Tõde ja õigus IV/XXXIV
XXXIV.
Karinil oli lõpuks peaaegu hea meel, kui ta sai Ida juurest tulema, sest selle meeleolu ja pahaendelised aimdused ei jätnud ka teda mõjustamata. Otsekui hing oleks uuesti lahti läinud, kui Karin astus tänavale kevadise päikese ja tuule kätte. Ta ostis tänavanurgal tütarlapselt kimbukese lõhnavaid maikellukesi ja neid nuusutades ta oleks tahtnud peaaegu laulma hakata. Milline õnn, et ilmas on päikene ja lõhnavaid lilli!
Aga kohvik, kuhu Karin sisse astus, oli täidetud nii vintske õhuga, et temast oleks võinud valmistada laevaköisi või isegi sünteetilist kummi. Ometi olid inimestel ka siin rõõmsad näod, nagu kipuksid ka neil aina laulud peale. Karinigi nägu jäi endiselt rõõmsaks ja ta unustas peagi, et on üldse olemas kevade või päike. Ta surus maikellukesed mitmel korral nina alla, et tõmmata sisse nende lõhna, kuid selle asemel tundis ta ninas ainult vänget tubakasuitsu ja igasuguste seletamatute aroomide segu. Kui oli saanud tuttavate lauas ruumi, unustas ta lilled ja pani ühes teistega paberossi suitsema. Kariniga koos istusid Kitty, proua Horst, ajakirjanik Sutt oma villkapaga ja kujur Soobik. Proua Meeli istus ühes kellegi noormehega eraldi lauas ja tema silmad olid luulelisemad kui kunagi varem. Oli selle põhjuseks kevade või tema kõrval istuv noormees, seda ei teadnud proua Meeli vist isegi. Kirjanik Pilu tuli hiljem ja ilma et ta oleks vaadanud pahemale või paremale, ta tüüris otseteed oma alalisele paigale, võttis taskuraamatu välja ja hakkas midagi lugema ning pärast kirjutama. Nüüd ei imestunud enam keegi, ka Karin mitte, kust ta küll niipalju mõtteid võtab, et ta nii hirmus palju võib kirjutada — talvel ja kevadel, isegi vististi suvel ja sügisel. Kõik olid tema kangelasteoga juba harjunud, olgu see mõni ärimees, advokaat, arst, näitleja või lobiseja daam. Ühesõnaga — kirjanik Pilu oli võitnud endale teatud seltskondliku seisukorra, selles ei kahelnud enam keegi.
Karini lauas oli jutt kunstist ja selle keskpunktiks Kitty või õigem kunstnik Mägar, et aga tema ise puudus, siis nihkus tahes või tahtmata tema asemele Kitty, sest et pilt, millega Mägar oli kevadisel näitusel saanud nii suure menu osaliseks, kujutas Kitty surnud pojukest lillede keskel.
„Te ütlete ilu, ilu,“ rääkis kujur Soobik, jätkates oma endist kõnelust sel silmapilgul, kus Karin süütas oma paberossi ja tõmbas esimesed sõõmud. „Mitte ilu pole peaküsimus, vaid elu.“
„Kuis nii elu?“ küsis Sutt. „Surnud laps ja elu, kuis seda mõista?“
„Kunst teeb kõik elavaks,“ vastas Soobik. „Andke mulle tükk savi ja mina panen ta elama; andke mulle lahmakas graniiti ja mina puhun talle elava hinge sisse. Kunst on Õnnistegija asemel, kes äratab surnud üles.“
„Pidage, pidage!“ hüüdis Sutt. „Inimesi on niigi liiga palju, milleks siis surnuid ellu äratada. Või arvate, et Jeesust lastaks tänapäev kedagi surnust üles äratada?“
„Teie segate kaks eraldi küsimust! Teie ei saa kunstiprobleemidest midagi aru!“ hüüdis Soobik vahele.
„Kuidas ei saa?!“ hüüdis ajakirjanik vastu. „Teie ütlete, et kunst ei pea ilustama, vaid elustama — kuni surnute üles äratamiseni, sest te ju ütlesite esteks, et Mägari pildil on see laps elusam, kui oli elusalt. Nõnda? Oletame, see on tõepoolest nõnda ja mina väidan selle äärmise näite, lapse elustamise varal, et kui kunst on elustaja, mitte ilustaja, siis ta pole põrmugi ajakohane treening. Pidage, pidage! Ka kunst pole midagi muud kui teatud treening nagu sportki, mis on uuema aja kunst. Lubage, et ma lõpetan. Te ütlete, kunst on Jeesus Kristus, kes äratab surnuid üles. Aga kuis kõlbab selline treening praegusesse maailma, kui alles hiljuti kogu inimkond pingutas kogu oma jõudu, et ülearuseid inimesi ilmast kõrvaldada. Tähendab, teie tahaksite oma kunstilise treeninguga kõik need suure vaevaga tapetud inimesed uuesti ellu äratada, mis? See oleks teie treeningu kõrgeim saavutis, eks? Lubage veel üks ainus silmapilk, siis on kogu küsimus täies ulatuses lahendatud. Aga mina ütlen teile, kui kunst on elustamiseks, siis on ta tarbetu, sest elu on ilmas selletagi liiga ja üheksa kümnendikku kogu elust on umbrohi — satikad, söödikud, milleks siis neid juurde sigitada? Kui Jeesus Kristus isegi tuleks tänapäev uuesti ilma — et ta tuleb, selles ma ei kahtle, ainult teadmata millal, sest keegi pagan ei jõua ometi ühe süütu surmaga kõigi inimeste pattusid lunastada, seda ma lihtsalt ei usu, vaid iga paari, kolme tuhande aasta pärast peab jälle keegi uuesti urt tuivalgena surema — nii siis, kui Kristus tuleks uuesti ja hakkaks surnuid üles äratama, siis keelataks see seadusandlikul teel jalamaid ära. Meie riigikogu töötaks kolme vahetusega ööd ja päevad ja paneks sellekohase seaduse juba enne valmissaamist maksma ning kuulutaks ta välja. Mujal maailmas, kus kuningad ja presidendid, lendaksid hädadekreedid raadio kaudu. Sest otse kohutav on mõelda, mis sünniks, kui Kristus või kunst tahaks äkki kõik maailmasõjas langenud ellu äratada. Juba ainult see mõte tõendab, et kunsti ülesanne ei või olla elustamine. Kristuselgi ei võiks see olla peaülesandeks. Ennem võiks selleks olla surm. Pealegi arvan mina, et elustamine või surnust ülesäratamine on üks hirmus vaevaline ja valus toiming. Sellepärast oleksin mina esimene, kes surres jumalat palub, et ole va kallis isa ja tee minuga, mis iganes heaks arvad, aga ära lase mind surnust üles äratada ei elustava kunsti ega millegi muuga. Nõnda arvan mina. Elustamisega on tänapäev umbes sama lugu nagu kingsepaga, kes hakkaks kaelkirjakuile, jaanalindudele või hipopootamustele lakknahast kingi valmistama. Sellepärast ütlen mina, kunst teenigu ilu, mitte elu. Iluga saab praktiliselt midagi peale hakata, eluga mitte midagi või olgu siis, et me ta hävitame. Aga milleks sellist asja tootada, mida vaja hävitada? Iluga on teine lugu. Tema värvib kulme, poleerib küüsi, teeb kleidi lõike, kübara seisangu — surub ta paremale ja pahemale viltu, lükkab ta kuklasse nagu kaabakal või tõmbab silmile nagu unimütsil. Sel on lõpuks palju elulisem tähendus kui elustamisel.“
„Armas härra, kas te ise usute ka seda, mis te räägite?“ küsis kujur ajakirjaniku sõnadevoolu vahele.
„Kunstnik jääb kunstnikuks isegi kunstist rääkides,“ naeris Sutt nüüd. „Tema tahab, et pastor ise peaks kantslis oma jutlust uskuma. Aga kuhu jääb siis tööjaotus, see moodsa kultuuri geniaalne leiutis? Ei, ei, kallis kunstnikuhärra! Pastor jutlustab, kogudusel lasub usu kohustus. Meie kirjutame lehe, rahvas loeb ja usub. Iga täie aruga inimene läheks üle-öö hulluks, kui ta tahaks ise seda uskuda, mis ta kirjutab. Aga see tööjaotus maksis isegi vanal ajal. Sest kui Kristus äratas Laatsaruse surnuist, siis ei pidanud ometi surnud Laatsarus uskuma, vaid tema ärataja. Laatsarusel polnud muud kui tõusis ainult üles. Samuti ka tänapäev: kui kunst tahab ellu äratada mõne savihunniku või graniidi müraka, nagu teie ütlete, siis peab ärataja kunstnik uskuma, mitte aga savihunnik või kivimürakas. Et aga seda elustamist pole üldse vaja, siis on ka usk muutunud tarbetuks. Seni kui usuga tõsteti mägesid, oli ta tarvilik, aga kuna viimasel ajal on seda hakatud teostama tööga, siis on usk muutunud ükskõikseks asjaks. Ühesõnaga, usu asemele astub treening, kui rääkida kultuuriliselt.“
„Te räägite tsivilisatsioonist, mitte kultuurist,“ ütles Soobik. „Iga oma sõnaga te tapate kultuuri.“
Need sõnad olid kui õli tulle ja sellepärast hakkas kogu vaidlus niiöelda uuesti otsast peale. Naistel oli hirmus igav seda ülitarka juttu pealt kuulata, aga nad katsusid huvitatud näo teha. Nõnda laskusid mehed varsti katakombidesse ja kargasid sealt püramiididele, kust otsast ajakirjanik karjus peaaegu üle kohviku:
„Kas hambahork on kultuur või tsivilisatsioon?“
„Ütle parem, kummal on kõrgem kultuur, kas inimesel, kel hambahorgiks surnud hane sulg, või krokodillil, kel selleks elava linnu nokk?“ hüüdis kunstnik vastu.
Siin oligi koht, kus naised arvasid, et ka nemad võivad kultuurist kaasa rääkida. Sellepärast ütles Kitty:
„Krokodill puhastab oma hambaid elava linnu nokaga, aga minul puhastab neid elav hambaarst, nii et mul pole vaja krokodilli ees häbeneda.“
Aga Karin ütles:
„Te räägite niipalju elavatest ja surnutest ja surnute ülesäratamisest, aga mis te arvate, kumba on kergem üles äratada, kui üldse katsuks äratada, kas last või vanainimest?“
„Peab küsima: kumba on kergem, kas lepatriinut või elevanti?“ ütles Sutt.
„Kõige raskem on elavat naist ellu äratada,“ tähendas Soobik pilkavalt.
„Mehed heidavad ikka nalja, kui naised räägivad tõsiselt,“ ütles Kitty oma maheda häälega, nagu teeks ta kõigile pai.
„Mehed pilluvad tühje sõnu, aga naised räägivad asjalikult,“ ütles proua Horst, „sellepärast on kas või kümnel mehel korraga aru otsas, niipea kui ükski naine esitab mõne küsimuse.“
„Mehed lihtsalt ei oska vastata,“ seletas Karin, „ja sellepärast teevad nad näo, nagu oleks küsimus rumal. Aga mina ütlen teile, mu härrad, mis on kergem: last on kergem kui vanainimest. Minu poeg suri paari aasta eest, ometi on ta iga silmapilk elusalt mul silme ees, tädi suri alles poole aasta eest, aga temale ei saa enam kuidagi hinge sisse. Sellest näete, et…“
Karin ei lõpetanud, sest ta nägi Kitty silmis pisaraid. Ta isegi tundis kurgus äkki pitsitust, pani oma käe Kitty käele ja lausus:
„Anna andeks, kallis. Surmast ei pea rääkima.“
Kitty pisaraid olid ka teised märganud ja nõnda lagunes kogu laudkond, sest kuidas rääkida veel kultuurist ja tsivilisatsioonist, kui see ajab inimesed nutma paksus tubakasuitsuski, nagu istuksid nad pühakojas, kus tossavad villkappade, paberosside ja sigarite asemel preestrite vagad suitsetamispannid.
Väljas Kitty teatas Karinile rõõmusõnumi, et temal on lootus lähemal ajal Berliini sõita, kus vaatab, kas ta saab oma jalgadega midagi peale hakata või ei.
„Aga ehk tuleb uus mood, jämedate jalgade mood,“ arvas Karin.
„Fui, shocking!“ hüüdis Kitty. „Niisukest moodi ei tule kunagi.“
„Ära ole selles nii kindel,“ hoiatas Karin. „Ammus olid teravad kinganinad, mis pidi jääma igavesti, sest ilu on igavene, nagu ütleb kunstnik Mägar, aga juba on ilusad ainult laiad ja tömbid. Pane sa tähele, meie omi ninade ja säärtega sünnib varsti seesama.“
„Aga kust võtta niipalju parajaid siidsukki, kui jämedad sääred lähevad moodi?“ küsis Kitty hoolitsevalt ja paljastas sellega oma kurblooluse isegi siidsukkade ostmisel. Karin tundis talle südamest kaasa ja tõttas lohutama:
„Ega siis jämedad jalad enne moodi lähe kui vabrikantidel juba sukad valmis, siis. Kui pole kultuuri, ütleb minu mees, siis on enne jalg, pärast sukk, aga kui on kultuur, siis on enne sukk ja pärast tuleb jalg. Aga meil on ju kultuur.“
„Aga kui on kultuur, mis on siis darvinism?“ küsis Kitty hoopis ootamatult. „Kas see on see, et inimene sündis ahvist ja et…“
„Minu mees ütleb, et see on see vana darvinism,“ seletas Karin. „Kui on uus, siis ahv sünnib inimesest.“
„Kallis, sa heidad ju nalja, eks?“ ütles Kitty. „Darvinism on ju ka see, et kirjul koeral on kirjud pojad.“
„Siis on darvinism võõriti,“ seletas Karin, „sest mineval suvel nägin oma silmaga, et punasel koeral olid kirjud pojad. Aga milleks sulle see kõik?“
„Ikka sellekssamaks,“ vastas Kitty. „Sest kui darvinism, tähendab — kirjul koeral kirjud pojad, siis ka peenel jalal peened jalad, eks?“
„Mõistan, mõistan,“ kordas Karin. „Sa mõtled laste peale.“
„Just,“ kinnitas Kitty, „ainult kui teaks, et on darvinism. Aga mees ütleb, et see on hõimupoliitika, muud ei midagi. Sest milleks siis inimene muidu tahab, et lapsel oleksid samasugused sääred, nagu tal endalgi.“
„Küll oli mul mineval suvel sest vaesest koerast kahju,“ rääkis Karin, „sest mõtle ometi: ise ilus punane, pojad kirjud. Kuhu ta küll läheb nendega. Ja kõik tütred, peale ühe.“
„Kirjud pojad kõik tütred,“ naeris Kitty.
„Ma ei taha õiget sõna tarvitada, see on mulle vastik,“ rääkis Karin. „Ja tead, miks? Sellepärast, et need koera tütred uputati kõik ära, kõik, ainult poeg jäi järele. Kui ma perenaiselt küsisin, et miks nii? vastas tema: aga mis nende emaste litadega teha? Mõistad! Tähendab, koera tütred on litad. Ja sest saadik on mulle see õige sõna vastik. Koera tütardega on samuti kui inimese tütardega, see on, mis vastikuks teeb. Ma küsisin perenaiselt: aga mis siis, kui tütred uputate ja poeg sureb ise? Miks ta ise peaks surema? küsib tema vastu. Aga minu poeg suri, ütlen mina. See on teine, sest teie poeg oli inimese laps. Inimese pojad on hoopis teine kui koerapojad, seletab tema. Inimese poeg nõuab maast madalast armastust, muidu viskab vedru välja. Tütar elab ilma armastuseta, aga poiss ei ela. Pojad on egoistid, tahavad, et ema ise neid hoiaks. Nad on juba kätkis armukadedad. Muud kui ole aga ainult nende jaoks. Nagu ei võiks naise armastusest jätkuda mitmele.“
„Jah, selles ei mõista mehed meid kunagi,“ arvas Kitty.
„Minu mees mõistab küll, aga mis sest kasu,“ rääkis Karin. „Tema ei taha lihtsalt enam minuga elada, kui ta mind mõistab. Hea küll, ütleb ta, ma saan sinust aru ja austan sinu püüdeid, armastada mitut meest korraga, aga luba, kallis, et mina lahkun. Nõnda ütleb ta. Ja ei aita mingid seletused. Aga võib ju ometi nõnda, et ühte armastad naiselikult, teist inimlikult, eks? Kas sa pole tunnud, et nõnda võib. Ainult — mis sa arvad, kui on puhtinimlik armastus, kas siis sugugi suudelda tohib, või ei tohi?“
Seda tähtsat küsimust ei jõudnud Kitty vastata, sest tänavanurga tagant ilmus Rönee kogu oma nooruses ja värskuses, ise üleni heledas ja tuliuues, nagu oleks kõik alles täna tulnud nõelasilmast. Noormehel näis rutt olevat ja ta oleks vististi kübarat kergitades möödunud, kuid Karin sirutas talle naeratades käe.
„Palun väga vabandada, aga ma tõttan tundi,“ ütles Rönee.
„Mõistan, mõistan,“ vastas Karin, „meie tarvis pole teil kunagi aega.“
„Kas te ootate mind pisut, ma pean silmapilguks kauplusse astuma,“ ütles Kitty, kes tundis end ülearusena.
Aga noormehel polnud põrmugi aega oodata, sellepärast pidi Karin minema teda üksinda pisut saatma.
„Te tahate ikka tõesti tundi minna?“ küsis Karin usutlevalt, kui nad jäid kahekesi. „Lähme parem jalutama või tulge minu poole, laulge seal. Olge kuku poiss.“
Viimast sõna hääldas ta peaaegu „poess“, sest ta teadis, kui väga see nõnda noormehele meeldis. Aga täna ei avaldanud ta soovitud mõju, sest noormees kippus ikkagi tundi. Ta pidi sinna ilmtingimata minema, nagu ta kinnitas. Karin aimas selle „ilmtingimata“ taga „mammit“ ja sellepärast ei jätnud ta painamist, öeldes nukralt ja etteheitvalt:
„Muidugi, mis siis naine kunstnikule on — ainult tühine ajaviide.“
„Ei,“ vaidles noormees vastu, „aga professor ütleb, et naine jätab mehe ennem maha kui kunst ja sellepärast peab hoidma kunsti poole. Ta ütleb: vali viin ja naine või kunst, kolmat ei ole. Sest kui mees tahab kunstnikuks saada, siis ei tohi ta viina nuusutada ega naise peale vaadatagi, nõnda kinnitab ta.“
„Pai poesu,“ rääkis Karin hellalt ja kelmikalt, „siis ei saa sinust kunagi kunstnikku, sest sa oled mulle täna juba mitu korda otsa vaadanud.“
„Ah ei, ma eksisin,“ ütles noormees. „Professor ei öelnud ‚ei tohi vaadata‘, vaid ‚ei tohi puutuda‘. Just nii: mees ei tohi naist puutuda, kui tahab saada kunstnikuks.“
„Aga kui naine puutub meest, kas siis saab temast kunstnik või ei saa?“ küsis Karin endisel toonil, hoidudes ise noormehele ligi, et nende käed ja küljed puutusid kokku.
„Miks te kiusate mind?“ ütles noormees nüüd avameelse südamlikkusega.
„Ma tahaks, et mees armastaks naist rohkem kui kunsti,“ vastas Karin, nagu heidaks ta ikka alles nalja. „Mees peab armastama naist üle kõige.“
„Kui ma oleks rikas, siis ma armastaks ainult naist,“ ütles noormees.
„Suurepärane!“ naeris Karin nüüd heledasti, nii et inimesed vaatasid tänaval ümber. „Rikkalt oskab igaüks armastada, see pole kunst, aga mees peaks õppima vaeselt armastama, siis on see õige armastus.“
„Mina vaeselt ei jaksa,“ ohkas noormees ja pakkus Karinile jumalagajätuks kätt. See võttis selle vastu, aga ei lasknud teda niipea oma peost, mangudes:
„Tulge siis vähemalt saatke mind natukene, pisinatukenegi, muidu ma pean arvama, et te mind enam sugugi ei armasta.“
„Kui pole kauge, siis ma võin,“ vastas noormees.
„Mis te nüüd nii hirmus palju tingite,“ ütles Karin, „mul hakkab häbi, nagu püüaks ma end teile kaela määrida. Aga ma teen seda ainult teie pärast. Sest pidage meeles: armastada võib ainult noorelt, öelge seda oma koledale professorile. Mina tean, see on nii, sest mind ei armasta enam keegi. Nii et head päeva, härra kunstnik, mina ei taha teid kauem kinni pidada ega teie karjäärile takistuseks olla.“
Nad peatusid erahaigla ees, kuhu Karin mõtles sisse astuda.
„Kes teil on haigeks jäänud?“ küsis noormees, et veel juttu teha, sest lahkumine pani ta südame kipitama.
„Keegi tuttav, mehe hea sõber,“ vastas Karin ja tegi minekut.
Ka Rönee läks, lüües silmad käekellale. Aga mõnikümmend sammu haiglast eemal kohtas ta meest, kel pealmisel huulel punane arm, ja samal silmapilgul nägi ta äkki Paralepa verist nägu keset joobnute karja, ja seda sellise selgusega, nagu oleks kogu pilt maalitud valgele pilvele, mis tuli mere poolt.
Noormehe silmis lõi virvendama ja peas läks midagi segi, nii et ta põrkas inimestega kõnniteel kokku. Iseendalegi ootamata pöördus ta ümber ja läks haigla poole tagasi. Ei, ei, nüüd ta enam tundi ei tahtnud, sest ta oli niikuinii hiljaks jäänud; nüüd ta tahtis ainult teada, kui kauaks Karin jääb haiglasse, sest enam polnud tal vähematki kahtlust, kes oli see, keda Karin nimetas oma mehe heaks sõbraks. Tal polnud sellepärast kahtlust, et niipea kui ilmus merelt tulevale valgele pilvele Paralepa verine nägu, kohe hakkas noormehel süda hirmsasti valutama, nagu oleks ka see äkki üleni verine.
Nõnda ta siis kõndiski oma veriselt valutava südamega tänaval päikesepaistel, kust siirdus lõpuks teisele poole vilusse, et katsuda, kas ehk seal pole kergem oma südant valutada. Aga Karin ei teadnud sellest midagi, nagu ei puutuks asi põrmugi temasse. Ta istus suure kivimaja teisel korral avaras valges toas lamamistooli läheduses, millel pikutas mees, kelle nägu nõnda kinni mässitud, et vaevalt võis rääkida, sedagi suure susina ja vusinaga, nagu kähiseks ta hääl kurgus.
„Täna pole juba enam viga,“ rääkis mees, „aga esimesed päevad oli sootuks hull.“
„Mul on nii kahju, et minu pärast peate nõnda kannatama,“ rääkis Karin.
„Mis tühja see kannatus,“ susises Paralepp, nagu oleks ta täis põlevat viha, „aga minu huul! Hammas pannakse uus, aga huulele jääb arm igaveseks.“
„Kui kole!“ hüüdis Karin. „Kui hirmus kole!“
„Mul on ainult üks lohutus: ehk te ometi nüüd hakkate mind uskuma…“
„Ma kord uskusin teid, teist korda uskuma hakata on palju raskem,“ ütles Karin.
„Proua, nagu minu huulelt ei kao kunagi see inetu arm oma veel inetuma mälestusega, samuti ei kao teie mu südamest, nagu oleksite seal raiutud graniiti või lõigatud õilsasse metalli, mis ei tunne roostet. Mina pole enam neis aastais, kus tundmusi vahetatakse. Siin lamades olen kõige üle järele mõelnud. Üksainus sõna teie suust ja veel täna algan oma naisega läbirääkimisi lahutuse asjus.“
„Härra Paralepp, ma armastan oma meest ja mul on temaga lapsed,“ ütles Karin.
„See ongi, millest ma põrmugi aru ei saa,“ susises ja vusises Paralepp. „Teie armastate teda, aga kas ka tema teid armastab? Miks jätab ta teid jumala hooleks, kui ta teid armastab?“
„Ta teeb tööd, tal pole aega,“ kaitses Karin Indrekut.
„Töö on meeste ettekääne, kui nad ei armasta, see on vana ja kulunud tõde. Kui mees armastab, leiab ta alati oma naise jaoks aega, olgu see või südaöösi. Seda teab iga mees omast käest.“
„Aga on ju kohused, mis…“
„On ainuke kohus, mis loeb, see on armastus,“ rääkis Paralepp vahele, „kõik teised kohused on ainult nullid, mis omandavad tähenduse alles ühenduses armastusega.“
„Aga minu mees…“
„Teie mees on koolipapa, ärge pange pahaks, armuline proua, ja tema arvab muidugi, et naine on laps, keda peab aina õpetama. Temal pole aimugi, et naist peab ainult armastama.“
„Ei, temal on armastusest aimu,“ vaidles Karin vastu, „sest tema lubas mu kord nagu konna maha lüüa ja aia taha visata, pealegi veel nõnda, et häbi mõeldagi sellest.“
„Ja see on teie arvates armastus?“ susises Paralepp.
„Aga mis siis?“ küsis Karin vastu.
„Nõnda on väga kerge armastada,“ ütles Paralepp. „Siis oli ehk maailmasõdagi lõpuks armastusesõda.“
„Kes teab,“ lausus Karin. „Igatahes mina õppisin siis armastama ja läksin mehele.“
Paralepp katsus millegi pärast naerda.
„Issand jumal, kui te teaksite, kui hirmus valus on naerda!“ ütles ta siis.
„Oh jaa!“ ohkas Karin südamepõhjast, „naerda on mõnikord palju valusam kui nutta. Aga mina pean minema, muidu teen teile naeruga veel rohkem haiget. Pealegi, mind oodatakse,“ luiskas ta.
Paralepp jäi talle tõsiselt otsa vahtima ja ütles viimaks:
„Tähendab, tulite mind ainult narrima, tulite mind haigest peast selle poisinolgiga õrritama?“
„See on minust muidugi väga rumal, et ma seda teile ütlesin, aga õrritamiseks ei teinud ma seda mitte. Tema tuli mulle ju täiesti juhuslikult tänaval vastu ja kui ta kuulis, et mina mõtlen teid külastada, hakkas ta manguma, et mina ta kaasa võtaks, sest tema tahtnud ammugi tulla teilt andeks paluma, aga pole julgenud üksi tulla…“
„Ongi põhjust selleks,“ rääkis Paralepp ähvardavalt vahele. „Aga jumal tänatud, et te ta vähemalt tänavale jätsite, muidu oleksin ma küll endale roosi põlve või südamesse vihastanud.“
Ta tõusis lamamistoolilt ja läks akna alla, et pilku tänavale heita.
„Näe, seal ta kõnnibki,“ lausus ta.
„Kes?!“ hüüdis Karin ehmunult.
„Teie truu kutsikas, kes muu,“ vastas Paralepp. Aga see kõlas nii uskumatuna, et Karin otse kargas Paralepa kõrvale ja jäi ühes temaga alla tänavale vahtima.
„Issand jumal!“ hüüdis Karin hellunult, endal siiski peaaegu hirmuvärin südames, et tema tühised sõnad nii ruttu tõeks muutunud. „Vaene poiss on tõesti seal!“ lisas Karin juurde, hääldades sõna „poiss“ peaaegu nagu „poess“, mida märkas Paraleppki.
„Milleks te veate seda vaest vemmalt ninapidi?“ ütles ta. „Te pole ometi veel nii vana, et peaksite nii noortesse armuma.“
„Ma ei tea veel, kas pean või ei pea,“ vastas Karin edvistavalt, „aga kui oma mees mulle ütles, et noortega ei pea mängima, sest noored armastavad veel tõsiselt…“
„Noored just ei armastagi tõsiselt,“ ütles Paralepp vahele.
„Aga minu mees ütles, et armastavad, ja mina uskusin teda siis. Uskusin ja mõtlesin, et kui õige katsuks ja vaataks, kas mehel on õigus, et noortega läheb tõsiseks ning lõpeb kurvalt. Et ma uskusin, see ei tähendanud ju veel, et oleks õige, sest uskuda võin ma ka seda, mida pole kusagil olemas, terves maailmas pole olemas. Mina usungi ainult niisukesi asju, mida pole olemas, sest nõnda saan ise, saavad teised inimesed, saab kogu maailm rikkamaks. Maailm ja inimesed on ju muidu hirmus vaesed, rikkadki on vaesed, aga mina usun nad rikkamaks, palju rikkamaks, nii et on palju parem elada kui muidu. Vahel kukun küll oma usuga vupsti! sisse, aga siis ronin jällegi välja ja usun ilusasti edasi. Nõnda on praegu ka selle vaese poisiga seal all tänaval: mina usun igakord uuesti, kui näen teda, aga tänini pole ei midagi tõsist ega ka õieti kurba, ainult pisut nalja teeb mulle. Nii et minu mees eksib, kui ta räägib teistest meestest, või mina ei saa temast õieti aru.“
„Ka mina ei saa teie mehest aru,“ ütles Paralepp. „Milleks ta laseb teid jännata poisikestega?“
„Milleks?“ kordas Karin. „Tema ütleb minule: valitse end ise, minul pole selleks aega. Valitse, kui tahad olla iseseisev. Noh, seda ma tahangi, ainult uskuda on kergem kui iseend valitseda, selles on häda. Aga mees ei taha minu üle valitseda, kui ma usun iseseisvalt. Mina usun ju iseenda ja teised rikkaks, aga mees on vaene, sest tema ei usu, et saab kedagi rikkaks uskuda. Sellepärast ei tahagi ta minu üle valitseda, sest millal on enne vaene valitsenud rikast, ütleb ta.“
„Kui te ometi ka minu pisut rikkamaks usuksite, armuline proua,“ susises Paralepp, nagu keegi kägistaks teda. „Kui te usuksite mu nii rikkaks, et…“
„Las te võtate enne sideme ümbert ära, nii et ma näen teie uut hammast ja lõhkist huult, küll ma siis. katsun uskuda.“