Tõde ja õigus IV/XXXIII
XXXIII.
Juba oma abielu kuldsemail aastail Karin oli mõelnud vanadusele, kartes teda. Siis ta oli mehelt arutihti pärinud, kas see lubab teda veel armastada, kui temal, Karinil, ilmuvad esimesed kortsud. Indrek oli siis kas vaikinud või naernud. Aga kui naine ei andnud talle oma kartuse ja küsimustega rahu, ta oli lõpuks peaaegu pahastudes nimetanud naist rumalaks ning, kui see vastas sellele suure nutuga, siis seletuseks öelnud:
„Armastus teeb pimedaks. Kui armastame, siis me ei näe teineteise kortse ja kui ei armasta, siis on ju ükskõik.“
„Tähendab, sa mõtled juba nüüd mind varsti mitte enam armastada!“ hüüdis Karin talle nuttes vastu.
„Ei, ma ei mõtle üldse sellest või kui mõtlen, siis ainult, et kui mees ja naine lähevad ühiste murede ja rõõmudega vanaks, siis on nende näo kortsud kui iludustäpid, mis teevad neid teineteisele aina armsamaks.“
„Aga kui kortsud tulevad ka mujale?“ küsis Karin ja häbenes ise sealsamas oma küsimust.
„Siis valva surmahirmus, et mina neid teisi kortse ei näe,“ vastas Indrek naerdes ja sellest naerust oli Karin siis aimanud, kui väga ta alles oma mehele meeldis kõigega, mis tal oli.
Aga ei võtnud kuigi palju aega, kus Karin märkas, et kortsudeküsimus ei vaeva teda niipalju iseoma kui teiste meeste pärast. Oma mees võib su kortsudega harjuda ja need sulle andeks anda, aga kas ka võõrad mehed? Ja kui Karin ka edaspidi oma kortsude ja vanadusega Indrekut piinas, siis olid tal selleks hoopis teised põhjused, kui ta avalikult söandas tunnustada. Ta ei tahtnud seda isegi siis teha, kui Indrek talle lõpuks ütles:
„Naine, sa räägid minust, aga mõtled ise teisi mehi.“
„Sa oled ilge loom!“ hüüdis Karin Indrekule vastu, läks aga ise üleni punaseks.
„Mina mitte,“ tõrjus Indrek õrnuse viisakalt tagasi, „aga tõde küll, mida ma tabasin.“
„Siis jäta oma tõed, abielus pole neid vaja,“ arvas Karin.
„Aga mis siis teha, kui sa ikka veel kardad oma kortse, ehk küll mina tõotan neid armastada?“
„Sa ainult tõotad,“ ütles Karin.
„Siis anna mõni oma korts siia ja ma näitan, kuis ma teda armastan,“ püüdis Indrek asja naljaks pöörda.
„Sinul on hea naerda, sest sina oled mees, aga oleksid sa naine…“
„Oleksin ma naine,“ oli Indrek siis öelnud, „siis õpiks ma tööd tegema, mida ma armastan, või ma kannaksin lapsi ilmale, kes mind armastavad, kui mul tulevad kortsud näkku ja mujale.“ Ja kui see Karinit ei rahuldanud, oli Indrek eelmisele lisanud: „Või ma muretseks enesele palju raha, sest inimesega on elus ikka nõnda, et noorelt armastatakse teda tema nooruse, vanalt tema raha pärast.“
See oli kogu tarkus, mille Indrek oli kuulutanud tol korral oma naisele. Aga Karini meelest oli sellest hirmus vähe, temast ei jätkunud kogu pikaks ja raskeks eluks. Iseasi, kui ka teised oleksid elanud selle tarkuse järele. Aga need talitasid kõik nõnda, et Karin pidi tahes või tahtmata veenduma, Indrek kas ei tunne elu, või katsub oma naist ninapidi vedada, sest see on talle kasulik. Tema tahaks oma naisest teha kas töö- või sugulooma, muud ei midagi. Seda kinnitasid Karinile kõik naised, aga ka paljud mehed, kes otsustasid erapooletult — Karin arvas, et erapooletult, ja tänas jumalat, et ilmas leidus veel erapooletuid mehi.
Nõnda Karin tuikus pisut nagu kahe ilma vahel: ta tahtis lapsi, kes teda armastaksid siis, kui tal tulevad juba kortsud, aga ta tahtis ka, et need kortsud üldse ei tuleks või et nad tuleksid võimalikult hilja, ning selleks ei tohtinud lapsi olla või neid pidi olema võimalikult vähe. Pealegi, olevaid lapsi ei tohtinud oma rinnaga toita ega öösiti neid valvata, sest see aina kiirendas kortsude tulekut ning hulka. Aga et neid raskeid kohuseid täitsid võõrad inimesed, siis kippusid lapsed rohkem armastama võõrast kui oma ema. Oma lastest said peaaegu võõrad lapsed, nagu igal pool, kus emad valutasid oma südant mitte laste, vaid kortsude pärast.
Peeneil daamidel olid võsud tömpide ja elutute nägudega, nagu oleks neid sigitanud ja sünnitanud kivilõhkujad või kraavikaevajad, kes pole kunagi midagi kuulnud ei Euroopast ega kultuurist: laste näod arenesid nende hoidjate ja kasvatajate harimatuse, ükskõiksuse ja tülpimuse kohaselt. Karin oli seda märganud oma kodus ja ka mujal ja oli siis ärganud nagu unest suure valuga südames. Ta oli siis tõtanud Indreku juurde ja oli temale rääkinud oma just praegu avastatud Ameerikast, aga Indrek oli üsna rahulikult öelnud:
„See Ameerika on juba ammugi leitud. Meid kasvatasid vanemad, kel polnud haridust, küll aga armastust, aga meie lapsi kasvatavad võhivõõrad, kel pole nende tarvis ei haridust ega armastust. Seda nimetatakse tänapäev kultuuriks.“
Nõnda ütles Indrek tol korral, ja Karinil tuli millegipärast hirm peale oma laste pärast. Aga see kadus tal peagi, sest ta nägi, et selle asja pärast ei tundnud peale tema keegi hirmu. Eriti rahulikuks ja peaaegu ükskõikseks muutus Karini meel pärast poja surma. Tütarde kasvatusel oli tema arvates vähe tähtsust, sest nende kasvatuse eest pidid ükskord hoolitsema mehed — abielus nimelt. Tütar ei vaja niipalju kasvatust kui kaasavara.
Selles küsimuses Karin oli oma mehega nagu tuli ja vesi, sest see arvas otse vastupidi, nimelt: mees kasvatub veel abieluski, naist võib kasvatada ainult enne seda, ehk olgu siis, et emad hakkavad oma tütreid mehele panema viie-, kuueteistkümneselt. Mees olevat kasvatatav vähemalt kolmekümneni, naine vaevalt kahekümneni. Kui Karin seda ei uskunud, küsis Indrek temalt:
„Kas sa ei katsuks mulle seletada, miks kõik muulased-naised, elades siin, kasvatavad oma eesti mehed muulasiks, kuna ükski eesti mees pole oma muulast-naist kasvatanud eestlaseks? Kõrgem kultuur? Mis ajast saadik on tiblade kultuur kõrgem kui meie oma? Ainuke usutav seletus: naisel pole iseloomu, vaid ainult loomus. Iseloomu saab kasvatada, loomust mitte. Ja see on kahekümnendaks eluaastaks küps nagu telliskivi, mis ahjust välja võetakse. Seda ei muuda miski. Niisuke telliskivi lase või kümnel mehel kümme korda sada aastat olla, ikka tuleb ta muutmatult abielu praeahjust välja. Mina arvan, tema ei muutu põrgutuleski.“
Karinile tegid need sõnad tol korral hirmsasti nalja ja ta naeris kõigest südamest. Aga praegu, kus ta sellele kõnelusele tagasi mõtles, jäi ta üsna tõsiseks, võib-olla sellepärast, et tal oli tõsine käik ees ja kained mõtted peas, mille pärast ta oma abielu minevikuski sorima hakkas. Nagu nii sagedasti varemalt, olid Indreku sõnad ka täna temasse peaaegu masendavalt mõjunud — tema enda tahtmise vastu. Ta oli otsustanud, mitte enam lasta endale auku pähe rääkida, aga nüüd oli tal ometi auk peas, ja et seda täita või kinni toppida, läks ta Ida poole, kes sellise usinuse ja püsivusega puuris ja paikas oma mehe kõrval inimeste hambaid. Kui töö üldse midagi aitab, siis peab ta siin aitama või Indrek räägib asjust, millest tal pole aimu.
Aga Karini käik lõppes kurvemalt kui ta oli osanud kujutella, sest ta leidis Ida nii hirmsast meeleolust, et ta ei söandanud selle põhjustki küsida ega oma asjast juttu teha, vaid lobises niisama igasugu tühjast-tähjast. Aga Idal endal kipitses süda, sellepärast ütles ta lõpuks:
„Kas sa mäletad veel, et ma viimati soovitasin sul tööle hakata, sest et sa võid muidu hukka minna?“
„Mäletan,“ vastas Karin, „ja otse töö pärast ma täna sinu juurde tulingi.“
„Ei tasu vaeva,“ lausus Ida lootusetult.
„Aga minu mees ütleb, et töö on siinilmas ainuke, mis vaeva tasub,“ vastas Karin.
„Võib-olla et mõnel tasub, minul mitte,“ seletas Ida. „Mina olen küll tööd teind, seda tõendavad mu jalasäärte laienenud veresoonedki, aga ometi jättis mees mu maha.“
Viimased sõnad kõlasid otse karjatusena, kuid Karini südames tekitasid nad ainult rõõmu. Tähendab: Indrek kas ei tea, mis ta räägib, või ta valetab ja petab, sest töö ei too ju õnne. Töö on muu seas väike asjake, aga õnneks temast ei jätku, sest muidu Ida poleks karjatanud nõnda. Sellepärast pole ka Karinil mõtet hakata õnne ja rahuldust otsima tööst. Nii et nüüd, jumal tänatud, ei tule ei vaipa, väljaõmblusi, tikandusi, kudumisi ega muud selletaolist, sest Karin kuulis Ida valusat karjatust.
„Ja kas sa oskad arvata, kelle pärast?“ jätkas Ida Karini mõtete vahele. „Mingisuguse tühipalja plika pärast, kes käis minu juures hambaid plombeerimas — nimelt minu, mitte tema juures. Sellest algas tutvus. Mees on teda ligi aasta minu salaja üles pidanud. Ja usu või ära usu, aga minul polnud sellest vähematki aimu. Viimasel ajal muutus ta küll pisut närvilisemaks, aga sellest ei osanud ma midagi arvata, sest närviline oli ta ikka. Ja miks ta seda tegi? Arva! Ma olevat vormist väljas, haavavat tema ilutunnet. Mõistad? Temal olevat naisest teine ettekujutus ja ideaal ja temale ei olla kuigi tähtis, et naine hommikust õhtuni tööd rühmab, sest tema jõudvat isegi viisaka ülespidamise teenida. Kas meie abielu algusel ka jõudsid? küsisin mina, aga tema vastas üsna lihtsalt: milleks algust meelde tuletada, kui juba lõpp on käes. Ja nõnda siis ongi nüüd lõpp — mina istun üksi oma lapsekarjaga.“
„Jumal tänatud, et sul on lapsedki,“ arvas Karin.
„Suurepärane!“ hüüdis Ida. „Juba praegu heidab vanem tütar mulle ette, ma olevat isa kodunt välja söönud, mis siis tuleb veel pärast. Lapsed on tänini olnud mu ainuke tõsine rõõm, aga nüüd ma kahetsen kõigest hingest, et nad mul kaelas. Ja muidugi, ma ei häbene seda põrmugi ütlemast: nad on mul tülinaks kaelas ja ma kahetsen, et ma nad ilmale kandnud. Tead, mis ma muidu teeks? Selle tüdrukulipaka hävitaks ma jalamaid nagu lutika ja siis teeks ka iseendale otsa peale. See oleks kõik. Minu elul pole enam mingit mõtet, mitte mingit. Töö on mulle eilsest päevast saadik vastik, sest eile oligi see lõplik lõpp. Ma võiksin iga inimese tappa, kes tuleb oma hammastega minu juurde. Noored tüdrukud võiksin ma jalamaid mürgistada, sest nad käivad kui näljased ümber ja otsivad lapsi, kellelt isa üle lüüa, sest noorematel pole ju küllalt sissetulekut. Ma ei või näha nende iseteadvat astumist, et nad on noored, ega kuulda nende edvistavat häält. Nad jooksutagu oma noori poisiplõkatseid niipalju kui tahavad, aga jätku perekonnaisad rahule.“
„Küll oleme meie naised ühed õnnetumad loomad!“ ohkas Karin. „Meid kõiki ootab sama saatus.“
„Sind ometi mitte,“ ütles Ida, „sest sina oled ju vormis, nagu sa ise ütled.“
„Aga nooremad on veel enam vormis,“ vastas Karin. „Sinu poole teel tuli mul täna meelde, et mees mulle millalgi ütles: varja oma kortse minu eest surmahirmuga. Siis olin ma väga õnnelik ja sellepärast arvasin ma, et ta heidab nalja, aga alles täna mõistan, et ta mõtles seda tõsiselt. Tead, mehed ei naljata üldse meiega, ka naerdes mõtlevad nad ikka midagi tõsist, nõnda arvan ma. Ja sellepärast tean nüüd, et mehed ei armasta kortse, ning mida vanem mees, seda vähem armastab neid. Ennem ei mõistnud ma, miks mu mees mind enam näha ei taha — üleni, saad aru, aga täna mõistsin: ta kardab, et leiab kuskilt mõne kortsu, mida enne ei olnud. Varemalt ütles ta mulle sagedasti: naine, ilmuta end. Just nõnda ütles ta, nagu loeks ta piiblist, sest tema naljatas, et mina olla tema uus seadus, tähendab, armuõpetus. Ja ise muretses ta hästi heleda valguse eest…“
„Küll oled sina õnnelik inimene!“ hüüdis Ida. „Kui mind mõni võõraski mees oleks nõnda näha tahtnud, siis võib-olla ei nuriseks ma praegu!“
Ida rääkis need sõnad sellise võltsimatu ja otsekohese avameelsusega, et Karin arvas äkki mõistvat kogu tema elu kurbloolust naisena ja sellepärast vastas ka tema avameelselt:
„Võõras mees ei taha kunagi nõnda näha.“
Aga nüüd Ida jäi pärani silmil Karinile otsa vahtima ja see taipas, et teine oli teda õieti mõistnud. Sellest hakkas mõlemil millegipärast piinlik ja nad pöörasid silmad kõrvale.
„Me oleme vist mõlemad hirmus rumalad,“ ütles Ida viimaks, „mina oma palja tööga ja sina oma palja“ — Ida mõtles pisut, millist sõna küll tarvitada, ja jätkas siis: „sina oma palja vormiga. Pole ime, kui lõpetame õnnetult.“
„Mina pole veel lõpetanud,“ vastas Karin. „Küll ma juba enese ilusasti välja siplen. Sest pole ühti, et mees mängib pisut teenijaga minu selja taga ja veab mind ninapidi.“
„Mängib teenijaga?“ imestus Ida. „Miks ei kihuta sa teda jalamaid minema? Meil, jumal tänatud, pole kultuur veel nii kõrge, et teenijat oleks raskem vahetada kui meest.“
„Mehe pärast ma teda ei vahetagi,“ vastas Karin, „et sel oleks oma huvi kodus.“
„On siis see teenija haritud?“ küsis Ida.
„Ei,“ vastas Karin, „sest oleks ta haritud, siis oleksin ta ammugi minema ajanud.“
„Ma ei saa millestki aru,“ ütles Ida nüüd. „Mis huvi võib harimata tüdruk teie mehele pakkuda.“
„Sa peaksid meie Tiinat kord nägema, siis oleks sul varsti kõik selge,“ rääkis Karin. „Käib kui kass, ise noor ja sihvakas, nahk teisel kehal nagu siid. Ja rinnad! Minul pole kunagi niisukest nahka ja rindu olnud.“
„Kust sina seda nii hästi tead?“ imestus Ida.
„Olen teda vannis vaadanud, sest temal on iseäralik kõnnak ning mind huvitas, kas ta ehk pole vigane. Aga ei, ta kõnnib muidu nõnda. Siis ma nägin ka kõike muud ja rääkisin sellest oma mehelegi, tähendab, pehmest nahast ja muust.“
„Sul on tõepoolest arust puudu,“ ütles Ida peaaegu haletsevalt.
„Ei,“ vaidles Karin vastu, „ma tegin seda meelega.“
„Siis oled sa hullumeelne!“ hüüdis Ida.
„Kuis nii?!“ hüüdis Karin vastu. „Ma rääkisin ju ainult selleks, et meest pisut kodu külge köita, muidu võib ta jumal teab kuhu minna. Sest niisuke harimata, nagu Tiina, pole kardetav, mõtlesin ma. Lihtsa tüdrukuga ei lähe asi tõsiseks, tema pärast ei hakka mees ometi mind ja lapsi maha jätma. Iseasi, kui Tiina oleks haritud, siis poleks ma kunagi tema nahast ja muust mehele rääkinud. Ja tead, mis veel: ma mõtlesin, et on hea, kui mehel on omad patud, pisitillukesedki, siis on naisel palju parem. Ainult naine peab neid patte teadma, siis on sest kasu. Aga kuis ma võin siis oma mehe patte teada, kui ta ei tee neid oma kodus? Mõistad? Sellepärast ma siis rääkisin nõnda temale Tiinast. Mul oli seda tarvis, sest minul endal olid ju patud või kui veel ei olnud, siis himustasin ma pattu. Õieti oli mees ise selles süüdi. Sest alati, kui ma olin end temale ilmutanud, saad aru, patsutas ta mind ja ütles: ‚Soo, nüüd ma tean, et kellegi võõras silm pole sind veel näinud.‘ ‚Millest sa seda tead?‘ küsisin mina. ‚See on minu saladus,‘ vastas tema. Nõnda siis tuli mul viimaks himu proovida, kas mees tõesti tunneb, kui keegi teine mees mind näeb, mõistad. See himu oli lõpuks nagu luupainaja mul kallal. Nõnda siis sündiski kõik. Sellepärast ära arva, et mina oleks mõni teab kui suur süüdlane või et ma lihtsalt heast-paremast ja omast peast, ei, see oli niiöelda mehe enda abiga, peaaegu mehe enda soovil, et katsuda, kas ta tunneb midagi või ei.“
„Noh, ja kas tundis?“ küsis Ida huvitatult.
„Ei,“ vastas Karin, „ainult sest ajast saadik ei taha ta enam kunagi, et ma end temale ilmutaksin. Aga see polnud tundmisest, vaid kortsude pärast, neid kartis ta. Ja tead, niipea kui mina nägin tema kartust, tuli mul hirm peale ja süda hakkas koledasti valutama, nõnda ma siis rääkisin temale kõik.“
„Ja tema?“ huvitus Ida ikka enam.
„Tema,“ kordas Karin nagu mõttes. „Ta ütles, tema peaks mu kui konna maha lööma ja jalgupidi aia taha viskama. Siis ma hakkasingi hirmsasti nutma ja ütlesin, et miks jalgupidi, ega ma siis surnult enam süüdi ole. Ega ju ole surnult süüdi, mis sa arvad?“
Aga Ida ei vastanud sellele küsimusele, nagu poleks ta seda väärt. Selle asemel ütles ta:
„Kui mina küll aru saaksin, milleks sa niisukesi asju teed. Sa olid ju ometi õnnelik?“
„Õnne pärast see kõik tuligi,“ seletas Karin. „Sest mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn. Tema võib rahulikult päevast päeva edasi hingitseda, ilma et oleks ühtegi kiusatust. Ta võib nõnda surmani elada ja võib surres isegi mõelda, et niisuke ongi inimese elu ja tema õnn. Sest kui kellegil on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski, kui see hirmus õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis ta mõtleb kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat, ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Mõistad? Ning kui ta peaks leidma suurema, siis ta hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat. Ja kui kellegil on hirmus palju õnne, siis ta leiab viimaks nii suure õnne, et kaotab aru, ning siis tuleb see kõige suurem õnn, nagu minu mees ikka ütleb: kaelapidi ratta alla, vette, kuul pähe või nöör kaela. Sellest suuremat ei ole, ütleb minu mees, kui ma räägin talle hirmus suurest ja kõige suuremast õnnest.“
„Mul hakkab sinu pärast hirm, Karin,“ ütles Ida üsna vaikselt.
„Mul endal ka vahel, aga siis läheb jälle üle ning mõnikord tahakski, et võiks pisut hirmu tunda, sest nii hea on teada, et oled suures, kole suures hirmus ja et ometi pääsed. Kas sa pole seda kunagi tundnud? Pärast seda on nii hea, et paremat ei ole. Ainult alguses, kui ma end oma mehele ilmutasin, oli veel parem. Ja siis ka, kui olin talle oma patud tunnistanud, siis oli ehk veel kõige parem. Ma tahtsin siis ja ka pärast nii kangesti oma mehelt küsida, et mis oleks, kui oleks veel parem, kui oleks palju parem, aga pole tänapäevani julgenud, ei julge ehk surmanigi. Sest tead, mis ma kartsin? Kartsin nimelt, et ta ütleb otse minu enda kohta: parem on ainult surm. See tähendab, ma peaks surema. Seda viimast sõna kardan ma oma mehe suust, sest kui inimesed hakkavad millegist nii väga rääkima, siis tuleb see neil varsti kätte. Ükskord meil oli juba surmast juttu, minu mehe ema surmast nimelt, ja siis ma nägin, mis sündis, sellepärast ma hoian juttu veel kord surma peale viimast.“
„Tahad sa minu nõu kuulda?“ küsis Ida nüüd, nagu kasvaks tal hirm Karini pärast aina suuremaks. „Mine otseteed oma mehe juurde ja jäta kõik muu. Mõistad! Kõik, kõik, kõik! Kui vaja, tunnista end süüdi ja palu andeks, hakka tal kas või jalge ümbert kinni ja palu.“
„Ei, Ida,“ vastas Karin, „siin sa eksid. Naine ei tohi end mehe ees kunagi süüdi tunnistada, sest siis pole tal enam põrmugi elu. Ja ma ei või ometi heast-paremast alla vanduda, sest siis on mehel kohe selge, et nüüd olen omadega täiesti läbi ja et mul pole enam kedagi selja taga. Aga, jumal tänatud, mul on ju, milleks siis nii hädaliselt kohe alla vanduda. Pealegi on tema nüüd süüdi, mitte mina, sest tema murdis tõotuse ja vande.“
Ja nüüd Karin seletas sõbrannale, kuidas Indrek on murdnud oma tõotuse ja vande, nii et tema peaks Karinilt, mitte Karin temalt põlvili maas andeks paluma. Lõpuks Karinit huvitas ainult üks küsimus, nimelt: kuidas siis on, kui mees hakkab minema, nagu läks Ida mees?
„Ei olnud midagi, mitte midagi,“ ütles Ida ja pööras silmad kõrvale, mis hakkasid otse sorinal vett jooksma. „Tema ütles, et ta läheb, ja mina seisin ning nutsin, sest mis ma siis ikka pidin tegema. Mina oma kehaga ei saand ometi tema ette maha langeda ja teda paluda, minu keha ei anna ju õieti kõverassegi. Mul tuli küll kord see mõte, aga ma sain kohe aru, et oleks hirmus naljakas ja naeruväärne, kui minusugune mürakas ja tööloom põlvitaks ja paluks. Paluja peab olema väike ja väetike, nii et temast hakkaks hale meel.“
„Armas Ida, anna andeks, aga sina oled hirmsasti ajast ja arust läinud,“ ütles Karin. „Sina arvad, et mehel hakkab naisest hale meel. Eks oota! Iseasi, kui on armastus…“
„Aga mul on ju armastus!“ hüüdis Ida vahele. „Alles nüüd ma tunnen õieti, kuis ma teda armastan. Sest mõtle ometi, mul on sellestki pisut hea meel, et ma selle tüdrukuplika hambaid plombeerisin. Midagi on ikkagi minult nende juures, nende vahel, mõtlen ma, päris kahekesi ei saa nad kunagi olla. Ja kui ükskord mees tema hambaid ravib — seda peab ta tingimata, sest tüdrukul olid väga halvad hambad, nii et ta isegi ei või kuigi suur asi olla — sellepärast siis, kui mees tema hambaid parandab, pean mina talle tingimata meelde tulema, nii et ta mõtleb: Idal olid palju paremad hambad. Niisukesed mõtted tulevad mul nüüd ja see on vististi armastusest.“
„Tingimata armastusest,“ kinnitas Karin, „aga mehel tuleb ju hale meel ainult siis, kui tema ise armastab, mitte kui naine. Naise armastus ei pane meest aevastamagi. Tead, mis minu mees ütleb, kui ma räägin oma armastusest? Ta ütleb: nojah, sa räägid mulle oma armastusest selleks, et mina peaks sinu armastuse pärast nahast välja pugema. Aga poe ise, kui sa armastad, mis sa minust tahad. Ja siis ütleb ta veel: kui Kristus armastas inimesi, kas ta siis tuli inimeste juurde kiitlema oma armastusest ja neilt nõudma, et need roniksid tema armastuse pärast ristile? Ei, ütleb tema, sest kust võtta niipalju riste, kui kõik inimesed tahaksid Kristuse armastuse pärast ristile minna. Palju lihtsam on, et ristile läheb üks Kristus, nii et tema armastab ja tema läheb ka ristile. Nõnda ütleb minu mees ja ütlevad kõik mehed, sest ka Kristus oli mees. Aga ükskord ma küsisin temalt, et mis oleks siis olnud, kui Kristus oleks olnud naine? Siis, ütles tema, siis oleksid jumala inglid kogu inimsoo ristile naelutanud, sest nais-Kristus oleks inimestele öelnud: milleks ma teid armastan, kui te minu eest ristile ei lähe. Vaat’ niisuke on minu mehe arvamine naistest ja ka kõigi teiste meeste arvamine. Ja sellepärast ütlen ma: meil ei ole meestelt halastust loota, kui armastame. Iseasi, kui nemad armastavad. Aga nad ei armasta ju, kui lähevad minema. Kui mina katsun end oma mehe ees pisikeseks ja viletsaks teha, ütleb ta kohe: ‚Putukas, ära poe krae vahele.‘ Sest tema arvab, et vilets püüab teise kulul elada. Aga sa tead ju, nüüd mehed armastavad ise naiste reel läbi elu lohistada. Ja mitte ainult raha poolest. Tundmustega samuti. Enne mees jooksis naise järele, aga nüüd jääb iga naine vanatüdrukuks, kui ta küllalt ei jookse meeste järele. Lihtsalt — meie peame jooksma või ei jookse keegi. Minu mees ütleb alati: ega ma mõni naine ole, et peaksin olema alati plehus. Sinu mees ütles muidugi niisama. Ja et sina polnud enam plehus, vaid oli keegi teine, siis mees läks sellega. Sest mehed armastavad, et naised oleksid nende järel aina plehus…“
Sellest kõigest Karin järeldas, et Idal tuleb rasv kas või kuivatatud hernestega maha ajada, nii et jaksaks olla meeste järele plehus, küllap siis ikka mõne kätte saab, kas või mõne poisinolgi. Aga asi seegi suurel vabaduste ja iseseisvuste ajal, kus naiste- ja rahakurss kipub langema, sest mõnikord on nõnda, et iseseisvus ja suured õigused teevad elu hoopis raskeks.