Tõde ja õigus IV/XXXV
XXXV.
Süda värises Karinil suure rõõmu pärast, kui ta astus mööda laia kivitreppi teiselt korralt alla. Ta oli oma unistuste eesmärgil: teda armastati. Teda armastati nõnda, nagu oleks ta alles üsna noor. Teda armastati isegi rohkem kui noorelt kunagi, sest siis ei juhtunud kordagi, et keegi oleks olnud valmis oma naist ja lapsi jätma tema pärast. Isegi teist neidu ei vahetanud keegi tema vastu, aga enese väärtust hakkad õieti hindama alles siis, kui sa näed, et sa oled teistest parem. Seda Karin nüüd nägigi ja sellepärast oli ta nii hirmus rõõmus.
Tema rõõmu ainukeseks segajaks oli mingisugune ebausklik salapärane hirm, mis tabas teda tema külastuse viimsel silmapilgul: ta oli ei tea miks heast-paremast luisanud, nagu ootaks teda see noormees, kelle süü pärast Paralepp viibib praegu haiglas, ja vaata — see noormees seisiski luisatud paigal. Valest oli saanud järgneval hetkel tõde. Kas see polnud kole ja kas ta ei võinud rõõmsale ja õnnelikule inimesele ajada hirmu peale? Sest oma saatuse pärast peavad ikka värisema mitte kurvad ja õnnetud, vaid just rõõmsad ja õnnelikud: kurb võib rõõmsaks, õnnetu õnnelikuks saada, aga rõõmsat ootab harilikult ikka ainult kurbus, õnnelikku õnnetus. Harva, väga harva saab rõõmus veel rõõmsamaks, õnnelik veel õnnelikumaks.
Muidugi, ka kurb võib veel kurvemaks, õnnetu veel õnnetumaks saada, aga see ei tähenda enam midagi, sest kui inimene on kord kurbuse ja õnnetusega harjunud, siis ajab tema kõigega läbi. Aga Karin oli praegusel silmapilgul nii rõõmus, et ta uskus, tema pole kogu elus kunagi kurvastunud ega õnnetu olnud, sellepärast siis see salapärane hirm vale muutumisest tõeks.
Tähendab, tema pidi tulevikus oma sõnadega väga ettevaatlik olema, kui ta ei tahtnud endale soovimata asju kaela tõmmata. Aga kas on midagi hirmsamat, kui et pead ettevaatlik olema sõnades? Isegi tegudega on raske piiri pidada, sest neistki on kõige ahvatlevamad just need, mis nõuavad suurt ettevaatust. Aga kui inimene peab niihästi tegudes kui ka sõnades muutuma hirmus ettevaatlikuks, siis saab elust maapealne põrgu. Alles nüüd Karin taipas Indreku sõnu, kui see ikka ütles: „Sa astud sammu, aga kust sa tead, et sa ei lömasta mõnda ussikest; sa ütled sõna, aga mis siis, kui sa murrad mõne südame.“ Just nii: Karin ütles sõna ja noormehega ja tema südamega sündis selle järele. Aga ehk oli otse vastupidi: noormees tegi enne midagi ja Karinil tuli siis tuju seda rääkida, kuigi ta ise arvas, et ta luiskab. Ühesõnaga: ta rääkis tõtt, mõeldes valetada.
Ükskõik, kuigi see oleks nii, Karinile ajab see ikkagi hirmu peale, sest mõlemal juhul pidi neid siduma mingisugune seletamatu hingeline ühendus. See ehk oligi selle algus, mille eest hoiatasid Indrek ja ka Paralepp: millegi tõsise ja hädaohtliku algus. Et üks kui teine — noormehe tagasitulek ja Karini luiskamine — võis seista omaette eraldi, et mõlemail võisid olla omad erinevad põhjused, ja et nende kokkusattumine võis olla paljas juhus, seda Karin ei pidanud tõenäoliseks ega oletanudki, sest see oleks olnud liiga lihtne. Tema ei armastanud liiga lihtsat, eriti praegu mitte, vaid kaldus vastupidisele.
„Armas poiss, kas te tõesti mind ootate?!!“ hüüdis Karin nii valjusti, et inimesed tänaval ümber pöördusid. Eriti torkas neile kõrvu, kuidas Karin hääldas sõna poiss. Selles kõlas niipalju õrnust, hellust ja õnne.
Karin teadis, et Paralepp peab teda ülalt läbi akna silmas ja sellepärast astus ta noormehele sellise hooga ligi, et tahes või tahtmata pidi arvama — ta haarab sellel käe alt kinni. Muidugi ei teinud ta seda, aga Paralepa silma see enam ei puutunud, sest nad pöördusid lähema nurga taha.
„Ma just praegu tulin,“ seletas Rönee. „Tund lõppes otsa, sest ta kestab ainult kakskümmend minutit, ja ma mõtlesin, ehk olete veel siin, ega siis haige juurest niipea pääse.“
„Ega ma poleks nüüdki veel pääsenud, aga minu haige märkas teid ja siis ma tulin kohe,“ rääkis Karin, rõhutades eriliselt sõnu „minu haige“.
„Tähendab, teie haige tunneb mind?“ küsis noormees.
„Ja kuidas veel!“ hüüdis Karin naeratades.
„Siis ma aimasin õieti,“ ütles Rönee. „Ma aimasin seda kohe, niipea kui mu süda hakkas nii hirmsasti valutama.“
„Oh teie südant, vaesekest, küll!“ haletses Karin hellalt, kuid naljatades ja lisas siis tõsiselt: „Tähendab, teie süda pole puhas, kui ta valutab. Mehe süda ei valuta kunagi puhtalt. Naistel on teine asi, neil võib süda valutada lihtsalt niisama heast-paremast. Süda on täiesti puhas, aga ikka valutab. Kõige rohkem valutab süda ikka armastuse pärast, kui armastus pole puhas.“
„Puhast armastust ei ole ju enam,“ ütles noormees.
„Noh, siis sellepärast valutavadki inimeste südamed,“ vastas Karin. „Valutab sel seal ülal ja valutab teil siin all. Aga minul ei valuta või kuigi, siis ainult suure rõõmu pärast.“
„Millest teil siis see suur rõõm?“ küsis Rönee.
„Kõigest,“ vastas Karin. „Aga kõige rohkem sellest, et ma võin armastada ja et mind armastatakse. Sest teate, mis see seal ülal mulle ütles: minu nimi olevat tema südamesse nagu vanale pergamendile kirjutatud. Mõistate? Heakene süda, mis nagu vana pergament!“
„Minu süda on nagu vereklomp,“ ütles noormees, püüdes olla luuleline.
„Heldene aeg!“ hüüdis Karin imestunult ja pidi puiesteel, mis kahises õrnas lehestikus, noormehe ette peaaegu seisma jääma, vahtides talle tõsiselt otsa. „Ega ometi minu pärast?“ küsis ta. Ja kuna noormees ei vastanud, rääkis Karin edasi: „Aga ma pole teile ju midagi teinud. Kui Paralepa süda valutab, siis sellest saan ma aru, sest temal on üks hammas läind ja huul lõhki ning naerda ei või ta põrmugi, lihtsalt ei või, nii valus on. Te mõelge ometi, mis see mehele tähendab. Nutust pole ju nii suurt lugu, sest paljuke mehed nutavad, aga naerda tahab inimene ometi vahel, tingimata tahab. Ja äkki ei saa, tee mis tahes. See on lihtsalt hirmus! Räägibki teine, nagu susiseks teemasin. Aga ka temale ütlesin ma, et, härra Paralepp, te eksite oma südamevaluga, sest see pole selle pärast, mis teie arvate, vaid ainult sellest, et te ei saa naerda. Sest kui inimene ei või naerda, siis hakkab tal ikka süda valutama. Ja siis on meestega veel nõnda, et kui nad mõne naise pärast üksteisele haiget teevad, siis tunnevad nad valu südames, tunneb see, kes valu teeb, ja tunneb ka see, kes valu saab. Nina jookseb verd, aga süda valutab, nõnda on meestega. Aga see pole ometi naiste süü, et mehed on nõnda loodud.“
„Issand, küll te võite lobiseda!“ hüüdis noormees.
„Ei, armas härra kunstnik,“ vaidles Karin vastu. „See on jumala tõsi, mis ma räägin. Sest kui mees ütleb, et tema süda valutab või et tema süda on üleni verine, siis mõtleb ta ikka armastust, eks. Noh, ja mina katsun aru saada, kas mees võib mulle armastusest rääkida või ei. Sest kui ei või, ega tal siis südagi valuta ega ole verine, vaid ta räägib muidu nõnda. Räägib lihtsalt niisama heast-paremast, sest mehed teavad, et nõnda on kõige kergem naisi võita. Ja teate mispärast? Me oleme hirmus edevad, tahame, et kõik mehed meid armastaks. Mina olen ka hirmus edev ja sellepärast ei peaks te mulle nii sagedasti oma verisest südamest ja armastusest rääkima, sest nõnda rikute mu ära, ja kui naine on rikutud, siis läheb ta hukka, ütleb minu mees. Aga mis saab siis minu lastest, seda peate mõtlema.“
„Teil on muidugi kõik ainult nali,“ ütles noormees kurvalt, „aga kui teie oleks esteks minu südamevalu tundnud, siis te ei räägiks nõnda. Südamevalu pärast ma ei saanud tundigi, sest kuis ma siis laulan, kui mu süda valutab.“
„Aga pärast peate ikkagi õppima valutava südamega laulma,“ ütles Karin, „sest ooperis on ju alati nii suur armastus, et lõpeb surmaga.“
„Ooperis on lihtne,“ seletas tulevane maestro, „sest kui seal kipub süda valutama, siis tõmba end täis, see võtab valu nagu peoga. Paremad lauljad teevad kõik nõnda. Muidu ei peaks keegi vastu, sest ooperis tuleb ju laulda pool surnultki.“
„Kas niisukesi oopereid ka on, kus päris surnud laulavad?“ küsis Karin.
Aga seda noormees ei teadnud ja sellepärast pidi ta seda oma professorilt järele küsima, sest Karinit huvitas see väga. Just sel silmapilgul nad jõudsid Karini maja juurde ja see palus noormeest oma poole sisse.
„Ainult silmapilguks, kui teil rohkem aega ei ole,“ ütles ta. „Tulge laulge mulle natukenegi, sest siis hakkab mu süda ikka nii magu-magusalt valutama.“
Muidugi, noormees oleks kas või kutsumatagi Karini kannul sisse astunud, sest midagi oli sööbinud talle lihasse ja verre, mis võlus ning sidus.
Karin viis külalise, nagu ikka, mehe kabinetti, kus asetas ta sohvale, istudes ise tema kõrvale. Kella vaadates ta märkas, et Indrek peaks saabuma umbes tunni aja pärast. Ta palus noormehelt paberossi, öeldes:
„Täna meeldivad mulle ainult teie omad.“
Selleks olid tal erilised põhjused. Indrek oli viimati nende koosviibimise vältust mõõtnud noormehe paberossiotste arvuga, noh, Karin tahtis muretseda selle eest, et neid saaks võimalikult palju. Sellest tühisest põhjusest ei teadnud noormees midagi ja sellepärast oli ta üpris õnnelik, et ta võis ikka ja jälle Karinile paberossi pakkuda.
Aga Indrek ei ilmunud oodatud silmapilguks ja et Karin edasi suitsetas, siis läks pea tal lõpuks uimaseks, süda pahaks ja luksumine kippus peale, nagu oleks ta äkki muutunud väikeseks lapseks: noormehe paberossid olid talle liiga kanged. Ometi valitses ta end südilt ja pidas terve tunni ülearust aega vastu, aga kui Indrek ka siis ei ilmunud, katkes Karinil kannatus ja ta saatis noormehe minema, ilma et see oleks saanud kordagi oma suud avada lauluks. Aeg oli niikuinii ruttu möödunud lobisemisega ja pisitillukeste edvistustega.
All ukse juures, kuhu Karin oli läinud noormeest saatma, tahtis see teda jällegi suudelda, kuid just samal silmapilgul avati uks väljastpoolt ja Indrek astus sisse, nagu oleks ta otse teadlikult seda hetke oodanud, et mõlemat edvistajat tabada peaaegu teolt. Noormees kaotas sel määral pea, et ei osanud majahärrat teretada ega jumalaga jätta, lipsas ainult temast mööda uksest välja ja kadus, nagu oleks ta tõepoolest põgenev kurjategija, kes kardab tagaajamist. Aga tagaajajaid polnud, sest Indrek vaatas kogu sündmust nagu ükskõikselt pealt, ja pilgus, mis ta heitis naisele, polnud märgata ärritust ega viha. Viimaks sulges ta sõnalausumata ukse ja läks väsinud sammul mööda treppi üles.
Miski ei riivanud Karinit rohkem kui Indreku nähtav külmus ja ükskõiksus. Ta oleks tahtnud teda millegagi rabada ja vapustada, aga selle asemel seisis ta ise all ukse juures piinliku häbitundmusega: noormees oli talitanud liiga lapsikult, nii et tundus liiga rumalana sellisega jännata. Viimaks leidis ta ometi väikese lohutuse: nüüd Indrek võis isegi näha, kui väga ta inimestes eksib — noored ei võta armastust kuigi tõsiselt ja sellepärast pole nendega mängimises mingit hädaohtu.
Seda mõeldes Karin läks nagu julgustatult Indreku järele mööda treppi üles, oodates pikisilmi, mis see talle nüüd ütleb, sest et Indrek lõpuks midagi peab ütlema, selles oli Karin veendunud. Kuid silmapilk järgnes silmapilgule, ilma et mees oleks lausunud musta või valget. Ta avas ainult kabinetis kõik aknad ja nähes paberossiotste virna, lausus:
„Need võiks ehk ära visata.“
Seda Karin tõttaski tegema, öeldes ise nagu hukkamõistvalt:
„Ta suitsetab ka nii hirmus palju, et…“
„Täna oled ju ka sina aidanud tema arvet suurendada,“ tähendas Indrek. Karin ei vastanud midagi, ta tõttas ainult paberossiotstega minema, et varjata oma häbi: Indrek oli ju tema mängu läbi näinud, arvas ta.
„Kuhu sa täna nii kauaks jäid?“ küsis Karin köögist tagasi tulles, „me ootasime sind juba ammugi.“
„Milleks teie mind pidite ootama,“ vastas Indrek, rõhutades sõna teie. „All polnud millestki märgata, et te mind nii väga oleksite oodanud.“
„Toit jahtub ja kuivab ju ära,“ vastas Karin, nagu oleks see õige vastus mehe sõnadele.
„Küll Tiina hoolitseb toidu eest,“ ütles Indrek. „Ma ju hommikul hoiatasin teda, et täna tulen hiljem.“
Need sõnad riivasid Karinit valusasti. Tähendab: tänini Indrek boikoteeris teda öösiti, nüüd hakkab ta teda boikoteerima ka päeval. Asi muutub aina hullemaks. Mis loomake on siis tema lõpuks siin majas, seda tahtis ta mehelt teada. Millised on tema kohused ja ülesanded? Aga mees arvas, et iga inimene peaks ise kõige paremini oma kohuseid tundma ja seletas lõpuks:
„Minu arvates lasuvad sinul niiöelda seltskondlikud kohused: sina esindad oma meest, lapsi, kogu maja, eriti oma meest, näidates teistele meestele, kui võluv naine tal on. See on raske ülesanne, väga raske. Sest ikka võluv olla pole naljaasi. Minagi tunnen seda raskust. Usu, see raskus võib lõpuks isegi üle jõu käia.“
Indrek katsus üsna rahulikult rääkida, aga tema rahulikkus just rikkuski Karini rahu. See otse ärritas teda. Praeguste vahekordade juures rahulikuks jääda, hirmsamat asja polnud Karini meelest olemaski. Sellepärast vastas ta mehele sähvavalt:
„Sinul käib viimasel ajal kõik üle jõu, ainult minu petmine mitte.“
„Arvad nii, noh, siis mängi edasi,“ lausus Indrek.
„Sina ise mängid, mitte mina,“ hüüdis Karin.
„Mina mängin ainult lastega, nagu täna jalutuskäigul.“
„Muidugi!“ hüüdis Karin pilkavalt. „Aga mina olen sinu meelest vana krõnks, kellega ei kõlba ühes toas magadagi!“
„Sina ise tunned end nähtavasti nii vanana, et pead jooksma poisikestega!“
„Olen alles nii noor, et poisikesed jooksevad minuga!“
„On poisikesi tänapäev, kes jooksevad iga seeliku järele, kui nad nõnda saavad ülespidamist ja midagi muud ka.“
„Sul pole mingit õigust mulle niisukesi toorusi näkku visata!“
„Sul pole mingit õigust poisikestega ümber liperdada ja uste taga oma intiimsusi toimetada!“
„Siga!“
„Nõdrameelne!“
Need laused lendasid nagu pommid, mis plahvatasid kordkorralt ikka suurema jõuga, vapustades pommipildujaid endid sel määral, et nad lõpuks seisid vihast värisevatena teineteise ees, nagu peaksid nad ise selle teostama, mida sõnapommid ei suutnud.
Indrek toibus oma meeletusest esimesena, aga temagi ainult juhuslikul põhjusel: ta märkas äkki, et toaaknad on pärani lahti, nii et iga nende karjutud sõna pidi kostma kaugele välja. Nõnda siis taganes ta nagu võidetu naisest eemale ja istus viimaks laua äärde toolile, kus haaras kahe käega oma pea. Ja nüüd meenus talle tänane päev, nagu ta selle veetnud õpilastega jalutuskäigul. Ta oli mänginud nendega palli ja oli ise samal ajal mõelnud oma ja teiste inimeste saatusest. Ta oli mängides endamisi öelnud, et on rumal nõnda elada, nagu tema elanud, eriti viimasel ajal. On rumal oma südant siduda ainukese inimese külge, kuigi see inimene oleks su oma naine ja su laste ema. Ilmas on ju küllalt teisi naisi ja teisi lapsi, kes vajavad samuti hoolt ja armastust. On ilus kellegagi ühineda eluks ja surmaks, aga veel ilusam on lahkuda, kui olete surmanud enestes juba kõik ilusa, sest muidu, jah, muidu talitate, nagu elaksite Vargamäel.
Nõnda oli ta kõnelnud iseendaga, kui mängis õrnrohelisel murul lastega palli — oli kõnelnud sootuks rahulikult, nagu oleks ta täis aru ja tarkust, oli kõnelnud sellepärast, et tema ümber oli aina naer ja kilkamine ning hulgana säravaid silmi nagu tähti taevas.
Aga kodu läks kõik teisiti, sest siin kaotas ta kohe oma rahu, juba sellest silmapilgust saadik, kus ta avas majaukse. Vähe puudus, siis oleks ta haaranud põgeneval noormehel kraest kinni, ilma et ta isegi oleks õieti teadnud, miks või milleks. Siis see vänge suits toas ja paberossiotsad laual, ühte tõugu paberossiotsad — tõenduseks, et need kaks on teineteisele lähemale nihkunud, intiimsus ja omasus kasvanud, sest alles hiljuti suitsetas neist igaüks oma paberosse. Oleks võidud tema tulekuks vähemalt tubagi tuulutada, sest Karin teab, et tema, Indrek, ei armasta tubakasuitsu, aga ei — nad istusid ja suitsetasid kinniste akendega ja lahkusid toast, ilma et oleksid avanud aknaid. Tähendab, hoolimatus või kiuste!
Siiski, sellest kõigest Indrek sai ilusasti üle, sest tal seisis meeles, mis ta linna taga murul mõelnud, kui mängis naervate lastega palli. Aga ta unustas oma targad ja rahulikud mõtted kohe, niipea kui hakkas kõnelema naisega. Indrek imestus praegu, kuidas see on küll võimalik, et ta unustab jalamaid oma rahulikud mõtted, niipea kui hakkab rääkima naisega. Ja see polnud täna esimest korda nõnda.
Karini viha murdus suureks nutuks, aga sõnadele ei teinud see tammi ette. Ta puistas oma südant, rääkides isegi sellest, et mehed on valmis tema pärast ennast lahutada laskma. Jah, võõrad mehed on valmis tema pärast maha jätma naised ja lapsed, aga oma mees on pime. Võõrad mehed on valmis tema pärast üksteisele kõrri kargama, aga oma mees käib ümber nagu oinas. Koeradki purelevad oma võistlejatega, aga inimene seisab nagu tohmus.
Indrek istus praegu tõepoolest nagu tohmus ja ei vastanud enam ainustki sõna naisele, nii et see lõpuks hüüdis:
„Kuule ometi, kooljas, oled sa surnud või?!“
Aga kooljas ei kuulnud. Ta tõstis muidu niisama korraks silmad, kuid laskis nad järgmisel hetkel kohe jälle langeda. Nõnda pidi Karin üksinda rääkima, kuni jõudis uute pisarateni. Siis tõusis äkki sohvalt, kuivatas silmad ja ütles hinge põhjani haavunult:
„Sa ei ole seda väärt, et sinu pärast kurvastada või vihastada. Sa pole üldse midagi väärt.“
Öelnud need sõnad, ta peatus silmapilguks keset põrandat, nagu ootaks ta ikka veel mehelt midagi, aga kui see jäi endiselt tummaks, läks ta kindlal sammul uksest välja.
Indrek istus veel tükk aega endises poosis, uneldes minevaist ja olevaist päevist. Kuidas see küll kõik oli alanud ja kuhu ta küll lõpuks välja viib? Kes vastab? Tema ise pole ometi selleks sünnis, sest vastaja on ühes ka kohtumõistja. Aga küllap algus oli ikkagi vist selles hirmsas lõpus, mis nad kahekesi külg külje ääres üle elasid. Õieti oli see nõnda, et Indrek hoidis patja kätel ning padjal soigus nende ainukese poja kuumav keha. Karin pani lõpuks Indreku istuma ning istus ise tema vastu, mõlemad peadega kummargil padja kohal ja põlved vastastikku või vaheliti. Seda soovis Karin, sest ta tahtis tunda Indreku elavat keha oma kehaga, öeldes: „Muidu ma unustan, et sinagi veel oled ja elad ning ma lähen hulluks. Ma lähen päise päeva ajal hulluks, kui mu poeg sureb.“
Nõnda nad siis istusid kahekesi südaööl ja Indrek hoidis kätega oma surmavaakuvat poega ja põlvedega oma naise põlvi, et see ei läheks hulluks, nagu oleks naiste aru mitte peas, vaid põlvis. Kui kaua nad nõnda istusid, kes võib seda öelda, aga nemad läbisid nende silmapilkudega kümnekordse igaviku. Indrekul on nii selgesti veel meeles, kuidas Karin lõpuks ütles: „Suu liikus veel. Nägid sa, et suu liikus? Ta pole veel surnud, veel ei ole.“ Ja nad vahtisid kahekesi oma silmad peast, et tabada veel kuski elumärki, aga ei, suu liigutus jäi viimseks.
Siis hakkas Karin otsima peeglit, aga ei leidnud, pööras kogu toa, kogu korteri pahupidi, aga kõik väikesed peeglid olid kui tina tuhka kadunud. Karin karjus suure häälega, silmad täis voolavaid pisaraid, nagu oleneks tema lapse saatus väikesest klaasitükikesest. Viimaks hakkas ta esikus seinalt peeglit võtma, aga ei saanud kuidagi paela naela otsast lahti. Nuttes tõusis ta toolile püsti, et nõnda peeglipaela varnast päästa, aga kui ta sellejuures peegli silmapilguks kätevahelt vabastas, langes see suure mürinaga põrandale ja läks puruks. Nüüd kahmas Karin suure ähmiga esimese kättepuutuva peeglitüki põrandalt ja jooksis sellega lapse juurde, kuid samas märkas ta lapse suu juures verd ja meeletu kiljatus läbis öise rahu. Nagu pärast selgus, oli veri mitte lapse, vaid Karini enda oma, sest terava peeglitüki serv oli vigastanud tema sõrme.
Veel kaua pärast seda oli Karin piinanud iseennast ja oma meest selle mürinaga, mis oli sündinud peegli kukkumisest ja purunemisest, sest Indrek oli ju temale tol korral öelnud: „Surija juures ei tohi müra teha, sest siis ei saa ta surra.“ Need sõnad olid siis nagu pussiga pistnud Karini südamesse. Issand jumal! Tema ise segab oma lapse suremist! Elus ei osanud ta teda nõnda hoida, et surm poleks tulnud, ja kui see viimaks tuli ning lapsuke tahtis surra — just nii: Karin kujutles asja nõnda, et lapsuke lõpuks lihtsalt tahtis surra, sest muidu ta ei pääsenud piinast — ja kui ta seda tõesti tahtis, siis ema ise tuli teda takistama. See oli lihtsalt kole! Pealegi polnud peegli purustamisest ja käeveristamisest mingit kasu — nende poiss oli ja jäigi surnuks.
Nõnda oli see hirmus lõpp, millest Indreku arvates algas see, mis kestab tänapäevani. Indrek ise oli see, kes katsus oma naise mõtteid lahutada, mis tegelesid ainult poja surmaga. Siis algasidki lõbustused ja olengud söömingute ning joomingutega, sest pidi ju maksku mis maksab katsuma unustada, et on olemas maja, majas korter, korteris tuba ja toas padi, millel väeti lapsuke vaakunud kord surma. Ja kui Indrek lõpuks tüdis ning väsis, jätkas Karin üksinda lõbutsemist, esiteks küll vastumeelselt ja mehele etteheiteid tehes, et miks ta peab aina üksi olema, isegi mitu head peatäit sellepärast nuttes, aga lõpuks läks kõik kuidagi roobastesse, sest paratamatusest pole pääsu. Paratamatusena tundus Indrekule seegi, mis tuli Paralepaga. „Poiss maksis meile kätte, miks me lasksime ta surra,“ mõtles Indrek, istudes kõveras ja kössis oma toolil.
Ah jaa! Karin oli öelnud, et ta läheb hulluks, kui ta poiss sureb, ja nüüd näib Indrekule, et ta on tõepoolest hulluks läinud, nagu miljonid teisi, kelle pojad surid viimases sõjas veel mõttetumalt kui nende poeg kodus pehmel padjal. Miljonid arutud ründavad nüüd maailma ja nakatavad aina uusi ja uusi miljoneid. Aga ükski ei näe seda, ükski ei usu seda. Kõik on veendunud, et miljonitel on aru juurde tulnud, sest et hiljuti tapsime kümme miljonit. Inimene on tappes targaks saanud ja nõuab lõbu ja Karin nõuab ühes teistega. Inimene nõuab lõbu ja armastab tühje sõnu, sest ta arvab, et õige aru pole inimeste peas, vaid sõnus. Kui ometi võiks inimesilt võtta pooled tühjad sõnad, nii mõnedki saaks ehk õige aru tagasi! Kui võiks neilt võtta pooled mõttetud mõttedki, siis jääks küllalt järele, et õnnelikult elada! Kui Indrek isegi võiks loobuda oma tarbetuist mõtteist, siis ei saaks ta vististi põrmugi vaesemaks ega õnnetumaks! Tema ja Karini peahäda selles seisabki, et üks armastab sõnu, lootes nendega asendada mõtteid, ja teine mõtteid, lootes nendega asendada tegusid. Nõnda jäljendavad nad miljoneid ja on õnnetud nagu needki — on õnnetud, nagu kogu maailm…
„Palun härrat sööma, toit on nüüd soe,“ ütles Tiina.
Selline oli Indreku uneluste lõpp, selline on kõigi uneluste lõpp: peab sööma, olgu toit külm või soe, peab täitma oma kõhtu, olgu sul miljonid sõnad ja mõtted või ärgu olgu sul neid ainustki.