Tõde ja õigus IV/XIII
XIII.
Nagu Indrekul Tiinaga ja kojanaisel oma vanamehega, samuti olid ka Karinil omad saladused, mille arv ja ulatus näis päevpäevalt kasvavat. Indrek aimas seda Karini teguviisist, aga ka siin-seal pillatud sõnust. Sest ühel ilusal päeval ütles ta Indrekule üsna lihtsalt:
„Mul oleks raha vaja.“
„Kui palju?“ küsis Indrek.
„Sinul niipalju ei ole,“ vastas Karin.
„Kust sina seda tead,“ ütles Indrek. „Mul on pangas jooksev arvegi.“
„Mis?“ hüüdis Karin imestunult. „Sinul on pangas jooksev arve ja mina ei teagi. Tähendab, sul on minu ees juba saladused. Aga kas sa mäletad veel, et meie lubasime mängida lahtiste kaartidega, nagu sina ikka ütled? Mäletad?“
„Mäletan,“ vastas Indrek. „Aga ainult siis, kui mängivad mõlemad nõnda.“
„Minul ei ole sinu ees saladusi,“ ütles Karin, „ja mis on, need on nii tühised, et neist ei maksa rääkidagi. Niisukesed saladused on igal naisel, sest muidu ei saa ju eladagi. Aga et sina korjad panka raha, see on juba hoopis teine asi. Palju sul seal on?“
„Milleks ma sulle seda pean ütlema,“ vastas Indrek.
„Ma tahan sinult laenata, selleks,“ ütles Karin.
„Mitu protsenti maksad?“ küsis Indrek.
„Maksan sedasama, mis pankki,“ vastas Karin asjalikult, ja sellest taipas Indrek, et ta ei naljata rahahankimisega.
„Sinult pean rohkem saama kui pangalt,“ seletas Indrek, „sest sinu käes võib raha palju kergemini kaotsi minna.“
„Küll oled sa äriasjas rumal!“ hüüdis Karin nüüd. „Minu käes on rahal palju kindlam paik kui pangas, sest pangad lähevad meie päevil palju kergemini pankrotti kui majaomanik. Ja minul on ometi maja, seda sa tead, ja kui palju tema peal võlga, seda sa tead ka. Kui suur summa sul pangas on? Või kui sa seda ei taha öelda, siis ütle mulle, millal sa hakkasid korjama, siis ma võin ligilähedalt isegi välja arvata, kui palju sul olla võiks.“
Indrek nimetas esimese sissemaksu tähtaja ja kui Karin oli natukene aega mõelnud, hüüdis ta:
„Siis pole sul ju veel midagi! Sellest ei aita minule. Mul oleks vähemalt kaks-kolmsada tuhat vaja. Aga niipalju sinul ju olla ei või.“
„Seda muidugi mitte,“ oli Indrek nõus. „Aga mis sa niipalju rahaga teed? Tahad omale mõnda kasukmantlit või palantiini osta, Pariisist kleiti välja tellida?“ küsis ta pooleldi naljatavalt, pooleldi tõsiselt.
„Sa oled togu,“ ütles Karin ja lisas siis nagu südametäiega: „Tahan hakata äri ajama. Mehed lähevad kõik pankrotti, nüüd on naiste käes kord.“
„Pankrotti minna,“ jätkas Indrek samal toonil.
„Ei,“ hüüdis Karin vastu, „vaid raha teha! Raha, raha, raha! Mõistad?“
„Sa mõtled muidugi ühes mõne teisega tegutseda,“ rääkis Indrek, „sest ega siis paaristsajast tuhandest muidu piisa. On see teine või teised ka naised?“
„See ei puutu sinusse,“ vastas Karin.
„Tähendab, mehed,“ järeldas Indrek.
„Tähendab, tähendab!“ hüüdis Karin, „mitte midagi ei tähenda see. Võib-olla mehed, võib-olla naised, võib-olla ka mõlemad segi. Kõike võib see tähendada.“
Nad vaikisid mõttes mõlemad natukene aega. Siis lausus Indrek:
„Sa pead siis majale veel teise obligatsiooni tegema, ega muud ei aita.“
„Ometi taipasid kord!“ hüüdis Karin vastu. „Milleks ma siis sinu juurde tulin. Ma ei saa ju obligatsiooni ilma sinuta teha, sa oled ju mu mees, mu eestkostja. Ja nüüd küsin ma sinult üsna lihtsalt: kas oled nõus uue obligatsiooniga või mitte?“
Indrek vastas ilma igasuguse mõtlemiseta:
„Ei ole.“
„Miks siis mitte?“ küsis Karin. „On see maja minu või sinu?“
„Maja on sinu,“ kinnitas Indrek.
„Oled sa ise öelnud, et sina minu varanduseasjadesse ei sega? Oled sa seda tõotanud?“ päris Karin nagu vannutades.
„Olen,“ vastas Indrek, „aga…“
„Mitte mingit aga enam, kui sa seda oled tõotanud!“ hüüdis Karin püsti karates. „Oled tõotanud, siis täida seda, sest tõotus on sama hea kui vannegi. Tõotus on sama hea, nagu oleksime abieluvaranduse lahutanud, ainult vormitäitmise pärast pead oma nõusoleku andma. Nõnda saan mina sellest aru.“
„Mina just niisama,“ ütles Indrek, „kuid…“
„Siis jäta kõik oma kuid ja agad!“ hüüdis Karin vahele.
„Kannata ometi natukenegi,“ ütles Indrek manitsevalt, „ega see asi sul jalamaid põlema lähe. Mina tahan seda öelda, et kuigi meie varandused oleksid juba lahus ja minul ometi oleks võimalus seda obligatsioonitegemist takistada, siis teeksin ma seda, teeksin seda mitte enese, vaid sinu ja meie laste pärast.“
„Aga mina tahan seda obligatsiooni teha ka just iseenda ja oma laste pärast, sind ei arvesta ma üldse mitte,“ vastas Karin.
„Siis lähevad meie arvamised diametraalselt lahku, pole midagi parata,“ lausus Indrek. „Sina tahad ma ei tea millega riskida, aga minu arvates pole praegu üldse soodus silmapilk riskimiseks, ammugi mitte sinul, sest sul pole kogemusi.“
„Aga ilmas leidub ometi inimesi, kel on kogemused!“ hüüdis Karin.
„Mina annaksin sulle nõu neid inimesi lasta iseoma rahaga riskida,“ ütles Indrek.
„Armas mees, mina ei vaja praegu sinu nõu, vaid tahan ainult sinu nõusolekut, ei või jaa?“ vastas Karin.
„Kuna mul puuduvad sinu kavatsuste kohta igasugused andmed, siis ei,“ ütles Indrek.
„Ja see on sinu viimane sõna?“ küsis Karin ähvardavalt.
„See on mu viimane,“ kinnitas Indrek.
„Siis lasen ma oma varanduse sinu omast lahutada, aga jalamaid!“ karjus Karin vihaselt, omal peaaegu nutt varaks.
„Sul on kergem oma abielu lahutada kui abieluvarandust,“ ütles Indrek.
„Siis lasengi ka oma abielu lahutada, aga sinu lupardiks ma enam ei hakka! Veel täna annan asja advokaadi kätte,“ karjus Karin suure ägedusega.
„Aga kas sul lahutamiseks põhjust on?“ küsis Indrek nagu õrritades.
„Küll mina juba põhjused leian,“ vastas Karin. „Ilmas on veel mehi, kellega võib abielu rikkuda.“
„Aga kui sina tahad abielu lahutada, siis pole sellest küll, et sina ise abielu rikud, vaid mina peaksin seda tegema,“ seletas Indrek.
„Siis lähen lihtsalt sinu juurest ära, istu üksi, kui tahad!“ vastas Karin, kargas suure hooga Indreku ette ja karjus värisevail huulil: „Kui sina mulle abielulahutust ka ei anna, siis tapan su ära. Pea seda meeles! Või lasen su tappa!“
„Viimane oleks igatahes kindlam,“ lausus Indrek, „sest tapmine nõuab teatud vilumust ja sinul seda minu teada ei ole. Kui ma sulle nõu tohin anda, siis vali kedagi, kes on kauemat aega maailmasõjas praktiseerinud. Meie oma vabadussõja kangelased selleks ei kõlba, sest nemad olid tapatalgul niiöelda olude sunnil ja idee pärast ja sellistest ei saa kunagi head mõrtsukat.“
„Ma lasen su maha lüüa nagu konna ja selleks jätkub igast pätistki!“ karjus Karin otse hambaid kiristades ja nagu iga silmapilk valmis ise käsitsi Indrekule kallale kargama.
„Pättide kangelastegudele oma tulevikku ära ehita,“ ütles Indrek. „Nende vägiteod on minevikus, sest nemad on olnud-inimesed.“
„Siis pistan majale tule otsa, põletan kõik ära, teen tuhaks, nii et kui ei saa mina, siis ei saa ka sina! Ja kui ma sedagi ei saa, siis tapan iseenda, nuta siis ühes lastega minu puusärgi juures. Uputan enda ära, lähen auto või trammi alla!“
„See kõik on väga hea ja seda võib muidugi teostada, nagu lehtedest igapäev näha, aga kas sa ei ütleks mulle enne, miks sa seda teed?“ küsis Indrek asjalikul toonil.
„Kurat niisuke! Ta alles küsib! Ma räägin ja seletan kogu aeg, aga tema teeb näo, nagu poleks ta veel midagi kuulnud ega näinud. Siis tee kõrvad lahti ja kuula: ma tahan majale obligatsiooni ja kui seda ei saa, siis meie varanduste lahutust, et ma võiksin oma varandusega talitada, nagu heaks arvan.“
„Ja kui seda ei saa, siis abielulahutust, minu surma, oma surma või selle maja mahapõletamist,“ jätkas Indrek Karini toonil.
„Jah, seda kõike tahan ma,“ kinnitas see.
„Ja mina vastan sulle selle peale,“ ütles Indrek jällegi asjalikul toonil: obligatsiooniga pole ma praegu nõus, abieluvaranduste ja abielu enda lahutamisega küll, kuid ainult ühe tingimusega — enne kirjutad maja oma nimelt laste nimele.“
„Sa oled tõepoolest hulluks läinud!“ hüüdis Karin, nagu ei usuks ta iseenda kõrvu. „Enne maja laste nimele?! Aga milleks või mida ma siis veel lahutan? Arvad sa, et mina hakkan sinu pärast seda vaeva nägema? Ei mõtlegi! Ma võin ilma selletagi teha, mis ma tahan, sina ei saa mind milleski takistada.“
„Noh, siis on ju kõik korras,“ lausus Indrek, „sest minu või enda tapmiseks ei hakka sa ometi minult nõusolekut ootama.“
„Sinult ei oota ma enam midagi!“ hüüdis Karin ja istus sohvale, kuna ta senini oli tammunud püstijalu, nagu oleks tal iga silmapilk rutt minna. „Issand! kui õnnetu ma olen,“ ütles ta lõpuks ja hakkas kõigest südamest nutma. „Kunagi veel pole ma nii selgesti tundnud, mis tähendab — olla naine. Naine!“ karjus ta iseend inetult osatades. „Mitte naine, vaid näru! Närude näru, aga mitte naine! Mis ma siis nõnda olen? Mitte midagi! Veel vähem kui mitte midagi. Mul on hale meel iseenda ja kõigi naiste pärast. Nüüd saan alles aru, miks kõik tahavad poega ja miks kõik olid minu peale kadedad, kui ma sain poja. Ja kuidas nad rõõmustasid, kui mu poeg suri! Seda ütlesid nad mulle näkku. Siis ma ei saanud sellest aru, aga nüüd mõistan. Siis tulid kõik naised mesimagusate nägudega, et küll jumal annab uue. Kuradile oleks tahtnud neid saata ühes oma jumalaga. Neil on kusagil mõni jumal! Naistel on jumal!? Naistel pole midagi! Neil on ainult mees ja kui meest ei ole, siis pole neil üldse midagi…“
Indrek ei lausunud sõnagi, ta laskis Karini rääkida ja nutta, arutada ja targutada, sest see rahustas teda kõige paremini. Ja kui ta arvas olevat õige aja, siis küsis ta üsna vaikselt ja rahulikult:
„Nüüd oled sa naised tuhaks ja tolmuks teind, mehed horgi otsa ajanud ja kogu maailma peeneks jahvatanud, kas sa ehk nüüd ei ütleks mulle, mispärast sa õieti kõike seda teed?“
„Ole obligatsiooniga nõus, siis ütlen,“ vastas Karin silmi pühkides ja lisas: „Näe, rätik märg nagu kalts, aga sinule on see muidugi ükskõik.“
„Mulle pole see sugugi ükskõik, aga obligatsiooniga ei saa ma siiski nõus olla,“ vastas Indrek. „Sinu enda pärast ma ehk veel kuidagi, aga laste pärast ei, sest nemad on väikesed.“
„Vana laul!“ hüüdis Karin põlglikult, „lapsed on muidugi tähtsamad kui ema. Aga kui needsamad lapsed saavad ükskord emaks, siis pole nad jällegi enam tähtsad. Kuidas mina kasvasin, kas minu vanematel oli maja?“
„Sinu vanemad oskasid midagi teha ja tahtsid teha, aga sina ei oska ega tahagi midagi teha,“ ütles Indrek nüüd.
„Aga milleks siis just mina pean midagi teha oskama ja tahtma?“ küsis Karin. „Mis asjamees siis sina õige mul oled?“
„Mina olen umbes samasugune asjamees, nagu sinagi,“ vastas Indrek. „Ka mina ei oska ja võib-olla ei taha õieti midagi teha. Väike saladus sulle: kutseta õpetajaid hakatakse lahti registreerima ja mina olen üks neist. Siis tuleb ehk aeg, kus peame vürtspoodnikuks hakkama, nagu sinu vanemadki. Hoia obligatsioonitegemine selleks ajaks.“
See rabas Karinit nii masendavalt, et ta ei saanud hulgal ajal sõnagi suust, vahtis ainult pärani silmil, milles veel pisarate jäljed, Indrekule peaaegu arutult otsa.
„Sa ajad mu hulluks,“ lausus ta lõpuks. „Mina sinuga vürtspoodnikuks? Aga, Issand halasta, milleks siis ema laskis mind koolis käia, milleks ma õppisin vene ja saksa keelt? Ja sina niisamuti, milleks seda kõike, kui ometi lõpetame vürtspoega, nagu sina ütled?“
„Aga mis siis teha, kui millegi muuga ei oska enesele ülespidamist teenida,“ vastas Indrek.
„Meil on ju alles see maja!“ hüüdis Karin.
„Noh, aga siis ei tohi ju temale obligatsiooni peale teha, muidu võib ta üleöö jumal teab kelle omaks saada,“ seletas Indrek. „Läheb oksjonile ja siis ostab see, kel raha, ja kuna meil teda ei ole, noh, siis tulebki see, mis ma ütlesin — vürtspood ja muud niisugused asjad.“
„Ah sa igavene võrukael!“ hüüdis Karin nüüd. „Tähendab, vürtspoe ja kõik muu mõtlesid sa ainult selleks välja, et mulle hirmu nahka ajada ja mind sundida oma kavatsusest loobuma. Tunnen su nükkeid! Aga, näe, mina sind ja su vürtspoodi ei karda. Sest pea meeles, niisugused asjad mind ei hirmuta, sest mul on tuhat korda kergem ratta alla või vette minna kui langeda tagasi oma vanemate seisukorda. Sellepärast elan üsna rõõmsalt edasi ja kui lõpp, siis lõpp.“
Selle peale võttis Karin käekotist peegli ja vaatles end.
„Lihtsalt hirmus, kuidas ma välja näen!“ hüüdis ta. „Kuhu ma nõnda lähen! Kõik näevad kohe, et ohoh! see naine on mehe käest peapesu saanud. Tähendab, tahtis raha või on tal teised mehed. Nõnda mõtleb iga vastutulija, kui näeb naise nutetud silmi. Kõik arvavad praegu, et naistel polegi muud südamel, kui aga raha ja võõrad mehed. Ja ongi õige: kui pole raha, siis on ometi veel võõrad mehedki.“
„Ka need maksavad varsti raha, kui naiste arv liialt ülekaalu tõuseb,“ tähendas Indrek.
„Ilusate ja noorte arv ei tõuse kunagi ülekaalu,“ ütles Karin ja tõusis sohvalt.
„Kuniks piisab siinilmas noorusest ja ilust!“ ohkas Indrek.
„Näe piisab jah!“ vastas Karin jonnakalt ja upsakalt ning lahkus toast. Ta läks oma silmi pesema ja kogu nägu kohendama, sest kõik oli vormist väljas. Aga natukese aja pärast kostsid ta sammud uuesti ja kui ta jällegi Indreku juurde tuppa astus, olid tal juba üliriided seljas ja kübar peas.
„Tead, kallis mees,“ ütles ta kindaid kätte kiskudes ja neid kinni nööpides, „ma mõtlesin järele, sellest summast ehk aitaks mulle, mis sul pangas hoiul. Kas sa oleksid valmis seda mulle andma või tegid sa esiteks ainult nalja?“
„Selle sa võid hommepäev saada,“ ütles Indrek. „Kui soovid, kirjutan sulle siinsamas kohe tšeki, et poleks enam kahtlust.“
„Kui sa oleksid nii kallis,“ vastas Karin, ja nõnda Indrek võttiski tšekiraamatu ja hakkas kirjutama, kuna Karin seisis tema selja taga ja vaatas, millise summa ta paberile paneb.
„Kolm tuhat jätan enesele seemneks,“ ütles Indrek kirjutades, „nõnda tuleb sinule ümmarik summa.“
„Issand, kui hea sa vahel oled!“ ohkas Karin otse südamest.
„Oleks mul rohkem raha, siis oleksin sagedamini nii hea,“ vastas Indrek.
„Ma kaon parem ruttu,“ ütles Karin tšekki käekotti pannes, „muidu lähme jällegi riidu.“
„Aga mis siis veel, kui raha juba käes!“ hüüdis Indrek naisele järele, kes läks juba uksest välja. Kuid kuuldes neid sõnu, ta avas ukse uuesti, pistis pea prao vahele ja ütles:
„Näe on jah nõnda! Kiuste on! Oleks sul niipalju raha kui kulub, siis võiks ma lasta enda sinu eest kas või risti lüüa.“
„Ainult siis, kui sa võiksid kõigile, kes su risti alla tulevad, tões ja vaimus öelda, et teed seda puhtast armastusest,“ vastas Indrek. Aga need sõnad ärritasid Karinit sedavõrt, et ta kargas uuesti tuppa ja ütles:
„Ja muidugi oleks see puhtast armastusest. Sest mõne teise pärast ei hakkaks ma ristile ronima, kuigi tal oleks niipalju raha kui kulub. Tähendab, on ju armastus.“
„Tähendab, on ju,“ kinnitas Indrek. „Sest enne oli nõnda, et kui oli veri, siis oli ka armastus, nüüd on vere asemel raha.“
„Tähendab, ka enne oli midagi muud, aga ei olnud puhas armastus,“ järeldas Karin.
„Ikka on olnud midagi muud, mitte aga puhas armastus,“ ütles Indrek.
„Aga mis sa siis räägid?“ küsis Karin.
„Ei midagi muud, kui et vaesel inimesel on vähe raha, nii siis saab ta ka vähe armastust. Aga verd on tal sama palju kui rikkalgi. Mõistad, naine?“ ütles Indrek peaaegu nukralt.
Karin seisis natukene aega keset põrandat ja mõtles Indreku sõnade üle järele, siis avas ta käekoti, võttis sealt tšeki ja pani selle Indreku ette lauale ja ütles:
„Säh, võta oma raha, mina teda ei taha. On sul verd rohkem, siis anna seda.“
Ütles, pöördus silmapilkselt ümber ja läks uksest välja, ilma et Indrek oleks saanud kätt või jalga liigutada. Ainult ühte tundis ta sel silmapilgul — kui pööraselt see naine talle meeldis. Oleks tal taipu olnud nüüd Indrekult küsida nõusolekut obligatsioonitegemiseks, siis poleks see suutnud talle midagi keelda, mitte midagi. Aga ta ei küsinud, vaid läks lihtsalt uksest välja. Kuhu? Seda Indrek ei teadnud, aga ta oleks tahtnud teada ja oleks võinud peaaegu talle tänavale järele joosta. Õieti seda ta oleks ehk pidanudki tegema, sest see oleks ehk tähendanud, et tal on verd rohkem kui raha, nagu Karin oli öelnud. Aga nüüd näis nõnda, et ta oli tõepoolest vaene, tal polnud palju raha ega ka verd. Ja et Karin talle siiski meeldis, kuigi oli ta oma naine, siis tekkis tal äkki mingisugune ebamäärane kahtlus: aga mis siis, kui Karin polegi enam ainult tema naine? mis siis, kui ta ehk just sellepärast täna meeldiski nii väga, et ta on temale juba võõras naine või et ta on vähemalt selleks juba saamas? Jah, muidu olekski asi peaaegu ebaloomulik, sest Indrek ei tunne praegu ühtegi meest, kellele meeldiks ta oma naine või kes näeks selle voorusi, kõik on aina vaimustuses võõraist naistest.
Järgmisel päeval Indrek pakkus oma tšekki uuesti Karinile. Pika mangumise peale ta võttis selle vastu. Millegipärast rahustas see Indreku südant. Aga mõni aeg hiljem, kui ta astus sisse Karini ema uude vürtspoodi, et vaadata ja kuulda, kuidas tema elab, kaebas see, et asi kippuvat üsna täbaraks minema, pane kas või pood kinni, sest ei saa kuidagi enam kaupa sisse, nii suur rahapuudus, sest kõik, mis tuleb, valgub mujale.
„Aga kuhu mujale see siis kõik valgub?“ küsis Indrek.
Sellele eit ei andnud esiteks otsekohest vastust, aga kui Indrek peale käis ja eidele oma abi lubas, siis ta seletas, et alguses võtnud raha ainult vanamees, sest ta uskuvat ja otsivat ikka veel mingisugust õnnelikku „otsa“, mis aitaks ta korraga uuesti jalule. Viimastel päevadel aga hakanud raha tahtma ka Karin. Temalgi olevat mingisugused kavatsused, mis just, seda ema ei teadnud.
„Vanamehega sai ikka veel nii või teisiti,“ kurtis ema, „sest temal pole ju õigus võtta, aga mis ma siis Karinile saan öelda, tema raha see siin minu käes ju ongi. Ma enne ei uskunud, aga nüüd hakkan nägema, et temal on nagu isa veri: tema usub ja loodab, aina usub ja loodab, et kusagil on midagi või keegi, kes ajab ta jalurikkaks. Öelge nüüd ise, kust see rikkus, tule jumal appi, peab siis kõigile korraga kokku valguma. Vanameeski, nagu meeletu teine, midagi ei viitsi ega läbe enam teha, muud kui ajaks kas või ratsa rikkust taga. Ja sina, väimeespoeg, ma tean, et sina tegid selleks kõige rohkem, et mind siia sokutada, aga ära pane pahaks, kui mina, vanainimene, sulle ütlen, et Karinit ei pea sa õieti vaos. Sina annad temale liiga suure voli. Enne kantseldasin teda mina ja nüüd pead seda tegema sina, muidu ta läheb sul käest metsa, mina tunnen teda, sest mina olen teda kasvatanud. Ja tead, Indrek, mis ma sulle veel juba ammugi olen tahtnud öelda, aga ikka olen seda edasi lükand, sest mina olen sind ikka pisut nagu kart. Aga sest saadik, kus ma kuulsin, et just sina mu siia sokutasid, kadus mul hirm ära. Tõsi jutt, väimeespoeg! Ja sellepärast ma nüüd julgengi sulle öelda, et sina ei pea oma naist õieti naise eest.“
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses.
„Naist peab pidama nagu noort hobust — ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi, et mees teda armastab.“
„Ema, nüüd pole enam endine aeg,“ ütles Indrek.
„Ja sina usud, et naine muutub sama ruttu kui aeg,“ vastas eit. „Ei, lapsuke, meeski ei muutu nii ruttu kui aeg. Vahetavad teised ainult riideid, muud midagi. Olen neid kogu elu näinud ja näen neid ka tänapäev, kingad ja kleidid on teised, inimesed üsna endised. Sina otsustad Karini kleitide järele; see on kõik.“
„Ei, vaid Karin on tõepoolest iseseisev inimene, tal on oma varandus, oma sissetulek,“ seletas Indrek.
„See ongi tema õnnetus,“ arvas eit. „Ma ütlesin küll tol korral vanamehele, et ära kirjuta maja Karinile, vaid tema lastele, muidu läheb ta liiga suureliseks. Noh, nüüd ongi. Tead, väimeespoeg, mul on mõnikord teie elu pärast otse hirm.“
„Ära karda, ema, tühja, Karinil on hea süda,“ rahustas Indrek, aga endal rahutus aina kasvas rinnas, sest ta oli veendunud, et ema pidi palju rohkem teadma kui Indrekule rääkis, muidu tal poleks olnud mingit mõtet sedagi rääkida.
Üks oli Indrekul nüüd ometi selge: Karin tarvitab raha kaugelt üle oma sissetulekute. Kuhu ta selle paneb? Teeb ta tõesti katset mingisuguse äriga? Aga millisega? Tema summad on lõpuks siiski liiga väikesed, et nendega midagi ette võtta, isegi kui oleks oskus. Muidugi, temal on omad abilised; huvitav, kes need võiksid olla. Paralepp ehk, sest sel on sidemed Köögertaliga ja ka teistega. Või on ehk see võimatu võimalik, et Karin on astunud mingisse ühendusse otseteed Köögertaliga? Aga mis tähendus oleks siis Karini summadel?