Tõde ja õigus IV/XVII
XVII.
Karin elas nüüd mitu head päeva niiöelda varjusurmas: ta ei söönud õieti, ei joonud õieti, ei maganud õieti, ei olnud õieti ärkvel, ei rääkinud õieti ega vaikinud õieti. Ta polnud õieti kurb ega rõõmus, vaid ennem näis ta ükskõiksena. Kuid ka seda polnud ta, sest kõik kuulsid, et ta vahetevahel ohkab südamepõhjast. Aga milleks ohkab ükskõikne inimene? Ajuti liikus ta nagu poolunes ühest ruumist teise, puutus mõnda asja laual, aknakardinat, lina või tooli. Avas äkki otstarbetult mõne kapiukse, nagu tahaks ta sealt midagi otsida, tõmbas mõne kummutisahtli lahti, nagu oleks tal sealt midagi tarvis, aga kui ta oli avatud mööbli ees natukene aega seisnud, sulges ta tema samuti, nagu ta nad avanudki — otstarbetult.
Seda tema varjusurmalist elu nägid kõik: nägi Indrek, nägi Tiina, nägid lapsedki, kes esitasid talle selles asjas isegi küsimusi. Enamasti tegi seda Tiki, kuna vanem tütar Miia silmitses ema eemalt, nagu aimaks ta midagi ja nagu tahaks ta pääseda mingisuguse saladuse jälile.
„Mamma, miks sa oled nii kurb?“ küsis Tiki.
„Kallis laps, mamma ei ole kurb,“ vastas Karin.
„Aga miks sa oled nii vaikne?“ päris Tiki edasi.
„Mamma on väsinud,“ ütles Karin.
„Eks sa mine siis magama,“ arvas Tiki.
„Mammal ei ole und, kallis laps,“ kurtis Karin, ja kuna sõna „und“ meenutas talle sõna „tund“, siis luges ta endamisi: Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks. Millegi pärast tõid need sõnad talle pisarad silma, aga mitte rohkem kui ainult niipalju, et laugude alused said nõresvett täis.
„Aga nüüd sa ju nutad, mamma,“ ütles Tiki, kes märkas pisaraid.
„Ei, kallis laps,“ vastas Karin, „mammal tulid ainult pisarad silma, sest ta nägi kusagil pisi-pisikest poisut, kelle kõht on väga haige ja ei parane. Kas sa tahad, Tiki, et selle poisu kõht saaks terveks?“
„Tahan küll,“ vastas Tiki lihtsalt, „las poisu saab pealegi terveks.“
„Aga sina, Miia?“ küsis Karin vanemalt tütrelt.
„Kas see poisu on väga väikene?“ küsis Miia vastu.
„Pisitillukene,“ ütles Karin ja tegi rääkides oma hääle võimalikult peeneks.
„Siis tahan küll, et saab terveks,“ ütles Miia. „Aga suuri poissa ma ei armasta, need teevad haiget.“
„Lapsed, andke oma käed siia,“ ütles Karin, ja kui lapsed seda olid teinud, rääkis ta edasi: „Ja mõelge nüüd selle väikese poisu peale, kelle kõht on haige. Mõelge nõnda, et see haige kõht saab aina tervemaks. Noh, kas mõtlete? Mõelge tublisti, tublisti.“
„Ma ei saa, mamma,“ ütles Tiki.
„Ma ka ei saa,“ kurtis Miia, „sest ma mõtlen, et misuke see poisu on, aga kõhtu ei saa mõelda.“
„No hea küll,“ ütles Karin. „Mõelge nii palju kui vähegi saate ja ütelge mulle järele: poisu, kallis!“
„Poisu, kallis,“ kordasid lapsed kahekesi, mispeale Miia emalt küsis:
„Kas see poisu on meile siis kallis?“
„On küll,“ vastas Karin.
„Aga ma pole teda ju näinudki,“ ütles Miia.
„Tiki pole ka,“ ütles väiksem tütar.
„Sest pole ühti, ikka on kallis,“ seletas Karin, ja sellepärast loeme ja mõtleme üheskoos veel kord: poisu, kallis, iga tund ma näen und…“
„Und näeb ju öösi, mitte päeva,“ ütles Miia vahele.
„Und võib igal ajal näha,“ seletas Karin ja jätkas oma „nõiasõnade“ etteütlemist lastele, mida need päid nokutades kordasid. Lõpuks ütles Karin, et kui nemad kolmekesi igapäev neid sõnu loevad, siis saab pisi poisu kõht varsti terveks.
„Kui kaua me peame nõnda lugema?“ küsis Miia.
„Kuni poisu saab terveks,“ vastas Karin.
„Aga kui ta ei saagi, kas siis peame alati lugema?“ päris Miia edasi.
„Saab, tingimata saab,“ lohutas Karin.
„Aga kui ei saa, siis ma tüdinen varsti ära,“ seletas laps. „Oleks poisu siin, siis ma ei tüdineks, aga nõnda ma ei taha. Ma hakkan mõtlema, kas ongi poisut.“
„Mamma, kas on ikka tõesti see poisu?“ küsis Tiki omakorda.
„On, on, armsad lapsed, ja tema kõht on haige, nagu ma ütlesin,“ kinnitas Karin.
Aga varsti väsis ta neist ühetoonilisist kõnelusist ja siis saatis ta lapsed Tiina juurde. See liikus viimased päevad mööda tuba pisut nagu pelgurina. Ta sai aru, et midagi on sündinud, aga mis just, sellest polnud tal aimu. Alguses arvas ta, et härral ja proual kahekesi on jälle mõni suurem kokkupõrge olnud, nagu seda varemgi juhtunud, kuid varsti taipas ta, et proual peab iseendaga midagi tegemist olema. See oligi, mis ajas talle pisut hirmu peale. Ja kui Karini varjusurmalised päevad ähvardasid liiga pikale venida, võttis Tiina südame rindu ning tegi neist juttu Indrekuga, tähendades, et proua on vist haige.
„Tiina, ärge püüdke endale rohkem õigusi, kui teile kuulub,“ ütles Indrek rahulikult ja kindlalt.
„Ma palun härrat väga vabandada, aga ma mõtlesin, et härra ehk ise pole tähele pannud, et proual pole nagu elusa inimese nägugi,“ rääkis Tiina.
Sellele ei vastanud Indrek enam midagi, nagu ei peaks ta Tiina juttu selle vääriliseks. See ootas natukene aega, ja kui Indreku suu jäi lukku, ei julgenud ka Tiina enam oma paotada. Indrekul aga olid Karini ja ka üldse inimeste suhtes omad arvamised, nimelt: las saab ise endaga toime, las põeb terveks, sest üks inimene suudab teist tema hingehädas vähe aidata. Pealegi, oma abi ei pea teisele kunagi pakkuma ega peale sundima. Aega jätkub kõigeks ja aeg lahendab kõik küsimused, ka need, mis vaevavad Karinit. Pealegi Indreku arvates aeg hakkaski juba midagi nagu lahendama, sest Karini näoilme muutus elavamaks ja talle tuli liikumisvõime tagasi: paar korda oli ta endale üliriidedki selga ajanud ja linnas käinud.
Karinis hakkas tõepoolest midagi lahenema, aga mitte selles suunas, mida soovis ja oletas Indrek, vaid otse vastupidises: Karin oli otsusele jõudnud, tema peab Indrekule kõik ütlema. Oma otsuse peale vaatamata ei olnud ta ometi päris kindel, on selline lahendus see kõige targem ja kohasem või peaks ta ehk ometi midagi muud tegema. Et saada kindlustust oma otsusele, ta mõtles minna proua Langebrunn-Karimi poole ja temalt nõu küsida. Aga esimene kord tuli ta ukse tagant tagasi, sest viimasel silmapilgul tundus minek ja nõuküsimine mõttetuna. Mis nõu võib Ida mulle anda, mõtles Karin, sest ega ma ometi kõike või temale tunnustada. Ometi läks ta paari päeva pärast uuesti tagasi ja siis ei kahelnud ta enam sisse astudes.
„Sa oled mulle nagu teine ema, sellepärast tulen ikka sinu juurde, kui mul häda käes,“ rääkis Karin sõbrannale.
„Hea, et sa siiski tuled, kui sul häda käes,“ naeris Ida ja lisas samuti: „Ainult kahju, et sul nii harva häda kätte tuleb. Aga ütle, kui vana sa õieti oled?“
Ja kui Karin oli vastanud, naljatas Ida:
„No näed, ma olen sinust tervelt viis aastat vanem, nii olengi paras ema.“
Karin jutustas Idale pikalt ja laialt, kuigi enne oli kavatsenud panna kogu loo mõnesse sõnasse, nii et Ida ainult taipaks, aga midagi ei teaks. Karin jutustas sellepärast, et juba esimeste lausete järele tundis ta, kuidas rääkimine kergendab südant, sest sõnad nagu kulutaksid hingest kõik halva. Ja Karin tuli lõpuks peaaegu arvamisele, et kui ta võiks oma asjast küllalt kaua rääkida, siis ehk kaoks hingest kõik saast ja tema tunneks end süütuna, nagu varemaltki. Sellepärast ta siis rääkiski nii hirmus pikalt ja laialt, kaotades seejuures sagedasti peaasja silmast.
Kui Ida oli teda küllalt kuulanud, tegi ta lühikese kokkuvõtte ja ütles:
„Mõistan, armas Karin, sa oled lihtsalt patustanud ja nüüd tahad teada, kas mehele sellest rääkida või ei? Nii mõtled sa?“
„Just nii,“ kinnitas Karin. „Talle selgeks teha, et ta mind mõistaks ja…“
„Milleks ta sind nii väga peaks mõistma?“ küsis Ida peaaegu imestusega.
„Aga milleks ma siis räägin, heldene taevas?“ hüüdis Karin vastu. „Milleks ma end paljastan ja oma suud kulutan, kui ta mind ei mõista?“
„Tead, Karin, mõistmine ei aita abielus, mõistmine aitab kohtus. Aga abielu pole kohus. Kui kohtunik peaks ise hakkama kohtualusega pärast otsusetegemist külg külje ääres elama; temaga võib-olla ühel asemel magama, ühest riistast sööma ja jooma, siis ta teeks vististi teistsuguse otsuse. Ta võib-olla ei teekski siis otsust.“
„Nii et sina arvad, et minu rääkimine ei aita midagi?“ küsis Karin nõutult.
„Ma ei tea,“ ütles Ida mõttes, „aga ma arvan ei. Aimab su mees midagi?“
„Muidugi,“ vastas Karin.
„On ta sinult midagi küsinud?“
„Ei!“ hüüdis Karin. „Ta ei tee seda viimasel ajal enam kunagi ja see ongi, miks mul elu nii raske.“
„Siis on vististi kõige parem, kui ka sina mitte midagi ei ütle,“ arvas Ida.
Aga see ei meeldinud Karinile põrmugi, sest endise jutustamisega ta oli niiöelda maigu suhu saanud, ja kui ta alguses mõtles sõbrannalt nõu küsida, kas mehele üldse rääkida või mitte, siis nüüd oleks ta tahtnud ainult juhatust, kuidas seda teha, et see algaks üsna loomulikult, ilma et Karinil oleks vaja end eriliselt pingutada.
„Kuis me siis elama hakkame, kui mees midagi ei tea,“ ütles ta. „Nagu kaks tuhakotti teineteise kõrval.“
„Nõnda on kõige rahulikum elu,“ arvas Ida. „Ja usu, armas, tuhakotiks muutub inimene lõpuks ometi, muutuvad kõik, sest elu on niisuke.“
„Ei, mina ei muutu kunagi,“ ütles Karin otsustavalt. „Ennem juba surm.“
„Aga surm teeb su ju veel suuremaks tuhakotiks, kui sa elus kunagi suudad olla,“ seletas Ida naeratades.
Ja nüüd nad hakkasid vaidlema selle üle, kumb teeb inimese suuremaks tuhakotiks, kas elu või surm. See oli õieti üsna asjatu vaidlus, sest inimeselt ei küsita peaaegu kunagi tema arvamist iseenda surma kohta, elluastumisest hoopis kõnelemata. Või oleks neilgi, kes inimesele elu annavad, täis aru peas. Seda ka mitte. Ikka on nad enamvähem mürgistatud mingist uimastavast pisikust, kel nimeks kirg, armastus, himu või midagi muud. Ja seni kui pole avastatud see pisik ega tunta tema „puhast kultuuri“, on inimesele üsna ükskõik, kumb on tema suhtes suurem tuhakott, kas elu või surm. Kui aga naised või mehed ometi selle üle vaidlevad, siis ainult õilsaks ajaviiteks, et pääseda silmapilgukski igapäevaste küsimuste lahendusest, mis ootavad korda.
Ka Karin vaidles ainult selleks, sest temal oli palju kergem rääkida elust ja surmast, kui kuulata Ida põhjendusi, miks ei pea oma mehele mitte midagi rääkima, kui mees ise midagi ei küsi ja sellega mõista annab, et ta midagi teada ei tahagi. Aga Karin tahtis, et mees teaks, ja et oma tahtmist läbi suruda, selleks olid tal põhjusedki valmis. Muidugi polnud ta nii rumal, et ta oleks hakanud neist Idale rääkima. Juba sellepärast ei võinud ta seda, et see oli tema abielu saladus. Veel enam! Karin oli millalgi kõige südamega tõotanud seda saladust isegi siis mitte avaldada, kui tema mees sureks või kui nad läheksid lahku. Ja et oleks viisakas kõigest sellest vaikida, siis Karin puhus elu ja surma küsimuse jumal teab kui tähtsaks. Tõepoolest arvas ta aga, et tähtis on ainult teiste surm ja elu, mitte iseoma. Tema ise oleks võinud iga silmapilk surra, aga ta ei tahtnud, et mõni tema lähedastest sureks. See oli väga raske ja tülikas.
Ida juurest lahkudes Karinil oli teatud tühjuse ja rahuldamatuse tundmus. Minnes oli kogu asi kitsaks, väikeseks ja lihtsaks küsimuseks kokku surutud tema peaajju, aga nüüd oli kõik nagu üle kogu keha laiali valgunud. Üksi jäänud, ta hakkas uuesti kõike korjama ja koondama. Ning et ta polnud Ida vastuse ja seletustega rahul, siis astus ta proua Itami poole sisse. Õieti oli see teatud pettemäng, sest tema ei läinud sinna lausalise teadmisega, et omast asjast rääkida. Ei, seda mitte, sest tema tahtis oma esialgsest otsusest kinni pidada, et ta kõneleb oma hädast ainult Idale. Proua Itami poole läks ta selleks, et tema lapse kõhu kohta teateid saada ja et talle jutustada, kuidas ka tema, Karini lapsedki usuvad juba Itami poisu tervenemist. Aga muidugi, kui juba Karin kord oli kohal ja oli saanud lapse kõhu üle täpsed teated ning oli rääkinud ka kõigist teistest uudistest, siis oli nii loomulik, et ta tõstis muu seas põhimõttelise küsimuse, kas mehele üldse midagi rääkida või ei.
„Aga Karin, kallis,“ lausus proua Itam oma maheda häälega, „mehed ei saa ju meist aru, milleks neile rääkida. Muidugi, kui just peab ja ilma selleta ei saa, siis on teine asi, sest see on paratamatu, aga…“
„Kui asi neile täiesti, täiesti selgeks teha, kas nad siis ka meist aru ei saa?“ küsis Karin.
„Ei, kallis, ei kunagi,“ kinnitas proua Itam. „Ja kuigi nad viimaks ütlevad, et nad meid mõistavad, siis võid sa kindel olla, et nad mõistavad meid võõriti. Nõnda on meestega.“
„Aga kui ma, näiteks, olen midagi teinud ja selle puhtast südamest üles tunnistan, lihtsalt ütlen, et armas mees, ma olen süüdi, kas siis mees sellest ka aru ei saa?“ päris Karin edasi ja lisas siis: „See on ju ükskord nii lihtne, et iga lapski saab sellest aru.“
„Laps saab sellest muidugi aru, aga mees mitte,“ vastas proua Itam. „Sest mees kuulab su ilusasti ära ja mõtleb kohe: nojah, selle asja ta tunnistab üles, sest see oleks niikuinii välja tulnud, aga mis võiks küll peaasi olla, mille varjamiseks ta selle tühise asja üles tunnistab? Justament mõtlevad mehed nõnda. Nemad arvavad alati, et meie tunnustame tühja-tähja ainult selleks, et midagi palju suuremat ja tähtsamat varjata ja et nemad üldse näevad kõiges ainult tühja-tähja, siis pole võimalik neile midagi nii suurt tunnistada, et nemad rahulduks ja sellest suuremat ja hullemat endale ette ei kujutaks.“
„Aga, Issand jumal, mida võiks mees endale veel hullemat ette kujutada, kui naine läheks ja ütleks, et tema on teise mehega, noh, sa tead ju isegi?“ küsis Karin.
„Küll oled sa alles laps,“ naeris proua Itam oma ilusa häälega. „Kui naine läheb ütleb oma mehele, et tema on saanud teise mehe omaks, siis ka kõige parem mees usub kohe, et tema naine on saanud juba vähemalt kolme võõra mehe omaks, aga harilikult paneb ta kolme asemele kümme, sest see on ümmargusem ja lihtsam. Nõnda saab mees sellest aru, kui naine räägib ühest võõrast mehest.“
„Küll on see huvitav!“ hüüdis Karin nüüd peaaegu imestledes. „Sa ütle temale üks, aga tema mõtleb kümme. Aga kui naine ütleks kümme, mis siis? Mis mõtleks mees siis?“ küsis Karin.
„Siis mõtleks mees midagi väga triviaalset, mida pole viisakas nelja silma allgi öelda,“ vastas proua Itam.
„Kitty, kallis,“ palus Karin peaaegu lapselikult, „ütle mulle see triviaalne, mis mehed siis mõtleksid, ma tahan nii väga teada, kui triviaalselt mehed võivad mõelda.“
„Kui naine ütleks kümme, siis mees mõtleks kohe roodu sõdureid, nii hirmus triviaalselt mõtlevad mehed oma naistest,“ seletas proua Itam.
„Aga see polegi nii hirmus hull, ma mõtlesin veel hullemat,“ ütles Karin pisut nagu pettunult.
„Kallis proua Paas,“ seletas proua Itam nüüd, „mõelda ju veel võib, aga milleks siis kohe kõik öelda. Kuid mehed ei saa muidu, nemad kohe ütlevad ja see ongi see kõige hirmsam ja triviaalsem. Isegi sakslased on viimasel ajal triviaalseks muutunud. Sest mõtle ometi, mis ma alles eile lugesin, pealegi veel saksa keeles: lilledel lõhnavad nende Geschlechtsorgane, mõistad. Muidugi sel mehel, kes seda kirjutab, — sest seda kirjutab nimelt mees, mitte naine — sel mehel võib õigus olla, ma ei tea, sest mina pole lilleaednik, aga kui see nõnda oleks, mis sellest siis kirjutada, nii et kõik seda võivad lugeda. Mina arvan, et on hulk inimesi, kes peale seda, kus nad niisukest asja lugenud, enam ei saa rahuliku meelega lillesid nuusutada. Minule on nad igatahes eilsest päevast saadik kõik vastikud.“
Karin ei vaielnud Kittyle vastu, aga kui ta tema juurest lahkunud ja üksinda mööda tänavat läks, mõtles ta endamisi, et Kittyl on vististi oma jämedate jalgade pärast niisukesed arvamused. Jah, oleks Karinil võimalik, ta teeks Kitty jalad kohe peeneks, et siis näha, kas ta arvamised muutuvad sellekohaselt. Sest kui saabastest tulevad mehele mõtted, nagu kinnitab kirjanik Pilu, miks siis naisel ei või tulla arvamised jalgadest. Või kui mitte jalgadest, siis ehk lühikestest juustest, nagu seletas millalgi keegi saksa professor, ja sakslased ometi teavad. Sest lühike juus paljastab naise kaela ja kukla ning see ongi peaasi, sest mehe meelt ja mõistust otsitakse otsaesiselt, naise omi kaelalt ja kuklast.
Üldse pidid inimestel olema igaühel omad eripõhjused, miks nad arvasid nii ja mitte teisiti, sest muidu oleks arusaamata, miks lähevad nende arvamised nii hullusti lahku. Nagu Idagi, kes mehe kõrval töötades vajunud vormist välja ja kipub nüüd Karinile nõu andma, mis temale põrmugi ei sobi. Sest tema ei tee ometi mehe kõrval tööd ja ei ole sellepärast ka vormist väljas. Samuti ei maksa tema kohta Kitty arvamised, sest Karinil pole ometi tema jalgu ning see otsustab kõik. Sellepärast Karin peab käima oma rada, tema peab leidma oma erilise tee, mis on tema elutee.
Tänavanurgal sattus ta lillemüüjale ja ostis sellelt mitu kimpu esimesi kevadelilli. Ta surus nad mitmel korral vastu nägu ja tõmbas nende karget lõhna endale sisse. Karin tundis end äkki peaaegu õnnelikuna. Nõnda kõndis ta veel hulk aega mööda tänavaid, lilled käes. Aga kui ta ükskord koju jõudis, siis olid lilled kadunud, ja Karin ei suutnud kuidagi meelde tuletada, kuhu nad saanud või kuhu ta nad ise pannud. See tegi ta uuesti kurvaks. Ta pöördus tagasi, et lilli otsida, aga varsti tuli ta uuesti koju, sest mis mõte oleks linnatänavail midagi taga ajada.
Indrek polnud veel tulnud. Karin läks tema tuppa ja lukustas ukse, et ei pääseks segama ei lapsed ega Tiina, kes käis talle viimasel ajal eriti närvidele. Juba varemalt oli ta liikunud peaaegu kuulmatult, nüüd oli ta muutunud otseteed kassiks. Sest pole ühti, et Karin ise oli temale alguses õpetanud seda kuulmatut käiku ja talitamist, praegu ta ei kannatanud seda. Praegu ta oleks tahtnud, et Tiina oleks liikunud ja talitanud kuuldavalt, sest muidu tundus, nagu hiiliks ta mööda seina- ja uksetaguseid.
Lukustatud uste taga meenusid Karinile uuesti kadunud lilled. „On see hea või halb eeltähendus, et ma nad nõnda kaotasin?“ küsis ta endamisi ja lisas natukese aja pärast: „Mu vaesekese pea peab küll sootuks otsas logisema, kui ma niisukesi asju teen.“