Tõde ja õigus IV/XIV
XIV.
Üks mõte pentsikum kui teine vaevas Indreku peaaju. Ainukeseks puhkuseks ja lohutuseks oli talle töö, ja seda hakkas ta tegema palju suurema agarusega kui tänini. Teen veel nüüd, mõtles ta, kes teab, kuniks sedagi. Ja ta seadis nõnda, et oleks hästi palju ja sagedasti kirjalikke töid, mille läbivaatamine ei annaks tal kodugi vaba aega. Aastaid polnud ta seda tööd armastanud, aga nüüd otsis ta temast rahuldust, nii imelikult muutlikud on päevad. Kord oli ta ihanud tööd, mis nõuaks mõtet, praegu ta nagu kartis mõtteid, sellepärast oli lihtis tehniline askeldus kõige meeldivam. Enne ärritas teda laste kisa ja nende vallatused, nüüd leidis ta neis vaheldust, sest need sundisid teda paratamatult tegelema kõrvaliste ja tühiste asjadega, mis ei lasknud ilmuda häirivaid mõtteid.
Indreku ametivennadki panid tähele, et tema oleks nagu hakanud oma töö vastu tundma erilist huvi ja poleks nagu tahtnudki kooliruumest lahkuda pärast õppetöö lõppu.
„Iga asi, mis hakkab käest ära minema, muutub armsaks,“ seletas Indrek kord teisele õpetajale, nimega Kalvi, kes näost valge kui lubi.
„Ah, mis teil viga!“ ohkas see vastu. „Teie olete rikas inimene. Tulge minu naha sisse ja elage selles ükski aasta, küllap siis näete, kas veel mingisugune töö teile armsaks muutub. Jooksed küll hommikust õhtuni töö järele, aga teda armastada, noh, ma tänan väga! Kus on see inimene, kes armastaks oma vannet ja needust. Öeldakse küll mõne naise kohta, et see armastab meest, kes teda petab, aga ma pole inimest kuulnud, kes armastaks tapvat tööd.“
„Mina olen praegu see inimene,“ vastas Indrek naljatades, „või kui ma veel õieti ei ole, siis võib minust tulevikus saada.“
„Te ainult usute seda,“ vastas Kalvi, „aga kui teil ükskord tõesti minu seisukord kätte tuleks, et teil oleks kaelas neli last ja haige naine, nii et te peaks hommikust õhtuni päev päeva kõrva ainult ühte mõtlema, kuidas aga neid toita ja katta, küll ma siis näeksin, kas te oma tööd veel armastate. Uskuge, te hakkate teda vihkama ja põlgama, kuigi teete teda hädasunnil seda suurema innuga edasi, kuni ta muutub teile vastikuks, läilaks ja lõpuks üsna ükskõikseks. Siis olete põhjas, kust pole enam tõusu. Uskuge, aga ma ei valeta, kui ütlen, et minule pole ükskõikne mitte ainult minu igapäine töö, vaid ka ma ise, minu lapsed ja naine, kelle eest ma muretsen.“
„Kui ehk mina eksin tapva töö armastuses,“ ütles Indrek, „siis teie eksite tingimata oma ükskõiksuses. Katsuks keegi teilt teie koormat ära võtta, teda kergendadagi, siis poleks teie ükskõiksust enam kusagil.“
„Tähendab, te arvate surma, mis tuleks mõne lapse või haige naise järele?“ küsis Kalvi.
„Kas või surma,“ vastas Indrek.
„Selle peale olen ma isegi mõelnud,“ rääkis Kalvi, „ja uskuge või ärge uskuge, aga mul pole tõepoolest midagi selle vastu, kui üks või teine neist sureks, ainuke asi, miks ma surma põlgan, see on — uued kulud. Sest naist või last viisakalt matta on palju raskem kui viisakalt toita. Surnud on nõudlikumad kui elavad. Muidu — jumalarahus! Sest ütelge nüüd isegi, mis on meiesuguse, s. t. minusuguse elu, sest teie olete hoopis teine kaliiber. Teate, õhtuti hilja mõnikord, kui ma olen tööst nõnda väsinud, et silmade ees lööb virvendama ja peas tallavad nagu kihulased tuult, te mõistate ju, mis ma mõtlen, siis lähen ma nagu mõni põrandaalune ihuüksi tänavale lonkima. Saate aru — ihuüksi. See ei tähenda mitte seda, et mul pole kedagi kaasas, ütleme, näiteks, pole naist käsivarrel või last käekõrval, vaid et mina tunnen siis, nagu oleksin mina sel silmapilgul puhtüksinda maailmas, ihuüksi. Pole kedagi teist peale minu. Ehk kui ongi, siis on need sootuks teissugused, minust lahkuminevad olendid, kellega minul pole mingit sarnasust ega ühendust. Pole vähematki kokkupuutumist, sest nemad asuvad nagu teisel pinnal, isegi teisel planeedil. Niisugused on minule siis teised inimesed. Mina tunnen siis rohkem sugulust mõne hulkuva koeraga või väsinud hobusekronuga kui teiste inimestega. Ükskord nägin ma nõnda jalutades autot, mis ei tahtnud kuidagi vedu võtta, ja uskuge või mitte, see on üsna teine asi, aga mina kinnitan teile, et äkki tundsin siis, et mina olen selle haiseva masinaga lähemalt sugulane kui ükskõik kellega kogu maailma inimestest.“
„Lähemalt isegi kui oma lastega?“ küsis Indrek.
„Isegi lähemalt kui oma lastega,“ kinnitas Kalvi, ja tema kurnatud lubivalge nägu kiskus virilale naerule. „Sest öelge mulle ometi, mis ühendus või sugulus võib minul olla nende kahejalgsetega, kes istuvad kõigis neis lokaales, millest mina käin mööda, silmad virvendavad peas, kus kihulased tallavad tuult? Ennemuiste ehk oli ometi niigi palju, et minusugune õpetas nende lapsi, aga nüüd pole neil kahejalgseil lapsi ka mitte, sest haisevad masinad põrutavad kõik naised enneaegu ära. Ja õieti öelda, kuhu see praegune naine oma lapse panekski või mis ta temaga teeks, sest kõhtu tal ei ole, puusa ei ole, rinda ei ole, nii et mina arvan mõnikord hilja õhtul kõndides, et kas tal vaesekesel muudki midagi on. Ainult sääred! Ja kui mina nüüd mõtlen, et minu omad tütred kord kasvavad — mul on nad kõik tütred, sest loodus muretseb nõrgema poole abiliste eest ja minu naine on nõrgem kui mina, — ja et ka neil pole enam kõhtu, puusa ega rinda, siis tundub mulle, et pole neil sugulust ei minuga ega oma haige emaga, vaid neid oleks nagu jumal teab kes sigitanud või ilmale kandnud. Ja ometi on meie abielu puhas, täiesti puhas, see on ainuke lohutus mu elus. Mitu korda olen mõelnud, et kuidas küll need mehed saavad rahulikult elada, kes ei tea, kus nende naised käivad või mis nad teevad.“
„No näete,“ tähendas Indrek siin, „teile pole veel maailm sugugi ükskõik, kui te nõnda võite mõelda. Kes on veel huvitatud oma naisest, see on huvitatud kogu maailmast.“
Indrek lõpetas seks korraks jutu, sest talle näis, et Kalvi teab temast ja Karinist midagi, millest ei tihka rääkida, ainult piirleb oma sõnadega hädaohtliku küsimuse läheduses nagu liblikas tule ümber. Kogu tema pikk sissejuhatus oma tapvast tööst ja kõigest muust oli ehk ainult selleks, et maskeerida paari viimast sõna: kuidas küll need mehed saavad elada, kes ei tea, kus nende naised käivad ja mis nad teevad. Jah, see oli kogu tema pika rääkimise mõte ja eesmärk, otsustas Indrek endamisi.
Selle tagajärjeks oli, et Indrek kutsus samal päeval Karinit jalutama, aga sel polnud võimalik minna, sest ta oli enda juba kuhugi mujale lubanud. Järgmisel päeval Indrek tahtis üheskoos minna kinno, aga ka selleks polnud Karinil mahti. Samuti Indrek pidi üksinda minema teatrisse ja kontserdile, kui ta üldse sinna tahtis minna.
„Sa oled ikka naljakas,“ ütles Karin, „aastate kaupa pole sul minu tarvis aega, aina töö ja töö, nagu oleksid mõni pärisori, nüüd korraga — tule, lähme, nagu oleks mina mõni asi, mida võib varna otsast võtta. Mul on ju ometi ka oma tutvused ja kohustused. Pealegi kodus oleme niikuinii alati ninapidi koos, siis vähemalt väljaski võib pisut puhata ja lahutust leida. Need on su omad sõnad, kui sa tahad õieti teada.“
„Aga nüüd me ei ole ju kodus enam peaaegu kunagi ninapidi koos,“ hakkas Indrek seletama.
„Ja kui oleme, siis riidleme, nääkleme, eks,“ ütles Karin vahele. „Aga see pole ometi minu süü.“
„See on abielu,“ püüdis Indrek naljatada.
„Noh, eks me siis ole abielus,“ ütles Karin mõnitavalt.
Sellega seks korraks lõppeski ja Indrek otsis nagu varemaltki oma kipitavale südamele rahustust kas tööst või jutuajamisest ämmaga ja ametivenna Kalviga. Aga ämm ei teinud enam Indreku ja Karini vaheliste asjadega tegemist, temal olid nüüd omad mured, sootuks uued mured: tema poest või eluruumidest oli leitud piiritust, koostatud protokoll ja nõnda siis oli oodata protsessi ning trahvi. Kes piirituse muretsenud, kas ämm ise või vana Vesiroos, kes käis linnas ringi nagu „möiraja lõukoer“, otsides seda head „otsa“, mis aitaks tema veel kord jalule, sellest vaikis eit targu. Ütles ainult, tema teinud väga rumalasti, et ta pole ajanud kõike vanamehe süüks, sest siis oleks niihästi rahatrahv kui ka kinniistumine võinud langeda tema kaela. Pannakse aga eit ise istuma, kelle hooleks jätab ta siis poe. Vanameest üksi siia jätta ei või, sest see teeb vististi puhta töö, niisukeseks olevat ta muutunud, ja kedagi teist ei ole. Pane kas või poeuksed hoopis kinni, mis oleks hirmus suur kahju.
„Aga milleks siis niisuguse asjaga jännata,“ tähendas Indrek.
„Armas aeg!“ hüüdis ämm vastu. „Aga millest me peame siis elama? Kõik kauplevad ju temaga. Ega siis nüüdsel ajal keegi piima ja suhkruga omal hinge sees pea. Need toovad rohkem kahju kui kasu. Näe, suuredki lähevad oma suhkruvirnade otsas pankrotti, mis siis veel meiesuguseid putukaid rääkida. Va haljas on ainuüksi, mis annab leiva ja ka leiva kõrvase. Ja mina pole temaga kunagi hangeldanud, vaid ainult natukesehaaval oma inimestele and. Sest muidu nad ütlevad varsti, et mis sest piimagilakkest sinu käest osta, kui me piiritust ei saa, parem lähme ostame piima ka sealt, kust saame piirituse, et oleks üks tee ja kaks asja. Ja nii ta just ongi — iseomale piiritust, lastele piima.“
„Tähendab, siis pole parata,“ lausus Indrek nagu alistunult.
„No ei,“ vaidles eit kavala muigega vastu, „parata on küll, aga eks me ise olnd seekord pisut ikka koerad ka, ei mõistnud politseile tema õiget osa kätte, nõnda see tuligi. Õigus kah, sest kust see politseigi saab, kui mitte piirituse pealt, kõik tahavad piiritusest elada. Sellepärast ütleb minugi vanamees vahel, et seni kui on ilmas piiritus, pole veel midagi katki, tema päästab hädast suure ja väikese.“
Nõnda oli Indreku ämma kuldne arvamine. Ja kui ämm oli temale hiljuti öelnud, et tema kartnud endisel ajal Indrekut, siis see oleks võinud nüüd peaaegu öelda, et tema hakkab kartma oma ämma.
Aga ka oma ametivenna Kalviga oli sama lugu, sest see keris Indrekuga juttu otsides aina mingisuguse hella punkti ümber, kuigi algas harilikult oma tapvast tööst, vaevast ja murest. Ning ikka lõppes kõik sellega, et ta kui ülekohtuselt kannataja hüüdis: mis ta sellest saab, mis see talle annab, mis see talle sisse toob.
Ka tema töö oli nagu omataoline vürtspoepidamine, milles ainukeseks eesmärgiks on sissetulek. Kui maksta Kalvile tema töö eest küllalt kõrget tasu, siis võib-olla ei teeks see töö talle vähematki muret ega vaeva, valmistaks isegi lõbu. Kõik mõtlesid ainult tasu peale ja see oligi, mis määras nende vahekorra tööga. Keegi ei leidnud töös endas midagi väärtuslikku, mille pärast oleks maksnud higistada. Tööga oli samuti nagu usugagi: ükski ei tahtnud muidu uskuda, kui pidi selle eest ikka midagi saama, kui mitte siinilmas, siis vähemalt teiseski — kui mitte muud, siis vähemalt kuldpasuna, mida võib puhuda igavesti, istudes jumala enda paremal käel.
Indreku meel läks nukraks seda mõeldes. Kalvigi pani seda tähele, aga tema arvas, et see on kaastundmusest tema raske seisukorra vastu ja sellepärast rääkis ta veel suurema hooga edasi:
„Seal on see Köögertal, kes läks pankrotti, mis teab tema minu tööst ja vaevast, mis teab tema üldse tööst ja vaevast, aga ometi elab ta pankrotiski paremini kui mina kogu oma varandusega. Pankrott laseb teda samuti pidutseda nagu ennegi.“
„Ta pulgestab naise varandust,“ ütles Indrek.
„Naise varandus, naise varandus!“ hüüdis Kalvi. „Eks minu naisel võiks ka mõni varandus olla. Miks temal ei ole? Ütle, miks minu naisel ei ole? Kust sai Köögertali oma selle varanduse? On tal mõni koht, amet, teenistus? Pole ju! Tähendab…“
„Tähendab, tal võisid olla rikkad vanemad,“ ütles Indrek vahele.
„Kõigil naistel ei saa ometi olla rikkad vanemad, nagu sinu omal,“ vastas Kalvi nüüd.
„Minu naise vanemad on vaesed,“ ütles Indrek.
„Aga nad olid rikkad, ainult vana Köögertal tegi nad paljaks,“ ütles Kalvi ja lisas nagu teatud ettevaatusega: „Kas sa võiksid mulle öelda, millega seda seletada, et peale seda, kui Köögertal tegi Vesiroosi paljaks, selle tütar, tähendab, sinu abikaas, käib ikka veel Köögertali juures, kui see oma sõpradega praalib? Ta praalib ju niiöelda Vesiroosi, see tähendab, tema ainukese lapse, sinu abikaasa rahaga — eks ole nõnda? Ja see laps ise läheb praalib kaasa, mis? Kuidas teie, armas ametivend, selle peale vaatate?“
„Mina pole õieti selle üle järele mõelnudki,“ ütles Indrek, „aga kuna minu naine on iseseisev inimene…“
„Kuis nii iseseisev, ta on ju teie naine?“ küsis Kalvi.
„Kas siis naine ei või iseseisev olla?“ küsis Indrek vastu.
„Aga kuidas ta siis seda mõtleb olla?“ küsis Kalvi uuesti. „Kas mina, näiteks, olen iseseisev, kuigi mul on haige naine, kes mind milleski ei sega? Kas ma saan midagi teha, mis ei heidaks varju minu laste ja nende ema peale? Teate, see vari langeb nende peale hauaski ja kui me lähme ükskord kõik ilusasti taeva, siis seisab laste selja taga nende vanemate vari, naiste selja taga meeste ja meeste selja taga nende naiste vari. Nõnda arvan mina. Abielu ainuke mõte ongi see, et inimene pole enam iseseisev, vastasel korral pole mingit abielu. Seda olen ma selle aja jooksul, kus mu naine lamab, põhjani ja kindlasti järele mõelnud.“
„Aga kuidas hakkab see sellega kokku, mis te mulle kord varemalt rääkisite ükskõiksusest?“ küsis Indrek. „Te ju ütlesite tol korral, et tunnete end haiseva autoga lähemas suguluses kui oma naise või lastega.“
„See on hoopis teine asi!“ hüüdis Kalvi. „Siis ma rääkisin tundmusest, aga nüüd mõttest?“
„Aga minu naisel on ehk ka niisugune tundmus, et tema seisab Köögertaliga lähemas suguluses kui oma isa Vesiroosiga,“ ütles Indrek naerdes, „sellepärast lähebki selle praalingule ja ei hooli oma isast ja tema tundmusist põrmugi.“
„Hea küll, et isaga tunneb nõnda,“ oli Kalvi nõus, „aga tal on ju mees ja lapsed.“
„Võib-olla on ka need temale kaugemad sugulased kui mõni haisev auto,“ naeris Indrek, nagu võtaks ta kõik ainult rumala naljana.
„No kuulge!“ hüüdis Kalvi nagu etteheitvalt, ei lausunud aga enam sõnagi vastuseks, kui Indrek talle ütles:
„Aga see on ju teie oma tundmuste loogika.“
Läks mõni päev mööda, siis Kalvi otsis Indrekuga uuesti juttu ja nüüd juba ütles ta sissejuhatuseks, et tema peab end Indreku sõbraks, ja kuna ta peale selle on veel tema ametivend, siis tunneb end kohustatud olevat midagi rääkima, millest muidu peaks vaikima. Ja Indrek, jumala pärast, ärgu mõistku seda halvasti, sest tema, Kalvi, teeb seda ainult hea pärast. Pika ja ettevaatliku sissejuhatuse järele küsis ta nagu üllatavalt:
„Kas teie teate, mis mees on õieti see advokaat Paralepp? On ta ka mõni pankrottmeister või midagi selletaolist?“
Aga Indrek ei teadnud Paralepa kohta midagi erilist.
„Ka tema võtab Köögertali praalinguist osa,“ rääkis Kalvi.
„Köögertal on tema klient, vististi sellepärast,“ arvas Indrek.
„Teie abikaas on vist ka tema klient,“ ütles Kalvi.
„Jah, ta laskis teda oma majale obligatsiooni teha,“ seletas Indrek.
„Nojah, siis sellepärast nad istusidki Köögertali juures kõrvuti lauas ja sõitsid pärast üheskoos koju,“ jätkas Kalvi ja Indrek ootas juba teatud kärsitusega, et mis nüüd tuleb. Aga ei tulnud esiotsa midagi muud, kui et Kalvi ainult küsis:
„Teie ise muidugi ei tea, mis sellest kojusõidust räägitakse?“
Indrek ei vastanud sellele midagi, vahtis ainult Kalvile otsa ja mõtles, kuidas küll seda osata naljaks pöörda, mida teine kavatseb temale öelda. Sest millestki seletamatust immitses Indrekusse aimdus, et mitte sõbralikud tundmused ei ajanud Kalvit rääkima, vaid kahjurõõm. See mehike oli oma abieluga hirmus õnnetu, ja nagu kõik õnnetud harilikult, mõtles ka tema, et teised kõik on hirmus õnnelikud, eriti veel need, kes temast jõukamad, nagu Indrek, ja sellepärast ei olnud tema südamele paitavamat palsamit, kui et saaks mõnele arvatavale õnnelikule kuidagi öelda, ärgu ta nii väga tema nina all uhkutsegu ja rõõmutsegu, sest kuigi tema, Kalvi naine lamab voodis, siis teiste naised teevad sedasama, ainult mitte üksi, vaid teiste meeste kaenlas. Inimese jumaliku loomuse tõttu pidi selline teadvus Kalvisse otse õnnestavalt mõjuma. Ta pidi tundma, et mitte ainult tema abielu pole niiöelda ilma naiseta, vaid et ka teistes abieludes puuduvad sageli naised. Tähendab üldine seisukord oli niisugune: abielud on, aga abielunaised ja -mehed puuduvad, sest nemad on kas vigased või nad elutsevad väljaspool abielu. Seda viimast tahtis Kalvi Indrekulegi sõbramehe poolest meelde tuletada, kui ta astus otse tema ette ja kähises nagu sügavas kõlblas vihas:
„Autojuht lärmab kogu linnas, et Paralepp suudelnud teie naist autos.“
„Väga rumal autojuht, kui ta nõnda lärmab, sest varsti ei julge enam ükski viisakas inimene temaga sõita,“ ütles Indrek.
See vastus mõjus Kalvisse otse rabavalt. Mis see siis nüüd on? Kõik oli ju selleks olemas, et teine vähemalt tõsisekski muutuks, aga selle asemel paljas rumal nali. See päästis Kalvis kõlbla pahameele valla ja ta ütles:
„Poleks ime, kui teid lahti registreeritakse, sest teie nähtavasti ei kõlba noorsoole eeskujuks ega tema kasvatajaks.“
Aga nüüd sündis midagi, mis ei pannud jahmatama mitte ainult Kalvit, vaid ka Indreku enese, kuigi tema oli see tegija. Sest Kalvi polnud veel õieti oma sõnu lõpetanudki, kui Indrek andis talle sellise hoobi vastu nägu, et ta oleks vististi maha kukkunud, kui mitte takistuseks poleks olnud laud, mille vastu ta mürinal tuikus. Just see lauamürin oligi, mis tõi Indreku meelemärkusele, ja nüüd oli tal silmapilkselt selge, millise parandamatu eksisammu ta oli teinud. Oma mõtlematu teoga oli ta võltsimatult paljastanud selle haava, mille lõid Kalvi sõnad tema südamesse, ja oli sellele vääramatult tõendanud, kui õieti ta talitas, kandes edasi teiste keelekannet. Kalvi võis jumalat tänada, sest nüüd ta teadis kindlasti, et mitte ainult tema polnud oma abielus õnnetu, vaid ka Indrek, tema rikas ja kadestatav ametivend. See ehk veel õnnetum kui tema ise, sest tema pole veel nii õnnetu, et läheks teisi inimesi peksma. See teadmine oli palju magusam, kui et hoobist saadud valu oleks suutnud teda silmapilgukski summutada. Valu aina tegi magususe intensiivsemaks, tõstis ta peaaegu nagu ekstaasini. Sellepärast poleks tal tõepoolest olnud mingit põhjust Indrekule etteheidet teha, sest kes kurjustab heateo puhul.
Kuid siin tuli mängu see, mida Kalvi esiteks nimetas „teiseks asjaks“, rääkides tundmusest ja mõttest. Tundmus võis olla hea, selle vastu Kalvi ei vaielnud, aga mõte halb. Mõte, et tema on hoobi näkku saanud, oleks eriti halb siis, kui ta läheb teiste pähe, nii et teised hakkavad seda mõtet edasi mõtlema. Iseasi, kui ühes selle halva mõttega läheks teistesse ka Kalvi hea tundmus. Aga see ei ju lähe. Ja kuigi Kalvi katsuks neile sellest kaastundmusest aimu anda, siis saaks ta seda teha ikkagi ainult mõtte kaudu ja see uus mõte oleks juba veel halvem kui see esimene. Nõnda oleks juba kaks halba mõtet tema vastu. Sellepärast siis Kalvi vaikib oma hea tundmuse surnuks ja pöördub ainult halva mõtte pärast Indreku poole, küsides, nagu poleks tal mingit head tundmust olnudki:
„Miks te mind lõite?“
Aga Indrek ei leia, mis vastata, ta seisab ainult ja vahib oma ette põrandale, nagu tahaks ta selle oma pilguga läbi puurida. Hea meelega ütleks ta Kalvile kõik, mis ta temast ja tema abielust arvab, aga ometi on tal küllalt aru, et mõista, kui mõttetu see oleks, sest tõendusi pole tal ju mingisuguseid.
„Ma rääkisin seda teile ju ainult hea pärast,“ seletab Kalvi, nagu paluks ta Indrekult andeks.
„Headki ei tohi inimesele vist vastu tema tahtmist teha,“ ütleb Indrek nüüd.
„Siis oli see minu poolt küll suur eksitus, et ma tahtsin teid hoiatada,“ räägib Kalvi. „Kui inimene armastab, siis ei tohi teda hoiatada, ja teie nähtavasti armastate alles oma naist. Mina olen sellest, jumal tänatud, juba üle.“
„Mina kahetsen seda südamepõhjast,“ tunnustas Indrek tundmusega, ilma et ta õieti oleks mõistnud, käis see hoobi kohta või mõtles ta oma armastust Karini vastu.
„Siis te ei olegi minu peale pahane?“ küsib Kalvi nagu õnnelikult.
„Aga, jumal hoidku, ei!“ hüüab Indrek talle vastu.
„Noh, siis lepime ära,“ ütleb Kalvi, haarab Indreku käe ja raputab seda südamlikult. „Mis oli, olgu unustatud ja jäägu sõprade vahele.“
Indrek on vaikides nõus ja katsub ka Kalvi kätt vastu raputada, kuid ta tunneb, et lihased on millegi pärast lõdvad. Lahkudes on nad mõlemad rõõmsad, et asi sündis nelja silma all, sest kõik olid juba ammugi lahkunud, ainult nemad kahekesi seisid õpetajatetoas ja ajasid juttu.
Kui Indrek üksinda koju minnes kogu sündmusele tagasi mõtles, ei suutnud ta hoiduda imestusest, kui suuremeelsed on mõnikord võitjad, näiteks Kalvi täna. Alles nüüd Indrek uskus kindlasti kõike seda, mis ta esiteks oli Kalvist ainult oletanud, sest muidu poleks osanud ta tema teguviisi kuidagi seletada. Tal pidi lõpuks temast, Indrekust, peaaegu hale meel hakkama, kui ta nägi, millise saamatusega ta paljastas kogu oma sisemuse. Indrek oleks tahtnud nii väga näha Kalvi nägu, kui ta läheb üksinda mööda tänavaid või kui ta astub oma rögiseva naise sängi ette, et naeratada talle peaaegu õnnelikuna vastu.
Ja Indrek ise? Temal endal oli imelik vastik tundmus, nagu oleks ta tabanud oma naise abielurikkumiselt ja nagu poleks ta osanud sellelegi millegi paremaga vastata kui aga mõttetu ja inetu hoobiga õnnetule ja viletsale näkku.