellest praegu jutt, kandis tema raudriidid, nõnda kui laulik alamal kuulutab. Et temal ka piip kaasas, mis ta Sädemete saarel tulemäel põlema pistab, on niisamati lauliku luuletus, kui ka tema raudriided. Wanad Eestlased ei kannud raudriidid ja piip oli neil tundmata. Aga rahwa mälestused segawad sagedaste asjad aja poolest ära ja panewad wana aja wägimeestele riided selga ja annawad neile riistad kätte, mis weel pärast tundma õpiti.
- ↑ Wisbi oli kaubalinn Gootlandi saarel.
- ↑ 2. Timot. r. 4, 2.
- ↑ 1. Sam. r. 15, 22.
- ↑ Lund on linn lõunapoolsel Rootsimaal, ligi Daani maad.