Tõde ja õigus IV/XV
XV.
Karin tundis end olevat seisukorra peremehe. Peale katastroofi isaga pind jalge all oli löönud kõikuma. See viga oli nüüd peaaegu parandatud. Nimelt just peaaegu, sest päris kindel Karin ei olnud eneses mitte. Aga igatahes ta oli nii palju saavutanud, et teda hakati jälle tundma ja viisakalt teretama, nagu see oli olnud enne Köögertali ja Vesiroosi laostumist. Esiotsa sellest aitas. Ainult tema vanematel olid nähtavasti õnneaastad möödas, neid hakkasid varitsema äpardused. See sündis täpselt nõnda, nagu seda ette kuulutanud esiteks mustlaseeit ja pärast eesti kaardimoor. Muidugi, kui kaks eriallikat nii kooskõlaliselt ennustavad, siis võib asja kolmandaks lüliks olla ainult ennustuse täideminek. Muu seas Vesiroosid said juba teise protokolli „suliseva“ pärast kaela, nii et jumal ise teab, millega see nõnda lõpeb.
Kõige hullem, et polnud lehtede juures sobivaid tutvusi, mis oleksid võimaldanud seal Vesiroosi nime kõrvaldada teiste samalaadiliste kurjategijate reast. Alles nüüd Karin mõistis, kui tähtis on mõnikord heas vahekorras seista mitte ainult ministri või kindraliga, vaid ka uksehoidja ja kapraliga, s. t. praegusel juhul reporteriga. Õnn veel, et vähemalt Karin ise polnud enam Vesiroos, vaid Paas.
See nimi polnud talle kunagi meeldinud ja abielludes kahetses ta, miks pole seadust, mis laseks naisel hoida alal oma neiupõlve nime. Nüüd aga tänas ta jumalat, et niisukest seadust polnud, ja ta oli peaaegu arvamisel, et niisukest seadust ei peaks kunagi tegemagi, sest tema kaudu pistaks ehk nii mõnigi noor neiu iseseisvuse vaimustuses oma pea otseteed silmusesse.
Ah jaa! Iga korralik inimene peaks võima vähemalt kordki elus oma nime muuta ja seda mitte ainult naised abielludes, vaid ka mehed, kui süda kutsub. Sest kui inimesele saab millegi pärast tema nimi ebamugavaks või lihtsalt vastikuks, nagu mõni king või soeng, miks ei peaks võima teda siis vahetada mõne uue vastu. Miks ei võiks Vesiroosi asemele võtta näiteks Põllulill? See oleks ju veel tõepärasem nimi, sest meie põldudel kasvab ometi rohkem lilli kui vetes roose. Jah, öeldagu ometi Karinile miks? Mis hea, kui Vesiroosist saaks äkki Põllulill, sest siis võiksid lehed seda kas või iga üle päeva nimetada piiritusemüüjate seas, ilma et ükski teaks, et see tähendab Karini isa või ema.
Aga polnud parata, Vesiroosi ei saanud vahetada Põllulille vastu ja nõnda pidi Karin selle pilli alla neelama, et Vesiroosi nime hakati kordama viinagahangeldajate seas. Muidugi, iseenesest polnud see mingi häbiasi, sest ministrist kuni ministeeriumi uksehoidjani ja suurärimehest kuni popsini valitses igal pool emand Vesiroosi veendumus, et tööga võid ehk kuidagi ise endale ja oma järeltulevale soole muretseda leiva, aga kui tahad „riskeerida“ ka leivakõrvast, siis pead ikkagi peale hakkama piiritusest.
Vesirooside ja kõigi nendetaoliste häbi peitus mitte tõsiasjas, vaid selles, et nende tõsiasjad olid väikesed — pisitillukesed pudelikesed või plekkplaskukesed. Kui neil oleks olnud piirituseveoks oma autod, mootorpaadid ja aurikud, isegi terved laevastikud, siis oleksid nad võinud südamerahus vahetevahel sisse kukkuda, sest siis oleks see toonud au ja imetlust mitte ainult neile enestele, vaid ka kogu suguvõsale ning kas või maakonnalegi, kust nad pärit. Politsei ja piirivalve oleksid neid ka siis püüdnud ja nendega lahinguid löönud, aga ministrid ja igasugused liidrid oleksid samal ajal nendega sõbralikult ühe laua taga istunud ning valitsus oleks neile müünud sulisevat kaupa poole hinnaga, nii et nad ei kannataks kahju, kui politsei või piirivalve omakasulikult ahnitsedes konfiskeerib mõne auto või mootorpaadi. Nõnda oleks see olnud, kui Vesirooside ja Põllulillede tõsiasjad oleksid olnud suured.
Piiritusega on nimelt samuti nagu iga seadusevastase asjaga. Võta sandi taskust kross ja sa lähed vanglasse, aga organiseeri terved röövrühmad ja rüüsta kogu maa paljaks ning kõik näevad sinus kui mitte just inimsoo-heategijat, siis vähemalt meest, kelle kätte peab usaldama maa ja rahva saatuse. Tapad ühe inimese, sul võetakse pea otsast, aga tapa tuhat, saad ausamba, tapa miljon ja kõik usuvad, et sinu peaks valima presidendiks, kuningaks või keisriks ning kuulutama surematuks.
Nõnda on väikeste muudatustega sündinud maailmas tema algusest saadik ja sünnib tänapäevgi, aga Karinit ei olnud kunagi ajalugu huvitanud ja sellepärast tema ei teadnud seda. Temale ajalugu ajas isegi hirmuvärinad peale, sest ta ei leidnud temas peale tapmiste ja röövimiste peaaegu mitte kui midagi. Ta ei saanud kuidagi aru, miks küll need kuulsad kuningad ja keisrid, kellest kubiseb ajalugu, kõik armastasid ühteviisi tappa ja rüüstata, olid nad jumalakartlikud või jumalakartmatud.
Karin ei taibanud koolipingil ega nüüdki, et verega on lugu samuti nagu piiritusegagi: teda peab aina valama, sest muidu ei saa küllalt leivakõrvast, nagu ütleb tema ema. Karin ei taibanud, et polegi erilist vahet, kas valad verd või piiritust, sest piiritusegi valamine muutub lõpuks kuski hurtsikus verevalamiseks, kus naine ja väetimad lapsed kõngevad nälja ja külma kätte.
Seega teevad Vesiroosid ja Köögertalid ühes oma kaaslastega vürtspoes või kaubamajas pisut nagu sedasama, mis teevad kuulsad kuningad ja keisrid ajaloos. Nende tundmusedki peavad olema pisut nagu kuningate ja keisrite tundmused, sest kuis nad muidu võivad samuti talitada. Nad kõik käivad ahnete silmadega ringi ja otsivad, mida omandada, ilma et kunagi küsiksid, kelle see on, nagu oleksid nad kuningad ja keisrid võõra rahva keskel.
Ainult võtta ja võtta! Kui palju? Keegi ei teadnud, Karin ei teadnud ammugi, sest tema ei armastanud midagi arvutada, nagu ei teinud seda õieti tema isa, ei teinud Köögertal ega teinud vististi ükski. Taheti ainult võtta ja iga saadud summa oli ainult selleks paras, et tema kaudu haarata veel suurema järele. Oli selline meeleolu, et igaüks oleks kahmanud kas või kogu maa, kogu maailma oma pihku, isegi päikest ega taevatähti poleks jätnud teistele. Inimesed olid muutunud nagu väikeseks lapseks, kes kuud nähes sirutab käed ja karjub: minu kuu tõuseb minu metsa tagant minu merest.
Karin rõõmustus lapsena, kui tal mõni „šnitt“ õnnestus. Õieti ei õnnestunudki ju temal endal, vaid ainult Paralepal, kes oli tema nõuandja ja asjaajaja — tema asemik äriasjus. Karin sai õnnestumisest teada alles siis, kui Paralepp ladus talle teatud summa pihku. See oli muidugi suur rõõm, kuid Karin tahtis veel suuremat: ta tahtis oma käe ja aruga teotseda ning võita ja teenida. Selleks tegi ta proovi kaardimänguski. Aga siin tabas teda enamasti alati ainult kaotus, nii et tal peagi kadus himu mängimiseks. Ta ootas kärsitusega hippodroomi avamist, et seal õnne katsuda. Sest tema uskus, et kuna tema hobuseid hirmsasti armastab, siis siin peab ta käsi ometi paremini käima kui kaardimängus, mis talle õieti alati olnud vastumeelt. Ta ostis ka tuhandete eest võiduloosipileteid, lootis tabada miljoni või vähemalt poolegi. Ja ostetud pileteid sirvides ning nende numbreid pähe tuupides ta tegi täpseid kavasid, kuidas võidetud miljon või pool kasutada. Kavad võisid muutuda päevpäevalt, aga üks asjaolu ei muutunud kunagi: kogu summa pidi kohe välja andma, et süda saaks rahu. Alguses kavatses ta võidetud summaga pikema euroopa reisi sooritada, aga siis tekkis küsimus, kuis ta seda peab tegema, üksi või kaksi, ja kui kaksi, kes on siis tema paarimees?
Need olid rasked küsimused. Liiatigi oleks raha nõnda kauaks jumalamuidu seisma jäänud, sest võtab ometi aega, enne kui nõutad välispassi ja muretsed muud tarvilised asjad sõitmiseks. Pealegi, millal jõuad näiteks Veneetsiasse või Kaprile, Pariisi või Madriidi? Parem lahendab Karin asja kuidagi teisiti.
Aga pärast selgus, et seda asja polnudki vaja lahendada, sest miljon jäi tulemata, poolmiljonit jäi tulemata ja kõik väikesemadki summad jäid tulemata. Alguses Karin andis tühjad loteriipiletid lastele mängida, aga pärast ei tihanud ta seda enam, sest neid oli pisut liiga palju teistele näitamiseks. Eriti kartis ta Indreku nägu ja tema muiet.
„Teil nähtavasti ei ole õnne mängus,“ kordas Paralepp Karinile, „teil peab olema õnne armastuses.“
Ja nõnda Karin hakkas lõpuks uskuma armastust. Selle usuga ta siis liikuski viimasel ajal tuttavate seas, kohvikus, kinos, teatris või ka tänaval, ja see usk pidi temale andma silmi ja näoilmesse erilise helgi, sest miks muidu inimesed hakkasid nagu otsima tema seltsi, miks muidu nad armastasid temaga vestelda. Ainult proua Horst taandus temast millegipärast eemale, nagu oleks ta teda millegagi pahandanud. Aga see polnud ju sugugi ime, sest proua Horstil hakkasid juba juuksed halliks minema ja näonahka ei suutnud siledana hoida enam ükski kreem ega puuder.
„Tema on läbi, ei aita enam midagi,“ ütlesid proua Meeli ja proua Itam ühel nõul proua Horsti kohta.
„Jah, nagu hakkaks teine vanaks jääma,“ lisas Karin.
„Nagu hakkaks,“ kordasid teised kaks nagu ühest suust ja naersid.
Nõnda siis hoidusid need kolm kokku, kes pidasid end alles nooreks ja ilusaks. Igaühel neist oli oma erivõlu: proua Meelil tema süütu või luulelik pilk, proua Itamil tema mahe hääl ja Karinil tema üllatavalt naiivne viis küsimusi esitada, mis näis meestele üpris meeldivat. Pealegi olid nad kehaliselt kõik moodsad daamid, kel pole ei rinda, puusa ega kõhtu, nagu ütles õpetaja Kalvi Indrekule. Aga peaaegu igaühel neist oli ka oma häda või õnnetus. Proua Meelil oli hääl, mis kippus iga hetk niiöelda üle aisa lööma ja siis kostis ta nagu kuskilt pesuköögist või trahterist. Mis küll jumal tema kurguga teinud, et see võis isegi pärast kahte välismaareisi sellist häält anda, seda ei osanud seletada ükski grafoloog ega kaardimoor. Ainult keegi noormees, kes armastas proua Meelit õnnetult, arvas, et ta peaks hakkama laulutunde võtma, sest kui ta on kunstnik, siis ei julge enam keegi talle tema hirmsat häält pahaks panna.
Ometi oli proua Meeli seisukord palju kergem kui proua Itami oma, sest hääl on pisut nagu vaimline või hingeline väärtus ja seda ei hinnatud naistes praegu kuigi kõrgelt. Aga mis pidi proua Itam tegema oma jalgadega?! Nagu peaksid naisel tingimata olema pakkjalad, kui tal on mahe hääl! Ah, nii mõnigi kord proua Itam oli vandunud põrgupõhja kogu teaduse ja kunsti, selgelt- ja kaugeltnägevuse, massaaži ja kosmeetika, plastika ja atleetika, mani- ja pediküüri, sest mis on kasu kogu inimlikust vaimukultuurist, kui ta ei suuda anda viisakale kehale viisakat organitki. Küll polnud proua Meeligi hästi rahul oma vorstitaoliselt ühtlaste säärtega, aga ometi võis ta puhtast südamest Issandat kiita, et see polnud tema päris kena keha külge kinnitanud proua Itami jalgu.
Jah, proua Itam oleks võinud oma hääle tõttu saada kas või mõne india maharadža lemmikuks, aga jalad panid ta peaaegu harimatule eestlasele naiseks. See leppis, sest sel polnud kunagi aega vaadata oma naise jalgu, vaid ajas raha taga. Sellepärast ei teadnud ta vististi sedagi, miks kandis tema naine ikka veel pikki kleite, kui olid juba ammugi moes lühikesed. Aga naisele endale oli see silmapilk raske, nii raske, et ta mõtles oma säärte operatsioonist. Mõtles sõita välismaale ja nende jämeduse sinna jätta, sest mäestikuõhk, kristallselge mäestikuõhk mõjustab imeliselt madalmaa naiste jalgu. Aga siis ta luges lehest, et kellelgi kinodiival läinud selle operatsiooniga haprasti. Sellest järeldas ta, et mis ei sobi diivale, see ei sobi ka temale. Ometi proua Itam on õnnelikum kui filmitähed — tema sääri ei näe kinos keegi. See oli tema lohutus ta õnnetuses.
Karin oli ehk neist kolmest kõige õnnelikumalt loodud, kuid teised kaks arvasid isekeskis, et tema on juba liiga pilbas.
„Mis see mees küll niisukese kondikrobiga kodus peaks tegema,“ arvas proua Meeli, ja tema hääl viskas enda hoolimatult üle aisa.
„Ah kallis,“ vastas temale proua Itam sulava õrnusega, „sa tead ju, meestel on nii vähe maitset. Oled sa tähele pannud, kuidas ta käib?“
Just kõnnak oligi Karini nõrk punkt: ta hoidus astudes liiga ettepoole, nagu oleks ta pisut vimmas. Kuid kõnnaku nõrkuse tasus mõnede arvates tema seisang, sest selles leiti anduvust.
„Nõnda pöördub lill päikese poole,“ oli kunstnik Mägar millalgi öelnud ja tema pidi ometi midagi teadma, ega siis teised prouad muidu peale seda Kariniga hulk aega mossitanud.
Aga praegu polnud selle kolme vahel mingit mossitamist, sest igaüks leppis nähtavasti oma vooruste ja pahedega. Eriti soe oli Karini vahekord proua Itamiga, kelle haiget lastki ta käis paar korda vaatamas. Ikka alles vedelesid mööda tuba rätikud roheliste laikudega ja laps ei tahtnud kuidagi kosuda. Kui Karin kord hoidjaga üksi jäi ja temaga sõbralikult juttu vestis, ütles see:
„Proua ütleb ikka, et mina ei armasta õieti last ja sellepärast olla ta kõht haige, aga mina ütlen, see pole õige laps ja temal pole õiget kõhtu, sellepärast minu armastus ei aita. Ma ütlesin seda prouale endalegi, ei hoolind, et ta paneb pahaks, sest miks ta ikka tuleb oma armastusega, mis pole õige.“
„Kuis see ei ole siis õige laps?“ küsis Karin huvitatult.
„Kus ta siis õige on,“ vastas hoidja, „kui tahtis tulla tütar, aga nemad nõidusid, nii et tuli poeg. Tähendab, pole ju õige ja kõht pole ka õige.“
„Nii et laps on nõiutud,“ ütles Karin nagu nõus olles.
„Justament ära tehtud,“ kinnitas hoidja. „Kas siis prouad pole veel kuulnud, mis nad lapsega tegid, kui see oli alles ema kõhus? Nemad nõidusid, et temast saaks poeg. Aga tähendab, see oli tütar ja nemad nõidusid, kuni tütrest sai poeg ja sellepärast ongi nüüd poeg, aga oleks pidand olema tütar, sest lapsel on tüdruku kõht, aga poiss ei oska tüdruku kõhuga elada. See on see asi, aga mitte minu armastus, sest mina armastan õieti, aga kui lapse kõht pole õieti, mis siis aitab õige armastus. Ma ütlen alati prouale, et hea küll, nõidusid endale tütrest poja, noh, siis nõiu ka, et poiss hakkaks elama tüdruku kõhuga. Eks ole! Asi on ju lihtne. Nüüd muidugi lapsele enam uut kõhtu ei saa, sest kõht on juba valmis, aga seda saab ometi, et laps oskaks võõra kõhuga elada. Või ei saa seda ka? Noh, siis ei aita minu, vanainimese armastus, vaid ta peab surema, sest siis on selge, et jumal ei taha, et elaks niiöelda kuradipoeg, sest nõidus on ju kuradist, ja see kuradipoeg saaks ükskord õndsaks ning läheks taeva, sest kui temast tehakse ristiinimene, miks ta siis õndsaks ei saa. Nõnda ütlen mina, kui proua ütleb, et mul pole õige armastus. On õige, aga kõht pole õige, või kui on kõht õige, siis pole laps õige, sest oleks pidand olema tüdruk, mitte poiss. Nõnda ütlen mina, kui proua ütleb.“
Pärast proua Itami endaga lapse haigest kõhust juttu tehes, Karin avaldas arvamist, et kas ei peaks nüüd tegema sedasama, mis enne lapse sündimistki: peaks lihtsalt kätte võtma ja uskuma ning päevpäevalt kordama, et lapse kõht hakkab paranema ning saab terveks.
„Kui usuga saite poja, kas siis usuga ei saa tema kõhtu terveks,“ lõpetas Karin.
„Mina ei jaksa enam uskuda,“ ütles proua Itam. „Te mõelge ometi, mis pingutus see oli: üheksa kuud igapäev hommikust õhtuni ja isegi öösi magades uskuda. See kestis veel kauem kui üheksa kuud, sest ma tahtsin juba enne uskuda, kui see algas, mõistate, enne kui mees selle mõttega minu juurde tuli. Ja nagu pärast selgus, olin ma hulk aega jumalamuidu uskunud, sest nii hirmus vara poleks olnud tarviski uskuma hakata. Aga mina hakkasin, et oleks täiesti kindel, sest ma tahtsin nii väga seda maja ja aeda. Hoidja ütleb mulle ka, et kui nõidusid omale poisi, siis nõiu talle ka poisi kõht, et oleks kollane ja terve — hoidja nimetab minu usku nimelt nõidumiseks, — aga mina ütlen temale alati, et nüüd usu või nõiu sina, sest kui sa mu poissi armastad, siis võid ka uskuda ja nõiduda. Aga tema ütleb, et tema armastab last küll, kuid oma hinge ta siiski armastuse pärast kuradile ei anna, sest nõidus on ju kuradist. Nõnda me vaidlemegi ja lapse kõht seisab ikka roheline.“
„Aga mis ütleb teie mees selle kohta?“ küsis Karin.
„Minu mees?! Tema ütleb, et jätku ma teda oma usuga rahule, temal pole praegu aega uskuda, sest äriasjad kipuvad vägisi sassi minema. Mine kaardimoori juurde, ütleb ta, kui arstid ei aita, mina käin äriasjus ikka kaardimoorilt nõu küsimas, igatahes on tema äriasjadega rohkem kursis kui majandusteadlased. Nõnda ütleb tema. Sellepärast ei saagi ma i-st ega a-st edasi, sest mehel pole aega uskuda, mina ei jaksa uskuda ja hoidja ei julge uskuda, sest tema kardab pattu ja põrgutuld. Kõige parem oleks muidugi, kui buubi ise oskaks juba uskuda, siis saaks ta kõht tingimata terveks. Aga tema ei oska veel. Ma võtan ta vahel hoidja sülest silmapilguks oma kätele ja ütlen talle: buubi, usu ise, muidu su kõht terveks ei saa, sest ema ei jaksa ja isal pole aega uskuda ning nännä, rumal, kardab pattu ja jumalat. Aga buubi pigistab silmad kinni, ajab oma hambutu suu lahti ja hakkab karjuma. Noh, pole parata, ütlen siis mina ja annan ta hoidjale tagasi, kus ta vait jääb, oled alles rumal, ei oska uskuda, kasva suuremaks. Aga mõnikord mõtlen, et ta on halva kõhu tõttu nii nõrk, et kuigi ta oskaks, siis ei jaksaks ta kuigi palju uskuda. Õieti arvab hoidja seda, sest tema ütleb ikka, et mis tema, põrmuke, ka usub, tal pole ju õiget kõhtugi.“
„Aga mina teie asemel katsuks siiski uskuda,“ ütles Karin.
„Olen katsunud, aga ma lihtsalt ei jaksa,“ vastas proua Itam. „Ma ei saa kuidagi mõelda, et ma võtan kätte ja hakkan uskuma. Enne kui ma mõttega sinnamaale jõuan, mõtlen ma juba midagi muud. Ja kas teate, mis ma enamasti hakkan mõtlema, kui ma mõtlen mõelda usust oma lapse kõhu sisse? Aga ei, ma parem ei ütle seda teile, ma ei ütle seda kellegile.“
„Kas oma mehele ka mitte?“ küsis Karin.
„Oma mehele ei ütle ma pooli asjugi, veel vähem siis seda,“ vastas proua Itam.
„Aga mina olen oma mehele tänini kõik öelnud,“ seletas Karin ja lisas: „On see väga rumal minust, mis te arvate?“
„Väga, väga rumal!“ kinnitas proua Itam.
„Aga miks siis?“ imestus Karin.
„Kas teil siis midagi ei ole, mis te oma mehe eest tahaksite varjata?“ küsis proua Itam vastu.
„Ei ole,“ vastas Karin.
„Siis te ei armasta oma meest, ei võta teda üldse arvesse,“ ütles proua Itam nüüd. „Või olete tõepoolest ingel?“
„Võib-olla olen ingel,“ ütles Karin natukese mõtlemise järele. Nende sõnade mõju oli proua Itamisse sootuks ootamatu. Tal tõusid silmad äkki vett täis ja ta ütles:
„Aga mina ei ole ingel, mul on ju jämedad jalad.“
Neis paaris sõnas väljendus kogu tema elutraagika.
„Oma jalgadele hakkangi ma alati mõtlema, kui tahan mõelda oma lapse kõhu usust,“ seletas proua Itam. „Ja niipea kui mõtlen neid, ei saa ma enam uskuda oma lapse kõhtu. Ma mõtlen nimelt, et, noh, hea küll, ma hakkan täna uskuma ja usun, ütleme, nädala, kaks, kolm, usun kas või aasta otsa, nii et lapse kõht saab täiesti terveks, kasvab tugevaks, aga kas minu sääred lähevad sellega pisutki peenemaks, kas mõni vabandab sellepärast pisutki minu sääri, öeldes: sest pole ühti, et tal niisukesed sääred, aga ta uskus oma lapse kõhu terveks. Niisukest inimest pole kusagil olemas, kes nõnda ütleks, teda pole meeste ega naiste seas. Mõistate, mis see tähendab? Ja sellepärast mõtlen, et milleks ma usun, kui ma sellest sedagi ei saa, et mulle andestataks mu jämedad jalad. Ja teate, mis ma oma lapse kõhu asemel siis usuks? Usuks oma jalgu, usuks, et nad hakkavad päevpäevalt peenemaks minema, kuni lähevad üsna peeneks, nagu teilgi. Aga ma ei jaksa sedagi uskuda, üksi ei jaksa, kuidagi ei jaksa, olen küll katsunud.“
„Kas siis mees ei aita?“ küsis Karin. „Või pole tal ka selleks usuks aega?“
„Ma ei julge ju seda talle öelda!“ nuttis proua Itam peaaegu karjudes. „Sest mis peab mu mees minust arvama, kui ta näeb, et ma olen iseenda pärast õnnetu. Siis peab ju ka tema õnnetuks saama. Sest ükski ei või olla kauemat aega õnnetuga õnnelik, liiatigi kui see õnnetu on jämedate jalgadega naine nagu mina. Kõik imetlevad mu häält, aga kas mõni on mulle sellepärast mu jalad andestanud? Mitte keegi. Noh, siis ei andesta ka mu mees, niipea kui ta saab teada, et ma ise olen nendega õnnetu. Ma olen mitu ja mitu korda mõelnud, et kust ma küll leian mõne inimese, mõne naise nimelt, kes aitaks mul uskuda ühegi kuu kindlasti, et saaks näha, kas see mõjub sugugi säärtesse ja lõpuks arvasin, et sina, Karin, oled nii hea südamega, sellepärast siis rääkisin oma õnnetusest sulle. Ma kardan, ma lähen oma jalgade pärast viimaks hulluks, sest usu või ära usu, aga ma olen mõelnud, et kui keegi aitaks mu sääred peeneks uskuda, siis annaks ma talle oma maja ühes aiaga. Kohe! Jalamaid! Ma ei hooliks siis oma mehest ega kellestki, sest kui mul oleksid peened sääred, mõtlen ma, siis võiks ma kas või kümme niisukest maja ja aeda saada. Nii et kas sina saaksid aidata mul uskuda, kui ma annaks sulle maja ja aia?“
Karin mõtles natukene aega ja ütles siis:
„Ei saaks. Usun, et ei saaks. Kui sa tahaks oma lapse kõhtu uskuda, siis ehk saaks, siis saaks kindlasti, aga jalgu ei saaks. Tahad, usume kõige pealt sinu lapse kõhu terveks, ma aitan, ja kui see tehtud, siis hakkame jalgade pärast uskuma. Sest tead, mina juba armastan natukene sinu last, ta on nii hirmus nääpsukene ja viletsakene, nii et mul on temast kahju. Aga sinu jalgu ma veel ei armasta, sellepärast on mul nende pärast raske nii äkki uskuma hakata.“
„Minu jalgu ei armasta keegi,“ ütles proua Itam silmi pühkides, „mina ise ka ei armasta neid, ja kui leidubki mõni, kes neid armastab, siis on see inimene mulle vastik. Kord oli üks mees, kes oli mu jalgade järele kui hull, aga mina kartsin teda, nagu oleks ta tõepoolest hull. Lihtsalt hirmus!“
„Oleks su jalad vigased, kõverad või midagi sellesarnast, siis ma saaks nende pärast palju kergemini usuotsa kätte, aga kuidas sa hakkad äkki millegi või kellegi pärast uskuma, kui ta on nii suur ja tugev. Pealegi on nad kahekesi. Ma ei oska kahe pärast korraga uskuda, mitte ei oska. Aga laps on üksinda ja pealegi nii vilets ja vaevane.“
„Jah, mind segab ka hirmsasti see, et jalad on kahekesi,“ oli ka proua Itam nõus.
„No näed,“ ütles Karin, „me tunneme ühte moodi. Sest nii kui hakkad uskuma, siis mõtled kohe: aga kumma pärast ma siis õieti usun, pahema või parema pärast, ja vastad siis ise: mõlemi pärast. Kuid mis usk see veel on, kui sa juba nõnda küsid ja vastad. Usus ei tohi küsida ega vastata, vaid seal peab lihtsalt uskuma.“
Lõpuks hakkasid nad lapse kõhu „nõiasõnu“ kokku seadma. Eeskujuks võeti need sõnad, millega usuti, et laps sünniks tingimata poisina. Kaua jändasid nad, enne kui leppisid sõnades kokku, mis käisid nõnda: „Buubi, kallis! Iga tund ma näen und, et kõht sul ikka, kuigi pikka, saab tervemaks.“ Sõna „kallis“ oli Karini poolt, sest tema ütles, et see tuletab meelde armastust ja ilma armastuseta olevat temal hirmus raske uskuda.
Proua Itam omakorda tahtis tingimata sõna „pikka“ sisse võtta, sest tema oli veendunud, et ega kõht, mis nii kaua haige olnud, ometi äkki või terveks saada, nii et kui hakata seda „äkki“ uskuma, siis nurjub lõpuks kõik. Sellepärast siis sõna „pikka“, mis tähendab pikkamisi.
„Soo,“ ütles Karin lõpuks, kui sõnad valmis, „suur tükk vaeva on juba nähtud.“
„Kas sa tõesti juba usud, et see aitab?“ küsis proua Itam.
„Aga kuis siis muidu,“ vastas Karin.
„Ah! sul on ju nii kerge uskuda, ma lubasin sulle oma maja,“ ohkas proua Itam.
„Aga, kallis, sina saad ju peened jalad,“ vastas Karin. „Mõtle oma jalgele, kui tahad uskuda oma lapse kõhtu.“