Tõde ja õigus III/XXIII
XXIII.
Kristi ja ema harutasid ikka veel vabamõtlemist, kui vana Lohk ise koju tuli. Teda sai üldse harva näha, ehk olgu siis et hommikul ja hommikupoole ööl, kus revolutsioon puhkas ühes temaga. Siis olid ka need silmapilgud, kus Lohkude toast kostis kas tallanaha kloppimine või tikkude sissetagumine. Aga sedagi oli üldse vähepoole, nii et ülespidamise muretsemine lasus peaaegu tervena emand Lohu õlgadel. Ometi oli ka Lohu enda käes raha liikumas näha, nii et naine mõnikord tahes või tahtmata pidi imestuma, kuidas mees nii vähese tööga niigi palju teenib. Siis aga seletas mees alati naisele:
„Mis sa siis õige arvad, et mina hakkan jumalamuidu pooled päevad ja ööd ringi jooksma, kui ma selle eest mitte midagi ei saaks? Oodaku! Ainult alguses olin ma nii rumal. Ja minu käsi maksab ka midagi. Kui teistele kannatajatele abi antakse, siis antagu ka minule. Pitsitan välja, muud midagi. Kui igapäev korjatakse raha, siis tahan ka mina saada, sest revolutsioon toitku oma pojad, nagu vabrik oma töölised. Tööle ma enam ei kõlba, aga mässata võin, nii et…“
Ainult niipalju lisas Lohk naisele juurde, et pidagu ta oma suu, sest muidu läheb kisa lahti, hakkavad kõik tahtma, aga ükski ei jõua niipalju raha korjata, et sellest võiksid kõik saada. Saajad on ikka üksikud ja kui nende arv kasvab, siis sedavõrt väheneb saadav summa, sest mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake. Nõnda on ilmas kõigega, ka revolutsiooniga ja tema andidega. Igalpool olevat oma politika, ka revolutsioonis, mis on küll puht vabadusvõitlus, aga ikkagi ilma politikata ei saa. Sellepärast olgu siis nende politika — igavesti hädaldada, kurta, kui jutuks tuleb, ja tasapisi ära elada. Mitte pillata, sest revolutsioon ei ole pillamiseks. Aga kui tahab mõnda paremat suutäit, siis peab seda ostma sealt, kus sind keegi ei tunne, ja peab seda sööma siis, kui keegi ei näe. Üldse peab hakkama elama revolutsioonilist elu: tasa ja targu, niiöelda põranda all.
„Ja mitte karta, mu eideke,“ patsutas Lohk naisele õla peale, „ega me päris nälga ikka jää, kuidagi kikerdame läbi. Meil ju vana tagavara ka pisut, seda ma pole peaaegu puutunudki. Aga mis peaasi: ikka süüa ja salata, ikka süüa ja salata, see on see õige revolutsiooni viis ja seda olen ma nüüd selgeks saanud.“
Niisugune oli Lohu arvamine revolutsioonilisest tegevusest ja seda õpetas ta ka oma naisele, et oleks vähemalt perekonnaski vastastikune mõistmine ja kodune rahu. Kui ta aga täna koju tuli ja tütre leidis olevat väljaminemiseks riietunud, ütles ta tasakesi, nagu oleks tegemist mõne saladusega:
„Kas juba nii kaugel? Väga hea. Seda ma ootasin juba ammugi, sest ma tahtsin sinuga paar tõsist sõna rääkida.“
„Las ta enne tuulutab ennast vähekene,“ ütles ema, „ta läheb ju siin toas sedasi ogaraks.“
„Ei,“ vastas isa ja ikka vaikselt, et see kuhugi ei kostaks, „enne ütlen mina, mis mul öelda, ja alles siis võid minna. Ning pidage meeles: see jääb meie vahele. Nimelt, Kristi: mis tegid sina sel pühapäeval, kus õhtul oli laskmine, nii et sina said haavata, just samal korral, mis sa tegid seal väljas koosolekul? Sa olid ju seal, eks?“
„Olin küll,“ vastas Kristi.
„Noh, hea küll, et olid, aga milleks sa seal olid?“
„Vaatasin rahvast ja kuulasin kõnesid, muud midagi,“ vastas Kristi.
„Kas tõesti?“ küsis isa. „Sa ikka tõesti valetad minule? Kas sa tõesti ei visanud midagi rahva sekka laiali? Sul ei olnud põues lendlehti, mis?“
Kristi tundis, kuis ta veri tõusis näkku ja silmis lõi virvendama, nagu langeks kõigile äkki tihe udu. Ta tuikus pisut jalgel, nagu peaks ta maha kukkuma. Ema, kes seda nägi, mõistis, et isal on õigus, ja ta ei osanud midagi muud, kui aga lausus südame põhjast:
„Armuline taevas! Sellepärast siis need haavadki!“
„Sellepärast või mitte sellepärast,“ rääkis isa edasi, „aga ühte ütlen ma sulle, tüdruk, need tembud pole naljaasjad. Hea küll, lähed koosolekule, kuulad, mis seal räägitakse, see on tühine asi, aga lendlehtedega oma käsi hakata määrima…“
„Isa, ma palun,“ ütles Kristi vahele.
„Suu vait ja kuula,“ põrkas isa tütre peale. „Aga mis siis, kui mõni sala nägi, kui sa need lendlehed rahva sekka laiali viskasid? Siis oled sa nimekirjas. Kindlasti! Oota ainult parajat silmapilku, millal sulle järele tullakse.“
„Issand Kristus!“ ohkas ema. „Taga hullemaks asjad ikka lähvad.“
„Ja muidugi,“ kinnitas isa, „taga hullemaks nad lähvad. Või arvate teie, et mässajad on juba võitnud, vabadus käes? Seda veel vaatame, kes võidab. Ja sellepärast, tüdruk, pea meeles: hoia oma käed kõigest puhtad, mis võiks olla sinu vastu süüdistuseks. Sina oled rumal, sina ei tea, lased enda sisse vedada, targemad kasutavad sinu rumalust ja saadavad su sinna, kuhu ise ei taha minna. See on ikka nõnda. Mõistad? Ma ei ütle mitte, et sina ei peaks olema vabaduse ja revolutsiooni poolt, seda mitte. Mina ise olen vabaduse ja revolutsiooni poolt ja ka sina võid olla, aga seda peab oskama, muidu oled sees. Näiteks mina ise, mina olin ka alguses rumal, kohe püssi ette ja käsi valmis. Samuti see turul laskmine. Seal said ainult rumalad surma ja haavata, targad jäid terveks. Targad, kes asja tunnevad, kel on õige nina, need jäävad ikka terveks. Sellepärast, kui sa midagi niisukest mõtled teha, siis tule ja ütle minule, peame enne aru ja peame ka pärast aru, nii et mis tehtud, see ka silutud — mitte jälgegi kusagil. Olgu või kümme nuhki kannul, kätte ei saa ükski midagi. Sest pea meeles: nuhid on igal pool, igal pool. Ja nemad on alati väljas. Nad peavad olema, sest muidu kaotavad nad oma koha. Sinul, laps, pole ju sellest aimu, aga see nuhkide asi on ju nagu vabrikutööstus, antakse igaühele oma tükk kätte ja katsu ainult, et omaga valmis saad. Nõnda on see. Sellepärast peab ennast kõigest väest hoidma.“
„Ta ütles ennist, et sõidaks hea meelega kas või kohe ära Ameerikasse, ja see olekski kõige parem,“ rääkis ema.
„Ja muidugi,“ oli isa nõus, „see oleks see kõige parem. Said terveks ja sõida. Aga seni kui oled siin, hoia oma nahk, sest muidu ei lastagi sind välja. Ja mis ma veel tahtsin sulle öelda, tüdruk: selle meie üürnikuga ära sa nii väga sõbrusta ega temaga käi, sest ei või ju teada, mis või kuidas. Temal on igasugused tutvused. Mõnikord käib ta kellegi nooremehega, kes teenib politseis…“
„See on ju tema koolivend maalt,“ seletas Kristi.
„Mis sest, et koolivend,“ ütles isa. „Koolivend, koolivend, aga teenib politseis, meie ei tea neist ei ühest ega teisest midagi, parem siis eemale hoida.“
„Isa, sa ei hakka ometi härra Paasi kahtlustama!“ hüüdis Kristi pisut valjumalt.
„Tasa, hull loom!“ taltsutas teda isa. „Sa karjud, nii et tema ise ja ka teised võivad kuulda. Mina ei mõtlegi teda milleski kahtlustada, ma ütlen ainult, et meie ei tea temast midagi ja temal on tutvus politseiga, sellepärast on parem hoida kui pärast oiata. Saad aru? Ma ei taha ju midagi muud, kui ainult sind kaitsta. Enese eest ma juba ei muretse, sest mina olen vana känd, kelle peale ei hakka ühegi võmmi ega nuhi hammas nii kergesti.“
Kui Kristi sai viimaks minema, siis märkas ta oma mõtetega üksi jäädes, et kogu rääkimisest isa ja emaga temas on sündinud mingisugune imelik pööre: tema ei taha enam ei Ameerikasse sõita ega ka Indrekut kohates ettevaatlikumaks muutuda. Jah, isegi seda viimast mitte, sest olgu Indrekuga muidu mis tahes, aga teda milleski lasta kahtlustada või seda kuidagi arvestada, seda Kristi ei võinud. Sellepärast oli isa riivavail sõnadel ainult üks otsekohene tagajärg: Kristi andestas Indrekule ka kõik muu.
Õieti algas andestamine tema südames juba varem, sellest siis see vabamõtlemise küsimus, millest Kristi nii hea meelega vestis emale, nagu tahaks ta Indrekut puhtaks pesta ka selle ees.
Õige! Indreku sõnad suudlemisest polnud midagi muud kui vabamõtlemine ja ettevalmistus, et kui revolutsiooni möllus midagi nii kuulmatut peaks sündima, siis see ei tuleks ootamata, nagu näiteks laskmine turul või nende kojutulek, kus tema oli korraga Indreku kätel. Just nii! See oli Kristil nüüd päevselge. Mitte, et niisuke asi oleks ilmas olemas, vaid Indrek mõtleb nii vabalt, nagu oleks see olemas — igaks juhuks, sest kes võib revolutsiooni ajal midagi ette teada.
Nõnda siis oli Kristil ütlemata hea meel, et ta oli sellele hullule asjale leidnud nii lihtsa ja ilusa seletuse, ja sellepärast mõjusid isa kahtlustused otse vastupidiselt sellele, mida nendega püüti saavutada. Ometi elasid Indrek ja Kristi mõni aeg nõnda, nagu oleks must kass nende vahelt läbi joosnud, kuid see olenes mitte neist enestest, vaid kellestki kolmandast, nimelt Attilast, sellest valgepealisest ja sinisilmsest noormehest, kellega Kristi tutvus neil päevil. Sellelgi sündmusel poleks ehk olnud suuremat tähendust, kui Indrek ise poleks nii sagedasti rääkinud Kristile Attilast kui ideaalsest revolutsionäärist, kes viibib pidevas vaimustuses ja on ihu ning hingega kõige peale valmis. Sõnad „ihu ja hingega“ olid kuidagi imelikult lõiganud Kristil kuulmeisse ja kui ta nüüd sama inimesega tutvus, kelle kohta neid sõnu tarvitatud, siis jäi ta tema külge kuidagi nagu rippuma, lootes saada osa tema suurest ja enesesalgavast vaimustusest. Sest Kristi arvas ühes paljude teistega, et revolutsiooni tähendus peitubki ainult selles vaimustuslõõmas, mis sünnib isegi ei tea millest ja lükkab su isegi ei tea õieti kuhu — lükkab mingisse sinetavasse kaugusse, nagu iga teinegi unistus.
Mõni teab, kui kaua see uus unelm oleks kestnud või millega ta oleks lõppenud, kui poleks tulnud midagi vahele, mis juhtis Kristi uuesti Indreku juurde. Oli nimelt vaja inimest, keda võiks täiesti usaldada ja kes poleks ometi ei põrandaalune ega ka muidu silmatorkav politika tegelane. Tema kätte hoiule taheti anda suurem summa raha. Sellisena nimetati Indrekut ja Kristi oli üks tulisemaid tema pooldajaid. Suureks soovituseks temale oli just see, mis ajas Lohku teda kahtlustama: tema tutvus politseiga. Sest kui keegi käib politseiga läbi, siis pole oletada, et temal oleks tegemist põrandaalustega.
Aga Indrek ei tahtnud kassapidaja-ametist kuuldagi, sest see pani talle teatud kohused peale ning takistas tema vaba liikumist. Kristi selle vastu tahtis äkki maksku mis maksab, et Indrek oleks nõus, sest neiul muutus kogu küsimus au- ja uhkusasjaks.
„Keegi peab seda ometi tegema, see on igaühe püha kohus,“ seletas ta Indrekule. „Pealegi, mina ka soovitasin teid, olge juba ainult minu pärast nõus. Ja teate, kui te seda teete, siis ütlen teile suure saladuse. Ma ütlen teile kaks suurt saladust, olge ainult nõus. Need on väga tähtsad saladused, väga tähtsad ja teie ei saa neid kellegilt muult teada kui ainult minult. Ma palun, olge nõus, sest nõnda pääsete kahtlusest.“
Neid sõnu rääkides hakkas Kristil endal süda sees värisema ja ometi oli ta tahtnud panna värisema ainult Indreku südame.
„Mis kahtlusest?“ küsis see nagu pahaselt. „Annab see siis põhjuse kahtlustamiseks, et mina ei võta raha oma kätte hoiule?“
„Mitte see, vaid kui võtate hoiule, siis kaob kahtlus,“ vastas Kristi, põledes himust ometi kord võida rääkida, oma süda tühjaks puistata. Tal hakkas peaaegu hirm, sest kui Indrek loobub lõplikult, siis kaotab Kristi ka viisaka põhjuse rääkimiseks. Tema aga tahtis viisakat põhjust, et Indrek ei hakkaks jumal teab mis arvama.
„Ma ei saa põrmugi aru, mis kahtlusest või usaldusest te räägite,“ ütles Indrek.
„Olge nõus, siis seletan kõik,“ vastas Kristi. „Pealegi on nii raske kohaseid inimesi leida, ütlevad nad.“
„See ei või olla,“ vastas Indrek, „te ju ise arvasite ennist, et ega ainult minu kätte, vaid ka teistele, et oleks julgem ja et ei läheks kõik korraga kaotsi, kui juhtub õnnetus. Tähendab ma pole sugugi nii tähtjas. Leiavad nad teised, siis leitakse ka see üks minu asemele.“
Kristil oli nutt varaks. Kõik kippus teisiti minema kui tema mõelnud. Tema käes läks ikka kõik teisiti. Isegi nutuga läks tal teisiti kui ta tahtis: silmad hakkasid tal vett jooksma, enne kui ta mõtleski nutta. See sündis lihtsalt iseenesest ja mitte just sellepärast, et temal oleks jumal teab kuidas südamel seisnud, kas Indrek saab niiöelda salajaseks kassapidajaks või mitte, vaid kas ta teeb seda, mis Kristi temalt nii väga palub. Nii et kui Kristil silmad hakkasid vett jooksma, siis tulid pisarad väga südame lähedalt. Seda arvas nähtavasti Indrekki, sest kui ta nägi neiu silmis pisaraid, nõrkus tema kange süda kohe ja ta küsis:
„On siis teile nii tähtjas, et ma nõus oleksin?“
„Ma nii väga tahaks seda,“ vastas Kristi.
„Hea küll,“ ütles Indrek, „siis ma teen seda teie pärast.“
Seda Indrek ütles Kristi arvates väga ilusasti, nii hirmus ilusasti, et ta tahtmatult naeratas, kuigi pisarad said nagu uut hoogu. Ta kuivatas ja kuivatas neid, aga nad aina tikkusid silmist.
„Soo, nüüd on kõik hea, kõik,“ lausus Kristi nagu endamisi, kui ta sai silmad kuivaks.
„Ma ei saa teist hästi aru,“ ütles Indrek. „Teil oleks nagu midagi südame peal. Kas te ehk ikka veel ei suuda unustada seda — te teate ju, see haava asi — või on teil midagi muud.“
„On see ja on ka midagi muud,“ vastas Kristi. „Teate, mis mina mõtlesin: see oli teil niiöelda vabamõtlemine, eks? Te mõtlesite seda igaks juhuks muidu niisama. Ja mina otsustasin nõnda, et kui teie olete nüüd selle rahaga nõus, siis on minu arvamine õige, s. t. teie mõtlesite seda muidu niisama, aga kui te nõus ei ole, siis oli see midagi halba. Nõnda! Ja teie olete nõus, nõnda siis oli see ainult vabamõtlemine, nagu seegi, et kellegi isa võiks olla korraga nuhk. Eks ole tõsi?“
Indrek mõtles natukene aega, mis vastata, ja ütles siis:
„Täiesti tõsi.“
„No näete, ma ei olegi ju nii rumal, nagu teie mulle siis ütlesite,“ rääkis Kristi rõõmsalt.
„Muidugi mitte,“ oli Indrek nõus. „Teie ei ole sugugi rumal, aga teie saate asjust omal viisil aru ja seletate neid mõnikord nii vabalt, et aina imesta.“
„Nii et mina juba oskan ka vabalt mõelda, nagu teiegi,“ ütles Kristi õnnelikult.
„Te mõtlete sagedasti veel vabamalt,“ arvas Indrek. „Aga ega seda nii väga palju ei võigi, sest kui inimene alati harjutab vabamõtlemist, siis tema mõtted ei käi viimaks asjadega sugugi kokku.“
„See on teil sotsiaaldemokraatidel, nemad ütlevad ka alati, et vabamõtlejate mõtted ei käi asjadega kokku,“ seletas Kristi ülitargalt, et Indrekule näidata, mis ta teab.
„Väga õige,“ oli Indrek nõus, „sellepärast pidage seda meeles ja õppige natuke kahtlema.“
„Kahtlemine on kõige raskem,“ ütles Kristi. „See on hirmus raske, nii et mina kohe ei saa kahelda. Kui isa rääkis, et…“ Kristi ehmus oma suu lukku.
„Mis see isa siis rääkis?“ küsis Indrek.
Kaua mõtles Kristi, enne kui jõudis otsusele, mis vastata. Ta oli väga täbaras seisukorras. Suure rõõmuga ta oli unustanud usalduspiirid ja oli peaaegu saanud oma isa äraandjaks. Nüüd ta oli lõksus: ta pidi kas Indrekule valetama või oma isa paljastama ebameeldivast küljest. Lõpuks ta valis ometi selle viimase, sest see oli tema arvates see väiksem. Avameelselt ta jutustas Indrekule kõik, palus ainult jumalakeeli, et see ei annaks sellest mõista ei isale ega emale.
„Aga see on ju üsna loomulik, et isa teid minu eest hoiatab,“ ütles Indrek. „Lõpuks ometi ei tea teie minust mitte kui midagi. Mina võin ikkagi väga hästi olla nuhk, nagu neid on palju teisigi, kellest seda ei oleta ega aima keegi.“
„See on nüüd jällegi teie vabamõtlemine, mis ei käi sugugi asjadega kokku,“ arvas Kristi.
„Kuis nii?“ vastas Indrek. „See võib isegi väga hästi asjadega kokku käia, ainult et ei teie ega keegi teine seda ei tea, isa ainult kardab, et pärast see ehk on nii…“
„Te võite ju rääkida, mis te tahate,“ seletas Kristi, „aga mina ei saa niisukest asja üldse mõelda. Ma ei saa mõelda, et minu isa või ema oleksid nuhid ja teiega on see niisamuti või veel raskem. Jah, mõelge ometi, teist seda mõelda oleks nagu veel raskem. Sellepärast rääkige niipalju kui tahate, mina ei kiida seda kunagi heaks, et isa teid nõnda kahtlustas. Kui teie oleks mõni nuhk, mis otsisite siis turule, kui seal lasti? Teie oleks ju siis kindlasti teadnud, et seal võib laskmine tulla, eks? Ja kas teie oleks hakand mind sealt koju tooma, kui te oleks olnud nuhk. Ükski nuhk ei tee seda, see on kindlam kui kindel.“
„Teil on väga imelik arusaamine nuhist,“ ütles Indrek, „teie arvates ta nagu polegi inimene.“
„Ega ta ei ole ka, see on kindel,“ vastas Kristi. „Minu meelest ta ei ole õige loomgi. Mis ta just on, seda ma ei tea, ei oska öelda, aga ma tunnen, see on nii jälk asi, et ta ei mahugi mulle pähe.“
„Hea küll,“ oli Indrek nõus, „ma ei vaidle selle vastu, aga ometi ma arvan, et ka nuhil, näiteks, võivad olla lapsed, keda ta armastab ja…“
„Issand Jumal!“ hüüdis Kristi vahele. „Millal õpin küll mina nii vabalt mõtlema! Nuhil lapsed ja ta armastab neid! Lihtsalt kole! Nuhk ja armastus! Ei! Nõnda ei peaks üldse mõtlema, mitte keegi ei peaks nõnda mõtlema. See on nii hirmus kole, et armastuski oleks nagu mõni jälk asi, kui ta seisab ühes nuhiga. Teate, kuidas mina seda tunnen või peaaegu näen, otse selgesti näen: läheb miski kõver ja vintrik, miski limane ja vastik, mis määrib su peaaegu vaatamisega, ja tema kõrval kõnnib valge ingel, tiivad seljas — jalad peened, peened, keha kerge, kerge, nii et ta nagu ei astugi, vaid ainult hõljub. Nõnda näen ma nuhki ja armastust. Aga kuidas hakkavad need kaks kokku? Ei kuidagi.“
„Aga mõelge nõnda, nagu ehk mõtleb teie ema, siis hakkavad nad väga hästi kokku,“ seletas Indrek. „Mõelge, et nuhk on kuri ingel ja armastus hea ingel, kes tahab seda teist päästa…“
„Mina ei tahaks, et nuhk pääseks või õndsaks saaks,“ hüüdis Kristi vahele. „Ja seda ütleksin ma kas või Jeesuse Kristusele endale, kui ta tuleb meid lunastama. Ütleksin: lunasta, keda tahad, aga jäta nuhid sinna paika, muidu ei lähe mina ega paljud teised korralikud inimesed taevariiki. Lähen ükskõik kuhu, aga mitte sinna, kui Kristus ei kuula ja lunastab kuradi käest ka nuhid.“
„Aga mis siis, kui Kristus tuleb päris lihtsalt, nagu tuleksin minagi, vaataks teile nukralt, nukralt silma ja ütleks: hea küll, armas laps, ma ei taha, et teie jääksite taevariigist eemale, sest ma armastan teid, ja sellepärast jätan ma esiotsa nuhid lunastamata. Aga ega te ometi nõua, et see kestaks igavesti, nad said ju nii imelühike aeg olla nuhid. Nad võivad ju kuradi juures kannatada sada aastat, hea küll — tuhat, sadatuhat, isegi miljon aastat, aga ometi mitte igavesti. Sellepärast, armas laps, kui sa armastad mind samuti, nagu mina sind, kas su süda siis ka miljon aasta pärast ei nõrku, nii et sa lubad lunastada ka nuhid? Mis te vastaksite selle peale Jeesusele Kristusele?“ küsis Indrek.
„Kust te küll võtate niisukesed asjad!?“ hüüdis Kristi.
„Mitte mina, vaid teie ise tõite Jeesuse Kristuse mängu,“ vastas Indrek. „Mina katsun ainult tema asemikuna teie südamele koputada, muud midagi. Nii et teie peate minule kui Kristusele nüüd vastama, minule kui jumala pojale, mõistate?“
„Aga see on ju jumala teotus, nõnda rääkida,“ ütles Kristi nüüd.
„Seda muidugi, aga esimene jumalateotaja olite teie, kui te ei tahtnud lasta Kristusel nuhke lunastada,“ seletas Indrek. „Kuid see on ükskõik, peaasi on teie vastus, s. t. kas teie lubate Kristusel nuhid lunastada, kui nad on juba miljon aastat põrgutules põlenud või peavad nad jääma sinna igavesest ajast igavesti?“
„Peavad jääma igavesest ajast igavesti,“ ütles Kristi kõikumatult.
„Hea küll,“ oli Indrek nagu nõus, kuid jätkas ometi: „Aga mis siis, kui Kristus teile ütleb, et: armas laps, nuhkide eneste pärast võib sinu süda ju kangeks jääda, aga kas ta ometi viimaks ei nõrku minu pärast, kes ma sind nõnda olen armastanud, et jätsin oma elu sinu eest? Minu suure armastuse pärast luba, et ma lunastan miljon aasta pärast ka nuhid ja toon nad taevariiki, sest muidu jääb mul hulk armastust ja andestamist üle ja mul pole teda kuhugi panna. Mis vastaksite Kristusele nüüd?“
„Teie ju kiusate mind praegu oma mõtetega muidu niisama, sest ega niisukest asja ju kunagi ei tule,“ ütles Kristi. „Ja teie ise vist ei usugi Kristust ega maailma lunastamist, ükskord ütlesite nõnda. Mina ka seda õieti ei usu, ainult minu ema usub ja tema laseks kohe kõik nuhid õndsaks saada, kui aga Kristus tahab.“
„Aga teie?“ küsis Indrek. „Teie olete mulle alles vastuse võlgu.“
Mina ei lubaks neid kunagi taeva, kui see oleks minu teha,“ ütles Kristi endise kindlusega.
„Ka Kristuse suure armastuse pärast mitte?“ päris Indrek.
„Ka Kristuse armastuse pärast mitte. Aga kui ta mind just väga palub, siis ma ütleksin temale: hea küll, too nuhid taeva, kui sa muidu ei saa, aga luba, et mina siit siis lähen, nuhkidega üheskoos taevaski olla ma ei taha. Seda ma ütleksin talle tema suure armastuse pärast.“
„Ja läheksite nuhkide eest kas või põrgu?“ küsis Indrek.
„Kas või põrgu põhja,“ vastas Kristi, mispeale Indrek astus tema juurde, võttis tal käest kinni ja ütles:
„Tüdruk, te ajate pisut hirmu peale.“