Tõde ja õigus IV/XVIII
XVIII.
Indreku koju tulles oli kabineti uks ikka veel lukus ja alles mitmekordse koputamise ja hüüdmise peale avas Karin, omal silmad üleni märjad. Kui Indrek tuppa astus, heitis Karin uuesti sohvale, kust ta ukseavamiseks tõusnud, ja hakkas suure hooga nutma. Indrek seisis natukene aega keset tuba, vihkude pamp käes, pani siis selle lauale ja võttis istet. Nõnda kulus tükk aega: Karin nuttis, Indrek istus ja kuulas, kuidas nuteti.
„Kas keerasid ukse lukku?“ küsis Karin viimaks nutu vahele.
„Milleks?“ küsis Indrek vastu.
„Keera lukku,“ käskis Karin toonil, mis ei luba vasturääkimist.
Indrek tõusis toolilt, astus ukse juurde, surus selle jalaga ligi ja võttis parema käega võtmepärast kinni, enne kui küsis:
„Kas üks või kaks korda ette?“
„Kaks,“ vastas Karin asjalikult, nagu ei taipaks ta nalja.
„Tähendab asi on hullem kui auto-ostmisega, siis leppisid ühe korraga,“ järeldas Indrek, aga endal kippus süda pisut nagu kipitama ja värisema.
„Sina ära naera,“ ütles Karin ja tõusis sohval istukile. „See pole naljaasi. Ma olen kaua mõelnud ja vaevelnud, aga lõpuks jõudsin otsusele, et kõige targem on ikkagi sinule kõik ära rääkida, lihtsalt üles tunnistada, et sa teaks.“
„Ära parem tunnista,“ ütles Indrek, „ma ei taha midagi teada.“
„Miks siis mitte?“ küsis Karin. „Ma olen ikkagi veel sinu naine.“
„Ükskõik,“ ajas Indrek vastu. „Pihtimisel pole mõtet, sest niikuinii ei pihi keegi seda, mis teisi huvitab, vaid harilikult seda, mis teda ennast huvitab. Eriti on see mehe ja naise vahekorras nõnda.“
„Tähendab, sa ei usu mind?“ küsis Karin, kel meenusid Kitty seletused. „Sa arvad, et ma räägin sulle ainult tühjatähja ja varjan su eest peaasja? Et ma püüan asja paremaks teha, kui ta tõesti on? Sa lihtsalt kahtlustad mind võltsimises ja valetamises, eks?“
Karin kippus ägedaks saama, sest ta ei võinud kannatada seda rahu, millega Indrek teda käitles. Isegi kui see rahu oleks olnud ainult tehtud ja näiline, ka siis Karin poleks seda kannatanud, sest kui naine on ärevuses, kui tal on nutetud silmad, siis ei tohtinud ükski mees Karini arvates rahulik olla ega ka rahulik näida.
„Armas naine, ma ei kahtlusta sind milleski,“ ütles Indrek endise rahuga. „Ma ei kahtlusta sind praegu isegi selles mitte, et sa püüad end halvemana näidata, kui sa tõepoolest oled. Ja mis puutub tühjatähja või peaasja, siis sa tead, selles lähevad meie arvamised enamiste alati lahku — kus sina näed tühjatähja, seal mina peaasja ja vastuoksa. Kummal õigus, meie ise pole kohtumõistjad. Sellepärast siis: jäta oma pihtimine. Mis ma kuulda tahaks, seda ma vist ei kuule, ja mis ma kuulen, see pole nii huvitav kui valus. Pealegi, pole kuigi lõbus sorida isegi oma naise musta pesu.“
Viimased sõnad väljendasid pisut sellest, mis kees tõelikult Indreku hinges. Aga Karini ajasid nad julmale vihale, nii et ta kargas sohvalt, tormas mehe ette, vahtis talle välkuval pilgul otsa ja karjus talle näkku:
„Soo! Või nii! Sina minu musta pesu ei taha sorida, aga kas sa minu tahtmist küsisid, kui sa minu panid oma musta pesu sorima? Küsisin ma sinult, kuidas su ema suri?“
„Karin!“ karjus Indrek peaaegu metsalise häälega ja vististi pidi ka kogu tema tegumoes midagi metsalisest olema, sest Karin taganes kohkunult vastu sohvat ja langes sinna istukile.
Indrek seisis silmapilgu üksinda laua ees, parem käsi pooles vinnas, nagu löögiks valmis. Aga siis tuli tal kogu kehasse lõtvus, käsi langes oimetult alla ja ta vajus toolile kokku. Kumbki ei lausunud sõnagi. Indrek tundis end nagu hävitatuna. Ta oli osanud kõike kujutella, mitte aga seda, et naine võiks talle tema ema surma meelde tuletada, pealegi veel sellisel juhul, praegusil tingimusil. Tal oli äkki tundmus, nagu ei suudaks ta seda temale enam kunagi andeks anda, mitte kunagi. Kõik muu andestab ta, sest kõik muu on selle kõrval ainult tühitähi, nagu Karin esiteks öelnud, aga selle paneb ta meelde, seda ta ei unusta.
Karinil oli hirm, teda valdas tõeline hirm, kui ta nägi, mis sündis Indrekuga. Teda ei kohutanud niipalju Indreku esialgne viha kui tema pärastine kokkulangus toolil. Teda seal vaadeldes tuli ta otsusele, et Kittyl oli tõepoolest õigus, kui ta kinnitas, et mehed ei mõista naisi mitte kunagi. Aga sellele tarkusele Karin lisas omalt poolt: ehk ei mõista ka naised mehi kunagi, või kuigi, siis aina võõriti. Näiteks tema, Karin: mis ta siis õieti praegu Indrekule ütles, et see nii kohutavalt ärritus? Oma teada mitte midagi. Indrek ise esimesena hakkas rääkima mustast pesust ning siis ka Karin, öeldes, et mitte ainult temal pole musta pesu, vaid ka Indrekul endal. See oli kõik. Mis selles siis nii hirmsat? Või tohib ainult mees rääkida naise mustast pesust, mitte aga naine tema omast? Aga kuhu jääb siis üheõiguslus, millest kõik karjuvad? Karin ei osanud vastata, ei saanud aru ja ta oleks veel kaua oma vaest pead vaevanud lahendamatute küsimustega, kui mitte Indrek poleks lausunud alistunult:
„Muidugi, sul on ju õigus: sina kuulasid mind, mina pean ka sind kuulama. Eks siis lase kuulda.“
Ja ilma et tal näos oleks liikunud ükski joon, toetus ta küünarnukiga tooli kõrvaspuule, laskis pea langeda pisut viltu käele ja jäi nõnda nagu soolasambaks.
Indreku sõnad tulid Karinile nii ootamata, et ta ei teadnud, mis teha või millest alata. Ta katsus sõnu leida ja ei leidnud. Ta väänas õnnetult oma käsi ja ometi jäi ta suu lukku.
„Ma ootan,“ lausus Indrek endises liikumatuses.
„Ma ei saa nõnda,“ ütles Karin nüüd. Ta tõusis sohvalt ja läks Indreku juurde, puutus teda kätega siit ja sealt, nagu tahaks ta teda silitada või paluda, et ta teda kuidagi aitaks. „Tule sohvale, või võta mind oma juurde,“ lausus ta lõpuks nagu piineldes.
„Siin pole kahele ruumi,“ vastas Indrek, ja Karin ei julgenud oma salajast soovi avaldada, et Indrek lubaks teda oma põlvele istuda, võtaks ta lihtsalt enda juurde, nagu ta seda varemalt nii sagedasti teinud. Karin ootas ja näpitses Indreku kuue krae kallal, et see ehk tema soovi aimaks, aga Indrek jäi külmaks ja ükskõikseks ja ei liigutanud ainustki liiget.
„Tule siis sinna, kui siin pole minu tarvis ruumi,“ ütles Karin viimaks.
Indrek tõusis sõnalausumata toolilt ja läks istus, kuhu soovitud. Karin seadis enda tema kõrvale, kerides jaladki üles.
„Sa oled nii hirmus, et ma ei julgegi sulle rääkida,“ ütles ta. „Kõik läheb teisiti, kui ma mõtlesin. Mina ise olen teisiti ja sina oled teisiti. Kitty hoiatas mind küll, aga…“
„Kes on see Kitty?“ küsis Indrek ükskõikselt.
„Proua Itam,“ vastas Karin.
„Tähendab, tema teab juba ka, et…“ tahtis Indrek öelda.
„Ei, tema ei tea midagi, sest temaga ma rääkisin üldse meestest, mitte sinust, aga Idaga…“
„Ja kes see Ida on?“ küsis Indrek vahele.
„Issand jumal! Et sinul ka midagi meeles ei seisa!“ hüüdis Karin ja seletas: „Proua Karimi eesnimi on ju Ida, ma olen seda sulle…“
„See on vähemalt inimene,“ lausus Indrek.
„Eks ole!“ hüüdis Karin peaaegu õnnelikult. „Sellepärast ma temale…“
„Hea küll,“ ütles Indrek vahele. „Kitty ja Ida, tähendab kaks, neile rääkisid sa juba, enne kui tulid minu juurde. Kellele oled veel rääkinud?“
„Heldene taevas!“ hüüdis Karin, ja tema hääles kostis hirm ning ka etteheide. „Kuidas sa minult küsid? Nagu oleks ma mööda linna ümber joosnud ja igale esimesele vastutulijale rääkima hakanud!“
„Aitab kahestki, kui sa rohkemale pole rääkinud,“ ütles Indrek. „Iga tunni jooksul kumbki räägib asja kahele edasi ja need järgmised talitavad samuti, kahekümne nelja tunni pärast räägivad sellest juba tuhanded, võib-olla miljonid. Aga ükskõik — tähendab kaks, rohkem ei ole?“
„Ma jään otse keeletuks, sest sa teed nagu tükitööd. Mitte tundmuse nehkugi!“ hüüdis Karin.
„Jääd keeletuks? Seda parem,“ ütles Indrek. „Nii et — schluss.“
„Oma lilled kaotasin ka ära,“ ütles Karin, „ja mitte ei mäleta, kuhu ma nad panin.“
„Tähendab, kolm: Kitty, Ida ja lilled,“ ütles Indrek. „Mis veel?“
„Ära narri ega piina mind,“ palus Karin nüüd ja näppis Indreku kuuehõlma.
„Ma ei mõtlegi sind narrida ega piinata,“ ütles Indrek, „ma katsun ainult sind otsa peale aidata. Aga tänini sa räägid ainult naistest ja lilledest, nagu poleks mängus ainustki meest. See paistab mulle veidi imelik.“
„Ah, Indrek, sina oled lõpuks ometi ainuke mees, keda ma armastan,“ ohkas Karin.
„Mul pole ju hinge taga praegu rohkem kui need kolm tuhat, mis tol korral panka jäid, ja nende pärast ei maksa isegi oma meest armastada,“ ütles Indrek peaaegu nõnda, et seda oleks võinud tema tõeliseks arvamiseks pidada.
„Paralepal pole sedagi,“ vastas Karin, „peale selle on ta veel petis.“
„No ometi kord üks mees!“ hüüdis Indrek. „Ootasin juba ammugi, sest kogu linn räägib sinu suudlemisest temaga autos.“
Need sõnad langesid otse pommidena Karini kõrvu. Ta oleks võinud kõike uskuda, mitte seda, et Indrek teab kogu asja algust ja ei ole ometi ainustki sõna lausunud. Ta võib-olla teab ka kõik muu, nii et Karinil endal on tõepoolest üsna mõttetu ennast paljastama hakata. Sellepärast on ta tükk aega üsna keeletu. Lõpuks leiab ta vastulöögi.
„Ja sina usud, mis teised räägivad?“ küsib ta. Kuid vastuseks lendasid jällegi pommid, mitte sõnad, sest Indrek ütleb:
„Vististi uskusin, ega ma muidu rääkijale vastu vahtimist andnud.“
See rabas Karinit veel rohkem kui esimesed sõnad. Tähendab Indrek on tema pärast kakelnud, on tahtnud tema ja iseenda au kaitsta võib-olla samal silmapilgul, kus tema oli teel sinna, kus tema oli seal, Paralepa juures. See tegi Karini südame hoopis pehmeks, meele peaaegu härdaks. Aga ühes sellega ta tundis ka veidikene rõõmu ja tänulikkust Paralepa vastu, et see teda autos suudelnud, sest nõnda sai Karin teada, et Indrek ikka veel teda armastab. Just nii, Indrek armastab teda, sest Karini arvates oli kaklemine kõige kindlam armastuse tunnus.
„Sa ise võiksid nüüd sealt maalt edasi jutustada,“ räägib Indrek, segades Karini mõtteid. „Rohkem ma ei tea, sest kellegile ei paku lõbu armulugusid jutustada, kui selle eest rusikaga näkku sõidetakse.“
Karin tunneb end äkki üsna pisitillukesena. Samal ajal meenub talle see tühi kuristik, mis avanes talle viimati Paralepa juures. Ja talle näib, nagu langeks ta praegu sinna sisse, kuid ei lange ometi alla, sest ta on nii pisitillukene, et jääb tühjuses lendlema, nagu tolmukübemekene helendavas päikesekiires. Seal ta nüüd hõljub ja keegi puhub vahetevahel tema peale, et ta ei jääks ühele paigale peatuma.
„Või polegi midagi muud sündinud?“ küsib Indrek.
Need sõnad toovad Karini silmad tulvil vett täis. Ta tunneb, et oleks praegu õnnelikem inimene maailmas, kui ta võiks vastata jaatavalt, aga et ta seda ei või, siis lohutub ta vähemalt sellegagi, et ta on ju nii imetillukene, mis võiks temaga ikkagi juhtuda. Ja kuigi juhtub, siis las juhtuda, sest nii imetillukesest pole kellelgi ometi midagi. Nõnda hakkab ta jutustama ja ta ei unusta sedagi ütlemast, mis ta autos lõpuks mõelnud: „Mis sest, et sa mind suudled, ega ma sind ikkagi ei armasta.“
„Ja usu, Indrek,“ seletab Karin, „seda ma uskusin ise tõepoolest, kui ma nõnda mõtlesin. Ja et ma seda nii kindlasti uskusin, siis ei teinudki ma skandaali, sest mis mõte oleks olnud karjuda või midagi selletaolist teha, kui niikuinii enam midagi ei pidanud tulema ega olema. Ma olin endas siis nii kindel, et ma arvasin — parem on kannatada mehe suudlust, keda sa ei armasta ja keda sa ei hakkagi armastama, kui hakata rumalat kisa tegema. Ja kas seegi oleks aidand, seda ma ju kindlasti ei teadnud, sest tema oli ju pisut joonud ja mina muidugi ka, see oli peaasi. Mina poleks pidanud üldse pidule minema, see oleks olnud õige, aga kui juba kord läksin, siis kõik muu tuli juba iseenesest. Nii et saa minust, armas mees, õieti aru: see ei olenenud enam minu tahtmisest, vaid see tuli lihtsalt nagu iseenesest…“
Karin keris kaua selle punkti ümber, seletades, kuidas asjad arenesid niiöelda tema tahtmisest mööda, nagu ei puutukski need asjad teda, vaid kedagi teist, kes temale võhivõõras. Samuti ka kõik pärastine, seegi ei tulnud Karini tahtest, vaid selle põhjuseks oli kas lihtsalt pettus, isegi kõige alatum pettus, või kuigi tema, Karin, midagi tahtis, siis koguni mitte seda, mis tuli, koguni mitte. Ja kui tema oleks teadnud, kui tema oleks võinud ette aimatagi, et see kõik nõnda läheb, nagu see nüüd läinud, siis poleks ta isegi seda teist tahtnud, mille vastu ju Indrekul endalgi midagi ei ole, sest ta andis ju ometi oma viimase raha Karini kätte, ainult et ta ei olnud nõus uut obligatsiooni majale tegema. See olnud muidugi väga hea, sest Karin saab sellest nüüd tagant järele isegi aru.
Indrekut hulk aega obligatsiooni pärast kiitnud, Karin jätkas:
„Aga sa poleks pidanud mulle ka oma raha andma, siis oleks ehk kõik tulemata jäänud. Kui mul mitte midagi poleks olnud, siis poleks mul saanud tahtmistki tõusta omal käel äris õnne katsuda, et seda heaks teha, mis isa kaotanud, ning siis oleks ehk ka kõik muu tulemata jäänud.“
„Siis oleksid sa emalt veel rohkem võtnud kui nüüd,“ tähendas Indrek.
„Issand, kuidas sa kõik tead!“ hakkas Karin otse puhtast südamest naerma, nagu oleks Indrekul õnnestunud mõni ilus nali. „Aga sa eksid siiski,“ jätkas ta, „sest need summad üksi oleksid olnud liiga väikesed ja pealegi ei tarvitanudki ma neid äriajamiseks, vähemalt kõiki mitte. Sellepärast jääb ikkagi peaasjaks see sinu summa, sest see oli see kurjajuur, millest võrsus kõik. Aga isegi see pole päris peaasi, kui asja peale õieti vaadata, sest mõtle ometi, mis pärast selgus — kujuta omale ette, suudad sa seda mõelda või uskuda: Paralepal polnudki…“
„Paluksin ilma selle nimeta,“ lausus Indrek asjalikult vahele.
„Hea küll, kui soovid,“ vastas Karin. „Nime asemel lihtsalt tema, nii et kui ütlen tema, siis sa tead, et see ongi tema. Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. Lihtsalt polnud mitte midagi. Ta pistis raha oma tasku ja maksis mulle sellestsamast rahast need summad, mis pidid olema protsendid või tulud mingisugustelt ärioperatsioonidelt mustal börsil või jumal teab kus, millest ma õieti aru ei saanud. Sest tema ütles, et igal äril on oma saladused, sellepärast ei võivat tema rohkem öelda kui ta öelnud. Muidugi, niipea kui ma sellest teada sain, oli kõigel lõpp, aga jalamaid, sest, sa tead, mina endaga mängida ei lase, kui inimesed mõtlevad pettusega minu juures kuhugi jõuda.“
„Nii et sellega lõppeski?“ küsis Indrek nagu hinge tagasi tõmmates.
„Ah jumal, küll oled sa rumal!“ hüüdis Karin. „Muidugi, et sellega lõppes, aga enne oli juba kõik olnud, sest milleks ma siis muidu sulle seda seletan. Aga see polnud ju ainuke pettus, sest oleks ainult see, siis muidugi olekski ehk ainult sellega lõppenud. Kuid oli veel midagi, mis on ka tingimata pettus, tingimata, aga mille kohta ma siiski veel kindlasti ei tea, kas ta oli või ei olnud.“
„Mis see tähendab, et tingimata — ja ometi ei tea?“ küsis Indrek.
„See tähendab seda, et esimese ähmiga, kui nägin, kuidas mind haneks püütud, mõtlesin ma seda suure nutu ja südametäiega… Aga sa ei pea arvama, nagu oleks ma tema — sa mõistad ju, kellest ma räägin, kes see tema on — jah, ära sa seda arva, et ma tema ees oleksin tõepoolest nutnud, ei, sinnamaale ma ennast ega sind ometi ei alandanud, nii et tema võiks kiidelda, Paasi naine on tema käes nutnud, tema ees ja tema pärast pisaraid valanud, seda mitte. Ma nutsin ainult oma südames ja mõtlesin esimese vihaga, et, tähendab, kui see on pettus, siis on ka kõik muu pettus, kõik, kõik, kõik! Aga pärast väljas, kui olin üksinda ja kui ma tõepoolest olin juba nutnud, muidugi mitte nii, nagu oma kodus, vaid ilusti ja viisakalt, ainult hirmsasti pani nina nuuskama, nagu oleks mul jumal teab kui kole nohu. Aga mul polnud siis põrmugi nohu, sest see tuli alles pärast. See tuli peale selle, kui ma aitasin poisil veski käima panna ja oma pahema jala kalossi vett täis ajasin, nii et jalg sai märjaks. Mu kingapõhi on ju läbi, vaata ise, kui tahad, nii et sa ükskord teaksid, kuidas su naine käib ja elab…“
„Pea, pea,“ ütles Indrek. „Mis veskipoiss see sul seal kusagil oli?“
„Justament, nagu Kitty ütles!“ hüüdis Karin. „Ma räägin ühest ainsast temast, aga sina juba mõtled, et on kaks või kolm. Nii hull see asi ometi veel sinu naisega ei ole. Kas sa siis mind enam põrmugi ei usalda? Ütle päris otsekoheselt, kas sa seda sugugi usud, mis ma sulle räägin või ei usu põrmugi. Kui sa põrmugi ei usu, siis ei maksa mul ju sulle jutustadagi, kuidas see kõik oli.“
„Sa räägi kõige pealt nõnda, et ma pisutki aru saaks, millest sa räägid,“ vastas Indrek.
„Hea küll, ma katsun olla täpne ja selge,“ ütles Karin. „See poiss seal üleval päikese ja tuule käes oli seitsme, kaheksane põngerjas — kaks tüdrukut oli ka seal, kõik ühesugused räpased, aga see ei puutu asjasse, sest sina ei pane puhtuse peale nii väga suurt rõhku — ja see põngerjas seadis oma pilbastest veskit porisele ojale ning sellel põngerjal ma aitasingi veski, pilbasveski käima panna. Noh, kas nüüd on selge, kas nüüd saad aru? Või arvad ikka veel, et mul on peale tema hinge peal ka mõni teine. Kui sa tõepoolest seda julged minust arvata, siis ei lausu ma sulle enam musta ega valget, istun nagu soolasammas siin sinu kõrval kas või homme hommikuni, homme õhtuni, järgmise hommikuni ja nõnda edasi, kuni suren nälga.“
„Et sul ka himu ükskord otsa ei lõpe tühje sõnu suust välja ajada,“ lausus Indrek.
„Nojah, muidugi!“ hüüdis Karin põlgliku pilkega, „mis naine räägib, see on mehe meelest ikka tühine. Aga et mina sinna ülesse selleks läksin, et järele vaadata, kas paeaukudes on juba vesi või on seal alles lumi, see sind iseenesestki mõista ei huvita. Aga milleks sa siis mulle ise neid paeaukusid ükskord näitasid ja seletasid, kuhu joobnud mees ära uppunud? Kas sa ei ütleks milleks, kui see sind põrmugi ei huvita. Ainuke häda oli, et tee, mis läks paeaukudele, oli nii hirmus porine, et ma kuidagi läbi ei saanud, või ma oleks pidanud oma mõlemad kalossid vett ja pori täis ajama ning jalad märjaks tegema. Sellepärast ma siis aitasingi sel põngerjal tema veskirisu käima panna. Pärast tahtsin teisest küljest paeaukudele pääseda, aga siis sattusin ma kuhugi niisukesesse paika, kus oli nii hirmus hais, nagu ma kunagi varem polnud seda tunnud, ja seal ma siis mõtlesingi, et kui inimesed võivad niisuguses haisus elada ja paeaugud on siinsamas nende külje all, eks siis mina või ka ilma selle haisuta elada, kui paeaugud on hulk maad kaugemal. Pealegi ei teadnud ma, kas nad olid siis vett või lund täis. Vististi oli neis siis alles lumi, nüüd muidugi juba vesi, nii et jällegi võib mõni joobnud kogemata sisse minna. Ja just siis, kui ma sealt hirmsa haisu seest linna tagasi pöörasin, küsisingi ma endalt, et kas tõesti oli kõik pettus või oli pettus ainult see äri mis ta minu rahaga pidi ajama? Ning et mul seks ajaks juba kõige suurem viha mööda oli, samuti ei kippunud ka nutt enam peale, siis ma hakkasingi kahtlema, et ehk oli ometi kusagil pisutki tõtt. Ja et sa minust õieti aru saaksid, siis ma tuletan sulle oma aastaid meelde, sest sinu ees pole mul ses asjas saladusi, nagu sa tead. Mõni kuu tagasi ma lugesin nimelt kusagilt lehest, et Inglismaal oli olnud ankeet, et teada saada, millal on naine oma täiusetipul. Ja kas tead, millal? Siis, kui ta on kolmkümmend neli aastat vana. Just nõnda seisis lehes. Ja et ma seda ei unustaks ega eksikombel midagi muud ei arvaks, siis lõikasin ma selle otsuse lehest välja ja panin kõrvale, sina veel pärast ajasid taga, et kes on lehest tüki välja lõiganud, sest teisel pool jäi midagi tähtsat pooleli. Mina olin tol korral see, kes seda tegi, nüüd võid sa seda tagant järele teada. Seda kirjatükki lugesin ma ühtepuhku, kui ta mulle näppu puutus, ja et ma kandsin teda käekotis, siis oligi ta mul aina näpus. Ja ma mõtlesin: veel paar aastat, paar lühikest aastakest, siis on tipp ja peale seda algab allaminek, mäest alla veeremine, kuni oled põhjas — hauas ja teised ajavad sulle mulda peale, esteks viskad sina peoga, siis viskavad lapsed ja pärast hakatakse labidatega. Nõnda mõtlesin ma siis. Aga sa ju tead, kuidas ma hirmsasti armastan, et mind pisinatukenegi imetletaks, nagu sina seda tegid alguses. Selles pole ju midagi halba, ega? Igaüks tahab ju midagi natukenegi olla. Ja et sina mind nüüd enam kunagi ei imetle, nagu polekski minus enam midagi imetleda, siis mõtlesin ma, aga kas siis kogu maailmas pole enam ainustki inimest, kes leiaks minus midagi imetlusväärset. Nüüd on veel viimane aeg seda inimest otsida, sest varsti olen ma tipul ja siis on kõik otsas, sest kui juba inglased ütlevad, et on otsas, siis peab tõesti otsas olema, nemad valitsevad ju maailma, nagu sina ise alati ütled. Siis tuli mul ka meelde, kuidas teised naised mind kadestavad, ja ma mõtlesin, et oodake te, ma teile alles näitan. Seda ma ütlesin muidu niisama suurustamiseks, ega ma ise sellepärast midagi mõelnud, sest kõige parem on siis öelda, kui sa ise midagi ei mõtle, ainult et tahad tingimata midagi öelda. Samal ajal tuli mul ka see meelde, et tema, kelle nime ma ei tohi sulle nimetada, oli mulle millalgi Köögertalide juures öelnud, et keegi ei või arvata, nagu oleks mina juba laste ema. Tol korral ei saanud ma hästi aru, mis ta sellega mõtles, aga pärast mõistsin, et see oligi pisut nagu imetlemine. Sest sa pead teadma, praegu on naise kõige suuremaks vooruseks, et ta poleks sünnitanud. See ei ole moes. Seda teist, mis on ka nagu peaaegu sünnitamine, seda võib, sest see on moodis, sellega naised isegi uhkustavad, aga sünnitada ei tohi. Sa ju mõistad, millest ma räägin, aga ma ei taha otsekohe nimesid nimetada, sest mõned sõnad on mulle vastikud. Näiteks sõna abort, mulle ei meeldi ta, mitte sellepärast, mis ta tähendab, vaid lihtsalt ei meeldi. Samuti ka sõna aorta, mille tähendustki ma ei tea, leidsin ta ühest raamatust, mida sina käskisid teaduse pärast lugeda. Aga minule ei meeldi teadus, kus on niisukesed sõnad, nagu abort ja aorta. Nii kui ma neid kuulen või loen, siis on kohe tundmus, nagu ajaks keegi oma suu ammuli. Nõnda! Ja kui ma pikemat aega olen mõelnud, et mina olevat, nagu poleks ma kunagi sünnitanud, siis hakkas see mulle hirmsasti meeldima ning muidugi hakkas mulle pisut ka see mees meeldima, kes seda oli minust öelnud. See oli kõik, ja see kõik tuli ainult sellest, et sina mind enam kunagi ei imetle. Sa ei pane tähelegi, kui ma vahest nõnda teen, et sa võiksid mind imetleda, ja sa ei või siis kujutellagi, kuidas mul omal on pärast seda häbi. Sest mõtle ometi: mina lasen ennast imetleda ja ükski ei imetle.“
„Armas naine, kogu eluaeg ei jõua ükski mees imetleda,“ lausus Indrek.
„Hea küll, Innu,“ vastas Karin, „aga siis poleks sa pidanud mind oma naiseks võtma, oleksid pidanud võtma mõne teise, kes lepib vähemaga. Sest niisukesi naisi on ilmas küll. Näiteks Ida! Tema ei nõua oma mehelt imetlust, rühmab tema kõrval ainult hommikust õhtuni tööd teha, see on kõik. Või kuigi sa mu endale naiseks võtsid, siis oleksid sa pidanud vähemalt teesklemagi, nagu imetleks sa mind eluotsani. Sellest oleks aidanud, ma arvan. Oleks heitnud pilgu või puutunud kordki käega, kui ma olin imetluse vaevas, ja siis võib-olla oleks kõik tulemata jäänud, mis lõpuks tuli. Nii et, kui see kõik nõnda tuli, siis pole sinagi selles päris ilma süüta.“
Indrek tõusis sohvalt, surus käed tasku ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi sammuma, ilma et oleks lausunud sõnagi. Karin vaikis ja nagu ootas midagi, aga kui kõik jäi endist viisi, ütles ta:
„Indrek, kallis, tule istu jälle siia, ma ei saa rääkida, kui sa oled nii kaugel.“
„Parem oleks, kui sa üldse ei räägiks,“ vastas Indrek. „Ma isegi palun sind, päästa mind sellest.“
Aga Karin jäi oma juurde: tema tahtis oma vahekorra Indrekuga selgeks teha. See istus uuesti sohvale.