Tõde ja õigus IV/XXV
XXV.
Viimase aja sündmused ja niinimetatud tõed, millega Karin nagu mingisuguses nõiakeerus kokku puutunud, tegid tema sisemuses laastavat tööd. Kõik, mis pakkus varemalt natukenegi pidet, lõi logisema. Usust polnud tal kunagi suuremat tuge olnud ja seegi natukene, mis tal oli, kadus sõja- ja revolutsioonipäevil. Aga ka abielu oli oma osa nõudnud. Indrek oma alaliste juurdlustega õõnistas Karini südames kõik alused, näppis peeneks kõik pidemed. Indrek ise jäi nagu sellest hävingust puutumata. Kõigest juurdlusest ja kahtlusest hoolimata temal oli omal mingisugune vankumatu alus, millel ta püsis kõikumatult. Kui Karin temalt nõudis, öelgu ometi kord selge sõnaga, mis on see, millega tema endiselt edasi elab, kui ta ise aina laastab ja hävitab, siis ei saanud Indrek lihtsalt aru, millest Karin rääkis, sest tema, Indrek, ei mõtlevat üldse laastamisele ega hävitamisele. Nõnda seisid nad kõrvuti, üks ei mõistnud ühte ega teine teist või kuigi mõistsid, siis ei suutnud ei see ega teine oma kaaslast aidata. Indrek põikles üldse, eriti viimasel ajal, Karini küsimuste vastamisest kõrvale, öeldes, et abielu ei olevat ühiseks mõtlemiseks, vaid ühiseks elamiseks.
„Aga kuidas sa siis elad, kui sa ei mõtle?“ küsis Karin.
„O, suurepäraselt!“ hüüdis Indrek teatud imestlusega, millest Karin ei saanud põrmugi aru. „Vaata ometi loomi! Vaata kevadel liblikat! Arvad, et ta väga palju mõtleb, kui lendab ühes teise omataolisega? Aga vaata puid, rohtu, lilli! Arvad, et maikellukesel on väga sügavad mõtted ja et need sügavad mõtted lõhnavadki? Või lõhnavad temas peituvad magusad Kallis naine, ega ma sind ometi sellepärast armasta, et…“
„Kas sa ikka tõesti veel armastad?“ küsis Karin vahele.
„Ära küsi, muidu sa pole enam kallis ega armas,“ vastas Indrek. „Tema tarkade mõtete ja küsimuste pärast ei armastata ühtegi naist ega ühtegi muud olendit, see on üsna kindel. Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on tõeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest. Mees põgenes enne tema eest naise juurde, aga varsti pole sedagi varjupaika, sest ka naine aina küsib ja juurdleb. Võib-olla see peab paratamata nõnda olema, aga vaesemaks jäävad mõlemad, mees kui naine.“
„Ära räägi nii kurvalt,“ ütles Karin, „ma ei taha, et me vaesemaks jääme. Ma katsun mitte kunagi enam mõelda ja arutada, ainult kui aga vaesus jääks tulemata.“
Aga Karin ei pidanud sõna, ei saanud pidada, ta juurdles ja arutas aina edasi.
Igal pool, kuhu ta heitis pilgu või kuhu ta pääses lähemale, avanesid mingisugused saladused ja isegi otsesed kuriteod, s. t. sellised asjaolud, mida Karin oli tänini pidanud kuriteolisiks. Ja ometi elasid inimesed, kes tegid neid tegusid, ilusasti edasi, nad elasid pealt näha isegi palju õnnelikumalt kui niinimetatud ausad inimesed. Või olid ka neil oma patud, eksitused ja kuriteod, ainult Karin ei teadnud neid?
Ah jaa! Karin jõudis tõepoolest viimaks otsusele, et kõigil on oma saladused, oma patud, ainult temal ei olnud midagi. Tema süda oli nii tühi ja puhas, et lase kas või sipelgad sisse, nad ei leia sealt midagi, ja sellepärast ehk ongi ta mõnikord nii hirmus õnnetu ja tunneb enda nii mahajäetuna. Vististi on Tiinal ometi õigus, et inimesele on suureks lohutuseks, kui tal on ükski väikene saladus, mida ta hoiab üsna iseenda tarvis. Just! Ka Indrek ütles tol suurel saladuste ja pattude paljastamise korral, et ta kahetseb oma kuriteo rääkimist Karinile. Jah, seda ütles ta selge sõnaga. Aga see ju tähendab, et kui tal juhtuks veel mõni kuritegu või saladus, siis ta juba minule ei räägiks, vaid jätab selle täiesti omale. Aga ehk tal ongi juba uusi patte ja saladusi hingel? Ehk on tema samasugune nagu teisedki, kes elavad üsna rahulikult oma kuritegudega edasi? Tingimata peab tal nii mõndagi hingel olema, mida Karin ei tea. Sellepärast keelas ta Tiina saladuste kallal juurdlemastki. Võib-olla tema ise teabki seda saladust, ainult Karini eest püüab ta seda varjata. Jah, kõik võib olla ja ometi elavad kõik nõnda, nagu poleks mitte midagi.
Need olid piinavad mõtted ja sellepärast oli Karinil hea meel, kui Rönee ühel päeval ukse taga seisis ja kõlistas. Temaga polnud vaja mõelda, sest Karin arvas, et kui keegi õpib laulma, milleks siis veel mõtlemine. Muusika on üldse mõttetu tegevus ja sellepärast ajabki ta nii kergesti armastama, tuleb ju armastus siis, kui ei mõtle, nagu seletab Indrek. Nii et see asi oli Karinile üsna selge. Aga ta pidi oma üllatuseks nägema, et ka Rönee kipub mõtlema, aina mõtlema, nagu oleks see mingi paratamatult nakkav haigus. Pealegi mõtles ta üsna kurbi mõtteid, mis tegi kogu tema harrastuse peaaegu mõttetuks.
„Enne oli hea,“ rääkis Rönee, „suri inimene, siis suri ka tema hääl ja jumal kaasa. Aga praegu: inimene võib surra kas või kümme korda, hääl elab edasi, nagu oleks elav hing mitte inimeses, vaid tema hääles. Ole nüüd hea ja õpi laulma, nii et keegi sind tahaks kuulata, kui iga koolijüts oskab grammofoni üles keerata ja mõne Martini või isegi Caruso peale panna. Mine katsu nendega võistelda. Sest mõelge ometi, meid on ainult miljon ja kuidas suudame siis teistega võistelda, kui neid kümned ja sajad miljonid. Ja ometi küsib sinult iga grammofonikeeraja: miks sa ei laula nagu Caruso, miks sa ei laula nagu grammofon? See on see häda. Enne pidi võistlema elusate inimestega, aga nüüd surnutega ja masinatega, öelge nüüd isegi, armuline proua, kes peab siin vastu? Kes suudab siin vastu pidada, kui meid on ainult miljon ja teisi kümned ja sajad miljonid ning kui nad saadavad kõik oma surnud ja masinad meie mõne elava vastu?“
„Lihtsalt hirmus, eks ole,“ ütles Karin.
„See on lihtsalt kole,“ kinnitas Rönee. „Sest mõelge ometi minu kui noore laulja seisukorda: minu laulu üle otsustatakse grammofoni järele, mitte vastupidi. Oleks vastupidi, siis poleks midagi viga, aga vastupidi pole kunagi, ikka edaspidi — grammofon ees, minu hääl järele. Aga nõnda on ju õige, ütlevad kõik, sest grammofone on rohkem kui lauljaid, kuidas te tahate siis teha? Kas maksab veel häälteenamus või ei maksa? Kas on ilmas veel demokraatiat, või ei ole? Kas olete, noormees, vabariiklane või hoiate aristokraatia poole? Nõnda küsitakse, kui hakatakse põhimõttelikult arutama. Aga ütelge nüüd teie, armuline proua, mis aitab mulle häälteenamus, kui jumal on mulle andnud üheainsa hääle, millega pean karjuma kogu maailma elavate ja surnutega võitu, kes lõugavad sulle grammofonidest ilmatu raginaga vastu? Niisuke on minu seisukord. Lähed aga konservatooriumi, siis ütleb õpetaja: noormees, te kärisete ja rägisete nagu raadio. Ei, ütlen ma, mina laulan puht grammofoni järele, sest seal on Caruso. No, ütleb tema, kui tahate surnuid eeskujuks võtta, siis ärge tulge siia. Aga tule jumal appi, keda ma pean siis eeskujuks võtma!? Teda, õpetajat? Aga ta pole ise kunagi elavat Carusot kuulnud ja surnu peale on ta kade, nii et sööks ta kas või elavalt ära. Ainult üks klaverdaja on meil elavat Carusot kuulnud, aga see teeb plinn, plõnn ja ütleb: nõnda laulis seda Caruso. Sellest näete, armuline proua, et ma olen alati kahe tule vahel: kui õpin, siis nõnda, nagu poleks raadiot ja grammofoni olemaski, aga kui laulan, siis pean laulma nagu grammofon ja kõik tema kümme tuhat surnut.“
„Ärge tehke omale niipalju muret,“ katsus Karin noormeest lohutada, „küll teie surete ka ükskord ära ja lähete siis grammofoni. Pealegi, siis on ehk grammofone veel rohkem kui praegu ja nõnda saate Carusost kuulsamaks.“
„Aga ma tahaks juba nüüd kuulsaks saada, sest see toob palju raha. Kuulsus toob hirmus palju raha,“ vastas Rönee.
„Mis te palju rahaga teeksite?“ küsis Karin.
„Kõige pealt laulmine nurka ja raadio ning grammofon platsi, sest milleks ennast veel vaevata, kui kultuur on nii kõrge, et on raadio ja grammofon. Sest Carusost ei ole keegi kunagi paremini laulnud ega laula minagi.“
„Noh, ja siis?“ küsis Karin oodates. „Mis te siis teete?“
„Ei midagi iseäralikku,“ vastas noormees, „hakkan elama. Sest kui mul on küllalt raha, miks ei peaks siis elama. Mammi küsib ka vahel, et…“
„Kes on mammi?“ huvitus Karin.
„Proua Köögertal muidugi,“ vastas Rönee. „Tema küsib ka vahel, et mis ma teen, kui ma saan kuulsaks ja teenin palju raha? Aga tema küsib veel midagi.“
„Mida ta siis veel küsib?“ päris Karin.
„Seda ma ei või öelda, see on saladus,“ vastas Rönee.
„Juba jälle saladus!“ hüüdis Karin. „Kõigil on saladused. Ja ükski ei või neid minule usaldada. Mitte ükski! Mina olen kõigi meelest nii tühipaljake, et minule ei räägita midagi. Kui te teaksite, kui õnnetuks see mu teeb!“
„Ärge olge õnnetu,“ palus Rönee, „ma ei või ju kõike rääkida.“
„Aga meie vahekorrast teistele räägite, eks?“ usutas Karin, nagu oleks ka neil juba saladusi.
„Ei räägi kõike,“ vastas noormees.
„Mida te ei räägi meie vahekorrast?“ päris Karin.
„Seda ma ei või teile öelda, armuline proua,“ vastas noormees punastudes ja lõi silmad maha, Seda nähes tõusis ka Karinil veri näkku, ta tundis kohe, kuidas veri tõusis suure hooga. Aga ta sai endast varsti võitu ja ütles:
„Jällegi saladus! Tähendab, teil on minust minu enda ees saladused?“
„Mitte!“ vastas noormees. „Minul on minust endast saladus, mida ma ei või teile öelda, sest see puutub ka teid.“
„Öelge mulle see saladus, ma palun,“ mangus Karin.
„Ei või, veel ei või,“ ajas noormees vastu.
„Siis laulge mulle sellest saladusest, või laulge mulle oma teistest saladustest, ma tahan kangesti saladusi kuulda. Tõepoolest laulge midagi. Kas peate tingimata püsti tõusma? Kas te ei saa istudes laulda? Katsuge siinsamas, nii, istuge lähemale, nõnda, soo, laulge nüüd, ma tahan tunda, kuidas te laulate, sest ma pole kunagi lauljal nii lähedal seisnud.“
Rönee hakkas laulma, aga iga laulu järele Karin palus veel midagi ja nõnda leidiski Indrek nad koju tulles sohvalt laulmast ja kuulamast. Karin tahtis Rönee ka lõunaks jätta, aga noormees vabandus võimatusega, sest ta olla lubanud minna kuhugi mujale. Oli see tõepoolest nõnda või loobus ta lõunasöögist Indreku pärast, see jäi tumedaks. Igatahes Indrek oli lõunalaual harilikust vaiksem ja sõnakehvem, nagu vaevaks miski tema südant. Kui Karin hiljem selle nähtuse põhjuse järele küsis, vastas ta:
„Sina teed mulle muret. Itamite juures olid sa selle noormehega peaaegu kaelastikku koos ja täna oli ta juba siin. Või on ta ka varemalt käinud?“
„Kas juba armukade, mis?“ küsis Karin.
„Jätame esiotsa armukadeduse,“ vastas Indrek, „sest abielus on muidki asju. Mina annaksin sulle nõu võõraid mehi üldse mitte oma majja kutsuda ega nendega lukustatud uste taga istuda.“
„Küll oled sina ka kena,“ rääkis Karin. „Ma ei saa ometi lasta lapsi edasi-tagasi uksest seegata, kui ise palun teda laulda. Ja mis on selles siis nii halba, et mõni tuttav meeskülaline astub meie poole sisse?“
„Muidugi pole sellest midagi, kui ta tuleks meie poole,“ — Indrek toonitas sõna meiet — „aga kui ta tuleks ainult teie poole, armuline proua, liiatigi kui see sünniks korduvalt, siis torkaks see lastele ja teenijale varsti väga imelikult silma.“
„Pean siis mina oma elu seadma laste ja teenija järele?“ küsis Karin juba teatud ärritusega.
„Iseenesestki mõista, kui sul nad olemas,“ vastas Indrek. „Iga orjaperemeeski seab oma elu orjade järele.“
„Ah juba võrdled mind orjaperemeestega!“ hüüdis Karin. „Küll aga sinul käib see ruttu!“
„Jäta niisukesed käänamised ja väänamised,“ manitses Indrek, „sa saad ju väga hästi aru, mis ma mõtlen.“
„Mina ei saa sinust põrmugi aru!“ hüüdis Karin, „ja ma ei tahagi sinust aru saada. Kui sa minu õiget arvamist tahad kuulda, siis tea: ma ei mõtlegi oma elu igas asjas laste ja teenija järele seada! Ei mõtle jah! Olen küllalt närutanud, olen küllalt teiste pilli järele tantsinud, ükskord tahan ka mina elada. Teenija võib omale teise koha otsida, kui tal siin ei meeldi, mingu või tänapäev. Mingu kohe, kui ta on sinuga ühel arvamisel.“
„Ja lapsed otsigu omale teine ema, kui see neile ei meeldi, eks?“ ütles Indrek.
„Lapsed mingu isa juurde, kui see on emast parem!“ hüüdis Karin vastu. „Ja sinna nad lähevad niikuinii, kas ma poen või nahast välja. Nad on ju tüdrukud, nemad lähevad ikka meeste juurde. Veel mõni aasta, siis lükkavad nad minu kõrvale, sest siis olen mina vana, nemad noored. Mind ei näe siis enam keegi, mind vana kontsu. Sina ka ei näe mind enam, sest sa vahid juba praegu nooremaid. Kõik mehed näevad ainult nooremaid. Ja kui kusagil juhtubki mõni olema, kes ka mind veel näeb, siis tahad sa selle kohe majast välja kihutada. Aga mina ei luba seda. Ei luba jah!“
„Aga milleks sa siis just selle Köögertali vanamoori lemmiku valisid?“ küsis Indrek.
„Soo!“ hüüdis Karin. „Ah nüüd äkki vanamoor! Tähendab, sa tahad sellega öelda, et mina olen ka juba vanamoor? Seda mõtled sa, jah? Hea küll! Las me siis oleme kaks vanamoori pealegi.“
„Ei, vaid mind huvitab ainult see, miks oled sa endale valinud mängukanniks just selle poisikese?“ küsis Indrek.
„Nüüd juba poisike! Esteks vanamoor, nüüd poisike!“ hüüdis Karin. „Varsti tuleb tudike ja siis titake! Aga ta pole sugugi poisike,“ ütles Karin lõpuks hoopis teisel toonil. „Ta on juba ammugi täismees, üle kahekümne aasta vana, peale selle veel kunstnik ja laulja. Miks ma aga just tema valisin, see on minu asi, minu saladus. Teil on kõigil omad saladused, näe, minul on nüüd ka oma. Sest kui teenijalgi on oma saladused, siis võivad ka majaproual omad olla, seda ei või ega saa mulle keegi keelda, sina ka mitte.“
„Kuule, armas naine,“ ütles Indrek, „mille üle sa nii väga ärritud?“
„Just sinu enda üle, sinu rääkimise viisi üle!“ karjus Karin vastu. „Selle üle, et mina olen sinu arvates vanamoor ja täiskasvanud noormees poisike!“
„Sinu kõrval on see noormees muidugi otse jütsa, mitte isegi poisike,“ ütles Indrek, „ja mina tahtsin sulle nõu anda…“
„Mul pole su nõu tarvis, pea see omale!“ hüüdis Karin vahele.
„Kuula enne minu nõu ära, otsusta siis,“ ütles Indrek.
„Ei kuula, ei taha kuulata! Näe mitte ei taha!“ karjus Karin vastu.
„Aga mina tahan seda!“ kõrgendas Indrek häält, sest naise ärritus hakkas pikkamisi ka temasse. „Mina nõuan seda! Ja ma sunnin sind kuulama, kui sa heaga seda ei tee.“
See oli õli tulle valamine. Seda Karin oli nagu oodanudki.
„Sina sunnid!“ karjus ta. „Sina tahad mind sundida! Olen ma su ori? On naine tänapäev veel üldse mehe ori? Naine on iseseisev inimene, ta võib teha, mis ta tahab. Sa võid kohtusse kaevata, kui ma sulle ei meeldi, seda võid sa teha, muud mitte midagi. Mine nõua lahutust! Nõua lahutust, et ma ei lase ennast sundida ja et ma sellepärast ei meeldi sulle. Ütle kohtus, et lahutage meid ära, sest ma ei ole oma naisest huvitatud, aga teised mehed on.“
Ent nüüd sündis midagi üsna imelikku. Indrekul muutus äkki näoilme, muutus kogu välimuski. Silmad omandasid nagu kivistunud läike. Ta astus üsna rahulikult naise ette, vahtis talle tungivalt otsa ja küsis:
„Kas sa tahad mind kuulata või ei? Vasta!“
Karin tundis südames kerget värinat, sest ta ei olnud päris kindel, millised kavatsused on mehel. Ta oli kahevahel, mis on targem, kas tõesti kuulama jääda või oma jonnist kinni pidada. Osalt tõusis temas uudishimugi, mis asi see küll võiks olla, mille pärast Indrek nii tõsised abinõud tarvitusele võtab. Kogu see kahtlus vältas ainult silmapilgu, siis vastas ta Indrekule suure südidusega:
„Ei taha! Mitte ei taha! Näed, panen käedki kõrvade ette, et ma ei kuuleks. Karju kui tahad!“
„Siis näitan ma sulle, kes majas peremees,“ ütles Indrek otsustavalt, haaras Karini kinni, võttis tal käed kõrvade eest ja tahtis rääkima hakata, ning kui Karin karjuma pistis, surus ta naise mõlemad käed oma ühte pihku armutult kokku, kuna ta teise käe pani talle suule, et lämmatada ta kisa. Karin viskles ja väänles ning peksis jalgadega Indreku sääri, aga see tegi, nagu ei paneks ta seda tähelegi, vaid rääkis sunnitud rahuga:
„Mina annan sulle nõu, poisikestega mitte jännata, sest nemad võivad sinu mängu tõsiselt võtta. Nemad võivad mängu armastusena võtta. Lapsed ja poisikesed armastavad ju veel tänapäevgi ja armastus on hädaohtlik asi, mõistad.“ Nüüd laskis ta naise lahti ja lisas siis: „Soo, ja nüüd võid minna, nüüd oled vaba, mine kohtusse ja lase end lahutada, sest ma olen sinu kallal vägivalda tarvitanud.“
Karin langes pooloimetult sohvale, sest ülearune pingutus ja suu sulgemine oli talt jõu riisunud. Tema keha vapustas kramplik nuuksumine.
Viimased sõnad öelnud, Indrek tundis oma pahemas käes teravat valu, ja kui ta pihku vaatas, leidis ta sealt vere. Millest see? Kust see veri? Ah jaa! Pahema käega oli ta ju Karini suud hoidnud. Just nii: hambajäljed! Õige, õige! Indrek oli ju hammustamistki tundnud, aga sel silmapilgul ta nagu ei teadnud õieti, et ta seda tundis, sest kogu tema tähelepanu oli suunatud kuhugi mujale. Ta nagu mõtleski sellele, mõtles just siis, kui Karin peksis oma kõrge kontsaga valusasti vastu sääreluud, mõtles nagu sääreluud lohutades, et — ä’ä tee sest väljagi, kusagil mujal on veel valusam, aga kui see seal kõik ilusasti ära kannatab, siis võid ka sina kannatada. Just nõnda oleks nagu Indrek suures ärritusehoos mõelnud, kuigi ta sel hetkel ise seda ei teadnud. Ainult tagant järele meenub kõik. Tingimata mõtles ta siis nõnda ja tal oli isegi nagu hea meel, et tunduva valu nii ilusasti välja kannatas.
Indrek hakkas haavast verd imema, sest „ka iseoma naise hammas võib olla mürgine,“ mõtles ta. Vere sülitas ta suutäis suutäie järele tuhatoosi paberossiotstele. Endal oli alguses mingisugune imelik tundmus, et, näe, kuhu peab minema tema veri, nagu poleks ilmas paremat paika kui tuhatoos. Aga siis meenus talle, et see on ju naise hammustatud veri ja et need on sama naise paberossiotsad. Tähendab õige koht, järeldas ta loogiliselt ja sülitas edasi, kuni hambajäljed kuivaks imetud. Siis läks uksest välja, käis magamistoas, leidis sealt joodi ja pani seda haavale, kuni see muutus kõvaks, kuivaks ja kangeks. Alles siis läks kabinetti tagasi. Aga vaevalt sai ta sisse astuda, kui Karin tormas talle laotatud kätel vastu ja kargas talle lõdvalt kaela, nagu peaks ta siinsamas põrandale langema, kui Indrek ei võta tal kõvasti ümbert kinni.
„Ma olen jälk loom,“ sonis Karin, peites pead mehe rinnale ja püüdes nõnda nagu iseenda eest varjule pugeda. „Tuhatoosis on ju selge veri.“
„Esiotsa on see ainult minu veri,“ ütles Indrek, hoides naise ümbert kinni ja vahtides üle tema õla laial, tardunud pilgul kas põrandale, läbi akna välja või lihtsalt tühjusesse.
„Issand jumal, kui õudselt sa räägid!“ sosistas Karin kõigest kehast värisedes ja mehele aina lähemale pugedes. „Sa räägid, nagu peaks ka kellegi teise veri voolama hakkama.“
„Aga paljuke seal siis nõnda puudub,“ vastas Indrek. „Sa lähed vanemaks, aga aru ei tule sul nagu põrmugi juurde. Mis s’ust nõnda saab? Mis meist mõlemist nõnda saab?“
Aga Karin ei teadnud, mis temast või Indrekust nõnda saab, tema teadis ainuüksi seda, et ta tahtis tunda, et ta on alles noor ja et teda ei vaeva aastad ega elumured. Tuli see kevadest või tõi selle temasse ümbrus, mis näis veetvat nagu karnevalipäevi või märatsevat katkuaegsel peol, seda ta ei teadnud. Võib-olla et mõjus see ja teine, aga võib ka olla, et oli põhjuseks midagi sellist, mida ei teadnud tema ega ükski teine. Oli ehk mingisugune imelik haigus, mis sigis sõjaaegses vereuimas ja mille pisikud täitsid ikka veel õhku ja nakatasid kõiki — noori ja vanu, naisi ja mehi. Lapsedki ei pääsenud sellest mürgist, sest õhtuti ilmus neid karjakaupa tänavale, kõik lokitud ja puuderdatud, õlitatud ja jumestatud, kirevad ja säravad, nagu see hilpudegi hulk, millega täideti kaupluste vaateaknaid. See oli ehk osa ammuigatsetud Euroopast, mis millalgi ja kuski kaugel oli piirituse ja piibliga hävitanud terved inimkonnad, nüüd langes ta laviinina üle-öö Karinile ja paljudele teistele.
„Mu süda oli küll hirmus täis, aga ikkagi oli mul hea, kui sa mind nii kõvasti kinni hoidsid,“ sosistas Karin natukese aja pärast. „Mida kõvemini sa hoidsid, seda parem mul oli.“