Tõde ja õigus IV/XIX
IXX.
„Naiste suurim õnnetus on see, et mehed ei mõista neid,“ algas Karin uuesti, korrates Kitty mõtteid.
„Jäta see tühi loba!“ hüüdis Indrek kärsitult, sest ta kannatus kippus katkema.
„Kuis nii tühi?“ hüüdis Karin vastu. „Seda ütlevad ju kõik.“
„Suurepärane!“ ütles Indrek. „Aga mehi mõistetakse väga, meist saadakse väga aru? Sinu isast saadi suurepäraselt aru, kui Köögertali pankrott neelas kogu tema varanduse? Naerdi ja parastati ning pöörati talle selg, see oli kogu arusaamine. Koolis küsitakse minult mu arusaamist, mis? Tahad kohta pidada, siis paindu kümnele küljele korraga ja seegi ei aita, sest ikkagi leitakse, et sul pole kutset. Noh, ja need kutsega, need on paremad kui mina? Kus on siin arusaamine, kes küsib ilmas üldse sellest. Arusaamine ja mõistmine on muinasjutt, mida räägitakse lastele.“
„Hea küll,“ vastas Karin, „aga kuidas me siis kahekesi elame, kui me üksteisest aru ei saa?“
„Jätame selle küsimuse, seda me täna ei lahenda,“ vastas Indrek, „jutusta parem edasi, et ükskord saaks läbi.“
„Aga milleks ma siis jutustan, kui me üksteisest aru ei saa,“ ütles Karin.
„Noh, siis ära jutusta, seda parem,“ vastas Indrek.
„Ma jälle tahan jutustada, et sa teaks.“
„Siis jutusta ometi kord!“ hüüdis Indrek.
„Aga kuidas ma saan siis jutustada, kui sa nõnda karjud,“ seletas Karin. „Ma tahan, et sa kuulaksid rahulikult, nii et sa paneks kõik ilusasti tähele, mis ma sulle ütlen.“
„Hea küll, ma kuulan rahulikult ja panen tähele,“ lubas Indrek.
„Ma tahtsin sulle esteks just öelda, et muidugi olen mina kõiges see peasüüdlane, aga et natukene oled sina ka ikka süüdi,“ algas Karin oma seletust uuesti. „Sest oleks sina pisutki võtnud vaevaks minuga kui oma naisega arvestada, siis oleks sa kas või natukene mind võinud pettagi, et ometi teha seda, mis mulle nii väga meeldib. Ja sa tead, mind pole kuigi raske petta, sest ma usaldan sind sõna pealt. Temagi poleks võinud mind muidu nii kergesti petta, kui sina poleks mind alati õpetanud, et kunagi ei pea inimesi enne kelmiks ja petiseks pidama, kui nad pole midagi niisukest teinud. Kui sa oleks mulle alati öelnud, et kunagi ei tohi inimesi heast-paremast usaldada, sest igaühes võib istuda kelm ja petis, siis oleks olnud teine asi ja mina võib-olla poleks teda nii kergesti uskunud. Et aga sina alati ütled, inimesi peab usaldama, siis mina ka usaldasin, sest tema polnud mind tänini veel petnud. Peale selle iseenesestki mõista meeldis mulle, kui ta kiitis mu jalgu, sest jalad on praegu naisel peaasi, jalad ja see, mis ma esteks ütlesin — et pole sünnitand. Ja kui sa oleksid kuulnud ning näinud, millise õnnetu näoga ta rääkis omast abielust ja omast naisest: igavesti rase — tema ütles selle asemel käima peal — igavesti hädine, igavesti lapsed, laste rätikud, laste kisa ja nutt ning temast, kes on üksi, ei hooli keegi. Usu või ära usu, kallis Indrek, aga mina uskusin tema valu ja õnnetust, sest mina ise kannatasin oma abielus ja olin õnnetu — mõistad, olin, ütlen ma, nii et ära mõista mind võõriti. Ja siis mõtlesin ma, et kui meie kaks oleme oma abielus nii õnnetud ja kui ta nii väga tahab imetleda mu jalgu — ma istusin nimelt tiivanil, — et natukenegi olla õnnelik, mis sest siis õige nii väga on, liiatigi kuna ma tean, et mul tõepoolest vaja pole oma jalgu kellegi ees häbeneda. Nõnda me siis istusime seal ja tema võttis mul isegi kinga jalast. Ka seda lasksin ma veel sündida, sest ma arvasin, et sellest pole veel ühtigi, mul on ju sukk jalas ning pealegi veel tuliuus ning terve, just eelmisel päeval olin ostnud, esimene sort väljamaa siidi. Nõnda võis ta ka minu labajalga imetleda ning ta ütles, et minu jalad olevat nagu kompvekid tema naise jalgade kõrval, sest sel olevat suured nükid ja igal pool konnasilmad, mõlemad jalad üleni täis, nagu külvatud. Siis ütlesin mina naerdes, et kui minu jalg on nagu kompvekk, siis suudelge teda, sest neid ei suudle juba ammugi enam keegi. Sellega mõtlesin ma muidugi sind ja see oli tõepoolest esimene suur rumalus, mis ma tegin. Oma mehest ei tohi võõrale mehele nõnda rääkida, sest see on abielusaladuste avaldamine, mis pole aga ilus ega õige, sest abielu on püha ja sakrament, nagu ütlevad kõik. Nii et selles olen ma tõesti sinu ees, armas mees, süüdi. Aga sellest poleks ehk veel nii suurt lugu olnud, kui ma poleks ise naljaviluks oma jalga tema nina alla sirutanud. Mõistad, ainult naljaviluks, sest minul oli kõik ainult nali, kõik. Aga tema võttis seda tõsiselt, ma üsna ehmatasin kohe, kui tõsiselt tema seda kõike võttis. Ta hakkas mu jalga suure hooga suudlema, labajalast peale ja ikka kõrgemale. Ma mõtlesin, et küllap näeme, kui kõrgele sa julged minna, kui ma ise lahtiste silmadega pealt vaatan, aga tema ei teinud sellest väljagi ning siis ütlesin mina, et küll, aitab juba sellest hullamisest, sest ega me enam lapsed ole, aga tema ei võtnud seda kuuldavakski ja varsti oli ta sealmaal, et ma mõtlesin, nüüd oleks häbi veel midagi öelda või teha. Ja nõnda see tuligi kõik.“
„Karin, sa oled väärt, et ma su kui konna maha lööks ja jalgupidi aia taha viskaks,“ ütles Indrek üsna vaikselt, aga tema keha vapustasid mingisugused kramplikud tõmbed, nagu valdaks teda tumm nuuksumine.
„Aga miks sa ei löö siis?“ küsis Karin üsna lihtsalt, nagu oleks ta sellega nõus.
„Sellepärast, et tapsin kord oma ema ja ei taha ka oma laste ema tappa,“ vastas Indrek, kuna tal endal nagu alles nüüd täies suuruses mõistetavaks sai, mis ta millalgi meeletul silmapilgul teinud.
Karin hakkas nutma. Ta nuttis kaua ja lootusetult, ise kõveras ja kägaras vastu Indrekut, kes ei liigutanud end ega lausunud sõnagi, nagu ei näeks ega kuuleks ta midagi, mis sünnib tema ümber. Kui Karin viimaks nutust võitu sai, küsis ta Indrekult kuiva taskurätikut, sest tema oma olevat märg nagu kalts, ja kui Indrek ka sellele millegagi ei reageerinud, ajas Karin enda tema najal — sest Indrek istus peaaegu seljaga tema poole — üles ja läks kahe käega üle õla tema tasku kallale rätikut otsima, mis näis silmapilguks, nagu mõtleks ta temale seljatagant kaela langeda. Kui taskurätik leitud, pühkis Karin silmad kuivaks ja ütles:
„Indrek, ära võta seda nii väga traagiliselt, sest ma võin sulle puhtast südamest öelda, et kogu see asi polnud sugugi nii huvitav, kui ma uskusin. Sinuga oli omal ajal palju huvitavam. Ja häbi tundsin ma siis ka rohkem, palju rohkem, nii et sa ei pea mitte arvama, nagu oleks mina temast tol korral jumal teab mis pidanud. Ja kui ma oleks teadnud, et ma pärast seda temast nii vähe pean, siis poleks see kõik kunagi sündinudki. Sinust pidasin ma siis ja pean ka nüüd palju rohkem. Üldse oled sa palju huvitavam.“
„On sul veel midagi öelda või on nüüd ükskord lõpp?“ küsis Indrek.
„Nüüd on kõik,“ vastas Karin, „ja sa võid minuga teha mis sa iganes tahad, ma olen kõigega nõus. Aga ühte palun ma: kui sa mu lõpuks tõesti maha lööd, ära siis mind jalgupidi aia taha viska. Viska kuidagi teisiti, kui sa tingimata visata tahad, aga mitte jalgupidi. Ma ei või kohe mõelda, et sa mu võtad nagu konna, ma nutan oma silmad peast ja südame seest, nagu estekski, kui selle peale mõtlen, kuidas sa mul jalust kinni võtad, et visata. Sa mõtle ometi, ükskord sa suudlesid ju neid jalgu, aga konna jalgu pole sa kunagi suudelnud, kuidas sa siis võid neist ühteviisi kinni võtta. Ja konna jalad pole kunagi kannud kingi ega siidisukki, ka seda pead sa mõtlema.“
„Ma mõtlen ainult ühte: et inimene võib teise usaldust nii kurjasti tarvitada ja et selle inimesega on mul lapsed! See on kõik, rohkem mitte midagi. Sest et sina lõppude lõpuks kõik selle peale välja mängid, mis mina millalgi sulle oma ema surmast rääkisin, selles pole mul vähematki kahtlust.“
„Selles on sul vist küll õigus, ma isegi hakkan seda uskuma, kui sina seda ütled,“ rääkis Karin. „Sest see oli minule vististi liig siis ja on võib-olla nüüdki. Usu või ära usu, aga kui ma selle peale mõtlen, siis ma ei või midagi sinna parata, et sa lähed minu meelest suuremaks, kui sa ehk tõepoolest oled. Ja siis ma mõtlen nõnda: Hea küll! Kui ta mulle seda rääkis, ei olnud ma veel midagi, sest ma polnud midagi niisukest teinud, mis minust midagi teeks. Aga kas ma siis kunagi midagi ei tee, mis oleks natukenegi sinu teo väärt, nii et mina ise saaksin siis natukenegi ka sinu vääriliseks — oma teo läbi nimelt. Seni kui sa mind imetlesid, — sa tead ju, kuidas sa mind imetlesid, kõiki mu ihuliikmeid üksikult suudlesid, nii et ma häbi kätte tahtsin otse surra — jah, seni kui kestis sinu imetlus, mõtlesin ma, et sest pole midagi, et ma pole midagi teinud, mina ise olen midagi. Mina ise olen midagi niisukest, et mind imetleks kogu maailm, ainult kui ta mind näeks samuti, nagu näed mind sina. Aga kui sinu imetlus kadus, siis ütlesin endale, et kuidas see siis on, minus endas pole midagi ja teinud pole ma ka midagi, aga ometi oleme abielus. Ja kõik ütlevad, et abielus peavad mõlemad olema üheõiguslised ning iseseisvad, nii et elavad nagu kaks ühekõvadust rammumeest. Sina ise ütlesid ju sedasama. Ütlesid, et elame kui kaks inimest, kes teineteisel abiks. Aga mis abi siis minust on, kui ma midagi ei tee ehk kuigi teen, siis on see kõik nii tühine ja vilets sinu kõrval, et mul hakkab iseendast ja sinust hale meel, iseendast sellepärast, et olen nii vilets, ja sinust, et sa pead just minuga kui üheõiguslisega koos elama. Ja nõnda ma siis tulingi mõttele, et mis mina küll teeks, et kõik näeks, et mina midagi tõepoolest teen. Ja kui ma siis tõesti olin midagi teinud ning paeaukudele teed otsisin, sinna aga ei pääsenud, sest enneaegu ei tahtnud ma ju kalosse vett täis ajada ega jalgu märjaks teha, siis sain ma küll selgesti aru, et ega ma seda õieti kunagi pole teha tahtnud, mis ma nüüd teinud, aga ometi on seegi midagi, mis mind teeb pisutki sinu vääriliseks.“
„Naine, sa oled pisut peast põrunud,“ ütles Indrek.
„Kuis nii?“ küsis Karin. „Kõik seltskond elab ju nõnda. Mehed petavad äris, ja et naised oleks pisutki nende väärilised, siis nad petavad vähemalt abieluski. Sest kuis nad siis muidu saavad üheõiguslised olla, kui nad pole ühesugused.“
„Mul pole tõesti sõnu, et sulle vastata,“ ütles Indrek. „Sinu arvates pole mina sulle millegist muust jutustanud kui aga väikesest ärilisest pettusest. Kellega ma seda petlikku äri siis mõtlesin ajada, kas jumalaga, ilmainimestega või ehk koguni sinuga?“
„Ei, kallis, sa mõistad mind hoopis võõriti!“ hüüdis Karin. „Ah jumal küll, et mehed naisi ei mõista! Ega siis sina pole sellepärast petnud, et teised petavad. Mina ju ka ei peta. Sest ega see pole ometi pettus, kui ma midagi teen ja siis tulen ise heast-paremast ning jutustan sulle kõik ära — kõik, kõik, nagu see on sündinud. See pole enam mingi pettus. Aga see on kuritöö, seda ta on. Mina olen kurjategija, nagu sa tol korral enda kohta ütlesid, kui sa minult küsisid, kas ma tahan kurjategija naiseks saada? Mina tahtsin, sest mul hakkas pisut nagu õudne ja mul oli mõnikord hirm sinuga üksi jääda. See hirm võib-olla siduski mu sinuga lõplikult. Ma mõtlesin esteks, et sina peaksid ehk mind ka nüüd pisinatukenegi kartma, sest ka mina olen ju kurjategija, aga kui sa siis äkki ütlesid, et sa võiksid mu kui konna maha lüüa ja jalgupidi aia taha visata, siis sain ma aru, et sina ei karda mind põrmugi, sest sa ei pea mind kurjategijaks. See tegi mu hirmus kurvaks. Õieti öelda, ma ei teagi, mis mu nii hirmus kurvaks tegi, aga mul tuli meelde, kuidas sina oma kuritegu mulle jutustasid ja ise nutsid, siis tuli ka minul nutt peale. Ise mõtlesin: las ma ometi nutan, nii et ta näeb, et see pole sugugi naljaasi, aga muidu ta ehk veel mõtleb, et ma räägin muidu niisama, et ennast huvitavamaks teha, kui ma tõepoolest olen. Mehed teevad naiste ees alati nõnda ja meie, rumalad, lähme ikka selle liimi peale nagu kärbsed. Kui sina mulle tol korral oma lugu jutustama hakkasid, siis mõtlesin ma alguses ka, et näe, poiss hakkab ennast huvitavaks tegema, aga kui sa ise nutma hakkasid, siis sain ma aru, et sul tõsi taga ja et sa võtad ka mind päris tõsiselt ning nõnda ei saanudki ma enam sinust lahti.“
„Küll kahetsen mina, et ma seda sulle üldse olen rääkinud,“ ütles Indrek. „Nähtavasti ei suuda sa ometi selle suure tõega elada. Sa isegi oled seal maal, et murrad pead, kas ma ehk tol korral sulle ei luisanud, et ennast huvitavaks teha.“
„Justament nõnda!“ kinnitas Karin. „Mitte ainult siis, kui sa rääkisid, vaid ka pärast olen ma seda mitu ja mitu korda mõelnud.“
„Seda ma arvasin kohe,“ ütles Indrek. „Et me aga oleme täna oma vahekorda selgitama hakanud, siis tahan ka mina seda teha. Tead, naine, mina rääkisin seda asja sulle mitte selleks, et end huvitavaks teha, vaid et sind eemale peletada.“
„Tähendab, sa ometi luiskasid tol korral!“ hüüdis Karin.
„Seda mitte,“ vastas Indrek. „Ma rääkisin tõtt, aga ma olin tol korral nii naiivne, et uskusin — naist, liiatigi noort, võib peletada kuriteoga. Siis ma veel ei teadnud, et naine muudab kuriteo kohe kangelasteoks. Nii kukkusin ma sisse. See, mis oli mõeldud katsekiviks, muutus sinu silmis liimiks, nagu sa ütlesid, ja sinna jäid sa nagu kärbes kinni. Ühesõnaga — ma olen sisse kukkunud.“
„Mitte millegist ei saa ma aru!“ hüüdis Karin. „Kuidas oled sa sisse kukkunud? Milles? Sa ei tahtnud minuga abielluda?“
„Ma kartsin sind,“ vastas Indrek.
„Sina kartsid mind!“ hüüdis Karin ja vahtis laial mõistmatul pilgul Indrekule otsa, kes pööras oma näo tema poole.
„Jah, mina kartsin sind, armastasin ja kartsin, tahtsin sinust lahti saada ja ei tahtnud ka ning siis mõtlesin ma, et kui ma astun selle viimase sammu, avaldan talle oma suure saladuse, oma suure tõe, ja kui ka see teda ei peleta, siis on ta mu saatus, millest ei pääse. Nõnda tuli see. Nagu sa näed, on see kõik puhas eksitus, mis kipub tõepoolest meile mõlemile saatuslikuks saama.“
„Nüüd läheb mul peas kõik segi,“ ütles Karin. „Sina oskad asjad ikka nii keeruliseks ajada, et mina ei saa enam millestki aru.“
„Mina ei aja, elu ajab,“ seletas Indrek. „Oleks ma tol korral olnud nii tark kui praegu, siis oleks ma vaikinud kui haud ja võib-olla meist poleks mees ja naine saanudki.“
„Siis on ometi hea, et sa rääkisid,“ ütles Karin, „mul on praegu nii hea meel, et ma olen su naine.“
„Ma arvan ka, et sul peaks hea meel olema,“ ütles Indrek, „sest kaunis raske oleks sul olnud teist meest leida, kes kannab kogu eluaeg nii rasket koormat hingel nagu mina ja keda võib selle tõttu nii mugavalt oma kasuks tarvitada, ilma et tema katsuks ennast maksma panna. Aga ma palusin sind ometi, Karin, pisutki minu peale armu heita. Usu, lõpuks võib ometi kõik kuradile minna, kui sa ka tulevikus nõnda talitad nagu täna. Kui mina sind ei rahulda, otsi omale mõni teine mees, aga jäta mind oma mängust välja.“
„Tähendab, sa ajad mind ära, eks?“ ütles Karin.
„Ei,“ vastas Indrek lihtsalt. „Sinul pole ju kuhugi minna, see on ju sinu maja. Kui kellegi minemisest võiks juttu olla, siis ainult minu minemisest.“
„Indrek, sa räägid nõnda, nagu mõtleks sa mind juba täna maha jätta,“ ütles Karin, puges mehele ligi ja puhkes kõigest südamest nutma. „Kas sa siis mulle kuidagi ei või enam andeks anda, ma rääkisin sulle ju kõik ilusasti ära.“
„Sinu tegu on palju kergem andestada kui sinu rääkimist,“ ütles Indrek.
„Kas siis sõnad rüvetavad rohkem kui teod?“ küsis Karin.
„Väga sagedasti,“ vastas Indrek. „Vanad eided armastavad harilikult kõige rohkem rääkida. Nende sõnades on kehas kustunud rõvedus. Nemad rahuldavad end sõnadega teiste kuuldes ja silma all.“
„Tähendab, mina olen nüüd sinu meelest juba vana eit, lausus Karin silmi pühkides.
„Sa oled suur togu, seda sa oled,“ ütles Indrek.
„Sõima, sõima mind, ole kallis,“ palus Karin, „siis ma tunnen, et ma pole sulle veel ükskõik. Või kui see sind aitab, siis löö mind, tee mulle haiget, ära karda, ega ma ei karju, ma kannatan ilusasti välja. Tee minuga lihtsalt, mis sa tahad, ainult ära istu nõnda. Või veel parem: ütle, mis ma pean tegema, ma täidan su käsku jalamaid. Ma teen kõik, mis sa iganes tahad.“
„Kõige parem, ära tee midagi,“ ütles Indrek pöördudes naise poole.
„Ma tahan midagi teha, ma pean midagi tegema, ma ei või muidu,“ ajas Karin vastu. „Või tee sina midagi, võta ja tee minuga midagi, tee, mis tahad.“
„Ma ei taha sinuga midagi teha,“ ütles Indrek.
„Sa oled hirmus nagu ikka!“ hüüdis Karin. „Kas sa siis ei mõista, et ma tunnen end roojasena, nii et ma ei julge kõik need päevad õieti lapsi ega asjugi kodus puutuda. Tee, palun, nii et ma ei oleks enam roojane, õnnista mind oma puutumisega, pühenda mind. Ükskord tegid sa mu oma puutumisega õndsaks, täna võid teha mu puhtaks.“
Rääkides Karin puges mehele ligemale, nagu otsiks ta tema puutumisest tõepoolest õndsust ja puhtust.
„Ah sind halba ja õnnetut,“ ütles Indrek ja võttis naise oma käte vahele. „Kui sa ometi ise aimaksid, kuipalju sa haiget teed.“
„Tee mulle ka, tee, kallis, ära hooli, ma kannatan ilusasti välja. Nõnda saame tasa, me kaks kurjategijat,“ rääkis Karin, ise peaaegu kogu kehast värisedes, nagu tunneks ta täna esimest korda mehe kallistavat kätt oma ihuliikmeil.