Tõde ja õigus IV/XVI
XVI.
Karini omal-käel-elamine, nagu ta ise seda nimetas, ei kestnud kuigi kaua lootusrikkalt. Laostumine algas nagu sellest silmapilgust, kus ta hakkas aitama proua Itamil uskuda tema lapse kõhu paranemisse ja selleks pidi lugema õhtuti ja hommikuti ning ka muil päevatundidel nende eneste sepitsetud sõnu.
Karin oli oma toimingust üpris õnnelik, sest nüüd oli tal oma kindel ülesanne, millest mõelda ja millega täita iga oma vaba silmapilku. Sest ilma kindla ülesandeta mõtled ja murrad vahetevahel pead, mis küll täna teha, kuhu minna, millest rääkida. Aga nüüd oli asi lihtis: niipea kui saabus mõni igav ja tüütu silmapilk, Karin süvenes proua Itami lapse haigesse kõhtu ja luges: „Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.“ Seda võis isegi siis teha, kui sõid samal ajal midagi niisukest, mis mõjustas su oma kõhtu halvasti.
Ometi loobus Karin viimasel ajal kohvikus söömast kooke, kui ta jõi šokolaadi, sest need kaks koos tegid tema „siseministeeriumile“ alati liiga ja tema arvas, et ehk ei ole ometi päris hea täie teadmisega iseoma kõhtu rikkuda, kui samal ajal tahad kindlasti uskuda, et kellegi kõht „ikka, kuigi pikka, saab tervemaks“. Sellepärast siis — koogid kohvi või teega ja šokolaadi kaasa hoopis kergem koorem. Aga jäätisest ta ei loobunud, kuigi tundis, et see pole kurgule hea, sest ta ütles endamisi põhjendatult: jäätis mu kõhtu ei riku ja sellepärast ka mu usku ei sega.
Nõnda oli Karinil tema oma arvates tekkinud elus teatud kord ja tasakaal. Aga temas oli alal hoidunud teatud endine nõrkus: ei mingisugune rahulolu suutnud teda panna elama üksinda. Tema tahtis seda, mis tal oli, tingimata jagada kellegi teisega, sest ainult nõnda võis ta leida õnne. Teiseks aga Karini silmas võis olla ainult mõni mees, mitte mingil kombel naine. Iga naine, see olen ma ju ise, aga mitte mõni teine, kinnitas Karin. Kui temale seletati, et mujal ilmas, näiteks Inglismaal, eriti aga Ameerikas, naised võivad olla õnnelikud ka isekeskis, siis arvas Karin, et need on ebaloomulikud inimesed või et noil mail on teine ilmastik, Inglismaal hirmsad udud, Ameerikas kole kuumus. Sest naine ihkab last, või kui seda ei ole, siis meest, muu on võimatu.
See oli Karini veendumus. Naine pidi head ja halba jagama ainult mehega, mitte mõne teise naisega. Mees, kellega Karin mõtles oma head ja halba jagada, oli Paralepp, sest esimesest poolvägisi suudlusest oli nende vahel arenenud lähem suhe. Oma mees, kes polnud nõus majaobligatsioonigagi, võttes ettekäändeks lapsed, nagu oleksid need naisest tähtsamad, taandus võõra eest, kes nägi ainult naist, mitte tema lapsi. Kahju ainult, et Karin oli Indrekult raha laenanud, jah, sellest oli väga kahju, sest seni kui see pole õiendatud, on tal Indreku vastu teatud kohused. Aga küllap ta korraldab sellegi varsti ning siis on nende vahekord puhas. Paraleppki kinnitab ju, et nüüd pole enam endine aeg, pole endised inimesed, endised abielud. Naine on nüüd iseseisev ja vaba nagu meeski ja ta võib oma äranägemise järele valida. Nõnda siis Karin valiski.
Kuid vabast valikust hoolimata Karin leidis varsti, nagu seisaks ta äkki kuristiku serval. Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on silmapilke, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides silm ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. Ainult see polnud tema arvates sugugi selline, nagu Indrek temast millalgi rääkinud, mitte sugugi. Temas tundus nagu pisut õnnegi, pisut elumagusust — just seda viimast. Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga lõppu ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. Inimene oleks nagu äkki muutunud helendavaks ilmakehaks, mis tormab hirmsa kiirusega millegi päratult suure ja süsimusta poole, et kustuda selles, aga see süsimust peletis põgeneb tema eest veel suurema kiirusega ja nõnda nad lendavad kahekesi lõpmatuses, ilma et kaoksid kunagi teineteise silmast.
Karin hakkas nimelt Paralepale jutustama oma usust kellegi haige lapse kõhtu, siis kellegi proua jämedaisse jalusse, kuni saabub aiamajake tasuna. Paralepale valmistas see pöörast nalja ja ta naeris südamest. Aga nõnda oli see ainult esimesel korral. Kui Karin rääkis seda teist korda, Paralepp kuulas juba naeruta, ilma et oleks lausunud sõnagi, aga kolmandal korral — sest Karin rääkis asjast teatud teisenditega ka kolmat korda, et Paralepp mõistaks teda õieti, nagu ta ise ütles, sest tema ei kartnud midagi rohkem, kui et pärast mõni inimene mõistab teda ehk võõriti — kolmandal korral Paralepp äkki küsis temalt:
„Kas sa ise usud seda ka, mis sa räägid, või kordad sa oma vana nalja?“
Paralepp ja Karin olid nimelt juba mõni aeg sina peal, aga seda ainult nelja silma all.
„Issand halasta!“ hüüdis Karin. „Mina kordan vana nalja!? Kuidas sa võid ometi nõnda rääkida?“
„Usud sa siis tõepoolest, et kellegil võib sündida sellepärast poeg või tütar, et tema seda ise nii väga tahab, mõtleb või usub, nagu sina seda ütled?“ küsis Paralepp.
„Aga Itamitel ju sündis!“ hüüdis Karin.
„Nii!“ lausus Paralepp. „Siis nemad ongi need, keda sina aitad oma usuga. Nojah, väga õige! Siis on ju kõik arusaadav. Aga kas sa siis kunagi sellele lihtsale mõttele pole tulnud, et Itamitel oleks ka siis võinud poeg sündida, kui nad oleks kõigest hingest tahtnud, mõelnud ja uskunud tütart? Oleks sündinud otse seesama poeg, nii et otse nende mõtte ja usu vastu.“
Ei, see polnud Karinil kunagi pähe tulnud või vähemalt mitte sel rabaval kujul. Sellepärast täitis teda esimesel silmapilgul imestlus, kust võtab Paralepp, kust võtavad üldse inimesed, eriti mehed, sellised sõnad ja mõtted, mis võivad ainsa löögiga hävitada kogu su sisemuse. Ja samal ajal sama inimene, kes ütleb midagi sellist, kahtleb mõtte või usu mõjus. Aga milleks siis inimesed mõtlevad ja usuvad, kui sel pole mingit mõju? huvitus Karin.
„Kes usuvad? Kes mõtlevad?“ küsis Paralepp.
„Kõik!“ hüüdis Karin. „Teie isegi.“
Vaidlemine ja arutamine oli Paralepa ja Karini vahekorra sel määral kainestanud, et nad hakkasid nagu kokkuleppel teineteist teietama.
„Mina ei usu midagi,“ ütles Paralepp.
„Hea küll, te ei usu, aga mõtlete ometi,“ seletas Karin.
„See on teine asi,“ vastas Paralepp. „Aga ega ma siis ometi selleks mõtle, et emaihus tüdrukust poissi või poisist tüdrukut teha.“
„Midagi tahate ju ometi oma mõttega teha, sest muidu on ju mõttetu mõtelda,“ ajas Karin vastu. „Te olete mulle mitu korda öelnud, et astute parteisse ja lasete enda riigikogusse valida, milleks te siis seda teete, kui te arvate, et mõte sugugi ei mõju? Milleks te lähete sinna, kui ühelgi mõttel pole mõtet?“
„Milleks?“ kordas Paralepp küsimust. „Lihtsalt selleks, et karjääri teha, sest kui kõik võivad olla ministrid ning isegi riigivanemad, miks siis mina ei või. Kui kõik võivad oma isiklikku ja partei võimu soodsalt kasutada, miks pean siis mina seda operatsiooni vesise suuga pealt vaatama? Kogu selles asjas on minu arvates ainult niipalju mõtet vaja, et otsustada, millises parteis on kõige rohkem lolle, sest seal on kõige kasulikum töötada. Ja seda ütlen ma kui aus ja korralik riigikodanik, pealegi veel veendunud demokraat, kes ei mõtle mingile erilisele pettusele, vaid kes tahab lihtsalt meie avalikust elust tegelikult osa võtta. Sest mina olen katsetanud mitmel alal, nii et minul on kogemusi, ja ma olen otsusele jõudnud, et lõppude lõpuks oleneb siinilmas kõik sellest, mis sa sisse võtad. Millega sa sisse võtad, see pole kuigi tähtis. Viimasel ajal on just poliitika see ala, kus teatud kogemuste najal võib tulusalt teotseda, ilma et oleks nii kergesti kokkuvarisemist karta, nagu muil ärialadel.“
„Aga mõtted aitavad ometi poliitikaski selleks kaasa, et midagi sisse tuleb,“ ajas Karin nagu tüütu kärbes oma pirinat edasi.
„Mitte niipalju minu mõte kui asjade seisukord annab mulle sissetuleku,“ seletas Paralepp. „Äris pean ise oma kasusid kaitsma, aga poliitikas teeb seda partei; ärialal on enamasti tegemist eramajandusega ja siin on kõik valvel, aga poliitikas puutub pihku kas riigi- või rahvavarandus, ja kus on see, kes tahaks selle järele valvata. Selles on asi, mitte minu mõttes.“
„Aga ega siis riigi- ja rahvavaranduski muidu kellegi poole liikuma hakka, kui ikka peab ise selle peale pisutki mõtlema, kuigi partei aitab,“ pidas Karin oma joonest kangekaelselt kinni. „Oma mõte peab ikka ka mõjuma.“
See oli Paralepale lõpuks liig. Juba ammugi ei võtnud ta enam vaevaks oma naisega millegi üle vaielda või mõtteid vahetada ja nüüd pidi ta seda tegema teise mehe naisega. Milleks?
Oma naine oli talle toonud millalgi kenakese varanduse kaasa, millest Paralepp oli mõelnud viisakalt ja muretult ära elada, aga hiljem selgus, et naise varandusest ei piisanud selleks, sest olud olid muutunud. Pealegi õpetasid kogemused Paralepale, et naise varandusega on sama lugu nagu hingeõnnistusegagi — teda ei saa siinelus kunagi õieti kasutada, kui oled korralik inimene. See oligi mõjuvaim põhjus, miks Paralepp unistas poliitikasse siirdumisest.
Nagu äris, samuti ka poliitikas ta mõtles tarvitada hüppelaudu, ja nendeks kõlbasid ainult naised. Karinigi ümber oli ta kord selle mõttega lipitsenud, sest selle isa seisis Köögertaliga ühenduses, kes kaalus juba õige palju. Aga Vesiroos oli põhja vajunud ja Köögertali täht tumestunud, nõnda polnud Karinis enam muud kui ainult tema oma isik. Muidugi, ka see oli Paraleppa võlunud, võlus teda veel praegugi, aga mitte sel määral, et ta peaks kannatama tema totrat vastuvaidlust — Paralepp arvas, et totrat — tühisemaski asjas. Sellepärast ütles ta Karinile lõpuks peaaegu põlglikult:
„Ikka üks ja seesama — mõte peab mõjuma! Te ehk arvate viimaks, et ka selleks oli mõtte mõju vaja, et teie raha minu käes teeniks.“
„Kuis siis muidu! Iseenesestki mõista!“ hüüdis Karin võidujoovastuses, nagu ei pääseks Paralepp enam tema käest.
Ent see ei püüdnudki enam kuhugi minna, ta vahtis Karinile peaaegu jõhkralt otsa ja ütles:
„Aga mis siis, kui see raha polegi teeninud? Kui ta on minu taskus seisnud?“
Neid sõnu Paralepp kahetses juba järgmisel silmapilgul, sest nad mõjusid Karinisse hoopis põrutavamalt kui Paralepp seda osanud oletada.
Karin jäi tardunud pilgul mehele vastu vahtima ja just nüüd avaneski äkki tema ees tühi kuristik, pealegi veel sellise selgusega, et silmad lõid tal mustaks ja pea hakkas ringi käima. Tagasikätt otsis ta toolilt tuge ja istus lõpuks sinna peale, sest vaidluse ägeduses oli ta esiteks püsti karanud.
„Tähendab, kõik on pettus, paljas pettus,“ lausus ta endamisi ja vahtis mõttetult oma ette, silmad klaasised nagu surnul.
„Karin, kallis,“ ütles Paralepp ja mõtles temale läheneda, aga see kargas nagu ussist nõelatult jällegi püsti ja karjus peaaegu meeletu hirmu ja tülgastusega:
„Ärge puutuge mind enam!“
„Uskuge, oleks ma teadnud, et teie seda nii traagiliselt võtate, ma poleks seda teile kunagi öelnud,“ rääkis Paralepp. „Ma kahetsen oma sõnu kõigest südamest.“
„Mina mitte, sest nüüd ma tean, kui hirmus rumal ma olen. See on ehk ainuke, mis meie vahekorrast järele jääb.“
„Uskuge, proua, mis ma tegin, seda tegin ainult armastusest,“ kinnitas Paralepp. „Ma mõtlesin teile viisaka põhjuse anda minu poole sisse astuda, sest te ju ometi ise tahtsite seda samuti nagu minagi. Nõnda ma siis rääkisingi kergest teenimisvõimalusest.“
Need sõnad tundusid Karinile nagu piitsahoobid õhetavasse näkku. Issand! kui hirmus halastamatud võivad küll mehed olla! Paari sõnaga nad muudavad naise paljaks näruks. Jah, Karin tunneb end praegu üsna viletsa näruna, millest räbalamat ta vaevalt oskab endale kujutellagi. Selliseks räbalaks suudab naise teha ainult mees.
„Muidugi,“ lausub Karin lõpuks, „mis paremat võiski teise mehe naine loota, kel kodus lapsed.“ Ja ilma et ta ootaks veel vastust, astub ta ukse poole, et minna. Kui Paralepp katsub tal teed sulgeda, vaatab ta sellele nii imelikult tardunud pilguga otsa, et sel hakkab õudne.
„Nõnda ei lase ma teid kuhugi,“ ütleb Paralepp.
„Ärge tühja kartke,“ vastab Karin, „te ju kuulsite, mul on kodus lapsed. Nemad on esimesed, kes mul igal pettumusel meelde tulevad.“
Need sõnad räägib ta sellise lihtsuse ja võltsimatusega, et nad hakkavad Paralepa südamesse kinni, nii et ta ütleb:
„Karin, sa oled kuld, sa oled…“
„Härra, ma palun,“ peatab teda Karin ja lisab: „Aitab juba!“
Nõnda lahkus ta, nagu oleks ta põrmuni alistunud oma saatusele. Väljas astus ta esimesse trammivagunisse ja sõitis sellega lõpuni. Alles seal märkas ta, et oli tahtnud sõita kuhugi mujale. Aga ükskõik, mõtles ta ja astus vagunist välja. Oli porine ja veeojad jooksid piki tänavaservi, aga ka keset uulitsaid mööda mäge alla. Karin läks jooksvaid ojasid mööda ülespoole, kuhu? seda ta hästi ei teadnud. Oli tänav, kus liikus palju raskeid koormaid, mis tegid hirmsat müra. Neist mööda kihutav auto pildus jalakäijaid, ka Karinit, poriga, aga siin ei pööratud sellele suuremat tähelepanu, Karin ka ei pööranud. Teda häiris ainult kivikoormate igavene ragin ja ta pöördus kõrvale, kuhugi tänavale, mis viis linnast ja tema mürast kaugemale. Aga mõne aja pärast märkas Karin, et ta ei pääse pori pärast enam edasi ja nõnda jäi ta mõttes seisma. Siis nägi ta jalaastumiseks tipitud kivirida ja pääses natukene maad kaugemale, mingisuguse kraavi kaldale, kus jooksis haisev ja porine vesi. Sellele veele ehitasid porised lapsed tammi ette ja tammiavausele seadsid omavalmistatud vesiveskit. Aga nad ei saanud sellega kuidagi hakkama. Karin silmitses hulk aega kahte kükitavat tütarlast kraavikaldal ja poissi, kes oli meister veetammitamises. See ei saanud kuidagi neid harke püsti, mille vahele ta tahtis veerema panna veskivõlli otsad. Karin kiskus lõpuks endal kindad käest ja tahtis kükitada tütarlaste kõrvale vaatama, kas ta ei saa kuidagi veskimeistrile abiks olla, aga suurem tütarlaps hüüdis talle hoiatavalt:
„Ära kükita, sa teed oma riided mudaseks, meil on ju tööriided seljas.“
Karin võttiski õpetust, ei kükitanud, vaid asus kaksiti veetirele, üks jalg ühel, teine teisel kaldal, ja nõnda hakkas ta tammi seadma, kuna poiss aina õpetas. Hargid, mis pidid kandma veskivõlli otsi, asetas ta kivide vahele püsti, sest maa oli alles külmanud, ja nõnda saavutas ta lõpuks laste eesmärgi — pani veski vette vurama, nii et tiivaotsad pildusid päikesepaistel säravaid sädemeid.
„Läheb mis müriseb!“ hüüdis poiss.
„Läheb,“ kinnitas Karin ja tõmbas pahema jala teiselt poolt kraavi tagasi. Alles nüüd ta märkas, et selle kaloss oli vett täis. Seda tühjendades ta ei leidnud muidu tasakaalu, kui kutsus poisi enda juurde ja toetus silmapilguks temale.
„Võta aga julgesti kinni, mul on rammu küll,“ ütles poiss ja tõstis oma päikese ja tuule pargitud näo Karini poole.
„Sa oled juba päris mees kohe,“ vastas Karin talle, kui kaloss juba jalas. Ja nagu ta tulnud, samuti läkski ta mööda porisse tipitud kive tagasi.
Varsti pöördus ta sellelt tänavalt kõrvale, jõudis natukese aja pärast suuremale ja porisemale uulitsale, läks seda mööda edasi ning leidis end maja ja hoovi juurest, mis haises hirmsasti: Karin jäi seisma ja tõmbas sügavasti hinge tagasi, nagu tahaks ta ennast täis kaanida mingit magusat lõhna. Ja imelikul viisil oligi see hirmus hais peaaegu hea ja magus. Karin tundis, nagu annaks ta temale tasakaalu tagasi. Kevadine päike, sinetav õhk ja helevalged pilved tundusid liiga õrnana ja puhtana. Karinil oli, nagu võiks ta neid määrida oma mõtete, tundmuste ja kogu maise olendiga. Sellepärast hakkaski hirmsas haisus nagu hea. Aga kui ta nõnda seisis, tuli kuskilt ruugav seakari, mida aeti haisevasse hoovi. Tähendab tapamaja, need lähevad surma, mõtles Karin, ja äkki silmapilguks välgatas tal peas, mis on elu ja mis on surm. Aga järgmisel hetkel kadus jällegi kõik, oli vaid seakari haiseval hoovil tapamaja ees, mis haises vististi sama halvasti nagu hoovgi.
Karin pöördus linna tagasi, aga nüüd ta valis juba võimalikult puhta ja kuiva tee, ning kui ta ometi kuski oma kalossid pidi määrima, siis pesi ta neid esimeses kõlvulises veelombis või hõõrus varjulises paigas säilinud lumes, otsides pealmise musta ja tahmase kihi alt puhtamat. Nõnda puhastas ta oma jalgu mitu korda, enne kui jõudis korralikult sillutatud tänavale. Nüüd ei roninud ta enam trammivagunisse, vaid ta läks jalgsi koju, läks pikkamisi, nagu oleks ta inimene, kes astub eluski tasa ja targu.