Tõde ja õigus IV/XXIV
XXIV.
Kunstnik Mägar oli lõpetanud oma töö suure kiirustamisega õigeks ajaks. Majahärra tasus tema töövaeva, nagu varemalt kokku lepitud, ja nad lahkusid kombepäraste kummardustega. Mägaril oli pisut raske oma teosest lahkuda, kuigi ta ise pidas teda rämpsuks. See raskus tuli pildi juures tekkinud tõetundmisest, et kogu oma elu on ta teinud seda, mida poleks pidanud tegema, ja on tegemata jätnud ainutarviliku. Ta on kunstnikuna oma elu kulutanud mitte kunstile, vaid lahedamaks äraelamiseks. See oli see tõetundmine, mille mälestuseks oleks tahtnud hoida seda pilti. Ja veel teiseks mälestuseks: selle naise mälestuseks, kellega ta üürikene aega seisnud külg külje vastu selle pildi ees, mis pidi ajama südame seest välja nutma. Aga Mägaril oli tundmus, nagu oleks ta seal pildi ees oma südame seest ära rääkinud, nii et ühes pildiga läks ka süda.
Itamid tõmbasid kergendatult hinge tagasi, kui kunstnik oli nende majast läinud, sest oli ju pisut õudne ja võõrastav liikuda oma ruumides, kui seal viibib niiöelda teisest ringkonnast inimene, kellega pole mingit ühist. Eriti tundis seda härra Itam ise, kes oli endine sõjaväelane ja rõhutas seda igal parajal silmapilgul, sest temal oli otse instinktiivne tunne, et inimlikud voorused võivad olla ainult seal, kus on õpitud tapariistadega korralikult ümber käima. Muidugi, selles tema loomulikus tundmuses polnud midagi loomuvastast, sest nõnda inimesed on tundnud juba aastatuhanded. Aga sellega seletub teatud määral tema vahekord Mägarigagi: pintsliga ei saa lasta ja pilt ei kõlba okastraattõkete purustamiseks, nii siis — need on pisut õudsed ja imelikud esemed. Sellepärast on hea, kui inimene, kes nendega teotseb, on s’ust pisut kaugemal.
Ainult üks raske küsimus oli Itamitel pildi asjus veel lahendada. Nemad otsustasid nimelt — pilti matustel mitte avada, vaid seda hiljem teha. Itamid tarvitasid just sõna „avada“, mitte aga näidata. Pilt pidi olema midagi mälestussamba taolist, aga seda võib korralikult ainult avada, mitte näidata. Selleks avamiseks oli kavatsetud eriline koosviibimine ja nüüd seisiski kogu raske küsimus selles, kas pildimaalija ka kutsuda või mitte? Lõpuks: kui ta kutsuda, siis kuhu panna ta istuma? Kelle kõrvale? Või panna laua otsa, muidugi allaotsa, et ta poleks kellegi kõrval? Ah Issand, nende asjade kallal võib oma pea ja südame lõhki mõtelda!
Aga proua Itamil tuli lõpuks hea mõte ja ta ütles oma abikaasale:
„Ardu, kallis, milleks nii tühise asja pärast oma pead ja südant vaevata. Sa tead ju, praegu läheb kunst ja kirjandus pisut moodi, sest kunsti toetamine on natuke nagu heategevus ja raamatuid võib alati kinkida, sest need ei ütle kellegile midagi ja keegi pole neist seltskonnas huvitatud. Kingid sa aga midagi muud, siis vahitakse, katsutakse ja arvustatakse, nagu oleks igaühel õigus midagi kallimat saada. Sellepärast, tead, mis nõu mina sulle annan: kutsume Mägari ja kutsume ka veel mõned teised kunstnikud, kirjanikud või lauljad. Just! Kutsume ka mõne laulja, et Köögertalid ei saaks oma Reinuga nii väga eputada, ja et need selle kaasa toovad, on üsna kindel. Ja seda otseteed ära keelata, see ju ka ei lähe, või mis sina arvad?“
Aga härra Itam arvas, et tõepoolest pole sünnis sel määral oma sõprade ja tuttavate eraellu tungida, ja sellepärast las tuleb ühes seltskonnaga ka see „kabajantsikute“ esindus. Hulgakesi nad ehk eralduvad kergemini ja nõnda pole neist lõpuks sooja ega külma. Kui süüa ja juua jätkub teistele, siis ka sellele näljasele hulgale. Pealegi, kui kunstis ja kirjanduses nähakse uut heategevusharu, siis peab seda tingimata toetama, sest õigusega ei tahtnud härra Itam ainustki liigset penni oma peost liikuma lasta, aga, noh, halastus, see on hoopis teine asi, see teeb tema südame ikka pehmeks. Nõnda saadi üksmeelselt sellest raskest küsimusest üle.
Seega oli seltskond pildiavamisel kaunis kirju. Oli muidugi esijoones äriilm Köögertalidega eesotsas, siis kõrgemad pangaametnikud, seltskonnategelased-haritlased, sõjaväelased ja õppivat noorsugu „isamaalisis“ värves. Oli kutsutud peale mõne kunstniku, kirjaniku ja laulja ka Paasid, sest Kitty ei tahtnud, et Karin puuduks „värnisaasilt“, oli ju tema nii erilist huvi ilmutanud tema buubi vastu elusalt, surnult kui ka pildistatult.
Imelikul viisil ilmus siia ka advokaat Paralepp, mis oli Paasidele suureks üllatuseks. Karin pani seda Kitty arvele, kel pidi vististi mingisugune lõhn ninas olema Paralepa ja Karini vahekorrast ja kes ei võinud Karinile andestada oma õnnetuid jalgu, nimelt: miks on temal sellised jalad ja miks Karinil ei ole. Üsna lihtis loogika. Sellepärast siis, säh, Paralepp sulle nina alla, küllap näeme, mis ütleb su mees selle kohta. Nõnda arutas Karin endamisi.
Aga Indrek pani kogu üllatuse Karini arvele, mõeldes ka üsna loogiliselt: tähendab, juba hakkab uuesti peale. Sest ei või ju vähimatki kahtlust olla, Karin pidi teadma, kas Paralepp kutsutakse või mitte, ja oleks võinud, kui ta oleks tahtnud, pisutki inimlikult toimida, Indrekut hoiatada. Üsna kindel, oleks Indrek seda ette teadnud, ta oleks jäänud ükskõik millisel viisakal ettekäändel tulemata. Nüüd ei teadnud ta tõesti mitte, mis Karinist arvata.
Aga oli veel kolmas inimene, kes mõtles ehk veel loogilisemalt kui Indrek ja Karin ja see kolmas oli proua Köögertal, kes saabus ühes oma Röneega. Proua Köögertal mõtles nimelt nõnda, pidades silmas Karinit: Nii, sina tahad ka Itamite juurde. Hea küll! Ma pole veel unustanud, mis sa tegid meil Röneega. Tähendab, Itamite juures ei tule midagi targemat, sest oma mehest sa ei hooli, nagu ei hooli ükski naine, kel täis aru peas. Aga oota sa, võrukael! Mis oleks, kui ka Paralepp ilmuks Itamite juurde? Ja muidugi, Paralepp peab seal olema, eks me siis näe, kuidas asjad kujunevad. Nõnda saigi Paralepp Itamitelt kutse.
Ometi kujunesid asjad otse vastupidiselt sellele, mida proua Köögertal oli kavatsenud, ja sest päevast saadik nimetas ta Karinit ainult maoks ning ussiks, kes tahab terve ilma alla neelata.
„Küll sa mul ükskord pakatad, oota aga!“ ähvardas ta Karinit needes.
Aga esiotsa ei mõjunud see needmine Karinisse põrmugi. Tundes, et Indrek tõmbub tema vastu millegipärast turja, ja oletades, et see sünnib Paralepa pärast, nagu oleks tema selle tulekus süüdi, Karin pidas sellist teguviisi enda kohta üpris haavavaks. Et ta üldse võib minus kahelda, kui mina temale kõik nii puhtast südamest üles tunnistanud! mõtles Karin Indreku kohta ja lisas endamisi: aga hea küll, kui nii, siis nii, las käia. Ja ta lõi eelkõige Mägarile külge, kes võttis ta vastu niiöelda süle ja seljaga, aga vaevalt oli see sündinud, kui ta juba püüdis kinni Rönee ja ei loobunud sellest enam kogu õhtu, nii et proua Köögertal tahes või tahtmata pidi mõtlema, Karin teeb seda temale kiuste. Selles veendus ta veel rohkem, kui Karin oskas asjad nõnda seada, et tema mehest ja Paralepast said lauanaabrid, millist asjaolu Paralepp tõlgitses peaaegu armuavaldusena, Indrek aga kuulmatu sigadusena, mis muutis ta äkki sootuks ükskõikseks. Selle tõttu Indrek jõi pisut, mis juhtus väga harva, ja et Karini sigadust rumalaks naljaks pöörda, tegi ta Paralepaga varsti juttu ja nõnda vestsid nad kui kaks mahajäetud meheroju üheskoos pool õhtut. Aga Karin polnud kunagi oletanud, et Indrek võiks sellise sigadusega toime saada, ja sellepärast kippus talle vaheldamisi nutt ja naer peale, mida ta seletas möödunud matuste ja tänase peoga, kus pidi esinema niipalju kunsti küll värvis, küll helis.
„Kunst teeb mu alati kurvaks,“ ütles ta Röneele. „Ainult kui ma selle peale mõtlen, kuidas te laulate, tõusevad mul pisarad kurku.“
„Armuline proua, te olete väga tundeline ja teete mulle liiga suurt au,“ vastas Rönee punastudes, sest tema kõrval istus laulja, kelle kingapaelagi ta polnud väärt lahti päästma. See laulja heitis paar korda kõõrdi pilgu Karinile ja mõtles, et küll leidub ilmas kanapäid. Tahtes endale tähelepanu tõmmata ta tühjendas klaasi valget ja rääkis oma naabrile harilikust pisut valjema häälega:
„Ma vastasin neile üsna lihtsalt ja kategooriliselt, et öelge oma presidendile, mind pole kuningategi kutsed meelitanud, mis tähendab siis mulle üks vabariigi president. Öelge oma presidendile, seletasin ma neile üsna sõbralikult, et mul on kodus veel juua küll, milleks peaksin ma võõrsile minema. Või arvate, et ma pole patrioot? küsisin ma.“
„Härra patrioot!“ hüüdis keegi, „prosit!“
„Prosit!“ vastas laulja ja tühjendas klaasi.
Samal ajal, kui Karin ise ja teised tema ümbruses nõnda kõnelesid, mõtles ta endamisi Indreku kohta:
„Tähendab, niisamapaljuke peab ta minust lugu! Tema võib selle inimesega minu silma all nõnda rääkida ja isegi naerda, nagu ei teaks ta mitte kui midagi. Seda ei kingi ma talle kunagi! Mitte kunagi eluilmas! Vastu vahtimist peaks ta temale andma, seda peaks ta tegema. Las tulla skandaal, ükskõik!“
Aga pikkamisi alistus ta paratamatusele ja andus vestlusele Röneega, kes jõi, nagu ikka, rohkem kui talle kasulik ja armus selle tõttu Karinisse kõrvuni. Nõnda nad siis istusidki kahekesi õndsa armastuspaarikesena, nii et kõik seda tähele panid. Ainult Indrek ei näinud ega kuulnud midagi. Ma vilistan selle peale, mõtles Karin ja jõi Röneega juba mitmendat korda kokku.
Vernissaaž ise, milleks kogu oleng kavatsetud, algas õieti alles pärast lauast tõusmist. Peo pererahvas oli kaua kaalunud küsimust, millal pilt avada, ja oli otsusele jõudnud, et kõige kohasemaks silmapilguks on see, kus kõigil kõhud ja pead parajasti täis, nii et pole kuhugi ruttu ega ole ka erilist tarvet millelegi muule mõelda, kui anduda mugaval istmel kunsti maitsmisele. Kui vaja, võidakse samal ajal tassikesi ja klaasikesi ringi kanda, nii et oleks olemine mitte kuidagi kesisem kui ükskõik millises lokaalis.
Nõnda see sündiski. Pildi pidi avama looja ise ja tema pidi ka mõned sõnad sissejuhatuseks ütlema, aga et ta lõpuks tuli otsusele, tema oskab kõnelda ainult värvidega, mitte aga sõnadega, siis pidas avakõne härra Itam. Alguses oli kavatsetud isegi väike jumalateenistus, aga siis oleks pidanud pildi tingimata avama enne sööki, sest ei ole viisipärane täie kõhu ja peaga jumalat tülitama hakata, ning sellepärast jäeti jumalateenistus ära. Pealegi polnud laps, kelle järele pilt maalitud, veel taevakirja sisse kantud ja sellepärast oleks võidud jumalateenistust isegi teatud nöökamiseks pidada. Nõnda siis ütleski härra Itam lõpuks: „See jant las jääb ära, kallis Kitty“. Ja nõnda jäigi lugemine ning laulmine olemata.
Avakõne oli lühike, kuid läbimõeldud ja sisukas. Sõnasõnalt käis ta nõnda:
„Mu daamid ja härrad! Ilmas on kolm suurt asja, need on surm, teadus ja kunst. Surm laastab, teadus ja kunst ehitavad või jäädvustavad. Kui inimene sureb ja kui tahetakse, et ta ometi jääks alles, siis astub ette teadus või kunst. Teadus palsameerib, kunst maalib, raiub ja valab. Meie siin, mina ja mu naine, kandsime oma pojukese isamaa altarile, aga surm röövis ta meilt ja isamaalt. Surmale südilt vastu astus kunst ja andis isamaale igaveseks tagasi röövitud inimkonna liikme. Elagu isamaa, teadus ja kunst! Kadugu surm!“
Nende hoogsate sõnade järele Mägar vabastas oma teose kattest.
Ei või just öelda, et ta oleks vaatajaid eriti rabanud või liigutanud. Suurem hulk silmi avaldas nagu kahtlust või arusaamatut küsimust. Muidugi, sest polnud midagi, et keha oli täiesti alasti lillede keskel, sest ta oli alles nii nääpsukene, et ei võinud veel kedagi šokkeerida.
„Ei, ei, sellest ei või juttugi olla,“ kinnitas keegi asjatundlikult. „Laps on nagu loom, temale on kõik lubatud, aga mis on lapsele lubatud, seda ei või ka kunstile keelata.“
Sellega oldi üldiselt päri. Aga üks asjaolu torkas ometi kõigile silma: Mägarit tunti kui meest, kes armastas ja harrastas ilu, kuid see pilt polnud ilus. Tema võis kõik muu olla, mitte seda. Laps oli ehk õieti maalitud, nii et Itamid, kui nad elaksid ka saja-aastaseks, ikkagi võiksid nad pildil tunda oma lapse. Noh, ja mis puutus lilledesse, siis need olid muidugi väga kenad.
„Tahaks minna lihtsalt nuusutama, et kas lõhnavad,“ ütles keegi ja nüüd kaldus jutt sellele, et mis oleks, kui kunst oleks nii täiuslik, et maalitud lilledel oleks loomulikkude ja elavate lõhn. Aga siin sosistas keegi, nii et seda mitu kuulis:
„Nii et kui maalid surnu, siis tunned ka surnu lehka.“
Need sõnad ajasid mõned turtsuma, aga viisakusepiiridest ei mindud ometi üle. Nali jäeti naljaks ja mindi päevakorras edasi.
Kujur Soobik, kes ka siin viibis, vedis piipu ja tähendas mürgiselt:
„Tänini Mägar tappis pintsliga seltskonnadaame, nüüd katsub ta nende surnuid lapsi ellu äratada ja raske on öelda, mis tal paremini õnnestub.“
Kirjanik Pilu pidas oma kohuseks tähendada:
„Ühiskondlikult kannalt vaadelduna ei paku pilt erilist, sest laste probleem ei ole praegu akuut. Inimesi on niikuinii liiga. Maakera on inimestega niiöelda üliküllastatud. Võiks lahedasti paar maailmasõda veel ära pidada, siis ehk jätkuks kõigile parajasti ruumi ja tööd. Ja üldse ei meeldi mulle sellised närveldamised. Üksik ei loe meie ajal enam, üksik laps ammugi mitte. Või mis tähendavad need igavesed lilled? Tänapäev nõuab hulka, massi, kas või rohutirtsuparve. See on looja ja teda peab looma.“
Paar ajakirjanikku kuulas kikis kõrvul, sest nemad olid selleks siin, et Itamite nime laiematesse ringkondadesse kanda. Kujur Soobik, kes Pilu sõnu kuulnud, vastas talle:
„Kunstis loeb ainult üksik, mass on null.“
„See arvamus on ammugi aegunud ja ümber lükatud,“ kaitses Pilu oma seisukohta. „Kes oli Homeros? Keegi ei tea. Võib-olla rohutirtsuparv. Igatahes mingi hulk, mass, mitte üksik isik, sest muidu poleks teostel nii jäädavat väärtust. Ei teata sedagi, kes oli Shakespeare. Ka see on ehk mingisugune kogunimi. Kindlasti, sest üksik ei suuda midagi selletaolist luua. Ja piibel: kes ta kirjutanud? Rohutirtsuparv. Võib-olla millalgi räägitakse Euroopast kui suurest kirjanikust, kellest pole säilinud kahjuks ainustki teost, aga see nimi tähendab ometi miljonilisi rahvaid, mitte üksikut isikut.“
Nõnda vaidlesid kirjanik ja kunstnik ning majahärrased olid oma otsusega väga rahul, et olid osanud anda oma koosviibimisele nii vaimlise ja kunstilise värvingu. See huvitav vaidlus oleks võinud veel kaua kesta, kui mitte Indrek poleks vahele tähendanud:
„Härra Pilu vist eksib pisut, sest Euroopa pole mitte kuulsa kirjaniku, vaid selle ilusa naise nimi, kes muutis kreeka kõige kangema jumala härjaks.“
Suurem hulk vaatas kaheldes üksteisele otsa, sest ei saadud õieti jaole, kuidas sellele reageerida, kas viisaka tõsidusega, et oma haridust tõendada, või millegi muuga. Aga Karin päästis seisukorra, sest tema ütles nii valjult, et ümberringi võisid seda kõik kuulda:
„See on tingimata mõni rumal nali, kuigi mina ei saa t’ast põrmugi aru.“
Nüüd purskusid alguses ainult mõned üksikud naerma, aga neile järgnesid peagi teised, kuni naersid kõik kas seda ilusat naist, kes muutis Jupiteri härjaks, kas härjaks muudetud Jupiteri või seda, et ilus naine ei saa oma mehe rumalast naljast põrmugi aru. Lõpuks oli ometi ükskõik, mida naerdi, peaasi, et naerdi. Selle naeruga oleks võinud pildi arvustamine ja nautimine lõppedagi, kui oleks olnud koos ainult seltskond, aga et siin leidus ka neid, kes seisid väljaspool seda piirkonda, siis võttis vestlus lihtsalt skandaalse pöörde, nii et majahärrased kahetsesid südamest oma vaimlist ja kunstilist üritust.
Algas nimelt sellest, et keegi hüüdis sügava bassihäälega üldise naeru hulka:
„Sel kreeka daamil oli väga moodne maitse.“
„Ja ilus pidi ta olema!“ hüüdis teine. „Aga miks kohe härjaks?“
„Jumalat ei või muidu naise ligi lasta, kui sarved pähe ja neli jalga alla!“ kõlas kelleltki kolmandalt kähinal, nagu kägistataks teda.
„Mu härrad, see on ju muinasjutt…“ püüdis keegi haritlane seletama hakata, kuid temale karjuti kohe suure naeruga mitmelt poolt vastu:
„Muinasjutt! Kas kuulete, härg on muinasjutt! Ilus daam on muinasjutt! Jupiteri sarved on muinasjutt! Kogu seltskond on selliseid Jupiterisid täis!“
„Härg tähendab Kreekas ja…“ püüdis endine hääl seletada, aga talle hüüti uuesti vahele:
„…sedasama, mis nüüdki, ainult et nüüd ei tohi tal inimestega järeltulevat sugu olla, ei sarvikuid ega nudipäid.“
„Ja kui on, siis mättasse või solgiämbrisse!“
„Et ei tuleks uut maailmasõda!“
„Jah, Kreekas kandis Venuse taoline lõbunainegi lapsi ilmale, aga nüüd ei taha seda neitsidki.“
„Naisi ja neitsisid pole enam tarvis, me vajame rohkem lõbutüdrukuid!“
Muidugi, need ja teised sündmatud sõnad räägiti mitte just nii valjusti, et kõik oleks pidanud seda kuulma, aga ometi nõnda, et seda võidi kuulda. Sellepärast hakkas kõnelejate ümbrus hõrenema. Ühes teistega liikus ka Paralepp. Ta läks Karini juurde ja ütles sellele:
„Armuline proua, minu imetlusel teie vastu pole piiri.“
„Vabandust!“ vastas talle Karin. „Üks silmapilk.“
Ta tõusis toolilt ja läks Indreku juurde, et öelda:
„Vaata, mis sa tegid oma rumalusega! Selle pildi juures nõnda rääkida! Fui! Ma tahaks kangesti nutta!“
„Oota pisut, kui saame koju, siis,“ vastas Indrek üsna asjalikult.
See riivas Karinit ja ta jättis Indreku sinna paika, et minna Kitty juurde, kellele Paralepp ütles tänase õhtu suhtes meelitusi.
„Kitty, kallis,“ ütles Karin, „palu, et keegi teeks muusikat, ma tahaks nii kangesti nutta, aga muidu pole põhjust.“
Kuid muusikaga ei saadud kuidagi hakkama, sest „tuusad“ vabandusid „halva vormiga“ ja vähemad vennad häbenesid. Röneegi oli nii vähe joonud, et tal puudus julgus.
„Kas te siis mind sugugi ei armasta?“ küsis Karin temalt.
„Ma olen püsti hull, armuline proua,“ vastas Rönee, „aga see ei aita täna. Kui lubate, ma astun millalgi teie poole sisse ja siis laulan niipalju kui soovite. Ainult teile, armuline proua!“
„Mul pole klaverit ega saatjat,“ vabandus Karin.
„Ei tee viga,“ vastas Rönee, „teie silmad ja kõrvad saadavad mind.“
Nõnda lepitigi kokku, et Rönee pidi Karini poole sisse astuma.
Üldiselt kippus kogu oleng tuimaks muutuma, sest maja seisis ju veel värskes leinas, mida pidi viisakuse pärast arvestama. Ainult Köögertal ei lasknud end sellest eksitada. Tema võttis paraja auru peale ja kui teised läksid kunsti maitsma, jäi tema rahulikult paari sõbra seltsis laua äärde istuma, kus ta ütles, kuuldes majahärra avakõnet surmast, teadusest ja kunstist:
„Nad ütlevad kunst. Aga mina ütlen: mis on kunst? Kunst on käsitöö, mida võib raha eest osta. Tähendab, õige kunst on raha ja tema tegemine. Aa! Sellest saan ma aru! Raha teha ka siis, kui oled pankrotis, see on õige kunst, mitte käsitöö. Teha nõnda, et kui kõik pankrotimehed kokku astuvad, siis võivad nad terve eesti vabariigi üles osta, vaat’ see on see kõige õigem kunst ja sinna see elukunst tüüribki. Aga see kunst seal, see pole kunst. Iseasi, kui ta oleks vana, nagu need, mis ma Venemaalt ostsin. Aga ka siis pole see, et ta on kunst, vaid et ta on vana. Sest inimene armastab noort naist, vana kunsti ja hallitanud viina ning see on kultuur. Hiinamaal armastatakse mädamune ja see on veel kõrgem kultuur. Nõnda on see jumalast seatud. Prosit!“
Lahkudes pidumajast Indrek ja Karin sattusid kohe vastuollu, sest Karin tahtis sõita, Indrek jala minna, et pisutki liikuda heledas ja karges kevadeöös. Lõpuks Karin andis järele, kuid ütles pahaselt:
„Sa oled lihtsalt võimatu! Nagu ennist sealgi! Milleks niisukesed naljad, liiatigi kui ükski ei saa neist aru. Ainult piinlik!“
„Ma mõtlesin iseennast ja sind, sellepärast oligi kõigile arusaamatu,“ vastas Indrek.
„Tähendab, mina olen sinu härjaks teind?“ küsis Karin ärritatult.
„Aga mis sa siis arvad?“ küsis Indrek vastu. „Inimene peab tõepoolest sarvloom olema, et ennast lasta sellisesse seisukorda vedada. Milleks olin ma täna seal? Et Paralepaga vestelda?“
„Miks ei annud sa talle vastu vahtimist?!“ hüüdis Karin.
„See oleks korralikust härjast kabu teinud, sellepärast,“ vastas Indrek. „Härjal võib veel pisut iseloomugi olla, kabul pole sedagi.“
„Iseloom, iseloom!“ hüüdis Karin osatades, nii et kevadeööst kajas vastu. „Kel on seda iseloomu vaja! Sinu iseloom teeb seda, et mina pean su härjanalju pealt kuulama ja ei tohi nuttagi, kui selle väikese lapse juures niisukesi asju räägitakse. Just — lapse juures, sest see pilt on mulle sama hea, nagu oleks see surnud laps ise.“
„Minu nali oli ehk tõesti rumal,“ arvas Indrek, „aga teised rääkisid aja- ja asjakohaselt.“
„Jäta ükskord oma härjanaljad!“ hüüdis Karin kärsitult.
„Kuis nii härjanaljad?“ küsis Indrek. „Itamid on ju lasknud meelega oma lapse surra, aga võib-olla asi on veelgi hullem.“
„Kes seda ütleb?“ küsis Karin kohkunult.
„Paralepp rääkis seda kui avalikku saladust,“ seletas Indrek. „Laps polnud Itami, vaid kellegi noormehe oma, keda sinu Kitty nimetab välismaalaseks. Itam sai sellest alles tagant järele teada.“
„Ja see, et tuleks tingimata poeg?“ küsis Karin nagu hirmul.
„Seda peetakse kõige paremaks härjanaljaks kogu selles loos,“ ütles Indrek, „sest Itam aidanud ju ise hingeliselt ja vaimliselt selleks kaasa, et teine mees muretseks talle lihalikult poja. Peenike, mis?! Aga see pole kõik. Itam öelnud abielludes, et — soo, nüüd on küllalt elatud ja jännatud, tarvis ükskord hakata oma kodanikukohuseid täitma, sest meil on ju nüüd oma vabariik ja isamaa. Ta valinud meelega Kitty tema jalge pärast — sest, pea meeles, peale muu olevat nad veel kõverad, Paralepp teab —“
„Sa oled kurat!“ karjatas Karin siin vahele.
„Kuula nüüd, ära sega,“ manitses Indrek. „Ta valinud Kitty lootuses, et tema, nagu ta on, ei meeldi ühelegi mehele, nagu ta ei meeldi ka Itamile endale. Nõnda võiks siis loota täiesti korralikku abielu. Aga Itam olevat ebamusikaalne — kolossaalselt ebamusikaalne, ütles Paralepp, — sellepärast ei teadnud ta oma naise häälest enne abielu midagi, ei tea abieluski. Aga ilmas on ka musikaalseid mehi ja need tunnevad naise hääle mõju. Nõnda tuli kõik kõigi arvestuste ja oletuste vastu. Neid asjaolusid pidid nii mõnedki tundma, kes nii väga etteheitvalt kõnelesid „aortast“ — seda teist sõna ma ei ütle, seda sa armastad veel vähem — ja laste tapmisest maailmasõja nimel. Aga nende härjanali seisab selles, et nemad ise vististi kõik eranditult on nii või teisiti lapsetapjad ja lõbunaiste kasutajad. Nad jooksevad neitsidegi järele ainult selleks, et neist lõbunaisi teha. Nad jooksevad iga naise järele selleks, et temast lõbunaist teha, sest see on auasi. Inimene on ju nii imelikult loodud, et kõige enam heidab ta teistele ette just oma patte. Neid ei andesta ta teistele kunagi. Selle inimliku loogikaga peaks ütlema: Jumal on kõige eksinum olend maailmas. Temasse on koondatud kogu maailma mõeldavad eksimused. Ainult nõnda võiks mõista tema leppimatust ja julmust inimeste patu pärast, kui ta saadab iseoma poja ristipuusse. Miks ei rahuldunud ta vähemaga? Miks ta ei andestanud? Inimsoopatud on tema omad patud, sellepärast, sest…“
„Aga miks ta ei lase end lahutada?“ küsis Karin, kes juba ammugi ei pannud seda tähele, millest rääkis Indrek. Karin mõtles oma mõtteid, üsna maisi ja lihtsaid mõtteid.
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses. „Kes kellest? Jumal Kristusest, Kristus jumalast või jumal maailmast? Kellest peab kedagi lahutama?“
„Halastaja ja armuline taevas!“ hüüdis Karin. „Et sul ometi kord need rumalad naljad läilaks ei lähe! Itam Kittyst muidugi — miks ta ei lahuta end?“
„Ah nõnda!“ lausus Indrek. „Itam Kittyst, tähendab. Pole põhjust, see on see põhjus. Poeg omaks võetud ja sellena mahagi maetud. Muud tõendused puuduvad. Pealegi, Kitty nõuab maja ja aia kõrvale veel midagi, sest millest ta peaks siis oma lumipalees elama. Itam kalkuleerib. Naine on ka ainult kalkulatsioon ja et naiste hind ilmaturul üldiselt langenud, siis Itam põlgab tingimusi kalliks, nii et härjanali võib edasi kesta…“
Aga Karinile ei teinud see härjanali põrmugi nalja. Tema mõtles üsna tõsiselt: tähendab pettus, kõik paljas pettus. Ja mina, rumal, uskusin. Millal saan ma küll targaks! Millal saan ma sama targaks nagu Kitty ja teised!
Aga Indrekule vastas ta:
„Kuidas sa küll kõik ära hävitad! Kõik ilusa! Ma ei taha enam selle pildi peale mõeldagi,“ veel vähem teda näha.
„Mis parata, kui tõde on nii inetu,“ vastas Indrek alistunult.
„Sina ise oled inetu!“ hüüdis Karin. „Sina ja su tõed.“
Ja nüüd läksid nad vaikides mööda tühje ja kõmavaid tänavaid ühise kodu poole, mõlemad nukrad ja peaaegu pettunud.