Tõde ja õigus IV/XXII
XXII.
Nõnda algas Itamite lumipalees töö, toimetamine, rähklemine, jooksmine ja tõttamine, nagu polnud seda nähtud ei lapsukese eluajal ega ka enne seda. Surma tõttu oli laps saanud perekonna isikulisest asjast niiöelda seltskondlikuks esemeks. Kui Itamid ehk enne seda päris hästi ei mõistnud, siis nüüd veendusid nad selles alatiseks.
Kuni nende laps elas, ei tundnud peaaegu keegi tema vastu huvi, ehk olgu siis, et mõni tuttav proua, kel omal juba kaks, kolm tütart ja mitte ainustki poega, põletas salajas südames kadedusviha. Kogu maailmas ei leidunud ainustki inimest, kes oleks raatsinud lapse heaks ohverdada mõnegi silmapilgu oma kallist ajast. Isegi Karin unustas lapsukese ühes tema haige kõhuga, niipea kui tulid omad mured ja hädad. Samuti rippusid ka kõik teised oma murede ja hädade küljes või neid vaevasid rasked seltskondlikud kohustused.
Nüüd oli äkki kõik muutunud: Itamite lapse vastu leidus huvi igal pool. Tikkusid teda vaatama isegi need, keda ei tahetud lapsele tema eluajal ligi lasta, kartes nende kurja silma. Proua Itamil hakkas õudne, kui nad vahtisid tema last koolnunagi. Leidus eitesid, kes pakkusid end lapsukese juurde valvama ja pühakirja lugema, sest kuigi ta oli jäänud ristimata, ometi oli ta ju ristiinimeste laps, mitte aga mõni konnapoeg, nagu Kittyle surivoodil oli viirastunud. Tuli isegi proua Köögertal seks otstarbeks Itamite majja, olles valmis alistunult loobuma igasuguseist teisist seltskondlikest kohustusist.
Kui Itamitel oleks kunagi püsivust ja aega leidunud mõtlemiseks, siis oleksid nad pidanud otsusele tulema, et inimeses on midagi teatud kärbse taolist, kes põlgab elavaid ja armastab surnuid. Niipea kui kuski tundub surnulehka, on see kärbes platsis, ja ükski ei või öelda, kust ta tuleb või kuhu ta jällegi kaob, niipea kui surnulehk haihtub. Itamid oleksid pidanud leidma, et neis enesteski näib peituvat midagi sellest imelikust kärbsest, sest nemadki armastaksid nagu oma last surnult rohkem kui elavalt. Oleks ehk tulukam olnud enestele ja lapsele, et nad ise oleksid hoolitsenud tema eest eluajal ja surnult oleksid usaldanud ta „nännä“ varju alla. Aga ei, nad talitasid, nagu oleksid nad porikärbsed.
Muidugi, Itamitel pole tänini mõtlemiseks aega leidunud ega leidu seda ka tulevikus, sellepärast ei tea nemad inimese ja porikärbse sugulusest midagi. Nemad näevad ainult, et nende laps on surmaga võitnud üldise seltskondliku tähelepanu ja et selle tõttu võidavad nemad isegi suurel määral tähtsust juurde, mis neid mõnusalt kõditab. Lapse surmaga oleks alanud nagu nende hooaeg.
Kõik toimetused ja talitused teostusid libedalt ja ruttu, nagu oleks liikuma lastud hästi määritud masin, sest härra Itam maksis, mis nõuti, ja maksis pealegi sulas. Tuli ülesvõtja ja tegi oma töö, oli valmis tulema ka kunstnik Mägar, kas just raha pärast või mõnel muul erilisel põhjusel, kellele ta seda ütles. Tema oli maailmas juba küllalt ilu loonud elavate kaudu, võibolla tahtis ta kordki katsuda, kas ka surnutes võib midagi ilusat leida, nii et seda võiks näidata ka teistele.
Mägari leinamajja ilmudes koolnu puhkas juba puusärgis, mis ümbritsetud lilledega. Mägarile see ei sobinud, see tähendab — lilled küll, puusärk mitte, sest see pidi liiga eraldama, pidi eraldama lapsukese isegi lilledest. Aga Mägar ei tahtnud eraldada, tema tahtis, et koolnu kuuluks veel siia maailma, kuuluks nende lillede sekka, mille hulka ta oma silmaga suurendas mõõtmatuseni. Sellepärast avaldas ta soovi, et ehk võiks lapse puusärgist välja võtta ja ta ihuüksi paigutada keset lõhnavaid lilli. Nüüd oli proua Itamil isegi hea meel, et tema laps oli surnud ristimata, sest nõnda tõstis ta tema palju kergema südamega puusärgist uuesti välja, kuigi ta oli sinna asetatud jumalasõnaga. Oleks ta aga olnud enne ristitud, siis poleks ta teda vististi mitte enam söandanud tema igaveselt puhkepaigalt liigutada ja nõnda oleks ehk pilt jäänud hoopis maalimata.
Kõhklevat arupidamist nõudis kunstniku soov lapsevanemailt ometi, aga nad alistusid lõpuks. Nad leppisid sellegagi, et lapsukesel tulid suririided ümbert võtta — hästi või halvasti, aga sellega pidi kuidagi hakkama saama, sest Mägar tahtis paljast last keset lilli näha, muidu ei leidvat ta inspiratsiooni, aga ilma selleta ei hakkavat värv lõuendile. Kõige rohkem nuttis kogu selle toimingu juures vaene „nännä“. Temal hakkas lapsest nüüd valusamalt kahju, kui ta seda kunagi tundnud tema üürikesel eluajal. Tema ainukeseks lohutuseks jäi veendumus: nõnda võidakse teha lapsega ainult sellepärast, et ta on saadud nõidusega ja et ta on sellepärast kuradist. Aga isegi kuradi enda lapsega ei peaks selletaolist tegema, kui temale on kui mitte elavalt, siis vähemalt surnust peastki kuulutatud jumalasõna. Nõnda arvas vaene nännä.
Kui kõik oli korraldatud, nagu Mägar soovinud, tahtis ta lapsukese ja lilledega üksi jääda. Isal ja emal polnud selle vastu midagi, sest niikuinii poleks neil jätkunud aega siinviibimiseks. Aga vanas hoidjas tekkis kahtlus, sest ta kartis, et jumal teab, mis selle vaese lapsukesega õige mõeldakse teha. Sellepärast piilus ta esiteks läbi lukuaugu ja pärast ka irvakile tehtud ukse prao vahelt. Aga imelikul viisil ei teinud see võõras mees lapsele midagi, ta ei astunud isegi talle lähedale, istus ainult toolil, ilma et oleks lapse poole vaadanudki, istus kõveras ja kössis, nagu oleks ta suures mures või nagu leinaks ta selle lapsukese pärast. Nõnda kestis see tükk aega, kuni viimaks hoidja südant võttis, tuppa astus ja ütles:
„Härra, kas te tõesti ei karda jumalat?“
Mägar polnud hoidja lähenemist märganud ja sellepärast ta pisut võpatas.
„Te olete ometi kristlane ja usute oma hinge õnnistust,“ rääkis hoidja edasi. „Aga miks te siis vaevate seda lapsukest veel peale surma, nagu poleks sellest küll, mis ta sai oma kõhuga elus. Kui te oleks näind, kuidas ta, vaeneke, kannatas, nii tegi kõht talle vaeva.“
„Nii,“ lausus Mägar.
Sellest oli eidele küll. Nüüd päästis ta oma jutuvoolu ja ei vaikinud enne, kui oli südamelt puistanud kõik, mis seal pakitses. Ta tahtis sellele võõrale mehele seletada kogu valu ja vaeva, mille käes laps kannatanud eluajal, tahtis teda veenda kõigi pühade ja sakramentide nimel, et halastagu sellepärast lapse peale ometi pärast surmagi. Eit rääkis surnud lapsest nõnda, nagu võiks kõht talle veel praegugi piina sünnitada.
„Sest uskuge, härra,“ ütles eit, „viimased päevad ei pidanud ta temal enam mitte terakestki, nii mis ülalt sisse kallasin, see alt välja jooksis. Ja aina oli teine nälgas! Mul oli vähe rätikuid, nii et alati oli puudus. See nõid seal köögis ei ju aidand pesta, muud kui — põle tema asi, sest tema põle lapsehoidja. Aga kus ma siis pesen, kui laps on järjesti haige, ei maga kümmet minutitki korraga. Kuivatada ka põle kuskil, sest köögis ei saa, see vana nõid pillub kõik üle ukse tuppa. Riputa või põrgu kuivama, ütleb ta, pole minu asi, mina köögis ei luba, see on minu riik. Rääkisin prouaga, aga see ütleb, et eks sa katsu kuidagi, küll sa juba nõu leiad, sa oled ju vana inimene, mitte mõni tita. Nii see siis oligi. Laps vedeles oma haige kõhuga aina märja rätiku sees, sest nad ligunesid nõnda läbi, et kuiva nurka polnud ka enam alla panna. Kord käristasin isegi ühe oma vana särgi puruks, et lapsele midagi kuiva ümber saada, aga või ma siis kõiki oma särka võisin ära hukata. Nii ta surigi. Tuuakse arst, tuuakse mitu arsti, aga mis sest kasu, ega arstid hakka mul lapserätikuid pesema ega kuivatama, seda pean ikka mina üksi tegema, sest see nõid seal köögis, see söödab selle asemel mehi või värvib end ülalt ja alt, niisuke on see nõid, kui mul pole lapsele kuiva nurkagi alla panna…“
Eit hakkas rääkima selleks, et peletada Mägarit tema kavatsusest, aga tema sõnade tulemuseks oli just vastupidine: Mägar asus maalima. Ometi ei hoolinud kõneleja sellest, vaid rääkis aina edasi, keereldes kümnes teisendis köögis asuva nõia ja kuiva nurga ümber, mida tal polnud lapsele alla panna. Mägar võib-olla poleks ehk eide vada mikski pannud, kui tal endal aastaid tagasi poleks surnud poeg umbes samas olukorras, ilma et keegi oleks õieti teadnud või küsinud, miks või kuidas. Eite kuulates Mägar kuulis nagu esimest korda iseoma lapse surmalugu. Esimest korda kuulis ta selle vene eide suust, et lapsele peab võima vähemalt kuiva nurgagi alla panna, muidu ta väetike sureb. Aga ehk ei olnud ka tema lapsel seda viimast, ehk puudus ka temal kuiv nurk?
Mõtiskledes ja kuulates Mägarile viirastus, et tema ees keset lilli lamab tema oma laps külmana ja kangena ja et alles täna esimest korda taipab ta õieti tema surma. Õigem: võõra lapse kaudu mõistab ta oma last ja oma lapse kaudu mõistab nagu äkki kõiki lapsi, kes lamavad kuski külmana ja kangena. Kunagi varemalt polnud Mägar nõnda näinud lapse armetut, viletsat ja haletsemisväärset keha tema peente säärte ja pisitillukeste, pooleldi arenemata jalgadega, tema nii õrnade küljekontidega, et nad peaksid juba ainult õhukese, tuhakarva nahakile alla kokku langema. Ja siis need nääpsukesed, veretud huuled, meeletult nukker suukene ning aukuvajunud silmad, puhas ja muretu otsaesine, kuhu langevad õrnad udemed! Mägar tunneb äkki, kui hirmus üksinda ja kõigest mahajäetuna lamab see vilets lapselaip. Mida rohkem püüad teda millegagi ümbritseda, seda mahajäetumaks ta muutub. Peaks tooma tema lähedusse pidulaua ühes pidutsejatega, peaks asetama siia kogu karnevali värviküllases ilutulestikus, alles siis mõistaksid ehk kõik, kui mahajäetud on see pisike putukas praegu ja kui mahajäetud ta oli juba eluajalgi.
Aga Mägaril pole käepärast ei pidutsejaid ega karnevali, temal on ainult lilled, palju lilli, ja ta laseb neid aina juurde tuua, laseb aina kuhjata värve, et nende keskele paigutada see väikene korjus — vaikne ja nukker. Nõnda hakkab ta maalima, nõnda tahab ta maalida. Tema töö on kiire, sest see pisitillukene mahajäetu ootab rahu. Ootab ka mõmiseja eit tema seljataga, tuletades meelde nagu mõnda looma, kes leinab häälitsedes oma hukkunud ihusugu. Nõnda nad siis töötavad kahekesi tuhatnelja, eit aina kurtes ja kaevates, Mägar pinseldades värve lõuendile.
Kui ta oli oma tööga juba lõpule jõudmas, läks Karin teda vaatama, valides meelega aja, kus Kittyt polnud kodu. Aga kui Karin sai pilgu lõuendile heitnud, hakkasid tal huuled värisema ja ta otsekui karjatas:
„Inimene, mis te ometi olete teinud?“
„Ei midagi erilist, armuline proua,“ vastas Mägar. „Panin surnud lapsukese keset lilli, muud ei midagi.“
„Aga ma võiks selle lapse pärast oma südame seest välja nutta,“ hüüdis Karin, kuna omal pakitsesid jämedad, valusad pisarad kurgus, Karin tundis, et jämedad ja valusad. Ta ootas, et nad tõuseksid silmi, sest siis kaoks valu, aga nad ei tõusnud, vaid jäidki kurku valutama. Alati, kui Karin lõi silmad pildile, tundis ta, et nad on seal ja ikka endised — jämedad ja valusad.
Karini sõnu kuuldes Mägar pöördus ümber, vaatas talle niiskel, kilaval pilgul otsa, ja nagu valdaks teda äkki sügav liigutus, ta ütles üsna tõsiselt:
„Proua, kui see oleks nõnda, siis ma oleks geenius.“
„Kas te siis ei ole?“ imestus Karin. „Mina arvasin, et kõik kunstnikud on enam-vähem geeniused.“
„Enam-vähem!“ naeris Mägar ja lisas: „Geeniusena oleksin ma ammugi nälga surnud.“
„Mis on õieti geenius, kui ta nii kergesti nälga sureb?“ küsis Karin nüüd.
„Ma ei tea,“ vastas Mägar.
„Kuidas ei tea, kui te räägite?“ imestus Karin.
„Me räägime nii paljust, mida me ei tea,“ seletas Mägar.
„Aga kui te oleks geenius, kas te siis teaks, mis see on?“ päris Karin.
„Ei,“ arvas Mägar, „siis ma vist ei usukski, et midagi sellist on olemas.“
„Nii et seda ei saagi teada, mis on geenius,“ ütles Karin.
„Ei kunagi,“ kinnitas Mägar peaaegu nukralt ja vahtis tühjusse. „Geenius ainult ollakse. Aga mina ei ole.“
Nõnda nad seisid natukene aega, Mägar vahtis ikka veel mõni teab kuhu ja Karin temale otsa. Äkki pööras kunstnik oma silmad tema poole ja hüüdis helendaval pilgul:
„Naine, teie olete geenius!“
Karin võpatas kogu kehast.
„Jumala eest, teie olete geenius!“ hüüdis Mägar imestunult. „Miks ei tulnud te varem, siis oleks ma oma pildi hoopis teisiti maalinud. Või miks ei jäänud te üldse tulemata, sest nüüd ei taha ma seda pilti enam lõpetada.“
„Hakake uuesti otsast peale,“ ütles Karin, kes ei saanud põrmugi aru, millest Mägar rääkis.
„Surnutel pole nii kaua aega oodata, kuni elavad katsetavad geniaalsuses,“ vastas Mägar nagu lootusetult ja istus toolile, kus langes nukrasse mõtiskelusse. Karin seisis ikka veel pildi ees, nagu vaatleks ta seda. Aga ei, ta ei vaadelnud, vaid ta katsus mõista, millest oli rääkinud see mees, kes istus praegu nõnda toolil, nagu polekski teda, naist, maailmas äkki olemaski. Mehed olid tõepoolest imelikud, nagu kinnitasid kõik naised. Karin polnud seda tänini õieti uskunud, aga praegu valdas teda veendumus, et neil on õigus. Mehed on tõesti imelikud ja väga naljakad.
„Teate, proua, ma olen käperdis, mitte kunstnik,“ segas Mägar Karini arutlust ja tõusis toolilt, nagu oleks tal see selge, mille üle ta järele mõtles. „Ma olen kogu eluea käperdis olnud ja hoolega harjutanud, et selleks saada.“
„Te maalite ju küll ilusti,“ ütles Karin otse imestlusega. „Kõik ütlevad, et te maalite nii ilusti.“
„Ja muidugi, kõik ütlevad,“ kordas Mägar. „Aga teie ütlesite mulle täna, et ma olen ja jäängi käperdiseks ning teid ma usun rohkem kui kõiki teisi.“
„Armuline taevas!“ hüüdis Karin peaaegu ehmunult, nagu kahtleks ta oma kuulmeis või mehe arus. „Ma pole teile midagi öelnud. Ütlesin ainult, et inimene, mis te olete teinud, ma nutan selle lapsukese pärast ju oma südame seest välja. See oli kõik.“
„Ei,“ vaidles Mägar vastu, „teie ütlesite mulle, et ma olen käperdis, vilets lõuendimäärija, muud ei midagi. Muidugi ei teinud te seda suuga, vaid silmadega, kogu oma olendiga. Teie suu valetab, armuline proua, nagu kõigil naistel, aga teie silmis on tõde, tõde ja tarkus, ainult teie ise ei tea seda. Naised ei tea üldse, mis on nende silmis ja ihuliikmeis, seda teavad ainult mehed.“
„Ah siis sellepärast minu mees ütleski ükskord mulle, et minu põlvis on rohkem mõtteid kui kümne mehe otsa ees,“ rääkis Karin, nagu tahaks ta ka omalt poolt toetada Mägari sõnu.
„Ütles ta nõnda?“ küsis see peaaegu vaimustusega.
„Ja muidugi,“ vastas Karin, „ega ma niisukest asja hakka ometi luiskama.“
„No näete!“ hüüdis Mägar võidurõõmsalt.
„Aga minu mees heitis ju siis ainult nalja, tingimata,“ ütles Karin.
„Miks te seda arvate?“ küsis Mägar.
„Tema ütles ju seda ainult selleks, et ma lubaks oma põlvi suudelda,“ vastas Karin üsna lihtsalt.
„Te olete otse jumalik!“ hüüdis Mägar imestluses ja lisas nagu endamisi: „Tähendab, mitte teie silmad ei öelnud mulle käperdis, vaid teie põlved. Geenius istub teil põlvis, mitte silmis.“
„Mitte häbematuks minna, härra kunstnik,“ hoiatas Karin. „Kui mina ise või minu mees mu põlvedest räägime, siis ei tähenda see ammugi mitte, et seda võib teha ka iga teine mees. Ei, ma ei luba isegi teistel naistel oma põlvedest rääkida, veel vähem siis meestel.“
„Aga silmadest?“ küsis Mägar.
„Silmadest võite küll rääkida, sest need on kõrgemal ja pole kaetud,“ vastas Karin avameelselt.
Mägar oleks tahtnud naerda, aga et Karin oli tõsine, siis jäi ka tema selleks.
„Kui vana te õieti olete, armuline proua?“ küsis Mägar.
„Mitte veel tipul, arvavad inglased,“ vastas Karin. „Aga mul on kolm last, tütred elavad, poeg on surnud.“
„Pidage, pidage!“ hüüdis Mägar, surus mõlemad käed vastu rindu, nagu tahaks ta hoida oma südant ja istus toolile. Isegi ta näokarv pidi muutuma, sest Karin tõttas väljasirutatud kätega kohkunult tema poole ja karjatas:
„Armuline taevas! Mis on? Mis teil on? Rääkige ometi!“
„Ma hoian kahe käega südant kinni, et ta ei lõhkeks suure rõõmu pärast,“ ütles Mägar. „Tähendab, ka teie poeg on surnud. Siis on ju kõik selge, kõik. Teie nägite mu pilti nõnda, nagu ma oleks pidanud ta maalima, ja siis alles nägin mina. Teie vaatasite silmadega ja nägite põlvedega, eks?“
„Tõepoolest, mul tegid põlved nõksti! niipea kui heitsin silmad pildile,“ ütles Karin. „Küll olete teie tark! Kust teie seda teadsite? Kes teile seda ütles? Te ei näinud ju, sest teil oli selg minu poole.“
Aga Mägar ei vastanud esitatud küsimustele, nagu poleks ta neid kuulnudki. Tema jätkas oma poolelijäänud mõtet, öeldes:
„Õige, õige, nüüd ma mõistan. Sellepärast tundsingi end sellise käperdisena, kui seisite minu läheduses. Teie nägite, sest teil oli see suur armastus, mida vajab geenius. Just! Armastus! Enne ma seda ei teadnud, nüüd tean.“
Äkki Mägar tõusis toolilt, astus Karini juurde ja võttis tal ilma pikemata käe alt kinni, nagu oleksid nad ammuaegsed kaaslased, pöördus temaga pildi ette ja ütles:
„Vaadake, proua, siin on lõpmata palju kirevaid lilli selle nääpsukese keha ümber, sest nõnda tahtsin mina, seni kui teie polnud seda veel näinud. Aga nüüd ma enam ei taha. Nüüd tahaks, et ma oleksin maalinud, nagu teevad seda jaapanlased: maalivad õitseva kirsioksa ja meie näeme selles kevadet. Mõistate? Meie näeme, sest nõnda on see kirsioks maalitud. Sellise kirsioksa oleks pidanud ka mina maalima, nii et oleks olnud ainult oks ja see nääpsukene keha — ei muud midagi. Kõik teine rämps minema! Aga ei, parem mitte kirsioks, ka sedagi on liiga. Ainult mingisugune üksik lillekene oma pika, peene varrega, seegi pisut kõverasse või kööku tõmbunud, aga selles varre kõveruses kogu inimsoo nukrus ja lein, kogu inimsoo härdus, kogu mõeldav armastus. Mõistate? Isegi kogu inimsoo ükskõiksus ja julmus. Nõnda oleks pidanud maalima. Ainult see nukker ja ükskõikne lilleke ning see nääpsukene keha — kaks pisitillukest tumma. Kui keegi oskaks seda õieti maalida, siis võiks minagi ühes teiega oma südame seest välja nutta, aga et ma seda ei oska, siis tahaksin sellepärast nutta. Peaasi — ma ei õpi seda enam kunagi. Ükskord oleks ehk võinud, aga siis ei teadnud, et nõnda peab õppima, nüüd tean, kuid nüüd ei või enam. Hilja!“
„Ja pole mingit pääsu?“ küsis Karin ja märkas äkki, et Mägar hoiab tal käe alt kinni.
„Ei mingit,“ vastas Mägar ja vabastas Karini käe, lisades juurde: „Aga lohutus on: nõnda võib ilusasti ära elada, nagu võidujooksmisegagi.“
„Siis on ju nõnda veel parem,“ arvas Karin.
„Võrdlematult parem,“ vastas Mägar. „Sest igal asjal on kaks külge — ühelt poolt ja teiselt poolt. Oled geenius, sured nälga, oled käperdis, sured loomulikku surma.“
„Kui hirmus te olete!“ hüüdis Karin. „Kõik lõpeb teil surmaga.“
„Kõik lõpeb siinilmas surmaga,“ kinnitas Mägar. „Sest kõik on nagu see köökus lilleke, millest teile rääkisin, ja nagu see nääpsukene ihuvõsuke seal keset lilli. Seda ehk oleks pidanudki mu pilt ütlema.“
„Jumal tänatud, et te pole geenius,“ ohkas Karin kergendatult, „sest siis oleksite ehk tõepoolest midagi niisukest maalinud, enne kui surete nälga.“
„Jah, harilikult geeniused ikka teevad midagi, enne kui nad surevad nälga,“ vastas Mägar. „Ainult meil ei tee nad enne surma midagi.“
„Tähendab, meil siis ikka on omad geeniused?“ küsis Karin huvitatult.
„Aga kuis siis muidu,“ vastas Mägar.
„Miks nad siis ei tee midagi, enne kui tuleb näljasurm?“ küsis Karin peaaegu etteheitvalt.
„Meil pole midagi teha, väike maa,“ seletas Mägar. „Sellepärast pole meil muud, kui ootame aga näljasurma, et saada geeniuseks ja nõnda elame kenakesti ära.“