Tõde ja õigus IV/XXIII

XXII
Tõde ja õigus IV
A. H. Tammsaare
XXIV

XXIII.

Paralepp oli sattunud täbarasse seisukorda. Ta oli talitanud Kariniga, nagu nii mõnegi teisega oma eluajal, aga tulemused olid siin teised kui varemalt. Tähendas see ehk lähenevat vanadust? Aga Paralepp oli ju ainult paar aastat üle neljakümne, nii et mehe kohta kõige paremad päevad. Oli siis ehk selles naises midagi erilist, et Paralepp ei saanud temast lahti? Miks hakkas ta keha päevpäevalt ikka rohkem põlema tema järele? Oli see ehk tõepoolest armastus, millest ta noores eas romaanidest lugenud, elus teda aga mitte tõelikult tundnud? Oo, see oleks juba õnnetus, sest Paralepp oli armastust alati kui õnnetust mõistnud. Tema kui jurist teadis, et armastus on kõige ülekohtu alus ja sellepärast, kus võimalik, kõrvaldatakse ta õigusemõistmisest, sest armastus teeb inimese ebaõiglaseks, erapoolikuks.

Seda püüdis ta iseendalegi selgeks teha ja väita, et seni kui tema ei armasta, pole perekonnal tema mitmesuguste suhete üle põhjust nuriseda: olgu mis on, tema jääb oma naise ja laste vastu õiglaseks isaks ja meheks. Sellest õiglusejoonest oligi ta tänini piinlikult kinni pidanud ja sellesama õiglusejoone pärast ta oli ehk Karinigagi nii jõhkralt toiminud, sest tal hakkas juba siis salajane aimdus, et see naine ei haara ainult ta himusid, vaid kipub vanglaraudu taguma ka tema südamele. Nõnda siis — lühike lõpp, et poleks sekeldusi ei selle naisega ega oma südamega. Pealegi, ta peab suhteid otsima kuski mujal, kui tahab hakata seltskonnas tõusma peale vee, ja sellepärast on hea, kui enne on vanad vahekorrad lõpetatud.

Aga nüüd tõusis päevpäevalt aina suurem himu katkestatud vahekorda uuesti sõlmida. Ja imelik! Enne ta oli alati teadnud, kuidas sellisel juhul toimida, aga nüüd ta kõhkles ja kahtles. Tänavalgi Kariniga kokku sattudes, kui see tuli, lapsed käekõrval, talitas ta kuidagi kohmetult ja saamatult, nii et Karin võis õigusega Indreku vastu öelda: „nagu oleks küünarpuu alla neelanud.“

Peale pühi ootas ta pikisilmi, et Karin astub ehk äriasjus kontorisse, aga see ei tulnud, ega andnud endast ka muidu elumärki. Viimaks arvas Paralepp teha teatud malekäigu ja saatis Karinile kirja, milles ta palus, kui mitte teda ennast, siis mõnda tema volinikku, tulla asja õiendama. Sellele sai vastuseks paar rida, milles Karin teatas, et ei temal ega ta loomulikul volinikul ole härra advokaat Paralepaga midagi õiendamist, tunneb aga tema ise end milleski kohustatuna, siis — proua Karin Paasi jooksev arve on selles ja selles pangas.

Muidugi, Paralepp polnud oma kirjaga saavutanud seda, mis ta kavatses, aga tal oli hea meel siiski, et sai vastuseks needki read. Igatahes tõendus oli käes, et nii lihtsalt ei saa tehtud eksitust parandada. Nõnda läks ta paaripäevase viivituse järele panka ja maksis nõutava summa Karini jooksvale arvele, katkestades seega viimase vahelüli. Aga just katkestamisega sidus ta nagu uuesti. Sest ei läinud kuigi palju aega, kui ta sai pangast teate, et tema arvele on tulnud mingisugune summa. Järele kuulates selgus, et selle summa on tema nimele maksnud proua Karin Paas. Esiteks ta ei mõistnud, mis see tähendab, aga pärast taipas, et temale on tagasi maksetud just see summa, mis tema varemalt Karinile andnud tema kapitali teenistusena, kuigi seda teenistust või tulu polnud kunagi olnud.

Iseenesestki mõista Paralepp ei võinud tagasi maksetud summa vastu vaielda, sest ta oli ju ise Karinile tunnustanud, et kõik oli ainult mäng — paremal korral armumäng, aga temal tekkis siinsamas uus mõte, nimelt: võõras raha oli teatud aeg tema käes seisnud ja sellepärast pidi ta kui korralik inimene tema pealt vähemalt samad protsendid maksma, mis saadi rahalt pangas jooksval arvel. Nõnda siis arvutas ta täpse protsendisumma ja maksis selle jällegi Karini jooksvale arvele, saates ühes sellega viisaka ja tagasihoidliku kirja asja seletuseks. Aga mõne päeva pärast hakkasid ametivennad Paralepale muhelevalt otsa vahtima ning lõpuks küsis keegi, miks tema nii väga muretseb eksitatud naiste kodu eest? Paralepp ei saanud küsimusest põrmugi aru ja pidas seda rumalaks naljaks, aga siis öeldi temale, lehes seisnud ju must valgel, Paralepp annetanud eeltähendatud otstarbeks kenakese summa. Nüüd taipas Paralepp kõik, sest summa kuuldus olevat sama, mis tema maksnud protsentidena panka Karini arvele.

Pärast lehest oma silmaga järele vaadates, leidis ta sealt tõepoolest täpselt selle summa ühes Paralepa nimega. Et linnas ühtegi temanimelist tuntumat inimest polnud teada, kes oleks võinud sellise summa annetada, siis oli loomulik, et kõik mõtlesid lehte lugedes temale. Õiendama minna oli peaaegu sama täbar kui hakata otsima isikut, kes selle summa Paralepa nimele maksnud. Ja lõpuks — miks siis just tema ennast maailmas ainukeseks Paralepaks peab? Aga ei võtnud kuigi kaua aega, kui asi puutus tema naise kõrvu, kes küsis, et kas heidetakse rumalat nalja või on tema tõepoolest ohverdanud eksitatud naiste heaks lehes tähendatud summa; ja kui ta viimast kategooriliselt eitas, ütles naine:

„Aga siis sa pead ometi õiendama, sest muidu arvatakse meie abielust jumal teab mis.“

„Mida ma õiendan?“ küsis Paralepp. „Et mina pole see Paralepp, kes annetanud seal ja seal sellise ja sellise summa? Aga siis just hakkavadki kõik mind selleks Paralepaks pidama.“

„Sest pole ühti, et peavad, aga siis nad ei tohi seda enam avalikult teha, ei tohi sellega minu nina alla tulla. Ma olen korduvalt öelnud, tee, mis tahad, aga pea oma nimi puhas. Sa oled advokaat, seda pead sa ometi mõistma.“

Muidugi, Paralepp mõistis, naisel oli õigus. Aga tema seisukord oli pisut nigel. Suure vastupunnimise peale teatas ta lõpuks lehes eksiarvamiste vältimiseks, et tema pole see Paralepp, kes annetanud niisukese ja niisukese summa seks ja seks otstarbeks. Neil ridadel oli just see tagajärg, mis ta oli oletanud: sõbrad ja tuttavad muhelesid kõik ja küsisid temalt, kas ta vahest ei tea, kes on see tema nimekaim ja miks ta nii väga hoolitseb eksitatud naiste eest. Nüüd polnud Paralepal enam parata, tuli ära kannatada ja kus võimalik, rumalat nalja kaasa teha, sest nõnda oli kõige kergem. Aga see kõige kergemgi oli raske küllalt, sest tema oli ikka olnud veendunud, et kogu maailm arvaku sinust ükskõik mis, sina ise pead võtma end tõsiselt. Inimesel peab olema iseenda vastu ikka ja alati teatud lugupidamine, mida Paralepp tituleeris respektiks. Ja nüüd oli ta sunnitud toimima ise oma põhimõtetele risti vastu: pidi heitma iseenda üle rumalat nalja, et nürida seega teiste naljanoolte teravust, pidi tegema seda nii mõnigi hea päev, sest lehes õiendamine soojendas asja uuesti üles.

Kõige kummalisem kogu asjas oli see, et oma häda algataja vastu ei tekkinud tal mingit vaenu, nagu oleks ta arvanud, et on toimitud mitte ainult heatahtlusest, vaid isegi armastusest. Sellepärast püüdis ta Karinit kohates teda tervitada võimalikult lahkesti ja viisakalt, nagu poleks nende vahel kunagi midagi olnud. Ta ainult imestus, millise kergusega Karin näis võtvat kogu asja. Kõik oli nagu paljas puhas vesi ja tema valge hani, kes sealt korraks läbi ujunud. Ei mingit märki, niipea kui veest väljas, siis ka tiivad kuivad, võib lennata edasi. Tema mees peab olema eesel, mõtles Paralepp, nagu oleks mõelnud tema asemel ja tema seisukorras iga teinegi. Sest oli ju võimata oletada, et see mees, see koolipapa, nagu Paralepp ütles, teades oma naisest kõik, oleks võinud temaga endiselt edasi elada, kui ta oleks õige mees. Igatahes temal, Paralepal, olid oma naisega hoopis teised vahekorrad. Või oli see mees tõesti mõni lupard, mida võis vajadust mööda igapidi tarvitada? Kõik need oletused huvitasid Paraleppa sellepärast, et neid arvestades ta võis seada oma sammud. Et aga asi seks ei jää, see veendumus kõvenes temas päevpäevalt.

Karin samal ajal elas üsna muretult päevast päeva. Kunagi polnud aeg nii ruttu temast mööda lennanud kui praegu. See rutt tegi talle sagedasti muret, sest ta ei unustanud, et inglaste poolt määratud kõrgustipp naise elus polnud temast enam kuigi kaugel. Ta hakkas hommikuti isegi varemalt üles tõusma, oli ta ju tähele pannud, et magatud aeg elus on raisatud aeg. Sellepärast nägi ta magamises mitte mõnu, vaid hädatarvilikku kurjust. Magamist ei peaks õigupoolest olemagi, nagu pole tõsist tarvidust pimedusegi järele. Paljud linnud ei teagi peaaegu, mis on uni ja murdjad, ei tunne pimedust, sest nad näevad öösi sama hästi kui päevagi. Karin oli seal maal, et kui ta oleks leidnud kaasvõitlejaid, siis oleks ta võinud asutada magamise vastu võitlemise seltsi. Eelkõige püüdis ta selle uue harrastuse pooldajaks saada oma mehe. Harjutused algasid sellega, et päeval tehti tööd, õhtul mindi kinno või teatrisse ja öösi aeti juttu. Et sellest puudu ei tuleks, korrutati vanad asjad kas või kümnel korral läbi. Aga igakord vaadeldi ja seletati neid viimaste sündmuste valgusel.

Nõnda kadusid ööd ja päevad. Ja et olid saabumas valged ööd, mis omalt poolt vähendasid nagu une võlu ja magusust, siis tundus vahel, et inimesed võiksid tõepoolest peaaegu magamiseta läbi ajada, kui nad kätte võtavad ja tahavad. Aga hommikuti oli vaja külma vett, et närvikava tarviliselt tundlikuks ja ergaks teha. Ometi juhtus vahel, et üks või teine kõige suurema jutuhoo ajal äkki üsna vaikseks muutus ning ilma pikemata unikülla kadus. Kõik kokku oli nagu mingisugune esimene armuloidang, mis kuumab hinges ja kehas, põletades üht kui teist. Aga kumbki ei põle ära, vaid muutuvad tasapisi, üsna tähelepanematult tulekindlamaks. Ja ükskord saabub silmapilk, kus nad enam ei võta tuld. Siis võib jälle magada, võib isegi pooled päevad laiseldes asemel lebada, juua seal kohvi, lugeda mõnda raamatut või lehte.

Karin jõudis Indrekuga üsna ruttu sinnamaale, palju rutemini kui esimesel armuloidangul. Aga niihästi esimesel kui ka teisel korral ta uskus alguses, et see loidang on igavene ja kestab eluotsani. Sel suure pihtipäeva õhtul Karin oleks võinud isegi puhtast südamest vanduda, et suur tuli kestab peale surmagi edasi, nii kindel oli tema usk jäävusse. Kui ta jälle kord oma usust uneles, küsis ta Tiinalt, kes toas talitas:

„Kas te olete kunagi midagi väga uskunud?“

„Olen küll, proua,“ vastas Tiina.

„See tähendab, ma tahtsin küsida: kas olete midagi uskunud, et see jääb igavesti?“

„Olen, proua,“ ütles Tiina.

„Ja kas jäi?“ küsis Karin.

„Jäi küll,“ kinnitas tüdruk. „Olin laps, kui juba uskusin ja usun ikka veel.“

„Mis asi see on?“ küsis Karin.

„Seda ei või ma prouale öelda,“ ütles tüdruk. „See on saladus.“

„Kas te kellegile oma saladust kunagi ei ütle?“ päris Karin.

„Ainult ühele, sest see saladus on ka tema saladus, ainult tema ei tea seda. Aga võib-olla ei ütle ka temalegi.“

„Tähendab, meie Tiinal on salajane armastus ja tema ei tea, kas on vastuarmastust,“ rääkis Karin pooleldi tõsiselt, pooleldi naljatades.

„Ei, proua, armastust ei ole,“ vaidles Tiina vastu, „aga on tõotus ja sellest võib saada armastus. Mina ei ole veel kunagi armastanud.“

„Kas teile siis veel keegi pole meeldinud?“ imestus Karin.

„Ei keegi,“ kinnitas Tiina.

„Ja poisid jätavad teid rahule?“

„Ega siis poisid nüüd tüdrukuid taga aja, tüdrukud ajavad poissa. Juba siis, kui mina olin väikene, ajas minu vanem õde poissa taga, ikka tema, mitte poisid teda,“ seletas Tiina. „Aga mina pole kunagi poissa püüdnud ja nemad on ka minu rahule jätnud.“

„Ma olen mõnikord imestanud, et kuidas te saate nõnda elada,“ rääkis Karin. „Üle aasta olete juba meil ja mitte kuhugi ei lähe te, siia ei tule ka keegi. Kas teil sõbrannasid ei ole?“

„Sõbrannad tahavad kõik ainult poistest rääkida ja et mina ei taha, siis ei ole mul sõbrannasid,“ ütles Tiina.

„Kas siis kõik ainult poistest?“ naeris Karin heasüdamlikult, aga Tiina kinnitas üsna tõsiselt:

„Kõik ainult poistest, ja kes vanemad, need meestest, aga kõik.“

„Ja teie, vaenekene, üksi ei taha?“ küsis Karin ikka veel naerdes.

„Ei, mina ei taha,“ kinnitas Tiina. „Ja kui tahaks, siis ei oska. Ainult oma vennast oskaks, aga teda ei tunne siin keegi. Ja pealegi on tema ju naisemees ning vaene. Sõbrannad armastavad nooremaid ja rikkamaid, et oleksid simmid.“

„Kui kaua te siis nõnda arvate elada, et ei sõbrannasid ega poissa?“ küsis Karin, sest teda hakkas äkki Tiina elu huvitama. Teda vaadeldes ja kuulates ta ütles endamisi: seal ta nüüd on, elad inimesega aasta otsa ühe katuse all, puutud temaga igapäev silm silma vastu kokku, sööd ja jood temaga ühest riistast ja ometi ei tea, et temal on saladus, mida ta võib-olla ei ütle kellelegi. Karin oleks kangesti tahtnud sellise saladuse teada saada, mida inimene ei ütle kellelegi. Indrekul oli niisuke saladus ja ta usaldas selle ainult Karinile, kui ta suudaks ka Tiina usalduse võita, siis oleks tal vähemalt oma maja saladused käes. Nõnda mõtles Karin, kui Tiina talle vastas:

„Ma ei tea, proua. Võib-olla elangi nõnda oma elu ära. Tänini olen nõnda elanud ja miks ma siis ei või edasi elada. See ei olegi nii igav, kui proua ehk arvab, ei sugugi. Mul ei ole kunagi igav. Vahel mõtlen, kui üksi olen, et hea seegi, et mul on oma saladus, kui hirmus oleks elada, kui mul poleks sedagi. Mul on tuttavaid tüdrukuid, kes ütlevad, et neil on kohe nii igav, kas roniks või korstna otsa. See on muidugi siis, kui pole poissa ega saa neist rääkida, sest mina ju ei räägi. Ja mul hakkab neist vahel nii hirmus hale meel, et neil on nii igav elada. Vist on see sellepärast, et neil pole ainustki saladust, sest nad lobisevad ju kõik poistele välja, nemad kohe ei saa muidu.“

„Ainult teie ei lobise,“ lausus Karin nagu õrritades.

„Mul pole ju poissi,“ vastas Tiina, „ja oma tuttavatele tüdrukutele midagi usaldada, noh, ma tänan, proua, nii rumal pole ma kunagi olnud. Juba lapsest saadik tean ma, et räägi kellele sa räägid midagi, mitte teisele tüdrukule, tema veab su kohe sisse, annab su ära ja tarvitab seda kurjasti. Ma olin alles väike laps, kui ei tohtinud oma suurele õele midagi usaldada. Sellest sain aru, et, noh, kui juba oma õde on niisuke, mis siis veel võõrad, ja olen väga targasti teinud, et olen vaikind, muidu oleks seda, mis mina tean, teadnud juba ammugi terve maailm.“

„Aga mina teie asemel ei suudaks nõnda elada,“ ütles Karin, „mina otsiks omale tingimata kellegi, keda võin usaldada, ja räägiks temale kõik, räägiks terve südame puhtaks, sest puhta südamega on palju kergem elada.“

„Minu süda on puhas,“ kinnitas Tiina, „nii puhas, nagu üks süda üldse olla võibki. Sellepärast ma poistestki ei taha rääkida, et mu süda oleks puhas. Sest nii kui tüdrukud hakkavad poiste peale mõtlema ja nendest rääkima, siis ei ole nende südamed enam puhtad. Ja kui süda pole enam puhas, hakkab ta valutama, valutab päevad otsa, valutab isegi öösel. Sa ise magad, aga süda valutab. Sest südames on veri ja kui süda pole puhas, siis hakkab veri südames haiget tegema, nõnda on see. Veri teeb haiget ja süda valutab. Minu õel valutas nõnda. Ma olin alles väike laps, kui ta ajas mu vahel südaöösel tasakesti üles, nii tasakesti, et ema ei kuuleks, võttis lihtsalt kinni ja sangutas, nii et ma ärkaks. Ja siis ütles mulle kõrva sisse: Tiina, mu süda valutab, katsu ometi käega. Ja ta võttis mu käe ning vajutas selle oma südamele, öeldes: tunned. Ja ma tundsingi, et tema südamealune oli palju kuumem kui minu oma, nii et tähendab, pidi valutama. Aga emal oli erk uni, sest ta magas nagu lind, ja sellepärast kuulis ta ikka, kuidas õde mind äratas ja mis ta mulle kõrva sosistas. Ja kui ta nõnda sai õe saladuse ilusasti teada, ütles ta lõpuks valju häälega: eks aga kiia oma poiste-sälgudega rohkem ringi, küll siis näed, et varsti ei valuta mitte ainult süda, vaid ka kõht. Siis ei saanud ma sellest õieti aru, et veri lööb kõhtu nagu südamessegi ja hakkab sealt haiget tegema, nii et kõht hakkab valutama, aga nüüd ma tean, et ema arvas hoopis teist. Ja see asi tuligi õel viimaks kätte ning siis ma saingi õieti aru, mis ema oma sõnadega öösel mõtles.“

„Aga mis ta siis mõtles?“ küsis Miia äkki vahele, kes oli oma mängutoast tasahilju ära tulnud, et salaja pealt kuulata, mis need ema ja Tiina täna ometi nii kaua räägivad.

„Ah sina oled ka seal?!“ hüüdis Karin tütrele. „Käid mööda uksetaguseid kuulamas? Kas sul siis sugugi häbi ei ole?“ Ja hea meelega oleks tahtnud ta öelda, et nõnda teevad ainult teenijad, aga sai õigel ajal sõnal sabast kinni. Selle asemel ütles ta Miiale: „Nõnda teevad ainult salalikud ja halvad inimesed. Need käivad ja nuusivad mööda uksetaguseid, nagu politseikoerad.“

„Kas politseikoerad on halvad?“ küsis Tiki omakorda.

„Sina ka!” hüüdis Karin. „Muidugi, kus siis sinagi jääd, kui juba suurem siin.“

„Missugused on need politseikoerad?“ küsis Miia. „Kas need mustad kikkkõrvad, nagu Tiina neid nimetab.“

„Ei mina tea,“ vastas Karin, „küsige Tiinalt, las tema seletab.“

„Aga kui sa ei tea, kuis sa siis seda tead, et nad on halvad?“ küsis Miia nüüd emalt.

„Kes on halvad?“ küsis see vastu.

„Politseikoerad, sa ju ise ütlesid ja nüüd teed, nagu ei mäletaks enam oma sõnu,“ seletas Miia.

„Mitte politseikoerad pole halvad,“ tõttas Tiina prouale oma seletusega appi, „kui nad nuusivad, sest see on nende amet, selleks neid peetaksegi, aga inimesed on halvad, kui nad nuusivad samuti, nagu politseikoerad.“

„Said sa nüüd aru?“ rääkis Karin vahele. „Inimesed on halvad, kui nad nuusivad. Ja lapsed on veel halvemad, kui nad nõnda teevad.“

„Miks on lapsed veel halvemad?“ küsis Tiki, keda Tiina ja ema seletus ei rahuldanud.

„Kas kuulete, Tiina,“ hüüdis Karin teenijale selle asemel, et vastata Tikile. „Minge ja seletage nüüd niisukestele midagi!“

„Aga miks on lapsed veel halvemad, kui nad nuusivad?“ küsis nüüd ka Miia.

„Väga lihtsalt — sellepärast et lapsed on väiksemad, ja kui väiksed teevad niisama halvasti nagu suured, siis on see veel halvem kui suurte halbus. Papa võtab ja sööb terve suure hapu ja soolase kurgi ära, eks sa mine tee järele — jood enese sealsamas lõhki.“

„Soo, nüüd ma sain aru,“ ütles Miia. „Et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära, on sellepärast halb, et hapu kurk on soolane, eks, mamma.“

„Mitte midagi ei saa sa aru,“ vaidles Karin tütrele vastu. „Mõista ometi ükskord: mitte see pole halb, et papa sööb terve hapu kurgi korraga ära ja rüüpab taldrikult veel soolveetilga peale, öeldes, ah kui hea, ah kui hapu, ah kui soolane, ah kui karastav. Saad aru, sest pole midagi, las papa sööb ja rüüpab ning kiidab. Aga ära sina söö, sest sina oled alles väike ja oled pealegi veel tütarlaps ning tütarlapsel pole viisakas korraga niipalju haput kurki süüa ega taldrikult soolvett peale rüübata. Fui, see on hirmus inetu ja viisakuseta. Tütarlapsed ei tee seda kunagi.“

„Aga kui ma oleks poiss, kas ma siis võiks terve hapu kurgi ära süüa ja soolvee taldrikult peale juua?“ küsis Miia.

„Fui! Ei!“ hüüdis Karin. „Viisakad poisid ei tee seda kunagi. Oled sa kunagi näinud, et mamma lõrbib taldrikult kurgi soolvett. Ei, mamma ei tee seda kunagi, sest see pole ilus ega viisakas.“

Miia mõtles natukene aega ja ütles siis:

„Soo, nüüd on mul see asi selge: nõnda tohib teha ainult papa, sest tema on mees. Kui ma saaks papaks, siis võiks ma terve hapu kurgi ühekorraga suhu pista ja taldrikult hea suutäie soolvett peale rüübata. Nõnda!“ ütles Miia ja tegi rüüpamise protseduuri täpselt järele. „Ah, mamma,“ hüüdis ta siis, „kui ma ometi kord saaks papaks, küll oleks siis hea elada!“

„Tiina ütles, et kui Tiki saab mammaks, siis on ka hea elada,“ rääkis väiksem laps.

„Tiina ei tea midagi,“ ütles Miia nüüd ja sellest tekkis laste vahel vaidlus, kas Tiina teab midagi või ei tea, sest üks arvas, et ei tea, teine — jah teab.

Aga Karin oli lastest juba tüdinud ja ta saatis nad minema — mängutuppa. Karini tüdimus tuli kõige enam sellest, et Tiina saladus ei andnud talle kuidagi hingerahu. Ta tahtis aina näppida selle kallal. Nõnda kutsus ta Tiina teatud ettekäändel uuesti tagasi ja viis jutu jällegi vanale ainele. Aga nüüd sai ta Tiinalt midagi niisukest teada, mis viskas ta endised oletused ja arvamised kõik uperkuuti. Edasi-tagasi rääkides jõuti viimaks sinnamaale, et Tiina seletas oma saladuse alguse kohta:

„Ah, proua, see on juba mul ammugi, juba lapsepõlvest saadik, sellepärast see ehk ongi mulle nii südamesse kinni hakand. Ema ütles meile ikka, et, lapsed, küll näete, mis lapsepõlves on, see jääb. Kõik muu läheb mööda, kõik ununeb, aga lapsepõlve-asjad jäävad, jäävad lihtsalt surmani. Minul ongi nüüd nõnda. Mina olin siis pisike, tema juba suur, aga ta ei teagi, et mina olen juba ka suur.“

„Kas ta teiega kunagi on rääkinud?“ huvitus Karin.

„Kõige selle pika aja jooksul õieti üksainus kord,“ vastas Tiina. „Sel ainsal korral ta rääkis nõnda, nagu mäletaks või aimaks ta oma tõotust, rohkem ei ole.“

„Ja teile aitab sellest?“ imestus Karin. „Mina ei jätaks seda asja kunagi nõnda, mina hakkaks lihtsalt nii või teisiti peale, et saaks kord otsusele. Kui te mind, Tiina, usaldaksite, nii et räägiksite mulle kõik ilusasti ära, siis mina aitaks teid. Kas tahate, et ma teid aitaks?“

Aga nüüd ehmus Tiina, sest seda pööret polnud ta oodanud ega lootnudki. Ta jäi päranisilmi Karinile otsa vahtima, nagu tahaks ta temalt endalt nõu küsida, mis talle vastata. Aga Karin päästis ta sellest raskest ülesandest, sest kui ta nägi, kuidas Tiina nägu tema küsimust kuuldes muutus, ütles ta kohe, nagu vabandudes:

„Ega ma teile peale ei käi, Tiina, seda ärge kartke. Ma aga muidu niisama pool naljaks ütlesin, et kui tahate, ma olen valmis aitama. Arvate aga paremaks oma saladusega edasi elada ja oodata, elage jumalarahus, mina teid ei sega. Ma polegi nii väga uudishimulik, nagu teie ehk arvate, see paistab ainult siis nõnda, kui ma satun hasarti. Olete nüüd rahul?“

„Jah, proua, ma olen nõnda väga rahul,“ vastas Tiina.

Aga Karin ei leidnud rahu, kuigi ta oli Tiinat nii kenasti rahustanud. Karin rääkis asjast ka Indrekule, et temaga üheskoos aru pidada. Aga sel oli Tiina saladusist hoopis teissugune arusaamine kui Indrekul. Tema ütles:

„Ega sa siis selle paarituhandelise palgaga ometi Tiina isiklikku elu pole oma teenistusse saanud, vaid ainult tema tööjõu, sedagi mitte kõike, sest temale endale peab sellest ka veel midagi üle jääma, muidu ta ei jaksa ju enam oma sukkigi kinni nõeluda.“

„Küll oled sina naljakas,“ imestus Karin. „Kuidas ma siis inimesega külg külje ääres elan, kui ma temast midagi ei tea? Ah tema minust tohib teada, mina temast mitte? Teenija prouast tohib, aga proua teenijast ei? Mina ei saa tema eest midagi varjata, isegi seda mitte, kui ma sinuga riidu lähen, aga tema on minu eest seitsme pitseriga kinni.“

„Annan sulle lihtsat nõu,“ ütles Indrek: „ära riidle ega vaidle minuga, siis ei kuule Tiina midagi.“

„Mis ma pean siis sellepärast õige ära surema või, et mul teenija majas?“ hüüdis Karin nüüd. „Kus on see inimene, kes saaks abielus ilma riiuta? Vahel mõtlen, et abielu selleks ongi seatud, et oleks alati inimene käepärast võtta, kui tuleb riiuhimu.“